Julia [2]

Kui ausalt nüüd kõik ära rääkida, siis oli asi selline, et A-O'l sain ma teemaks "klaasbaleriin". Ja algselt oli mul hoopis teine asi mõtteis millest kirjutada. Tegin selle jaoks isegi veidike uurimistööd ja puha. Kuid siis läks kiireks ja ma kirjutasin hoopis midagi muud (mis sai lausa kolmanda koha). Kuid see algne mõte jäi alles ja noh ma vormisin seda veidike teistsuguseks, kuid sisu jäi enam-vähem ikka samaks mis algselt.
Mul on kergelt tunne, et see on suht kulunud teema. Tegelikult on mul tunne, et see on ülikulunud teema ja väga lame ikkagi. Ma ei tea mitu osa sel tuleb, eks nii palju tuleb kui ma lõpuks lõpu juurde jõuan.
Kirja-,koma- ja stiilivigu arvatavasti on. [Kohe kindlasti on.] Kui mõni karjuvam on, anna teada.
Arvatavasti ei ütle esimene osa väga midagi ja lühike tuli ka, aga eks see rohkem ongi sissejuhatus loosse.
Kriitikat? Kommentaare? Anna niisama teada, et sa tahad uut osa ja sa loed seda? :)
Ilusat lugemist!

Julia


Tõusin voodist ning üritasin aru saada, mis ilm seal õues nüüd täpselt on. Sajab seal nüüd vihma või mitte. Või kas hakkab sadama. Või ähvardab ainult päev otsa ning tegelikult ei tule tilkagi ning kõik teised peale minu teavad seda ning ma olen ainus imelik, kes päev otsa vihmavarju kaasas kannab? Üks asi on kindel, mulle ei meeldi päevad kui ähvardab sadada. On inimesi kes armastavad vihma ning on inimesed, kes seda kohe kindlasti ei tee. Mina kuulun nende hulka. Paistku päike või tulgu siis juba lund. Lumi mulle meeldib, selles on midagi imelist ning see üldiselt on see küllaltki kuiv, väljaarvatud siis kui ta sulama hakkab.
Kõlas koputus ning ema pistis oma pea ukse vahelt sisse. „Oled valmis?“ küsis ta minult ning ma nägin, et ta oli jälle nutnud. Tema silmad olid punased ning mul tekkis soov teda kõvasti kallistada ja korrutada talle, et minuga kõik suurepärane kuid surusin selle soovi alla.
Noogutasin reipalt, olin saanud just riidesesse ning silmitsesin oma tuba viimast korda. Viimast korda vähemalt mõneks ajaks, sest minust saab uue kooli õpilane ning ma hakkan elama seal ühikas. Niivõrd põnev!

„Kus isa on?“ uurisin emalt viisakusest kui ta oli just sõitma hakkanud. Mulle oli tundunud, et ma kuulsin, et nad mõlemad viivad oma ’pisitüdrekese’ koos uude kooli. Kuid nüüd oli vaid ema.
„Ta kutsuti, midagi erakorralist,“ lausus ema vaikselt ning keskendus juhtimisele. Ma ei tea, kas mu ema arvas kunagi, et kui ta abiellub arstiga, siis enamus ajast pole meest üldse kuskil näha. Kirurg, keda võib igal hetkel kutsuda. Harjusin sellega väiksest peale, et isegi siis kui isa lubas, et ta on kodus ja läheb minuga lõbustusparki, siis kümme minutit enne väljasõitu kutsutakse teda ja lõbustusparki jääb minemata.

