MEIE JUTUD Järjejuttudele pühendatud foorum |
|
| Kaks tunnet. | |
| | |
Autor | Teade |
---|
EITC. Tindisüda
Postituste arv : 1073 Age : 30 Asukoht : Tallinn&Võru.
| Pealkiri: Re: Kaks tunnet. 8/3/2010, 20:03 | |
| Oo. Ja Ines, TIBIN??? *naerab surnuks* | |
| | | Tricia Sinu vanema venna kuri pruut
Postituste arv : 398 Age : 28 Asukoht : tallinnas ikka
| Pealkiri: Re: Kaks tunnet. 12/3/2010, 20:42 | |
| Ann, uut osa. Sul on see ju ammu ära kirjutatud. | |
| | | Tärru. Nobenäpp
Postituste arv : 1198 Age : 30 Asukoht : Igal pool.
| Pealkiri: Re: Kaks tunnet. 2/5/2010, 17:00 | |
| IX
Hoidsin kollast roosi peos ja toetusin maja seinale. Kool oli läbi ja ma teadsin, et Kirsti peab kohe kodust väljuma, et õigeaegselt muusikakooli jõuda. Ohkasin vaikselt ning lükkasin ennast seina vastast eemale. Peagi avaneski uks ja ma võisin näha enda sõbrannat. Ma naeratasin tahtmatult – viimane kord, kui ma Kirstit näinud olin, oli ikka väga ammu. Vähemalt võrreldes nende aegadega, kui me iga päev kohtusime. Ta oli enda soengut muutnud. Nüüd varjas tema laupa otsene tukk, mis muidugi suurepäraselt sobis. Muigasin ja astusin sammu lähemale. „Hei,“ sõnasin vaikselt, tahtmata teda ehmatada. Hoolimata minu soovidest võpatas Kirsti märgatavalt. Uksele selga pöörates nägi ta mind ning tema kulmud kadusid tuka alla. See oli üsna naljakas vaatepilt, nii et ma pidin vaikselt turtsatama. „Oh, tere, Mirjam. Mis sa siin teed?“ küsis Kirsti, näol ikka see uskumatust väljendav ilme. „Noh,“ pomisesin, sirutades lille tema poole. „Ma tahtsin sulle head sünnipäeva soovida. Ikkagi kuusteist juba.“ Kirsti vaatas tükk aega kordamööda mind ja lille ning astus siis täiesti ootamatult need paar sammu, mis meil lahutasid ja kallistas mind tugevasti. Soe naeratus levis üle mu näo. Endalegi teadmata olin ma tema kallistusi nii väga igatsenud. Need soojad, konkreetsed embamised. Ohkasin õndsalt, tahtmata, et ta lahti laseks. „Sa poleks pidanud,“ sõnas Kirsti minust eemaldudes, näol õrn naeratus. Raputasin kindlalt pead, tundes, kuidas osa minust koos Kirsti eemaldumisega lahkub. „Ma tegin seda, sest ma tahtsin. Usu mind, see ei olnud mingi piin.“ Meie vahele sigines vaikus. Paar minutit seisime seal ja siis vaatas Kirsti kella. Kergelt võpatades saatis ta mulle kahtleva pilgu. „Ma pean minema.. Muusikakool, tead..“ sõnas ta huulde hammustades. Noogutasin, sundides ennast ikka veel naeratama. „Ega ma arvestasingi sellega,“ vastasin vaikselt, surudes käed taskusse. „Ma pean isegi minema.“ „Olgu siis. Ehk näeme millalgi.“ „Ehk tõesti. Nägemiseni.“ Kirsti noogutas vaikselt ja pööras mulle selja, kadudes peagi maja taha. Ohkasin endaette ning pöödusin teisele poole. Tegelikult olin ma talle valetanud – mul ei olnud kusagile kiiret. Anne oli perega kellelgi külas ning Kaarlil oli trenn. Muusikakooli mul ka mingit tahtmist minna ei olnud, nii et mul oli täiesti vaba aeg. Seetõttu otsustasingi randa minna. Kahekümne minuti pärast jõudsin mere äärde ning avastasin heameelega, et olin seal üksi. Surusin käed taskusse ja hakkasin mööda rannariba endasi kõndima, lastes mõtetel vabalt uidata. Kuidas kõik oli ikka selle kooliaastaga muutunud. Ma olin saanud endale uued sõbrad, poisi.. Ja kaotanud seeläbi kõik vanad harjumused, tõekspidamised, sõbrad, hinded.. Kõik. Kui kummaline oli mõelda, et see kõik oli toimunud kõigest poole aastaga. Alles oli olnud esimene september ning ma olin mõelnud, et see pöörab kõik peapeale. Kui irooniline. Mul oli ikka nii õigus olnud. Äkki ma olin isegi selle kõige ära sõnunud? Kes teab. Ohkasin vaikselt ja võtsin kivil istet, sulgedes meenutustehõlmas silmad. Kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et minuga nii juhtub, oleksin ma ta välja naernud. Kuidas olekski võimalik, et Mirjam Aur, paljude sõpradega energiline tüdruk muutub