Everleigh Constantine

Jah, Murtagh pani täppi. Ta on vana, kortsus ja musta parukaga vanamees, kes kannab proteese. ): Kuidas ta küll ära arvas? o_O

Selle vana mehega seoses, tuli mul väga rõve mõte

*köhib* Olgu, ega te tõesti ei arvanud, et ma topin siia mõne vanamemme deemoniks?

Ei, mu kallikesed, nii madalale ma lihtsalt ei luba iseendal laskuda.

Aga millal uut osa oodata oleks?

Ma ei tea. Võib-olla isegi täna, aga ma pean kurtma jällegi seda, et mu pea valutab kohutavalt ja seda juba päev otsa. Ning mul on ka ideepuudus ning lisaks heale muusikale ei ole mulle hetkekski mingisugust improvisatsiooni hoogugi tekkinud. Aga te võite mulle lahkesti ideid anda. Kasvõi postkasti teel. Kui tuleb midagi head, siis ma luban, et teen Teile ise küpsiseid ja annan kakaod ka

7.

Järjekordne New Yorgi lärm äratas mu üles, pannes korraks arvama, et kõik on nii nagu oli paar päeva tagasi. Ma kujutasin ette kuidas olen endiselt Seatlles, ärkan selle nimel, et sõbrannadega minna ja veel üks päev lollitades üle elada ja dieettoitu süües. Avasin oma rasked silmalaud ning vaatasin rohekas toas ringi. Kõik oli endine. Ei mingisugust imelist transportimist minu mugavasse magamistuppa, kus oli hea pehme voodiga koos mõnusa teki ja sulelise padjaga olla.
Ronisin voodist välja ning läksin aeglaselt vannituppa, kus kastsin ennast jäise veega, üritades nii tulla rohkem teadvusele. Kuid hägune ja ennast haletsev pilk ei kadunud mu silmist ka siis, kui seisin peegli ees ja põrnitsesin ennast. Nägin endiselt kahvatu välja. Mu käsi valutas ning side oli täiesti punaseks muutunud. Tuimade liigutustega pesin käe külma veega ära ning vahetasin sideme, visates vana prügikasti. Seejärel vahetasin riided ning kuivatasin juuksed rätikuga. Suundusin siis kööki kus ma korraks Johnile noogutas. Imekombel ei olnudki tal täidetud klaas sõrmede vahel vaid ta jälgis mind. Ilmselt ei jäänud minu täiesti tühi näoilme märkamatuks. Imeline! Ta tegi oma esimesi edusamme reaalmaailma poole.
„Mis su käega juhtus?“ küsis ta vaikselt. Millegipärast olin oodanud, et ta ütleks mulle 'tere hommikust', kuid ei, kus sa sellega. Ma olin liiga lihtsurelik selle jaoks, et mind õnnistada selle imelise lausega, mis mõnel inimesel tuju isegi heaks teha suudab.
Langetasin pilgu oma käele. See ei veritsenud enam nii palju ning ma olin sideme väga tugevasti ümber sidunud selleks, et haav rohkem lahti ei läheks. See tegi juba piisavalt valu ning ma üritasin seda kõigest väest ignoreerida, mis osutus aga võimatuks. Ma ei olnud immuunne selliste asjade suhtes. „Lõikasin sisse.“ Tõsi. Siin ei olnud isegi valetamise jaoks mingisugust põhjust, sest ma olingi seda teinud. Küll aga kogemata, aga sellegi poolest. See oli tõde ja minu puhul oli see vägagi suure väärtusega vastus. Ma hindasin väga kui inimesed ei valetanud.
„Miks sa arsti juurde ei läinud?“ Ta tõusis püsti kuid ei liigutanud ennast rohkem. Pigem oli tema pilk kinnitunud minu emotsioonidele. Vahtisin endiselt tuima pilguga seina. Mul ei olnud ausaltöeldes erilist tuju näägutada mitte kellegagi. Tahtsin... Mitte midagi. Mul ei olnudki isegi mingisugust erisoovi.
„See ei ole vajalik.“ loodetavasti. Kergitasin oma käsi ning vaatasin lumivalget sidet. Ainult punane kitsas triip rikkus selle ära. Ning sellega meie vestlus lõpes. Ma võisin sellega ilmselt ära harjuda, sest me mõlemad olime napisõnalised ja tundus, et üle pingutada mõttetute lausetega meile ei meeldinud. Ta võttis taas istet ning mina läksin omale midagi süüa otsima. Sattusin taaskord paki nuudlite peale ning kuna ma midagi muud ei tahtnud, asusin neid valmistama.
Viie minuti pärast istusin juba laua taga, isutult oma toitu alla neelamas, ise õieti selle maitset tundmata. Ma igatsesin oma endist elu Seatlles. Seal oli kõik nii teistsugune. Isa tervitaks mind rõõmsalt niipea kui ma voodist välja oleksin saanud. Tema teeks mulle ise hommikusöögi. Ükskõik millise. Kasvõi mõned pannkoogid või siis köögivilja salati. Kuid John ei teadnud isegi sellistest asjadest nagu näiteks külalislahkus. See ajas mind närvi. Mind on alati õpetatud, et peab käituma hästi nendega, kes külastavad sind. Mind häiris ka see, et ma olin tema jaoks lihtsalt tüütus. Lõpetasin oma hommikusöögiga aeglasemini kui kunagi varem ning tõusin. Liikusin tagasi vannitoa poole, kus ma pesin oma hambad, nühkides need väga hoolikalt kuni olin tulemusega enam-vähem rahul ja siis kammisin oma pikad ja niisked juuksed ära. Oma hullu välimusega rahul olles, võtsin oma asjad, peeglikillu ja panin koti esemetega selga. Kuigi väljas ei olnud just kõige päikesepaistelisem, panin omale rannaplätud jalga ning väljusin. Linnas oli jahe ning see oli ka esimene meelepärane asi tänase päeva jooksul. Kuid mind üllatas see, et keset suve oli järsku nii külmaks muutunud. Inimesed aga ei paistnud eriti seda märkavat. Nad kõndisid minust mööda, tegemata ilmastikunähtustest väljagi. Jalad viisid mind juba enesest tuttava kohviku poole kus ma teadsin Jasonit töötavat. Ma ei pannud isegi pahaks ideele, et võiks omale taas ühe jäätise näost sisse ajada. See hakkas juba igapäevaseks traditsiooniks muutuma.

