Mis on surm?

Pealkiri: Mis on surm? 17/9/2008, 00:48

Noh mul tuli uue jutu mõte:D suhteliselt kahtlane algus aga nh jh eks vaatab mis saab:) Very Happy

Selline sissejuhatav osa siis:D

Mis on surm?

Ühel päeval avastasin ma, et elu on mõttetu. Me suudame rohkem kui teised loomad. Me tunneme, mõtleme ning mis kõige hullem räägime. Aga mis kasu sellest kõigest on?
Suhelda saab ka ilma rääkimiseta. Tunded võivad olla nii head kui halvad, kuid nendest ei ole ju kasu. Me tunneme armastust ja viha ning need tunded võivad muuta maailma. Kuid kas neil on tähtsust? Kas me tõesti vajame neid tundeid?
Mõtlemine on üldse kõige hullem. Miks meil seda vaja on? See teeb asjad ju ainult hullemaks. Ja tänu sellele hakkavad inimesed jooma. Nad ei taha mõelda ning alkohol teeb selle triki ära...mõneks ajaks.
Kuid mis juhtub pärast? Inimesed hakkavad sinust halvasti mõtlema kuna sa oled teinud midagi väga arulagedat. Sind süüakse välja ühiskonnast ning enam pole ka rääkimisest kasu. Milleks seda vaja on?
Mis on elu? Kas see on tõesti see, et me hommikul tõuseme üles peseme hambad, sööme, käime kusagil ja läheme jälle magama.
See käib ringiratast. Ning sellel ringil ei ole lõppu enne kui sa enam ei ärka. See on see mida meie nimetame surmaks. Kuid mis on surm?
Kas on tõesti olemas paradiis ja põrgu kus kõik on hästi või kõik on halvasti? Kas me ärkame uuesti kellegi teisena ning kogu see ring toimub uuesti?
Seda ei saa me teada enne kui me oleme surnud. Kuid kas te ei tahaks kohe teada saada?
Mina tahtsin. Ma sain teada ning tahan, et ka teie teada saaks.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Olemas on must huumor, aga see siin on must filosoofia. Very Happy

Aga jah.
Hea ja huvitav oli. (Y)
Ootan uut. Wink

Pealkiri: Re: Mis on surm? 17/9/2008, 07:16

Nõustun nasicc-uga (:
Tõesti.väga huvitav. (:

Pealkiri: Re: Mis on surm? 17/9/2008, 15:15

Uut osa, et rohkem teada saada, mis see jutt endast kujutab! :)
Muidu tundub põnev jaaa.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Mina tahan ka teada saada, mis seal peale surma siis toimub ka.....Uut Very Happy

Pealkiri: Re: Mis on surm? 18/9/2008, 22:25

nh ma arvan, et see on veel päris algus niiet ega aru ei peagi midagi saama:D:D
Aga tähh kõigile kes lugeda vaevuvad:)

1.

Ma tegin seda. Ma olen nüüd surnud. Või vähemalt nii ma arvan.
Nüüd olen siin. Mul pole õrna aimugi kus täpselt see siin on, aga siin ma olen. Pime on. Ma arvan, et millalgi läheb valgemaks kuna enne oli veel pimedam.
Oletasin, et see saab õudne olema…kogu see iseenda tapmine ja suremine, aga minu imestuseks ei ole see nii.

Kõik toimus nii kiiresti. Ühel hetkel sukeldusin ma pea ees aknast alla ja teisel olin juba pimeduses.
Ma ei tunne valu. Tegelikult ei tunne ma üldse midagi. Kõik on nii tuim kuigi ma ju saan ennast liigutada. Või vähemalt ma arvan, et saan. Kuna on pime siis ei või selles ka väga kindel olla.

Ei ole külm, aga ka mitte palav. Siin on väga vaikne. Huvitav kas keegi teab minu kohaolekust.

„ Uuuuuu!“ hüüan, aga midagi ei juhtu. Hääl jõuab kohe minuni tagasi nagu oleks ma väikses ruumis kus on seinad.
Ometigi ma tean, et seinu siin ju pole. Ma olen siin ringi liikunud ja liigun praegugi, aga midagi ei juhtu.

