1+1=2 või mitte alati [Lühijutt?]

Kirja-, koma- ja stiilivigu on kindlasti. Kommentaare? Kriitikat? Ja ülejäänud märkused leiad mu juttu lõpust.



Tere,
ma ei tea miks ma sulle kirjutan. Teades tegelikult, et sa neid kirju üldse kätte ei saa... alustas neiu ning põrnitses paberit ja lõpetas lause suusõnalisest: „Sest ma tunnen, et ma pean selle endast välja saama.“ Selle öelnud kriipsutas ta sõnad maha, käkerdas paberi kokku ja saatis selle prügikasti poole teele.

Kuidagi endiselt on tunne, et keegi on imenud tolmuimejaga minust kõik tunded välja, nagu liikuv robot olen. Naeran, sest teised naeravad, kuid ise tihti ei saa naljast aru, vahin välja arusaamata, miks ma välja vahin, kuulan kedagi kuid tegelikult lasen mõttetel rännata, ja nad jõuavad alati sinuni. Nagu armunud olen, lootusetu.
Tegelikult ma ei ole armunud, ma tean lihtsalt, et ma ei ole. Miks ma peaks olema armunud? Kuigi tegelikult, ma ei tea mida tähendab, sõna „armunud“. Ei oska seda defineerida.
Ma ei tea ka seda, miks tunnen ma ennast robotina. Okey, tegelikult tean küll. Ei ole selles süüdi see, et ma olen kohutavalt tõbine jälle, ega see, et ma pean käima koolis ega see, et mu klassiõed ei käitu eriti sõbralikult enam, vaid sellepärast, mida sina tegid peol. Ma poleks soovinud paljud, lihtsalt ühte kallistust, mis poleks tundnud nii pettuna, sulle ebameeldivust tekkitavana.
Tegelikult, oleksime me pidanud asjad sirgeks rääkima, kuigi midagi ei ole. Käitud sa omapäraselt, ühest küljest, ütled ei. Samas oled väljakutsuv. Saa nüüd aru mida kuradit sa täpselt mõtled... Tekitab lootusi, ja siis tapab need. Hääletult.

Neiu vahtis sõnu paberil ning ei teadnud, kas ta peaks edasi kirjutama või mitte. Tolle õhtu sündmused kangastusid tal silme ees ning ta sulges silmad. Korraks tahaks veel hoida su käest kinni. Tüdruk ohkas ning avas uuesti silmad ja alustas edasi kirjutamist..

Ma tead, et sa ütlesid, et sa ei tule, et sa ei viitsi. Kuid ometi ma ootasin sind südame põhjas, et sa tuleksid koos oma vennaga mind ära saatma. Lootusetu olen, ma tean. Kuid valus oli, kui seina tagant ilmus välja vaid su venna rõõmus nägu. Lootsin sel hetkel veel, et sa oled ka seal, kuskil. Kuid, palju loodad vähe saad.
See kord oli kuidagi tunne teistsugune kui pidi lahkuma linnast. Mitte see tunne, et tahaks tagasi, kohe - nüüd ja praegu. Vaid, et lihtsalt, tore oli nendega. Mis sest, et ma tuntsin ennast vahelduva eduna viienda rattana vankri all.
Ma ei taha täna kirjutada palju, milleks?
Lihtsalt ütlesin, mida ma tundsin täna. Olles pettunud, iseendas. Järjekordselt.
Kuid pole hullu, jään ellu. Olen alati ellu jäänud ning jään ka nüüd. Kasvan välja, saan suureks, saan üle.

Tüdruk lõpetas kirjutamise ning rebis blokist uue paberi välja. Selle, mille peale oli ta kõik need sõnad kirjutanud. Ta käis korra köögis, otsis tikud, süütas küünla kraanikausis. Siis võttis ta paberilehe ning läks ja põletas selle küünlaleegis ära.
Möödus päevi, ilma, et tüdruk oleks kordagi selle laua taga istunud selleks, et kirjutada kirja. Kuid siis ühel õhtul alustas ta uut kirja. Seekord vormistas ta selle täpselt kirjaks, meenutades veel neid sõnu mida oli kord talle kirjutanud see sama poiss, kelle pärast tema nüüd neid samu sõnu kirjutas. Ja kui ta viimaks lõpetas, seisis tema ees selline kiri:

Tere hommikust – lõunast või õhtust!