Astusin uksest sisse ning vaatasin ringi. Roheliste silmadega noormees tundis koheselt minu tumedates riietes kogu ära ja naeratas mulle kergelt. See oli justkui julgustav kutse leti juurde ja ma astusin sinnapoole, vajudes pukile istuma.
„Tavaline?“ Ma ei suutnud tagasi hoida muiet, mis mu näole kippus. See oli sama hea kui 'jah' ning ta võttis juba plasttopsiku ning läks lärmaka masina juurde, täites selle pruuni jäätisega. „Sulle peaks varsti püsikliendikaardi tegema,“ naljatas ta. Noogutasin kergelt. Ta ulatas mulle lusika ning toetus küünarnukkidega vastu letti, jäädes mind pealt vaatama.
Nagu alati oli rahvas meid kahekesi jätnud. Inimesed olid kõik pagenud eraldi laudade juurde, nautides omaette üksindust ning lugesid ajakirja või ajalehte ja nautisid seda, mida olid just siit ostnud. See kohvik oli väga hubane. Isegi mulle meeldis, kuid ma ei suudaks siin veeta mitu tundi järjest.
„Sa näed kohutav välja,“ sõnas ta järsku. Neelatasin külma jäätisempsu ning võtsin seljakotist oma peegli. Silmitsesin tüdrukut, kes mulle seal jahedalt muiates noogutas. Me ei olnud täna hommikul temaga üldse rääkinud ja alles nüüd, kui minu ärkamisest oli möödunud terve tund, aimasin ma isegi kui väga ma igatsen meie vestlusi ja tema sarkastilisi kommentaare.
„Ma tean.“ keerutasin peeglikildu oma terves käes.
„Sa lõikasid sellega sisse?“ Ta noogutas mu mänguasja poole ja ma noogutasin. Nooruk sirutas käe selle järel välja ja ma ulatasin peegli talle. Silmitsenud seda mõni hetk uurivalt, viis ta sõrmedega üle servade ja noogutas aeglaselt omaette, andes selle mulle siis tagasi. „Sa ei ole lasknud oma käsi kellelgi üle vaadata?“
Vangutasin kiirelt pead. Ma ei soovinud külastada haiglaid, mis siis, et need olid tegelikult huvitavad kohad. Kuid see hais ajas mul alati südame pahaks. Ning need mehed ja naised valgetes kitlites panid mind hullumajale mõtlema.
„Mu ema on arst...“ alustas ta aeglaselt ja mõtlikult. Kergitasin kulme, kuid otsustasin vaikimise kasuks ja jätkasin oma jäätise söömisega, oodates, et ta räägiks edasi. „Ja tal on täna vaba päev. Kui sa tahad, võime me minu juures läbi käia ja ta vaatab su käe ise üle.“
Kehitasin õlgu sest ausalt öeldes mul oli täiesti ükskõik. Ma küll ei soovinud, et ta mu peopesa kallale koos nõela ja niidiga asub, kuid ma ei tahtnud ka elada teadmatuses ja loota, et see haav kiirelt paraneb.
Lõpetasin oma jäätisega sama aeglaselt kui olin lõpetanud oma nuudlitega. Mu kõht ei tundnud üldse täituvat, kuid samuti ei olnud ka selline tunne, et see oleks tühi. Ma tundsin ennast esimest korda täiesti tasakaalus. Oli valu tõesti nii hea selle toomises? Langetasin pilgu sellele ja ohkasin vaikselt.
„Me võime kohe minema hakata,“ lausus Jason vaikselt. Vaatasin üles ning üllatusin kui nägin, et ta ei kanna enam enda tööriideid vaid tavalist t-särki ja teksapükse. Noogutasin kergelt ja hüppasin pukilt maha. Teda tuli asendama üks vanem naisterahvas, kes mind korraks küsivalt vaatas. Andsin talle raha mille ta kassase asetas ning siis me väljusime kohvikust.

„Mu õde on kodus,“ lausus noormees vaikselt kui olime kortermaja neljandale korrusele läinud ja ta ukse ees olevate tanksaabaste poole noogutas. Silmitsesin jalatseid, endal kulmud üha enam ja enam kerkimas. Olen alati tahtnud omale selliseid jalatseid, kuid ma ei ole leidnud kunagi poode, kus neid müüakse. Tõstsin pilgu ja vaatasin teda küsivalt. Tema toon oli väga sünge kui ta informeeris mind õe suhtes:„ta on imelik. Enda sõnul ta näeb deemoneid ja ingleid...“ Jason pööritas silmi. Mina aga ei suutnud oma pilku kõrvale pöörata. Läbi kogu selle tiheda udu, mille loori taha olin ma peitnud oma mälestused mehest, keda ma nägin kohvikus, tuli see tülgastav vaatepilt mulle taas silme ette.
„Ahsoo...“ Ma ei osanud ühtegi normaalset vastust välja pigistada ja seegi oli kuidagi liiga tühine. Kuid enam me ei rääkinud sel teemal. Jason tegi ukse lahti ning lubas mul esimesena siseneda laia esikusse. Enese üllatuseks avastasin, et see koht on täiesti puhas ja remont oli samuti imeliselt tehtud. Maja üldiselt ei näinud just kõige uhkem välja. Ühises koridoris oli suitsuhaisu tunda ning esimesel korrusel kuulsin ka kedagi karjuvat. Ma isegi kadestasin, et hoolimata elamukohast, olid nad loonud nii toreda ja mugava kodu, mitte nagu minu praegune elukoht. Jäneseurust hullem nagu peegel oli öelnud.
Eemaldasin jalatsid ja astusin ettevaatlikult edasi. Kohe oli ka noormees minu taga ja ta sammus minust mööda, liikudes ühe toa poole. Astusin tema järele ning sisenesin elutuppa, kus istus Jasoniga sarnane naisterahvas. Pruunid juuksed, päevitunud jume ja rohelised silmad.
„Tere,“ naeratas naine mulle leebelt. Ma uurisin teda veel natuke aega. Arsti jaoks oli ta liiga ilusa väljanägemisega. Tal oli sile ja täiuslik näonahk ning säravvalge ja sirge hambarida. Ta nägi välja nagu modell.
„Tere.“ Ma kõhklesin enne kui veel ühe sammu edasi astusin.
„Kas sa saaksid ta käe üle vaadata?“ ei keerutanud Jason. Naine tõusis diivanilt ja astus minu poole. Sirutasin käe välja ja ta hakkas sidet lahti harutama. Kui minu haav viimaks nähtavale tuli, laksutas ta keelega vastu suulage.
„Üldiselt ei ole siin mitte midagi hullu. Sa pead lihtsalt seda haava iga hommik ja õhtu puhastama ja kreemi peale määrima.“ Noogutasin usinasti, jättes kõik meelde. Ta eemaldus minust ning astus sahtlite juurde, kust ta võttis kreemituubi ja väikese pihusti, mille ta mulle ulatas. Asetasin need asjad kotti ja tänasin arsti viisakalt samal ajal kui ta sideme ümber mu käe tagasi pani.
Tänasin teda uuesti ja läksin Jasoni juurde, kes oli ise diivanil koha hõivanud. Tema ema oli toast lahkunud ning taaskord oli vaikus langenud meie õlule. Vajusin pehmele diivanile istuma ja sulgesin silmad. Mu pea käis kohutavalt ringi, kuid ma ei kurtnud. Nüüd olid mul vähemad ravimind olemas ja ma teadsin, et midagi väga hullu olla ei saanud. Haav ei tohiks olla nii tõsine. Muidu ei oleks ta ju lihtsalt niisuguseid asju soovitanud, ega?
„Nii armas,“ lausus jahe hääl meie kõrvalt. Tegin silmad kiirelt lahti ja vaatasin ruttu üles. Ukse juures seisis umbes minu vanune, ükskõikse ja eemaloleva pilguga tüdruk, kes nagu minagi, oli kahvatu ja tumedate juustega, kuid tema välimus oli ekstreemsem. Neidise alahuult kaunistasid kaks musta neeti, tal oli kaks ninarõngast, kulmuneet ja tema juustesse olid tehtud erivärvilised salgud. Ta kandis üleni musta ning tema lõhkikäristatud pükste küljes rippusid ketid. „Jason on omale tüdruku leidnud.“
Noormees minu kõrval ohkas raskelt. „Mine oma tuppa, Leandra.“
Goot turtsatas vaikselt selle peale ning viis pilgu mulle. Erinevalt oma vennast ja emast, olid tema silmad elektrisinised. Ta muigas mulle jahedalt. Millegipärast meenutas ta mulle sedasama meest, kuid teadmine, et ta ei ole deemon, pani mind hetkeks valvsuse kaotama, kuid samas ma lausa ootasin, et tema nahk hakkaks kooruma. Seda ei juhtunud. Minu keskendunud näoilmet nähes tema muie ainult laienes. „Ja mis sinu nimi on?“ uuris ta, ignoreerides täielikult Jasonit, kes pahuralt teise külje keeras, et oma õde mitte vaadata.
„Everleigh,“ tutvustasin ennast. Ta noogutas aeglaselt ja paeaegu märkamatult ning siis viis ta ühe jahedama pilgu vennale, kes endiselt pahase pilguga musta televiisoriekraani poole vaatas.
„Lahe. Jasonil on väga hea maitse naiste suhtes,“ mõnitas goot suure rahuloluga. Talle pakkus ilmselget naudingut oma venna kiusamine.
„Mine ja vaata oma deemoneid edasi,“ nähvas poiss järsku. Jälgisin Leandra reaktsiooni. See oli muutumatu ja ta kergitas korraks üht oma kulmu ja viis siis pilgu mulle.
„Ma usun, et ma pole ainuke, kes neid näeb,“ sõnas ta leebelt ja taganes siis koridori poole. „Näeme veel,“ lausus ta mulle ja läks oma toa poole.

