Kaks tunnet.

Üks jutt siis, mis on mul lõpuni valmis. Kuigi on vähetõenäoline, et seda loeks siit keegi, kes juba lugenud ei ole, otsustasin ma igavusest selle siiski siia toppida. Mida ma sellega ikka muidu teen?
Ühesõnaga, kui keegi leiab, et viitsib lugeda, siis võib väga vabalt. Ja kommentaarid on oodatud. (:
Jutt on suht pikk. Osad on tegelikult suht pikad. Sorri!
Alguses siis luuletus..

Kaks tunnet

Kõnnin randa, mere äärde,
istun kivile.
Heidan oma pilgu läände
päiksekiirte rivile.

Lasen mõtteil tuhatnelja
taevas lennata.
Pööran kodu poole selja,
et saaks hingata.

Hinge tungib vaid kaks tunnet,
keha väriseb.
Püüan parandada muljet,
mis jäänd hädine.

Ei taha mõista, kummast tundest
haarama ma peaks.
Mõttes pilt on kahest ründest,
kumb neist kõik teeb heaks?

Sulgen silmad, kinni panen,
mõte jalutab.
Kuulen, kaugel laulvad haned,
poiss neid talutab.

Näole naeratuse manan,
suigun nagu laps.
Kollasesse liiva laman,
kadund tunded kaks.

I

Sügis. Ma ohkasin. Sügis oli alati murede alguseks. Alati oli just sügis see, mis minus suvega tekkinud kindluse minema viis. Alati oli see sügis. Ohkasin taas, raputades rusutult pead. Ma ei tahtnud pilku tõsta, sest siis oleksin ma näinud seda suurt, üksluiset maja, mida nimetati kooliks. Aga ma ei tahtnud seda näha. Sest mingil põhjusel tegi sügisest kõige halva alustaja just kool. Mitte, et ma õppimist vihkasin või ajaloost ei huvitunud. Otse vastupidi! Ma tundsin õppimisest mõnu ning paljud ained tekitasid minus selle imelise huvitumise tunde. Ma isegi ootasin terve suve koolis õppimist!
Ei, asi oli pigem inimestes, kes kooliga kaasnesid. Igapäevastes ja igakuistes suhetes. Minu probleemiks ei olnud sõprade puudumine – pigem just nende jagumine. Minu klass oli üks suurimaid koolis. Kolmkümmend viis inimhinge ilma klassijuhatajata. Palju, onju?! Nii et pole vaja eriti imestada väite juures, et me kõik eriti läbi ei saanud. Kuigi, ka see ei ole õigesti öeldud. Me saime küll läbi, aga me lihtsalt.. ei teinud teineteisega enamjaolt tegemist. Klassis oli väljakujunenud umbes neli kampa. Tüdrukute poolepealt. Poisid olid täiesti eraldi maailm. Kari kasvatamatuid jõmpsikaid, kui minu käest küsida. Igatahes. Kõik kambad põhinesid mingisuguse eesmärgi nimel: kas siis tantsuklubi, näitering või hoopistükkis kirjandushuvi. Mina olin üks liige kirjanikest. See oli alati nii olnud. Ning see ei häirinud mind üldsegi. Küll aga oli asi, mis mulle ei istunud. Mind häiris klassis parima sõbranna puudumine. Jah, ma sehkendasin iga päev nelja-viie tüdrukuga ringi, kehastades seda optimistlikku kasvust maha jäänud tütarlast, kuid neil kõigil oli klassis keegi, kellele nad toetusid. Keitil oli Anne ja Maarikal Laura. Asi toimis otseloomulikult ka vastupidi. Ning alati olin mina see, kes pidi üksinda istuma. Välja arvatud venekeeles, kus ma mingisuguse ime läbi Laura pinginaabriks sattusin. Võib-olla oli see mingit sorti ülem kingitus, et just meie perekonnanimed tähestiku alguses olid ja teiste omad lõpus. Kes seda teab. Aga just selle toetuspunkti puudumine oli põhjus, miks ma kooli vihkasin. Miks ma seda suvel ei oodanud.
Ja ometi kaasnes sellega ka ju muusikakool. Asutus, kus mul olid sõbrad, kes minust tõesti hoolisid. Kolm inimest, kes minu käekäigust huvitusid. Või peaksin ma ütlema kaks? Sest üks neist oli ju siiski mu enda lihane õde. Lisete. Aasta noorem ka veel, kusjuures, kuid see ei takistanud temal vestluste hing olemast. Oh ei. Alati oli tema jutustaja rollis ning teised kuulasid ja naersid jutu vahepeal. Õigetel kohtadel. Ta lihtsalt oskas kõik enda pikliku roosaka nimetissõrme ümber keerata. Oma pruunide juuste ja taevasiniste silmadega oli ta hea välimuse ehtne kehastus.
Aga ka selles koosluses ei olnud kõik õige. Mari ja Kirsti olid üksteisel olemas ning Lisete puges üha enam Mari külje alla. Või noh, kas just puges, aga see selleks. Kuna Mari oli meie pundi kõige tibilikum liige, polnud eriti raske talle meelejärgi olla. Ainus, mida Lisete vajaliku heakskiidu jaoks oskama pidi, oli õigetes kohtades suurte silmade tegemine ja Mari blondi juuksepahmaka kiitmine. Mari ei hoolinud sellest, et tema hambaid katsid roosad breketid ning et tema silmad olid hägust rohekas-sinist värvi; tema kuuldes oli kõikidel lubatud rääkida ainult tema välimuse plussidest.
Kuigi Kirsti oli neist mõlemast täiesti erinev, leidis temagi kambas endale õige koha. Ta oli teistsugune nii iseloomult kui ka välimuselt, kuid Marile ja Lisetele valmistas see vaid heameelt. Tüdrukul olid ainsana meie pundist lühikesed juuksed, mis püsisid sünnist saati tuhkblondidena. Tema nina kaunistasid suvel mitmed tedretähnid ja muutsid ta seeläbi kaunimaks. Türkiissinised silmad andsid talle juurde omapära ning kummalist haldjalikkust. Kuigi ta oli minuga peaaegu sama vana, oli ta meist kõigist vähemalt pool pead lühem.
Tänu sellele, et mina ei olnud oma õe imepäraseid tallalakkumisoskuseid pärinud, leidsingi ma ennast üha tihedamini kodus õppimas, kuulates õhtul Lisete käest, kui lõbus neil oli olnud.
Ma raputasin pead, lootes niimoodi seda klaarida. Ma lihtsalt keelasin endal sellele mõelda. Kool oli alanud ja kõik oli hästi. Ma olin ju õppimist siiski oodanud! Manasin näole kiirelt naeratuse ja tõstsin lõpuks ometi pilgu, silmitsedes heameelega kooli. Hallist kivist seinad, punane katus. Kõik see oli mulle juba nii tuttav. Hakkasin edasi liikuma, tundes, kuidas keha viimsest jäigast seismisest natuke valutas. Kuid mis vahet sel oli? Ma pidin kohe enda sõbrannasid nägema. Kuna ma ei olnud eelmisel päeval aktusel käinud, polnud ma neid oi kui kaua näinud. Süvendasin automaadselt naeratust, kui ma kooliuksele lähenesin. Juba oligi puust uks avatud ning ma astusin sisse, suundudes garderoobi juurde. 9a. Uskumatu, kui kiirelt need kaheksa aastat olid möödunud.
„MIRRRU!“
Vaevalt olin ma enda uue garderoobi silti jõudnud uudistada, kui Laura väiksest ruumist välja, mulle kaela hüppas, meekarva blondid juuksed mu näos lõhnamas. Okei, ma ei olnud ta parim sõbranna, aga midagi pidi ta vist siiski mu vastu tundma.
„Hei, Laura,“ vastasin naeratades, emmates kiirelt sõbrannat vastu. Vaatasin üle tema õla rutuga garderoobi läbi. Mitte ühtegi märki teistest. Kortsutasin kulmu. „Kus teised on?“ küsisin eemale tõmbudes ja mütsi peast haarates. Laura naeratas kollakas-pruunide silmade helkides ning kehitas seejärel õlgu, võttes väiksel pingil istet.
„Ma ei tea,“ vastas ta lõbusalt, saates ühe uudistava pilgu välisuksele. „Kedagi pole veel tulnud.“
Ma panin enda jope nagisse ning heitsin siis ühe uuriva pilgu oma kellale. Kahekümne minuti pärast pidi tund algama. Olgu, ma olin vist siiski kiirustanud. Muigasin kergelt ja istusin sõbranna kõrvale.
„Kuidas sul siis suvi möödus?“ pärisin, pöörates näo vene keele pinginaabri poole ja kergitades enda paremat kulmu. Laura turtsatas.
„Suuurepäraselt. Ma käisin Gröönimaal.“
Pööritasin silmi ja jõllitasin tüdrukut mitte uskuva näoilmega.
„Gröönimaal. Mis hea pärast? Suvi oli ju.“
„Nojaa. Aga isa tahtis millegipärast sinna minna ja nii me siis mõtlesimegi kogu perega minna. Tead küll, perekondlik üritus, või midagi säärast.“
Pööritasin jälle silmi. Ainult loll läks suvel kusagile, mis oli lund täis.
„Mis sa ise tegid?“
„Emm.. istusin kusagil Gröönimaa läheduses?!“
Laura puhkes naerma, täites muidu vaikse garderoobi enda heliseva naeruga. Jah, mina olingi see loll. Tabasite ära. Muigasin isegi paljuütlevalt. Õnneks päästis mind edasisest mõnitamisest Keiti ja Anne saabumine.
„Tsau, Mirjam, Laura.“
Nad olid alati nii poliitilised. Pööritasin jälle silmi. Mul hakkas juba vaikselt sellest paha. Noogutasin neile aeglaselt, teades, et minu tervitussõnad jääksid Laura karjumisele kõvasti alla. Lõpuks sai tüdruk enda tervitushüüded öeldud ning me võisime üles minna. Ülejäänud klassikaaslased olid samuti kohale loivanud ning nüüd oli tunni alguseni ainult viis minutit. Maarikat me ära oodata ei jõudnud. Hoidsin mõttes pöialt, et ta ei tuleks – nii oleksin ma Laura kõrvale saanud istuda.
Kõndisime jalgu järele lohistades kolmandale korrusele, peatudes bioloogia klassi ees. Nägin juba sinna kogunenud rahva nägudel tüdimusgrimasse. Muigasin laialt. Bioloogia ei meeldinud meie klassis peaaegu kellelegi. Hetkel isegi mitte mulle – kalade sisikonna uurimine lihtsalt ei pakkunud mulle huvi. Kui me aga inimeste juurde peaksime jõudma, oleksin ma kindel käsi.

