Mary (GossipGirl'i uus jutt!)

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

Heledapäine, lokkis juustega tüdruk pikutas voodil, mida katis vana luitunud kate. Tüdruku tuba asus treileris, kus elas lisaks temale ka veel tema ema. Treiler oli väga pisike ja vana. Mary, see oli seitsmeteist aastase tüdruku nimi, luges raamatut, laskmata ennast häirida elutoast tulevatest häältest. Elutuba ei olnud muidugi mingi ehtne elutuba. See oli ruum, kuhu sa astusid esimesena, kui uksest sisenesid. Selles toas asus telekas ning diivan, mis oli ühtlasi ka ema magamiskohaks. Pärast elutuba tuli väike kööginurk ja siis Mary tuba, mida lahutas köögist vaid riie, mille tüdruk ise sinna juba mitu aastat tagasi riputanud oli.
Elutoas oli kuulda mehe ja naise omavahelist vestlust. See oli üsnagi närviline. Mary vihkas neid mehi, kes alati ema juures käisid. Nad olid vastikud, ropu suuvärgiga ja haisesid sigarettide ning õlu järele. Kõige rohkem vihkas Mary Joe’d, kes tuli alati ka teda tüütama, erandlikult iga kord. Ta ei jätnud kunagi võimalust kasutamata, et Maryt näperdada või talle külge lüüa. Mary vihkas teda nii väga. Täna oli taas emal külas Joe ning nüüd kuulis Mary samme, mis tulid tema toa poole. “See ei ole võimalik,” lausus ta endamisi vihaselt ning lõi raamatu kinni, jättes enne lehekülje numbri meelde. Järgmisel hetkel tõmbaski Joe riide eest ja vaatas laialt irvitades tüdruku poole. “Tere, kaunitar,” ütles mees ja istus Mary voodile, kus tüdruk parasjagu lugenud oli. Joe üritas enda kätt tüdrukle ümber panna. Tema arust nagu mingi pool isalik käitumine. “Jäta mind rahule!,” lausus Mary peaagu sisisedes ning lükkas Joe käe eemale. Tüdruk oli sekundi pealt voodist püsti, haaras raamatu kätte ning tormas enda toast välja. Teel õue, möödus ta emast, kes vedeles nagu ikka diivanil, õlu purk käes ning vahtis telekat. Mary teadis, et kusagil sügaval sügaval sisimas, ta isegi hoolib enda emast, kuid siiamaani oli ta enda ema vaid vihanud. See oligi põhjuseks, miks Mary koolis viitele õppis. Ta ei jõudnud ära oodata aega, mil keskool läbi saab ning ta võiks juba kuskile kaugele kaugele õppima asuda. Tema ainukeseks sooviks oli, et mitte kunagi muutuda selliseks, nagu tema ema. Siis, kui Mary oli veel väikene tüdruk olnud, oli ta iga päev peksa saanud. Selline asi ei unune kunagi. Siis, kui ta oli seitsmeseks saanud, lakkasid igapäevased peksmised. Mary hakkas lihtsalt pärast kooli väljas ringi jõlkuma ning jõudis koju tavaliselt juba siis, kui ema magas või oli tööle läinud. Jah, tema emal oli ka töö, mis oli tõsine ime, arvestades seda, kui laisk ta oli. Ema töötas tavaliselt öises vahetuses ühes alkoholipoes.

Kui Mary emast möödus, ei teinud naine teda märkamagi, vaid vahtis telekat mingit jutusaadet, naerdes vahepeal enda kihistavat naeru, mis Maryt nii vihale ajas, sest tihti kasutas ema seda naeru, et Maryt mõnitada. Kas siis tema heade hinnete pärast või isegi selle pärast, et tal sõpru ei ole. See oli muidugi ka tõsi. Maryl ei olnud sõpru. Enam. Kunagi muidugi oli tal üks sõbranna. Amy. Kuid nüüdseks oli Amy juba kolm aastat surnud.