8. Sain viimaks mingisuguse mõttetu osaga valmis. :3

Leandra rahulikud sõnad kummitasid mind kogu tagasitee koju. Jason oli ennast peale surunud ja avaldas soovi mind saata, mistõttu üritasin ma teha ka võimalikult muretut nägu. Vaatasin ainiti enda ette, silmis tühi pilk. Soovisin üha rohkem minna ja rääkida oma peegliga. Tõmbasin sõrmedega läbi juuste, lükates need ühtlasi ka oma silme eest kõrvale. Ka noormees minu kõrval tundus kummaliselt vaikne. Tundsin isegi kahtlust, et ta oli kodust põgenenud vaid selleks, et oma õest võimalikult kaugel olla ning kui nüüd aus olla, siis ma isegi mõistsin miks. Leandra oli nende perekonnas erak, nagu mina, kuid tema oli ilmselt deemoneid aastaid juba näinud. Ning mind üllatas see, kuidas ta suutis pärast kõike seda nii külma rahuga vastu võtta.
„Noh, me oleme kohal...“ äratas mind Jasoni vaikne hääl mõttemaailmast. Kergitasin pisut pead ning vaatasin vana ja vaese hotelliukse suunas. Ohkasin raskelt. Nüüd pean seisma vastamisi Johniga, kes mind oma tuima näolapiga vaatab. Millegipärast tundus see päeva kõige valusam osa olevat. Ta oli minu sugulane ning paratamatult tundus mulle, et see mees oli ainuke, kellele ma saaksin oma muret kurta, kuid miski hoidis mind tagasi. Viis kuidas ta mind iga hommik pärast ärkamist vaatas tõestas vaid seda, et ma olin tüütu. Tüütus, ebavajalik inimorganism siin maailmas ja ta isegi ei mõistnud miks ma siia sündisin. Ma süüdistasin ennast selle eest, et ma olin ennast nii kergelt lubanud siia saata. Kuid ma olin liiga elevil olnud New Yorgist, uutest tutvustest, sest need olid nii kerged tulema niiet ma ei osanud isegi ette kujutada millises kohas ma elama pidin. Kujutasin John Constantine'i alguses rikka mehena ette. Tema nimi rääkis temast palju. Kuid ei.
Hingasin sügavalt sisse ja pöörasin ennast Jasoni poole. Noormees vahtis ükskõikse ja pisut ka solvunud näoga ust. Ilmselt olid ka Leandra sõnad temani jõudnud, kuid mis osas?
„Jah. Aitäh veelkord. Ma ei oleks tõesti soovinud haiglasse minna,“ laususin, naeratades talle kiirelt. Siis astusin ukse juurde ja avasin selle. Ootasin hetk, et noormees veel midagi ütleks, kuid selle asemel levis meie vahele kiire ja kõrvadele rõhuv vaikus. Köhatasin kergelt, noogutasin talle ja sulgesin ukse, kadudes kiirelt koridori. Ma ei osanud aimatagi mis pani nooruki nii tusaselt käituma, kuid enam ei jätkunud mul muud mõtlemismahti. Sisenesin korterisse, tundes koheselt kuidas alkoholi vänge lõhn mind tervitas. Johni aga ei olnud. Astusin edasi, suundudes otsejoones oma tuppa, kus ma rasked aknad avasin ning hingasin New Yorgi rikutud, kuid sellegi poolest paremat õhku sisse kui seda olid alkoholigaasid. Seejärel suundusin kööki, kus ma ringi vaatasin. Läksin otsejoones külmkapi juurde ning enda üllatuseks nägin, et sinna olid toored köögiviljad asetatud. Kurgid, tomatid, paprikad. Riiulitel seisid kümme muna uhkelt reas ja ka mitu uut piimapakki olid lohakalt riiulitesse asetatud. Minu üllatus oli väga suur. Kas John Constantine oli tõesti leppinud saatusega ja oli viimaks alla andnud ning nõustus minu eest natukenegi hoolt kandma? Kergitasin endamisi taas kulme ning sulgesin külmiku ukse, astudes ise sellest kiirelt eemale. Palvetasin sisimas, et see ei oleks uni. Ma ei olnud köögivilju nii ammu näinud! Seatlles tegi isa nädalavahetusel just nendest asjadest mulle tervisliku lõuna või õhtusöögi. Pigistasin suu peenikeseks triipsuks kokku, suutmata naeratust tagasi hoida. Oli hea teada, et ma ei pidanud enam iga päev käima jäätist ostmas, mis siis, et mulle tundus, et see hakkas juba harjumuseks kiskuma. Läksin kappide juurde ning võtsin sealt välja nuudlipaki. Sain kiirelt oma makaronid valmis ning lõikusin tomatit ja paar kurgiviilu nende kõrvale, lastes siis oma lõuna-õhtusöögil hea maitsta. Mul oli ajataju täielikult kadunud. Ainus, mida ma üleüldse oskasin mõelda praegu oli see, et soe toit maandub lõpuks minu maos. Ma isegi ei pannud tähele valu peopesas. Kui ma söödud sain, koristasin nõud laualt ära, pesin need ning asetasin raamile kuivama. Suundusin tagasi oma tuppa, mis oli juba jahedat õhku täis ja sulgesin raskesti avatavad aknad, vajudes seejärel voodile pikali. Oli nii hea tunne kui kõht oli nüüd kurguni täis. Ma isegi ei teadnud kuidas ma tänan oma onu selle eest, kuid seda ma pidin tegema.
Lamaskelsin uskumatult kaua kuni viimaks kuulsin ukse häält, mis äratas mu minu rahulolevatest mõtetest. Olin koheselt voodist püsti ning jooksin juba kööki, kuid peatusin seal äkitselt. Selle asemel, et seista vastamisi oma onuga, jäin ma üllatunult Gabrielile otsa vahtima. Noor naine naeratas mulle leebelt ning astus edasi, lastes uksel enda taga vaikselt kinni vajuda.
„John ei saa täna koju tulla,“ informeeris blond naisterahvas mind oma laulval hääletoonil. Ohkasin vaikselt. Pöörasin pilgu tema riietusele. Ta kandis musta ülikonda ning helerohelist triiksärki. Tema peenikese kaela ümber oli tõmmatud tumeroheline lips. Ma teadsin, et inimestel on väga palju erinevaid maisteid, kuid see oli natuke imelik, et naine lasi ennast Gabrieliks kutsuda ja ta kandis meeste rõivaid.
Kuid ma ei lubanud iseendal rohkem naise üle kohust mõista ja ma tõstsin pilgu tema riietusest selleks, et vaadata tema täiuslikku nägu. „Miks?“ See küsimus võis kõlada väga tühjana ning kogenud täiskasvanu võis üles noppida minu häälest ka pisikest solvumist ning suurt soovi teada saamist miks ma sellest nii väga huvitatud olin. Ma olin ju siiski talle tänu võlgu.
„Ta on tööl,“ lausus Gabriel, astudes viimaks edasi. Ta võttis Johni tavapärasel kohal istet, mis pani mind veidral kombel sisemuses kribelema. Mul oli imelik vaadata kuidas keegi teine peale mu tuima onu istub ise laua nurgas, täidetud klaas sõrmede vahel ja pudel vaid ühe käeulatuse kaugusel. Hoidsin hinge kinni ja võtsin naise vastas istet. Ta vaatas mind oma säravsiniste silmadega, lükates samal ajal oma blondi lokkis tuka näo eest kõrvale.
Lasin käel lauale vajuda ning trummeldasin oma pikaks kasvanud küüntega vastu puitu. Kontsakinga klõbinat meenutav hääl kajas pooltühjas köögis kajana vastu. Viimaks otsustasin suu avada ning esitada paar küsimust:„Kellena John töötab?“
Gabriel vaatas mind pikalt kuid keeldus vastamast, pöörates pea vaid kõrvale. Kortsutasin kulme ning lootsin veel kord proovida. Seekord otsustasin esitada mõningad küsimused enda kohta. Või pigem asjade kohta mida ma nägin.
„Kes on need inimesed...“
„keda sa näed?“ Ta lõpetas mind eest. Noogutasin.
„Need on deemonid,“ sõnas ta vaiksel häälel, toon esimest korda võtmas mingisugust muud palet kui viisaka kõneviisiga kaasas käiv laulev hääl. Kohmetusin veidi.
„See ei saa olla tõsi,“ käisin talle peale. Deemoneid ei saanud olemas olla. Kuid minu oletus pakkus talle isegi nalja. Naisterahvas muigas kergelt ja ta vaatas taas minu poole, silmis mõistmatu pilk, mis pani mind hetkeks kõhklema kas ma olin üldse õiged sõnad öelnud.
„Everleigh, kõik mida sa nägid, on tõsi. Alustades sinu peeglist ja lõpetades selle deemoniga, keda sa kohvikus nägid.“

