Kaks tunnet.

Anniii, ma armastan seda juttu. xD Ma loen alati siin läbi selle, kuigi see on mul arvutis ka olemas. Tõsiselt äge lihtsallt. Hahaha, mina saan lugeda (6).
Igatahes jaa, hea osa oli jällegist.

jee, uus osa
silmade pööööööritamine jälle oli palju..
jah loogiline lause
aga uut :)

Uus osa siis üle pika aja. (: Loodan, et teile meeldib. Ma muidugi ise tegelikult ei teagi, mis osa see on, aga.. Ahjaa, meenus nüüd algust lugedes. (:
Kommentaare siis ja avaldage oma arvamust julgelt, kuigi ma ei muuda enam midagi. ;d Ahjaa, kui on mingeid kohti, mis peaks tegelikult kaldkirjas olema, aga ei ole, siis ma lihtsalt ei viitsi läbi otsida, u know.
Head lugemist ja ilusat vabariigi aastapäeva.

VI

Kõndisime Kaarliga käsikäes muusikakooli poole. Kuna tal polnud midagi ees, otsustas ta minuga kaasa tulla ning pärast mind koju saata. Muidugi mulle see mõte meeldis. Naeratasin õrnalt ja toetasin enda pea poisi õla vastu. Mul pidi muusikakoolis ainult eriala tund olema ning see möödus alati kiiresti. Eriti veel siis, kui ma teadsin, et Kaarel mind ootab.
Sisenesime muusikakooli ning panime enda riided garderoobi. Seejärel kõndisime teisele korrusele, võttes seal diivanil istet. Kaarel tõmbas mind enda sülle ning ma peitsin enda näo tema õlale, mõeldes veel enne tundi minekut natuke puhata.
„Mirjam, ennäe! Mis sind siia tõi?“
Kahjuks ei tulnud minu ideest midagi välja. Tõstsin tüdinenult pilgu ja vahtisin Marit. Ta pidi ikka alati kõige halvemal ajal tulema.
„Tund on,“ vastasin ebamääraselt, viies enda pilgu telekale.
„Ja kes see on?“
„Kaarel, Mirjami poiss,“ sõnas Kaarel enne, kui ma midagi öelda jõudsin. Vandusin mõttes ja noogutasin kiirelt.
„Vauu, Mirjam on endale poisi saanud! Millal sa nii suureks kasvasid? Mari olen muidu, Mirjami.. parim sõbranna,“ vastas tüdruk silmi plaksutades ja meie kõrval istet võttes. Pööritasin silmi.
„Meeldiv tutvuda.“
Õh, Kaarel oli ikka täiesti valede inimestega viisakas. Ta oleks pidanud aru saama, et sellele tsikkile võib midagi roppu näkku paisata. Mari naeratas tibilikult, plaksutades jälle enda värvitud ripsmeid.
„Kuidas te siis kokku saite?“ uuris ta, vaadates Kaarli poole ning tundes ennekõike tema vastu huvi. Tundsin, kuidas kerge armukadedushoog mind tabab ja surusin ennast poisi vastu, soovides, et ta lihtsalt eiraks Marit.
„Me oleme klassikaaslased,“ vastas nooruk aga ilma igasuguse kõhkluseta, naeratades Marile kindlalt. Pigistasin enda sõrmed rusikasse ning peidsin oma näo taaskord poisi õlale. Ma aimasin, mis Mari järgmine lause on.
„Oh, tõesti? Ma arvasin, et Mirjami arust on kõik tema klassivennad jobud.“
Nagu näha tundsin ma Marit üsna hästi. Ma teadsin sõna-sõnalt, mida ta ütleb.
„Olidki,“ vastasin lihtsalt, julgemata pilku tõsta ja Kaarli nägu vaadata. Pealegi oleks ta siis võinud mu silmadest igasugu asju välja lugeda ning seda ma ei soovinud.
„Ega ma olengi jobu,“ sõnas Kaarel naerdes. Pööritasin silmi ja togisin teda õrnalt, andes sellega enda arvamusest teada. Mitte, et ta seda ei teaks.
„Võinii,“ vastas Mari, naerdes oma heleda häälega kaasa.
„Kullake, kas sa tundi ei peaks minema?“ küsis Kaarel äkitselt, suudeldes mind õrnalt pealaele. Tõstsin vastumeelselt pilgu ja vaatasin kella. Mu tund oli juba viis minutit tagasi alanud.
„Kurat,“ pomisesin püsti hüpates. „Mul läheb kolmveerand tundi.“ Naeratasin kiirelt, saatsin Marile ühe hoiatava pilgu ja kiirustasin minema, lootes kogu südamest, et ka Maril kohe tund hakkab.