Alguses mõtlesin, et kirjutan sulle ilmselge vihakirja ja kirjutan lõpu, et "anna andeks, tegelikult ma päriselt nii, ei mõelnud. " Aga asjad ja mõtet muutuvad, peaksid ise samuti ju seda teadma, kõik mis alguses tundub nii lihtne ja arusaadav võib lõpuks muutuda millegi pärast asjaks millest sa mitte sittagi aru ei saa.
"Kolm on kohtuseadus", selline on see tüüpiline ütlus. Ja paistab, et asjad ongi niimoodi, et neil on komme tulla ja minna kolme kaupa. Et siis pärast mõelda, et mida kuradit ma jälle valesti tegin.
Ja ära loodagi, et see enesetapu kiri on. Kell on lihtsalt üle üheteistkümne öösel, ning mul on natuke palav, sest üle pika aja on toas liigselt palav. Ja ma ei tea, kas sa loed seda kirja homme, sel ajal kui ma veel linnas ei ole või alles esmaspäeval, kui ma juba läinud olen. Tegelikult, ega sellistel pisiasjadel pole tähtsust. Ega ju? Tähtsus on mõtetel.
Tegelikult, ma veidike lootsin, et sa viitsid tulla pühapäeval linna. Või esmaspäeval. "Lootus on lollide lohutus, " ütleb selle kohta vanasõna. Võib-olla olengi ma kohutavalt loll inimene? Loll inimene kes loodab asjadesse mis on ilmselgelt olematud ning usub, et inimesed kes teevad maailma imeliselt värviliseks. Kuid selle teoreemi järgi olen ma loll, ning unistan asjadega lõpuni ning usun, et inimesed on need kes teevad selle maailma selliseks nagi see on, imeliselt värviliseks. Võib-olla on selles süüdi see väike jõulusädemeke mis on tekkinud minu südamesse, või on selles süüdi, keegi kes tuletas mulle meelde, et mina ka tegelikult siin maailmas eksisteerin ning olen tähelepandav aegajalt. Ma ei tea kellele või millele süüd asetada, ei taha ka teada. Sest, sellistel asjadel lihtsalt pole tähtsust, sest nad on lihtsalt tühipaljad faktid.
Ma ei taha rääkida minevikust, sest see on, minevik. Minevik - on olnud aeg, mis enam kunagi tagasi ei tule. Seega ma ei hakka heietama tollest pühapäevast kui sa hoidsid mu käest kinni, sest see oleks ju tüüpiline minevikust heietamine. Ma lihtsalt nendin fakti, sa hoitsid mu käest kinni. Ma tavaliselt tunnen ennast ahistatuna või õigemini piiratuna kui keegi minust kinni hoiab. Sõbrannaga olen ma harjunud, temaga põnts-põnts tegemise ajal hoiame me nii-kui-nii käest kinni ja naerame ennast ribadeks. Kuid sinuga, ei tundnud ma ennast kinni seotult. Ära looda, et see on "võta mind!" kiri, või midagi selle sarnast, sa ei ole jumal. Ja oma eneseuhkuse eest üritan ma ka, aeg-ajalt seista. Kuid ma ei tea, miks oli nii, et ma ei tundnud, ennast seotult. Sa olid õigemini oled ikka minu jaoks võõras, mis sest, et ma tean sind selleks hetkeks oma kaks päeva. Ja kuigi ma usun hingesugulastesse, ei usu ma, et sina oleksid see, sest sel juhul oleks asjad lihtsalt teistmoodi.
Mõtlesin, et kõige toredam aeg inimestega on siis, kui sa ei tea neist veel peaaegu mitte midagi kuid samas tead juba niiiiii palju. Tead, et ta vihkab ajalugu ning, et ta sai matemaatika kontroll töö nelja. Kuid samas ei tea ikkagi veel mitte kui midagi. Mitte, et inimestega hakkaks igav kui sa tead neist juba palju rohkem, kuid siis-siis üritad sa avada neid väikeseid saladustelaekaid mis on veel olnud peidus. Ükski inimene elus ei räägi ära kõiki saladusi - kõiki mõtteid - kõiki soove. See on meie alateadlik intsinkt. Hoida asju enda teada.