See oleks nagu lõputu must auk. Oota…võibolla see se ongi „Must auk.“ Tundub loogiline, aga sel juhul tekib küsimus miks ma siin olen.
Kas see siis ongi surm? Üks must auk kus ei ole seinu, ei ole inimesi, mitte midagi…isegi tundeid mitte, valgusest rääkimata.

Huvitav mida mu pere praegu tunneb. Praegu mõtlen, et äkki oleks pidanud kellegile rääkima. Oleks võinud vähemalt hüvasti jätta. Nüüd on juba hilja.

Praegu mõtlen, et oleks pidanud vähemalt Raunole mainima.
Ma ju siiski armastasin teda. Kuid ei, ma tegin õigesti. Ta oleks ju mind takistanud, kuid võibolla polekski ma pidanud seda tegema. Võibolla on tõesti igal asjal oma aeg.

Vaikselt hakkab juba valgemaks muutuma. Kui tähelepanelikult vaadata näen ma iseenda siluetti.
Kõnnin aeglaselt, kuid kindlalt. Siin ei ole ju midagi karta kuna ilmselt millegi otsa ma ei koperda. Ma isegi ei tea miks ma seda teen. Kasu ei tundu sellest ju ometigi olevat.

Ikka on piisavalt pime, et ma midagi muud ei näeks. Järgmisel hetkel istun maha. Olen juba piisavalt väsinud kuigi ma ei tunne seda siis mõistus ütleb, et peaks olema. Mõistan, et see polnud vajalik ja ajan ennast jälle püsti.
Ma astun paar sammu ning koperdan millegi otsa. Tegelikult kui lähemalt uurida siis võib öelda, et see on hoopis keegi mitte miski.

Ta liigutab ning ajab ennast istuli. Ma vaatan seda kuju ega ütle midagi. Mu hingetõmbed tunduvad olevat nii kõvad nagu tolmuimeja.
„ On siin keegi?“ küsib hääl. See ei kaja vastu nagu minu hääl vaid jääb kõrvu kumisema. See on madal, kuid siiski on aru saada, et mitte kogenud hääl.
„ Jah,“ vastan ma lõpuks ning jägin kuidas kuju oma pea mu hääle suunas keerab. Ilmselt, ei näe ta mind kuna ei vaata mu pead.

Ma leian ennast mõtlevat, kas ka tema on just elavate maailmast saabunud. Mind huvitavad põhjused miks ta siin on, kuid siiski vaikin. Arvan, et ei ole sobilik sellises kohas küsimusi esitada.
Ei tahaks ma ju isegi praegu vastata. Nüüd tundub, et mu põhjus on nii naiivne. Kui keegi oleks viis minutit tagasi küsinud miks ma ennast ära tapsin siis oleks uhkusega vastanud, et tahtsin teada mis juhtub. Praegu tundub see nii tähtsusetu.

Mõned inimesed satuvad siia ju palju tõsisematel põhjustel. Üksikud isegi mõrvatakse.
Huvitav kas siia satuvad kõik või ainult enesetapjad.

Ma näen kuidas kuju suu avab ning tulen oma mullist välja. Ma olen valmis tähelepanuga kuulama, kuid ta sulgeb suu ning pöörab pea ära. Ajan ennast püsti ning hakkan eemale kõndima. Mu sammud on kahtlaselt valjud.
„ Oota,“ kostub järsku mu selja tagant ning ma vaatan tagasi.

Pealkiri: Re: Mis on surm? 18/9/2008, 22:46

Tundub huvitav, edasii!

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Kuule, Loore!
See on ju isegi päris hea! Very Happy

Need tema mõtted jms. Very Happy

Eriti see koht:
Kui keegi oleks viis minutit tagasi küsinud miks ma ennast ära tapsin siis oleks uhkusega vastanud, et tahtsin teada mis juhtub. Praegu tundub see nii tähtsusetu.
Aga jah. meeldib!'
Uut kah siis paluks. Wink

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 31 Asukoht : Tartu

Kuule, see on ju väga hea. Very Happy

Kindlasti tahan uut ja pikka osa. Wink

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Super juuu Very Happy

Uut!