Kool oli läbi ning mul oli aeg vastu astuda enda muusikakooligängile. Me olime kokku leppinud, et saame kella neljast esimese korruse radikate juures kokku. Mul oli veel viis minutit aega. Kuid ma ei pabistanud väga selle pärast – teised olid peaaegu alati varem kohal. Nii ma siis astusingi majja, panin riided rahulikult garderoobi ja uudistasin naeratades sõbrannade jopesid. Muidugi olid nad juba seal. Väljusin garderoobist ning keerasin ümber nurga, valmistudes juba mõttes selleks, mis mind ees pidi ootama.
„MIRRRUUU!“
Mari ja Kirsti jooksidki juba minu poole, käed laiali. Korraks tabasin ennast isegi kaalumas minema joosta, aga ma pidasin naeratades ja paigal seistes vastu, kuni mõlemad tüdrukud olid oma käed ümber minu sirutanud, võideldes nüüd juba omavahel, kumb neist enne korralikult kallistada võib.
„Okei, okei, mind jätkub kõigile,“ pomisesin naerdes. Kuigi ma olin veendunud, et Lisete oli enne veel soojema tervituse osaliseks saanud, rõõmustas selline kallistamine mind väga.
„Mirrrjam,“ sõnas Mari mind kaisutades, justkui poleks ta mind juba sajandeid näinud. Kirsti, nüüdseks enda parima sõbranna poolt eemale tõrjutud, seisis käed puusas natuke eemal, jõllitades mossitades minu piinajat.
„Mari,“ sisises ta pinevalt, kissitades silmi. Kuid nimetatud tüdruk ei teinud temast väljagi – nagu tavaliselt. Vahepeal ma isegi kahtlustasin, et ta kallistas mind nii kaua puhtalt Kirsti pahandamiseks. Lõpuks aga neiule aitas. Ta astus eemale ja lendas kohe Lisete kõrvale. Kirsti näole ilmus soe naeratus ning ta embas mind rõõmsalt ja soojalt, lõpetades selle kontakti kiirelt. See mulle tema kallistuste juures meeldis: tema kallistused olid alati lühikesed, soojad ja konkreetsed. Mitte kunagi liigset kägistamist. Muigasin ja jalutasin sõbranna kõrvale pinkide juurde, võttes ainsal vabal kohal aeglaselt istet.
„Tere, Liisu,“ pomisesin õele, saates talle kiirelt kerge naeratuse.
„Hei, Mir.“
Tüüpiline. Ta tervitas mind alati võimalikult lühidalt, et ta saaks ikka kiiremini enda juttude juurde asuda. Vahepeal lühendas ta minu nime lihtsalt M-täheni ja lasi enda tekstil siis edasi voolata. Pööritasin Kirsti poole silmi. Tüdruk turtsatas lõbusalt, noogutades peaaegu märkamatult.
„Igatahes. Reelika nagu lihtsalt koperdas Matile otsa. Kuigi, ma olen jumalasta veendunud, et tegu oli ettekavatsetud plaaniga..“
Ma raputasin ohates pead. Lisete oli jälle oma tavalise klatšijutuni jõudnud. Tegelikult meeldis talle endale see teadatuntud kümnendik, Mati. Aga ta oli võtnud mult lubaduse, et ma ei räägi sellest kellelegi. Ma pidasin sellest lubadusest pigem solidaarsuse, kui millegi muu pärast kinni. Ebahuvitunult ringi vaadates märkasin, et ka Kirsti ei pööra mu õe jutustusele erilist tähelepanu. Muigasin paljuütlevalt, saates Lisete poole tähendusrikka kõõrdpilgu. Kirsti noogutas, huultel mänglemas peaaegu märkamatu naeratus. Ma olin alati teadnud, et ta vähemalt üritab kahjurõõmutsemist varjata. Minu naeratus laienes, kui ma tähelepanu Lisetele ja Marile pöörasin. Mu kallis väike õde oli just oma jutu käigus süvenenult vastu reit virutanud ning patsutas seda nüüd, üritades valust lahti saada. Pööritasin silmi – minu õest polnudki midagi targemat oodata.
„Kuidas siis esimene koolipäev möödus?“ küsisin, et teema kiirelt Lisete armuelult minema viia. Ma pidin seda kodus niikuinii terve õhtu kuulama, targem oli ennast võimaluse korral päästa. Seetõttu vaatasingi eelkõige Mari ja Kirsti otsa, tahtmata, et Lisete saaks enam võimalust Matist heietada. Kirsti sai vihjest koheselt aru, tähelepanelik nagu ta kord juba oli. Naeratades avas ta suu, kehitades samal ajal õlgu: „Täiesti tavaliselt. Mari suutis pooled õpikud maha kukutada, kui Tõnis temast möödus. Nagu tavaliselt.“ Naeru tagasi hoides vaatasime mõlemad Mari poole, kes nüüdseks kangekaelselt nina püsti oli ajanud.
„Esiteks, mu õpikud kukkusid maha ainult selle pärast, et mingi neljandik pani mulle jala taha ja teiseks, Tõnis pole üldsegi teie asi,“ sõnas ta mossitades. Okei, päris selleni ma välja jõuda ei tahtnud. Kuigi, Marit tundes polnud selle vältimine vist väga võimalik. Muigasin taaskord, kandes hoolt, et tundlik sõbranna seda ei näeks. See oleks ta veel rohkem närvi ajanud.
„Jah, sul on õigus. Ka sinu armuelu ei ole tähtis,“ sõnasin ma lepitavalt, rõhutades meelega sõna ka. „Mul endal oli küllaltki tore, tänan küsimast.“ Pilgutasin Kirsti poole silma; ta oli hetkel ainus, kes minu poole vaatas. Lisete mõtted keerlesid ikka veel Mati ümber ja Mari ei saanud kuidagi oma pinginaabri lobisemisest üle. Pööritasin silmi.
„Meeldiv oli teid kõiki üle nii pika aja näha, aga kahjuks pean ma nüüd lahkuma. Ma pean enda õpetaja juurde minema,“ sõnas Kirsti püsti tõustes ja igale ühele meist lõbusat pilku saates. Tüdruk kallistas kiirelt Marit, tegemata välja sõbranna pahasest turtsatusest, embas siis Lisetet ning oli just minu poole pöördumas, kui ma samuti püsti kargasin.
„Mulle tuli meelde, et ma pidin ka õpetaja juurest läbi minema – me pidime mu tunniplaani arutama,“ selgitasin kiirelt. Ma ei oleks suutnud Mari ja Lisetega kahekesi koos püsida. Pealegi, neil oli kindlasti parem oma armujutte ilma minuta rääkida. Kirsti noogutas, taibates ilmselt mu ütlemata põhjuseid. Lisete lehvitas kergelt ning Mari saatis mulle hetkelise kõõrdpilgu. Kuid see ei langetanud mu tuju grammigi. Pöördusin laialt muiates ümber ja sammusin Kirsti kõrval teisele korrusele.
„Ära siis unusta, et sa pead mind peale tundi ootama,“ sõnas sõbranna tõsiselt, seirates mind uurivalt. Ma noogutasin vaikselt, meenutades meie väikest kokkulepet.
„Peale tundi muusikakooli ees,“ pomisesin, kinnitamaks, et kõik vajalik oli meeles. Kirsti naeratas ja astus esimesse klassiruumi.
Meil kahel oli juba väike traditsioon välja kujunenud, et me jalutame ühel õhtul alati koos koju. Või õigemini saadan mina tema koju. Kuid nii mõnelgi korral olin ma selle ära unustanud ning uisapäisa minema kõndinud. Muigasin vaikselt, kui ma enda klassi juurde jõudsin. Kergelt ja kiirelt ohates astusin sisse, valmistades ennast vaimselt ette selleks tundideriviks, mis mind ees pidi ootama.

Seisin muusikakooli nurga taga, toetudes laisalt vastu maja seina. Minust möödus mitu tuttavat, kuid otseloomulikult ei vaevunud keegi neist mind kõnetama. Muigasin omaette ja langetasin pilgu, kohendades enda mütsi, et kõrvu tuule käest kaitsta. Seetõttu pole vist väga vaja imestada, et ma Kirsti saabumist ei märganud. Tavaliselt on mul komme sügavasse mõttesse vajuda.
„Mirjam. Ausalt, kui sa kaua lollitad, siis ma lähen lihtsalt minema,“ sõnas tüdruk parajasti. Ma pilgutasin paar korda kiirelt silmi ning pöörasin tähelepanu sõbrannale.
„Mh?“ küsisin arusaamatult, suutmata taibata lause sisu. Ma olin ju täiesti olemas. Okei, ma ei olnud arvatavasti kohe reageerinud, aga ega see mõni sekund midagi teinud.
„Ahh, sa oled nii võimatu. Kas sa oled nüüd otsuseks võtnud, et ootad mind ära, aga uneled terve tee? Võta siis teatavavaks, et mina sellega ei lepi,“ lausus Kirsti muiates, raputades aeglaselt pead. Kortsutasin kulmu, hammustades kiirelt huulde. Arvatavasti ma ei pidanudki aru saama, millest ta jahus.
„Mhm, mida iganes,“ sõnasin õlgu kehitades ja edasi jalutama hakates. Tüdruk järgnes mulle, seades enda koolikotti aina paremini. Mõnda aega valitses meie vahel vaikus. Ainult autode mootoripõrin ja trammi kriuksed tekitasid häält.
„Mul hakkab teisipäeviti muidu kuuest lõppema,“ sõnas Kirsti äkitselt, pöörates pea uudishimulikult minu poole. „Kuna sul lõppeb?“
„Öö. Ma ei saanud täna veel päris korralikult seda kõike selgeks. Solf on jälle mingile tobedale ajale topitud, nii et ma üritan sellest lahti saada,“ pomisesin vastuseks, tuues esile ühe värvika grimassi. Kirsti naeris, kohendades järjekordselt enda kotti.
„Okei siis. Ma helistan sulle homme,“ sõnas tüdruk, kui me tema maja ees peatusime. Millegipärast oli tänane teekond kohe eriti vaikselt ja kiirelt möödunud. Aga mul oli ka palju asju, millest mõelda. Noogutasin nõustuvalt, emmates kiirelt sõbrannat. Seejärel, olles kiiruga lehvitanud, jalutasin bussipeatuse juurde. Buss oli minu õnneks juba ees, nii et mul jäi üle vaid uksest sisse astuda.
Mingisuguse teismelise muusika mängis nii kõvasti, et see hakkas mind otsekohe häirima. Eriti veel siis, kui ma laulu ära tundsin. „Partners in Crime“. Pööritasin tähendusrikkalt silmi. Minuarust oli see laul kitarri esituses poole parem. Võtsin kiirelt enda muusikamängija taskust välja ja pistsin klapid pähe. Nii oli mul niikuinii kergem mõelda ning mul oli päris mitu peatust koduni.
Kokkuvõttes oli see kardetud ja samas oodatud esimene koolipäev siiski hästi möödunud. Lisete ei suutnud midagi liiga nõmedat teha, klassis ei toimunud ühtegi hullu juhtumit, muusikakoolis sai asjad aetud ja Kirstiga sai koos jalutatud. Missiis, et kõik oli ülima kiirusega liikunud. Nagu keegi oleks vajutanud fast forward nuppu. Muigasin kergelt, toetades enda pea vastu bussi aknaklaasi. See oli küll veidike ebamugav, kuid ma ei lasknud ennast häirida. Homme tuleb kõik veel parem, kinnitasin endale, sulgedes aeglaselt silmad.
Äkitselt seisis Mari minu ees, karjudes minu pihta tuhandeid sõimusõnu. Tähelepanelikumalt vaadates võisin märgata teisi inimesi tema seljataga. Maarika, Gertrud ja minu suureks üllatuseks ka Mati. Neil kõigil oli vihane grimass peas ning mulle tundus, et nad nagu loopisid midagi minu poole.
Ma pidin olema tukkuma jäänud, kuid kuidas ma ka ei üritanud, üles ärgata mul ei õnnestunud. Kõige valusam oli see, et selles unenäos olid just mõtted, mis mind tavaliselt kummitasid. Mul oli üsna tihti tunne, et nad kõik vihkavad mind ning tahavad mulle haiget teha.
„Preili? Lõpp-peatus on.“
Tundsin, kuidas keegi mind raputas ning avasin ehmunult silmad. Segaduses ringi vaadates mõistsin, et mees minu vastas pidi bussijuht olema. Läksin arvatavasti näost punaseks, kui ma püsti hüppasin ja kõrvaklapid peast tõmbasin.
„Vabandust,“ pomisesin haledalt, tüürides juba tühjast bussist välja. Mees ainult noogutas mõistvalt, jälgides, kuidas ma masinast välja hüppan. Eemale kõndides kortsutasin kulmu. Polnud minu moodi nii sügavalt uinuda, et ma õigel ajal üles ei ärka. Ringi vaadates jõudis mulle lõpuks ometi kohale, mida bussijuht oli öelnud. Viimane peatus. Vandusin vaikselt. Ma oleksin pidanud juba neli peatust varem maha minema. Tõstsin enda vasaku käe ja uurisin paar sekundit kella. Pool kaheksa. Võib-olla olin ma päeva kiitmisega kiirustanud. Uut bussi ei pidanud enne tunni möödumist tulema, nii et mul ei jäänud muud üle kui kodu poole jalutama hakata. Küll ma olin ikka loll.
Koju jõudsin ma täpselt tund aega hiljem. Ust avades oli esimene asi, mida ma nägin, minu ema murelik nägu. Ma olin hommikul telefoni maha unustanud, nii et ta ei saanud kuidagi mulle helistada ja küsida, kuhu ma jäänud olin. Hammustasin kiirelt huulde. Mu ema tegi alati halbu järeldusi, kui ma õigel ajal kodus polnud.
„Kus sa olid?“ küsis ta hüsteerias häälega, astudes mulle paar sammu lähemale. Ohkasin vaikselt.
„Ma jäin bussis magama,“ selgitasin vastumeelselt, „ja sõitsin lõpp-peatuseni välja. Sorri.“
Ema rahunes koheselt maha. Aeglaselt noogutades kõndis ta mööda koridori edasi, elutoa poole.
„Söök on pliidil!“ hõikas ta veel enne ukse taha kadumist. Pööritasin silmi. Kui ta tõesti nii väga muretses, siis kuidas ometi suutis ta selle mure nii kiiresti unustada? Sellele ei olnud ma kunagi vastata osanud. Võtsin jalanõud kiiruga ära ning viskasin jope nagisse. Seejärel komberdasin enda tuppa, tundmata, et mu kõht tühi oleks. Juba järgmiseks päevaks oli tuhandeid ülesandeid jäetud. Laua taga istet võttes naeratasin rahulikult. Suur õppimismaht takistas minu mõtete uitamist ning see tähendas, et probleemid püsisid minust järgmised tunnid eemal. Naeratus süvenes.

kuidas läks ? :)

Nii nagu ma lubasin, hakkasin ma su jutte lugema
ja , palju silmade pööritamist oli vist:D
muidu, jep hea :)

Tead, ma ei hakka seda uuesti lugema. Ma mäletan ilmagi, et see oli tõsiselt hea.
Kas ma võin öelda? Ma tean, kuidas läks. (:

kusjuures, ma tahan ka osaleda :D:D
aga, point on selles et ma olen kohutav kirjanik.. _

EITC. kirjutas:

Kas sa tohid selle siia panna, enne kui, teadküll?
Eve korjas Medaljoni küll maha.