Kohe, kui õpetaja oli andnud märku, et ma võin lahkuda, hüppasin toolilt püsti ning tormasin vaevu hüvasti jättes välja. Ma ei kannatanud enam sekunditki ilma Kaarlita olekut. Alles enne viimast nurka aeglustasin sammu ja seisatasin, et enda hingamist rahustada. Seejärel astusin nurga tagant välja, lootes, et Kaarel on seal üksi.
Poiss aga istus teleka ees, vesteldes süvenenult Kirstiga. Ohkasin kergendustundest ja jalutasin lähemale.
„Hei,“ ütlesin vaikselt, teadmata päris täpselt, mis seisukoha ma antud olukorras võtma peaksin. Noored võpatasid kergelt ja pöörasid tähelepanu minule.
„Oi, Mirjam, tere.“
Kirsti oli täitsa üllatunud minu kohal olemisest. Arvatavasti oli ta arvanud, et lahkub enne minu tulekut. Kaarel seevastu naeratas laialt ning tõmbas mu koheselt enda sülle.
„Ja kuidas mu kaunitaril tund möödus?“
„Sind igatsedes,“ vastasin ausalt, vajutades tema huultele kiire suudluse. Siis pöörasin tähelepanu Kirstile. „Kuidas sul läheb?“ uurisin. Õigupoolest polnud ma teda peale vaheaja algust enam näinudki.
„Mis tas ikka.. Hästi.“ Kirsti naeratas häbelikult, oskamata arvatavasti minuga kuidagi suhelda. Peale seda kõike, mis meie suhtest läbi oli jooksnud. Noogutasin kergelt, olles kindel, et tal läheb enam kui hästi. Kirstil läks alati väga hästi.
„Noh.. Tegelikult peame me nüüd minema. Võib-olla näeme millalgi,“ laususin ma, teades väga hästi, et ma ei kohta teda jälle vähemalt paar nädalat. Oli aga väike lootus, et ta ilmub pooleteise kuu pärast mu sünnipäevale. Muigasin hetkeks, mõeldes, kui lähedal ma kuueteistkümneseks saamisele ikka tegelikult olin. Ja mul polnud muidugi jälle aimugi, mida teha. Ohkasin ja tõusin püsti. Kaarel oli kohe minu kõrval, naeratades sõbralikult Kirstile.
„Näeme mõni teine kord,“ sõnas ta sõbralikult, pilgutades rõõmsameelselt silma ja juhtides mind mööda koridori eemale. Vaatasin veel üle õla Kirsti poole ning märkasin, kuidas ta aeglaselt omaette noogutas, jälgides sihikindlalt enda käsi. Mul oli ikka veel temast nii kahju. Kuigi, ega tal oli arvatavasti Mari ja Lisetega hea olla. Ma ei teadnud nende kamba tegevusest enam mitte midagi, sest ei viitsinud õe käest mingisugust teavet uurida. Vähemalt hoidsin ma mõttes Kirstile pöidlaid, et ta nende kahega hakkama saaks.
„Te vist ei suhtle eriti palju?“
Kaarli hääl äratas mind mu mõtisklustest ning ma vaatasin üllatunult poisi poole. Tabanud ära tema mõtte, raputasin pead ja langetasin taas pilgu.
„Miks?“
„Ah, see on keeruline.“ Kuid paistis, et Kaarlit see ei huvitanud. Ohkasin vaikselt. „Noh. Me olime neljakesti parimad sõbannad – mina, Lisete, Kirsti ja Mari -, aga siis tulid minu ja Mari vahel lahkhelid ja ta lükkas mind kambast välja või nii. Mulle oli Kirsti alati väga tähtis olnud, aga kuna tema on Mari parim sõbranna, pole meil erilist võimalust suhelda. Enne me jalutasime kord nädalas koos koju ja vahetasime uudiseid, aga nüüd.. Meie jalutuskäigud muutusid ainult nõmedaks vaikimiseks, nii et me andsime selles osas alla.“ Tundsin, kuidas silmad kipitama hakkavad ning pilgutasin neid mitu korda järjest. Ka Kaarel sai minu tujumuutusest aru ja tõmbas mu enda külje vastu, pannes oma suured käed mu ümber. Naeratasin nutuselt – ma ei suutnud ikkagi pisaraid minema peletada. Äkitselt hakkas mu telefon helisema ja ma võpatasin märgatavalt. Koukisin mobiili kiirelt taskust välja ning vajutasin kõne vastamisele.
„Hallo.“
„Tere, Mirjam, õpetaja Mustkivi olen. Sa unustasid oma noodid klassi. Kas sa saad neile praegu järgi tulla või tuled homme?“
Mirjam vaatas enda ümber ringi ja avastas, et nad olid muusikakoolist alles tänava kaugusel.
„Ma tulen praegu. Mul läheb umbes viis minutit.“
„Väga hea. Ma ootan sind.“
Tüdruk pani telefoni tagasi taskusse, needes ennast mõttes.
„Mis viga?“
„Ma jätsin oma noodid muusikakooli. Ma käin ruttu ära, oota mind siin.“
„Tahad ma tulen kaasa?“
„Ei, pole vaja, ma jõuan üksinda kiiremini käidud. Oota siin.“ Mirjam naeratas, suudles Kaarlit ruttu ning tormas minema. Ta jooksis terve tee kooli ja hingeldas seetõttu kohale jõudes. Enda õpetaja klassi astudes, naeratas ta väsinult.
„Oh, Mirjam, siin sa oledki! Näed, su noodid. Vaata, et sa siis harjutad,“ sõnas natuke tüsedam proua naeratades, ulatades Mirjami punase mapi talle. Neiu naeratas kiirelt ja lahkus, hakates jällegi jooksma.
Kümne minuti pärast jõudis ta kohta, kuhu ta Kaarli jätnud oli, ainult et Kaarlit polnud. Mirjam vaatas kulmu kortsutades tänaval ringi ning märkas siis endast paar sammu eespool üht noort paari. Alles teist korda vaadates sai ta aru, miks selline kooslus talle ei meeldinud. Mari kaldus just oma blondide juuste lehvides ette poole, et Kaarlit suudelda. Mirjami silmad läksid seda vaadates suureks ja ta taganes kiiruga paari sammu võrra. Kui poiss teda märkas, pistis tüdruk vastassuunas jooksma, tegemata välja hüüetest, mis tema selja taha jäid.