Pealkiri: Re: Mis on surm? 20/9/2008, 22:06

Nh uus osa siis:D
Loodan, et ei vedanud teid ka selle osaga alt kuigi see tundub kuidagi kahtlane osa:D:D

2.

„ Kas…kas ma olen surnud?“ kõlas hääl. Kuju ajas ennast püsti. Mõtlen, et kes ta küll on, kuid samas ei taha ma teada. Mind ei huvita kes ta on või oli olnud. Nüüd on ta igatahes siin ja see tähendab, et midagi juhtus.
„ Arvatavasti,“ vastan vaikselt ning pööran jälle selja. Kuulen kuidas sammud mulle järele kiirustavad.
„ Ja sina?“ küsib kuju kes on nüüd juba mu kõrval. Ma jään seisma ning vaatan teda. On jälle valgemaks läinud ning seega õnnestub mul juba ta silmi näha.

Ma vaatan neid ning leian, et need on väga lummavad. Ma ei näe küll värve ega detaile, kuid saan aru, et selles pilgus on hellust ja soojust.
„ Jah,“ vastan ega pööra pilku eemale. Me mõlemad teame, et ei tasu küsida põhjust miks me siin oleme.
„ Kas sa pahandad kui..“ alustab ta ning liigutab oma käe minu oma lähedale.
Raputan õrnalt pead ning liigutan aeglaselt oma käe tema oma vastu.

„ Nagu päris,“ kuulen teda sosistamas ning mõistan täpselt mida ta mõtleb. See on tõesti nagu päris. Ma suudan tunda. Tunnen kuidas minu käsi on tema oma vastas. Nii on hea. Justkui meeldetuletus, et me oleme veel inimesed.
Meie käed põimuvad teineteise vastu ning kumbki ei lase lahti. Justkui tähendaks se midagi. Justkui kui me lahti laseks tiritaks meid kuhugi kaugusesse kus me ei ole enam inimesed.

Läheb veel natuke aega ja me seisame ikka seal. On veel valgem kui enne. Nüüd suudan ma juba värve eristada.
Me oleme mõlemad kahvatud, kuid võibolla on asi selles, et oleme surnud. Ta juuksed on mustad, kuid ideaalsed. Nagu oleks neid tunde soengusse sätitud. Pööran pilgu oma juustele mis mu õlgadele langevad ning otsustan, et ka see on sellest, et oleme surnud.

Me ei ole nagu inimesed…me oleme midagi palju ideaalsemat. Võibolla oleks ingel kõike täpsem vaste.
Ta silmad on sinised, kuid seda värvi silme pole ma veel näinud. Need ei ole nagu tavalistel inimestel midagi sinise ja halli vahepealset, vaid puhas sinine.

Ta on minust pikem ning seega pean ma üles vaatama, kuid olen sellega juba harjnud.
Ta huultel on veidike roosakas jume ning samuti ta põskedel. Ma vaatan teda juba pikemat aega ega leia midagi mis valesti oleks.

Lõpuks pöördun tagasi ta silmade juurde ning näen, et ka tema teeb sama.
„ Sa…sa oled nii ideaalne,“ lausun sosinal ning näen silmanurgast kuidas ta suunurgad veidike ülespoole kaarduvad.
„ Sina kaa,“ lausub ta lõpuks ning ma naeratas samuti.
„ Huvitav kas asi on selles, et me oleme…surnud?“ küsin mõne hetke pärast ning loodan, et ta vastab ei. Ma tahaks tõesti loota, et inimesed võivad nii ideaalsed olla.
„ Arvatavasti,“ sõnab ta lõpuks ning pöörab pilgu lahti.

Noogutan õrnalt ning eemaldun temast. Kahtlusega võtan oma käe ta peost ära ning tõmban sellega läbi oma juuste.
Näen ta pilgust, et ta on veidike pettunud, kuid siiski ei takista ta mind ning paneb käed taskusse.

Pööran oma pilgu kaugusesse ning ootan, et midagi juhtuks. Midagi mis selle siin lõpetaks. Ma tahan mõista. Tahan aru saada kus me oleme ja miks me just siin oleme, kuid kõige rohkrm tahan teada kes ta on ja miks on ta siin koos minuga.

