Surm .

Maiu Laaneoja

..........
Ma jalutasin mööda teed. Oli hiline õhtutund, kell tiksus ikka lähemale südaöö tunnile. Olin just minemas oma parimale sõbrale külla, kui kuulsin kõrvaltänavas pauku. Tegin kannapealt pöörde ja jooksin asja vaatama. Kui olin jõudnud tänavasuudmesse, nägin, et maas lebas minuvanune sama soo esindaja. Tema taga oli aga maskis (mis kattis tervet ta nägu) mees (milline, seda võid näha Alice Cooper'i "He's back" videost), püstol kõvasti kätte surutult. Tõstsin automaatselt käed üles, ilma et isegi mõtlenud oleksin, tehes sellega end nähtavaks. Nagu hiljem selgus, oli see vale liigutus.
Mees sammus rahulikult minu poole ja ta näoilmest võis järeldada, et ta oli tehtud tööga ülimalt rahul, kuid lõpp polnud veel kätte jõudnud. Mõistsin kohe, et poleks pidanud siia tulemagi, või vähemalt kusagilt nurga tagant piilkuma sel juhul. Möödus paar minutit. Mees oil jäänud minust 5m kaugusele seisma ja jõllitas mulle oma hallide silmadega otsa. Ma otsustasin piinliku vaikuse katkestada ja laususin: "Ma siis la....." ja kõlas otsustav pauk. Olin šokiseisundis ja viimane asi mida mäletan olid sammud minu silme ees...

Vahelugu:
Mees vaatas mulle otsa ja läks tagasi oma esimese ohvri juurde. Ta tiris ta minu kõrval oleva puu najale istuma ja asetas talle püssi kätte, enne hoolikalt seda enda sõrmejälgedest ära puhastades. Kuulsin ta häält rääkimas telefoniga. Eristasin ka sõna "pauk", "pealtnägija" ja "kiirabi". Ta hääle juures oli midagi tuttavat, midagi mida ma olin varem kuulnud. See oli nii spetsiifiline, kuid ometi vedas mu mälu mind arlt. Kui mulle hakkaski just meenuma, kellele see hääl kuuluda võis, olin ma läinud.



.... Ma ärkasin üles. Ma ei teadnud palju oli aega möödunud, või mis juhtuda võis. Ma olin tühjuses. Mitte midagi ei paistnud kusagilt ja ma võisin jalutada lõputusse. Selle nimi oli surm. Ma ei suutnud seda endale tunnistada. Olin ju just minemas sõbra poole! See otsustav samm, mil ma end nähtavale tõin.... Teadsin, et kahetsen seda oma elu lõpuni!!
Uurisin ümbrust ja leidsin, et põrandas oli pragu.käisin selle ümber ja kui kaugemale läksin nägin jälle täpselt samasugust. Läksin tagasi esimese juurde, hüppasin selle peal nii, et see edasi praguneks ning naasin teise juurde. Ka see oli muutunud. Ma kogesin esimest korda deja vu'd. Ma tean mida te mõtlete, kui unexperienced ma olen. See pole mu ea kohta midagi halba, nii et ärge mõnitage, eksole!
Leidsin oma aluspükste taskust tatilapi. Jätsin selle prao kõrvale. Läksin esimese musta kohani ning nägin, et seal samas asub jällegi sama tatilapp (tuvastasin lõhna järgi). See ajas mul pea ringi käima.
Tegin veel paar katsetust ning kui mingi aeg möödus, ajataju ei olnud seal mitte üldse, mõistsin, et käin ringiratast. See oli sama pragu ning sama tatilapp.
JÄRSKU, mitte kusagil, ilmus välja ämblik. Ma kuulsin kaugustest ta jalasamme (kuidas ta trampis!!). Talle järgnesid veel mõned. Seejärel veel ja veel. Neid oli juba üks kuradi tosin! Nad ümbritsesid mind. Ma hakkasin vaikselt paanikasse minema, kuid tänasin siiski jumalaid (või oma jumalat), et mul klaustrofoobiat ei ole. Ma proovisin nende ringi lahti murda, kuid nende energia oli liiga tugev! Olin justkui seinaga ümbritsetud! Nad tulid mulle lähemale, ronisid mu peale! Tundsin kuidas järsku kellegi hambaaaaaaa..................................... Järgnes järgmine šokk. Tundsin valu voolamas mu kehasse. see muutus väljakannatamatuks....