Istusin Annega rannas, tõmmates enda talvejope koomale, et ennast tugeva tuule eest kaitsta.
„Asi ei ole selles, et mul eluisu ära oleks kadunud või midagi, aga… kõik on lihtsalt kuidagi väga keeruline. Ma ei saa isegi aru, mismõttes. Noh, et mul olete ju ikkagist teie. Ja Kaarel. Vähemalt ta oli mul alles natuke aega tagasi. Ma ei mõista, kuidas Maril õnnestub kogu mu elu ära rikkuda? Kõigepealt Kirsti ja Lisete, nüüd Kaarel.. Mis sellele järgneb? Mu perekond? Tead, Anne, ma ei üllatuks, kui ma leiaksin praegu koju minnes eest Mari, kelle mu vanemad on lapsendanud. Ma tõesti ei imestaks!“
Anne vaatas mind arusaavalt ja noogutas aeglaselt. Ta sirutas käe minu poole ning tõmbas mind lohutavalt enda vastu, justkui oleks see maailmas kõige loomulikum tegu. Ma pean tunnistama, et tema embus oli kuidagi väga soe ja pehme. Oli tunne, nagu ma kuuluksingi täielikult sinna ja nagu oleks tema minu ingel, kes mind alati aidata suudab. Naeratasin õnnelikult, surudes enda näo klassiõe õlale, haistes suitsu haisu, mis tema suust mulle peale lendas. Mingil moel see lõhn mind aga ei häirinud. Mina, kui täielik suitsu vihkaja, hingasin sügavalt sisse ning lasin sellel ennast seestpoolt põletada.
„Tead, sa ei peaks selle pärast põdema. Noh, et, kurat võtaks, ükski Keiti ega Mari ei ole sinu elu korraldajad. Sa saad ilma nendeta ka siin maailmas hakkama. Nad on üldse niivõrd väärtusetud, et sul polegi mõtet nende pärast muretseda. Ja Kaarel.. Ma olen kindel, et tegu oli arusaamatusega. Sa peaksid laskma tal selgitada, mitte niimoodi põgenema ning tema kõnesid eirama,“ sõnas ta karmilt, virutades mulle ühe käega kindlalt vastu selga. Köhatasin selle peale ägedalt. Aga jah, Anne ja Keiti ei saanud enam nii palju läbi. Keiti oli millegipärast igal pool koos Lauraga ning vahel olime me Annega päris kindlad, et nad räägivad meid taga. Mitte, et meil mingisugust tõestust oleks olnud või et see meid kuidagi huvitanud oleks, aga lihtsalt see pilk, mis siis nende silmisse ilmus, ütles kõik vajaliku. Tavaliselt andsime me muidugi sellisel juhul omalt poolt vastu. Ning Kaarliga ei olnud ma lihtsalt suutnud rääkida. Ta oli mulle terve õhtu helistanud ja üritanud vabandada, aga ma ei võtnud toru. Ta tuli isegi minu juurde, kuid ma ei lasknud teda enda tuppa ning põgenesin Anne juurde.
Ohkasin vaikselt ja tõmbusin eemale. Annel oli õigus. Jälle. Otseloomulikult.
Ta naeratas mulle julgustavalt ja lülitas enda peegelkaamera sisse. Seejärel, olles enne hoolikalt kaamera asendit sättinud, lausus ta naerdes: „Mirts, vaata nüüd siia ja ole ometi kord ilus. Ma tahaksin enda tuppa ka üht normaalset pilti nende väärakate hulka.“
„Haha,“ pomisesin muiates ning tegin seejärel hästi kurva näo pähe. Merd vaadeldes nägin silmanurgast, kuidas klõps ära käis. Pärast pilti nähes võisin ausalt tunnistada, et olin sellesse armunud. Kõik leidis fotol kuidagi õige koha. Nukruse minu silmis tõi hallisinisekirju meri ilusti välja ning päike, mis taamal loojus, oli kui kogu lootuse kadumine. Muidugi tulenes see Anne suurepärasest andest kaameraid käsitseda.
„Mulle ikka totaalselt meeldib, kui sa mu käske nii otseselt täidad,“ sõnas tüdruk kivile toetudes ja muiates päikesesse vahtides. Togisin teda korra, kuid ei vaevunud sellele rohkem tähelepanu pöörama – sest mida muud see oligi, kui vaid sõbralik tögamine, mis ei vajanud mingisugust negatiivset tähelepanu.
„Tead. Ma olen mõelnud sellele, kuidas kõik omamoodi seotud on,“ sõnasin tüki aja pärast, vaadates päikest, mis mere taha kadus. „Kui mina poleks Mariga tülli läinud, poleks meist sinuga nii häid sõpru saanud. Kui ma oleksin ikka veel nendega koos, ei oleks minu ja Kaarli vahel arvatavasti midagi, sest sa tead, mida Mari klassivendadega käimisest arvab; kuigi tema võib minu klassivendasid ilmselgelt suudelda. Kõik oleks hoopis teistsugune ja mõnesmõttes ka halvem. Kuigi, kui ma teine kord asja üle mõtlen, igatsen nii paljusid asju, mis selle tüli kadumisel paremini oleks. Näiteks minu suhe Kirstiga. Aga.. ma ei tea, see ei tundu enam üldse selline. Noh, et sellest sõprussuhtest üldse oleks võinudki midagi välja tulla..“
„Jeah, ma tean, mida sa tunned. Ma olen tihti selliste asjade peale mõelnud. Noh, et. Ma olen ju Keitiga terve oma elu parim sõbranna olnud ja nüüd.. Ta lihtsalt otsustab, et ma ei veeda temaga piisavalt palju aega. Kuhu kaob õiglus, küsiksin ma selle peale.“ Anne raputas kahetsevalt pead ja tõmbas enda konist ühe mahvi. Langetasin pea ning jäin vaatama pingil lebavat fotokaamerat. Mul oli kodus niivõrd palju pilte minust, Kirstist, Lisetest ja Marist. Võin ausalt öelda, et kõik kohad olid neid täis. Kuid nüüd ei ole mul nendega lihtsalt midagi teha. Ma ei suhtle isegi oma enda õega enam nii palju kui kunagi. Mida kõike Mari ei suutnud mult ka ära võtta. Ma tõesti lootsin, et see asi Mari ja Kaarli vahel ei olnud midagi tõsist, sest ma ei oleks talunud, kui ta ka Kaarli endale saaks.
„Ega sina ju mind kunagi Mari pärast maha ei jäta? Noh, et.. kui ta ütleb sulle, milline valus värd ma olen, kas sa siis enam ei sõbrusta minuga?“
„Loll oled või? Miks ma peaksin mingisugusel nõmedal Maril ennast käsutada laskma? Oled sa tõesti lõpuks segi läinud?“
Naeratasin. Anne reaktsiooni võis täiesti kindlalt eitava vastusena võtta. Tema pidi mul alati olemas olema. Tema oli see üks inimene, kes mul igast murest välja aitab tulla. Kahju, et ma seda varem taibanud ei olnud. Me oleksime võinud juba nii mitu aastat sõbrannad olla. Aga mina olin alati mõelnud, et tema on meie kambast kõige igavam ja vastikum. Loll, ma tean.
Istusime seal veel nii pool tundi ning otsustasime siis koju minna. Oli juba päris külmaks ja pimedaks läinud, nii et me ei leidnud mingit mõtet sinna jääda. Polnud nagu isu mingisuguste joodikute kallal nalja heita.
Enne lõplikku lahku minekut pöördus Anne veel minu poole.
„Sa ju helistad Kaarlile kohe homme ja kuulad ta ära?“ küsis ta, vaadates mind oma kollasetähniliste silmadega. Ma ei suutnud sellele pilgule vastu pidada ning langetasin pea, nii et ma sain meie jalgu uurida.
„Jah,“ sõnasin lõpuks ohates. „Ma helistan talle, kuulan ära, kuidas ta ütleb, et Mari lihtsalt suudles teda ilma mingi hoiatuseta ja et ta tahtis ainult viisakas olla ning temaga rääkida, usun seda kõike, sest Mari on selleks võimeline, andestan Kaarlile ja saan temaga kokku. Ma luban sulle. Noh, muidugi mitte siis, kui Kaarel väidab, et tema suudles Marit.“
Anne turtsatas rahulolevalt. „Kui ta peaks seda tunnistama,“ sõnas ta ähvardavalt, „siis ütle talle, et tal on targem minust eemale hoida.“ Mulle veel hetkeks lehvitanud, kadus ta bussi, mille uksed ka koheselt sulgusid. Raputasin nukralt pead ja surusin käed taskusse. Peale esimest šokki olin ma kohe aru saanud, et selle suudluse taga oli Mari, kuid millegi pärast ei suutnud ma Kaarliga ikkagist rääkida. Homme ma helistan talle, lubasin ma endale ning asusin kodu poole teele.

Oeh. Ma tean mis nüüd edasi juhtub. Või ma arvan, et ma tean. Ja tead, ma ei saa aru, miks sinu töö ei võitnud. Kõik need eelmised raamatud, mis ma olen läbi lugenud ja mis on seal osalenud, on olnud hoopis hullemad. No tõesti. Muide, ma alustasn praeg algusest lugemist ja lugesin lõpuni (või noh, selle ülemise osani) läbi.

Tärru. kirjutas:

kalade sisikonna uurimine lihtsalt ei pakkunud mulle huvi. Kui me aga inimeste juurde peaksime jõudma, oleksin ma kindel käsi.

See üldse ei meenuta mind ja mu hetkelist teemat bioloogias. Ja see lõik on esimesest osast.