„ Nathan,“ tutvustab ta ennast justkui mu mõtteid lugedes.
„ Charlotte,“ vastan talle.
Mõne hetke pärast näen meie poole tulemas ühte meest. Ta kõnnib kindlal sammul. Mõtlen, et kas tõesti saavad kõik mu küsimused vastatud. Lootes, et see tõesti ka nii on liigun talle lähemale.

Ma kuulen, et Nat ei jää minust sammugi maha, kuid ma ei pööra sellele tähelepanu ning vaatan kuju kes oli meile juba üsna lähedal. Paar sammu veel ja ta jõuab meieni leian ennast mõtlemas ning jään seisma.

„ Tere,“ ütleb mees ning naeratab kurjakuulutavalt.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Oioi

Uut

Pealkiri: Re: Mis on surm? 22/9/2008, 17:55

Nh kuna üks osa kadus siit ära siis lisan uuesti:) Very Happy

3.

Me vaatame meest ega suuda midagi öelda. Arvan, et asi võib olla selles, et ei ole veel selle kohaga päris kohanenud.
„ Ei maksa üüd ebaviisakad olla,“ sõnab kuju muigega ning vaatab mulle otsa.
„ Tere,“ vastame kui ühest suust. Selle peale näen teda jälle muigamas.
„ Kas te teate kus te olete?“ küsib mees.
Ma raputan pead ning näen, et ka Nat teeb seda sama.

„ Seda ikka teate, et te surnd olete?“ küsib kuju ning manab näole kõvera naeratude.
Noogutame mitte just kõige entusiastlkumalt ning loodame, et ta meile ka midagi kasulikku teada annab.
„ Noh ma võin teile öelda, et te olete surnute maailmas,“ sõnas mees.
Nii originaalne sõnan mõttes ning noogutan arusaavalt.

„ See siin on niinimetatud ruum kuhu satuvad hingesugulased,“ jätkab ta.
Vaatan üles noormehe poole ning kergitan kulmu. Siiski pean tõdema, et me tundume päris hästi klappivat. Näen, et ka poisi jaoks tundub see veidike imelik.
Ega paremat sõna vist selle jaoks ei ole. Me oleme noored surnud hingesugulased kes on teispooluses ühte suurde musta ruumi topitud. Võibolla sobiks selle kirjaldamiseks ka sõna veider.
„ Noh kuna te sattusite siia ühel põhjusel ja peaaegu ühel ajal siis saab teiega lihtne olema.“

Ma ei arvanud, et keegi teine võiks tulla selle peale, et uurida mis juhtub kui sa ära sured. Võibolla siiski on olemas sellised inimesed kes on hingesugulase.
Siiski tunnen kuidas mu põsed õrnalt õhetama hakkavad.

„ Nagu te vast teate on igale inimesele antud ülesanne millega nad peavad elu jooksul toime tulema. Kuna teie olete nii sarnased siis on teil täpselt ühesugune ülesanne ning kui te oleks elusatena üksteisega kokku puutunud siis oleks teil ilmselt see ka õnnestunud, aga kuna ei siis nüüd saate te uue ülesande ning uskuge mind, surnuna on neid tunduvalt raskem täita kui elusana.“
Mees küll rääkis aeglaselt, kuid siiski ei suuda ma temast aru saada. Mu peas ringleb palju küsimusi, kuid ei vaevu neid esitama.

„ Vabandust, kas me võiks teada saada mis meie ülesanne oli?“ küsib poiss vaikselt, aga väga selge ja arusaadava häälega.
„ Kui loll anab olla. Teie ülesandeks oli ju välja uurida mis on surm.“
Selle peale ei suuda ma enam ennast tagasi hoida ning puhken naerma. Ma tunnen nende kõrvetavaid pilke mu kuklal, kuid ignoreerin neid.