Kui ma uuesti silmad lahti tegin sadas õues vihma. Ema sõitsis küllaltki aeglaselt ning tundus küllaltki ärritatud. „Mis viga?“ imestasin ning hõõrusin oma silmi. Kaua me sõitnud oleme? Kaua me veel sõitma peame? küsisin endalt kuid ei hakkanud neid küsimusi emalt küsima. Teadsin, et sellised küsimused ärritavad teda. Tegelikult ärritavad teda viimasel ajal kõik ning ma ei tahtnud mõeldagi mis asja põhjuseks võis olla.
„Ma ei näe mitte midagi,“ ütles ta vihaselt ning mulle tundus, et mõni sentimeeter jäi sellest puudu, et ta nina oleks päriselt olnud vastu auto esiklaasi.
„Võib-olla sa peatud ja ootad kui suurem vihmahoog üle läheb?“ pakkusin välja ning otsisin teeäärset bensiinijaama. Üks tore hot dog mahuks küll mulle hetkel kõhtu, isegi siis kui ma peaksin pärast vaeva nägema, et kogu see rasv endast välja saada.
„Oled sina ka õige inimene õpetama!“ vihastas ema ning ma sulgesin oma suu kiirelt. Tema blondiks värvitud juuksed olid moekasse soengusse sättitud. Tema nägu oli kergelt meigitud ning tundus, et ta oli isegi riietanud end sellisena, et jätta mulje, et ta on kõrgseltskonnast. Kõrgseltskonnast sekretär, kes abiellus kirurgiga, kellel pole kunagi aega. Turtsatasin iseenda mõte peale ning keerasin pilgu uuesti kõrvalaknast välja. Vihm on alati tüütu. Vihmas pole kunagi midagi huvitavat.
Kuid kuskilt kaugusest paelus mu vaatevälja midagi huvitavamat. See ei olnud vihm (vihm ei ole kunagi huvitav!) vaid kaks autolaternat, mis tulid meie poole üllatavalt kiiresti ja ei teinudki katset pidurdada.
„Ema,“ alustasin ning kavatsesin ema hoiatada.
„Lase mul rahus sõita!“
Sulgesin suu uuesti teadmata, kas ma peaks karjuma pistma või mitte. Äkki see auto ikka peatub? Äkki ma lihtsalt kujutan ette, et see auto ei peatu? Ema sõitis peateel, selles olin ma kindel. Seega, see auto peab peatuma ja meid läbi laskma. Kuid tundus, et see asi oli viimane, mida see auto teha kavatses. See auto ei saanud libeda pärast pidurdada, jõudis mulle kohale vaid hetk enne seda kui auto meie autosse sisse rammis. Imelik oli sel hetkel see, et ma tajusin asju sel hetkel justkui aegluubis. Ja tegelikult mitte aegluubis, mul oli tunne, et ma nägin asju aegluubi aegluubis. Sest see tõesti toimus äärmiselt aeglaselt, ma nägin kuidas autojuht tervest hingest üritas pidurdada, kuidas rattad olid blokis.
Ja siis saabus pimedus...

Okey, I'm the only fan. Yei. Aga igastahes meisterdasin esimese osa valmis täielikult ja teist osagi (nagu tavaliselt, öösel) ja see on minu jaoks nii tüüpiline, et ma ei imestagi, et keegi ei loe. Kirjutan vist kellegi juttu ümber, väga selline tunne on. Igastahes, tundub, et kas a) mul on lihtsalt hull pubekajutufaas b)mul on igav c) kaks eelmist + hilinenud soov kirjutada midagi tobedalt lihtsat.
Aga vähemalt on see pikk.
Kirja-, koma - ja stiilivigu on! Anna teada, kui midagi karjuvat on. Kommentaare? Kriitikat? Niisama mainimist, et tahaks uut osa? :)
Ilusat lugemist!




„Kullake! Sa ärkasid!“ kuulsin ema kiljatust kõrva äärest. Üritasin vasta kuid midagi oli mulle kurku topitud.
„Ära püüa rääkida,“ lausus isa mahe bass ema kõrvalt. Tema hallisegune juuksepahmakas nägi välja nagu see poleks päevi kammi näinud. Ja kui ma ei tunneks oma isa piisavalt hästi siis ma oleks kindel olnud, et see polnud kammigi näinud.
Nad naeratasid nagu kaks opakat. Ema üks silm oli kinni plaastertatud ning tal oli käsi kipsis. Ja tal paistis veelgi sinikaid olevat. Millest? Isa võis küll olla tööle pühendunud kuid ta armastas ema. Ma nägin seda igal õhtul kui ta pärast töölt koju tulemist esimese asjana ema suudles, olenemata sellest, mitu inimest tema käte vahel suri või ei surnud.

Sekunditest sai minutid, minutitest tunnid, tundidest päevad. Vahepeal võeti toru mu kõrist ära. Kuid ma ei suutnud täpselt päevade ja ööde vaheldumist tabada. Ma ei teagi miks. Isa kadus vahepeal ära ja siis jälle ema. Ma teadsin kus nad mõlemad käisid. Tööl. Aga imelik oli see, et üks neist kahest oli alati läheduses.Kunagi varem seda polnud juhtunud. Mäletan päris hästi oma tuulerõugeid või grippi. Vanemad leidsid mulle lapsehoidja. Ise nad töötasid mõlemad. Kirurg ja sekretär, kõige veidram kooslus eales. Ja nad armastasid üksteist. Vähemalt isa armastas ema nõnda, et tema puhul teise naise (või mehega) olemine poleks arvesse tulnud. Emas polnud ma nii kindel. Aeg-ajalt tundus, et ta on isast tüdinud. Ja võib-olla kujutasin ma seda kõike ette.

