Everleigh Constantine

2.


Esimene kord tundsin ma ennast üle pika aja suures kimbatuses olevat. Keerutasin võtit oma pikkade kondiste sõrmede vahel, vaadates tundmatus tänavas ringi. Oskasin hästi kohti meelde jätta, kuid see ei segaks mul kuidagi ära eksida. Pealegi ei olnud mul kuigi suurt tungivat soovi tagasi sinna musta korterisse naaseda. John ei tundunud olevat sedasorti inimene, keda üldse huvitaks ümbrus. Ta oli enesekeskne ning see ükskõiksus, millega ta mind vahtis, oli kummitav. Ma olin tema külaline! Kus olid tema austuse avaldused ning kasvõi väike abi söögi valmistamisel? Hingasin reostatud õhku sügavalt sisse, pistes mõlemad käed teksade taskutesse. Olin isale lubanud, et ma ei raiska palju raha. Ummik oli juba väiksemaks jäänud ning piibitamist kostus iga minutiga üha vähem ja vähem. Linnaelu muutis mind üha närvilisemaks. Inimesed möödusid minust, tegemata kordagi välja kahvatust ja üleni tumedates toonides riietunud tütarlapsest. Seattles teadsin ma enamasti kõiki neid, kellega ma koolis kord käisin, kellega käin ja ka neid, kellega olin juhuslikult tutvunud. Seal tundusid inimesed sõbralikumad olevat. Kuid maailm on kõiksuguseid inimesi täis ja ma ei kurtnud. Ma eelistasingi üksindust, olgugi, et vahepeal sooviksin ma tõesti omale New Yorgis mõnda teejuhti. Jõudsin ühe väikese putka juurde mille aknast ma sisse piilusin. Koht ei olnud täis rahvastatud. Pigem silmasin ma vaid viite inimest, kõik eraldi laua taga istumas, mõnel isegi ajakiri või ajaleht käes. Viisin pilgu müüjale, kelleks oli helepruunide ning roheliste silmadega päikest saanud noormees. Muigsin endamisi. Kui mul oleks piisavalt ajusid ja kui ma käiksin moega kaasas, siis ma kindlasti kadestaksin teda. Päike ei hakanud mulle kunagi külge. Isegi mitte siis kui ma passisin rannas päev otsa järjest. Tajunud, et ma vahin teda, pööras teenindaja oma pilgu mulle ning naeratas kutsuvalt. Jah, ma mõistsin koheselt miks ta nii tegi. Oli palav suvepäev ning kes ei tahakski sisse astuda, et ennast natukene jahutada ühes varjualuses kohakeses? Muigasin endamisi. Raha mul oli ning ma võisin omale väga vabalt mõne jäätise tellida.
Sisenesin kohvikusse, kus mind tervitas mõnus vanilli lõhn. Arvata oli, et see oligi asi, mis enamus kliente siia kohale tõi. Mulle hakkas see kohake koheselt meeldima. Taustaks kõlas vaikne jazz muusika, mille rütmi järgi oleksingi tahtnud edasi astuda, kuid eneseaustus, nii madal kui see ka ei oleks, sundisin ma ennast normaalseks ja astusin leti juurde. Klient, kes sai oma kohvitassikese kätte, eemaldus kõrgest lauast ja liikus nurga juurde, kus ta istet võttis, oma ajalehe lahti lõi ja seda tuima ilmega lugema jäi. Elu oli igav. Seda võisin välja lugeda kõigi näoilmetest. Me kõik vajasime mingisugust põnevust. Enamus saidki selle. Need, kellel olid ekstreemsed hobid, nende elu võis väga lahe olla. Ohkasin vaikselt, pöörates enda pilgu seejärel noormehele, kes mind ootavalt vaatas, endal endiselt seesama leebe naeratus näol. Firmamärk? Ma ei suutnud oma muiet kustutada ning ma ronisin pukile istuma.
„ Üks šokolaadi jäätis palun,“ esitasin tellimuse. Ta noogutas kiirelt, pööras mulle selja ja läks lärmaka masina juurde. Vaatasin taas kohvikus ringi. Inimesed isegi ei vaevunud meie poole vaatamagi kui nooruk täiendas topsikut kakaovärvi jäise plöksiga ja selle minu ette asetas. Maksin ära ning võtsin valge plastlusika, torgates selle jäätisesse, kuid sööma ma seda veel ei hakanud. Jäin taas ringi vaatama, seekord silmitsedes seinu, mida kaunistasid mõned maalid. Eemal seisis ka veel üksik peegel ning siis meenus mulle üks tähtis pisiasi, mida ei leidunud minu uues toas! Peegel! Neetud, olin selle maha unustanud.
„Sa oled uus siin, eks?“ uuris noormees järsku. Kergitasin kulme ning vaatasin tema poole, torgates lusika omale suhu. Noogutasin kergelt, vaadates tema poole, ise pistes lusika jäätisesse tagasi.
„Kuidas sa teadsid?“ küsisin viimaks kui olin oma jäätiseampsu alla neelanud. Ta naeratas kergelt ja vaatas korraks ukse poole. Kui mitte kedagi sisse ei astunud, suunas ta oma rohelised silmad mulle tagasi.
„Sa vaatad uudishimulikult ringi. Ja ma nägin kui sa eile tulid siia,“ vastas ta ausalt. Muigasin taaskord. Lahe. Mulle meeldisid ausad inimesed ja see teenis minu silmis suure plusspunkti kui ta ei hakanud isegi valetama. Siis sirutas ta oma käe välja. „Jason.“
Vaatasin ta käsi mõned sekundid. Ma ei olnud suurte viisakusetikettidega harjunud. „Everleigh,“ tutuvstasin ennast vaid eesnimepidi, surudes ta jahedat käsi natuke aega ja lasin siis sellest lahti. Tekkis vaikus. Paistis, et mõlema jaoks oli see isegi meelepärane. Sain oma jäätist rahulikult edasi süüa ja oma mõtteid mõelda ning tema sai kliente teenindada, kes olid natukese aja pärast kohvikusse sisse sadanud. Jälgisin inimesi seekord väiksema uudishimuga. Nad olid täiesti tavalised. Samasugused nagu Seatlles. Ja kui ma neid põhjalikumalt uurima jäin, avastasin, et mõni sarnanes väga minu kodulinna kohalikuga. Maailm on nii väike...
„Tahad juurde?“ küsis Jason järsku. Võpatasin kergelt ning vaatasin oma topsi poole. Olin selle tühjaks jõudnud süüa. Paistis, et minu üllatunud ilme oli tõsiselt naljakas, sest märkasin silmanurgast kuidas ta taaskord naeratas. Raputasin kiirelt pead. Ma ei julgenud isegi mõelda selle kaloriarvu peale mida ma täna alla neelanud olen!
„Ma arvan, et pean minema hakkama,“ laususin vaikselt, hüpates pehmelt pukilt maha. Ta noogutas aeglaselt.
„Näeme siis kunagi veel,“ sõnas ta rõõmsameelsel häälel ning väga lootusrikkalt. Surusin huuled tugevasti kokku. Kunagi. Seda kindlasti. Noogutasin talle tummalt ja väljusin kohvikust, kiirustades ruttu akendest mööda, et saada minema tema vaateväljast. Vihkasin kui inimesed muutusid minu ümber niisugusteks. Ma isegi ei mõistnud miks. Nad olid alati rohkem avatud minu juuresolekul. Muidugi välja arvatud John Constantine, kes hoolimata minu kohalolekust oli tuim. Tõmbasin taskust telefoni välja ja valisin isa numbri. Vajutasin rohelisele nupukesele ja tõstsin vana Nokia kõrva juurde. Ma ei olnud kungi soovinud omale muud telefoni. Kasutasin muid asju selleks, et muusikat kuulata. See asi, mida ma käes hoidsin, oli helistamiseks.
„Hallo?“
Ma üllatusin korraks. Oli väga tore kuulda seda karedat häält, mis siis, et ma olin kodust eemal viibinud ainult üks päev. Naeratus ilmus mu näole. „Hei, paps!“ Mu hääl kõlas seekord tõesti reipalt ja võltsimatult rõõmsameelsem kui kunagi varem. Ma olin tõesti õnnelik.
„Eve?“ Naeratus ei hajunud mu huulilt kusagile. Isa oli ainuke, kellel oli Õigus kutsuda mind sellise hüüdnimega. Teised olid aga kohustatud lausuma mu täisnime, olgu nad nii head sõbrad kui tahes. „Kas midagi on lahti?“
„Ei,“ hingasin sügavalt sisse. „Paps, kas sa saad mulle teene teha?“
„Millise?“ Nüüd muutus tema toon ettevaatlikumaks. Teene. Viimane kord palusin, et ta õpetaks mind rolleriga sõitma ning see viis mu otsejoones operatsioonilauale, sest ma olin otse meie aeda sisse kihutanud ja traadid omale kõhtu, kätte ja jalga löönud. Endaarust olin ma väga kindlalt hoidnud kurssi. Pealegi ei olnud see sõit nii raske. Kõik oli mul lausa käpas. Miski oli mind tookord justnagu lükanud ja alles seejärel kaotasin ma juhitavuse.
„Kas sa saaksid saata mulle selle peegli, mis minu toas on?“
„See nurgast katkine peegel?“
Üllatunud? Seda ta oli. See peegel, mida ma igatsesin, oli vana, katkine, kuid mulle kallis. Selle raamid olid nikerdatud vanast puidust, kuid ometigi olid need vastupidavad. Pealegi oli see peegel mulle tähtis. „Jah.“
„Midagi veel?“
„Ei.“
Vaikus. Tundus, et ta arutles mu palve üle. Jah, tõsiselt, seda oli väga vähe mida ma palusin. Ma ei küsinud raha ega midagi. Lihtsalt peeglit. Vana ja närust peeglit.
„Mille jaoks sul seda vaja on?“ uudistas isa seejärel.
„Ma olen tüdruk.“ Pööritasin dramaatiliselt silmi. Ma ei saanud talle tõde rääkida. See paneks ta peegli ära lõhkuma ja siis läheks tükike minust kusagile kaugele eemale ja ma ei oleks enam Mina. Kuid paistis, et see vabandus mõjus. Vaevalt, et ta usuks, et Johni juures on minu jaoks eraldi tuba peegliga mille ees ma saaksin ma uusi riideid peale proovida või siis meikida.
„Olgu pealegi.“ Vaikus. „Helista kui midagi veel vaja on. Ma saadan peegli täna ära. Homseks peaks see vist kohal olema.“ Taaskord valitses meie mõlema vahel vaikus. Ma vihkasin seda, et me kumbki ei osanud korralikult kõne lõpetada vaid me jätsime koos otsad lahtisteks, mis siis, et samal ajal soovisime kas midagi küsida või öelda.
„Olgu, tšau siis.“
Ta hingas pahinal sisse: „Tšau.“
Ning nii oligi kõne lõpenud. Libistasin telefoni taskusse tagasi ning vaatasin ringi. Peegel. Naeratus tuli taas aeglaselt mu näole ning ma sammusin edasi mööda rahvastatut tänavat edasi.