9.

Hingasin pahinal välja. Ma ei teadnudki kuidas reageerida kui Gabriel nii lihtsameelselt rääkis deemonitest, keda ma nägin ja minu peeglist, mida ma hoidsin kõigi eest saladuses. Kuid sellest hoolimata istusin ma väga rahulikult oma kohal justkui oleksid kõik tunded ühe käeviipega alla surutud. Ei, ma ei olnud noore naise peale vihane, et ta oli minu peeglist ja needusest teadlik. Pigem olin ma lausa tänulik, et ma ei pidanud enam üksinda kannatama selle all ja mul oli keegi, kellele ma saan sellest rääkida, hoolimata tegelikult sellest, et ma ei teadnud seda naisterahvast kohe üldse.
Lükkasin oma tumedad juuksed näo eest kõrvale, siludes mõned salgud kõrva taha. Asetasin oma kahvatud käed lauale ning jäin sõrmedega vastu kulunud lauaplaati trummeldama. Tundus, et andis mulle natuke aega mõtlemiseks ja reaktsiooniks. Tema rohelistest silmadest ei peegeldunud enam midagi kui ma neisse taas vaatasin. Veidral kombel ma isegi lootsin, et näen seal mingisuguseid mõtteid veel. Oli seal veel midagi, mida ta teadis Minu ja minu needuse kohta ning kas ta oskab mind selles osas aidata? Tegin sügava hingetõmbe ning langetasin oma pilgu, vahtides ja kuulates alandlikult trummeldamise ühtlast rütmi.
Kui ta ennast viimaks liigutas, tõstsin lootusrikkalt pilgu. Kuid Gabriel oli püsti tõusnud ja ta naeratas mulle leebelt:„ma loodan, et me kohtume sinuga veel.“
Kargasin samuti püsti ning lükkasin tooli tagasi laua alla ning läksin tema järel ukseni. Ta peatus seal, sättis natuke oma ülikonda. Seejärel jättis ta minuga rahulikult hüvasti ning lahkus korterist, jättes mu taas üksindust nautima. Pigistasin huuled tugevasti kokku ja läksin tagasi oma tuppa. Tundsin ennast nagu mingisuguse vangina, kellel pole mitte midagi enam teha. Ma helistaks Jasonile, kuid tema oli ilmselt hõivatud või liiga pahas tujus, et minuga enam üldse tegemist teha. Ja New Yorgis mul üldse sõpru ei olnudki.
Vaikselt ohates läksin oma kappide juurde. Olin vahepeal isegi jõudnud midagi siin korda saanud ja asjade leidmine tundus palju lihtsam kui ma teadsin kus mis asub. Leidsin oma Mp3 kiirelt ning valisin omale sobiva loo. Seda kuulates, vahetasin kiirelt riided ära. Panin omale jalga uued teksad ja tavalise t-särgi ning heitsin selle peale musta vesti. Taaskord krabasin oma koti, viskasin sinna oma pisikese rahapauna ning telefoni. Peeglikillu mähkisin õrnalt ühe valge riide sisse ja asetasin selle oma asjade hulka. Viimaks tõmbasin kotiluku kinni ja tõstsin selle õlgadele. Mul ei olnud aimugi mida teha igavuse vastu. See lihtsalt sõi ja sõi üha rohkem mind seest, terroriseerides minu siiamaani kainet mõistust.
Väljusin korterist ning vaatasin ringi. Inimesi oli tänaval veelgi vähemaks jäänud, kuid aega vaadates oskasin vaid öelda, et mõned poed olid veel lahti. Üllatusin isegi selle mõtte peale. Ma ei olnud New Yorgis üheski poes käinud! Ning kuigi mul oli soov minna ja osta omale uus kuhi riideid, mõned tapeedirullid ja mööbel, pidasin ma seda lihtsalt ebavajalikuks. Ma olin isegi hakanud harjuma sellega, et mu tuba nägi välja nagu mingisugune kelder. Kuid ma ei tohtinud selle üle kohust mõista. Ma olin külaline ja see oli Johni korter. Tema võis teha sellega mida tahtis, mina mitte.
Pärast väikest uurimist möödaminevatelt inimestelt, sain ma teada suuna lähimasse raamatupoodi kuhu ma ka suundusin. Pood enesest oli üsnagi suur ja ületas minu ootusi. Seal istusid veel mõned inimesed ja mis kõige rabavam – nad olid umbes minu vanused noorukid, kes kõik seisid ebaühtlases reas, ninad raamatutesse torgatud. Pilgutasin silmi. Seattles oli vähe noori, kes raamatuid viitsisid lugeda. Olid küll need, keda me nimetame 'nohikuteks'. Ülejäänud ei mäletanud isegi tähestikku. Lisaks oli minu kodulinnas ka vanemaid lugejaid, kes külastasid raamatukogu iga päev. Kui nüüd aus olla, ma kadestasin neid sest neil oli aega ja mahti lugeda. Minul ei olnud julgust seda Seatlles teha sest kui sa oled lahe, siis sa pead massi sulanduma ja erinema teistest. Kamp, millega ma sageli ühinesin, oli hulk selliseid, kes ei raatsinud õppida.
„Tere õhtust preili,“ äratas mind vanema meesterahva kähisev hääl mõtetest. Pöörasin pilgu talle ning tundsin ennast punastavat selle ebaviisakuse pärast. Ma olin ju sisse tulnud ja otse õhku vahtima jäänud, ise unustades ennast oma kurvikasse mõttemaailma. Hingasin sügavalt sisse ning mul õnnestus teenindajale naeratada. „kas ma saan teid kuidagi aidata?“
Alles pärast seda küsimust jõudis mulle kohale, et ma olin siia tulnud mõttetult. Mul ei olnud mitte mingisuguseid raamatute eelistusi. Ma ei mäleta millal ma viimati üldse mingisuguseid muinasjutte lugesingi. Vangutasin pead ning vaatasin ringi. Mõni üksik oli pea kergitanud, et vaadata uue sissetulija poole kuid siis olid nad taas oma pilgud raamatusse suunanud. Tundsin vähesel määral kergendust. New Yorgis ei teadnud mind keegi ja ma võisin siin alustada isegi otsast. Ma võisin vahetada oma elus kõik, muutuda suveks täiesti teistsuguseks inimeseks ning koguni muuta ka oma hobisi ja lootusi.
Mulle noogutati ja meesterahvas eemaldus minust, suundudes leti juurde, kus ta kohale tulnud klienti teenindama asus. Astusin edasi. Riiulid kõrgusid minu pea kohal. Mõni oli isegi nii kõrge, et nende jalutsisse oli asetatud trepp selleks, et raamatud kätte saada. Muie ilmus mu näole kui ma uskumatul pilgul ringi vaatasin. Kui mul poleks olemas nõmedat onu, kes mind ignoreerida armastab, oleks elu siin päris tore. Ma ei peaks kannatama selle all, et mulle tehakse mingisugused keelud. Ilmselt oleksin ma praegu isegi Jasoniga, mitte selles massiivses raamatupoes.
Jõudsin ühte nurka, kus olid ritta laotud mütoloogilised raamatud. Tänu sellele meenus mulle mis teema mul oli täna Gabrieliga ja ma otsustasin lähemale astuda. Kummardusin kõige alumise riiuli juurde ja ahmisin silmadega endasse pealkirju, otsides kõige lubavama tekstiga raamatukaant. Pidin taaskord imestama kui nägin, et selliseid oli lausa mitu tükki, ent mitte ükski neist ei rääkinud mulle deemonitest. Korraks mõtlesin, et hakkan otsima vastandeid, kuid kõik, mis ma leidsin, oli täiesti tavaline fantaasialooming. Pettumustunde all kannatades, eemaldusin kirjandusteostest ja pöörasin ringi, põrgates kogemata kellelegi otsa. Ja see keegi oli Leandra. Tütarlaps kortsutas kulme ja pööras ennast minu poole. Tanksaabastega kõrgus ta otse minu pea kohal ja nägi välja ähvardavam kui esimesel korral. Tema helesinised silmad olid alguses täis pahameelt kuid kui teda tabas äratundmine, asendus see jaheda ja pingutatud naeratusega tema kaametel huultel.
„Tere,“ laususin viisakusest, vaadates taaskord üle tema ekstreemse välimuse. Needid igal pool. Ta kandis parajasti nahktagi ning kindaid, mille sõrmeotsad olid maha lõigatud. Ka saapad olid needistatud ja platvormilised. Oleksin arvanud, et sellistega on väga ebamugav käia, kuid omalt kogemuselt teadsin, et tegelikult nii see ei olnud. Nende saabastega oli väga lihtne ümber käia. Tuli lihtsalt osata. Ning siis märkasin, et ta hingeldas. Kergitasin üllatunult kulme ja vaatasin taas tütarlapse näo poole. Tema põsed õhetasid kergelt ilmselgelt jooksmisest. „Kust sa niisuguse kiiruga tulid?“ uurisin vaiksel häälel. Nii kaugele minu teadmised ikka kündisid, et ma teadsin et siin ei tohi ma valjul häälel rääkida.
Kuid minu küsimust ei paistnud ta kuulvat. Neidis vaatas üle õla ja nähes, et poeuks on endiselt kinni ja mitte kedagi ei ole seal, hingas ta sügavalt, kuid kergendust tundes sisse-välja.
„Väljast,“ vastas ta nüüd naeratades. Kuigi ma oleksin tahtnud veel rohkem küsida selle kohta, mis pani pani gooti niimoodi ennast hingetuks jooksma, jätsin selle küsimuse esitamata. Seega vaid noogutasin kergelt ja lasin pilgu umbusklikult mööda riiuleid edasi rännata, üritades Leandrale otsa mitte vaadata. Ta mõõtis mind samuti pilguga nii nagu olin seda ise teinud. Ilmselt oli ta endiselt õnnelik selle üle, et ta ei olnud enam ainus, kes deemoneid nägi. Kuid sellegi poolest uskusin ma siiski, et siin, New Yorgis, või vähemalt Ameerika Ühendriikides on veel selliseid. See oli niisugune maa, kus oli väga palju erinevaid inimesi täis. Ja see oli ka üks neist kohtadest, kus juhtus alalõpmata midagi uut.
Ma noogutasin kergelt gootile, lükates ühe laisa käeliigutusega oma ettekippuvad juuksed üle õla. „Ja sina?“ päris ta, seekord toon juba leebem. Ning kui ta veel ühe pilgu üle raamatupoe lasi ja veendus, et siin pole mitte kedagi soovimatut.
„Igavus ja... igavus.“
See vastus oli lühike, kuid pidi andma täpse ülevaate sellest, mis mind tõepoolest siia kohale vedanud oli. Veidral moel paistis vaikus mind jälitavat ja see tõi ennast taas nähtavale. Kuid see ei olnud piinlik vaikus. Pigem otsis Leandra veel jälgi sellest, mis võis teda hirmutada tänaval. Ka mina vaatasin ringi, otsides kedagi, kes näeks vähegi kahtlusalune välja. Kuid minu silmad ei leidnud mitte kedagi. Ka neiu ise paistis samale otsusele jõudvat ja ta astus sammukese minust eemale.
„Kuidas oleks kui me siiski arutaksime sellest aga seda mõnes muus kohas?“ tundsin ennast imelikuna kui pakkusin selle idee välja. See kõnepruuk ei olnud üldse minu moodi ja ma oleksin soovinud oma sõnad tagasi võtta, kuid oli juba hilja. Ent tütarlaps ei paistnud seda tähele panevat. Tema mõtted olid mujal, kuid ta kuulis väga hästi minu tähendusrikkal toonil pakkumist. Viimaks ta noogutas. „Olgu, kuhu me läheme?“
Kuigi tema toon ei olnud sugugi ootuseärev, suutsin mina ise naeratada ja võtsin ühe tema kondistest käest kinni ning talutasin ta aeglaselt enda järel poest välja. „Siin läheduses on üks kohvik,“ vastasin ainult, tarides teda enda järel nagu oleks ta mingisugune sõnakuulmatu laps.