Eve? Täitsa totu. :)

Mulle meeldib kaaa~! Ja mina osalen ka järgmine kord. xD

jõhker, aga ma siiski arvan et 14 on liiga noor et raamatut kirjutada. maailmapilt on liiga väike
aga meeldis, ja eeedaaasiii

Ines, sa oled nii out of topic.

Signe, appi! Siis ma feilin taaskord täiega. Hmm, paneb kohe mõtlema, kas ma peaks sulle oma järgmise jutu selle valmimisel saatma või ei. XD

LittleStar, tänud! Alati on tore, kui uusi nägusid (ja mitte igapäevaseid suhtluskaaslasi ;d) juttu loeb. Nii et topelttänud! (:

Brit, njaa. Ma mäletan, kui ma üritasin 13.-14. aastaselt. Khm, ma ei taha tulemust mainidagi. See oli väga.. väga.. väga hale. I'm very relieved, et ma seda kusagile ei saatnud. Õigemini, et ma sellega VALMIS ei jõudnud! *naerab*

Hanna, sina oled ka teemast väljas. Mis mu sõpradel küll viga on?

Khm, ma tean, et osad tulevad liiga kiiresti. XD

III

Kõndisin vaikides mööda koridori matemaatika klassi poole. Oma imelike murede tõttu olin ka koolis tuure maha võtnud ning liikusin nüüd juba peaaegu tänulikult üksinda.
„Mirjam!“ kõlas hõige äkitselt mu tagant ning ma pöördusin kulme kergitades ringi.
„Hei, Keiti,“ vastasin, manades näole kiirelt ühe naeratuse. Sõbranna uuris mind hetke kahtlevalt ja hakkas siis minu kõrval edasi kõndima.
„Ma mõtlesin, et kas sa homme Megazone‘i tahaks tulla?“
„Mm.. Kes veel tuleksid?“ Mitte, et mind tavaliselt see huvitas, aga.. hetkel ma nagu väga mingisuguste suvalistega kokku saada ei tahtnud. Mine sa tea, missuguseid tülisid ma sealt välja suudaksin võluda.
„Noh, praegu on nõustunud Laura ja Maarika. Anne ei olnud päris kindel, et ta tahab. Gert kuulis meie juttu pealt ja tahtis ka tulla. Ma ei vastanud talle seepeale midagi kindlat, öeldes, et ma pean teiste käest küsima.“
„Okei, mulle sobib. Mida rohkem rahvast, seda parem,“ vastasin muiates, tundes, et see võib olla võimalus taas normaalsemaks muutuda. Naermine aitas tavaliselt ning Megazone‘is pidi palju nalja saama. Keiti noogutas ja me peatusime klassi ees.
„Anne, palunpalun anna mulle nätsu,“ pöördusin ma särasilmil teise klassiõe poole. Kui ma olin otsustanud homme Megazone‘i minna, siis võisin vabalt juba nüüd rõõmustada. Pealegi ei pidanud ma täna Marit nägema, nii et.. selle probleemiga oli kuni järgmise nädalani kööga. Kuigi ma veetsin Mari ja teistega vahepeal koos aega, ei rääkinud me temaga eriti. Meie vahele oli justkui mingisugune klaasist sein tekkinud. Aga ega ma seda pahaks ei pannud, pigem selline asjade käik meeldis mulle. Ning Kirsti rääkis minuga ikka veel. Naeratasin laialt ja sirutasin käe Anne poole, oodates, et ta oma nätsuvarud lagedale tooks. Tüdruk pööritas silmi ja andiski mulle kaks valget padjakest. Tänasin rõõmsalt, kuulates, kuidas meie nõme tunnikell helisema hakkas. Ohkasin vaikselt ning sisenesin matemaatika klassi, tahtmata õpetajalt hilinemise pärast jälle õiendada saada.

Astusin Megazone‘i sisse ning vaatasin naeratades ringi. Märkasin koheselt teisi ühes pundis seismas. Muigasin laialt ja kõndisin nende juurde.
„Hei,“ sõnasin, andes enda kohale jõudmisest märku. Nagu ma arvanud olingi, ei paistnud Annet kusagil. Pööritasin silmi ning uurisin teisi kohale tulnuid. Neli poissi meie klassist: Gert, Maarek, Timo ja Kaarel. Turtsatasin vaikselt ja haarasin naeratades Maarikast väiksest lokkis hobusesabast kinni.
„Tsauu!“ hõikas tüdruk itsitades, emmates mind kiirelt ja sikutades vastutasuks minu pikka punakaspruuni punupatsi. „Sa jõudsidki kohale! Me juba arvasime, et peame ilma sinuta alustama.“
Pööritasin jälle silmi ning raputasin manitsevalt pead.
„Oo, ei,“ sõnasin enda tedretähnilisele näole manitsevat ilmet manades, „et endale edumaad saada? Ma oleks teid niikuinii üles leidnud!“ Pilgutasin muiates silma ja vaatasin teiste poole. Keiti loendas parasjagu tulijaid üle. Rahulolevalt noogutades pöördus ta järsult leti poole, nii et kogu ta must juuksepahmakas selja taga seisvale Timole näkku lendas.
„Me võime alustada,“ sõnas tüdruk laialt naeratades ja järgmisesse ruumi tormates.
Kuna me kõik olime Megazone‘is ka varem käinud, ei hakanud mängujuht meile reegleid selgitama. Nii olimegi üsna pea vestides ja valmis pimedusse sukelduma. Mina oma punases vestis – nagu alati – olin esimene, kes saali pääses. Naeratasin kavalalt ja kiirustasin avausest eemale, kavatsedes jääda kusagil teisi ootama. Peagi leidsingi sobiva nurga ning kükitasin sinna maha. Ei läinud pea kolme minutitki kui Laura ja Maarika sinna jooksid, Laura heledad juuksed peaaegu helendamas. Muigasin endamisi ning sihtisin püssiga kaht selga. Mõlemad said pihta, mille peale ma rahulolevalt itsitama puhkesin. Kuid minu lõbusale tujule tegi lõpu minu vesti vilkuma hakkamine. Ma olin pihta saanud! Vaatasin silmi kissitades ringi, üritades süüdlast tabada. Ja seal ta oligi! Maarek seisis minust natuke eemal, suu kaardunud võidurõõmsaks muigeks ning tumedad juuksed Megazone’i pimeduses nähtamatud. Turtsatasin ja tormasin minema, teades, et muudmoodi oleksin ma talle elav märklaud.
Kahekümne minuti möödudes jalutasime üksteise järel saalist välja, eesruumi. Kõik vahetasid elavalt oma mänguelamusi.
„Mul läks see mäng väga halvasti,“ kurtsin Keitile, kissitades pahaselt oma siniseid silmi. Oli teada, kuidas ma kaotamist Megazone‘is võtsin. Ma olin harjunud igat mängu võitma. Keiti muigas laialt ning pööritas silmi.
„Sa oled tola. Megazone ei ole elu ja sa ei pea seda võitma! Peaasi, et sa korralikult kõmmutasid ning ma ei kahtlegi, et sa seda tegid. Ma jälgisin sind vahepeal, sa olid nii keskendunud, et jah..“
Nüüd oli minu kord silmi pööritada. Ma ei hakanud midagi vastama, sest teadsin, et minu vastuväited ei kõlaks veenvalt. Otseloomulikult olin ma meelitatud.
„Tulemused!“ karjus Gert meie poole joostes. Kohe tema järel sammus naeratav naine, käes pakk pabereid.
„Niisiis,“ alustas ta. „Sinine kuus?“
Timo lehvitas ning naine pöördus tema poole. „Kuues koht,“ lausus ta, olles veel poisi paremad tulemused ette lugenud. Ta loendas järgemööda kõik nimed ette, kuni kätte olid jäänud vaid kaks lipikut. Kaks tükki, millest üks pidi punane kolm olema.
„Punane viis?“
„Mina!“ Keiti vehkis õnnelikult käega ning saatis teiste poole üleolevaid pilke. Pööritasin silmi, kuulates tähelepanelikult sõbranna tulemusi.
„Teine koht, tabamisprotsent 15, enda meeskonna oma null korda lasknud. Tubli!“
TEINE KOHT! See tähendas, et..
„Punane kolm?“
Ma tõstin sõnatult käe. Ma olin olnud täiesti veendunud, et ma saan viimase koha. Mul oli see mäng tõesti sitasti läinud.
„Esimene koht, palju õnne!“ Naine ulatas mulle vabapääsme, samal ajal kui poisid huilgasid. Keiti pööritas silmi.
„Ma ju ütlesin,“ pomises ta mulle naerdes. Seekord pidin ma temaga nõustuma. Naeratasin noogutades, pistsin saadud paberilipaka kotti ning pöördusin teiste poole.
„Läheks käiks mäkis ära?“ pakkusin ma, teades, et see oli meie klassist paljude lemmik söögikoht. Vastuseks kõlaski vali „jaa“. Naeratasin, jätsin meie mänguülemaga hüvasti ja jalutasin vaikides teistega kaasa. Ma olin jälle võitnud!