selliseks, vaikseks endiseid sõpru vältivaks nooreks, kellel on ainult kaks usaldusisikut? Iga normaalne inimene, kes mind tundis, oleks võinud öelda, et see on võimatu. Ja nad oleksid niimoodi eksinud.. Avasin pearaputusega silmad ja suunasin pilgu kaugustesse. Kõikjal oli vaid jäätunud meri ning lumi selle peal. Külm tuul ja talvine õhk, mis panid varbad kipitama. Sellest välja tegemata jõllitasin kõige kaugemat punkti, mida silm seletas. Meri justkui peegeldas sisemist mind. Kõik oli külmunud ning iga tunne ja mõte oli jäätuva alatooniga. Mul oli pidevalt seestpoolt külm ja ma ei saanud seda soojemate riietega ära hoida. Mul oli pidevalt tunne nagu mu süda ja kopsud jäätuksid. Tasahaaval, millimeeter millimeetri haaval, aga ikkagi jäätuksid. Kuigi minu sees oli ka kaks väikest haledat päikest, mis üritasid seda jääd minema peletada. Nad üritasid nii kõvasti, aga jäid ikka alla. Jääd oli kahe väikese päikese jaoks liiga palju. Ma teadsin, et need päikesed ei kasva veel nii pea piisavalt suureks, et neid suuri lume ja jää kogumeid minu seest minema pühkida. Äkitselt hakkas mul veel külmem. Ma värsisein üle kere, taludes külmalainet nii väljast- kui ka seestpoolt. Surusin sõrmed rusikasse, teades, et ma ei saa enne lahkuda, kui värinad üle jäävad. Ma lihtsalt ei suutnud enne liikuda. Sulgesin silmad ning toetasin pea kõhu alla tõmmatud põlvedele. Pisarad voolasid mööda mu põski alla, muutudes jääkülmadeks niredeks, mis mu nägu vaid tuule ees nõrgemaks tegid. Ma tahtsin, et Kaarel oleks seal ning ütleks mulle, et kõik on korras. Aga teda ei olnud. Ta oli trennis, ega teadnudki, et ma teda nii väga vajan. Hakkasin nuuksetest võppuma, kinniste silmade ees tantsisklemas endiste sõprade näod. Mari, Kirsti, Laura, Maarika, Keiti.. Pisaratevool tugevnes ja ma ei suutnud enam millestki muust mõelda. Pildid minust, Kirstist, Lisetest ja Marist justkui kleepusid mu silmade külge, nii et ma pidin neid vaatama, samal ajal kui kõrvus kajasid lausekatkendid, mis meie vestlustest meenusid. „Sa oled minu üks kõigekõigekõige parem sõber kogu eluks, tead seda jah?“ karjus Mari väikest mind ülitugevasti kallistades. „Ma tean, sina oled minul ka! Meie nelja vahele ei saa nagu mitte kunagi midagi tulla!“ vastas väike mina hõisates, naeratades nii soojalt ja rõõmsalt. See kõik oli olnud siis, kui me olime väiksed. Enne seda, kui meid hakkasid mõjutama välismaailm ja teised sõbrad. Enne seda, kui Mari muutus. Siis olime me kõik neljakest väiksed lapsed, kes naersid, mängisid nukkudega ja armastasid üksteise seltskonda. Olid vaid väiksed tülid nukkude pärast, ei midagi enamat. Nuuksusin jälle, tundmata ega tajumata enam midagi muud peale selle ühe pildi. Umbes kaheksaaastane mina sama vana Mari embuses, mõlemal suu kõrvuni. Mulle tundus, nagu ma oleksin kusagile puuri pistetud, kus mind ümbritseb ainult see üks pilt. Üks mälestus, mis tegi mulle kõige enam haiget. Ma avasin silmad ja vaatasin segadusseajatult ringi. Valge lagi ja kohutavalt palju inimesi minu kohal. Ma arvan, et minu silmad olid täis hirmu, kui ma kõiki neid täiskasvanuid nägin. Minu kuidagi väga aeglane aju suutis esitada tuhandeid küsimusi: kus ma olen? Kes ma olen? Miks ma olen? Kellega ma olen? Ma ei suutnud enda suud liigutada, et mingisugust heli välja tuua. „Rahune, kullake, kõik on korras. Kas sa tead, mis su nimi on?“ küsis üks pruunide juustega naine, silitades mu pead. Kui ta arvas, et see mind rahustab, pidi ta küll väga halvasti sellises seisus inimesi tundma. Ma üritasin heli kuuldavale tuua, kuid ainus, mis välja tuli, oli vaikne kahin. „Pole midagi, hinga rahulikult, kõik saab korda,“ lausus see sama naine. Ta vaatas mind sellise näoga, nagu ta räägiks mingisuguse kuueaastase, mitte kümme aastat vanemaga. Ma ei suutnud enam seda välja kannatada ning minestasin.