lugu meeldib, kohati ei meeldi sõnastus:D

Sorry, et lühike

10.

Me istusime vaikuses. Leandra vältis osavalt mu pilku, vahtides aknast välja ning rüübates tulist kohvi. Kuna me ei olnud pärast raamatupoodi ühtegi sõnakest vahetanud, otsustasin, et lasen sellel natuke oodata.
Rebisin pisikese tükikese oma väikesest saiakesest ning suunasin viimaks oma silmad vestluskaaslasele, kes vahtis endiselt tummalt välja. „Kaua sa nii veel oled?“ küsisin viimaks, kuulmata isegi kui ärritunud ja väsinud toon mul tegelikult oli.
Ka mina olin ärevuses, sest ma mõtlesin asjade peale, mis oleksid saanud hirmutada gooti, kes paistis nii kartmatu ja iseseisev olevat. Minu mõtted rändasid deemonitele, keda ainult meie kaks nägime. Ülejäänud inimesed olid liiga normaalsed ega osanud aimata mida me tegelikult läbi elasime.
„Kuidas?“ küsis ta, vaadates endiselt kaugel pilgul aknast välja. Ohkasin vaikselt. „Kavatsed sa koguaeg kättesaamatut mängida või vastad lõpuks mu küsimusele?“ Mind ei pahandanud sugugi see, et olin muutunud sama otsekoheseks kui John Constantine, keda olin salaja hakanud isegi oma iidoliks pidama. Mees oli siiski nii salapärane ja ta oskas teistega käituda. Kuigi ma olin otsekohene ja vahel ka liiga kärsitu, ei saanud ma seda ju kuidagimoodi muuta.