Ma ei mäleta, millest ma pidin alguses sulle kirjutama. Kui, ei mäleta pole asjal tähtsust, sest nii kord on, juba. Tegelikult, ei peaks ma sulle üldse kirjutama? Mis sa arvad, hoiaks sinu ja minu aega kokku. Ei peaks sina neid lugema ja mõtlema, kui vastik loll inimene ma olen (vabandust, aga ma PIDIN selle siia kirjutama), kui vastik liigne jutuinimene ma olen. Kuid komme kirjutada on mul alati, kui ei suuda väljendada ennast suuliselt nii nagu soovin. Kirjutades, saab sõnu asendada -lauseid muuta, nii, et näed lõpuks ainult seda mis tundub kõige-kõige õigem.
Aga alati pole asjad nii nagu sooviks, et nad oleks. Kunagi ei ole, tahaks, et oleks. Aga ei ole. Unistamise ainus süü on see, et tagasi reaalsusesse jõudes, tundub see veel jõledam ja veel külmem kui enne unistamist. Kuid kui unistadada, siis suurelt.
Ma ei räägi sulle oma unistustest, sest need tunduvad liiga lihtlabased ning lapsikud. Võib-olla olengi ma lapsik? Lihtne laps, kes pole osanud suureks kasvada ning muutuda? Laps kes pole selgeks saanud, et targem on vaikida kui lihtlabast ja sisuta teksti ajada? Ma ei tea, ei oska ka kindlat seisukohta võtta. Enam ammu pole osanud.
Ma ei tea, kas ma peaks sind tänama või vihkama, sest just siis kui ma olen suutnud oma elu kuidagi jooksma saada tuled sina. Sa muudad asju ja lahkud, jätes mind vahtima jälle suurt hunnikut lagedust, mis peaks olema minu elu.
Oma esimeses kirjas kirjutasid sa, et me ei tea kes on see kes aitab meid üles ning kas see jääb nii või mitte. Või midagi sellist. Ma olen inimene kes tahab tavaliselt vastuseid nüüd ja kohe, ma pole inimene kes armastaks deitaile muidugi juhul, kui need pole seotud asjaga, mida ma armastan.
Kuid sinu puhul ma ei tea, kes oled sa minu elus, ühest küljest tahaks seda nüüd ja kohe täpset vastust teada, et ajada suure vaevaga oma elu jälle jooksma, kuid samas isegi mulle vist meeldib, natukene see teadmatuse tunne.