Ma avasin silmad ja nägin esimese asjana valgeid seinu. Millegipärast täitis see mind kirjeldamatu hirmuga. Ma liigutasin aeglaselt pead, tajudes, kui palju see haiget tegi. „Mirjam, sa oled üleval,“ sõnas tuttav hääl kusagil minu kõrval. Pöörasin pea aeglaselt hääle poole ning üritasin naeratada, nähes enda juures Kaarlit. Ma pidin neli korda üritama, enne kui mu häält kuulda oli. „Kaarel.“ „Kuss, kullake, kõik on korras. Ma olen siin, ega lase sinuga midagi juhtuda.“ „K-kus ma olen?“ „Haiglas. Aga ära muretse, nüüd on kõik korras. Su ema tuleb ka varsti.. Ta läks alla kohvikusse sööma,“ vastas Kaarel, paitades mind õrnalt. Üritasin noogutada, aga see pani pea valutama. „Mis juhtus?“ „Sa.. Sa olid rannas ja istusid seal kramplikult, kui üks naine mööda läks. Ta üritas suga rääkida, aga sa ei reageerinud, nii et ta kutsus kiirabi. Sa olid külmarabanduse või millegi säärase saanud. Aga arstid tegid kõik korda. Sinuga saab kõik korda.“ Näis nagu Kaarel kinnitaks seda endale, mitte mulle. Vaatasin teda natuke aega väsinud silmadega, kuid pöörasin siis pea ära, vaadates hoopis aknast välja. „Kaua ma siin olnud olen?“ „Kaks päeva.“ „K-kaks?“ „Jah, aga ära muretse. Koolis on kõik ära räägitud ja kõik on korras. Anne käis ka mitu korda siin, aga ta vanemad käskisid tal kooli õppimise järgi minna. Ta peaks varsti tagasi tulema.“ Noogutasin aeglaselt, vaadates ikka veel välja. Nii et ma olin külmarabanduse saanud. Viimane asi, mida ma mäletasin, oli see, et ma mõtlesin sügisele. Pilgutasin paar korda silmi, ega osanud midagi teha. Ka Kaarel jäi vait, vaadates arvatavasti ikka veel murelikult mind. Aga ma ei tahtnud tema pilku näha. Ma ei tahtnud näha, kui väga ta muretsenud oli. Kui palju valu ma talle tekitanud olin. „Kullake!“ tuli kuuldavale vali hääl, millele järgnes ukse kinni langemine. „Musirullikene, sa oled ärkvel!“ karjus mu ema, joostes minu voodi poole. Ma tundsin kohutavalt piinlikust teiste patsientide ees, kes minuga samas palatis olid. Lootsin, et nad ei pea sellist käitumist liialt veidraks, et mulle rohkem tähelepanu pöörata. „Jah, ema, ma olen üleval,“ vastasin sosinal, hääl oma tahte järgi katkemas. Naine põlvitas minu voodi kõrvale ning haaras enda soojade kätega minu põskedest. „Jumalale tänu,“ sosistas ta mind kallistades. Ma tundsin, kuidas kõik oma pilgud taas mulle suunasid ning sulgesin silmad. „Jumalale tänu.“ „Ema, kõik on korras. Sa.. sa teed mulle haiget.“ „Ah, muidugi, jah. Anna mulle andeks. Ma lihtsalt.. ma nii muretsesin su pärast!“ sõnas ta mind lahti lastes ja Kaarli poolt vabastatud toolile istudes. Oleksin tahtnud silmi pööritada, kuid ei hakanud riskima. Ma teadsin, milline minu ema hoolimine oli. „Kujutad sa ette,“ jätkas ema aga minu reaktsiooni tähele panemata, „et ma tegin just kodus süüa, kui helises telefon ja mulle öeldi, et minu vaene väike kukununnukene on haiglas. Ma läksin täiesti paanikasse! Ma tormasin kohe siia, et näha, kas minu musirullikesega on ikka kõik korras. Ja siis nad ütlesid, et sa ei ole teadvusel! Oh, mu süda sai ikka sellise löögi, et ma kartsin seal samas pikali kukkuda! Õnneks andsid need head arstid mulle paar tabletti ning kinnitasid, et sinuga saab kõik korda. Ja näe, neil oli õigus! Oh, mu tütreke on üleval!“ Olin tänulik, et olin enne silmad sulgenud. Ma ei tahtnud näha, mitu inimest mind ja mu ema jõllitasid. Lootsin kogu südamest, et nad ei pea seda imelikuks. Et nad saavad aru, et mina ei ole selline.. meeltesegaduses inimene. „Kallike, kas sa kuuled mind?“ Võpatasin ja pöörasin pea ema poole. Tema hirmunud silmi nähes tegin selle vea, et noogutasin. Peas teravat valu tundes krimpsutasin nägu. „Jah, kuulen,“ sosistasin, pigistades silmad valust kinni ja hoides iga hinna eest pisaraid tagasi. „Võib-olla me peaksime laskma tal natuke.. puhata, proua,“ kuulsin Kaarlit ütlemas. Ma pöörasin pea jälle teisele poole, tahtmata neid näha. Tundus, et mu ema nõustus, sest ma kuulsin kaugenevaid samme ning seejärel uksepaugatust. Korraks tooli poole vaadates nägin, et Kaarel istus ikka veel seal. Ohkasin hästi õrnalt ja jäin aknast välja vaatama.