3.

Pärast jalutuskäiku igavas New Yorgi linnas, jõudsin ma enne kaheksat koju. Tähendab ma üritasin seda korterit nii nimetada selleks, et saada ebamugava tunde ära. John oli ära, nii nagu ma arvanud olin, ja korteris kajasid minu vaiksed sammud. Asetasin võtmed lauale ja lajatasin oma kilekoti sinnasamma kõrvale. Kuna ma olin ilmselt siia väga kauaks jäämas ja isa ei taha mind nii pea tagasi kodus näha, pidin olema mina see, kes siinseid toiduvarustusi täitis. Olin kokku ostnud natuke saia, makarone, koti kartuleid ning muid toiduaineid selleks, et vähemalt paar päeva siin mitte nälga surra ja selleks, et minu hooldaja ainult alkoholi dieedil ei istuks ja nätsu ei mäluks.
Muigasin selle mõru mõtte peale. Kujutasin isegi ette kuidas ma ühel ilusal suvisel õhtupoolikul tulen siia ja näen oma onu näljast suremas. Olin oma jäätisekalorid tänasega tasa teinud nii, et ma käisin mööda New Yorgi tänavaid jooksmas. Küll nendesamade riietega, aga see ei lugenud. Ma kaotasin seda, mida kaotada tahtsin.
Võtsin asjad kotist välja ning ladusin need riiulitele, kuhu pidasin sobivateks, jättes siiski kartulid lauale. Seejärel asusin ma koristama, küürides maha tolmukihi köögi kappidelt ja muudest kohtadest, üritades inimlikuma mulje lisada sellele korterile. Alles siis kui sain põranda ilusasti pühitud, asusin ma söögi kallale, millega läks õnneks väga kiirelt.
Kui ma viimaks valmis sain, astus John uksest sisse, kes ei vaaanud minu poolegi, kuigi terve tuba oli täidetud isuäratava praekartuli lõhnaga. Ta sammus minust mööda, võttis kapilt ühe rohelist tooni pudeli ja klaasi ning võttis laua taga istet.
„Tere,“ pomisesin vaikselt, ladudes omale väikese kuhja kartulitest taldrikule ja istusin tema vastu. John tõstis korraks pilgu ja noogutas, oodates ilmselt selle järele, et ma midagi küsiks või ütleks. Ma ei olnud kuigi suur küsimuste esitaja tegelikult. Siin ei olnud ka mitte midagi huvitavat mille kohta pärida. „Miks mul ajalised piirangud on?“ uudistasin viimaks. Torkasin kahvli oma söögi sisse ja tõstsin selle oma silmade kohale, vaadates seda ükskõiksel ilmel. Kartul mis kartul. Praetud, mitte toores.
„Sa oled liiga noor...“
„Ma olen varsti kaheksateist...“ pomisesin talle vastuseks. Mees kallutas oma pea küljele, jahe pilk mulle kinnitatud. Samal ajal kallas ta omale aga oranžikat tooni vedelikku klaasi, ajamata kordagi üle ääre. Siis asetas ta pudeli vaikse kolksatusega lauale ja tõstis suule. Hingasin sügavalt sisse. Vastik! Ma vihkasin keelde ja ajapiiranguid. Ma vihkasin üldse piiranguid! Ning reeglid on rikkumiseks. Kuid paistis, et sel teemal ta enam arutada ei tahtnud. Ilmselt olin ma üleüldse mõttetu olevus tema jaoks. Miks ta üldse nõustus mu isa palvega mu siia saata? Solvunult asusin ma oma kartuliportsu tühjendama kuni viimaks sellega otsad tegin ja tühja taldriku kraanikaussi viisin. Neetud! Ma vajasin oma peeglit ja kohe! Sammusin temast mööda, minnes otsejoones oma tuppa, kus ma olin akna enne lahti teinud. Nüüd, õhtuga, oli siin jahe. Vähemalt üks asi, mis hea oli. Vihkasin kui ruumis oli palav. Vajusin oma voodile istuma ning vahtisin aknast välja. John jõi endiselt köögis ja mina... Ma lihtsalt surin siia igavusse. Lasin oma silmadel kinni vajuda ning seejärel heitsin voodisse selili. Siin oli igav. Lihtsalt surmavalt igav.