Oeh. Midaiganes. Igatahes, ma tean, mis nüüd edasi juhtub. Ma arvan. Ja ma arvan ikkagi, et see on hea asi. Kindlasti parem kui enamustel. (:

vahepeal läks midagi sassi vist
et noh ma vorm muutus temaks
aga ma ei tea, ma pole päris kindel
aga meeldis :)

Eks ma võin praegu ka panna. (:

VII

Milline müstika. Käes oli kahekümne neljas veebruar, Eesti Vabariigi iseseisvuspäev ja minu sünnipäev. Aga kummaline oli hoopis see, et ma olin selle ära unustanud. Ma olin enda kuueteistkümnenda sünnipäeva ära unustanud. Niisiis pole vist väga vaja imestada, et ma ärkasin alles oma vanemate sünnipäevalaulu peale.
See traditsioon oli meie peres juba aegade algusest saati. Sünnipäevalapsele lauldakse, antakse kaart ja kingitused ning süüakse seejärel torti. Lapsik, aga ometi kõigile meelepärane. Ma mäletan veel, kuidas Memm mulle oma väriseva häälega laulis. See oli nii soe ja kodune. Ma igatsen Memme ikka veel, kuigi tema surmast on juba seitse aastat möödas.
Sel hommikul vaatasin kõiki kolme – jah, ka Lisete oli minu jaoks aega leidnud – üllatunult, saamata alguses aru, mis nalja nad teha üritavad. Alles siis meenus mulle. Muidugi, olin juba kuusteist. Manasin näole kiire naeratuse ja tõusin istukile, kallistades kiiruga ema, et ta minu hämmeldust tähele ei paneks.
„Oh, see on nii armas teist,“ sõnasin mingi parema idee puudumisel. Nägin, kuidas Lisete mulle ühe kõõrdpilgu saatis – ma teadsin, et Mari hakkab talle külge! -, kuid ei teinud sellest väljagi. Kallistasin ka isa ja võtsin kaks pakikest enda kätte. Need lahti rebinud vahtisin laia naeratusega oma kinke. Uhiuus mobiiltelefon ja neli piletit minu lemmikbändi kontserdile. Vaatasin ema ja isa suurte silmadega ning kinkisin neile veel ühe kallistuse. See oli maailma parim kink, ausalt. Ma ei jõudnud ära oodata, et saaksin sellest Annele rääkida. Loomulikult pidin tema kutsuma. Ja Kaarli. Kui jutt juba temale läks, siis oli see vahejuhtum tema ja Mari vahel unustatud. Noh, nii unustatud, kui see kunagi olla saab. Kaarel selgitas mulle, et nad olid ainult rääkinud, kui Mari järsku oma huuled tema omadele surus. Ma ütlesin selle peale talle, et Mari ongi selline ning ta lubas temast eemale hoida.
Natukese aja pärast helises uksekell ning seal Kaarel seisiski, kuusteist punast roosi peos. Kuna ma olin alles öösärgis, tõmbusin natuke tagasi, pilgutades hämmastunult silmi. Isegi mu viieteistkümnendal sünnipäeval, mis ju ometigi oli juubel, ei tehtud sellist kära. Muidugi, siis ei olnud mul veel ka poissi.
„Palju õnne, kallis,“ sõnas Kaarel armsalt, vajutades mulle ühe musi huultele. Juba see, et ta julges niimoodi minu vanemate ees teha, näitas midagi. Naeratasin, palusin Kaarlil paar sekundit oodata ning jooksin oma tuppa, et ennast korralikult riidesse panna.
„Tegelikult,“ selgitas Kaarel, kui ma olin tagasi tulnud, „mõtlesin ma, et me võiksime koos kinno minna. Kui su vanematel midagi selle vastu pole.“ Ta tõstis tähendusrikkalt pilgu ning vaatas emale ja isale kartmatult otsa. Need noogutasid minu imestuseks kiirelt ja pomisesid midagi sellest, kui hea mõte see ikka on. Kortsutasin kulmu, kuid ei hakanud pärima –ma ei tahtnud enda võimalust kodust vabalt välja pääseda untsu keerata.
Jõudsime üsna kiiresti kino juurde ning alles siis meenus mulle, et mul polnud õrna aimugi, mis filmid seal parasjagu jooksid. Aga ka sellepärast ei pidanud ma muretsema, sest Kaarel kõndis otse kassase ja ostis kaks piletit mingile romantilisele komöödiale, mille nime ma kohe ära unustasin.
Kui aus olla, siis läks mul peaaegu kogu filmi sisu kaduma, sest ma keskendusin pigem võimalusele Kaarli kaissu pugeda ning seal uneleda. Pean tunnistama, et magasin vist ka natuke aega, sest olen kindel, et me ei saanud kuidagi kinosaalis abielluda.
Peale filmi jalutasime tagasi kodupoole. Ma ei tahtnud, et meie kohtumine niivõrd kiirelt lõppeks, kuna kinos ei saanud me ju üldse rääkida.
„Kas sa pead minema? Ma võin emalt küsida, äkki ta lubab sul natukeseks jääda,“ sõnasin ukse juurde jõudes ja anuvalt noorukit vaadates. Kaarel muigas paljuütlevalt ning raputas pead.
„Otseloomulikult jään ma siia. Kuidas ma saaksingi ära minna?“
Midagi rohkemat ütlemata avas ta ukse ja juhtis mind kottpimedasse tuppa. Enne, kui jõudsin välisriided ära võtta, süttisid tuled ning igalt poolt karjuti: „ÜLLATUS!“
Siis selle pärast ei olnud Kaarel mulle veel kinki andnud. Sel hetkel kummardus ta ettepoole, suudles mind kõigi ees ja ulatas mulle siis väikse karbikese. Selle avanud leidsin sealt kaelaketi ühtepõimunud K ja M-tähega. Naeratasin laialt ja kallistasin teda tänulikult. Kuid juba kiirustasid teised minu poole ning tahtsid mu kätt suruda.
Kõik olid seal. Sõna otseses mõtte kõik. Anne, Lisete, Miku, Priit, Marko ja isegi Kirsti. Tuba oli inimesi täis, nii et ma ei saanudki alguses aru, kes kõik kohal olid. Ma olin täiesti kindel, et pooled neist olid mulle tundmatud.
Umbes kümne minuti pärast olid kõik külalised mind kallistanud ja musitanud ning ma olin kingikuhja sisse mattumas. Lõpuks ometi võisin aga liikuda ja ringi vaadata. Kõikjal olid loosungid, mis kuulutasid, et mina olen kõige tähtsam ning kuidas ma ikka rokin. Naeratasin vaikselt, varjudes müra eest kööki.
„Hei.“
Häält kuuldes võpatasin, sest ma olin arvanud, et olen ruumis üksinda. Pilku tõstes märkasin aga Kirstit akna juures seismas.
„Oh, hei,“ vastasin vaikselt, oskamata midagi täpsemat öelda. Ma ei olnud temaga nii kaua suhelnud, et ei teadnud lihtsalt enam, mida öelda. Meil ei olnud nagu enam millestki rääkida. Muusikakoolis, neil harvadel juhtudel, mil me üksteist nägime, me lihtsalt naeratasime üksteisele ning kõndisime edasi. Ma ei tea, kuidas ma lasin sellel niimoodi minna, aga ma lihtsalt ei osanud tema juuresolekul enam kuidagi käituda.
„Kuidas sul läheb?“ küsisin täiesti idiootse küsimuse, talumata ka seda vaikust, mis kõrvalt toast kostva müra kõrval veel eriti rusuv tundus.
„Hästi. Sul?“
„Hästi.“
Kuivõrd diplomaatiline. Arvatavasti oli raske uskuda, et me kunagi ülimalt hästi läbi saime. Ohkasin vaikselt ja silmitsesin enda kinganinasid, hõõrudes neid aegamisi vastu maad. Enne kui me oma vestlust edasi jõudsime arendada astus Miku sisse.
„Sind ma otsisingi!“ hõikas ta mind nähes. Seejärel märkas ta ka Kirstit. „Oh, tere. Segasin ma teid?“
„Eiei, ma pidingi minema vaatama, mis seal toimub. Tsau.“ Kirsti naeratas kiirelt ja nõrgalt ning kiirustas minema. Lasin õlad längu, kuid Miku ei andnud mulle aega ennast halvasti tunda.
„Kõik ootavad sind! Me tahame sulle laulda!“ karjus ta mul käest haarates ning mind suurde tuppa tirides, panemata ilmselgelt mu mitte kõige paremat meeleolu tähele. Üritasin küll protestida, kujutades ette, mis sellest kõigest välja tuleb, kuid minu jõud ei omanud Miku vastu mingisugust kaitset. Turtsatasin muiates ja leppisin toa keskele toolile istudes enda saatusega. Hetke pärast hakkaski kogu jorin pihta. Tundus, et iga viimne kui inimene oli endale sobiva ja meeldiva helistiku võtnud ning lõugas nüüd täiesti kõrist, et tema hääl välja kostaks. Naersin kõva häälega ja vaatasin ringi, tabades erinevaid näoilmeid, mis väljendasid nii lõbusust kui ka tõsidust. Märkasin ka, et Priit on filmimehe ametisse pandud. Laulu lõppedes tormasid kõik minu juurde, et mind õhku tõsta. Loomulikult ei pandud mu protesteerimist taaskord tähele. Ma ei saanud ju öelda, et ma olen liiga raske – neid oli kaugeltki liiga palju, et isegi sajakilone nende jaoks liiga raske oleks. Niisiis kannatasingi asja kiljudes ära.