„Täna lähme me kõik koju,“ teatas ema naeratades ühel hommikul. Tema juuksed olid jälle laitmatult korras. Imelik, vanasti lubas ta neil suht tavaliselt olla. „Meil on nii millestki seal rääkida.“
„Sa saad omale oma ratastooli,“ säras Mike lihtsalt. Mike’i päris nimel oli Mihkel kuid ta tahtis omale lahedat hüüdnime. Ja siis ma andsin talle selle. Mike. Mike käis siin alati kui ta koolis ei olnud. Parim sõber igaveseks. Ja ma teadsin, et ta arvas sama. Mäletan seda päeva kui ütlesin, et ma sain sinna kooli sisse. Ta rõõmustas minu üle ja samas muretses telefoniarvete pärast. Leidis, et ta peaks vanemaid rohkem aitama, sest ta ei kavatse mind pealinna tüdrukute ja poistele usalduseks jätta. Oma küla poiss peab sul ka olema, lihtsalt selleks kui nad kõik sul üleviskavad, kinnitas ta tookord mulle.
„Lahe,“ nõustusin temaga ning ei olnud selles üldse nii kindel. Kahest kohast murdunud vasak jalg ei tundunud just kõige toredam asi minu jaoks. Lihtsalt luud kasvavad nii aeglaselt kokku.
„Ja sa ei pea koolis käima nii kaua kui sul kips on!“ ütles ta mulle ning tegi oma kõige vapramat naeratust. Ja just sel hetkel sain ma aru, et ta varjab minu eest midagi. „Oleks minu vanemad ka nii lahedad!“
„Mike...“ alustasin kuid siis tulid mu vanemad tagasi. Nad olid mind korraks Mike’iga kahekesti jätnud, et korraldada mingisuguseid pisiasju.
„Igastahes,“ lausus isa, „Mike ja ema viivad asjad autosse. Ja meie saame kahekesti neile järgi rallida. Ma näitan sulle nii muuseas sulle seda kohta, kus ma töötan. Uuesti.“
„Isa..“ alustasin kuid sain emalt hoiatava pilgu. Kui isa tahab mulle oma töökohta näitada... jälle. Siis pean ma sellesse vaimustusega suhtuma. „Ma tahaksin näha seda kohta kus te vabal ajal istute. Arstidetuba? Ma nägin seda mingis sarjas. Dr.House äkki. Kas te peate ka seda ise puhastama kui mõni eriti räpakollist resident seal käib?“
Isa kõhistas naerda ning lubas mind sinna ruumi ka viia. Mike ja ema läksid ees ära ning isa hakkas mulle haiglat tutvustama. Kuulasin teda ja üritasin temalt küsimusi küsida. Ma teadsin selle haigla siseehitust peaaegu peast ning üritasin seda mitte välja näidata. Ta lihtsalt nautis seda koht ja seletamist. Pakkusin talle välja minnes välja idee, et kui ta vanemaks veel jääb, et ta siis hakkaks noortele arstihakatistele tunde andma. Ja ta leidis, et see on täitsa hea idee. Tudengilinnas elasime me juba nagu nii.

„Tegime sulle toa isa kabineti,“ ütles ema ning naeratas, näitades seda tuba, mille nad olid teinud isa ruumist.
„Ma arvan, et see poleks olnud vajalik...“ hakkasin juba edasi rääkima kui ema mind katkestas: „Isa muretseb su pärast ja arvab, et sa ei peaks kipsiga üles-alla hüppama. Mugavam. Ja tegelikult leian ma ka, et see oleks parem kui sa ei hüppaks koguaeg kipsiga. Kuulsin arstidelt, et see aeglustab luu kokkukasvamist. Ja seda sa ju ei taha.“
„..Seda ma tõesti ei taha,“ nõustusin viimaks ja surusin huuled tugevaks kriipsuks. „Aga ma tahan kõiki oma raamatuid ja arvutit ja riideid ja telefoni.“
„Sul on suured soovid väike neiu,“ leidis ema naerdes ning kinnitas, et nad toovad isaga koheselt kui ma söönud olen kõik mu tellitud asjad sinna tuppa.
Me ei olnud just kõige rikkamad inimesed. Kuid isa töö tõi nii palju sisse, et oma maja lubamine koos pisikeste hüvedega oli täiesti võimalik. Ja ema tõi ka raha sisse, kuigi ma rohkem kahtlustasin, et ta käis tööl sellepärast, et ta tunneks end isaga veidikegi võrdväärsemana ja ka lihtsalt sellepärast, et mitte hulluks minna. Ma oleksin ema asemel täpselt sama asja teinud.
Ema silus hajameelselt oma blonde kiharaid ja mulle tundus korraks, et ta tahtis mulle midagi veel öelda. Kuid siis ta pööras end otsustavalt ringi ning sammus toas minema, jättes mind koos ümbermuutunud toaga üksi.