„ Kas me seda siis ei teinud?“ õnnestub mul lõpuks küsida.
„ Häh. Selleks ajaks kui te sellel vastuse saite olite te juba surnud ju.“
„ Sel juhul on see võimatu ju.“
„ Ega keegi polegi öelnud, et kõik need ülesanded võimalikud on.“
„ Siis milleks need on kui neid täita võimalik ei ole?“
„ Aga on ju.“
„ Meie oma ju ei ole.“
„ Põhimõtteliselt on.“
„ Täpselt nii…põhimõtteliselt mitte teoreetiliselt.“
„ Ei vaidle minuga!“ nähvab mees mulle lõpuks. Võimatu tüüp…otsustan ning ootan, et midagi edasi juhtuks.

Kuulen kuidas Nat mu kõrval naerma purskab ning loomulikult järgin ta eeskuju.
Mees vaatab meid väga kahtlustavalt ning pomiseb: „ Noored.“

Ja mina mõtlesin, et surnud on masendavad leian ennast mõtlemast kui vaatan enda kõrval naervat poissi.
Ilmselt selles osas ma eksisin.

Mees seisab seal kannatlikult ning ootab, et me lõpetaks. Ma ei taha talle rõõmu valmistada. Ei taha naermist lõpetada kuigi tean, et ei saa seda igavesti teha. Lõpuks peab tüübi kannatus ju katkema.
Seega lõpetan ma irvitamise ning panen tähele, et ka noormees mu kõrval teeb seda sama.

„ Niisiis…mis on meie uus ülesanne?“ küsin lõpuks ning vaatan mehe tumepruunidesse silmadesse mis tunduvad nii sügavad ja tarkust täis, et sinna võiks ainult sinna vaadata ja saaks teada kõike kõige kohta.

Külaline

Huvitav =) .
Edasi !

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Pealkiri: Re: Mis on surm? 23/9/2008, 22:46

Veider

(heas mõttes ^^)
Huvitav on kaa.
Uut tahaks =)

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Erivajadustega lumememm (Staatus) VAJAB UUT OSA, KOHEEEEEEE! Very Happy

Pealkiri: Re: Mis on surm? 28/9/2008, 21:39

Nh uus osa siis:D
asjad küll areevad aeglaselt aga nh jh:D see ongi aeglane jutt:D

4.

Ootan. Kuid mees ei lausu sõnagi. Hakkan kahtema kas ta üldse kavatseb meile öelda või me peame järjekordse ülesande täitma teadmata mida tegema peame.
Pööran pilgu hetkeks Natile.

Ta tegeleb hetkel mehe vaatamisega ega saa aru, et ma teda jäglin. Mul on hea meel. Ma ei taha, et ta teaks kuigi selles ei ole ju midagi piinliku. Me oleme kolmekesi keset tühjust ja mina vaatan ühte neist. Selles pole ju midagi kahtlast. Või siiski. Maistest kommetest saab olema raske loobuda.
Tema siis ongi minu hingesugulane. Huvitav kas me oleks elus kohtunud kui poleks seda lollust teinud? Huvitav kas…

„ Ma ütlen teile seda hiljem,“ sõnab mees. Ei no muidugi peab ta rääkima just siis kui minul mõtlemine pooleli on.
Kuhu ma nüüd jäingi? Huvitav kas… No muidugi mehed on mõtete sassi ajamises ikka kohutavalt osavad.
Noh see mõte vist jääbki poolikuks.

Mees annab märku, et me talle järgneks. Hakkame vaikselt tema kannul kõndima. Või vähemalt üritan ma seda vaikselt teha. Ma tõesti ei saa aru kuidas minu sammud alati nagu mingi hobuse omad kõlavad. Nemad muidugi ei tekita migisugust häält. Ainult pehme ja vaikne sammude kõla ja seda ka ainult Nati poolt.

Valgemaks on läinud. Kui õigesti arvan siis läheb veelgi. Mõte liigub soravalt sammudelt küsimustele.
Tahan juba teada mis on meie ülesanne, kuid samas ei taha kaa. See tunne häirib mind.
Oled uudishimulik, kuid samas kardad seda mis tulla võib.