Kui kõik olid hüpitamisisu täis saanud – ja see kestis kaugelt rohkem kui kuusteist korda – toodi tordid lauale. Tundub, et kes iganes seda pidu ka ei organiseerinud, ei teadnud ilmselgelt, et tordi aeg on alles peo lõpus. Ringi vaadates märkasin aga, et kõigi näod läksid magusat nähes veel rõõmsamaks ja nad lausa tormasid tortide poole (jah, mul oli neid neli tükki, et kõik lõigu saaksid). Niisiis otsustasin protestimise taaskord kõrvale jätta.
Peost endast mäletan ma vaid seda, et mingil hetkel päästis Kaarel mind Priidu, Miku ja Marko käest ning viis mu hoovi. Ma ei mäleta, millest me täpselt rääkisime, aga päris kindlasti istusime seal mitu tundi. Arvatavasti jäin seal ka magama, sest järgmisel hommikul voodis ärgates ei mäletanud ma majja jõudmist.
„Hommikust, unimüts,“ kuulsin Kaarli häält kusagilt lähedalt ütlemas, kui ma silmad avasin ja ennast uniselt liigutama hakkasin. Järgmisel hetkel oli ta juba minu kõrval ning surus mu põsele ühe musi. Naeratasin haigutades.
„Kus kõik teised on?“ uurisin ringi vaadates. Minu tuba oli täiesti puhas, nii et ma eeldasin, et peolised olid siit eemale hoidnud. Tänu jumalale.
„Kõik on kindlalt kodus. Peale seda kui sa eile magama jäid, ajasime me Annega rahva laiali. Mis pidu me ikka peame, kui sünnipäevalaps juba unehõlmas on?“
„Ahsoo. Aitäh sulle. Ja mida sina siis ikka siin teed? Kas mu vanemaid pole kodus?“
„Muidugi on. Ma magasin diivanil. Su vanemad olid lahked ja pakkusid mulle võimalust siin ööbida, arvestades seda, kui hiline kellaaeg oli.“ Kaarel muigas laialt minu üllatunud ilmet nähes. „Jah, tundub, et ma täitsa meeldin su vanematele. Tegelikult on nad vist enda eesmärgiks võtnud minu eest täielikult hoolitseda. Täna üles ärgates surusid nad mind laua taha ja tõid mulle terve kuhja toitu ette, jaurates midagi sellist, et hommikusöök on päeva tähtsaim osa. Ma muidugi ei maininud neile, et elan siit ainult natuke eemal.“
„See on midagi, millega nemad täpselt hakkama saavad,“ vastasin oma vanemate tegevusest kuuldes muiates. „Ja see on täpselt midagi, millega sina täpselt hakkama saad,“ lisasin viimast lauset kuuldes. Ma ei tea, mis mu vanematel viga oli, aga küllap oli see asi tõesti niivõrd lihtne, nagu Kaarel ütles: mu vanemad olid tema sarmist samamoodi pimestatud nagu minagi. Tõusin voodis istukile ning vaatasin pikka aega Kaarlit.
„Mis viga on?“ küsis poiss natukese aja pärast kulmu kortsutades. Naersin vaikselt ja raputasin pead.
„Ah ei midagi,“ sositasin tema poole kaldudes ja teda suudeldes. „Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et mul niivõrd hea poiss on.“ Säravalt naeratades hüppasin voodist välja. „Raske uskuda, et ma juba nii vana olen,“ pomisesin riidekapi juurde komberdades. Tõmbasin endale ruttu püksid jalga ja pluusi selga, olles enne muidugi veendunud, et Kaarel on ikka veel seljaga minu poole. Seejärel kiirustasin poisi juurde, kes naeratades ikka veel voodil istus.
„Tule, lähme alla,“ sõnasin tal käest haarates ning teda enda järel toast välja ja trepist alla tirides.
Alla jõudes nägin koheselt pannkookide virna, mis laual oli. Järgmiseks tuli ema minu juurde ning haaras mu embusesse.
„Tere hommikust, mu suur tüdruk,“ sõnas ta naeratades ja mind vaadates. Lõpuks lasi ta mu lahti ning ma sain kiiruga laua taha istuda ja paar kooki alla kugistada.
„Täna ei pea sa kooli minema, kullake, naudi päeva,“ lausus ema äkitselt. Jõllitasin teda suurte silmadega. Ma ei tea, kes mu ema niimoodi muutis, aga igaljuhul olen ma talle tänulik.
„Okei, emme, kuule, ma lähen siis Kaarliga jalutama, kui see sulle sobib.“ Ema noogutuse peale naeratasin laialt ning juhtisin Kaarli majast välja.
„Kuhu me siis läheme?“ küsis ta muiates minu poole vaadates, aeglustades mu sammu sellega, et tõmbas mind enda poole. Mul käis hetkeks peast läbi mõte, et ka tema paneb koolist ilma suurema põhjuseta poppi, kuid Kaarli armas muie pani mu selle mõtte koheselt unustama. Naeratasin laialt ja kehitasin õlgu.
„Ma ei tea,“ sõnasin. „Kusagile ilusasse kohta. Tead sa mõnda?“
„Muidugi.“
Kaarel asetas käe ümber minu ja juhtis mind seeläbi edasi. Peagi jõudsime ühe väikse metsateeni, mida ma kunagi tähele polnud pannud. Kõndisime veel viis minutit edasi ja jõudsime mereni. Oh, kui ilus vaade seal oli! Ma arvan, et see on terve minu elu jooksul kõige kaunim koht. Seisatasin suu ammuli tee lõpus, Kaarli käsi ikka veel ümber minu. Kuulsin, kuidas nooruk lõbusalt naerma hakkas ning mind edasi lükkas.
„Mis siis nüüd? Kas ei meeldi?“
„Ei meeldi? KAAREL! See on jumalik. Kuidas sa selle koha leidsid?“
Rand oli eraldatud igast küljest põõsastega, nii et meil oli täielik privaatsus. Vesi oli lähedal, mis siis, et jäätunud, ning ilus beežikas liiv oli igal pool. Isegi päike tundus taevas kuidagi ilusam. Naeratasin laialt ja jooksin edasi, peatumata enne, kui olin paar sammu jääl teinud.
„Siit sa mind enam ära ei saa,“ sõnasin kindlalt, vajudes ühele suurele kivile istuma. „Ma jään siia elu lõpuni. Muidugi, ega sina ei saa ka ära minna. Ma ei lase.“
Kaarel kõndis laialt naeratades minu juurde ning võttis mu kõrval istet. Mind kaisutades sosistas ta: „Ei lähe. Ma jään igavesti sinuga.“
Naeratus minu näol laienes veelgi. Ma kujutasin seda kõike täiesti ette. Mina, Kaarel ja meie kolm last.
„Mis su lemmiknimed on? Mulle meeldib Kati. Ja ega Karlil ka midagi viga ole,“ sõnasin äkitselt, liigutades enda pead nii, et ma Kaarli nägu nägin.
„Mirjam. Meenuta, kui vanad me oleme. Ma ei usu, et me veel nii pea lapsevanemateks saame,“ sõnas poiss naerdes ja sõrmega minu nina pihta lüües. Turtsatasin silmi pööritades.
„Lihtsam on praegu see vaidlus ära pidada, kui tulevikus sellele aega raisata,“ selgitasin rahulikult. „Nii et, mis su lemmiknimed on?“
„Noh, ma ei tea.. Ma ei ole selliste asjade peale mõelnud. Kaarel on täitsa äge.“
„Mingit Kaarel Juuniorit ma küll kasvatada ei kavatse,“ vastasin kindlalt, võttes poisi kätest kinni. „Tunnista, et Karl on ilus nimi, ja asi on korras.“
„Ei. Kui minu poja nimeks saab Karl, siis ma ristin ta ajukääbikuks. Karl ei ole ühegi normaalse inimese nimi.“
„On küll! Ma tean päris mitut Karli, kes..“
„..on kõik imelikud. Jah, ma tean isegi paari sellist.“
Turtsatasin, kuid ei hakanud vastu vaidlema. Mida mul öelda oligi? Kui aus olla, siis ega ma ühtegi normaalset Karli ei teadnud küll.
Vaikisime mõlemad tükk aega, silmitsedes jäätunud merd ja kõrgel taevas säravat päikest. Kõik tundus nii täiuslik. See, et ma olin nii imelises kohas koos kõige imelisema inimesega. Kõik oligi lihtsalt viimseni täiuslik. See oli kohe päris kindlasti minu elu parim päev. Isegi parem kui päev seal kohvikus.
Me tõusime kivilt alles siis, kui hakkas pimedaks minema. Ma julgen pakkuda, et me olime seal vaikuses istunud vähemalt viis tundi. Mul oli küll vahepeal külm hakanud, kuid meenutades, et ma olen koos Kaarliga, kadusid värinad koheselt. Kõik tundus nii turvaline ja täpselt nii, nagu pidi, nii et ma ei tahtnudki midagi muud teha. Kaarel saatis mu koju ning suudles mind rahulikult. Naeratasin.
„Sa pead mulle lubama, et me läheme sinna veel tagasi. Me peame koguaeg seal käima. Luba, et see jääb meie kahe pelgupaigaks,“ sosistasin teda emmates.
„Ma luban,“ sosistas Kaarel vastu, suudeldes mind veel korra.