Kolme päeva pärast lubati mind koju, tingimusel, et ma ei lähe veel nädal aega välja. Ma vihkasin voodis istumist. Kuidas ma aga ka ei üritanud, ei lasknud ema mind välja, ähvardades, et paneb mu uksele luku ette, kui ma muidu maha ei rahune. Mis mul siis muud üle jäi, kui voodis lamada ja igavledes lage vahtida, samal ajal, kui teised koolis käisid. Ma lugesin ühe päevaga kolmesajaleheküljelisi raamatuid läbi, sest mitte midagi muud ei olnud teha. Kaarel sai ainult kahel päeval minu juurde, nii et isegi tema ei aidanud mu igavust peletada. Järgmisel pühapäeval tuli Anne mulle külla, tuues kogu nädala õppimise kaasa. Ohkasin raskelt, tundes, kuidas mul paljalt seda hunnikut nähes pea ringi hakkab käima. Kuidas said nad nii palju õppida? „Sa ju tead, et meil tulevad juunis eksamid?“ küsis Anne minu lontis nägu vaadates. Noogutasin aeglaselt. „Jah, ma oleks pidanud seda külmarabandust natuke hoolikamalt planeerima, või mis?!“ vastasin nördinult inglise keele vihikut avades. „Võib-olla tõesti,“ sõnas tüdruk pearaputusega, avades ka enda vihikud. „Näed, siit ülesanded viis kuni kümme.“ Ohkasin, sulgedes hetkeks silmad ning sukeldusin siis neid avades koos Annega ülesannetesse.
X
Järgmisel päeval läksin lõpuks ometi kooli. Mul oli selline tunne, nagu ma poleks oma klassikaaslaseid vähemalt paar kuud näinud. Kõik olid kuidagi muutnud, kuidagi suuremaks kasvanud. Muidugi, minu suhtes oldi ikka sama ükskõiksed. Mõned kommentaarid minu haiglaloo kohta imbusid poiste suust välja, kuid nende vaigistamise eest kandsid Anne ja Kaarel hoolt, kes, muide, ei jätnud mind enam sekundikski üksinda. Kõik õpetajad väitsid, et neil on sügavalt hea meel, et ma tervenesin, kuid ma nägin nii mõnegi silmis sügavat ükskõiksust. Mitte, et nende muretsemine mulle kuidagi korda oleks läinud. Peale tunde saime minu suurel tahtmisel Miku, Marko ja Priiduga pargis kokku. Kuna ilmateade oli ennustanud viimast lumerikast päeva, otsustasin ma korraldada tõelise lumesõja. Kui Kaarel ja Anne minu plaanist kuulsid, hakkasid nad muidugi protestima, mõeldes välja igasuguseid mooduseid minu mõtte alla surumiseks, alustades palumise ja lõpetades ähvardamisega. Aga ükski katse ei mõjunud. Ma lihtsalt tahtsin tagasi külma sisse. Kui me kolmekesi meie pingi poole kõndisime, voolisin juba peos suurt lumepalli. Koheselt ilmusidki kolm pead minu vaatevälja. Naeratasin laialt ning hakkasin vaikselt jooksma. Noorukite seljataha jõudes virutasin palli latakaga Mikule näkku. Kõik poisid reageerisid koheselt, nii et mul jäi vaevu aega kükitada. Kolm palli, mis olid mulle mõeldud, lendasid nüüd hoopis Annele ja Kaarlile vastu. Naersin kahjurõõmsalt, vaadates kaht klassikaaslast soolasambaks tardunult üksteist vahtimas. Kahjuks kaotasin ma seeläbi valvsuse lumepallide suhtes ning saingi karistuseks kaks tükki endale kraesse. Karjatusega tõusin püsti ja kolmaski tabas sihtmärki. Naersin valjult ning hakkasin aga usinalt palle valmistama, loopides iga valmissaanu umbkaudses suunas. Peagi olime kuuekesi lohutamatus lumesõjas, nii et sealt juhuslikud möödakäijad said samuti mitu lumepalli ennast saatma. Ligikaugu tunni aja pärast lamasime kõik lumes, pead keskel koos ja kõikide hingeldamine ebaühtlast rütmi tekitamas. Kaugelt vaadates võisime me täitsa ägedad välja näha, kuid tol hetkel ei mõelnud keegi selle peale. Me mõtlesime vaid oma väsimusele. „Tead, Mirjam, teine kord, kui sa midagi säärast kavatsed korraldada, hoiata ette. Ma jõuan mingitki energiat säästa,“ pomises Marko ähkides. Muigasin ja raputasin vastuseks pead, viitsimata isegi muretseda selle pärast, et poiss võib-olla ei näinud seda. „Eks ma siis järgmine aasta tulen karjudes teie poole. Võib-olla sellest paarist sekundist piisab,“ sõnasin lõpuks, turtsatades omaette. Mul oli juba elavalt pilti silme-ees. „Ma olen ikka niiiii väsinud,“ pomises Miku lumes püherdades. Kõik hakkasid sellepeale valjult naerma. „Kas tõesti?