Ärkasin vaikse sahina ja pomina peale. Avasin oma silmad ning ohkasin raskelt. Hommik oli ilus. Väljas paistis ere päike, inimesed läksid randa ja nautisid suve ja mina... Mina olin kinni selles urkas koos neetud ajapiirangute ja muude jamadega. Lisaks sellele on mul Salapärasust teesklev onuke, kes muud ei teegi kui kaob minema, keeliatb ja tuleb tagasi siis kui ta tahab. Täna ma murran selle neetud ajapiirangu! Ma ei kavatse passida siin ja teha nägu nagu ma olen rahul kõige sellega! See korter haiseb ja kõigest tuulutamisega ei saaks seda puhtaks.
Järjekordne sahin äratas mu enda solvunud mõtetest ja ma vaatasin kõrvale. Kas see tõesti sai olla? Seina ääres seisis umbes pooleteise meetrine pruunikasse paberisse mässitud pakend. Hüppasin voodist välja, tõmbasin kardinad akna ette ning tegin korraks ukse lahti. Johni ei olnud. Aga ta oli toonud peegli siia. Muigasin endamisi ja rebisin paberi lahti, asetades peegli seejärel hellalt oma voodile seisma. Minu rikkus ja kullast kallim ese!
„Peeglike peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal,“ pomisesin lõbusalt.
„Igatahes mitte sina,“ vastas noore tütarlapse hääl. Jälgisin oma peegelpilti. Noor tüdruk, kes mulle vastu vaatas, näis rohkem pahane olevat. Tema mustad juuksed olid segamini ja mustad teksapüksid ning hall maika olid kortsu läinud. Ta tõmbas sõrmedega läbi oma juuste ja vaatas seejärel mu toas ringi, ise nina kirtsutades. „Ma oleksin oodanud midagi uhkemat...“ lausus ta siis, suunates viimaks oma tumedad silmad mulle.
Kui nüüd aus olla, ma armastasin seda neidist seal peeglis samal palju kui iseennast. Õigemini see olingi mina seal, kuid erinevate mõtete, käitumise, tooni ja sõnadega. Isegi pilk meie silmis oli nii erinev, mis siis, et me näisime täiesti samasugused olevat.
„Mul on hea meel sind jälle näha,“ sõnasin talle lõbusa tooniga. Pöörasin peeglile selja, kuid Tema jäi püsima samat moodi nagu ta enne oli, käed rinnal risti ja silmis halvustav pilk kui ta mu toas ringi vaatas.
„Sa peaksid tõesti midagi ette võtma. Sa ei oska enam isegi riideid valida!“ tähendas tüdruk, siludes oma halli särki. Kehitasin õlgu. Oli hea teda taas näha ning temaga rääkida. Ma hindasin väga kõrgelt neid päevi mil me koos oleme juttu ajanud, arutanud ja... lihtsalt asju koos teinud. Ta on mind aidanud. Mitte küll füüsiliselt, aga vaimselt ning ta on olnud mulle moraalseks toeks. Sellest piisas, et teda armastada sama palju kui ema, keda mul enam aastaid ei ole olnud.
„See pole minu tuba,“ ütlesin talle. „Pealegi jään ma siia ainult paariks kuuks...“
„Paariks kuuks?“ lõikas ta mu lause pooleks. Noogutasin ja pöörasin ennast taas lõhestatud peegli poole. „Sa teed nalja, eks? Kuidas sa siin terve see aeg elada kavatsed? Ei mingeid postreid, ei mingit telekat, vaevalt, et sa siin urkas ilusaid poisse näed ja mis kõige hullem – jäneseurg näeb ka luksuslikum välja!“
Kuulasin naerulsui tema kaeblusi, ise rahulikult oma asjade juurde minnes. Hakkasin omale uusi riideid otsima, ise vahepeal vaadates peegli poole, kus tüdruk minu liigutusi kordas, küll aga mõningase aeglusega. Kontrollis mu garderoobi. Ma ei olnud omale uusi riideid juba mitu nädalat ostnud ja see lootus jääb vist ka unarusse. Vaevalt, et ma siin midagi uhket vajama peaks. Inimesed näevad siin Nii tavalised välja.
„Võta see must suvekleit,“ pakkus näitsik. Vaatasin tema poole. Ta oli kohvrist välja võtnud vana kleidi ning tõstis selle enda kohale. Mis mulle meeldib on see, et temal on peeglis oma maailm ja minul on Siin enda maailm. Reaalmaailm. Nii kutsusime me mõlemad seda paika kus me elasime. Ta puutus neidsamu asju mida minagi, aga erinevus oli see, et mina ei tajunud seda. Ja kui mina tegin midagi, siis kahjuks tundis Tema seda.
„Mida ma teen sellega?“ Korjasin riideeseme samuti kohvrist ja astusin peegli ette. Neidis kordas iga mu liigutust täpse ajastusega kui ma surusin selle kleidi vastu ennast. See sobis mulle. Õigusepoolest sobiksid mulle kõik mustad riided sest kahvatu nahk annab hästi laheda kontrasti selle juurde, kuid selle kleidiga käisin ma mööda Seatllet ringi siis, kui ma olin sõbrannadega väljas. Enamasti poistega flirtimas või muid lollusi korda saatmas.
Peegeldus muigas mulle jahedalt näkku „Sa paned selle selga?“ Nõme sarkasm. „Ja siis sa lähed sellega välja.“
Ohkasin vaikselt. Mulle meenus Jason. Kuidas reageeriks mingisugune võõras noormees kui üks tütarlaps tuleks tema juurde kohvikusse, endal kleit vaevu poole reieni ulatumas? See näiks flirtimiskatsena. „Oh ole nüüd! Väljas on kolmkümmend kaks kraadi sooja ja sina konutad siin toas! Sa sured lämbumissurma nii! Rääkimata siis igavussurmast...“
Surusin huuled tugevasti kokku ja saatsin talle halvustava pilgu. „Olgu,“ nähvasin talle pahaselt. Vihkasin kui teistel oli õigus. Ma sureks siin nii igavus kui ka palavussurma. Vahetasin kiirelt riided ära ning viskasin vanad teksad ja särgi lohakalt voodile. Seejärel astusin tagasi peegli ette ning silmitsesin ennast sealt. Mul olid pikad jalad, kuid tänu näljutamisele olid nad kondised. Mul ei olnud selliseid ümbermõõte nagu teistel tüdrukutel. Ma olin... tavaline. Ja kuigi ma ei olnud iseendaga kunagi rahul, ei kavatsenud ma aega raisata selliste mõtete peale nagu oleks iluoperatsioon. Ma tõesti ei soovinud oma rinnad täis pumbata mingisuguse nõmeda silikoniga. Mu peegeldus haaras kleidi alumisest servast kinni ja keerutas ennast, vaadates mind igast küljest. „Sobib.“
Vähemalt olin ma kellegi heakskiidu ära teeninud. „Nüüd hakkame me sinu näo kallal töötama...“ alustas ta, kuid minu vali oiatus sundis ta peatuma. Peegelpilt kergitas üllatunult kulme.
„Ma ei kavatse ennast meikida!“
„Ma ei mõelnudki seda,“ kõnetas neidis mind rahulikult. „Sa näed välja nagu panda aga külm vesi peaks selle ära parandama.“ Kiristasin hambaid. Alati järgnes heale kommentaarile kriitika. Noogutasin talle alandlikult. Tema oli alati see, kes teadis mida teha. Iluga vähemalt. Suundusin vannitoa poole, kui kuulsin teda parajasti kommenteerimas:“ära unusta oma niisutavad näokreemid. Ma olen kindel, et su nahk hakkab varsti maha pudenema.“ Sisisesin vihaselt ja lajatasin ukse valjult kinni.

mis selle filmi nimi on?
aga muidu tõesti täiega hea :)

Filmi nimi ongi Constantine :) Aga nagu ma mainisin, on siia lisatud midagi muud peale filmis olevate faktide. Näiteks ei olnud seal omaette rääkivast peegelpildist juttu. Ma lihtsalt tahtsin midagi ise teha XD

4.