Me oleme kaugemale jõudnud. Või vähemalt ma arvan nii. Kõik on ikka samasugune nagu enne. Tühi, võõras ja kõle.
Ainult üks asi on muutunud sellest ajast kui ma sinna jõudsin. Üksindus.
Tunne mis mulle kõige vähem meeldib. Olla üksi võõras kohas. Pole kedagi kellelt nõu küsida ega kedagi kellele loota.

Hetkel tundub see isegi hullem kui surm. Kuigi vähemalt ei ole ma enam üksi, on ainuke potimismi välgatus millega suudan lagedale tulla. Sellest on küll vähe, kuid parem kui mitte midagi.
See võib tegelikult asju hullemaks muuta. Üksindust mis tulle võib, veel jubedamaks teha.
Ja sel puhul ei aita isegi surm välja.

Või vähemalt arvan ma nii. Kas on võimalik surra kui sa oled juba surnud? See ei oleks ju loogiline, kuid siiski. Kas tõesti mitte midagi ei muutu kui näiteks ennast üles puua?

Ma ei taha enam sellele mõelda. Tahan loota, et ei pea kunagi üksi olema. Ma tahan loota. Tahan.
Oleme juba mõnda aega kõndinud. Ma ei tea kui kaua. Ajataju on täiesti kadunud.
Kas siin üldse on aega või on kõik üks suur igavik?
Tegelikult ei taha ma sellele mõelda.

Ma näen pimeduses järsku muutust. Ristkülik. Selle äärtest tulab valgust. Pisike lukuauk kust tuleb samuti valgust.
Kas olemegi siin kuhu tahtsime välja jõuda või on see järjekordne samasugune lõputu ruum millel siiski on kusagil lõpp?
Vähemalt on seal valgus. Seal saab näha.

Mees avab ukse ning juhib meid sealt sisse. Me satume ruumi mis on valge. See ei ole väga suur, kuid ometi viib siit ära umbes 17 ust.
Astume tüübi järel paremalt kuuendasse ruumi.

Seal on valge. Isegi liiga valge. Keset tuba on tool. Musta värvi pehme tool.
Vaatan poissi kelle sinised silmad nüüd veelgi imelisemad tunduvad. Tema vaatab mind. Imelikul kombel ei tunne ma piinlikust. Tunnen vajadust olla ta lähedal. Ta on ainuke märk sellest, et ma siiski olen olemas.

Liigutan aeglaselt oma käe tema oma poole. Ta tuleb mulle vastu. Ta saab aru. Mõistab mind. Isegi mina ei mõista ennast, aga tema…
Meie käed põimuvad ning kõige selle vahele tungib järsku köhatus.

Keerame kiiresti mehe poole kes ennast nüüd tooli sättinud oli.
„ Kas tahate teada või ei?“ küsib ta ebaviisakalt.
„ Tahame,“ vastame kui ühest suust.
„ Sel juhul ütlen ma teile, et teie ülesandeks on välja uurida mis on elu.“

Pealkiri: Re: Mis on surm? 28/9/2008, 21:44

Omg kui heaa. Väga meeldib. :)
Edasi!

Pealkiri: Re: Mis on surm? 4/10/2008, 14:56

Nh uus osa siis üle pika aja jälle:D

5.

Ma vaatasin vaikides meest, kes seal istub. Ta istub seal nii rahulikult. Lihtsalt istub ning teatab meile järjekordse võimatu ülesande.
„ Kas ma saan õigesti aru, et me pidime välja uurima mis on surm kui me olime elus ja nüüd kui me oleme surnud peame me välja uurima mis on elu?“ küsib poiss mu kõrval võttes mul sõnad suust.
See on täpselt see mida ma teada tahan.

„ Jah,“ vastab ta nagu selles ei oleks midagi halba. Aga ometigi on ju.
„ Mis juhtub kui meil see ei õnnestu?“ küsin ma vaikselt iseendalt, kuid saan aru, et nad mõlemad kuulsid seda.
„ Siis…“ alustab mees, kuid peatub ning ei lõpeta seda lauset.

Ma mõistan, et siis on midagi halvasti, kuid ma ei tea ju mis. Pööran pilgu Natile. Ka tema vaatab mind. Enam ei vaata ta mind nii nagu ta seda enne tegi. Ta pilk on palju leppviam ning meeldivam…võibolla isegi hoolivam.