“ küsis Anne, pöörates ennast kõhuli ja silmitsedes meid kõiki muiates. „Ma pole vist ammu enam nii läbi olnud. Isegi siis mitte, kui ma kümme kilti järjest ära jooksin.“ „Sa tegid.. mida?“ karjatasin, vaadates klassiõde nii, nagu ta oleks hull. „Kas sul nagu.. kruvid logisevad veits või?“ „Oota, kaua sa teda teadki?“ küsis seepeale Priit. „Tal on alati kruvid logisenud. Ja kui minu arvamust küsida, siis päris palju.“ Miku ja Marko poolt tuli nõustuv mõmin, mille peale Anne vaid kõvema häälega naerma hakkas. „Ega sul külm ei ole?“ sosistas Kaarel mulle kõrva, vaadates mind murelikult. Raputasin koheselt pead. Tegelikult natuke oli, aga see oligi nii, nagu mulle meeldis. Mulle meeldis olla külmas ja ma ei kavatsenudki sellest ühe neetud õnnetuse pärast loobuda. Igal inimesel võis selline asi juhtuda. „Tegelt me peaksime püsti tõusma. Ma ei viitsiks tõesti praegu haigeks jääda,“ sõnas Anne istukile tõustes. Krimpsutasin nägu, kuid tõusin samuti. „Ja mis me nüüd teeme?“ uurisin haigutades. „Kuule, Mirts, sinu pool me ju polegi veel käinud!“ hüüatas Marko äkitselt. „Jaa, kas me ei saaks sinna minna?“ küsis Priit kutsikasilmi tehes. Pööritasin silmi ja vaatasin kella. „Praegu vist saab, kedagi ei peaks kodus olema,“ vastasin ohates. „Aga katsuge ainult midagi katki teha ja te peate samasuguse asemele ostma!“ „Ole nüüd, ega me ei ole mingid laamendajad,“ sõnas Miku minu juurde astudes ning oma süütute silmadega mind vaadates. Ohkasin ja avasin suu, kuid kaugemale ma ei jõudnudki, sest poiss virutas mulle lumepalli näkku. Turtsatasin ning tõmbasin lume enda näost ära. „Nii vaimukas,“ sõnasin naervaid noorukeid kissis silmadega vaadates. „Ma võin veel teie külla kutsumise osas ümber mõelda.“ See lause mõjus koheselt. Kõik kolm jäid pidulikult vait, justnagu sõdurid, kes oma kapteni korraldusi ootasid. Pööritasin jälle silmi ja tõusin koos Anne ning Kaarliga lumest. „Eks lähme siis,“ sõnasin ees minema hakates, kuuldes veel seljatagant kolme võidukat jess’i ja kaht naerupahvakut.
Poole tunni pärast peatusime minu kodu ees. Ma kahtlesin ikka veel, kas oli tark tegu neid kolme sisse lasta, kuid enam polnud midagi teha. Avasin võtmega ukse ning astusin kõige ees tuppa. Märkasin köögis külmkapil sildikest. Läksime isaga kontserdile, tuleme alles homme õhtul, oli ema käekirjaga kirjutatud. Ohkasin rahunenult ja kõmpisin enda tuppa. „Võtke istet, ma toon midagi söödavat,“ laususin teistele. „Ja katsuge ainult midagi lõhkuda.“ Saatsin Miku, Marko ja Priidu poole hoiatava pilgu ning lahkusin toast. Peatusin Lisete ukse ees ja lükkasin selle lahti. „Liisu?“ Kedagi polnud. Naeratasin omaette ning läksin kööki jäätise järgi. Viie minuti pärast sisenesin taas enda tuppa. Teised olid kusagilt kapi sügavusest Aliase üles leidnud ja selle lauale laiali laotanud. Turtsatasin ja istusin ainsale vabale toolile, pannes jäätisekarbi koos kuue lusikaga lauale. „Anne on Markoga, Mirts on Kaarliga ja mina olen Priiduga,“ sõnas Miku kaarte jagades. Kavalalt naeratades vaatas ta liivakella. „Meie alustame.“ „Seesamune.. Suur ja kollane, tead küll,“ alustas Priit ebamääraselt selgitamist. „Kastekann? Lamp, tugitool,“ hõikas Miku koguaeg sõnu. „Eiei. Vaata, mõtle nüüd kaasa. Suur ja kollane. Mis on suur ja kollane? Ahjaa, see on taevas.“ „PÄIKE!