Oh. Ja ei juhtunuki see, mis ma arvasin. No siis see juhtub hiljem. Päh. Ma pean selle faili üles leidma.

VIII

Istusin kannatamatult pastakaga toksides muusika tunnis, vaadates sekundiseierit, mis kuidagi väga aeglaselt liikus. Tik-tak, tik-tak. Kõigest kaks minutit veel. Üks. Kell.
Hüppasin kellahelinat kuuldes koheselt püsti, vaevumata kuulamagi, mis õpetaja koduseks ülesandeks jättis. Ukse taga ootasin kohapeal hüpeldes Annet, kes muidugi võimalikult kaua aega veetis.
„Tule juba!“ karjusin üle klassikaaslaste peade. Anne naeratas ja pani veel aeglasemalt asju kokku. Kiirustasin klassi tagasi, toppisin sõbranna asjad ise kotti ning vedasin ta siis klassist välja.
„Kus sul nii kiire on?“ päris tüdruk mind lõbustatud kulmukergitusega piieldes. Turtsatasin silmi pööritades ja jooksin edasi, tõmmates teda endaga kaasa.
Viie minuti pärast seisime kooli ees, oodates Kaarlit, kes poisina muusikas teise õpetaja juures oli.
„Rahune maha,“ sõnas Anne mind naerdes vaadates. Ma võisin tõesti väga naljakas vaatepilt olla, kuid sel hetkel tahtsin ma ainult võimalikult kiiresti kontserdile jõuda.
„Millal Miku tuleb?“ küsisin hoopis, rahunedes lõpuks piisavalt maha, et sain jalad maapinna küljes hoida.
„Ta peaks meid seal ootama. Ära nüüd närvi mine, me jõuame suurepäraselt,“ vastas Anne kella vaadates ning seejärel taas muiates minu poole pöördudes.
„Kuidas me ilusti jõuame? Praegu on seal raudselt mingi kilomeetrine järjekord juba! Õh, kus ta ometi on?“
Järgmisel hetkel jalutaski Kaarel välja, lobisedes veel kahe klassivennaga. Turtsatain silmi vidutades ja tormasin nooruki juurde.
„Siin sa oledki,“ sisisesin kokku surutud hammaste vahelt, nügides teda kiiremini edasi, klassivendadest eemale. Kaarel viipas veel poistele vabandavalt ning peatus siis Anne ees.
„Mis tal viga on?“ küsis ta tüdruku käest, osutades pöidlaga minu poole.
„Äh, ma olen täiesti siin ja mul pole midagi viga!“ vastasin ise, sikutades poissi käest. Kaarel aga ei teinud mind kuulmagi.
„Segi läks,“ vastas Anne lõbusalt silmi pööritades. „Aga me peaksime tõesti minema hakkama. Miku peaks meid juba ootama.“
Noogutasin innukalt, haarasin mõlema käest ja hakkasin neid edasi tirima. Ma ei tahtnud tõesti mingeid kohti viimases reas saada. Ning ma olin veendunud, et kui me veel kauem aega viidame, siis jäävad just need kohad meile. Turtsatasin selle mõtte peale ja hakkasin kiiremini liikuma.
„Hei, Mirjam, võta hoogu maha. Ma ei ole mingisugune duracellijänku, kes suudab igale poole kohale tormata,“ sõnas Kaarel äkitselt, surudes kannad piduriks vastu maad. Ka Anne tegi samamoodi, nii et mul polnud mingit võimalust neid edasi saada.
„Ma ei saa aru, mis sul sinna nii vara jõudmisega on? Kontserdini on veel kolm tundi aega,“ sõnas Anne silmi pööritades, kõndides oma rahulikus tempos edasi. Ma ei vaevunud seletama – nad ei oleks niikuinii aru saanud. Ma lihtsalt armastasin seda bändi, nii lihtne see oligi. Muidugi ainult minu jaoks, sest Kaarli ja Anne arust oli täiesti võimatu mingisugust bändi armastada. Pööritasin silmi ning jooksin ees ära.
„No tulge ometi!“ karjusin mitu meetrit eespool nende poole pöördudes.

Kolmveerand tunni pärast jõudsime kohale ja asusime Mikut otsima. Peagi märkasimegi tema pikka kogu rivi eesotsas. Naeratasin laialt, hüpates poisile kaela.
„Oh, Miku! Sa oled geenius! Erinevalt nendest kahest saad sa aru, kui tähtis on varakult kohal olla!“ kiljusin teda kallistades. Nooruk kortsutas kulmu, vaatas korra teiste poole ja pomises siis: „Emn, tegelikult polnud mul lihtsalt midagi muud teha. Ma vihkan, et ma nii vara kohale pidin tulema.“
Muidugi lasin ma temast otsekohe lahti, näitasin tema poole pahaselt kissis silmi ja pöörasin siis neile kõigile selja, jõllitades kinnist ust, mis meist ainult natukene eespool asus.
„Mis tal viga on?“ kuulsin Mikut seljataga sosistamas. Ma teadsin, kuidas Kaarel ja Anne pilgu vahetasid, sest järgmisel hetkel kuulsin ma neid täishäälel vastamas: „Segane.“
Turtsatasin veidike pahaselt. See ei olnud tõesti minu süü. Nad oleksid pidanud aru saama, kui tähtis see kontsert minu jaoks oli. Ma polnud lootnudki, et sinna saan ja nüüd.. ma olin sünnipäevaks piletid saanud! Mari oleks mind raudselt mõistnud. Hammustasin huulde, mõistes oma mõtete tähendust. Mari oli täiesti kindlalt ka kontserdil.
Jõudsime ukseni ning saime kõik koos sisse. Naeratasin laialt – nüüd ei saanud enam keegi minu õnnele ette seista. Sellest pidi tulema mu elu parim päev. Muidugi, natuke vähem parim kui päev, mil ma Kaarliga käima hakkasin. Või see, kui ma Annega parimaks sõbrannaks sain. Ja kindlasti mitte parem kui see päev pärast minu sünnipäeva. Aga muidu küll. Tüürisin kindlalt esiridade poole, panemata enda ümbruses kedagi tähele. Alles siis, kui üks tuttav hääl mu meelde jõudis, peatusin.