„Julia!“ hüüdis ema mind köögist ning ma veeresin sinna. „Liisa ja Kertu tulevad läbi kohe, nad just helistasid ja kontrollisid, et kas nad võivad tulla. Ja Mike helistas ka. Ta ei tule täna, aga lubas sind selle eest homme jalutama viia.“
„Umm... okeii,“ ütlesin ning ei mõistnud miks kõik asjad käisid läbi ema. Toodi ju eile kõik asjad mulle vaat,et voodisse kätte. Kuigi öö alumisel korrusel oli harjumatu, oli see ka meeldiv. Mitte keegi ei kuulnud kui kaua ma tegelikult üleval olin olnud.
Ja nüüd tegi ema midagigi üllatusliku. Ta hakkas ümisema. Minu ema hakkas ümisema mingisugust tobedat lauluviisi! Minu ema, kes rääkis, et ümisemine on ebaviisakas.
„Ema...“ alustasin kuid meid katkestas uksekell.
„Oh, need peavadki olema Liisa ja Kertu!“ ütles ema ülemäära rõõmsalt ning tõttas uksele vastu. Kuulsin esikus kuidas südamesõbrannad ütlesid mu emale viisakalt tere ning küsisid kuidas minuga on. Ja siis äkitselt olid nad kõik kolmekesti tagasi köögis.
„Ma jätan teid nüüd kolmekesti ja lähen ise tööle,“ ütles ema reipalt ning naeratas tüdrukutele. „Tundke end kui kodus ja noh, kui te tahate midagi siis võtke köögist. Eksole? Ja Julia, ole tubli tüdruk. Tsau!“

Istusime kolmekesti elutoas. Mina olin end vinnanud tugitoolile ja end täpselt nii kera kerinud kui võimalik on kipsiga (mis on suht võimatu, kerra keeramine ma mõtlen). Ema kips oli läinud ja ma meenutasin seda pettumusega. Kuid temal oli kõigest pisike mõra. Minul kahest kohast korralikult kilduteks.
Liisa ja Kertu istusid mõlemad diivanil. Nad olid nii sarnased, et mul mõnikord tundus, et ma näen lihtsalt topelt, et nad tegelikult on üks ja seesama isik.
„Ja saad sa aru, Jossu lihtsalt palus mind enda tüdrukuks!“ rääkis Liisa ning naeratas avalalt. „Ma muidugi alguses polnud üldse nõus sellega kuid samas... ta oli nii armas kui ta seda tegi. Ja siis noh ma mõtlesin, et ta on koolis sotsiaalselt kõrgemal kui mina ja ei tee paha kui ma end ja oma sõbrannat kõrgemale upitan.“
„Abielu raha pärast,“ pomisesin enda nina alla.
Kertu vaatas mind veidike kahtlustavalt. „Mida sa ütlesid?“ küsis ta minult viimaks.
„Ah ei midagi, meenutasin raamatu nime,“ valetasin ning üritasin teha nägu, et ma tõesti mõtlesin seda.
„Kes tänapäeval raamatuid loeks!“ kiljatas Liisa naerdes. „Kui teks on pikem kui viis rida msn’is, siis noh, ma ei viitsi seda lugeda. Saad aru kui palju kasulike sekundeid sellega raisku läheb!“
Vaatasin teda ja oleksin justkui puuga pähe saanud. Too tüdruk armastas kunagi raamatuid. Lasteaias oli ta olnud ainus, kes reaalselt tundis huvi kuidas lugeda ja kui lugemise ära õppis, siis istus tundide kaupa nende muinasjutu raamatute taga.
„Eksole,“ ütles Kertu toetavalt, „koolis on ka nii tüütu. Õpetaja võiks lihtsalt vastused ette öelda. Mis mõttega me neid õpikust otsima peaksime. Märgatavalt lihtsam oleks need noh ise ette öelda. Ega kedagi nagu nii huvita mis aastatel see pisike kiilakas mees oma sõdu pidas.“
Kuidas oli võimalik, et need kaks tüdrukut pidasid end minu sõbrannadeks? Kuidas ma pidasin neid oma sõbrannadeks? Neil polnud enam ammu minuga mitte midagi ühist. Ma armastasin raamatuid. Kuidas ma sain neid nõnda kaua kannatada? Kas ma arvasin, et nad kasvavad sellest välja või midagi? Sulgesin oma silmad ja ohkasin.
„Julia?!“ hüüatas Liisa äkitselt ning ma avasin oma silmad ehmunult. Mis nüüd? Nägi ämbliku või?
„Mis on?“ imestasin ja üritasin mõistatada, miks ta nõnda moodi karjus. Mis oli tal viga?
„Sa nägid välja nagu sa oleks minestanud või midagi,“ seletas Kertu tema eest. Vaatasin neid mõlemat kahtlaselt ja rõõmustasin, sest sel hetkel kuulsin isa välisuksest sisse astuvat. Seda kuulsid nemadki ja korraga hakkas neil kiire, justkui nad kardaks mu isa. Kuid järgi mõeldes, neile polnud kunagi mu isa väga meeldinud.
„Me siis lähme,“ ütles Liisa ja Kertu lisas: „Küllap näeme varsti. Tsau!“
Ja sama kiirelt kui nad olid tulnud, olid nad ka läinud.