„ We are in this together,“ sosisab ta mulle kõrva ning naeratab. See vist oli lohutus või midagi sellist. Manan ka enda näole naeratuse ning pööran pilgu tagasi mehele.
„ Kus me oma ülesannet täita saame?“ küsin ma temalt.
„ Mis te ise arvate?“ vastab ta. Oh issand…ma ju niii armastan äraarvamismänge.
„ Maal?“ on esimene asi mis mulle pähe tuleb.

Mees ei ütle midagi vaid ainult naerab. See ei meeldi mulle. Ta nae on kuidagi nii õel ja kurjakuulutav. Mõistan, et ilmselgelt ei olnud mul õigus ja me peame selle välja uurima kusagil teises universumi otsas.

Või…kas see üldse käib universumi alla? Kus me oleme? Kas oleme tõesti kusagil taevas? Aga sel juhul kus on taevas? Kas see on tõesti maakerast ülevalpool? Aga arvestades, et maakera on ümmargune siis ilmselt peab see jah kusagil üleval olema.

Huvitav kas seda kohta on võimalik universumi kaardil märkida või oleme me lihtsalt ühes tühjas valges augus kusagil pärapõrgus.
Ilmselt nii see ongi.

Lõpuks jätab ta naermise ning jõllitab. Ilmselt tahab ta, et me veel arvaks. Mina ei kavatsegi. Tundub, et ka Nat ei ütle midagi. Niisiis ta lihtsalt vaatab meid oodates ja meie vaatame vastu…oodates, et ta meile ütleks.

„ Noh,“ lausub ta lõpuks.
„ Mis noh?“ küsib Nat peale mõningast vaikust.
„ Arvake ära kuhu te lähete.“
„ Ja mis siis juhtub kui me ei arva.“
„ Siis te ei lähe sinna.“
„ Okei,“ vastab poiss ning võtab õrnalt mu käest. Ta pöörab mehele selja ning hakkab ukse poole kõndima. Ma järgnen talle vaikides.
„ Te ei saa ju ometigi siia jääda,“ sõnab mees hämmastusega.
„ Miks mitte?“ küsin mina ning pööran pilgu tema peale.
„ Sest…sest, et…“ alustab ta kokutades.

„ Tundub, et saame,“ sõnan naeratades kui poiss ukse avab.
Astume sealt välja jättes väga kohkunudnäoga mehe üksi istuma. Jõuame jälle sinna lõputusse ruumi. Seekord on seal väga valge. Peaaegu liiga valge. Kõnnime sõnagi lausumata ustest eemale.

„ Kas me…“ alustan rääkimist, kuid jäätsin pooleli.
„…sa jäädki nüüd igaveseks siia?“ lõpetasin ennast parandades. Ta vaatab mulle hetkeks otsa ning pöörab siis pilgu maha.
„ Üksi ma siia küll jääda ei taha,“ sõnab ta ega julge mulle otsa vaadata.

Ma ei ootagi, et ta seda teeks. Ma tean väga täpselt mida ta tunneb, kuid isegi mulle ei meeldiks seda tunnistada. Kujutan ette, et talle on se veel hullem…ta ju siiski on poiss. Ja veel väga ilus. Mitte, et se siia puutuks.

„ Mina ka,“ tunnistan lõpuks ning pigistan õrnalt ta kätt.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Mõnuuus. :)
Meeldib! ^^
Very Happy

Huvitav.
Filled with Loore´s logic.^^

Pealkiri: Re: Mis on surm? 4/10/2008, 18:22

Kuskohas se minu loogika seal on? Very Happy

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

*sosistab*
evrivheeeer. Very Happy

Pealkiri: Re: Mis on surm? 6/10/2008, 22:31

Uus kahtlane osa siis:D:D:D

6.

Me istume seal tükk aega. Või vähemalt tundub se nii. Oleme vaikuses. Istun rätsepistes ning vaatan oma varbaid. Need on ikka täpselt samasugused nagu kunagi. Tekib soe tunne mõeldes, et vähemalt mõned asjad pole muutunud. Olgugi, et ainult varbad.