Astusime kaheksakesti McDonaldsisse, kõigi näol lai muie. Laura oli natuke aega tagasi käna käinud ning mitte keegi ei saanud sellest kuidagi üle. Isegi tüdruk ise naeris kaasa.
„Mida keegi tahab? Ma lähen ostan kõik korraga ära,“ küsis Gert püsti tõustes ja meid uudishimulikult vaadates. Kirjutasime kõik oma soovid ühele paberile ning andsime selle siis poisi kätte.
„Karju, kui selle siia toomisel abi vajad!“ hõikas Maarika klassivennale muiates järgi. Naersin vaikselt ja panin oma jope seljatoe najale.
„Laura, sul on ju ülehomme juba sünnipäev,“ ütles Maarek äkitselt. Korstutasin kulmu. Ma polnud kunagi aimanud, et meie klassivennad kellegi sünnipäevasid teavad. Vahetasin Keitiga tähendusrikka pilgu ning pöördusin siis Laura poole.
„Ausalt! Mina pole kutset saanud. Kas sa ei kavatsegi mind kutsuda?“ pärisin, torutades mõtlikult huuli ning saates teistele uurivaid pilke. Tundus, et ka keegi teine ei olnud kutset saanud. Laura vaatas hetkeks kõhklevalt meid ja kehitas seejärel õlgu.
„Okeii siis. Ma korraldan järgmine nädal ühe suure peo. Ise teate, kas tahate kohale tulla või ei. Kõik on kutsutud igatahes.“
Ma sundisin ennast naeratama, kui mõistsin, mida tüdruk selle suure peo all mõtles. Alkohol. Kahtlesin natuke aega, kuid ega mul midagi parata polnud – teised kõik lähevad niikunii ja ma ei tahtnud millestki ilma jääda. Laura oli juba selline inimene, kes kutsus enda sünnipäevale suure massi kokku, olenemata sellest, kuidas ta nendega läbi sai. Noogutasin vaikides. Samal hetkel tuli Gert tagasi, laotades mitu suurt kandikut lauale.
„Ma ju ütlesin, et kutsu,“ pomises Maarika oma mandlikujulisi silmi pööritades ja enda juustuburgerit haarates. Gert raputas muiates pead ja võttis tüdruku kõrval istet. Hetkeks sigines meie vahele vaikus - kõik üritasid enda tellimust kandikutelt üles leida – ning seejärel hakkasime korraga läbisegi rääkima. Vaatasin natuke aega naeratades teisi ja pöördusin siis Keiti poole.
„Sa lähed Laura sünnale, onju? “ küsisin, teades juba ette vastust. Ja nagu ma arvanud olingi, noogutas tüdruk kindlalt. Noogutasin samuti, hammustades enda juustuburgerist ühe tüki.
„Sa?“ uuris klassiõde pigem viisakusest kui millestki muust vastu, nagu ma ta ükskõiksest hääletoonist järeldasin. Kehitasin õlgu ning pomisesin midagi jaatavat. Ega mul muud üle ei jäänud. Pealegi poleks ma mingi hinna eest tahtnud Laura sünnipäevast ilma jääda. Eriti veel kui teised ennast täis pidid jooma – seda naljakam oli mul neid vaadata.
Järgmised poolteist tundi möödusid väga lärmakalt ja lõbusalt. Timo suutis enda koka Laurale sülle ajada, nii et too päris kõvasti mossitama hakkas. Ülejäänud ei suutnud muidugi naeru tagasi hoida ning varsti kajas terve söögikoht meie rõketest. Lisaks sellele toimus meil „väike“ friikartulitesõda, mille tagajärjel me kõik rasvased olime. Lõpuks läks asi nii kaugele, et meid aeti McDonaldsist minema, öeldes, et me ei tuleks enne tagasi, kui oleme kombeid õppinud.
„Tavai, esmaspäeval näeme,“ sõnasin naerdes, kui me olime minu bussipeatusesse jõudnud. „Täna oli tõsiselt äge päev.“
Teised noogutasid nõusolevalt ning lehvitasid mulle, kõndides naerdes edasi.
„Sa lähed alati siin bussi peale?“
Ma võpatasin ning pöördusin ümber, märgates enda üllatuseks Kaarlit seal seismas.
„Mis sa siin teed?“ küsisin hingeldades, olles ikka veel kerges šokis. Ma ei olnud harjunud, et keegi minuga tänavatel rääkima hakkab. Pealegi olin ma arvanud, et Kaarel läks teistega kaasa. Kuigi, poiss oli üldse kogu selle aja väga vaikne olnud.
„Lähen koju. Mu buss läheb siit,“ sõnas ta õlgu kehitades ja jalaga üht kivi eemale lüües. Kergitasin üllatunult kulme. Ma ei olnud kunagi teadnud, et keegi mu klassist minuga samas kandis elab.
„Kus sa elad?“ küsisingi seetõttu, meenutades endale oma kodu lähiskanti.
„Mere tänaval.“
„Oh. Ma elan seal samas. Mingi järgmisel või ülejärgmisel tänaval.“
„Ma tean.“
„Tead? Hm. Ma ei teadnudki, et sa seal elad. Aga nojah, okei siis.“
Kaarel noogutas aeglaselt ning astus siis paar sammu ettepoole, silmitsedes midagi kauguses. Pöörasin pilgu sinnapoole ning märkasin lähenevat bussi.
„Nojah,“ pomisesin piletiraha välja otsides ja õlgu kehitades. Kui Kaarel elas mulle nii lähedal, siis elas.

Käes oli see oodatud päev, mil Laura enda sünnipäeva pidas. Terve klass ning veel palju teisi oli kohale kutsutud. Vaatasin laialt naeratades piduliste seas ringi ning raputasin pead. Pea kõigil oli juba alkoholipudel näpus. Ma ei tea, mis nad selles nii erakordset leidsid, et ei suutnud ilma hakkama saada. Minu arust ei ole alkoholil tõesti erilist mõtet. Okei, vahepeal üks klaas või nii, kui tõesti on midagi erakordset tähistada. Aga need kõik seal tundusid otsivat igat põhjust jookide manustamiseks.
„Hei, Mirjam,“ kuulsin äkitselt Anne tuttavat häält. Naeratasin kergelt ja vaatasin klassiõe poole, kellel oli samuti klaas käes.
„Hei,“ vastasin muiates, viies pilgu sõbranna näole. „Ei tantsigi?“
„Ei, pole minu jaoks. Ja nagu ma näen hoiad sa oma põhimõtetest ikka veel kinni?“ Tüdruk vaatas tähendusrikkalt mu morsitassi ning muigas laialt. Ma noogutasin ja toetasin ennast vastu seina.
„Oh, jah. Mis teha, vanamoeline ma kord juba olen,“ vastasin silma pilgutades. Punased ja rohelised valguslaigud käisid üle meie ning ma vaatasin hetkeks tantsiva massi poole.
„Tegelikult ma tahtsin sult juba ammu küsida, et.. kas sul on mingi probleem või midagi? Noh, et sa näed koolis nii närb välja koguaeg.“
Hammustasin kiirelt huulde ja jõllitasin enda kinganinasid, mille peal erinevad valguslaigud keerlesid.
„Ah, niisama. Teismeliste probleemid, nagu öeldakse,“ vastasin, lootes, et klassiõde ei märka kerget vääratust mu hääles. Tüdruk noogutas aeglaselt, saades ilmselt aru, et ma ei taha sellel teemal kauem peatuda.
„Ja miks sa siis ei tantsi? Sa oled ju kõva tantsulõvi,“ sõnas ta hoopis, nõksatades peaga tantsupõranda poole. Kehitasin õlgu, mõeldes isegi selle peale. Tavaliselt olin mina esimene, kes tantsu vihtuma hakkas.
„Ma ei tea. Pole nagu eriti tuju või nii. Pealegi, nad ei tunne minust niikuinii puudust.“ Endale märkamatult olin enda hääldse kurbusnoodi sisse lasknud. Anne kergitas kulme.
„Kindel, et sa ei taha rääkida? Ma olen täitsa hea kuulaja, tead.“
„Mhm, ma usun, aga.. tegelt nagu ei olegi eriti millestki rääkida.“ Millegipärast tundsin ma suurt tõmmet tüdrukule kõik ära rääkida. Kuigi ma temaga koolis eriti ei rääkinud – ainult Laura ja teiste kaudu vahest – uhas minust hetkel üle suur autoriteedilaine. Tundus, nagu ma oleksin tõesti võinud Annet usaldada ning see kõik tahtis minust välja saada.
„Noh. Ma nagu tülitsen Mariga koguaeg,“ sõnasin lõpuks alistunult ohates ja oma mahla loksutades. Anne noogutas arusaajalt ning ohkas samuti.
„Erimeelsused või midagi suuremat?“
„Ma ei teagi. Ta lihtsalt.. käib mulle oma käitumisega närvidele. Ta nagu teeb Kirstile koguaeg haiget, aga ei pane seda ise tähelegi ja pöörab poole rohkem tähelepanu Lisetele.“ Äkitselt hakkasin mõtlema, kas ta üldse teab kõiki neid inimesi, kellest ma rääkisin. Endaarust ei olnud ma neist talle rääkinud.
„Noh, aga oled sa temaga rääkinud? Selles suhtes, et võib-olla annab seal midagi parandada ja ta saab aru, kui sa seda talle mainid.“
„Oh, oleks see vaid nii lihtne. Ma mainisin seda talle ning sellest sai alguse ainult veel suurem tüli. Nüüd me ei räägi peaaegu üldse, vaid ignoreerime üksteist. Me viibime koos ka ainult Kirsti pärast – tema palus meil oma tüli unustada. Nagu see oleks nii lihtne.“ Minu hääle mürgisust oli peaaegu tunda ning ma võtsin kiirelt ühe lonksu mahla, sundides ennast niimoodi vaikima. Anne noogutas taas, vaadates tantsivaid inimesi.
„Ma saan aru. Mul on endal ka ühtede sõpradega selliseid probleeme olnud. Noh, kuigi, minul on need enam-jaolt enda vastu. Et minuga käitutakse nii nagu Kirstiga.“
„Tõesti? Mul on väga kahju. Ma loodan, et sa said need asjad aetud.“
„Jah, sain tõepoolest. Katkestasin lihtsalt oma pikad sõprussidemed ja läksin edasi.“ Tüdruk kehitas ükskõikselt õlgu, samal ajal kui mina kergelt kahvatasin. Ma ei kujutanud ettegi, et minu elusõprus rikutud saaks. Mari oli hoopis teine asi, sest teda ma ei tundnud sünnist saati, aga Kirsti.. Noh, kuna me noorpõlves veetsime üsna palju aega koos, tundsin mingisugust blokeeringut mõtte juures, et meie võiksime tülli minna. Sel hetkel saabus aga maani täis Kaarel meie juurde.
„Tantsule?“ päris ta minu eest tuigerdades kummardades ja laialt naeratades. Saatsin klassivennale lõbustatud pilgu ning kasutasin olukorda soodsa põgenemisteena ära.
„Miks ka mitte,“ pomisesin, lehvitades Annele kiirelt ja minnes koos vaevalt jalul seisva poisiga kaasa. Rahvasumma keskele jõudes oli poole lihtsam ennast unustada ning kõik tunded lihtsalt välja tantsida.

Ma avasin haigutades silmad ja vaatasin ruumis ringi. Diivan, millel ma lebasin, oli üsna ebamugav ning seetõttu tõusin ma kiirelt püsti. Silmitsesin unesegaselt enda ümbrust, üritades oma ikka veel magavat mõistust käima panna. Igal pool ümberringi magasid teismelised põrandal. Muigasin laialt, kui eelnev pidu mulle meenus. Otseloomulikult pidi neil kõigil hull pohmell olema. Raputasin rahulolevalt pead ja liikusin läbi magavate kogude köögi poole, et endale hommikuks teed teha.
„Hei,“ sõnasin kõrvaltuppa jõudes ja seal istuvat Kaarlit märgates. Poiss pomises midagi segast vastu, toetades enda pea kätele. Naeratasin kavalalt, pannes teemasina käima.
„Noh, kuidas pea on?“ küsisin klassivenna kõrval istet võttes ja teda kahjurõõmsalt jälgides. Poiss raputas vaid pead, kuid lõpetas ka selle tegevuse – ilmselgelt ei leevendanud see peavalu. Muigasin taaskord ja tõusin, et kuum vesi tassi valada ning kummelitee pakk sinna sisse asetada.
Kui tee valmis oli, istusin taas Kaarli kõrvale ning jälgisin teda huvitunult.
„Hakkad juba kahetsema, et nii palju jõid?“
„Mkm.“
„Ahsoo. Noh, huvitav. Sa üldse mäletad ka, mis siin toimus või?“
„Mkm.“
„Hah. Sa midagi muud ka vastata oskad?“
„Mkm.“
Vangutasin pead, mõistes, et temast ei ole hetkel just kõige suuremat vestlejat. Kuid minu tuju oli kahjurõõmutsemisest vägagi kõrgele tõusnud. Tõusin naeratades teetassiga püsti ja jalutasin toast jälle välja, elutuppa.
„Laura, Laura,“ pomisesin peo korraldajat jalaga togides. Tüdruk oli endale kõige mugavama koha valinud: jalad seina najal üles tõstetud ning pea kuidagi veidra külje all maas. Neiu mõmises midagi ja pööras pea teisele poole. Turtsatasin, kuid ei jätnud teda siiski rahule.
„Laura,“ sõnasin juba natuke kurjemalt, „sa pead ju ometi enne peokülalisi üles ärkama! See on juba piisavalt halb, et mina enne sind üleval olen.“
„Mhh, jäta mind rahule!“ kostis vastuseks üks peaaegu arusaamatu hääl. Naeratasin rahulolevalt. Nüüd ei pidanud enam kaua minema.
„Laura!“
„Mis on?“ küsis tüdruk pahaselt silmi avades ja ennast käte abil niiöelda istuvasse asendisse ajades. Tema jalad olid ikka veel seina vastas. Ilmselt taipas ta seda isegi, sest järgmisel hetkel lasi ta neil suure kolksatusega maha kukkuda, nii et paar läheduses norskajat võpatasid. Muigasin ja panin enda käed risti, vaadates noomivalt klassiõde.
„Mis mõttes, mis on?! Sinu sünnipäeva pidu on läbi ja sul on aeg siin kraamima hakata ning teistele mõnus hommikueine valmistada!“
Tüdruk vingus midagi ja sulges taas silmad. Togisin julgelt uuesti, kavatsematagi teda rahule jätta.
„Okei, okei. Ma juba tõusen. Viie minuti pärast.“
„Kohe, Laura.“
„Okei, kolme minuti pärast.“
„Laura.“
„Jajaa, ma olen üleval.“ Ning tüdruk tõesti tõusis istukile, vaadates unesegaselt ruumis ringi. Laialt haigutades sirutas neiu käed välja ja sulges hetkeks taas silmad. „Nii uni on,“ pomises ta nõrgalt, raputades aeglaselt enda pead. „Ja pea nii valutab.“
Minu naeratus süvenes ning ma võtsin ühe peavalu tableti välja.
„Näe, võta, äkki aitab,“ pomisesin lõbusalt, surudes tableti sõbrannale pihku. Laura noogutas aeglaselt ja neelas selle lihtsalt alla, küsimata midagi peale joomiseks. Vangutasin lõbusalt pead ning vaatasin ringi. Mõnelt poolt kostis juba poolärkvel olevate inimeste mõminat.
„Laura, kuule, ära kaua aega raiska. Varsti on kõik teised ka üleval ja tahavad su käest peavalutabletti saada.“
Tüdruk oigas kuuldavalt ning ajas ennast seina najal püsti. Ilmselgelt ei valmistanud talle väljavaade viiekümnest peavaluga teismelisest eriti suurt heameelt.
„Okei, ma juba kõnnin. Varsti jõuan,“ haigutas ta, haarates toe saamiseks minust kinni. Pööritasin silmi, kuid aitasin tal siiski rahumeeli köögini jõuda, et seal siis üks mõnusalt kange kohv keeta.