Minu veider kommentaar sundis ta viimaks pilgu möödaminevatest inimestest kõrvale rebima ja Leandra vaatas mulle kulme kergitades otsa. „Kättesaamatut?“ kordas ta mu pahamelest väljaöeldud sõna ning turtsatas vaikselt. „Ma ei mängi kättesaamatut, ma olen lihtsalt...“ ta vakastas. Kas tal oli raske avaldada oma tundeid? Tõestada, et tal on üldse nad olemas mitte ta ei ole mingisugune tühi inimene, kes on seest õnnestatud?
„Šokis?“ lõpetasin tema eest. Kuigi tal läks natuke aega ja julgust, goot siiski noogutas. Hingasin sügavalt sisse ja vangutasin endamisi pead. Vähemalt oli meil midagi ühist. Ka mina kartsin tunnistada seda, et ma kartsin, kuid praegu leidus mul põhjus.
Pärast seda kui ma olin New Yorki kolinud, oli kõik alanud. Ma nägin Ingleid ja deemoneid. Vähemalt inimesed nimetasid neid nii. Ja nemad nägid mind. Erinevalt nendest ei olnud mina ju tugev ja ma ei olnud võimeline ennast kaitsma kui nad mind ründama peaksid. Kuigi ma olin kindel, et nad ei tee seda ka siis, kui ma neile kiviga pihta viskan, oli mul põhjus karta.
„Sa ei pea neid kartma.“ Teadsin tegelikult isegi kui jaburalt mu jutt kõlas, kuid positiivsuse süstimine negatiivsetel aegadel oli justkui minu hobi. Tavaliselt see aitas, kuid Leandra vahtis mind nii, nagu ma oleksin kuu pealt kukkunud.
„Sa ei mõista,“ ta tõstis värisevate kätega tassi taas huultele ning rüüpas sealt suure lonksu enne kui selle tagasi lauale asetas ja mind vaatama jäi. „Ma olen näinud mida nad teevad. Mõned imevad inimestelt sisikonna välja ja jätavad nad tühjana vedelema. Teised mõrvavad meiesuguseid brutaalsemalt kui sa oled mõnes õudusfilmis näinud. Oled sa kindel, et Ma ei pea kartma kui ma nägin, kuidas nad ründasid üht kaitsetut meest ja mina ei saanud mitte midagi teha kui lihtsalt pealt vaadata?“
Tema ärritunud ja värisev toon äratas mu justkui üles. Ma ei suutnud uskuda, et ta oli niisuguseid asju läbi elanud. Pidasin ennast vaid hetk tagasi õnnetuks, kuid tuli välja, et ma olin siin täielikus õnnesärgis sündinud. Minu närvid oleksid ammu üles öelnud kui ma oleksin näinud kuidas keegi mõrvatakse. Kuigi ma pidasin ennast üsnagi tugevaks inimeseks, ei suutnud ma jääda külmaks siis, kui ma vaatan silma kellelegi, kellel elusäde aeglaselt kaob ning silmad moonduvad surres üha mustemaks.
„Kas sa mäletad nende nägusid?“
„Loodad sa tõesti, et ma hakkan imetleme nende ilusaid näolappe samal ajal kui nad kedagi pooleks murravad?“ Ta surus oma peenikesed huuled tugevasti kokku ning raputas ägedalt pead, mustaks värvitud juuksed igale poole lendlemas. „Ei! Ma ei mäleta ega taha mäletada nende nägusid.“
See oli lootusetu. Kuigi ma ei olnud detektiiv, tundsin ennast hetkel ühena. Kuna mu onu omas sidemeid ja ta töötas 'imelikus' ametis ning lisaks sellele oli üks tema sõpradest langenud ingel, siis arvatavasti saaksin ma temalt mingisuguse informatsiooni välja pinnida ning samal ajal jagada talle oma väheseid teadmisi.
Sõin vaikides oma saia ning Leandra, kes paistis olevat õnnelik, et ma olin oma pärimise jätnud viimaks sinnapaika, jõi oma tassi tühjaks ning tõusis püsti. Tegin sama ning hakkasin parajasti välja pakkuma tema saatmist, kuid tüdruk, kes oli mu mõtteid aimanud, turtsatas vaikselt. „Ma ei vaja kellegi seltsi ega kaitset.“ Seejärel, ilma igasuguste tänuavaldusteta või hüvastijätuta suundus ta oma venna töökohast välja ning jalutas kodu poole. Vaatasin talle veel natuke aega järele kui viimaks taaskord ohkasin ning silmad sulgesin. Ta oli imelik. Veendusin nüüd selles ise.
Kuigi ta teadis, et ma näen samuti neid olevusi, pelgas ta millegipärast oma ideid ning kahtlusi ega avaldanud neid mulle, kuigi ta teadis, et ma võin teda aidata.
Avasin viimaks silmad ning hakkasin aeglaste sammudega vana hotelli suunas astuma.

Kui ma korterisse jõudsin, sain kiiresti levivast alkoholilõhnast koheselt aru, et John on tagasi oma töölt ning astusin rutakalt edasi.
Mees oli köögis, traditsiooniline viskiklaas käes. Minu sissetulekut kuuldes vaatas ta viimaks siia ning kallutas pea kergelt küljele.
„Teretulemast tagasi, Everleigh.“ Korjasin tema toonist sarkasmi ning jaheduse üles. Tema toon oli ka väga otsekohene ning paistis, et ta oli millegi pärast pahane.
„Tere,“ pomisesin. Miskipärast ei suutnud ma hetkel temaga samamoodi suhelda. Kas asi oli selles, et siin, selle katuse all olles, tundsin ennast hoopis alamana, mitte vaba linnuna, kes ma olin tänavate peal? Vaikus levis ning ma seisin endiselt köögiukse lävel. Tundsin suurt kiusatust tormata ruttu oma tuppa ning lukustada ennast seal sest kartsin seda, mida mees praegu öelda võib.
„Gabriel rääkis mulle su peeglist.“ Hingasin pahinal välja. Peegel. Muidugi.
„Nii,“ ma ei osanud mitte midagi öelda. Olin lihtsalt vahele jäänud. John tõstis seepeale ühe killu taskust lauale ning lükkas selle minu poole. Suundusin ruttu sinna ning rapsasin selle oma sõrmede vahele.
„Selliseid ei leia just kuigi palju siin maailmas,“ sõnas Constantine vaikselt. Põrnitsesin ainiti oma peegelpilti. „Eriti veel selliseid, kes omapäi suudaksid rääkida ilma, et peegelduse õige omanik kohal oleks.“ Minu teisik kehitas õlgu.
„Kas see on kõik?“ küsisin kokkusurutud hammaste vahelt. Ta vaid noogutas ning suundusin rutakalt oma tuppa, kus ma killu õigesse paika asetasin.
„Mis.Sul.Pagan.Võtaks.Arus.Oli?“ Minu katkendlik hingamine muutus veelgi kiiremaks. Nüüd teadis ta minu saladust ning see oli nõmedalt tappev.
„Ma ei saanud mitte midagi parata,“ õhkas peegeldus, teeseldes õnnetut häält. „Ta nägi nii kena oma verises särgis välja kui ta sind otsima tuli.“
Kergitasin kulme, kuid ei öelnud midagi. Vajusin vaid voodile istuma ning surusin pea käte vahele. „See on minu onu, kurat võtaks. Sa ei tohi tema vastu midagi omada. Sa ei tohi temaga flirtida, isegi siis kui sul mingisugune võimalus on ja sa ei Tohi temaga rääkida!“ Mu peegeldus kehitas õlgu. Mind ärritas see, kuidas ta neid asju naljana võttis.
„Tõsi, kuid sa oleksid pidanud tema nägu nägema kui ta mind nägi. Ma usun, et üllatus peegeldub väga harva tema silmis.“
Ohkasin raskelt ning surusin pea patja. „Sa oled nõme ja sa tead seda.“
„Kannan seda teadmist uhkusega rinnus,“ kostis peegeldus vastuseks.

Mõttetu osa üle pika aja.

11.