“ „Tubli! Niinii. Mida me täna pargis tegime?“ „Mängisime lumesõda!“ „Täpselt. Ja mis me nende pallidega tegime?“ „Emn.. loopisime? Viskasime? VISKAMA!“ „Mhm.“ Ja nii jätkus poiste arvamine nii kaua kuni liivakellast liiv otsa sai. Selle ajaga jõudsid nad kuus tükki ära arvata. Muigasin rahulolevalt ja pöördusin Kaarli poole, andes mõista, et ma olen valmis. „Mida me tavaliselt teeme?“ „Suudlema.“ „Õues, see millega rohi ära kaotatakse.“ „Muruniitja.“ „Eile sõime.“ „Ee.. Jäätis.“ Meie suutsime sama ajaga ära arvata kaksteist sõna. Nägin naerdes Miku ja Priidu pettunud nägusid, kuid pöörasin seejärel tähelepanu Annele ja Markole, lootes, et neil läheb väga halvasti. „Mis sulle meeldib?“ „Loodus.“ „Sina.“ „Naine.“ Ja nii see jätkus, kuni aeg sai otsa ja neil oli kakskümmend õiget. Jõllitasin neid suurte silmadega. „Mis, kurat, see oli?“ küsis Kaarel kaarte jõllitades. „Ma nägin vastuseid ta silmis,“ vastas Anne õlgu kehitades ja liivakella uuesti Miku ja Priidu poole lükates. „Anne, kas sa oled mulle midagi rääkimata jätnud?“ küsisin. „Nagu näiteks mida?“ „Nagu näiteks seda, kuidas sa Marko silmist vastuseid näed, kui isegi mina ei näe neid Kaarli omadest.“ Sel hetkel tuli Miku ja Priidu poolt väga irooniline „üüü“. Anne pööritas silmi. „Ma olen ka teiste inimeste silmade vaatamises vilunum kui sina. Ma oskan õigesti vaadata. Kas me nüüd jätkame selle mänguga või ei?“ Ikka veel naerdes haaras Priit liivakella.
Järgmisel hommikul ärkasid kõik uksepaugatuse peale. „Misasja?“ pomises Lisete, kes minu uksel seisis. Avasin uniselt silmad ja vaatasin toas ringi. Mina ja Anne magasime voodis, samal ajal kui neli poissi olid ennast kuidagi põrandale keeranud, jalad ja käed igatpidi risti. „Tere hommikust, Liisu,“ sõnasin huulde hammustades õde vaadates. „Mirts! Ah, et sa oled ikka ka siin. Ma juba mõtlesin, et..“ vastas Lisete pead raputades ning üht kiiret pilku mulle heites. Ma ronisin voodist välja, hüppasin kuidagi üle poiste jalgade ja astusin koridori, tõmmates õe endaga kaasa ning lükates ukse kinni. „Sorri, et ma sind ette ei hoiatanud. Me jäime aliase mängimisega hiliseks, nii et ma ei hakanud neid koju ajama,“ selgitasin enda sõrmi passides. „Ära emale ja isale ütle, eksole, nad lööksid mu maha.“ „Jajaa. Ma lihtsalt oleks tahtnud teada, noh, et.. Ma oleksin võinud ehk ka koju tulla. Selle asemel pidin ühe klassiõega olema ja kuulama tema pikki jutustusi teemal „Kui mina kord suur olen“,“ vastas Lisete silmi pööritades ning seina vastu toetades. „Oh, vaene sina. Oleks ma seda teadnud, oleksin ma su kindlasti siia kutsunud.“ Ma muigain laialt, tehes õele pika pai. „Mis siis muidu?“ „Ei midagi. Ma tahtsin tegelikult lihtsalt vaadata, kas sa oled kodus.“ „Aa. Noh, nagu sa näed, olen ma täiesti olemas.“ „Ohjaa, tead, ma juba kahtlesin selles. Ma arvasin, et sa oled mu õe vaim.“ „Kurat, ma lootsin, et sa ei pane seda tähele.“ Me naersime mõlemad natuke aega, kuid siis hakkas minu toast hääli kostma. „Mm, ma peaks vist tagasi minema. Ma küll hoiatasin neid, et nad ei tohi midagi ära lõhkuda, aga neid kolme ei tea keegi,“ sõnasin pead raputades. Lisete naeratas ja viis raskuse jälle enda jalgadele. „Eks pärast räägime siis.“ „Mhm, kui ma siis veel elus olen. Aga ära muretse, ma ajan nad varsti välja.“ „Pole probleem, ega nad mind häiri. Vastupidi, ehk ongi lõbusam. Sa ei lähe ka kooli, nagu ma aru saan?“ „Oi, täna on ju kool. Ee, vist ei lähe jah. Miks sa ei lähe?“ „See klassiõde tüütas mind niiiii ära, et ma lihtsalt ei suutnud ennast hommikul üles ajada. Pealegi ei pane ema seda niikuinii tähele.