„Oi, näe, kes sai enda piletiraha kokku kraabitud,“ kuulsin Mari häält ütlemas. Sulgesin silmad, surusin sõrmed rusikasse ja sammusin edasi.
„Ei tea mitmelt inimeselt ta laenu pidi küsima?“
Peatusin, pöörasin ümber ja jõlltasin otse Marile silma. Ta oli seal koos mingite sõbrannadega, keda ma ei teadnud. Kõik nad naersid, nii et nende säravad hambad pimeduses särasid. Sellest hetkest ei kuulnud ma enda sõprade hääli, mis käskisid mul edasi kõndida, ega ka taustamuusikat, mis makilt tuli. Nägin ja kuulsin ainult Mari naeru. Midagi endale teadvustamata kargasin talle kallale, kiskudes igat juuksesalku, mis mulle pihku jäi. Oli aeg sellele mõnitamisele lõpp teha. Kuna sõnad polnud kunagi aidanud, otsustasin alateadlikult käte kasuks. Ma lõin teda igasse vabasse kohta, mis mu silmeette kerkis. Rüselesime mööda põrandat ringi, teenides niimoodi arvatavasti kogu kontserti kuulama tulnud inimsumma tähelepanu.
Järgmine asi, mida teadsin, oli see, et ma olin ühe suure musklis mehe haardes. Teadvustasin endale, et see pidi turvamees olema. Aga hetkel ma sellest ei hoolinud. Ma tundsin kummalist rahulolu, nähes, et Mari silm on sinine ja mitu küünt murdunud. Tema soeng oli rikutud, riided mõnestki kohast puruks kärisenud ja meik laialt. Naeratasin kahjurõõmsalt, pööramata tähelepanu enda valutavale põlvele ja veritsevale käele. Turvamees jälgis mind vihaselt ning transportis siis läbi rahvasumma välisukseni. Märkasin veel, et pooltel inimestel olid fotoaparaadid käes ning et teine mees viis Marit minema. Muidugi. Küll neil kõigil pidi huvitav olema. Tulid muusikat kuulama ja said pealekauba näha veel tõsist tüdrukute vahelist kaklust. Valvur lükkas mu uksest välja, öeldes ka midagi, millele ma tähelepanu ei pööranud. Järgmine hetk väljusid kõik mu kolm sõpra.
„Mirjam!“ sõnas Kaarel suurte silmadega minu poole joostes. „On sinuga kõik korras?“
Ilmselgelt ei näinud ma väga korras välja, sest ta litsus mind lihtsalt enda vastu.
„Hästi virutasid, plika. Ma olen kindel, et ta ei hakka sind enam nii pea tüütama. Muidugi, koha oleksid võinud natuke parema valida, aga arvestades seda inimmassi, oli Maril ainult piinlikum. Ta jäi ju täiega alla!“ sõnas Anne naerdes, virutades rusikaga võidukalt õhku. Kaarel saatis tüdrukule vihase pilgu ja vaatas siis jälle murelikult mind.
„Tule, ma saadan su koju,“ sõnas ta, hakates mind edasi tirima. Miku vaatas mind lihtsalt suu ammuli.
„Tead,“ teatas ta lõpuks, „ma tõesti lootsin, et saan seda kontserti näha.“
„Mine vaata siis,“ sisisesin läbi hammaste, tundes veremaiku suus. Tõmbasin keelega üle huulte ja jõllitasin vihaselt maad. Kuigi Mari löömine oli minu tuju vägagi üles tõsnud, kadus kogu meeleolu teiste reaktsiooniga ja tõsiasjaga, et ka mina olin tahtnud seda kontserti näha.
„Emn, Mirjam, ära nii parem tee. Su keel on rõve vaatepilt,“ sõnas Anne nina kirtsutades mind vahtides. Pööritasin silmi ja lasin Kaarlil ennast minema viia. Mul ei olnud vaja neist kellegi kommentaare kuulata, aga päris üksi ma koju minna ei saanud. Ja kõige lihtsam oli Kaarli hellitavaid sõnu taluda.
Lebasin jääkotti oimukohale surudes diivanil ja jõllitasin pahaselt lauda. Ma teadsin kohe, et niimoodi koju tulemine toob mulle pahandusi. Aga ma olin lootnud, et kedagi pole kodus.. Kus sa sellega.
„Kallikene, ma arvan, et me peaksime ikka kiirabisse helistama. Vaata ennast ometi, sa oled ju verine!“ podises mu ema elutoas edasi-tagasi käies. Ta oli Kaarli tänades minema saatnud ning leidis nüüd, et minu piinamine oli kõige mõtekam tegevus.
„Ema,“ ütlesin veel kord, rõhutades seda sõna nii tugevalt, kui jaksasin, „mul pole midagi viga. Väike koks ainult. Ja ma ei ole kuskilt verine. Küll see keel asja üle elab.“
„No, kullakene, kuidas sa ikkagist niimoodi kukkuda said?“
Pööritasin silmi ja käskisin endal rahuneda, teades, et muidu võib naine mu valest läbi näha.
„Noh,“ sõnasin rahulikult, „ma rääkisin just Kaarliga, ega pannud seda astet seal ees tähele. Sa ju tead, et ma olen vahepeal pisut hajameelne.“
Ema ohkas, paitas mind kiirelt ning ohkas siis veel korra.
„Oled sa ikka kindel? Mul ei võta mingit raskust see väike numbrike valida.“
„Ema. Tõesti. Kõik on okei.“
Teenisin veel ühe kahtleva pilgu, kuid lõpuks jalutas naine minema. Tänasin mõttes kõikvõimalikke asju ja sulgesin silmad. Miks pidi küll just minu ema nii.. hoolitsev olema? Jah, see võis mõnikord täitsa tore ja hea olla, aga aegajalt, nagu näiteks sel hetkel, käis ta kohutavalt pinda. Ja kui ma ütlen kohutavalt, siis ma ka mõtlen seda. Keerasin pead ning haigutasin laialt, tundes, kuidas kogu väsimus mulle peale vajub.