Ma tundsin ennast väga ebamugavalt kui kõndisin mööda tühja korterit ringi, must suvine kleit õrnalt vastu minu jahedat nahka puutumas ning olematu tuule käes voogamas. Ohkasin vaikselt. Alati osati mulle oma arvamus peale suruda ning alati olin mina see, kes pidi lõppkokkuvõttes alla andma. Vaatasin alla. Olin peegelpildi nõudmise peale jalga pannud oma lõpupeo jaoks ostetud mustad tikk kontsad. Nad olid ebamugavad, kuid ilu nõuab ohvreid. Peegli sõnul. Tõmbasin sõrmedega läbi oma kammitud juuste ja vaatasin akna poole. Rulood olid selle ette tõmmatud, lubamata päikesel kusagile sisse paista. Ainult minu tuba oli koht, kus võis nautida seda vähest päikesepaistet.
Suundusin tagasi oma tuppa, kus ma voodisse istuma hüppasin ja peegli poole vaatasin. Tüdruk silmitses mind natuke pahuralt:“Kas sa tead, et kui sa nii veel teed, jääb sellele kole jälg järele?“
Pööritasin silmi. Samal ajal kui mina kusagil koolis tuupisin, oli tema minu ajakirju lugenud ja hiljem mulle koduste tööde kõrvalt kogu selle jama ette lugenud. Kuid ma tänasin teda selle eest. Tema oli see, kes hoidis mind sellest, et ma hulluks ei läheks. Mitte, et ma nüüd täiesti terve mõistusega ka oleks. Ma räägin ju siiski oma peegelpildiga! Kummardusin üle oma jalgade ja tõmbasin valu tekitavad kingad ära, visates need kohvrite juurde. „Mida sa teed?“ ahhetas neidis. Tajusin isegi kuidas ta tahtis joosta sinna, et need maast üles korjata ja minu tee pealt eest ära lükata, kuid selle asemel pidi ta minema oma peegelmaailmast ise nendeni. Ta korjas jalatsid üles ning mina astusin voodist eemale, minnes oma toa nurka kuhu olin hellalt asetanud oma vanad ja kulunud teksad. Hall värv ei sobinud absoluutselt selle riideeseme juurde mida ma praegu kandsin, kuid mind ei huvitanud. Ma ei kavatsenud mõnda moodi jälgida. Toppisin need jalga, tajudes endal väga selgesti peegelduse pahast pilku. Ma mõistsin teda täielikult. Tal oli hale mind sellisena vaadata.
Kui ma ennast sõnatult püsti ajasin, suundusin vannituppa. Kuigi ma olin just karjunud, et ma ei kavatse ennast meikida, mõtlesin ma nüüd ümber. Vaatasin endale räpasest peeglist vastu ning võtsin pisikese karbikese kätte, mille olin siia kaasa vedanud. Tegin selle lahti ning viisin pilgu mustale lauvärvile. Pintsli kätte haaranud, asusin sellega oma silmi raamima. Kui ma valmis sain, vaatasin enda peegeldust jahedalt. Nägin välja nagu mõni gootistunud teismeline. Kuid muuta ma midagi ei kavatsenud. Lisasin veel ripsmetušši ja väljusin, liikudes tagasi oma toa poole.
„Sa näed nüüd parem välja,“ kommenteeriti mind kibestunud toonil. Noogutasin vaid ükskõiksel moel. Ma ei tahtnud temaga riidu minna. Ma ei tahtnud, et ta matkiks iga mu liigutust ja vahiks mulle sama tuimalt otsa nagu mina teda. Läksin peegli ette ning vaatasin talle otsa. Oli lausa uskumatu, et ma ei olnud talle nime mõelnudki. Mõtlesin temast kui iseendast. Talle vist ei sobikski muu nimi kui Everleigh Constantine. Kummardusin mõranenud nurga poole, viies sõrmega üle selle. Peegeldus jälgis mind.
„Mida sa teed?“ küsis ta, kui ma oma küüned ühte prakku surusin. Tundsin kuidas teravad servad mulle sõrme lõikasid, kuid ma ei teinud teist nägugi.
„Ma lähen välja,“ laususin talle, rebides viimaks ühe tüki peeglist. See oli umbes kümne sentimeetriline ja sama terava otsaga nagu mõni kööginuga. „Ja sina tuled minuga kaasa.“ Vaatasin talle otsa, suutmata varjata oma naeratust. Me tegime vahel täiesti lolle asju selleks, et tülist hoiduda. Pöörasin talle selja ja võtsin oma vana kulunud seljakoti ning pistsin peeglikillu taskusse. Heitsin oma rahakoti ja telefoni sinnasamusesse ning väljusin korterist.

Sammusin taas mööda tuttavat tänavat edasi, möödudes parajasti teatud kohvikust, kui ma sisse korraks vaatasin. Jason oli taas oma tööpostil ning ajas juttu ühe vanema meesterahvaga. Surusin korraks huuled kokku. Vaatasin mõni hetk toda kena noormeest ning siis tabas mind see, mida ma pole väga ammu tundnud. Mul tuli loomulik jäätise isu peale. Sisenesin kohvikusse, vaadates taaskord ringi, ise samal ajal endal uudishimulikku pilku tundes. Siis vaatasin ma ise noormehe poole, kes mulle taaskord laialt naeratas. Sammusin letini ja võtsin pukil istet.
„Tere Everleigh,“ tervitas ta mind nagu mõnda vana sõpra kellega ta pole juttu ajanud umbes pool oma elueast. Naeratasin talle ja noogutasin. „Hei.“ Armastasin anda lühikesi vastuseid. See mitte ei pannud inimesi tundma ebamugavalt minu ümber. See muutis mu teiste jaoks igavaks ja mingil moel ka salapäraseks.
„Ja mida ma saan sinu heaks teha?“ Tema naeratus ei hajunud kusagile. Pigistasin oma seljakotti süles, kobades samal ajal teise käega luku järel, mis õnnestus mul lahti tõmmata ja rahakott välja võtta.
„Jäätis. Šokolaadi oma,“ laususin tellimuse. Ta noogutas kergelt ja läks taas aparaatide juurde. Mürin kostis vaid mõne hetke ning siis asetas ta jäätise hellalt minu ette, ulatades mulle ka lusika. Kuna taaskord, inimesed olid ise eemale tõmbunud, asus ta minuga juttu ajama.
„Kust sa siia kolisid?“
„Seatllest,“ sõnasin vaikselt, torgates lusika oma jäisesse hommikusööki. Ta noogutas aeglaselt. New York ja minu kodulinn olid väga kaugel üksteisest. Ma aimasin järgmist küsimust. Miks ma üldse nii kaugele tulin, kuid seda ta ei küsinudki. Vaatamata enam talle otsa, kummardusin jäätise kohale, asudes seda aeglaselt sööma, mõeldes samal ajal oma mõtteid kui tema mind huvitatult jälgis. Lõpetasin oma jäätisega üsnagi aeglaselt. Vahepeal oli ta läinud taas kliente teenindama, tervitades oma rõõmsal häälel uusi sissetulijaid. Vaatasin ringi. Inimesed tundusid kõik päeva nautivat. Peale ühe. Ta eemaldus rahvast kiiresti, minnes otsejoones kõige varjulisemasse nurka kohvikus. Ta kandis musta nahkmantlit, hoolimata sellest, et väljas oli tapvalt palav ja peas oli tal müts. Kui ta selle eemaldas ja lauale asetas, sain teda tähelepanelikult uurida. Tegu oli mehega, kes oli Johniga ilmselt sama vana. Tal olid pruunid juuksed ning helehallid silmad. Kergitasin kulme. Ta nägi nii erinev välja. Keerutasin endiselt oma lusikat sõrmede vahel kui ta minu pilku endal tundis ja pea kõrvale pööras, kinnitades oma helehallid silmad mulle. Olin võimetu kõrvale vaatama ka siis kui ma tundsin, et pärast minutilist silmsidet on selleks õige aeg. Aga miski sundis mind teda lihtsalt vahtima. Nahk tema põsel hakkas justkui kooruma. See tõmbus kokku, tuues nähtavale rohekashalli lihasmassi. Avastasin, et värisesin jubedalt kui haavaleht, ise endiselt võimetu kõrvale vaatama ega silmad sulgema. Kogu mehe nägu oli juba hetk hiljem selle rohelise lihastikuga täidetud ning tema silmad, mis ennist helehallid olid, olid muutunud punaseks ning iirised olid oranži värvitooni võtnud. Minu kangestunud olek paistis aga talle meeldivat mistõttu ta naeratas mulle laialt, paljastades nii oma terava hambarea.
„Everleigh, on sinuga kõik korras?“
See hääl äratas mind justkui luupainajast. Ma võpatasin ning pilgutasin silmi, vaadates seejärel otsa Jasonile, kes mind murelikult silmitses. Heitsin korraks ühe pilgu mehele, keda ma olin just vahtinud ning enda kergenduseks avastasin, et tegu on siiski inimesega, mitte olevusega, mille mu alateadvus lõi. Sundisin ennast noogutama ja naeratasin talle oma värisevate huultega:„parimas,“ valetasin talle. Ma ei kavatsenud kellegile rääkida sellest, mida ma olin just näinud. „Palun mulle veel üks jäätis.“ Noormees silmitses mind veel mõni hetk murelikult, kuid otsustas siis mu palve täita. Ta võttis mu tühja topsi ja täitis selle jäise šokolaadimöksiga. Asusin seda sööma, vaatamata seekord enam kohvikus ringi ja ignoreerides seda, et mu kõht oli ammu täis. Ma pidin lihtsalt oma mõtted millegi muuga täitma kui need tühised ja igapäevased asjad. Nägin just deemonit. Ma ei olnud küll päris kindel kas see oli õige nimi tema kutsumiseks, kuid muuga ei tulnud ma toime. Neelatasin viimase lusikatäie ja lasin sellel tühja topsikusse langeda. Sulgesin mõneks hetkeks silmad selleks, et keskenduda, kuid mind äratas see, et tüütu uksekell tilises. Avasin silmad ja vaatasin ringi. Too mees oli väljunud ja nüüd jälgisin kuidas ta akendest mööda kõndis, vaatamata enam kordagi minu poole. Tema näonahk oli täiesti õiges kohas. Nüüd kui mul oli mõni hetk teda taas vaadelda, pidin endale märkima üles selle, et ta oli Jasoniga isegi sama kena. Ilus, kena.
„Noh?“ küsis noormees, sundides mind pilku tänavalt kõrvale rebima ja talle otsa vaatama.
„Noh?“ kergitasin kulmu.
„Kas sa tundsid teda?“ Mind üllatas see, et ta oli üldse vaevunud tähele panema seda, kuidas ma seda meest vaadanud olin. Vangutasin pead. Ma ei teadnud siit linnast mitte kedagi peale toreda klienditeenindaja ja oma onu.
„Imelik. Sa vaatasid tead nii...“
„Kaua?“ Ma üllatusin isegi, et olin nii abivalmis ja pakkusin sõnu kirjeldamiseks seda, mida ma olin just teinud. Kas ta ei olnud just märganud, et ma värisesin nagu mingisugune jänespüks? Või ta oletas, et see oli tingitud jäätisest, mida ma olin söönud? Oleks see vaid nii. Kuid Jason noogutas ja ma ohkasin vaikselt, asetades mõlemad käed oma seljakoti ümber.
„Mu tööpäev lõpeb kohe,“ sõnas nooruk vaikselt. Viisin pilgu seejärel kellale. Pool viis. Vara. Seatlles alles algas minu suvine ’tööpäev’. See oli aeg mil me tüdrukutega välja minema hakkasime, alustades poodlemisega ja seejärel läksime mõne sõbra juures, kus toimus mingisugune pidu. Kuigi ma hoidsin alkoholist eemale, sai seal sellegi poolest palju nalja. Igatsesin neid päevi. Kuid nüüd ei võtaks mind isa avasüli vastu vaid saadaks kohe esimese lennuga tagasi New Yorki Johni juurde, kes mind ilmselgelt näha ei tahtnudki. Äkki ma olingi põhjuseks miks ta nii vara ära kadus ja nii hilja tagasi tuli?
„Ma arvan, et ma hakkan minema siis,“ vastasin ning libistasin ennast pukilt maha. Võtsin rahakoti ja maksin ära. Ta pistis raha kassasse kuid vaatas jälle mulle otsa.
„Kas sul oleks midagi selle vastu kui ma sulle linna natuke tutvustaksin?“ See kõlas hea pakkumisena. Naeratasin ja noogutasin talle.