Istusin oma toas kui isa mind sööma tuli kutsuma. See oli veider, sest tavaliselt nädala sees meil ei olnud asi nii ametlik. Kuid nüüd tundus küll isa suht oma parimas koduses riietuses olevat.
Kui ma söögilaua äärde veeresin ning end toolile hüpitasin. Pidin ma õhku ahmima. Isa oli süüa teinud! See oli midagi, mida iga päev ei näe. Peale selle, et mu isa oli suurepäraselt kirurg, oli ta ka tegelikult meisterkokk. Asi mida meditsiini tudeerides õpitakse on see kuidas vorst õigesti lahti lõigata ja siis kinni õmmelda.
„Söö kullake,“ õhutas mind ema ja mulle tundus, et ka tema oli õhetavam kui tavaliselt. Isa hoidis emal käest kinni ning see muutis mind aina kahtlustavamaks. Nad varjasid midagi minu eest. Isa otsustas puhkuse võtta ja me kõik lähme soojale maale? Ema sai ametikõrgenduse? Isa sai ametikõrgenduse.
„Te lähete kohe lõhki,“ mainisin, „nii, et parem oleks, kui te asja kohe välja räägiksite. Enne kui teie tükke mööda tuba üles korjata tuleb.“
Ema kui ka isa naersid mu mitte-just-kõige-paremini-välja-tulnud nalja üle ning ema alustas: „Kullake... meil on isaga sulle üks pisike uudis... tegelikult on meil kaks uudist. Üks on halb ja teine on hea. Kumba sa esimesena kuulda tahad?“.
Loogiline oleks võtta esimesena halb ja siis hea, et hea halva mõju parandaks. Kuid mulle meeldis häid uudiseid alati ennem kuulda.
„Hea,“ otsustasin ning vaatasin vanematele otsa. Nad mõlemad tundusid säravat ning see uudis pidi olema sel juhul midagi põrutavat.
„Meist saavad uuesti lapsevanemad!“ kilkas ema lapselikult. „Pärast seda õnnetust tuli välja, et ma ootan veidike üle kuu aja juba uut pisikest ilmakodaniku.“
Ma ei teadnud kuidas sellele nüüd täpselt reageerida. „Seega, sinust saab vanem õde!“ lausus isa uhkelt ning ma sain aru, miks nad nii säravad olid olnud.
„Ja..ja... ja halb uudis?“ uurisin viimaks.
Ja siis ma nägin muutust oma vanemate näos. Inimesed, kes olid just lapselikult säranud rõõmust, et neist saavad uuesti lapsevanemad, neist said nüüd kaks oma vanusest vanemana paistvat inimest.
„See on seoses sinuga,“ ütles ema vaikselt, „see tuli välja samuti pärast õnnetust. Ja võib-olla kui seda õnnetust poleks toimunud, siis me poleks seda üldse teada saanud. Või vähemalt mitte nii vara.“
Isa köhatas ning hääl millega ta nüüd rääkima hakkas kuulus tavaliselt tema töö juurde: „Vaata Julia....“

Bööö!!!!!!

Miks sa nii kuradi huvitava koha pealt lõpetama pidid???!!!

Sa oled nii kuri ja vastik,et sa selle koha pealt ära lõpetasid lihtsalt!

Igatahes mulle meeldis see jut,välja arvatud see koht kust sa ära lõpetasid

Ja RUTTU UUT OSA!!!

Karro: Ma aeg-ajalt olengi kuri ja õel ja lõpetan kõige halvemates kohtades eales, et sa saaksid mõelda ise, mis edasi saama hakkab.