“ Noogutasin mõtlikult. Ma olin täiesti ära unustanud, et on koolipäev. Arvatavasti oli see nädal kodus mulle ajudele mõjunud, nii et ma ei mõelnudki enam õppimisele. Pealegi oli juba järgmisel nädalal vaheaeg, nii et mulle jäi jälle nädal aega lõbutsemiseks. Ohkasin silmi pööritades ja astusin tagasi tuppa. Kohe kui uks mu taga kinni läks, sain padjaga vastu vahtimist. Võpatades vaatasin teisi. Muidugi olid nad kõik ülimalt süütu näo ette teinud. „Miku!“ sõnasin pahaselt, vaadates poisi poole, sest temal oli kõige rohkem „mina ei teinud midagi!“ nägu ees. „Mis mina? Kaarel viskas! Ausalt ka!“ vastas nooruk, nagu mingi viieaastane. „Miku! Sa ei tohtinud öelda!“ pressis Anne läbi hammaste, saates sõbrale hävitava pilgu. Turtsatasin ning virutasin enda käes oleva padja sõbranna poole. Kahjuks aga oli tal liiga kiire reageering, et sellega pihta saada. Pausi pidamata viskas ta selle edasi Marko poole. Poole tunni pärast astusime kõik toast välja, jättes endast maha väga segamini ruumi. Kirusin neid küll mõttes, sest mina pidin pärast selle segaduse ära koristama, kuid ei viitsinud valjult õiendama hakata. Rampväsinult loivasin diivanile, kerides ennast Lisete kõrvale. Hetk hiljem maandus Priit minu peal. „Leidsid kõige mugavama koha, jah? Tubli poiss,“ pomisesin vaikselt, hoides tagasi haigutust, mis mulle peale tükkis. „Leidsin jah,“ vastas nooruk tubli poisi häälega. Lisete turtsatas mu kõrval ja pööras hetkeks tähelepanu MTV-lt, kus parajasti „Kesköödisko“ video algas, kõrvale. Seda nähes hakkasid Marko ja Miku energiliselt kätega vehkima. „Priit, aja ennast püsti! See on meie etteaste!“ karjus Marko naerdes, seistes koos Mikuga teleka ette. Minu otsas istuv nooruk oigas, kuid tõusis siiski püsti ning kõndis teiste juurde. „Kesköödisko!“ hõikasid nad kolmekesi, alustades ühe väga veidra sammu tegemist. Üks jalg teise ette, nii et kõik kolm oleksid korraga pikali kukkunud. Kuidagi aga ikka tasakaalu säilitades laulsid nad edasi: „Jääb mulle vaid see kesköödisko!“ Nüüd astus Priit teistest ette poole ning muutis sammu, hüpeldes nüüd edasi-tagasi liigutustega, mis meile kõigile kaerajaanist tuttavad olid. Kõik pealtvaatajad hakkasid valjult naerma. Marko ja Miku tulid poisi kõrvale ning kolmekesti koos hakati hüpeldes käsi plaksutama. Peagi naersin ma juba nii kõvasti, et silmadest hakkas vett jooksma. Pead raputades tänasin ma jumalat, kui laul lõppes. Ma ei oleks rohkem naermist talunud. Tunni aja pärast sain kõik külalised majast välja aetud. Vajusin ülimalt väsinult taaskord Lisete kõrvale. Kui mu kõht korisema hakkas, tegin pähe ühe vastiku grimassi. „Liiisu, kuule. Palunpalunpalun tee mulle midagi süüa,“ sõnasin hetke pärast, vaadates enda õde kutsikasilmadega. Tüdruk heitis mulle ühe pilgu ja tõusis siis silmi pööritades püsti. „Okei siis. Aga järgmine kord teed sina mulle!“ sõnas ta köögi poole komberdades. Hoidsin suu kindlalt kinni, teades, et ei saa lubadust anda. Ma unustaksin selle niikuinii järgmiseks korraks ära. | |
| | | Tricia Sinu vanema venna kuri pruut
Postituste arv : 398 Age : 28 Asukoht : tallinnas ikka
| Pealkiri: Re: Kaks tunnet. 6/6/2010, 21:29 | |
| äh, ma olen seda ju lugenud juba. uut palun. | |
| | | Espada Maailmapäästja
Postituste arv : 777 Age : 31 Asukoht : Viljandi
| Pealkiri: Re: Kaks tunnet. 12/9/2010, 23:14 | |
| Mis vaikus siin olgu? | |
| | | Tricia Sinu vanema venna kuri pruut
Postituste arv : 398 Age : 28 Asukoht : tallinnas ikka
| Pealkiri: Re: Kaks tunnet. 13/9/2010, 07:53 | |
| Ma tean, et sul on see valmis. Kui raske on uut osa kopeerida? | |
| | | EITC. Tindisüda
Postituste arv : 1073 Age : 30 Asukoht : Tallinn&Võru.
