Kaks väikest veidrikku.

Oli aeg, mil suutsin kirjutada vaid veidraid lühikesi jutte. Siin on neist kaks.

"Peeglike, peegilike seina peal..Seda mul küll vaja pole" mõtles tütarlaps ning saatis peeglikese aknast välja. "Hmm..Tulemasin..Graveeringuga. Armas, kuid kasutu," ning ka see lendas otseteed välja. Kamm, läpakas, juukselõksud, peavõrud, saapad, jope, vaas, pildialbum - ka need leidsid omale uue elupaiga. "Mul ei lähe neid enam vaja. Kõik asjad on niiii kasutud, katsuge minust ka aru saada. Mul ei lähe neid enam vaja. Saapad? No ei ole vaja. Mis ma nendega teen? Need ju hoiavad mu jalad vangis. Ma ei taha neid. Kamm, te küsite? Miks on mul seda vaja, kui mu juuksed on nii lühikesed, et nende kammimine oleks mõttetu? No ei ole vaja. Mitte midagi ei ole vaja. Terve elu oleme me kõik uskunud, et meil läheb midagi neist asjadest vaja. Tegelikult ju ei lähe. Ah et teie arvate teistmoodi, armas proua? No öelge, milleks kasutan ma näiteks..Pildialbumit? Mälestuse meenutamiseks? Miks on mul vaja neid meenutada, mu peake peab ise kinni kõik, mida ta arvab mul vajaminevat. Niiet kui mõni mälestus kaotsi peaks minema, pole hullu. Järelikult polnudki mul seda vaja. Vot nii. Viskan kõik "aknast" välja. Ehk siis elust. Nii kaovad need Igavikku. Ja lõpuks hüppan ise ka. Ning siis kaon ise ka Igavikku. Igaveseks. Keegi ei tea kus ma olen. Või oota..Teavad küll! Ma olen ju Igavikus!
Ma ei saa teile kunagi lubada, et ma jäängi sinna - Igavikku. Võib juhtuda, et mitmete aastate pärast kohtume me tänaval. Me ei pruugi üksteist üldse ära tunda, üksteist mäletada. Aga me siiski kohtume. Üksteise teadmata. Üksteise mälestustest eemaldatuna. Nägemiseni!"
Hüüdis tüdruk, ning kadus igaveseks Igavikku..

---

"Kallis, ma olen väsinud."
"Millest küll?"
"Ma ei tea. Ma arvan, et sellest kõigest. Ma ei jaksa enam vaadata, kuidas inimesed mitu korda järjest samasse ämbrisse astuvad."
"Ma ei saa Sinust aru. Mida Sa sellega öelda tahad?"
"Me peaks lahku minema. Mul oleks vaja omaette olla."
"MIDA? Miks Sa mulle nii teed? Sa ju tead, et ma vajan Sind. Ja Sina vajad mind ka."
"Ma tean. Just sellepärast. Ma ei taha kellestki täiesti sõltuv olla. Ma ei taha, et keegi sõltuks minust. Mulle ei meeldi, kui inimesed minu peale loodavad."
"Aga kõik ju teavad, et Sinu peale võib loota, Sa aitad alati."
"Just. Ja sellepärast tahaksin ma kaduda. Jäljetult. Igaveseks."
"Kas mina ei või Sinuga Igavikku kaduda?"
"Ei, see on midagi, mida ma üksi tegema pean. Muidu ei saagi ma kunagi sellist iseseisvust, nagu tahan."
"Aga.."
"Ära ütle, et Sa armastad mind. Armastus on vaid tunne. Seda ei ole päriselt olemas."
"Ära ütle nii. Armastus on olemas. Ja mina armastan Sind igavesti."
"Vaiki, Kallis. Ma parem lähen. Kunagi ehk kohtume. Headaega."
"Headaega" vastas ta pisaraid alla neelates..

--
Mingil hetkel tõlkisin need isegi inglise keelde, kuid originaal on alati parem.

Don't hit me too hard, please : )

Oh my god.

Kuiiiiiiii head.


*Mõtleb, mida öelda*

Oh my god noh.


Kusjuures ma enne vaatasin, et ahh mingi newbie foorumis ja ma ei viitsinud lugeda. Mõtlesin, et mingi 12 aastase reidijutt. Anna andeks, eksole.

Oleks ikka pidanud kohe lugema.

Tahan veeeeel!

Heh. Eks ma olengi selline..Kaheteistaastane. Vähemalt hingelt. : D

Muide, Sa tuletasid mulle meelde, et peaks Mike'ist midagi kirjutama. Midagi absurdset ja ägedat.

ära räägi, mul niigi pedofiili tunne, eksole.

Ja kirjuta jaaaa!

Kullake, Sa oledki ju pedofiil.

Et asi liialt käest ei läheks, otsisin kusagilt välja veel ühe lühijutu:

'Kord sureme me kõik,
Kord saab Sinustki lilledes aas'
Sõnas tütarlaps oma haletsuspisarates olevale palatikaaslasele, kes juba samal päeval koju sai.
Tol ööl istus tüdruk aknalaual ja vaatas endast mõni korrus allpool liiklevaid inimesi. Oli sume suveöö ja päike oli just loojunud. Inimesed sagisid ringi, nagu sipelgad, kellel on koguaeg kiire. Tüdruk vaatas alla ning ühel hetkel ei olnud tänaval enam kedagi, peale noormehe, kes seisatas täpselt palatiga kohati oleval kõnniteel. Noormees seisatas ja pööras aegamisi oma näo haigla akna poole.
Tütarlapse silmist voolasid pisarad, kui ta oma peopesa jahedale aknale asetas. Ta oleks tahtnud avada akna ja hüüda noormehele midagi..Ükskõik mida..Ilusat, inetut, vaikset või valjut. Ta tahtis anda märku, et ta on päris ja teda ei tohi unustada. Kuid aknal ei olnud linki ja polnud mingitki võimalust, et noormees teda kuuleks. Kasvõi natukene.
Noormees naeratas õrnalt ja asetas oma parema käe oma südamele. Ta langetas hetkeks pea, heitis siis veel ühe pilgu aknale ja kõndis minema. Tagasi vaatamata. Mõne minuti pärast polnud enam näha isegi noormehe varju asfaldil. Kõik.
See oli vaid hetk. Hetk, mis ei unune neil kummalgi kunagi.

Ei tea jah tänu kellele..?


Ja no.. AWWWWW. Kuigi aknal oleks võinud link olla. Aga üks hetk ütleb kaa rohkem kui tuhat sõna.

Ja mis värk selle lausega "Kord sureme me kõik" on? Ma kuulen seda viimasel ajal igalt poolt.

Ma istusin selle kirjutamise ajal haigla aknal ja vaatasin seda kohta, kus link peaks olema : D
Mitte ühelgi fukken aknal polnud linki : D
Hetkeks oli tunne, nagu ma istuks psühhiaatria haiglas. (Olgu, rohkemaks, kui üheks hetkeks. Palju rohkemaks.)
See lause on Ultramelanhooli laulust "Mustad linnud"

Karta on, et haiglas pole akendel linke ju. Samamoodi pole meil koolis. Koristajad käivad ringi, link taskus.