Ma ei tea, mis oli kogu selle kirja mõtte, mõeldes ikkagi kui tohutult pikk ja tüütu ja igav ja imal kiri see on. Ma ei oska kirjutada, ennast sõnadesse panna, tahaks aga ei oska. Ma ei mäleta enam isegi kirja keskpaigaks, mida ma tahtsin öelda! Mälu missugune, samas mäletan asju, mida on veider mäletada.
"Rääkime hõbe, vaikimine kuld." ma esimest korda mõistan sinu mõttet, et me ei saa koos olla, et me oleme lihtsalt liiga erinevad inimesed. Ja miski minu sees kisab ja karjub selle vastu, kuid ma eiran teda täpselt samamoodi, nagu ma teen seda siis kui ma pean midagi otsustama. Lihtsalt sellejaoks, et mitte teha endale liigset haiget, luban teistel seda teha.
See ei ole, ma-jätan-sind-maha kiri, sest me pole kunagi olnud. Midagigi. Me olime kaks üksikut, ühel peol, 1+1=2 lihtne matemaatika. Mina olin üks ja sina olid üks. Kokku saime, ning olime. Nagu üheöö suhe, ilma liigsete lubatuste või muude asjadega. Me olime kaks kellel oli sel õhtul ühe sugune tunne - ühesugune vajadus olla koos. Ning hiljem, me lihtsalt ei osanud olla koos või oskasime, lihtsalt panemata seda tähele, et oskasime.
Ma ei tea, mis või kes me olime. Ma ei taha ka teada, ma ei taha teada, miks see üksik pisar üle mu põse veeres, kui ma seda kohta siin ülelugesin, leidmaks kirjavigu. Ma ei taha teada. Sest asjad on keerulised, inimesed on keerulised ja elu on keeruline.
Ma ei tea enam mitte sittagi, ma tean, et selliste sõnade kasutamine pole viisakas. Kuid ma kasutan seda, sest see lihtsalt väljenab seda, mida ma tunnen, tunnet mis tekkib siis kui sa vaadat oma elu ja küsid, mida kuradit sa teed. Ning vastad selle ma ei tea enam mitte sittagi.
Ma võib-olla mõtled, et ma olen selline vastik inimene kes üritab sind veenda, et meie vahel oli midagi. Võib-olla ma teen seda alateadlikult, vabanda mind siis sellepärast.
Kuid tegelikult, ma ei tea, mida ma täpselt öelda tahtsin, ja ega sellel suurt tähtsust olegi, kõik justkui oleks õeldud. Jäävad justkui vaid head aega sõnad ning ela hästi. Kuid südames kripeldab veel midagi, siit ei tule, midagi selle sarnast, et ma-armastan-sind. Või muud selle sarnast, liiga suur olen, et pilduda selliseid sõnu tuulde iga ühele kes vastu tuleb.
Tahtsin lihtsalt öelda, et
sa olid keegi.
Ma ei tea kes täpselt, kuid sa olid keegi. Kas lihtsalt mingi hetk minu elus või midagi enamat, ma ei tea, kuid ma lihtsalt tean, et sa olid keegi.


Ja ära tunne süümepiinu, sest sa ütlesid ära mulle. Võib-olla oli sul isegi selle kohapealt õigus, me lihtsalt oleme kaks kohutavalt erinevat inimest.

Tüdruk ei olnud kirjaga täielikult rahul, ent ometi tundis ta uhkust, et oli selle kirja kirjutamisega hakkama saanud. Ta meenutas esimest kirja, ainsat kirja, mis kunagi vastuse oli saanud. Kuid teisi kirju polnud ta isegi kunagi kätte saanud. Tüdrukul tekkis kange tahtmine neid talle näidata, et noormees saaks aru, millist valu ta talle tekitanud on, et ainult siis meenus talle, et ta oli need kirjad kirjutanud selleks, et mitte end rohkem noormehele reeta. Ja mis kasu sellest kirjast nagu nii oleks? Mõtiskles neiu endamisi ning toimis selle kirjaga täpselt samamoodi kui eelmisega.

Läksid kuud ning noormees ja neiu kohtusid uuesti, kui välja jätta kerge kohmetus, rääkisid nad nagu kaks tuttavat inimest ja neiu ei mainud talle kunagi, et ta oli noormehest tõsiselt sisse võetud olnud. Kuid kui ta oleks öelnud, kas noormees oleks tunnistanud, et tema ei tundnud tõesti mitte midagi ja, et ta kirjutas selle ainsagi kirja vaid selleks, et tüdruk teda rahule jätaks? Kuid tüdruk ei mainunud kunagi ja poiss nõnda samuti.

Ja siis nüüd minu kommentaar: Ma usun, et minu tutvusringkonnast saaks aru ligikaudu viis inimest, kellest kunagi ma kirjutanud olin. Mainin, et need kirjad on tegelikult mingil moel olemas ning mina olin neid lihtsalt nüüd selle jutu jaoks muutnud. Mõned faktid ümber teinud, mõned nimed ära kaotand, mõned asjad juurde luuletanud. Kuid algselt on sarnaste sisudega kirjad olemas. Selle loo olin ma varem kirjutanud, veidral kombel ning selle siis kustutamata jättnud... Ja nüüd ma ei raatsinud peale paari kirjavea parandamise seal rohkem midagi muuta. Minu varajane looming.