trallalala, ma pidin midagi ütlema, ma kohe tuletan meelde
ahja, nii naljakas, et kui ma loen seda mis ma kümneselt tegin siis on vahe praegusega ikka miljoneid kordi parem. Kohutav miukest sitta ma kirjutasin
aga jah, eks ma kogun 3 aastat mõtteid ja panen need siis kirja ja võidan, muhhahaa
hea oli
ja pane jah kiiremini osasid

aitäh äkki ?

Ilusat sõbrapäeva kõigile! (:

IV

Kõndisin vihaselt bioloogia klassist välja. Õpetaja oli mulle just tunnitöö eest kahe pannud ning teatanud, et ma ei saa seda järgi teha. Aga ma ju ei suutnud kuidagi tunni tööle keskenduda, sest mingisugused lollakad Mari laused keerlesid mu ajus. Sa oled tema jaoks tühi koht. Just nii oli ta mulle eelmisel päeval teatanud. Turtsatasin vihaselt ja pöörasin ümber nurga, panemata midagi enda ümber tähele.
„Mirjam!“ kostis minuni hõige selja tagant ning ma peatusin järsult, keerates vihast kobrutades ringi.
„Mida?“ Ma peaaegu karjusin ning nii mõnigi õpilane vaatas koridoris kulme kergitades minu poole. Nähes aga enda vastas seisvat Kaarlit, hammustasin kergelt huulde. „Oih, sorri. Mul on lihtsalt paha tuju. Mis on?“
„Sa unustasid enda pinali maha,“ pomises klassivend kõhklevalt mulle vastu, ulatades kiirelt punase koti minu poole. Noogutasin aeglaselt, vaadates närviliselt ringi. Kuna ma olin hääle maha võtnud, kaotasid mu koolikaaslased minu vastu huvi.
„Mm, aitäh,“ pomisesin kiirelt, vaadates korraks Kaarli poole ning pöörates siis taas ringi, kihutades oma punakaspruunide patside lehvides edasi. Millegipärast sattusin ma viimasel ajal aina tihedamini poisiga kokku. Küll avastasin ma ta igas tunnis enda lähistel istumas, küll sattus ta minuga sama bussi peale, küll kõndis ta niisama koolis minu seljataga. Kortsutasin mühatades kulmu ja lasin enda kotil mürtsuga maha kukkuda. Anne ja Keiti vaatasid mind kulme kergitades.
„Noh, mis sul viga on?“ uuris Keiti, saates ühe imeliku pilgu minu koti poole. Vidutasin silmi ja toetusin vastu seina, võttes rahulikult enda iPodi taskust välja.
„Ei midagi,“ pomisesin tujutult, panin kõrvaklapid pähe ning panin muusika valjult mängima. Anne ja Keiti vahetasid ühe pilgu, vaatasid mind natuke aega ja pöördusid siis taas enda vestluse juurde. Ausalt öeldes see mind ei huvitanud. Näpistasin valusalt enda rannet ja surusin käed taskusse, jõllitades ükskõikselt mingit suvalist punkti seinas. Kuidas ta julges mulle üldse nii öelda? Et ma olen Kirsti jaoks tühi koht? Hah, vaadaku ennast! Surusin käed rusikasse ning tundsin mobiili värinat. Kortsutasin kulmu, haarasin teisest taskust telefoni ja silmitsesin seda uurivalt.

Kuule, viripill, kas sa saaksid ühe teene teha? Ära täna muusikakoolis enda nägu näita! ☺
Mari.

Ma oleksin äärepealt mobiili vastu seina visanud. Alles viimasel hetkel sain pidama ja surusin jubina endale vihaselt taskusse. Käigu ta ka kuradile! Oli teisipäev ning ma pidin Kirsti koju saatma. Ma ei loobunud mingi hinna eest sellest päevast temaga! Eales! Jalgu ehk liiga kõvasti trampides sammusin klassi, teenides nii mõneltki oma klassikaaslaselt kulmukergituse, mis mind üldsegi ei huvitanud.

„Kirsti! Tsau!“ hõikasin naeratades. Kuigi mu tuju oli alla igasuguse arvestuse, leidsin jõudu temaga koos olles ennast kokku võtta. Sõbranna naeratas ning kiirustas minu juurde.
„Hei, Mirjam. Sa ikkagist ootasid mind,“ sõnas ta, aeglustades sammu, nii et ta kõndis sama kiirelt kui mina.
„Jah, kas ei pidanud?“
„Ma ei tea, Mari rääkis midagi, et sa võib-olla ei saa oodata.“ Tüdruk kehitas õlgu ja lükkas enda punupatsid seljataha.
„Ahsoo. Mingu ta ka persse,“ pomisesin. Äkitselt oli viha minu hääles vägagi tuntav. Kirsti saatis mulle ühe kergelt pahase pilgu, kuid ei öelnud midagi. Turtsatasin mõttes. Miks kuradi pärast pidi Kirsti Marisse nii kiindunud olema?
„Kuidas sul siis koolis läheb?“ uuris neiu, utsitades mind oma päevast rääkima. Tavaliselt ma seda ei vajanud, vaid ladusin oma sündmustevaese koolipäeva kohe lagedale. Nüüd aga kehitasin lihtsalt õlgu.
„Bios sain kahe, aga see ei koti eriti. Järgi ei lasta ka teha.“
„Mismõttes? Mirjam, sa pead enda õppimise korda tegema! Praegu on üheksas klass ning sa ei saa niimoodi lõpetatud!“ Tüdruku häälde oli ilmunud see alateadlik ematoon. Pööritasin silmi ja kehitasin ükskõikselt õlgu. Kooliaasta lõpuni oli veel rohkem kui pool aastat aega ning hinded mind veel ei huvitanud. Muidugi, ma ei olnud eriti kindel, et need üldse hakkavadki mind huvitama.
„Kuidas sul oli?“ küsisin puhtpaljalt selle jaoks, et tal ei oleks aega minu õppimisvajaduse kadumisele mõelda.
„Hästi. Matas ja füsas sain viie ning vene keele töö oli ka päris kerge,“ leelotas ta taas naeratades ette. Pööritasin silmi. Kirsti oli alati klassi priimus olnud. Viied tunnistusel ja igast asjast suurepärane arusaamine. Ohkasin vaikselt ja surusin käed sügavamale taskusse.
„Noh, tubli oled siis ju,“ pomisesin, jõllitades kindlalt maad. Kirsti otseloomulikult märkas mu tuju langemist. Tüdruk saatis mulle silmanurgast mureliku pilgu, kuid vahetas siis teemat.
„Mis sellest Kaarlist saanud on? Käib ta sul ikka veel järgi?“
Ohkasin taas. Tahtmatult oli Kirsti valinud jälle ühe vastiku teema.
„Mhm,“ vastasin lühidalt, seades hoolikalt üht jalga teise ette ja vaadates, et ma ninali ei käiks. Novembrikuine tuul möllas ringi ning nii mõneski kohas leidus libedamaid kohti.
„Mis sa arvad, kas ta võib sust huvitatud olla? Kas ta sulle meeldib või?“
Selline jutt meenutas mulle kahtlaselt Marit ja Lisetet. Kuule, kas Mati nägi sind täna vä? Sulgesin hetkeks silmad ning vastasin seejärel, taas rahunenumalt: „Ei usu. Ma ei ole enda klassi poiste jaoks piisavalt atraktiivne. Ja sa peaksid juba teadma, et nad kõik on minuarust mingid mõttetud kujud. Kuigi.. Kaarel võib-olla tõesti ei käi nii närvidele kui teised.“ Ma kehitasin õlgu, tehes mõttes märkusi, et endale teadmata olin ma tõesti nüüdseks juba Kaarli nendest tüütutest tüüpidest välja arvestanud. Kortsutasin kulmu ja raputasin kiirelt pead, üritades enda mõtteid selgemaks saada.
„Ahsoo, okei. Aga kuule. Me lähme Lisete ja Mariga reedel kinno. Tahad äkki ka tulla? Mingisugune armastusfilm on.“
„Emn, sorri, aga mul ei ole aega. Ma pean hullult klaverit harjutama, ja nagu sa juba ise välja tõid, on mu õppimine koolis ka väga halb. Ma mõtlesin, et üritan seda nädalavahetusel parandada. Aga ehk mõni teine kord.“ Naeratasin sunnitult. Kirsti tabas selle muidugi ära, kuid ei hakanud mulle peale käima – järjekordne tõestus sellest, kui hästi ta inimestest aru võis saada. Edasi kõndisime vaikides. Mina ei tahtnudki midagi öelda ning paistis, et Kirstil olid mõtted otsa saanud. Muigasin tahtmatult, virutades ühele kivile jalaga. Ajad olid ikka tohutult muutunud. Kunagi me jooksime ja naersime terve tee, kuid nüüd vaevalt rääkisime midagi. Raputasin vaikselt ohates pead ja tõmbasin enda mütsi kõrvadele.
„Nojah. Tsau siis. Ma vist sel nädalal ei näe sind enam?“
„Mkm,“ pomisesin Kirsti maja ees peatudes ja maha vaadates. Millegipärast tundus mulle, et ma ei suuda tüdrukule otsa vaadata. Natuke aega kestis vaikus ning seejärel võisin kuulda eemalduvaid samme. Alles siis, kui uksepauk oli käinud, tõstsin pilgu ja vaatasin kinnist majaust. Ohkasin raskelt ja pöördusin ümber, kõndides bussipeatusesse. Kuigi ma tahtsin nii väga Kirstiga koguaeg koos olla, ei osanud ma temaga kuidagi käituda. Meie vahel nagu puudunuks see säde, millest me kunagi pakatasime.