| | | | Espada Maailmapäästja
Postituste arv : 777 Age : 31 Asukoht : Viljandi
| Pealkiri: Re: Kaks tunnet. 13/9/2010, 17:37 | |
| Mul on!!!!!! HAHAHAHAHAAA | |
| | | padjanägu, [h] Tolstoi meets Gaiman
Postituste arv : 1847 Age : 29
| Pealkiri: Re: Kaks tunnet. 13/9/2010, 18:20 | |
| Ei, tegelikult.. tõesti, see jutt on meil olemas, Anni, aga mismõttes sa NII AMMU MIDAGI UUT KIRJUTANUD POLE?! Kus on.. Mirell Marii ja.. ja.. foorumitegelaste jutt ja.. kõik need?! Ja see, mida me eelmine aasta võrus aitasime sul kirjutada? PANE KÕIK KOHE ÜLES JA HAKKA KIRJUTAMA! | |
| | | EITC. Tindisüda
Postituste arv : 1073 Age : 30 Asukoht : Tallinn&Võru.
| Pealkiri: Re: Kaks tunnet. 13/9/2010, 21:19 | |
| Ausalt! Inesel on õigus! Sa pole NII AMMU midagi toredat ja head ja naerma ajavat kirjutanud. Mul on ausalt ka ükskõik, kas sa kirjutad midagi korralikku või siis mingit imelikku foorumijuttu, kirjuta midagi! (Tuleb tunnistada, et ma vist isegi eelistaks foorumijuttu, sest see on lihtsalt väga nostalgiline ja meeletult naljakas). Nii et kohe-kohe hakka kirjutama ja vaata, et homseks oleks valmis!
(Ja nii räägib inimene, kes pole ise terve igaviku midagi kirjutanud ... Millal ma viimase osa üles paningi? *tsekib* Kuues september 2009. APPI, MA POLE AASTA AEGA MIDAGI KIRJUTANUD! *häbist näost punane* Ma peaks iseendale karjuma, et ma kirjutama jookseks). | |
| | | Tärru. Nobenäpp
Postituste arv : 1198 Age : 30 Asukoht : Igal pool.
| Pealkiri: Re: Kaks tunnet. 13/9/2010, 21:30 | |
| Wow, what's going on? Nii tore, kui mu sõpsud kõik siin õiendavad, samas kui NAD KÕIK on selle läbi lugenud! XD Aga. Mul pole mõtet seda üles panna, sest keegi teine ei loe seda. Ja midagi muud mul ka pole, nii et... *naerab* Sorri, kool viib mõtted mujale. JA see kuradi MirrMarri jutt, mida ma siia panna ei saa, sest see läheb võistlusele, KUI see valmis saab. *naerab veel* Aga nii armas teist kõigist. (: Kohe paneks midagi, kui oleks.. EDIT: Hanna, ma pean nüüd mainima, et neil kõigil on see olemas. XD | |
| | | Espada Maailmapäästja
Postituste arv : 777 Age : 31 Asukoht : Viljandi
| Pealkiri: Re: Kaks tunnet. 13/9/2010, 21:50 | |
| No otsi oma salakaustad läbi, äkki kuskilt ikka midagi leiad? | |
| | | padjanägu, [h] Tolstoi meets Gaiman
Postituste arv : 1847 Age : 29
| | | | Tärru. Nobenäpp
Postituste arv : 1198 Age : 30 Asukoht : Igal pool.
| Pealkiri: Re: Kaks tunnet. 13/9/2010, 22:13 | |
| Ma ei viitsi neid lõpetada. XD | |
| | | EITC. Tindisüda
Postituste arv : 1073 Age : 30 Asukoht : Tallinn&Võru.
| Pealkiri: Re: Kaks tunnet. 14/9/2010, 18:19 | |
| Oota, aga miks Johha siin vingub, kui tal olemas on? Sest kui nüüd loogiliselt võtta, siis muidugi on tal olemas, aga ta vingub ju! | |
| | | Tricia Sinu vanema venna kuri pruut
Postituste arv : 398 Age : 28 Asukoht : tallinnas ikka
| Pealkiri: Re: Kaks tunnet. 14/9/2010, 21:05 | |
| Aga enam ei ole, see on kadunud. ma võin pärast selgitada kuidas, aga mul ei ole seda enam... ): | |
| | | EITC. Tindisüda
Postituste arv : 1073 Age : 30 Asukoht : Tallinn&Võru.
| Pealkiri: Re: Kaks tunnet. 14/9/2010, 21:09 | |
| NO NÄED ANNI! Kõigil ei ole seda olemas! *ohkab rahulolust, et ta ikka on vähemalt kellestki parem* | |
| | | padjanägu, [h] Tolstoi meets Gaiman
Postituste arv : 1847 Age : 29
| Pealkiri: Re: Kaks tunnet. 15/9/2010, 18:26 | |
| | |
| | | Tärru. Nobenäpp
Postituste arv : 1198 Age : 30 Asukoht : Igal pool.
| | | | Sponsored content
| Pealkiri: Re: Kaks tunnet. | |
| |
| | | | Kaks tunnet. | |
|
Similar topics | |
|
Similar topics | |
| |
| Permissions in this forum: | Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
| |
| |
| |
|