Muigan selle mõtte peale. Mis inimene mõtleb oma varvastest? Ilmselt siis surnud inimene. Tekib jälle see küsimus. Kas ma olen inimene?

„ Mis nüüd edasi saab?“ küsin vaikselt.
„ Noh kui me seda mida nemad tahavad teha ei kavatse siis ilmselt tuleb meil endil midagi välja mõelda,“ lausub ta kavalalt naeratades.
„ Ma arvan, et peitust siin vast mängida ei saa,“ sõnan muiates ning vaatas tühjuses ringi.
„ Ei me võime ju proovida,“ ütleb ta ning ajab ennast püsti.
Ulatan talle oma käe ning ta tõmbab mind püsti.
„ Ma loen kümneni,“ sõnab Nat ning suleb silmad. Ma lasen ta käest lahti ning silmitsen teda hetkeks.

„ Üks…“ sõnab ta vaikselt.
Ma astun temast ühe sammu eemale.

„ Kaks…“ jätkab ta.
Astun vaikselt kaks sammu vasakule. Imestan isegi kui vaikselt ma seda teha suutsin.

„ Kolm…“ lausub ta hetkel kui olen jõudnud juba peaaegu ta selja taha.

„ Neli…“
Ma seisan paigal ning vaatan poisi juukseid. Need on sassis. Nagu oleks tuul neid sasinud.

„ Viis…“
Kahju, et siin tuult ei ole. Mulle meeldib tunne kui tuul juukseid lennutab.

„ Kuus…“
Astun talle ühe väikese sammu lähemale. Nüüd olen temast kõigest paarikümne sentimeetri kaugusel.

„ Seitse..“
Tekib tihk teda puudutada kuigi ma ei tahaks nii tunda.

„ Kaheksa…“
Huvitav kas kõigile surnud inimestele meeldib peitust mängida.

„ Üheksa…“
Ei…ma arvan, et me oleme siiski ainukesed.

„ Kümme,“ lausub ta lõpuks ning ma peaaegu kuulen kuidas ta oma silmad avab.
Ta liigutab aeglaselt oma pead. Veel ei pööra taha. Aeglaselt liigutab ta oma jalgu ning keerab ennast.

Ma keeran kaasa jäädes ikka ta seja taha. Ma tean, et ta teab kus ma olen. Seda ei ole just eriti keeruline aimata.

Siis teeb ta järsu liigutuse ning kõigest ühe hetke pärast leian ennast talle otsa vaatamas.
Ma kõnnin aeglaselt taha poole. Ma vaatan teda. Ta seisab veel seal, kuid mõistan, et kohe hakkab ta mulle järgi tulema.

Keeran ennast ümber ning hakkan aeglaselt jookma. Ma naeran…poleks arvanud, et seda ka surnuna võimalik teha on.
Kuulen kuidas ka tema jooksma hakkab.

„ You can run but you can’t hide,“ hüüab ta mulle järgi
.
Ma tean seda ning ei kavatsegi peita. Ma ei kavatse ka tema eest põgeneda. See võib küll nii tunduda, kuid tegelikult on kõik mida ma tahan see, et ta mind kinni püüaks.

Ma aeglustan ning kuulsin kuidas sammud lähenesid. Siis jään ma seisma.
Tunnen kuidas tugevad käed mu piha ümbert kinni võtavad ning mu õhku tõstavad.

„ Kätte sain,“ sõnab Nat naeratades hetkel kui mu tagasi maha asetab.
Ma keeran ennast ümber ning leian ennast talle väga lähedal.

Tahan seda tunda. Tahan tunda ta lähedust, kuid samas kardan seda.
Pööran pea ära ning astun sammu eemale.

Meie käed on jälle märkamatult põimunud, kuid seda puudutust ma ei lõhu.
Naeratan säravalt ning vaatan talle otsa.

„ Nüüd on vist sinu kord peita,“ sõnan muigega ning sulgen silmad.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Oujeah.
Sureme ära ja mängime igaviku peitust. Very Happy

Ma vihkan peitust...
Ma ei taha surra. Very Happy

Aga uut tahan küll. Wink

» Surm .
» [Surm.]