Tõstsin pilgu enda sõrmedelt ja vaatasin kulmukortsutusega enda kõrval seisvat Annet.
„Kas sa tingimata pead suitsetama?“ küsisin, hääl vastikust täis ja silmad vidukil. See hais häiris mind kohutavalt ning parema meelega ma sellises kohas üldsegi ei viibinud. Tüdruk aga kehitas õlgu ja lasi suitsul maha kukkuda, talludes selle enda tennisetallaga sodiks.
„Mis sul siis nende tüüpidega toimub?“ küsis ta, toetudes vastu seina ja tegemata väljagi teistest suitsetajatest seal samas. Olime paari maja kaugusel koolist, tavalises suitsetajate pelgupaigas. Kirtsutasin nina ja toetusin samuti seina vastu.
„Oh, ma ei teagi. Mariga suhete hoidmisest olen ma juba täiesti loobunud. Lisete.. noh, ta on siiski mu õde, nii et.. me saame normaalsuse piirides läbi. Ja Kirsti. Mõnesmõttes on temaga veel kõige raskem. Noh, et kui ma olen teistega mingi otsuse läbi viinud, siis.. temast ma lihtsalt ei suuda lahti öelda, aga samas on ülimalt tobe niisama vaikides ka kõndida. Aga mulle mõjub see kuidagi lohutavalt. Teadmine, et ta tahab minuga koos olla, hoolimata sellest, mida Mari väidab.“ Minu kõne vaibus ning ma ohkasin vaikselt, trummeldades sõrmedega vastu säärt ja vaadates kusagile kaugusesse. Ma olin äkitselt avastanud, et Annega oli küllaltki meeldiv sellistest asjadest rääkida. Asi võis tuleneda otseloomulikult sellest, et ta ise oli samuti midagi säärast kunagi läbi elanud. Igatahes pakkus mulle kohutavalt suurt tuge talle kõik usaldada. Ma tundsin, et saan ainult talle asja täiesti ära rääkida, hoolimata sellest, et tegelikult ei olnud me üldse mingisugused südamesõbrannad. Ja arvestada veel kõiki neid miinuseid, mis tema käitumises mulle ei meeldinud.. Ma tõesti ei oska öelda, mis mind tema poole tõmbas.
„Nojah. Eks ta nii ole. Vanast heast pluusist ei taha loobuda ja uut ei julge osta, sest mine tea – kui uus ei sobi, pole vana enam võtta,“ vastas Anne seepeale, vaadates mõningase igatsusega teiste sõrmede vahel olevaid suitse. Minu silmad arvatavasti paisusid üllatusest suureks. Ma polnud kunagi arvanud, et Anne mingisugune mõtteinimene võib olla. Pigem oli ta mulle jätnud mulje kui ühest pohhuistist. Hammustasin kergelt huulde ja noogutasin seejärel vaikselt, vaadates kella.
„Tegelt ma peaks minema.. muusikakool, sa tead küll.“
„Mis sul on seal?“
„Mm.. täna on solf.“
„Ainult?“
„Mhm. Tegelt nagu julmalt mõttetu, aga noh.. eks ma elan üle.“
„Miks sa lähed siis üldse? Ma mõtlen, et sa võiks minu poole tulla. Mul niikuinii pole seal midagi teha ja seltsi üle oleks ainult hea meel.“
Kortsutasin kulmu ja tõstsin kahtlevalt pea. Tõsi, muusikakoolist olin ma tõesti vahepeal ilma põhjuseta puudunud, aga praegu tundus see kuidagi suurema reetmisena. Vaatasin veel kiirelt kella, veendusin, et jääksin niikuinii hiljaks ja saaksin õpetajalt õiendada ning pomisesin siis nõustuvad sõnad. Anne noogutas, kerge muie näol mänglemas, ning seadis sammud lähima bussipeatuseni. Ma lausa värisesin ärevusest – ma polnud iial varem tüdruku juures käinud, ega osanud sellest midagi oodata.

Poole tunni pärast väljusime bussist ning kõndisime mööda laia teed eramajade poole. Peagi peatusime ühe suure kollase maja ees ning Anne avas ükskõikselt värava, käratades vaikselt koerale, kes kohe tema juurde jooksis. Ma peatusin vaid hetkeks, kartes, et ta jätabki mu muidu sinna maha. Kõndisime ukse juurde ja sealt sisse. Tundsin, kuidas külmavärinad üle mu selja jooksevad. Ilmselt märkas seda ka Anne.
„Mis sa papsid? See on kõigest my sweet home. Ära muretse, kolle pole,“ sõnas ta silmi pööritades ja enda tenniseid nurka visates. Noogutasin sõnatult ja tegutsesin tema järgi. Mõne sekundi pärast sibasin juba talle järgi, et mitte majas ära eksida.
„Mamps, mul tuli klassiõde külla!“
„Okei, söök on kapis!“
Anne noogutas, kuid ei viinud mind üldsegi kööki. Selle asemel sisenes ta ühte teise korruse tubadest. Astusin sisse ning jäin kerge üllatuse viivul uksele seisma. Terve tuba oli kaetud must-valgete fotodega, kõik profesionaalselt pildistatud.
„Vau. Kelle tehtud need on?“ uurisin, astudes paar sammu edasi ja vaadates neid teoseid lähemalt.
„Minu.“
Anne hääl oli täiesti ükskõikne ning kui ma ennast tema poole pöörasin, nägin, et ta süütas juba uut suitsu. Kui ma siis pilte uuesti uurisin, märkasin, et poolte piltide põhiteemaks oligi see närune koni. Kortsutasin kulmu ja noogutasin sõnatult.
„Sul on annet,“ sõnasin lõpuks, istudes ühele kahest must-valgest toolist. Anne noogutas laisalt ning hüppas voodisse, jäädes vaikides lage vaatama.
„Mm.. Mis me siis teeme siin?“ uurisin, oskamata nagu midagi teha või öelda. Kõik oli kuidagi teistsugusem kui minu maailm tavaliselt. Tõmbasin veidike närviliselt enda sõrmi, nii et raksatused vaikust katkestasid, ja vaatasin voodis lebavat klassiõde.
„No mina ei tea. Ise olid nõus tulema. Mida sa teha tahad?“
„Ee. Mul on ükskõik.“
„No siis ei oska ma aidata ka. Musa saab käima panna, kui sa tahad.“
Minu pilk peatus võimsal stereol ning naeratus tekkis minu näole iseenesest. Juba ma olingi masina juures ja vajutasin selle käima, viitsimata üldse vaadatagi, mis plaadiga tegu. Selgus, et mängijas oli parasjagu sees Green Day kõige uuem CD. Muiates istusin tagasi toolile, jäädes Annet silmitsema.
Äkitselt käis uksekell ja peagi võisime kuulda Anne ema hõiget: „Anne, sinu juurde!“ Vahetasime kiire pilgu ning hüppasime siis püsti, mina tema järel trepist alla kiirustamas.
„Hei!“ kuulsin Keiti häält juba enne, kui olin trepist alla jõudnud. Anne naeratas laialt, pettes taaskord minu ootusi tema käitumise suhtes, ning embas kiirelt klassiõde.
„Tsau. Mis sind siia siis toob? Ahjaa, Mirjam on ka siin.“ Tüdruk nõksatas peaga minu poole ja ma jäin kerge kohmetusega natuke kaugemale seisma. Ma nägin, kuidas Keiti näole ilmus alguses üllatus, mis aga asendus koheselt mittemidagi ütleva naeratusega.
„Ahsoo. Hei, Mirjam,“ sõnas ta. Seejärel pöördus ta taas Anne poole. „Marko, Priit ja Miku on minuga kaasas. Me mõtlesime, et kutsume su välja, aga..“ Tähendusrikas pilk minu poole. Sel hetkel avastasin ma ennast mõtlemas, et Keiti käib mulle närvidele. Mis ta arvas, et ma olen mingi kaheaastane ega saa nende pilgusuhtlusest aru? Valearvamus!
„Mirjam, kas sa tahad kaasa tulla või lähed koju?“
Ilmselgelt ei olnud minu võimalusteks temaga koos siia jääda. Kortsutasin hetkeks kulmu, kuid noogutasin siiski.
„Ma tulen kaasa,“ vastasin, tundes soovi Keitile võimalikult palju närvidele käia. Minu ootused said täidetud – tüdruku näole kerkis murdsekundiks pahameelegrimass. Õnnitlesin ennast mõttes ja naeratasin laialt. Anne noogutas, pilgus hetkeline kahtlus, kuid ajas siis enda jope selga. Ma talitasin samamoodi ja väljusingi juba kahe klassiõe järel uksest.
„Poisid, see on Mirjam, meie klassiõde. Mirjam, need on Priit, Miku ja Marko,“ sõnas Anne, osutades sõrmega kordamööda igaühe poole. Kõik kolm poissi olid pikad ning kindlasti meist vähemalt kaks aastat vanemad. Hammustasin hetkeks närviliselt huulde, meenutades, et tegelikult peaksin ma varsti juba koju minema. Selle mõtte kiiresti aju tagumisse soppi heitnud, naeratasin soojalt tervituseks.
„Meeldiv tutvuda,“ laususin formaalselt, oskamata selles situatsioonis millegi paremaga lagedale tulla. Kõik viis purskasid naerma ja ma tundsin, kuidas häbipuna minu põskedele ilmub.
„Sama siin,“ vastas Marko lõpuks, ulatades enda suure käe minu poole. Noogutasin vaikides, raputades kõhklevalt nooruki kätt. Neil kõigil paistis oma teema olevat ning mina ei tahtnud kohe kuidagi sinna sisse mahtuda. Peale kõige süütasid nad kõik peagi suitsu, saates minu poole kordamööda lõbusaid pilke. Ohkasin ja leppisin olukorraga – ma pidingi nende klouniks jääma. Vähemalt praeguseks.

Sellel õhtul jõudsin ma alles kaheteistkümne ajal koju. Kui ma ukse avasin ja vaikselt sisse hiilisin, võisin rahuldusega märgata, et kõik teised magavad. Ma olin küll emale öelnud, et jään hiljemaks, kuid kindlasti ei olnud ta nii hilise kellaajaga arvestanud. Enda tuppa jõudes sulgesin ukse kiirelt ja heitsin täisriietuses voodisse. Tundus, et ma võiksin sekundipealt uinuda. Kuid kahjuks segas minu uinumisprotsessi vali piuksatus telefoni poolt. Kirtsutasin nina ning tõusin, haarates laual lebava mobiili.

Tsau, sa homme kooli tuled vä?
L.

Kortsutasin pahaselt kulmu. Miks ma Laura arust küll poleks pidanud minema? Otsustasin, et ei hakka talle vastama – selle jaoks tundsin ma klassiõde liiga hästi. Ühest vastukajast pidi välja tulema vähemalt kümnesõnumiline vestlus. Sel hetkel tundus magamine parema ideena.

tead mis mind hä'irib
mind häirib kaarel
sest ma tean ühte
ja siin jutus on ta samasugune minu peas
ja see ei sobi siiia üldse !!!
Aga jutt on hea