Alles eile poleks ma uskunud, et kõnnin mõne poisiga mööda New Yorgi tänavat ringi ja üritan meelde jätta kõik, mis mulle räägitakse. Jasonist saab kunagi suurepärane giid. Ta seletas kõike nii rahulikul häälel ning mitte miski ei libisenud mu kõrvast mööda. Küll aga libises mõni asi teisest kõrvast välja. Väljas oli hakanud hämarduma ning me peatusime ühes pargis, purskkaevu juures. Ta võttis selle äärel istet ja mina tegin sedasama, tõstes jalad koheselt selle peale. Asusin oma ketside paelu lahti tegema ja pistsin seejärel jalad jahedasse vette. Noormees ei pannud seda pahaks. Selle asemel vaatas ta meist mööduvaid inimesi, kes ei vaadanudki meie poole. Mulle nii meeldis. Ma vihkasin liigset tähelepanu. Piisas vaid sellest kui minuga rääkis üks inimene ja ma olin rahul.
Sulistasin jalgadega vees, ise pööramata tähelepanu sellele kuidas aeg lendas. Vaikuses oli nii hea olla. Kuid kahjuks äratas Jason mu mõttemaailmast õrna raputusega õlast ja ma vaatasin talle otsa. Park oli tühjaks jäänud ning nüüd olime me ainult kahekesi. Hingasin sügavalt sisse ja tõstsin jalast veest välja. Neid natuke kuivatanud, panin jalatsid jalga ning siis hakkasime tagasi linna poole minema. Seekord kõndisime vaikuses. Jumal tänatud! Kogusin taas oma mõtteid. Vahepeal oli Jason oma koju läinud. Ta elas ühes kortermajas mis asus natuke maad eemal sellest kohvikust ja vahetades viisakad hüvastijätusõnad, kõndisin üksinda mööda pimedat tänavat edasi. Ma ei julgenud kella poole vaadatagi sest teadsin, et ajapiirang oli ammu ületatud.

Tegelikult neli:)
Pähh, ära loodagi et MINA ära kaon
Mulle meeldis. Filmi pole küll näinud aga vaatasin see eest treilerit mis mind nüüd seda juttu lugema paelub
Aga UUT osa!!!

5.