Ja nonii.. mitte eriti kaua ootatud teine osa. Asi läheb veel hullemaks, ma arvasin, et ma noh, et mul on mingi oma stiil või miskit sellist, aga ausalt. Ma kirjutan umbes sama stiiliga kui kunagised reidijutusejad. Aga ma teinud kaasa reidijutupalaviku, seega võib-olla on see nüüd, noh, hilinemisega kohale jõudnud. Ja noh, siin on nii hästi võimalik arvata, et mis edasi saab.
Kirja-, koma- ja stiilivigu on arvatavasti.
Kommentaare? Kriitikat?
Pai ja ilusat lugemist.


Isa köhatas ning hääl millega ta nüüd rääkima hakkas kuulus tavaliselt tema töö juurde:“Vaata Julia...“

„... ma ei teagi kuidas seda sulle nüüd öelda.“
Ma muutsin kahtlustavaks, isa ei rääkinud oma tööhäälel kunagi minuga. See hääl kuulus haiglasse, mitte koju söögilaua taha, kus nad emaga just paaar hetke tagasi olid kuulutanud, et neist saavad uuesti noored lapsevanemad.
„Ütle nii nagu asi on,“ soovitasin ning üritasin välja mõelda, et mida nad mulle teatavad. Et ma ei lähe see aasta sinna uude kooli? Või, et ma ikka saan sinna niipea kui ma omal kahel jalal jälle korralikult liikuda saan.
„Sa ei või enam tantsida,“ pahvatas ema enne kui isa midagi öelda jõudis. „Su... su luud ei pea koormusele vastu.“
„Mida sa.. te ajate! Ma pole esimene või viimane tantsja, kes oma jalaluu murdnud on!“ pahandasin nendega kõvema häälega kui algselt plaanind olin, kuid nad olid seda väärt. Teevad halba nalja. Kas nad mõtlesid lapseuudise ka välja või?
Nüüd võttis isa uuesti rääkimise üle: „Asi ei ole luumurrus. Kui nad su luud lappisid, siis avastati, et sul on noorena olnud kaltsiumipuudus. Arsti enda tütrel oli kaltsiumipuudus! Ja... ja kaltsiumipuudusest arenes välja luuhaprus. Oli vaid aja küsimus, millal sul varvastel seistes luud lihtsalt pooleks oleks läind.“
Vaatasin korda mööda emale-isale otsa, ootades, et nad karjuksid, et see on kõik üks suur nali ja, et tegelikult saan ma minna koheselt oma balletikooli. Sinna, kuhu ma teadsin, et ma kuulun.
„Te... te... teete nalja!“ pahvatasin vihasena ning samas shokis tuimalt. Üks kild minu ajust uskus, et kümme aastat arstiks õppinud mees ei teeks selliste asjadega nalja. Kuid see oli lihtsalt utoopiline. Lihtsalt võimatu.
„Kahjuks mitte,“ ütles isa ning langetas pea. Ema oli juba ammu nuuksudes pea langetanud. Ja siis läks maailm uuesti pimedaks.

Vaatasin jälle aknast välja kuid see kord ei mõistatanud ma, kas hakkab vihma sadama või mitte. Nüüd ma mõistatasin, kas hakkab lund sadama või mitte. Ma elasin taas oma teise korruse toakeses, kuhu ma end viimasel ajal alatasa peitsin. Lugesin raamatuid, vaatasin pilte või kuulasin muusikat. Enamuses viimast. Ja üritasin endale meelde tuletada, et ma elan nüüd teistsuguses maailmas. Maailmas kus päev algab ravimitega, lõppeb ravimitega. Kõik ainult sellepärast, et ema ei söönud piisavalt piimatooteid ja mina väiksena neid ka ei armastanud. Puhisesin vihasena ning üritasin aru saada, et mida ma peaks siis oma eluga nüüd pihta hakkama.
Täpselt kolm kuud on möödas sellest päevast kui ma auto esiistmel üritasin paigal istuda, et mitte vaimustusest üles-alla hüppata. Nüüd käisin taas koolis kus ma üheksa aastat tagasi alustanud olin ning istusin Mike’i kõrval. Ja saatuse irooniana kolib Mike ära. Pealinna. Ma ei tahtnud patja nutta, ma tahtsin padja ära lõhkuda.