Mary jooksis kiiresti, peatudes alles siis, kui ta oli läbinud umbes ühe miili. Nüüd, kui ta oli seisma jäänud, märkas tüdruk, kuhu ta oli jõudnud. See oli teeraja algus, mis viis sügavale metsa sisse. Mary kahtles sügavalt, kas minna edasi või mitte. Selles metsas asus tema ja Amy vana onn. Pärast Amy surma ei olnud tüdruk sinna mitte kunagi enam läinud, kuid nüüd seisis ta jälle teeraja alguses ja kiusatus oli väga suur.
Kiusatus oli nii suur, et viimaks liikusid Mary jalad justkui ise edasi. Ta sammus mööda kitsast teerada metsa sisse. Väljas oli juba üsnagi hämar, seetõttu tundus ka mets kurjakuulutav, kuid Mary ei teinud seda märkamagi. Nad olid koos Amyga isegi öösiti onnis olnud. Tüdruk ei kartnud. Onn ei asunud väga sügaval metsa sees. Minna oli vaja ümbes viiskümmend meetrit ning siis hakkas paistma plats, kus kasvasid puud väga hõredalt, sinna olidki tüdrukud enda onni ehitanud, juba kümme aastat tagasi. Mary seisatas lagendiku servas ning vaatas ehitise poole, mis kahe puu vahel veel hädavaevu püsti seisis. Katust ei olnud enam ollagi ning puupilbaste hunniku vahelt paistis nuku pea. Mary tundis, kuidas jalad nõrgaks kisuvad ning ta tuikus aeglaselt ühe kännu juurde. Ta mäletas seda kändu väga hästi. Seda olid nad Amyga kasutanud lauana, kui nad veetsid tunde pidades piknike, teepidusi või niisama joonistanud. Nüüd aga kasutas tüdruk seda toolina, ta lihtsalt ei suutnud seista. Niipea, kui ta oli istuma vajunud, kukkus raamat tal käest, lehehunnikusse, mis kännu kõrvale oli aja jooksul tekkinud ning mida tuul ei olnud suutnud laiali kanda. Mary silmadesse tekkisid pisarad ja ta teadis, et nüüd on see hetk käes. Kolm aastat ei olnud ta valanud mitte ühtegi pisarat. Kolm aastat oli ta tugev olnud ning kõike endas hoidnud. Kolm aastat. Kuid nüüd ta enam ei suutnud. Tüdruk peitis silmad kätesse ning nuttis. Ta lihtsalt nuttis. Nuttis kõikide asjade pärast mille pärast ta oli enda elus nutmata jätnud. Amy pärast. Ema pärast. Selle pärast, et tal ei olnud sõpru. Selle pärast, et teda koolis narriti. Kõige pärast, mis tema elu jooksul juhtunud oli. Mets tüdruku umber tõmbus aina süngemaks ja süngemaks ning mõne aja pärast hakkas ka tuul tõusma. Kui väljas oli juba täiesti pime, olid kännul istuva tüdruku nuuksed juba ammu lõppenud. Tüdruku äratas ajutisest transist ülesse hõige, mis kostus kuskilt kaugelt. Öökull. Tüdruk võpatas, haarast maast enda raamatu ning tõusis kännult, pistes kodu poole jooksu.

200 posti tüüd Postituste arv : 205 Age : 27

Uuuuuuuuuut :)

Pealkiri: Re: Mary (GossipGirl'i uus jutt!) 2/9/2010, 20:27

Wow!

Lihtsalt wow!
UUUT!!!!

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 302 Age : 28

niiiii hea, kindlasti uuuuut !