Korter oli tühi. Tänu jumalale. Astusin kiirelt edasi, üritades nii kiiresti kui võimalik enda tuppa minna, et seal oma hõõruvad ketsid ära saada. Vajusin kiirelt voodile istuma ja tegin paelad lahti. Heitsin niisked jalatsid toa nurka ning vaatasin punakaks muutunud kanda. Ohkasin raskelt. See oli paganama valus! Plaastreid mul kaasas ei olnud, vaevalt, et siin korteris neid ka leidub. Pruntis huultega tõstsin seljakoti sülle ja võtsin esimese asjana peeglikillu kaasa. Olin teinud nii, et ta saaks kõike näha ja kuulda ning kui ma asetasin selle tagasi kohta, kuhu see kuulus, ärkas peegeldus ellu.
„Noh, kui mina oleksin Jason, siis ma ei kurdaks oma välimuse üle mitte põrmugi...“ lausus tütarlaps ringutades. Muigasin kibestunult, hõõrudes oma jalgu. Need kipitasid ning mul oli midagi muud mõtetes kui tema kommentaarid noormehe üle, kes talle ilmselt esimesel silmapilgul meeldima hakkas. Olgu lahke, loogu omale keha, mingu sinna üle ja flirtigu. Ainult jumala eest, teavitagu enne mind sellest. Kuid me mõlemad teadsime, et see on võimatu. Tema muidugi nukrutses ja mina tundsin vahepeal selle üle rõõmu, kuigi oleks vist väga tore omada kaksikõde.
Ta latras pikalt edasi, mistõttu ma ei kuulnudki uksehäält. Olin vahetanud oma musta suvekleidi magamisriiete vastu ning just sel hetkel kostus vaikne koputus mu uksele ja see avanes vaikselt. John astus edasi ning vaatas minu poole, ilmselgelt üllatunud, et minu toas ei ole kedagi.
„Kellega sa rääkisid?“ küsis ta vaiksel häälel, üritades ilmselt ignoreerida minu magamisriietel olevaid jäneseid, kes talle kõik vastu irvitasid. Kujutasin ette kui jube see tema jaoks välja nägi, kuid minu, kui loomaarmastaja jaoks, oli see eriti armas.
„Mitte kellegagi?“ Vahtisin talle mõistmatult otsa. Korraks viisin pilgu peegli poole. Ta matkis iga mu liigutust. Minu ja tüdruku pilgud kohtusid. Minu silmist võis lugeda agarust ja tema – lõbusust. Talle meeldis alati vahele jääda ja inimesi segadusse ajada. Vaatasin peegli teisele poolele. Onu silmitses mind kulmu kergitades, ise endiselt ütlemata midagi minu vastuse kohta. Ilmselgelt ei tahtnud ta endale tunnistada ka seda, et ta kuulis valesid asju. Või siis oli tema Ülilahe töökoht seda põhjustanud. Hoidsin turtsatust tagasi. Ma üritasin ikka veel mõistatada millega John tegeles, kuid need vestlused, mis meie vahel toimusid, olid alati nii sõnakidarad. Vaevalt, et ma suudaksin temalt midagi välja pressida. Ta oli ettevaatlik ja valis hoolikalt oma järgmisi samme. Ilmselt tal oli isegi valmis vastus minu küsimustele, sest meie, puberteedieas olevad noored, oleme liiga ettearvatavad.
Kui meie vaheline vaikus muutus viimaks täiesti väljakannatamatuks, taganes ta ise sõnatult toast välja ja sulges enda järel ukse. Tõin kuuldavale vaikse, summutatud ohke ning astusin oma voodi juurde tagasi.
Mu teisik naeratas mulle laialt: „ma poleks iial uskunud, et su onu saab Nii kena olla!“ õhkas neidis vaikselt. Pigistasin huuled kokku. Kena? Ma ei mäletanud millal ma viimati poisse sellise pilguga vaatasin. Pealegi oli ta mu sugulane. Ma ei astuks mitte kunagi talle sammukestki lähemale.
„Jää vait,“ sisistasin talle nähvavalt. Teisik muigas ainult ning võttis oma maailmas voodiserval istet, libistades jala üle teise. Teda vaadates, mõistsin ma isegi väga hästi miks John ei suutnud välja kannatada mu helesinist jänkudega öösärki. Nende irvitav suu koos kahe ülipika hambaga oli ilge. Aga vähemalt nägin ma nende kena pisikest sabatutti. Ainus nunnu asi.
Heitsin voodisse pikali, lükates juuksed kõrvale ning jäin lage vahtima, käed kõhul ristatud. Nüüd kui ma tõesti soovisin magama jääda, tuli mu silme ette kogu see illusioon mehest. See ei saanud olla reaalne, kuigi kõik see tundus nii tõesena.
„Kas sind vaevab miski?“
sosin täitis õhkõrna vaikuse. Ma vihkasin seda, kuidas ma olin hakanud kartma kõike seda, mis rõhus mu kõrvadele. Vaikus karjus mulle alati tõde näkku ning ma ei osanud seda välja kannatada. Olin noor ja väga nõrk. Kuid ma noogutasin aeglaselt. Ma hakkaksin ebaõiglaselt valetama kui ma ütleksin talle ei. Tema oli ju minuga kaasas ning ta ilmselt tajus kõike seda, mida mina tundsin. Järelikult oli ta ka näinud seda, mida minagi.
„See mees...“
Ta katkestas mu kerge väreleva tooniga: „jah, ta oli kohutav.“
Veel üks tõestus, et me olime justkui hingega üksteise külge seotud. Ta kartis nagu minagi ning praegu tundsin ma seda rohkem kui kunagi varem. Me olime üks ja seesamune tervik, mida ei olnud võimalik lahutada. Nagu päris kaksikud. Kuid ma pidin teda varjama. Mu isa arvaks, et tegu on kurja vaimuga, kes mind üritab põrgusse kaasa vedada. Ja mina arvasin, et tegu on püha hingega, sellega, kes hoiab mind sellest, et ma üksindusse ei sureks selles maailmas, kus ma ei suutnud oma kohta leida.
„Mis sa arvad, kes ta oli?“ küsisin. Tajusin kuidas peegeldus oma õlgu kehitas. Ta kiigutas oma jalga edasi, vaadates samal ajal toas ringi. Meil mõlemal ei olnud aimu ja teadmatuses elamist vihkasime me mõlemad.
„Ma ei tea.“
Taaskord süvenes meie vahel vaikus. Pigistasin silmad kinni, üritades uinuda ja anda endast parim, et ma ei näeks seda olevust enda unenäos. Kuid hirmunud alateadvus surus selle pildi vägisi mu silme ette, sundides mind taas läbi elama seda, mida ma kogu hingest kartnud olin. Kannatamata seda enam välja, tõusin püsti, otsisin välja oma vana hommikumantli, mis oli juba aastaid minu teenistuses olnud ning väljusin toast, toasussid vaikselt vastu parkettpõrandat plätsumas. Jõudsin kööki, kus ma nägin oma onu istumas. Kergitasin korraks kulme. Tal ei olnudki klaas alkoholiga käes nagu ma arvanud olin. Selle asemel uuris ta mingisugust flöödi sarnast eset, ainult et sellel oli olemas käepide ja sellel esemel puudusid augud, mille peale oma sõrmed vajutada. Haigutasin laialt ning valjult, andes enda kohalolekust nii mõista. Sammusin temast mööda ning võtsin riiulilt ühe klaasi, puistasin sinna paar lusikatäit suhkurt ja kallasin vett. Pöörasin ennast ringi selleks, et Johnile otsa vaadata, kuid avastasin, et ta ei olnud minu tervitamiseks peadki tõstnud. Kortsutasin kulme ning sammusin ise laua juurde, võttes tema vastas istet.
„Mis asi see on?“ noogutasin esemel poole, mille ta ära punasesse karpi ära pani. Nägin, et seal oli veel mõningaid huvitavaid asju. Näiteks vana tikutoos. Hoidsin pealekippuvat muiet tagasi. Need võisid tema jaoks väga väärtuslikud asjad olla, kuid minu puhul oli see rämps. See, et ta ei vastanud, ajas mind üha enam närvi. Kas ta ei osanud minu kahvatust näost välja lugeda seda, et ma vajasin praegu head nõuannet? Oli ta tõesti nii pime?
Rüüpasin oma väikeses paanikahoos suhkruvett, ise nina kirtsutades. Selle maitse ei olnud just kõige parem, kuid see pidi rahustama. Tegin veel ühe sammu, rüübates vett enne kui klaasi lauale asetasin ja õlgu judistasin. Tõepoolest vastik.
„Miks sa ei maga?“ küsis ta järsku. Vaatasin üles, tema poole. Oli väga kerge talle vihaselt nähvata, kuid ma lendaksin ilmselt kohe pärast seda sellest korterist välja. Sundisin ennast viisakaks.
„Ma nägin luupainajat,“ laususin siidisel toonil. Luupainaja. See ei olnud vist õige sõna selle kirjeldamiseks, mida ma tundsin. Luupainaja oli veel leebelt öeldud sest ma olin veel endiselt šokis. Ja need õudusunenäod, mida ma varem nägin, kõik need kaadrid koos olevustega, kellele ma nime ei osanud anda, olid lihtsalt ’unenäod’ selle kõrval, mida ma nüüd kartma hakkasin.
„Tahad unerohtu?“ See pakkumine pani mind kulme kergitama. Kuid ma noogutasin. Loodetavasti tagab see mulle ühe hea ja pika unenägudeta une. Mees tõusis püsti ning kõndis vannituppa, tulles peagi tagasi, väike karbike käes.
„Võta kõik endale,“ heitis ta need minu nina alla, võttes seejärel oma endisel kohal istet. Põrnitsesin tablette enda nina all. Loodetavasti nad tõesti aitavad. Võtsin ühe tableti ning pistsin selle suhu, juues suhkruvett peale. „Ma soovitan sul nüüd tagasi voodisse minna. Nad on üpris kanged,“ sõnas onu. Noogutasin aeglaselt, juues kohe pärast seda oma vee ära. Ma ei tundnud enam maitset. Korjasin karbi laualt ja suundusin oma tuppa, vajudes seal voodisse pikali. Surusin silmad kinni ja tõmbasin teki üle pea.
„Everleigh?“ küsis teisik vaikselt. Ma ei liigutanud ennast. Olin võimetu seda tegema. Ma ei olnud kunagi sisse võtnud mingisuguseid rohte, mis paneksid mu magama. Ilmselt oli see põhjus, miks ma nii käitusin. „Eve?“ Väga armas, kuidas ta mind kutsus, üritades mind nii pikemat aega ärkvel hoida. Nohisesin vaikselt, lubades raskel peal sügavamale padja sisse langeda.