„Julia?“ kõlas koputus ning ma võpatasin üles Olin oma vihamõtetega tukkuma jäänud. Mike pistis pea ukse vahelt sisse ning naeratas. „Ma ajasin su üles?“
„Oh, ei, või ma ei tea ka, ma lihtsalt noh olin vihane ja vist jäin magama,“ tunnistasin ausalt kui noormees mu kõrvale istus. „Ma olen vihane saatuse peale.“
Mike vaatas mind nukrana ning üritas naeratada. Kuid see nägi välja rohkem nagu viril lapse nägu. „Ma tõin sulle midagi,“ ütles ta äkitselt ning võttis taskust välja midagi pisikeses kotis. „Leidsin selle ja mõtlesin, et kingin sulle, et sa siin linnas hukka ei läheks kui mind sinu järgi vaatamas ei ole.“ Ta pistis käe kilekotti ning tõmbas sealt välja kaelaketi. See oli lihtne riidest nöör, mille otsas kõlkus poolkuu. Tõmbasin automaatselt oma juuksed eest, paljastades oma kaela. Mike sai vihjest aru ning hetke pärast kõlkus kuu juba minu kaelas.
Tõmbasin sõrmega üle selle ning tänusõnade asemel vajusin talle kaela. „Ma hakkan sind igatsema,“ sosistasin talle.
„Mina sind ka.“

Need olid kõige kurvemad jõulud eales. Mike oli lännu, ema oli kanaemaks mutateerunud ning keegi ei osanud mulle eriti kinke teha. Kingid olid alati seotud olnud balletiga, aga kui ma ei võinud sellega tegeleda, siis tundus neile vist halb asju sellega seoses kinkida. Ma sain lauamänge ja raamatuid mingisugustel populaarteaduslikel asjadel. Aastavahetus oli ka kurb. Lund sadas rohkelt ning ilutulestik ei rõõmustanud mind.

Istusin klassis ning üritasin aru saada, et kas mu klassikaaslastel on koolivaheaja pohmakas või mis neil viga on. Miks nad üritavad minuga suhelda. Nad ei huvitanud mind. Ma olin juba ammu saanud tiitli veidrik, sest ainus inimene klassis oli Mike kellega ma suhtlesin. Ja nüüd oli Mike läinud, nüüd ei suhelnud ma kellegagi. Liisa ja Kertu olid nüüd klassi populaartibid. Kui ma oleks tahtnud, oleks mindki sinna kõrgustesse tõmmatud.
Kell oli ammu helisenud ning alles nüüd astus klassijuhataja sisse. Temale järgnes tüdruk. Ma olin teda varem kuskil näinud. Muidugi, koridoris. Ei osanud vist kuhugile minna ja ootas klassijuhatajat.
„Istuge palun maha ükskord,“ üritas õpetaja esimest klassijuhataja tundi ohjata. „Mul on kaks uudist ja ma ei kavatse neid ennem rääkima hakkata kui te ükskord maha i s t u t e . Ja seetähendab seda noormees Gert, et te asetate oma tagumiku toolile. Pole vaja lollitama hakkata.“
Viimaks oli klassis vaikus ning õpetaja naeratas kummaliselt lõbustatult. „Polegi teid nii vaiksena näinud. Ma loodan, et teil oli ilus koolivaheaeg – sellepeale kostus klassist heakskiitvat pominat – ei ma ei taha teada mida te tegite, kellega end täis jõite või midagi muud. Meie klassikolektiiviga liitub tänasest uus tütarlaps. Tema on Mari ja ma loodan, et te k õ i k suhtute temasse viisakalt. Ja seetähendab kõiki teid siin klassis.“
Mari keerutas oma kartulipruuni juuksesalku sõrmede vahel ning vaatas maha. Ega vist kuhugi mujale polekski vaatada olnud, õpetaja sosistas talle midagi ning tüdruk noogutas, hakkates minu pingi poole kõndima. Seda oligi arvata, et talle ainus tühi koht klassis antakse.
„Ja teine asi millest ma rääkida tahan, on teie uus tunniplaan. Te ei saa seda enne kui te olete endale valikained valinud. Ja te valited need nüüd ja praegu mitte järgmise aasta juulis,“ rääkis õpetaja asjalikut edasi, hakkates klassis jaotama pabereid.
Ma ei teadnud kas ma peaks viisakas olema või mitte, ent viimaks pöördusin oma uue pinginaabri poole. „Mina olen Julia,“ tutvustasin ennast, üritades manada näole kõige viisakamat naeratus. „Mari, Mari Ellen kui täpne olla,“ lausus ta mulle vastu naeratades.