Ärkasin. Nägin enda ümber oma sõpra, kelle juurde pidin algselt minema, ema, isa, õde ja arsti. Nad nägin õnnelikud välja, kuid nende nägudest sai välja lugeda muret ja hirmu. Tahtsin küsida, mis kell on, kuid mu hääl oli justkui ära lõigatud, ma ei saanud midagi lausuda. Katsusin oma kurku ja tundsin, kuidas seda polnud. Mul oli keha ja pea, aga kaela, mis neid ühendaks ei olnud. Ma ei mõistnud, mis toimub. Pea hakkas jällegi ringi käima ning ma sulgesin silmad, tugevasti. Tegin lahti ja märkasin, et neil kõigil on palju rõõmsamad näod peas. Mõlesin, et nad ei armastagi mind. Katsusin uuesti oma kurku ja see oli olemas! Teadis, et eelnev oli ainult uni, üks väga halb ja reaalne uni.
Ema rääkis, et arstid olid saanud anonüümse vihje kelleltki, kes oli näinud mind ja mingit teist isikut maas lebamas tulistatuna. Ma proovisin talle seletada, mis tegelikult juhtus, kuid ta ütles, et ma puhkaksin ja ei vaevaks end, sest kuul oli tunginud mu kopsudesse ning need olid seetõttu nõrgad.
Mõtlesin, et küll need aja jooksul ära paranevad ja ma saan oma eluga edasi minna. Mis aga muret tekitas oli see, et ma olin ju surnud. Kuidas ma järsku haiglasse sain?!?
Varsti aga jätsin selle kõik selja taha ja läksin oma eluga edasi.


Mu tulistamise-õnnetusest on möödas 8 aastat. Olen palju selle ajaga muutunud. Mu mälu on sellest ajast saadik palju paremaks muutunud ning ma mäletan igat hetke oma elus pärast ja selle õnnetuse ajal.
Ma pole sellest tegelikult siiani üle saanud. Ma hakkan igaksjuhuks püstolit koguaeg enesekaitse pärast kaasas.

Olin jällegi minemas sõbra juurde kui tundsin külma tuult endast mööda vohamas. Minust möödus inimene, musta mantli ja maskiga. Teadsin koheselt, et on aeg tagasi maksta. Võtsin välja oma püssi ja tulistasin meest selga. Seejärel läksin koheselt sõbra juurde, proovides unustada oma tegu. See oli vale!
Mu südametunnistus piinas mind pidevalt ja ma ei suutnud rahulikult olla.

Järgmine hommik.
Ärkasin ja läksin jooksma, nagu tavaks saanud on. Tegin seekord suurema ringi kui tavaliselt ja jõudsin välja kohani, mida kutsutake *The Turn of Death*. Siinkohal tahaksin kiiresti mainida, et mul on bogüfoobia. Nime on see koht saanud oma imeliku pööramiskohaga, kus on palju õnnetusi juhtunud. Nimelt elan ma linnas, mis on.. kuidas nüüd öelda.... kalju peal. Ehk kui sa sõidad teed mööda otse, lendad sa kuristikust alla. Dead End! Niisiis olingi just sealt teed mööda joostes ära pööramas, kui järsku tuli metsatukast välja keegi, kes meenutas inimest. Ta oli läbipaistev, värvitu, kuid näolapiga. Ta oli kummitus!!!
Ma ehmatasin niivõrd, et komistasin, jalg vääratas ja ma käisin pikali. Veeresin paar meetrid ja piirde alt läbi. Olin hetke teadvusetu, kuid naasin reaalsusesse praktiliselt kohe ja sain ennast peatada. Hoidsin tee servast kinni, ise ülejäänud keharaskusega üle ääre valusalt rippudes. Teadsin, et mu käed ei hoia mind enam kaua, kuid väike elulootus jäi. Vaatasin kähku metsatuka poole, kus kummitust näinud olin ja lootes, et ta mind surma äärel aidata saab, karjusingi appi! Nagu loogiliselt võttes juba arvata võib - teda polnud seal. Andsin alla ja lasin lahti. Lennates jõudsin veel mõtelda oma elu üle järgi, mis, nagu hiljem selgus, osutus mõttetuks.
Maandusin. Tundsin valu. Järgnes lõputu igavik....