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

Sorry, et nii kaua aega läks. Aga siin ta on, uus osa:

“Kus ema on?” küsis Joe, kes oli just treileri ukse lahti tõmmanud ja rõvedalt irvitades Mary poole vaatas, kes parasjagu geograafiat õppis. Kell oli juba pool kümme, seega Mary imestas, et Joe sinna oli tulnud. Mees pidi ju teadma, et ema on täna kella kaheksast juba tööl. “Tööl,” vastas tüdruk, tõustest püsti, et uks kinni tõmmata, kuid Joe seisis juba sees. Ta astus paar sammu edasi ja võttis diivanil istet. Mary nohises vihaselt, lõi õpiku kinni ning haaras selle kätte. Ta pöördus, et nagist enda jakk võtta, kuid kui ta tahtis uksest väljuda, seisis Joe tal ees. “Mida sa tahad?” Mary vaatas meest vihaselt. Ta ei suutnud teda üldse taluda. Rõve mees. Mis siis, et Joe oli emast pea kümme aastat noorem, Mary arust oli ta kole ja vastik. “Tibuke, ära pahanda,” irvitas Joe, tõmmates tüdruku käest raamatu ära. Mary tahtis seda kohe tagasi rabada, kuid Joe viskas raamatu eemale, nii et see vastu seina lendas ning lahtiselt maha kukkus. “Mis sul viga on?” Mary sammus umber laua, et raamat ülesse võtta, kuuldes samal ajal, kuidas Joe treileri ukse seestpoolt lukku keerab ning kardina alla tõmbab. Tüdruk jättis raamatu sinnapaika, viies silmad Jole. “Mida sa teed?” See oli juba kolmas vastuseta küsimus. Joe lihtsalt irvitas talle vastikult vastu. Veel enne, kui Mary jõudis karjuma hakata, oli mees üle laua temani hüpanud, tüdrukule käe suule surunud ning ta jõuga Mary voodile vedanud ning ta sinna pikali lükanud, minnes tüdrukule ise peale.
Tüdruk teadis, mis juhtub ning just sellepärast üritas ta mehe käsi enda suult ära rebida, teda jalgadega peksta, karjuda, hammustada – teha miga iganes, et Joe ta pealt ära tuleks ja enda räpased käed ta küljest ära võtaks, kuid see ei aidanud. Mehel oli liiga palju jõudu. Mary tundis, kuidas Joe tema vöö puruks tõmbab, tundis, kuidas tal püksid alla rebitakse, kuidas mehe küüned tema jalgu kraabivad. Pisarad hakkasid tüdrukul silmadest voolama, kuid ka see ei peatanud meest. Ta lihtsalt tegutses edasi, niikaua, kuni Mary jõud otsa lõppes ja ta peaagu teadvusetult enda voodis lamas.

Joed ei olnud enam, Mary sai sellest aru, sest ta ei tundnud kedagi enam enda peal ning ümbrus oli vaikne. Tüdruk oli pikali enda voodis, värises, silmad kinni. Ta ei suutnud midagi mõelda ega teha, ta ei julgenud ennast liigutada. Tema keha valutas igalt poolt ning oli kriimustusi täis. Mary kaotas taas teadvuse.

“Kuradi lits.” Mary avas silmad, tema pea lõhkus, kõik valutas ning seal oli ema, kes teda juustest tiris. Tüdruk kukkus põrandale, kust ema teda juustest elutuppa vedas. “Sinu pärast läks Joe ära! Kuradi libu, ma teadsin alati, et sa teda tahad! Käitusid alati nii peenelt, kui Joe siin oli. Lits, selle eest sa veel maksad!” Mary tundis, kuidas tugev jalahoop tal midagi seest purustas. Tüdruk ei jõudnud karjuda, ta lihtsalt haaras ennast kaitsepositsiooni, tõmmates käed umber põlvede. Peksmine jätkus veel kaua, Mary ei saanud aru, kui kaua, kuid ta arvas, et nüüd ongi lõpp ja parem oligi, ta tahtiski surra. Elu ei olnud enam elamist väärt.