Uus hommik saabus nii nagu iga teinegi. Kortsutasin kulme kui peegel kommenteeris minu juukseid, mis olid magades segamini läinud ja ajasin ennast voodist püsti.
Otsustasin oma Teisikut ignoreerida ja suundusin vannituppa. Ma ei pidanud enam hüüdma onu Johni järel. Teadsin isegi, et too on kas köögis või kusagil väljas oma Salajast tööd tegemas.
Pesin hambad ning kammisin oma juuksed ära ja läksin tagasi oma tuppa, kus ma riided ära vahetasin, valides omale selga mustad alt kitsad teksapüksid ja valge triiksärgi. Selle peale tõmbasin veel musta lipsu, meenutades nii veel rohkem oma sõnakidarat onu.
Kontrollisin rahakotis allesjäänud summat, võtsin harjumusekohaselt peeglikillu endaga kaasa kuid ei vahetanud endiselt temaga ühtegi sõna ja suundusin välja, võttes sammud taas oma lemmik-kohviku suunas.
Kui ma ukse lahti tegin, nägin koheselt Jasonit leti taga. Täna oli seal palju rohkem rahvast mis tähendas, et ilmselt ei saa ta minuga kohe praegu rääkima hakata.
Tellisin oma lemmikroa – šokolaadijäätise, ning eemaldusin kiirelt rahvamassist, valides omale kiiresti ainsa tühja koha, mis oli nurgas.
Võtsin seal istet ja torkasin valge plastiklusika jäisesse magustoitu ning asusin seda aeglaselt sööma.

Viie minutiga ei olnud ma pooltki ära söönud. Ja jäätis polnud äragi sulanud. Vaatasin väsinult ringi, üritades samal ajal mõistatada mis on nüüd päeva müsteerium. Arvestades päeva keskmist temperatuuri, oleksid inimesed pidanud kuumusesse surema. Ent siin paistis kõik täiesti tavaline olevat. Oli kohvik oma radiaatorid välja lülitanud? Muigasin oma sarkastilise mõtte peale ja langetasin pilgu tagasi oma jäätisele.
Rahvasumma muutus kohvikus aeglaselt väiksemaks ning teadsin, ei, isegi lootsin, et Jason peagi tuleb ja istub minu kõrvale, et oma muretut juttu ajada. Tema ju ei mõistnud, mida mina tegelikult läbi elasin.
Ja temal ei olnud ju värdjast peeglit, kes flirdiks onuga kui vaid saaks.
„Kas tohib?“ Ärkasin oma mõtetest ning tõstmata pilkugi ma noogutasin. Kui mees, kes luba oli küsinud, minu vastu istus, sain aru, et olin alla kirjutanud oma Surmaotsusele.
Deemon, keda olin ennist siin näinud ja hiljem tänaval, võttis oma mütsi peast ja tõmbas käega läbi oma kohevate juuste, mida kadestaksid ilmselt ka kõige uhkemad meesmodellid maailmas. Ta naeratas mulle ning langetas pilgu mu käele. Ma ei olnud uut sidet ümber pannud ning nüüd oli see pruunikas-punane ja kole. Kuid mind ei olnud sellised pisiasjad kunagi huvitanud. Mind ei ole tegelikult mitte kunagi huvitanud mida teised minust arvavad.
Kui mul oli mugav, siis see oligi põhiline.
„Ma näen, et sa pole kuigi hästi paranenud,“ sõnas ta oma madalal häälel, pannes judinad üle mu selja jooksma.
Noogutasin, torgates lusika tagasi oma jäätisesse. „Sinna ei saa mitte midagi parata.“ Muidugi oli mul imelik rääkida deemoniga nii, nagu oleks tegu vana sõbra või tuttavaga. Kuid ma ei olnud ka selline inimene, kes hakkaks kriiskama ja paanitsema kui satub kokku oma vihavaenlasega. Mulle meeldis asju rahulikult võtta ja praegu olukord lubas seda.
„Ja sa pole sellega seoses haiglas käinud,“ tähendas ta rahulikul toonil. Noogutasin. Vihkasin haiglaid ega sallinud, kui arstid kõik kummardusid minu kohale, tehes väga tähtsat nägu. Minu käega ei andnud eriliselt midagi teha kui uut sidet selle ümber panna ja tagasi koju saata. „Võta side ära,“ kamandas ta mind.
Kergitasin kulme. „Siin?“
„Haavad paranevad värske õhu käes paremini. Pealegi ei veritse see enam. Sa ikka teadsid seda?“ Jäin sõnatuks ning langetasin pilgu oma sidemes käele.
Siis kehitasin vaid õlgu. Olgu, mida iganes. Kui Deemonid on nüüd sõbralikud, siis ilmselt Inglid on kurjad. Hakkasin sidet lahti harutama ja kui ma olin selle oma käe ümbert ära saanud, kergitasin üllatunult kulme. Verejooks oli lakanud ilmset juba eile päeval. Tõstsin oma käe silmade kohale, uurides sideme tekitatud pisikesi jooni ning muigasin endamisi.
„Ma pole kunagi sidemeis olnud,“ põhjendasin ennast. Olgu, olin küll rolleriga vastu aeda sõitnud, ent see oli hoopis teine asi. Mu haavad õmmeldi kinni ja kuna verejooksu ei olnud, siis ei pidanud ma isegi plaastreid enda külge panema.
„See kõik tuleb kogemusest,“ lausus deemon, tehes viimaks oma salatikarbi lahti.
„ju vist.“
Ja siis mattus meievaheline vestlus vaikusesse. Kuigi ma ei uskunud, et ebamaised olendid peavad sööma, jätsin ma selle osa kommenteerimata ja lõpetasin ruttu oma jäätisega. Viisin pilgu kellale ja kui nägin, et see ei olnud veel kaheteistkümne lähedalegi jõudnud, surusin maha vaikse ohke.
„Ma arvan, et ma hakkan minema,“ sõnasin viimaks. Minu jaoks oli see lihtsalt üliimelik kui ma istun ja söön deemoniga. Oskasin juba ette kujutada kui kohutavad plaanid tal tegelikult olla võivad.
Mätsisin verise sideme ebaühtlasesse kompu kokku ning tõusin püsti.
Mees ei vaadanudki minu poole vaid noogutas. Rohkem midagi mul vaja ei olnudki vaid ma jalutasin sirge seljaga, kuid kõheda tundega, kohvikust välja ja suundusin otsejoones raamatupoe poole, võttes kotist välja telefoni ja valides sealt Leandra numbri. Tema oli vist ainus, kes oli sama suures šokis kui mina ja tema oli arvatavasti ainus, kes suudaks mind aidata.

„Hetkel ei ole mind võimalik kätte saada, kuid sa tead, mida sa tegema pead. Leandra.“ Ja siis käis vali piiksatus, mis andis mõista, et ma võin jätta sõnumi.
„Mismõttes Sind ei ole?“ nõudsin kärsitult ja vajutasin punasele nupule ekraani all.
Olin helistanud talle pool tundi järjest, passides nõutult raamatukogus ning otsides satanistlike teemadega raamatuid, kuid tulutult. Ilma temata olen ma ilmselt liiga loll.
Nüüd istusin hotellis, oma voodis ja vaatasin oma peeglile otsa, mis toas ringi vaatas. „Äkki on ta trennis?“ pakkus ta.
„Jah, muidugi, joogas.“ pööritasin silmi. Ma ei kujutanud Leandrat üldse sporti tegemas ettegi. Ta tundus kuidagi liiga... Eemalehoidev selle jaoks, et mingisuguses ringis käia. Kuid kes teab. Võib-olla peksabki ta teisi ameerikajalgpallis või lööb pesapallikurikaga oma viha pallide peal välja? Viskusin voodis selili ja suuasin pilgu rohekale laele.
„Sa ei tohiks seda asja liiga tõsiselt võtta,“ sõnas mu peegelpilt. Ma ei vaadanud tema poolegi. „See oli kõigest Deemon. Ja ta ei teinud sulle midagi. Ma ei mõista miks sa järsku nii käitud. Ma saan aru kui tegu oleks mingisuguse kena poisiga, kuid ta ei ole isegi mitte Ilus.“
Muigasin. Ta oskas teha mu tuju paremaks hoolimata sellest, et ma olin tegelikult tema peale solvunud. Kuid tal on õigus. Ma reageerin üle.