Jällegi kord, ma ärkasin. Seekord oli see teistmoodi - mind ei vaevanud süümepiinad. Lootsin, et olen oma koormast, surmakoormas lahti saanud. Ma ujusin. Ei näinud kedagi ega midagi, aga ma ujusin. Vesi, või vedelik, ei olnud märg. Ei tundunud et seal tegelt üldse midagi oleks. Justkui tühimik. Kuna paremat teha ei olnud, mõtlesin mida olen eelnevalt teinud ja läbi elanud, MIKS ma siin olin. Muidugi leidsin kohe ka vastuse - bargain to pay!
Tuletasin meelde, kui olin veel väike ja maailma asjadest ei teadnud eriti midagi. Kui süütu kõik see oli, kuni järsku käis pauk ja mina olin kohas nimega surm. Kuigi ma olin vandunud, et maksan kätte, ei teadnud ma, et see minu võlakoormust suurendab. Lootsin, et olen omadega nüüd neutraalne, aga ei. Kõik oli risti-vastupidi nagu tahtsin..
Ma ei teadnud jällegi, kui kaua ma siin olnud olen, KUS ma täpselt olin ja mida ma tegema pidin. Olin ma ju lootnud, et saan minna paradiisi...
Valitses pilkane pimedus. Tühjus. Mitte midagi polnud siiani näha. Vaatasin ringi ja arvasin et olen päris segaseks läinud, kui järsku nägin valgust. See ei olnud minu mõtlemine, see oli päris! Tuli lähemale, ma olen peaaegu seal, vabadus on käega katsutav! Ma jõuan!!!.....

Silmi avades leidsin, et vedelen maas. Mu kõrval asus järv, teadagi milline. Vaatasin enda ümber ja nägin meest. See oli maskiga mees. Ma ei teadnud mida ta tahab ja miks ta siin on, aga ta oli. Ma proovisin talt jällegi seda küsida, kuid ta jõudis enne vastata:"Ma olen su kaitseingel." HA! Isegi poolearuline poleks seda uskuma jäänud! Tegin uue katse ja laususin:"Mida sa päriselt minust tahad?".
Tema seepeale:" Tahtsin oma koormat enne suremist vähendada.Sa ei tea seda kohta, kus me viibime. Mina tean. Olen siin korduvalt käinud. Soovid lühikest tutvustust?"
Noogutasin.
"Kohta nimetatakse nimega 'Deathlake' (Surmajärv). Siin 'ujuvad' hinged, kes ei saa siit maalt lahkuda. Sellepärast ma siin olengi - ma tapan, loodan, et nemad on seda sama ennegi teinud ja tulen õngitsen nad välja. Sinuga läks õnneks, sest sa olid juba minu ära tapnud. Küllap mõtled miks ma siis siin olen? Vastus on lihtne: ma pean oma võlad ära maksma, et minema saada. Mind on sama moodi välja õngitsetud, nagu ma sinuga just tegin. Jah, see olin mina, keda sa seal metsatukal nägid. Anna andeks, ma ei teadnud, et sa bogüfoobik oled. Tahad viin su olevikku tagasi?".
Mul mõte ei töötanud liigse informatsiooni pärast ja ma ei viitsinud enam üritatagi. Noogutasin vastuseks. Ta asetas oma käe mulle õlale ja mind valitses jällegi pimedus.
Kui tunneli lõpust valgust nägin ja sealt väljusin, leidsin end kodust, diivani pealt.
Järsku helises kell ja keegi tundmatu astus sisse enne, kui ma midagi üteldagi jõudsin.
Ta vaatas mulle otsa ja ma tundsin end jällegi uimaselt. Ta istus mu kõrvale ja hakkas rääkima:" Sul on vaja minuga tulla, kui sa tahad elada. See võib tunduda irooniline, aga selleks on mul vaja, et sa oma surma teeskleksid.Palun, siin on sulle paber ja pliiats. Kirjuta oma vanematele/sõpradele/sugulastele hüvastijätukiri."
Vaatasin tuimalt talle otsa:" Ma olen juba piisavalt pidanud surema, kes see mind veel ähvardada saab?" kuid hakkasin kirja kirjutama.
Ta ei vastanudki sellele küsimusele.
Kirja lõpetamiseks vaatasin kella ja nägin, et see oli 66:66(elektrooniline kell). Sellise numbri siis kirjutasingi alla. Väja vaadates nägin, kuidas ema auto maja ette pööras. Vaatasin kiiresti sissetungijale otsa ja ta haaras mu käest ning viis mu ülemisele korrusele. Teel sinna vajutas ta mingit nuppu, mis ta taskus peitus. Kõik jäi järsku seisma. Meie aga liikusime kiiresti edasi. Jõudsime aknani, mis paistis otse tänavale, kus ema hakkas autost väljuma, aga oli seisma jäänud. Ta andis mulle mingit lillat vedelikku juua ja ütles, et ma ei tunne paarkümmend tundi enam midagi.Neelasin kibeka vedeliku alla ja jõllitasin teda. Ta haaras must kinni ja viskas aknast alla. Mõtlesin, kui valus see võiks olla, aga ma ei tundnud midagi. Kõik liikus jälle. Mul olid silmad lahti aga mitte ükski mu organ ei töötanud normaalse kiirusega.Ma olin jällgi surnud, ise teadvusel olles. Kuulsin ema ehmatust ja ta tormamist minuni. Pisarad langesid mu peale ja voolasid ikka tihedamini mööda tema põski alla. See jätkus..