Vihkasin seda, kui pidin ärkama tänu kellegile teisele. Avasin suurte raskustega oma unised silmad ning vaatasin häguse pilguga toas ringi. Esimese asjana, mis mul silma jäi oli see, et toas oli hämar. Vaatasin akna poole. Hoolimata sellest, et kardinad olid hõredalt ette tõmmatud, ei olnud imelist päikesesära näha. Üllatav. Kuid samas paistis, et see päev on liiga imeline ja loodetavasti ei saa mitte miski seda rikkuda. Ma ei näinudki oma painajaid see öö. Ilmselt olid need tabletid mind liiga palju aidanud. Tõusin voodist püsti ja vaatasin peegli poole. Tüdruk seal vaatas minu poole, silmis selgelt väljaloetav pahurus. Tahtsin just suu avada, et vabandust paluda selle eest, et ma teda eile nii halastamatult ignoreerisin, kuid ta pani sõrme suule, sundides mind vait jääma. Siis noogutas ta ukse suunas ja ma vaatasin sinnapoole. Ei läinud möödunud viite sekunditki kui ma juba ukse juures seisin, kõrv vaid tolli kaugusel praost. Samas viisin oma pilgu hetkeks peeglile. Ta kulm oli kipra tõmbunud ja meie toas valitses ühine vaikus, mille oli tekitanud pinge. Koondasin oma tähelepanu sellele, mida köögis arutati.
„Kui kaua sa loodad seda tema eest varjata?“ Kergitasin kulme. See oli naise hääl. Kumbki neist sammus mööda kööki edasi-tagasi.
„Ta ei ole selleks valmis...“
„Seda arvad sina.“ Naisterahvas tundus olevat pahur kuigi tema imeline toon ei andnud seda kuigi hästi mõista. Nad rääkisid kellegist.
„Tema ema suri nende käeläbi. Sa loodad, et ma lasen tal samasugust rada mööda edasi minna?“ Vaikus. „Ma andsin Gwenile lubaduse, et ta ei saa sellest teada mitte varem kui ta selleks valmis on.“
„Jah, ma tean...“ taaskord vaikus mil mõlemad kogusid enda mõtteid. „Kuid sellegi poolest saadeti ta siia. Järelikult peab õige aeg lähedal olema.“
„Ei. Lucas oleks mind hoiatanud, et ta on valmis.“
„John...“
„Gabriel, seda ei juhtu. Ta on täiesti tavaline tüdruk nagu iga teinegi siin linnas. Lepi sellega!“
„Ta nägi deemonit eile!“
Sellega oli taas lubatud vaikusel alata. Nad rääkisid minust. Mu süda oli hakanud kiiremini taguma ja ma viisin pilgu oma peegelpildile, kes mind suurte silmadega vahtis. Me mõlemad silmitsesime üksteist uskumatult. Nad rääkisid minust. Kuid mille teadmiseks ma valmis ei olnud? Ja mis kõige hullem, see mida ma nägin, oli tõene? Reaalsus? Kummardusin taas uksele lähemale.
„Kuigi ma pole enam see, kes ma olin aasta tagasi, näen ma endiselt neid, kes meiega ringi liiguvad. Kõik need, kes lähevad nii taevasse kui ka põrgusse...“
„Sina nendega kaasa arvatud. Kui Everleigh teada saab...“
Seekord olin mina see, kes Johni peatas. Olin löönud oma varba tugevasti vastu ust ära ning tajusin isegi, kuidas mõlemad minu poole vaatasid. Nende pilk oli tuntav läbi selle puitukse. Taganesin kiirelt, ise näost üha kahvatumaks muutumas. Juba kuulsingi samme, mis lähemale tulid ja ma jooksin hääletult oma laua juurde, haarasin kammi ja asusin oma juukseid harjama. See oli ainus viis ja põhjendus sellele, et ma kogemata tegin häält. Uks avanes ning ma viisin pilgu peeglist mõlemale täiskasvanule, kes minu poole vaatasid.
Naisterahvas, nõndanimetatud Gabriel, kandis musta värvi ülikonda koos valge triiksärgi ja musta lipsuga. Tema blondid lokkis juuksed olid ühele poole lükatud ning tema säravrohelised silmad olid mulle kinnitatud. Kergitasin kulme, üritades teha võimalikult segaduses nägu. Siis aga liikus mu pilk Johnile, kes mind ükskõiksel moel vaatas. Tuim, nagu alati.
„Ma näen, et sa oled ärkvel juba,“ lausus naisterahvas oma ingellikul häälel ning naeratas mulle õhkõnrlalt, kuigi see leebus ei jõudnud tema silmini, mis endiselt pingsal moel iga mu liigutust jälgisid.
Naeratasin talle kergelt, jätkates oma sassis juuste kammimist. „Jah, ma just tõusin.“ Suunasin pilgu oma peegelpildile, kes matkis ideaalselt minu liigutusi järele. Kui ma olin oma juustega ühele poole jõudnud, asetasin kammi vaikselt lauale ja astusin naisele lähemale. „Mul on hea meel teiega tutvuda. Olen Everleigh Constantine,“ sirutasin oma käe välja, ise samal ajal jälgides tema näoilmet.
Naine naeratas mulle taaskord leebelt, surudes oma jaheda käega minu oma: „Väga meeldiv. Gabriel.“

Olin jalga lasknud sealt korterist nii kiiresti kui võimalik. Tüdinesin kiirelt sellest mängust, kus ma pidin võtma omaks süütu väikese printsessi rolli. See ei sobinud kohe üldse minuga kokku. Olin taaskord pannud selga selle toreda suvekleidi ning jalga kõigest retuusid, hoolimata sellest, et väljas oli jahedamaks kiskunud. Ma ei kavatsenud suvel kanda pikkade varrukatega riideid. Olin kaasa võtnud oma vana hea seljakoti koos oma peeglikilluga. Täna olin otsustanud teha teine ring ja lihtsalt ignoreerida seda tuttavat kohta mida ma teadsin. Mul ei olnud soovi minna ja vaadata Jasoni rõõmsasse näkku ja kadestada seda, kui optimistlikult ta võttis kogu maailma. Kuid tema ju ei pidanud kannatama hullude hallukate ja õudusunenägude küüsis. Lisaks ei pidanud ta kellegi valvsa pilgu all elama.
Sammusin mööda jalakäiate teed edasi. Rahvast oli tänavatel vähe ning keegi ei pannud mind tähelegi kui ma inimestest möödusin. Võtsin peeglikillu taskust välja ning silmitsesin seda eemalviibivalt.
„Sa ei kavatse talle öelda, et sa näed Neid?“ küsis tüdruk vaikselt. Vangutasin pead. Ma isegi ei teadnud mida ta teeb siis kui teada saab. Peab mind hulluks? Sokutab mulle mõned rohud ja helistab mu isale? Kuid teiselt käelt ei tahtnud ma seda uskuda. Ta oli maininud mu ema. Ta oli lubanud talle, et ma ei lähe sama radapidi, mida temagi. Kuid kuidas ma sain olla kindel, et ma ei lähe juba praegu nii, nagu Gwen oli kord läinud? Mu ema suri siis, kui ma olin seitsmene. Isa ei olnud seda põhjendanud, ütles vaid, et ma olen liiga noor, et seda mõista. Kuid pärast seda olin ma ju kaotanud oma nägemused. See oli piisav põhjus selleks, et seda asja uurima hakata.
„Kui kaua läheb sinuarust mul aega selleks, et teada saada Mis olevusi ma täpselt näen ja kuulen?“ Ta kehitas õlgu.
„Ma olen kindel, et raamatukogust sa vastavale teemale mitte midagi ei leia, kuigi ma usun, et seal leidub midagi demonoloogia kohta...“ Hammustasin mõtlikult alahuulde. „Ja internetis peaks tänapäeval kõik kirjas olema.“ Noogutasin talle kergelt, tõstes viimaks pilgu oma peeglilt. Hallid pilved olid varjanud kogu heleda taevalaotuse ning kaugelt oli kuulda müristamist. Ning siis tundsin kuidas paar pisikest tilka mu peale kukkusid.

Ilmselt tuleb homme. Täna olen liiga väsinud ja homme on isegi vaba päev :) Kuigi ma tahan õppida.

Nõme osa sest mul ei olnud ideid. Aga ma üritasin, ausalt. 1031 sõna. Hale arv, aga küll ma hiljem parandan selle vea.

6.