V

Esimene asi, mida ma hommikul nägin, oli lumi. Naeratasin õnnelikult ning tormasin üle pika aja taas naeratades pidžaamas toast välja.
„Lumiiii!“ karjusin üle terve maja, joostes sussides ukse juurde ja sealt otse välja, suurde, valgesse lumehange. Ema kõndis kulmu kortsutades ukse juurde ja raputas manitsevalt pead.
„Mirjam, tule ära. Sa jääd veel haigeks, ja mul tõesti pole aega sinu pärast jälle muretseda.“
Turtsatasin, kuid ei lasknud tal enda head tuju rikkuda. Selle asemel mätsisin ühe lumepalli kokku ning virutasin selle nii kaugele kui suutsin. Rahulolevalt marssisin tagasi tuppa.
„Jumal küll, kas sa ennast tagasi ei oska hoida vä? On lumi, siis on, ära nüüd selle pärast hinge heida,“ pomises Lisete, kui ma köögis laua taha istusin. Pööritasin muiates silmi ning hakkasin enda hommikuihelbeid kiiruga alla kugistama. Mul oli ju siiski veel kõik kokku pakkimata ja ka riided olid täiesti valed.
Kooli jõudes karjusin juba kaugelt Anne nime. Viimaste nädalatega olin ma temaga täitsa heaks sõbrannaks saanud. See muidugi tingis selle, et nii Keiti, Laura kui ka Maarika suhtusid minusse külmemalt kui varem. Kummalisel kombel avastasin aga, et see ei sega mind üldse. Ma hoolisin ainult sellest, et Anne minuga rääkis. Mul oli isegi Laurast jumalasta ükskõik. Ma olin üha tihedamini Anne kambaga koos ja aina vähem muusikakoolis Mari, Lisete ja Kirstiga. Viimasest tundsin ma küll kohutavalt puudust, aga ma ei saanud ka midagi muud parata. Meie teisipäevased jalutuskäigud olid küll jäänud, kuid nüüd möödusid need tavaliselt vaikuses.
„Hei, Mirjam! Ma juba mõtlesingi, et sa oled hiljaks jäänud,“ lausus Anne muiates ja mind tervituseks kõhtu torgates. Kogu tüdruku ükskõiksus minu suhtes oli kadunud. Naeratasin ning üritasin talle tagasi teha. Otseloomulikult ebaõnnestunult.
„Mhm, buss tuli hiljem. Need bussijuhid peaks ikka kohtusse kaebama! Ma mõtlen, et.. kas nad ei mõtle siis meie peale, kes me peame kindlal ajal kooli jõudma?!“ Muiates pilgutasin sõbrannale silma, märgates Keitit, kes mind tigedalt jõllitas. Eirasin teda, nagu tavaliselt.
„Kuule, ära pane Keitit tähele, eksole. Ta on natuke kade või nii. Noh, et ma sinuga nii palju koos olen,“ sõnas Anne äkitselt, pannes mind üllatusest silmi pilgutama. Ma ei olnud tähele pannud, et ta minu ja Keiti vahelist suhtlemist märkas. Noogutasin aeglaselt, teades, et ilmselt on see õige. Kuid see ei sigitanud minusse üldsegi kaastunnet.
„Mõtle, nädala pärast on juba talvevaheaeg. Mis sul tunnistusele tuleb?“
„Ääh, kolmed ja neljad, ma arvan. Kehaline peaks viis olema.“
Muigasin laialt, raputades pettumust teeseldes pead. Kuigi ka minu hinded olid natuke langenud, olin ma kolmedest siiski edukalt eemale tüürinud.
„Ma mõtlesin, et võiks talvevaheajal koos kusagile minna. Suusatama või nii,“ sõnasin äkitselt, pöördudes naeratades Anne poole. Tüdruku näole ilmus aga veidike kahtlev ilme.
„Mm, ma arvan, et see ei ole võimalik. Ma lubasin Keitile, et olen terve vaheaja temaga. Ja jõulud pean ma enda perekonnaga veetma,“ vastas ta sõrmi mudides ning põrandat uurides.
„Ah, okei. Pole midagi. Eks ma saan üksi ka minna.“
„Äkki saab Kirsti sinuga tulla.“
„Äkki tõesti, ma küsin ta käest seda.“ Naeratasin sunnitult. Ma teadsin, et ei küsi seda Kirsti käest kunagi. Ta oli sellise palve jaoks minust liiga kaugele jäänud. Pealegi olid tal Lisete ja Mariga kindlasti plaanid juba tehtud.
„Näed, kell helises. Lähme?“
„Mhm, muidugi.“ Naeratasin taaskord kiirelt ning tüürisin klassi poole.

Kool oli juba ammu läbi ja muusikakoolini veel väga palju aega. Istusin pargipingil, jälgides eemalviibiva pilguga langevat lund. Minust natuke eemal mängis üks noor ema enda paariaastase lapsega. Ma olin sügaval mõtetes, üritades oma elust mingisugust sotti saada, ega pannud seetõttu ennast ümbritsevat eriti tähele.
„Mirjam?“
Võpatasin kergelt ja tõstsin pilgu. Minu juuksed olid lumega kaetud ning kõik minu ümber oli ilusalt valge. Kaarel seisis minu ees ja vaatas mind kõhkleva naeratusega.
„Ee, hei, Kaarel,“ vastasin, nihutades ennast natuke pingi ääre poole, nii et poiss samuti istuma mahtus. Nooruk naeratas kiirelt ja võttiski minu kõrval istet.
„Mis sa istud siin niimoodi?“
„Ah, tead, niisama mõtlen ja nii.“ Ma ei osanud tegelikult midagi vastata. Poiss oli küll koolis ikka veel vahetevahel minu ligiduses, kuid hoidis nüüd juba rohkem eemale. Võib-olla oli see sellepärast, et ma olin nüüd koguaeg Annega ninapidi koos
„Mm, okei.“
Jäime mõlemad vait ja jõllitasime kaugusesse, teadmata, mida öelda. Lõpuks pöördus nooruk taas minu poole.
„Sa kusagile kohvikusse ei taha minna? Ma võin sulle kakaod või midagi osta,“ sõnas ta. Pilgutasin hämmastunult silmi, kuid noogutasin seejärel. Kui järgi mõelda, siis oli mul tõesti natuke külm. Kaarel naeratas ning aitas mu püsti, suundudes seal lähedal asuva kohviku poole.
Väiksesse sooja ruumi sisse astudes ilmus mu näole lai naeratus. Lasin enda külmunud lihased lõdvaks ning kõndisin ühe eraldi seisva laua juurde. Kaarel võttis minu vastas istet ja naeratas mulle soojalt.
„Kakaod?“ küsis ta minu poole vaadates. Noogutasin kindlalt, olles küll natuke ebalev tema raha kasutamise suhtes, kuid otsustades, et selle vastu võtmisega ei kaasne siiski midagi väga halba. Nooruk naeratas, tõusis ja sammus leti juurde. Jälgisin teda kogu selle aja tähelepanelikult, analüüsides endale märkamatult tema igat liigutust. Kui ta mõne minuti pärast tagasi jõudis, naeratasin talle jälle täiesti mõtlematult. Ma ei tea, mis mul viga oli.
„Kuidas sul siis koolis läheb?“ uuris poiss minu kakaotassi üle laua lükates. Võtsin joogi tänulikult vastu, rüüpasin ühe lonksu ja pöördusin seejärel tema poole.
„Ma ei teagi,“ sõnasin õlgu kehitades, „normaalselt. Halvemini, kui eelmine aasta, aga ikkagist arvestavalt.“
Kaarel turtsatas ning noogutas aeglaselt. Temagi võttis enda joogist ühe lonksu. Natuke aega jõllitasime lihtsalt üksteise silmadesse. Ma ei taibanud isegi viisakusest tema õppimise kohta pärida. Ma märkasin esimest korda, kui sügavpruunid silmad tal olid. Sellised.. sügav-sügav pruunid. Nagu sulatatud šokolaad. Tema silmade üle juureldes ma ei märganudki, et me olime üksteisele lähemale nõjatunud. Muidugi, kui see informatsioon minu ajuni jõudis, tõmbusin vaistlikult eemale ja naeratasin piinlikust tundes. Ilmselt läksin ka näost punaseks.
„Ee.. Mis sul täna veel on?“ küsisin, üritades mingisugust jututeemat arendada ja selle taha enda piinlikustunnet peita. Kaarel naeratas – üldse mitte aralt, nagu ma harjunud olin – ning kehitas õlgu.
„Trenn peaks olema, aga ma ei ole kindel, et viitsin minna.. Tead küll, pühade eelne asi ikkagi. Eriti nagu ei tõmba kusagile trenni tegema.“
„Hah. Pühadeni on veel mitu päeva aega.“
„Noh jah, pühade eelne aeg.“ Muiates pilgutas nooruk silma ja võttis ühe pika sõõmu enda tassist. Vangutasin pead ning järgisin tema eeskuju. Tekkis jälle vaikus, mida kumbki meist rikkuda ei üritanud. Selle asemel leidsin ennast taaskord tema šokolaadipruunidesse silmadesse jõllitamast. Kui piinlik. Kuid paistis, et Kaarlit see ei häirinud. Ma tajusin ähmaselt, kuidas kõik mu mõtted poisile pühendusid ja iga kehaosa tema kohal olekut tajus. Mõne sekundi pärast kummardusingi talle lähemale, kujutamata ettegi, mida ma teha kavatsen. Kuigi ma olin juba üheksandik, ei olnud ma kunagi kedagi suudelnud. Kummalisel kombel avastasin aga, et ei paanitsenud üldse, kuidas see mul välja tuleb. Vähemalt sel hetkel mitte. Sulgesin automaatselt silmad ning peagi kohtusidki mu huuled tema omadega. Ma poleks iial arvanud, et mingi asi võib nii hea tunde tekitada. Soojus liikus minu kehas ringi ning süütas erinevaid organeid põlema. Eemaldusin argliku naeratusega poisist. Alles siis hakkasin mõtlema, mida mu tegu võis endaga kaasa tuua. Äkki Kaarel ei olnud seda tahtnud? Äkki ma tegin midagi valesti? Äkki ja äkki. Kuid kui ma nägin seda laia naeratust, mis nooruki näol oli, kadusid kõik kahtlused taas. Minu naeratus laienes ja ma leidsin äkitselt, et ka minu elul oli veel oma mõte olemas. Kaarel.
Tõstsin pooleldi kakaod täis tassi enda huultele ja silmitsesin uurivalt klassivenda. Ta talitas sama moodi, lastes vaikusel meie ümber võtta kergelt imeliku suuna.
„Millal su sünnipäev on?“ küsisin lõpuks, suutmata enam seda kummalist vaikimist taluda. Pärast kirusin ennast muidugi mõttes. Kuidas ma sain nii tobeda küsimuse peale tulla?
„Kakskümmend üheksa oktoober,“ vastas nooruk naeratades. Tundus, et ta ei pannud küsimuse tobedust tähele. Hingasin kergendunult.
„Minu oma on -„
„Kakskümmend neli veebruar, üsna varsti,“ lõpetas Kaarel minu asemel, kaval muie huulil mänglemas. Kortsutasin kulmu.
„Kust sa tead?“ küsisin üllatunult.
„Noh, tead.. Kuna sa oled mulle juba.. khm.. pikemat aega meeldinud, siis ma ikka mäletan su sünnipäeva. See on lihtsalt fakt, mille ma kohe pähe õppisin.“
Läksin näost taaskord tulipunaseks. Muidugi. Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud? Kui ma oleksin kordki mõelnud, et mulle keegi meeldib, oleksin samuti tema sünnipäeva välja uurinud. Turtsatasin silmi pööritades.
„Kaua ma sulle juba.. mm.. meeldinud olen?“ uurisin lõpuks, lüües taaskord pisut õhetama. Ma ei olnud loodud selliste jututeemade jaoks.
„Esimest korda jäid sa mulle silma sellel klassiekskursioonil, kus me esimest korda alkoholi pruukisime.“
Mul vajus suu üllatusest lahti. Nii ammu.
„Aga see oli juba poolteist aastat tagasi!“ sõnasin süüdistavalt, silmad ikka veel imestusest pärani.
„Tõesti? Ma ei teadnudki.“
Tema hääletoon rääkis küll hoopis vastupidist. Jäi mulje, nagu ta oleks neist igat päeva loendanud.
„Miks sa mulle midagi ei öelnud?“
„Sulle?“ Poiss naeris vaikselt, raputades oma imekauni pruuni juuksepahmakaga pead. „Kuidas sa oleksid sellele reageerinud? Minestanud? Ma ei tahtnud sellega riskida.“
Ma pidin möönma, et tema sõndes peitus tõde. Arvatavasti oleksin ma lihtsalt kokku kukkunud. Kuidas ta küll mind nii hästi tundis?
„Nojah, aga.. ikkagist. Poolteist aastat!“ pomisesin pead raputades. Lõpetasin enda kakao ja jäin nõutult poissi silmitsema.
„Jäta järgi nüüd. Ega see ei olegi nii palju. See pole üldse nii hull.“
Naeratasin ja noogutasin alla andmise märgiks. Vaikisime jälle natuke aega. Selle vaikuse katkestas Kaareli mobiil. Avril Lavigne lugu „My Happy Ending“ hakkas üle terve kohviku üürgama. Nooruk punastas ja lükkas telefoni klapi kiirelt lahti.
„Jaa?“ kõlas tema üsnagi ametlik toon. Muigasin selle peale. „Kohe? Jah, muidugi saan. Ma juba tulen. Näeme paari minuti pärast. Tsau.“
„Midagi pakilist?“
„Jah. Ema käskis mul koju õde ja venda hoidma minna.“
„Sul on õde ja vend?“
„Yeah. Neljased kaksikud. Katrin ja Martin või siis, nagu mina neid kutsun, Kaku ja Maku.“
„Oh, kui armas! Ma tahaks ka endale nii väikest õde või venda. Eriti veel kaksikuid! Mul on ainult aasta noorem õde. Lisete.“
„Usu mind, sa ei taha neid. Aga ma pean nüüd tõesti minema. Me näeme homme koolis, eksole?“
„Jah, muidugi,“ vastasin naeratades. Hetkeks tundsin kimbatust, kuidas temaga hüvasti jätta, siis aga kummardus ta lähemale ja suudles mind põsele. Ta lehvtas mulle väljudes, nii et ma viipasin isegi paar korda. Seejärel jäin kohvikusse üksinda istumas, mõtted keerlemas möödunud tunnil. Alles veerand tunni pärast suutsin ennast püsti ajada ja lahkuda.