Mõni tund hiljem.
Olin toas diivani peal. Kõik nutsid ümnerringi. Terve pere oli tulnud leinama. Mind plaaniti juba homme maha matta, et saaks kiiresti sellest üle. Mul vedas tõesti.

Järgmine päev.
Minu matused....
Olin just maa alla kaevatud ja proovisin liigutada. Mu varvas liikus! Ootasin, kuni kõik lahkuvad ja lõin siis jalaga kirstu katki. Hakkasin endale käiku välja uuristama. Jällegi päevavalgel olles nägin seda meest, maskiga meest. Ta kiitis mind tubli töö eest ja andis kollast vedelikku, mis kangestuse ja valu peaks ära võtma - tagajärgede likvideerimiseks.
Asusime teele.
Me kõndisime.....
Ikka veel..
Tunnid möödusid...
Mitte ühtki sõna. Vaikus..
Olin liiga väsinud et mingilegi helile tähelepanu pöörata. Enne, kui midagi märgatagi jõudsin olin ma järsku teisel pool teed pikali. Auto oleks mu peaaegu alla ajanud. Mees maskis päästis mu elu. Juba teist korda. Hakkasime end püsti ajama, kui tuli järgmine auto, meie suunas. Tal oli 170km/h kiirus sees ning ei kavatsenudki seda aeglustada. Vaatasin tuimalt auto suunas ja tundsin suur peavalu. Olin teel paradiisi. Nägin juba väravaid, proovisin neist kinni haarata, kuid ttundsim teravat valu rinnus. See kordus. Väravad sulgusin ja lendasin jällegi maale. Suure kiirusega. prantsatasin vastu maad ja olin natuke aeg ateadvuseta. Ärkasin aga jällegi keset teed. Maskiga mees mu kohale kummardumas. Ta tegi kindlaks mu vigastused - paar katkist selgroolüli ja koljupõrutus, katkine jalaluu ja mõned kaduma jäänud hambad. Ta vabandas miskipärast ja lõi mind millegagi, mis tundus väga metalli sarnane.
Vaatasin enda ümber ringi ning jäi arusaamatuks kus ma olen, sest nägin meetri kaugusel enda keha ja meest selle kohale kummardumas. Ma ei suutnud mõista, kus mina siis olen, kui ma oma kehas ei ole. Vaatasin - ei näinud midagi. Ma olin läbipaistev. LÄBIPAISTEV?? Mis mõttes?!? OO EI! Ja mina olen veel ju bogüfoob! Ma kardan iseend!! Minestus.

Ärkamist ei paistnud.


Kui ma lõpuks ka seda tegin uurisin end (ümbruseks jääb hiljem aega). Ma olin lillat värvi ja mul oli punane mantel. Kõvasti õmblusi ja ma ei tundud oma nina. Mees mu juures ütles, et olen üks niiöelda mehike. Mul on asenduslik keha, mis hävib mõne tunni jooksul. Mul oli paar tundi aega, et kõik oma pooleli jäänud asjad ära lõpetada. Kuna mulle ühegi ei meenunud, istusin tee kõrval oleva puu najale ja mõtlesin. Mõtlesin vanematest ja inimestest, kes minust hoolivad. See arutelu mu peas lõppes paari minutiga. Seejärel hakkasin lugema kui paljudest kividest koosneb tee. Kulus minuteid... tunde... Ma hakkasin lagunema. Osakesed haihtusid ära... Ma olin minemas. Hüüdsin veel talle head aega ja lagunesin. Ma olin kerge, sain lennata! Tõusin järjest kõrgemale ja tundsin väga ülistuslikku tunnet. Mind ümbritses valgus. Nägin ainult taevaväravaid, mis olid täiest lahti. Ma liikusin ilma igasuguse takistuseta sinna. Lõpuks ometa ma näen ka seda kohta! See on nii kena ja hell! Pole negatiivsust, kõik on parimas korras. Näen rootsi lauda igasuguste erinevate toitudega pakkumisel. Telekas parimate filmidega ja arvuti, kus on kõik mängud maailma olemas. Teadsin koheselt, et olen lõpuks ometi paradiisis! Võtsin istet ja veetsin mõnusasti aega teiste hingedega rääkides.

Nii leidsingi rahu endas.


Ma olen igaveseks surnud. pagendatud maalt, läinud puhkama, et ei peaks iialgi enam midagi tegema.
Rahul.
Vaikus.
Kes see kirjutab??






et siis mu kõige esimene pikem kirjutis, mis ei ole koolis tehtud üsna kahtlane ja mõttetu. Sai alguse Darren Shan'i viimasest triloogiast, kus Darren ära suri