“Amy?” Mary naeratas laialt. Amy oli seal ja vaatas talle otsa, lai naeratus näol. Täpselt samasugune, nagu Mary teda alati mäletanud oli. “Kas ma olen surnud?” küsis ta sõbrannalt. Amy sirutas käe ette ja puudutas Mary põske. Puudutus oli nii soe ja samas nii külm. “Sa pead tagasi minema.” Amy käest tulvas välja nüüd valgust, mis pimestas Mary silmad. Ta üritas kätega seda eemale lükata, kuid ta ei suutnud enda käsi eriti liigutada, see tegi põrguvalu.
“Rahu, rahu.” Mary kuulis, kuidas keegi tema lähedal räägib ning siis kugemalt kostvat häält: “ta on ärkvel.” Valgus, mis tema silmade ees just olnud oli, kadus ära, valges kitlis mehe taskusse. Arst. Pärast seda sulges tüdruk jälle silmad.

“Temaga saab kõik korda. Olete te kindel? Füüsiliselt kindlasti. Te peate silmas seda..?! Jah.” Mary kuulis, kuidas keegi tema lähedal vestleb. Tundus, et kaks inimest. Naine ja mees. Pika pingutuse peale suutis tüdruk enda silmad avada. Ta oli voodisse pikali pandud ning kõik ümberringi oli väga hele. Suurest aknast, mis temast vasakule jäi, paistis sisse ere valgus. Päike. “Kaua ma siin olnud olen?” küsis ta. Ta sai aru, et tema hääl on väga vaikne, kuid ta ei suutnud kõvemini rääkida. “Ta on ärkvel.” Keegi mees ilmus tema voodi kõrvale. “Tere hommikust, Mary,” lausus valges kitlis mees. “Mina olen doktor Bale ning sa oled St John’s haiglas. Sa oled siin olnud natuke üle kuu aja.” Kuu aega? Mary oli segaduses. Ta mäletas kõike. See juhtus ju alles eile, kui Joe oli tulnud ja.. ema ja.. Mary sulges silmad, ta ei tahtnud sellele mõelda. Natuke silmi kinni hoidnud avas ta need uuesti. See Dr. Bale seisis ikka veel seal ja vaatas tüdrukut naeratava näoga. “Aga ma ei mäleta,” alustas ta rääkimist, kuid Dr. Bale segas vahele: “jah, see on arusaadav. Sa oled enamuse ajast maganud, valuvaigistite tõttu. Ilmselt on see osa lihtsalt su mälust kadunud. See pole midagi hullu. Me oleme sind ravinud ning üsna pea saad sa juba jälle kõndima.” Voodi juurde oli ilmunud ka üks kena tumedapäine naine. “Mary, see on doktor Green. Ta sooviks sinuga vestelda. Kui sul midagi vaja on, siis vajuta siia.” Dr. Bale näitas valget nuppu puldil, mis kohe Mary voodi kõrval oli. Tüdruk üritas enda käsi liigutada ja avastas, et saab seda vabalt teha. Dr. Bale väljus palatist, Mary viis küsiva pilgu Dr. Greenile ja ta juba aimas, kes too on. “Mul ei ole millestki rääkida,” lausus ta siis ning pööras pea akna poole.

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 302 Age : 28

täitsa heaaa, aga kes see Dr. Green oli ss ?

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

Haigla psühholoog muidugi Very Happy

Narkar Postituste arv : 45 Age : 26

hhheaaa =)
ootan uut (a)

200 posti tüüd Postituste arv : 205 Age : 27

uuuuut :)

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 302 Age : 28

Kunas uuuut ?

Juubilar Postituste arv : 172 Age : 25 Asukoht : Tartu

Iga kord, kui ma loen sellistest rõvedatest, vastikutest, julmadest inimestest, on mul tahtmine midagi hästi kõvasti peksta. Hästi - hästi kõvasti.
Aga jutt ise on supper Very Happy

» UUS OSA!.^^
» Elu kui kiirteel ! [Uus jutt]
» Laura jutt