„Ma olen koduus,“ hõikasin ülemeelikult kui koju jõudsin ning jooksin kiirelt elutuppa. Lootsin seal näha ema, et saaksin talle rääkida, et arst oli öelnud, et ma ei pea enam seal füsos käima. Et ma saan veidike vaba aegagi. Kuid ema ei paistnud ka köögis ega kabientis ja isegi mitte vanemate magamistoas. Pettumus oli suur ning ma ei teadnud mida enam teha.
„Ja enam ei ole,“ ütlesin tühjale majale ning lahkusin uuesti.

„Nii tore, et sa olid kohe nõus välja tulema,“ rõõmustasin lapsikult kui kohtusin uuesti Mariga. Tema juuksed olid kõik peidetud tutimütsi alla, mina isegi ei kandnud mütsi. Isa sõdis sellega kuni üheksanda klassini ja andis siis lõpuks alla.
„Mul oli igav,“ ütles ta õlgu kehitades ning vaatas veidike ringi. „Mis sa arvad kui läheks kohvikusse?“
„See on suurepärane mõte!“ nõustusin temaga ja rõõmustasin, et olin esimest hetkest peale selle uue tüdrukuga klappima hakkanud. Tundus, et meil olid sarnased huvid, vähemalt mingi määrani.
Kiiresti leidsime me sobiva kohviku ning istusime seal maha. Mina tellisin kakao ja tema soovis kohvi.
„Noh, räägi,“ käis ta mulle peale kui oli oma kuumale kohvile peale puhunud.
„Mida?“ imestasin vastu, sest ma polnud talle enda meelest midagi sellist rääkinud, mille kohta saaks nüüd öelda, et räägi.
Mari hakkas naerma. „Arvad sa, et ma aru ei saa, et sa nõnda millestki vaimustuses oled. Mis, kohtasid ilusat noormeest? Ma ei mõista lihtsalt, miks minul nendega kunagi ei vea. Ma olen vist vanatüdrukuks loodud,“ lõpetas ta oma tüüpilise enesehalaga, mis polnud tegelikult üldse väga hala vaid nali, millest ta aeg-ajalt ainult ise aru sai.
„Ei mingit noormeest,“ kinnitasin ning tema uudishimuliku pilku nähes jätkasin: „Ma sain lihtsalt häid uudiseid.“
Mari vaatas mind ja ütles siis, üritades olla kuri: „Mida sa kiusad mind. Räägi.“
„Ma ei pea enam füsoteraapias käima,“ ütlesin viimaks tema peale käimise peale.
„Päh,“ vastas ta, „ma lootsin, et midagi märgatavalt huvitavamat.“
Ja selle peale naersime me mõlemad nii, et kõhud kõveras.

Ja tuli veebruar. Ja selle järgi märts ning mu ema muutus rohkem vaalale sarnaseks kui inimesele. Ta sõi korralikult piimatooteid ning sõi vahemalt viit eriti sorti tablette, et sama viga ei juhtuks mis minuga.
„Tule mu sünnipäevale,“ ütles Mari Ellen ühel päeval kui koos kodu poole kõndisime. Me elasime üksteisele küllaltki lähedal. „Ma pidu ei pea ega midagi, aga vanemad ja mu vend tahaksid sinuga kohutavalt tutvuda.“
„Ma ei tea, kas ma ikka hakkan,“ olin kahtlev, kuuldes, et olen ainus külaline.
Mari naeris ning lisas: „Ja mu vend käskis öelda, et ta ei luba sul enam minuga suhelda, kui sa end neile ei näita.“
„Mis mõttes?“ imestasin ma ning astusin napilt lombist mööda. Sulav lumi ei ole eriti tore.
„Noh, ma ainult räägin sellest kuivõrd lahe sa oled,“ rääkis Mari, „aga mitte keegi kodustest pole sind näinud. Nad on uudishimulikud.“
„Olguolgu,“ leebusin ning küsisin: „Millal sa pead?“
„Sel laupäeval. Sobib sulle?“
„Miks ei peaks sobima,“ vastasin ning hakkasin laupäeva ootama. Selleni olid vaid loetud päevad. Ma ei teadnud Mari perekonnast väga paljud, ega tema minu omast ka eriti midagi. Tal oli kaks aastat vanem vend, ema ja isa. Isa oli arhitekt kuid ema ametist ma ei saanud üldse aru. Midagi väga keerulist oli igastahes. „Mida sa kingiks tahad?“
„Midagi roosat!“ naeris Mari ning ütles siis tõsisemalt: „Ega mul eriti soove ei olegi. Kõik nagu olemas või ma ei tea. Lihtsalt tule kohale.“

Ma lugesin alles nüüd neid ja mulle tõsiselt meeldib see jutt!
Kas sa jätkaksid? (a)
Nagu tõsiselt suppppper kirjanik oled