Mul läks viis päeva aega, enne kui ma suutsin ennast kokku võtta ja Kaareli oma sõpradega kohtuma kutsuda. Me saime selle sama kohviku juures kokku ning Kaarel kinkis mulle kiire suudluse.
„Ma igatsesin sind,“ sõnas ta naeratades, asetades oma käe minu piha ümber. Pööritasin silmi ja vaatasin tema poole.
„Ära valeta, sa nägid mind alles paar tundi tagasi koolis.“
„Täpselt. Paar tundi.“
Turtsatasin, kuid ei hakanud temaga vaidlema. Meie suhe oli ikka väga algeline, aga ma hakkasin juba ärevusest lahti saama. Kuigi ma kahtlustasin, et liblikad mu kõhus jäävadki lendama. Koolis hoidsime me madalat profiili. Tegelikult oli ainus erinevus vahetundides see, et Kaarel oli minu ja Annega koos. Anne oli meie suhtele nii mõistetavalt reageerinud, nagu oleks ta seda juba ammu ette ennustanud. Kui me järgmisel koolipäeval tema juurde läksime, et oma uudist teatada, võttis ta enne, kui me midagi öelda jõudsime, oma peegelkaamera välja ja teatas: „Tehke nüüd rõõmsad näod pähe, ma tahan teie suhte esimest pilti teha!“ Ma ei tea, kuidas ta aru oli saanud – ta ei öelnud mulle seda ka hiljem -, aga midagi meie näoilmes meid arvatavasti reetis.
Tutvustamine Kaarlit Mikule, Priidule ja Markole oli aga hoopis teine asi. Ma kartsin, et Kaarlile ei pruuni noormeeste lapsik käitumine meelepärane olla. Ohkasin ja kõndisin edasi.
„Mis sa muretsed?“ küsis Kaarel, katkestades minu mõtlemise.
„Ei midagi, tegelt ka,“ vastasin kiirelt, kuigi sain poisi näoilmest aru, et ta ei jäänud mind uskuma.
Umbes kümne minuti pärast jõudsime parki, kus Kaarel mind kohvikusse oli kutsunud. Peatusin hetkeks, hingasin sügavalt sisse ja juhatasin poisi põõsaste vahele, kus ma teadsin oma sõprade peidupaiga olevat.
„Mürttt!!!“ karjusid kolm poissi minu poole joostes tibilikult. Nad olid viimasel ajal leidnud, et tüdrukute kiljumist järgi teha on ilgelt lõbus. Selle hüüdnime kohta pole mõtet küsidagi. Ma ei tea, kust nad selle välja võlusid.
„Tead, Mürdike, me niiii ootasime sind!“ sõnas Marko mind kallistades.
„Jah, Mürt. Kujutad sa ette, et Priit unustas peegli maha. Saad sa aru? Peegli!“ kisas Miku, hüpeldes mu näo ees üles-alla.
„Ei ole nii! Ma ei saanud seda lihtsalt võtta! Mu õde ei lasknud!“ vaidles Priit vastu, sikutades sõpra varrukast. Muigasin, tõmmates ennast Marko embusest lahti.
„Poisid, talitsege nüüd ennast. Ma ei saa ju kõigile muljet jätta, nagu te oleksite alaväärsuskompleksiga teismelised. Kõik ei pea tõde teadma!“ sõnasin rangelt, haarates toetuseks Kaarli käe. Kolm üheteistkümnendikku täitsid mu sõnu natuke liialdades, nagu alati. Nad võtsid mu ette viirgu ning jäljendasid valveseisangut.
„Jah, proua, kuidas käsite!“
Turtsatasin silmi pööritades, kuid ei lasknud neid ennast häirida.
„See on Kaarel,“ sõnasin poissi enda kõrvale tirides.
„Meeldiv teiega tutvuda,“ lausus nooruk viisakalt, astudes endale teadmatult samasse ämbrisse, kuhu mina esimesel korral. Pahvatasin paratamatult koos teistega naerma, teades, mis tunne Kaarlil oli.
„Nagu meil sinuga,“ sõnas Miku lõpuks, sundides mind Kaarli käest lahti laskma ning haarates poisil õlgadest kinni, vedades ta edasi Anne juurde, kes nende asju valvas.
„Tsau!“ sõnasin sõbranna juurde astudes. Tüdruk vaid noogutas muiates vastuseks.
„Niisiis,“ alustas Marko, kes toetus Priidu õlale. „Ma mõtlesin, et me võiksime musitamisvõistluse teha. Kaarel ja Mirjam oleksid loomulikult paaris, mina oleksin Annega jaa.. järgi jäävad Miku ning Priit, kes on kindlasti koos olemise üle väga õnnelikud.“
Keegi ei jõudnud midagi vastata, sest järgmisel hetkel haaras Miku Marko ühelt poolt käevangu ja Priit teiselt poolt ning vedasid ta natuke eemale. Seejärel surusid nad sõbra maha ja hakkasid teda kõdistama, saateks Marko hele naer. Jah, Marko kartis meie seast kõige rohkem kõdi ning tema naermise vaatamine oli alati kõige naljakam tegevus.

Vaheaja esimesed päevad olid juba möödas ja ma ei olnudki pidanud üksinda kodus passima. Ma sain ükspäev Kirstiga kokku ning käisin temaga kinos mingisugust lastefilmi vaatamas ja kõik järgmised päevad veetsin koos Kaarliga. Me jalutasime mööda õhtuseid tänavaid, mõtlemata kellestki teisest peale meie endi.
Oli jõululaupäev ja ma kõndisin Kaarliga mööda hämarat tänavat, hoides laia naeratusega tema käest kinni. Me olime juba pool tundi mööda linna ringi liikunud, mõtlematagi koju minna ja tavaliste jõulutoimingute juurde jõuda.
Kaarel peatus ühe suure kuuse ees, vaadates laia naeratusega mulle otsa. Midagi ütlemata suudles ta mind pikalt. Naeratasin samuti ning vastasin tema suudlusele jõuliselt, pannes sinna sisse kõik enda jõulurõõmud.
„Mirjam,“ sõnas ta lõpuks sosinal, vaadates mind oma šokolaadisilmadega, „mul on sulle üks kingitus. Jõulude puhul.“ Ta võttis ühe tumepunase väikese karbikese taskust välja ning keerutas seda paar korda sõrmede vahel. Ma jälgisin karpi huviga, üritades välja mõelda, mis täpselt seal sees võiks olla. See oli ehtekarp, nii palju ma teadsin. Kuid missuguse ehte?
„Näed, see on minu ja sinu vahelise suhte sümboliks,“ sõnas nooruk karpi avades ning seal olevat käeketti välja võttes. Käevõru koosnest kahest hõbedasest südamest, mis olid omavahel ketiga seotud. Naeratasin õrnalt ja lasin tal selle endale ümber käe panna. Imetlesin natuke aega vaikides oma uut ehet ning suudlesin teda uuesti.
„Aitäh,“ pomisesin soojalt, emmates teda tugevalt. Ma ei kujuta ettegi, mis ma teeksin, kui me Kaarliga poleks niimoodi kokku saanud. Istuksin kodus laua taga ja igavleksin. Ootaksin arvatavasti vaheaja lõppu, et taas Annega koos olla. Katastroofiline.
„Mul on sulle ka midagi,“ sõnasin Kaarlile, võttes enda väiksest kotist ühe paki välja. Ulatasin selle väikse naeratusega poisile. Nooruk vaatas hetkeks mind ning rebis siis paki innukalt lahti. Sealt tuli välja südamekujulises raamis pilt meist kahest. See pilt oli tehtud paar päeva tagasi ning oli minuarust väga armas välja tulnud. Kaarel naeratas mulle, jälgides rõõmsalt fotot.
„Ma tänan,“ sosistas ta mind taas suudeldes. Naeratasin ja sulgesin silmad, sirutades oma käed ümber tema. Nendest pidid tulema minu elu parimad jõulud. Pärast väga pikka hetke tõmbus nooruk minust lõpuks eemale.
„Kell on palju,“ pomises ta õrnalt naeratades. „Ma arvan, et meie vanemad tahaksid meid ka jõululauas näha.“ Silma pilgutades tõmbas ta mind enda külje alla ja hakkas rahulikult edasi, minu kodu poole liikuma. Ohkasin pettunult ning surusin ennast poisi embusesse. Ma ei tahtnud temast lahti lasta ja jälle ööd ilma temata veeta. Kuigi mu vanemad olid meie suhtega leppinud ning isegi tunnistanud, et Kaarel on üsna kena poiss, ei lubanud nad meil üksteise poole ööseks jääda. Ainult juhul, kui ka teised kohal on. See oli nii naeruväärne idee. Mida ma nende arust tegema peaksin? Kohe voodisse jooksma ja tead-küll-mida tegema hakkama? Tore, et mu vanemad mind nii hästi tunnevad ning usaldavad. Pööritasin silmi, hingates Kaarli mõnusat lõhna sisse. Ma hoidsin temast kinni nii kaua kui võimalik. Mu vanemad pidid mind lihtsalt temast lahti kangutama, sest ma ei kavatsenudki sel õhtul noorukiga hüvasti jätta.
Kodu ette jõudes tegin mossis näo pähe ja pöörasin ennast näoga Kaarli poole. Poiss naeris vaikselt, tõmmates käega üle mu juuste.
„No kuule, miks nii torssis? Jõulud on ju! Sa saad kohe palju-palju kinke, nii et sa ei tohi tujust ära olla. Jõulud on rõõmu aeg,“ sõnas ta lustakalt mind jälgides. Talle tegi alati kohutavalt nalja, kui ma millegi pärast mossitasin. Pööritasin silmi ja embasin teda tugevasti.
„Ma ei taha, et sa ära läheksid,“ sosistasin murduval häälel. Ma ei tea, mis mul hakkas, aga äkitselt ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida. Kaarel tõmbus minust ehmunult eemale ning pilgutas hämmastunult silmi.
„Mis juhtus? Tegin ma midagi?“ küsis ta ärevalt, lükkates mu juuksed silme-eest ära. Raputasin rusutult pead, jõllitades enda jalgu. Poiss tõstis käe, haaras mu lõuast ja tõstis mu pead, nii et ma pidin talle otsa vaatama.
„Kallikene,“ pomises ta mu pisaraid ära pühkides ning seejärel mu laupa suudeldes. Kuid ka see ei aidanud mul kraane kinni keerata. Nuuksudes surusin ta jälle enda vastu, mõeldes tõesti temast enam mitte kunagi lahti lasta.
„Mis nüüd viga on?“
„Mi-midagi. Ma olen lihtsalt nii õnnelik, et sa mul olemas oled,“ pomisesin vastu, tõmmates haledalt ninaga. Ma olin ikka hale titt küll. Aga äkitselt olid mulle kunagised lõbusad päevad Mari, Kirsti ja Lisetega meenunud ning mind täitis tunne, et ma jään Kaarlist samamoodi ilma, nagu ma tüdrukutest olin jäänud. Ja ma ei suutnud seda mõtet taluda.
„Kuss nüüd, rahune maha.“
Noogutasin nuuksudes ja tõmbusin eemale, pühkides viimased pisarad näolt. Naeratasin nõrgalt, hammustades kergelt huulde.
„Kõik on nüüd korras. Ma sain sellest üle,“ sõnasin haledalt. Kaarel naeratas ja suudles mind pikalt. Seejärel lükkas ta mu maja ukse juurde.
„Mine nüüd,“ sõnas ta naerdes, „su perekond ootab sind.“
„Sina oled minu perekond!“
„Nad ootavad sind ikkagi.“
Ohkasin rusutult ja noogutasin. See oli arvatavasti tõsi. Lehvitasin veel kiirelt Kaarlile ning astusin seejärel majja sisse, sulgedes tusaselt enda järel ukse. Mul ei olnud enam üldse tõelist jõulumeeleolu.