Jalutasin nii aeglaselt kui võimalik tagasi hotelli poole, pigistades peeglit tugevalt peos. Ma vihkasin seda. Ma vihkasin ennast. Ma olin väikesena kõike nii jubedalt kartnud ja nüüd, kui kõik oli juba mitu aastat hästi olnud, näen ma neid taas. Olin läbimärg ja mu juuksed kleepusid põskedele ning laubale. Kortsutasin süngelt kulme. Mul ei olnud mitte mingil juhul kavas tõestada neile seda, et ma näen neid deemoneid taas. Samuti mõtlesin ma juba ka selle üle kuidas oma käitumist normi saada kui ma peaksin neid veel nägema. Järsk valusööst sundis mind aga peatuma ja huuled tugevasti kokku suruma. Vaatasin oma käe poole, kus hoidsin peeglit ning kurd mu kulmude vahel süvenes veelgi. Mu peeglipind segunes vihma ja verega ning ma kallutasin selle pisut küljele, lastes tilkadel jalakäijate teele kukkuda.
„Sa lõikasid päris sügavale sisse,“ sõnas neidis. Panin peegli teise kätte ja vaatasin oma peopesa. Peegli teravad ääred olid oma töö väga puhtalt ja ilusalt teinud. Punane veri liikus edasi mu sõrmeotstele, jättes mind seda väga lummatult vaatama.
Ma ei mõistnudki kunagi enda kiiksu vere poole. Pidasin seda ilusaks. „Kas sa kavatsed seda nüüd vahtima jääda või...“ Peegelpildi sarkastiline kommentaar äratas mu justkui unelmast üles ja sundis mind tagasi valutava haava poole vaatama. Siis aga pöörasin pilgu tagasi killule. Tema järsk vaikimine oli minugi ettevaatlikuks sundinud. Ta matkis iga mu liigutust. Surusin huuled tugevasti kokku, et mitte valust karjatada. Alles nüüd kui reaalsus minuni kohale jõudis, taipasin isegi, et ma pean sellega kiirelt midagi ette võtma.
„Sa peaksid oma peegelpildi sõna kuulama,“ lausus madal hääl minu seljatagant. Võpatasin ning pöörasin kiirelt ringi. Toosama mees, keda ma olin kohvikus näinud. Selle asemel, et teda mürgiselt põrnitseda, sest ma kartsin teda kohutavalt, vahtisin teda väga üllatunult. Tema nahk ei pudenenud maha nii, nagu see oli tol korral juhtunud. Ootasin seda isegi, et midagi juhtuma hakkaks, kuid kõik oli nii nagu peab. Me mõlemad seisime paigal. Mina vahtisin tema näkku, uurides taas iga pisidetaili ja tema vaatas ja ootas, et ma midagi teeks. Nähes, et ma püsin endiselt täiesti paigal ja liikumatult, pööritas ta oma heledaid silme ning tõmbas oma salvärtiku taskust välja ja surus selle mulle pihku. Vaatasin samuti sinnapoole ning võtsin rätiku ühest otsast kinni ja keerutasin selle oma peopesa ümber. Rätik muutus kiirelt punaseplekiliseks.
Vaatasin talle taas otsa ja üritasin enda katkendlikku hingamist normaalseks sundida. Valu oli kannatamatu. „Minu peegelpildi?“ uurisin. Tegin nii mõistmatu näo kui võimalik. See pani mehe aga vaikselt turtsatama ja ta vaatas peegli poole, mida ma käes mõnevõrra õrnemalt hoidsin. Ma ei soovinud omale teist haava tekitada. Ta ei vastanud midagi ning ma aimasin isegi, et ta teadis sellest. Ta teadis, et mul on iseseisev peegel, kes oskab ise mõelda ja rääkida. Ning järelikult teadis ta ka seda, et ma nägin teda. Tema tõelist palet. Pigistasin käe rusikasse, ise selle juures oma huuled tugevasti kokku pigistades.
„Sa peaksid laskma kellegil oma käe üle vaadata,“ soovitas deemon. Kergitasin tema poole kulmu. Mis ajast olid põrgust pärit olendid abivalmid? Ja kas ta mitte ei peaks mind tapma kuna ma olin inimene ja teadsin, kes ta oli? Kuid paistis, et talle tegi hoopiski nalja see, et ma kannatasin iseenda poolt põhjustatud vigastustest.
„Ma arvan, et ma tean seda isegi,“ sõnasin upsakalt. See toon pani ta nüüd kergelt kulmu kergitama, kuid siiski jäi tema näoilme täiesti liikumatuks. Tõmbasin tema salvrätiku oma käe ümbert ära ning sirutasin selle tema poole. Nüüd oli tema kord mind põrnitseda nagu hullu.
„Mida ma sellega teen?“ Vaatasin nüüd isegi verise eseme poole ja kirtsutasin nina. Tunnistan omale üles, et see oli väga läbimõtlemata tegu. „Ma arvan, et sul läheb seda rohkem vaja kui minul,“ lausus ta vaikselt ja võttis rätiku, pannes selle taas minu käe ümber. „Ja nüüd on sul vist aeg koju minna.“
Sellele ei hakanud ma vastugi vaidlema. Mul ei olnud nagunii erilist soovi tema seltskonnas viibida. Noogutasin kiirelt talle ja pöörasin selja ning hakkasin kiirelt mööda tänavat tagasi minema. Peagi ilmusid juba tuttavad majad ja ma sisenesin kiirelt hotelliruumi. Märjad jalatsid jätsid väikeste jalajälgede rajakese kuni mu toani kus ma läbiligunenud ketsid jalast rebisin ja need kuivama asetasin. Seejärel liikusin vannituppa ning hakkasin seal sidet otsima, mida ma ka pärast mitmeminutililst otsingut leidsin. Valguse käes oli parem oma haava silmitseda. Haiglasse ma minna ei tahtnud ning pealegi ei saanud see liiga tõsine ka olla. Viskasin vana salvrätiku prügikasti ja keerutasin valget sidet ümber käe. Seejärel, tahtmatult, vaatasin peegli poole. Mu nägu oli väga kahvatuks muutunud. Ilmselt hirmust sest mu süda puperdas endiselt ja hingamine oli väga raske. Samas ka teadmine, et ma olin endale lubanud, et ma ei räägi kellegile sellest, mida ma näen, muutis asja raskemaks. Mul ei olnud kedagi, kellele seda muret kurta. Väljusin vannitoast ja liikusin enda oma poole, kus ma peeglikillu õigesse kohta asetasin ja siis oma peegeldust vaatasin. Ka tema oli sama kahvatu nagu mina, ainult ta istus voodi serval, minu jalgade juures ja lükkas oma tumedad juuksed üle õla.
„Ta teadiski?“ küsisin vaikselt. Ta mõistis kellest ma rääkisin. Muidugi ta teadis. Peegeldus noogutas kergelt ja ma ohkasin raskelt. „Mis nüüd saab?“
„Arvatavasti mitte midagi sest kui tal oleks midagi selle vastu, et sa nägid tema tõelist palet, siis järelikult oleks ta su kohapeal maatasa teinud,“ sõnas ta. Kergitasin kulmu ja ta pööritas silmi: „See on deemon kellest me räägime! Neil ei ole halastust ja nad tapavad oma lõbuks.“
„Aga mis siis kui ta tahab mind hiljem tappa?“ Ma isegi üllatusin selle üle, et mind huvitas veel see, kas ma üldse elangi oma viiekümnenda eluaastani. Elu ei olnud üks neist asjadest millest ma tegelikult kümne küünega kinni hoiaks.
„Järelikult pead sa ettevaatlik olema,“ sõnas ta vaikselt. Noogutasin aeglaselt. Ettevaatlik. „Sa võiksid tegelikult Johnile sellest rääkida. Ta peaks teadma mida teha tuleb.“
„Ei!“ mind üllatas see, et ma nii ülbelt nähvata suutsin. Aga ma ei suudaks elada teadmisega, et ma olen mingisugune nõrk tüdruk, kes ei suuda enda hallutsinatsioonidega hakkama saada. Kuigi onu võiks mind tõesti aidata, ei tahtnud ma seda. Ma ei soovinud mitte kellegi abi. Ma olin piisavalt tugev, et ise saada hakkama oma petlike ettekujutlustega. „Ma olen unine,“ sõnasin vaikselt. See ei olnud isegi vale. Mu pea käis veidike ringi ja haav tulitas. Vahetasin riided, võtsin valuvaigistid ning unetabletid juhuks kui mind peaksid luupainajad piinama tulema ja heitsin magama.

Kui vana see deemon on?
Pärast on armunud
Aga hea osa oli