Pidin olema magama jäänud, sest järgmine asi, mida kuulsin, oli Lisete karjumine. Turtsatasin, kui see nii tuttav vinguv häälitsus mu aju täitis ja avasin uniselt silmad. Parasjagu kõndiski minu eest mööda mu armas väike õde. Kuigi, kui ma nägin seda vihast nägu, mille ta minu poole saatis, ei olnudki ta enam nii armas.
„Mida mina nüüd tegin?“ hüüdsin talle järgi, tõustes aeglaselt istukile.
„Olid olemas!“ kandus minuni vastus, mida saatis vali ukseplaksatus. Pilgutasin hämmeldunult silmi, tõusin püsti ja järgnesin Lisetele, panemata tuikavat pead tähele.
„Mis sul viga on?“ küsisin ust avades ning voodil lebavat tüdrukut silmitsedes. „Kuidas minu olemasolemine sulle nüüd ette jäi?“
„Kuidas? Hah, eks mõtle ise,“ sisises Lisete mulle vastu, pöörates minu poole selja. Kergitasin üllatunult kulmu. Ta ei olnud minuga juba väga ammu niimoodi käitunud.
„Lisete?“
„Jah.“
„Mis juhtus?“
Tüdruk oli veel tükk aega vait, kuid pöördus siis taas minu poole.
„Mis juhtus? Ma kohe räägin sulle. Täna, kui ma Mariga kokku sain, nii nagu alati, ütles ta mulle, et ei taha mind enam näha.. Ja ainus, mis ta selgituseks ütles, oli see, et selles võin ma süüdistada sind.“
Surusin sõrmed rusikasse ja raputasin pead.
„Jobu,“ pomisesin kokku surutud huulte vahelt. „Kus ta on? Ma lähen ja virutan talle veel korra.“
„Veel korra? Mismõttes? Kas sina olid see, kes talle need sinikad tegi?“
„On need ikka korralikud?“
„Jeaah, sa veel küsid. Tal oli terve nägu sinine.“
„Väga hea.“
Minu näole ilmus üle pika aja taas lai naeratus, kui ma üritasin ette kujutada, milline Mari välja võis näha. Mulle ilmus silme-ette ilus sinine näolapp ja see ajas mulle lihtsalt naeru peale.
„Sorri, muidugi, et ma su suurele sõbrannale nii tegin, aga ma ei suutnud ennast taltsutada,“ sõnasin mõne aja pärast, vaadates tõesti natuke vabandavalt Lisetet. Ega ma Marile kaasa ei tundud, aga õele võis ju ikkagi nii väita.
„Mine metsa, kui ta selline väärakas otsustab olla, siis on see ta enda mure. Aga hästi virutasid! Ma ei teadnudki, et sus nii palju jõudu peitub.“
Hakkasime mõlemad naerma. Ma ei suutnud uskuda, et olin lõpuks ometi Lisetele mõistuse pähe pannud. Nüüd jäi järgi veel Kirsti.. ja mul ei olnud õrna aimugi, kuidas ma tema päästetud saan. Temaga tegi asja raskeks just see, et ta teadis, milline Mari on, aga ei suutnud ikkagi temast lahti öelda.
Ohkasin, kuid teesklesin siiski naermist edasi. Sellise hetke eest koos Lisetega olin valmis kõike näitlema.

hea :)
jõhker tsikk ikka