Ma lihtsalt tunnen, et sellest jutust ei tule midagi välja.
Ja kui selline tunne on, siis peab midagi ette võtma, te ei arva? Kasvõi lõpetama või lisama sinna mingisugust actionit? Ma küll ei oska kirjutada ega saagi seda oskama - minus pole üldse loovat joont, oskan vaid aidata teisi kui neil abi vaja, kuid see, mis on alustatud, tuleb lõpule viia.

12.

„Jaa?!“
Kui telefon oli helisenud, olin selle otsekohe kätte haaranud ja rohelisele klahvile vajutanud ning kõrva äärde surunud.
„Sa kõlad paaniliselt,“ vastas hääl torus. Leandra. Kuigi ta oli kummaline, liiga kummaline minu jaoks, oli tema hääle kõla ainus asi, mis suutis mind praegu maha rahustada. Tema oli ju ka ainus, kes suutis selliseid olevusi näha. „Mis mureks?“ Uuris ta, toon sõbralik.
Ainus vahe minus ja Leandras oli see, et me paanitseme erinevate asjade üle, kuid samas on need probleemid väga sarnased. Tema hakkas kartma siis, kui nägi deemonit kaugelt, kuid temaga oli kõik korras, kui nad olid kusagil läheda. Ta oskas ennast vaos hoida ning emotsioone säilitada, jättes endast väga külma närviga neiu mulje, kuid mina olin hoopis vastupidine.
Ma ei osanud oma emotsioone tagasi hoida. Kui mul oli võimalus, siis ma kisasin. Ma ei uskunud siiamaani, kuidas ma olin võimeline kohvikus rahulikult istuma ja rääkima deemoniga. Langetasin korraks pilgu oma käele. Sideme olin ära põletanud, kartes, et deemon võis sinna paar oma nähtamatut pisikut jätta selleks, et mind jälgida, kuid ma tundsin endiselt külmavärinaid.
Lisaks reageerisin ma üle. Nagu mu peegel kinnitas mulle nüüd vahet pidamata ja proovis mind igate pidi maha rahustada.
Muidugi oli mul võimalus rääkida Johniga. Peegel oli seda samuti soovitanud, nõustudes faktiga, et kuna ta on ka näiliselt veider, siis arvatavasti ta saab minust aru. Kuid ta oli liiga tõsine. Ja vaevalt, et ta kuulaks minu muresid. Minu isa oli öelnud, et see käib vanuse juurde ning mul on väga elav kujutlusvõime. Oleks see vaid nii. John teadis deemonitest, kuid palju ta minu jutust usuks?
Teine võimalus oli aga Gabriel. Ma ei tea küll miks, aga ma usaldasin toda naist. Või meest, kuidas iganes tal endal parem oli ennast kutsuda. Kuid mida too ütleks? Tema oli mu onule öelnud, et ma nägin Langenud Ingleid. Ilmselt ta mõistaks, kuid ma kartsin seda, et ka tema võib minu üle naerma hakata.
Muidugi oli veel üks võimalus Jason. Ta ei usuks mind mitte mingil juhul ja hakkaks mind pidama sama imelikuks kui oma õde, kuid see oli ka parem kui mitte midagi.
Ja sealt jõudsingi Leandrani.
„Kus sa täna olid? Ma helistasin sulle mitu korda.“ Ma imestasin kui kummaliselt mu hääl kõlas. See oli kuidagi tühi. Emotsioonitu. Arvatavasti sellepärast, et ma olin päris mitu minutit hoidnud tagasi hüsteerilisi karjeid. Tajusin alles nüüd kui kohutavalt ma tegelikult kardan. Ning oli ka põhjust.
„Ma olin haiglas...“ kostis ta teisel pool toru.
„Jah?“ Mu hääl tõusis. Vaatasin peegli poole. See kehitas õlgu. „Mis juhtus?“
„Rahune maha, ristiema,“ nähvas goot mulle pahuralt. „ma aitasin ema.“ Vaikus. Siis alustas ta natuke leebemal häälel:„Nagu ma aru saan, on sul mingisugune probleem.“
Noogutasin endamisi ning pomisesin vaikselt Jah torru.
„Räägi.“
Ja ma rääkisingi talle kõik ära. Alustades oma esimesest kohtumisest deemoniga tänaval ja lõpetades tänase päevaga.
„Kui ma sind ei tunneks, ütleks, et sa oled hull ja soovitaks sul psühhiaatrit külastada,“ vastas neid väikese pausi pärast. „Kuid ma tunnen sind ja siit tuleb mu teine küsimus – Mida Kuradit Sa Tegid Selle Deemoniga? Oled sa täiesti arust ära, et istud ja sööd temaga Minu venna kohvikus? Sa ikka tead, mida ta oleks võinud Sinuga teha?“ Sa ikka tead, mida ta oleks võinud mu vennaga teha?! Aimasin, et ta oleks tahtnud seda küsida. Ka mina oleksin nähvanud samamoodi.
Jasoni ja Leandra suhe oli veider. Nad said küll üksteisega läbi, kuid nad ei näidanud seda välja. Ja juba pilgust, millega tüdruk oma venda vaatas, sain ma aru, et ta siiski hoolib tema heaolu eest ning vaatab iga päev, et mingisugune deemon talle lähedale ei satuks.
„Rahu.“ Üllatusin taas. Ma ei suutnud uskuda, et vastasin talle just nii kui ise olen samal ajal pinges ja üritan rahuneda. „See oli kõigest väike vestlus.“ hingasin sügavalt sisse ja sulgesin silmad. Deemon painas minu mõtteid. Juba need helehallid silmad olid liiga kütkestavad, et need ära unustada.
„Sa pead sellest Johniga rääkima,“ pistis nüüd peegel vahele.
„Kes seal veel on?“ küsis Leandra teravalt.
Vaatasin oma peegelpildi poole, mis taaskord õlgu kehitas ja näitas telefoni poole oma käes. „Pane kõlari peale, ma ei viitsi seda vidinat enam käes hoida.“ Pööritasin silmi, kuid täitsin ta soovi. Asetasin seejärel telefoni lauale ja istusin voodisse.
„Kui ma sulle ütleks, siis sa ei usuks,“ vastasin, vaatamata hetkekski telefoni poole. „Kuid see ei oma erilist tähtsust.“
„Tänan,“ torkas peegel sarkastiliselt vahele. Naeratasin talle mõrult.
„Sa pead seda ise nägema.“ Nägin, kuidas tema suunurgad ülespoole tuksatasid.
„Kui see on deemon, siis ma vannun, et...“
„See ei ole deemon!“
Juba mõte sellest, et Minu Enda peegelpilt võiks olla ebamaine olend, mis ta tegelikult oli, kuid midagi hullemat kui ise mõtlev ja tegutsev peegel, siis ma annaks vast ise otsad. Kuid ta oli kübeke minust, osa minu hingest, ja ma ei suudaks talle mitte midagi halba teha, hoolimata sellest kui nõmedalt ta käitub.
Tütarlaps teisel pool toru ohkas vaikselt. „Olgu,“ sõnas ta vaikselt. Kuid siis kuulsin ukse häält ning tundsin sammudest ära Johni. Panin telefoni taas vaikse oleku peale ja tõstsin selle kõrva juurde.
„Kuula, et ta lähedal ei oleks!“ sosistasin oma teisikule, kes noogutas ja hetk hiljem peegelduses ukse juurde kadus.
Laususin rutakalt Leandrale aadressi ja panin toru ära. Seejärel torkasin telefoni taskusse just hetkeks mil mu onu uksele koputas ja selle lahti tegi.
„Me peame rääkima.“ Otsustav toon tema hääles ei lubanud mul talle vastu vaielda. Ja kui ma nüüd talle otsa vaatasin, pidin tõdema, et mul oli tekkinud suur soov talle vastu vaielda. Paratamatult meenus mulle esimene päev mil ma siia tulin. John Constantine oli minusse terve see aeg ükskõikselt suhtunud. Teda ei huvitanud millega ma tegelesin ning nüüd soovis ta minuga rääkida.

Mulle tehti juba väiksena selgeks reeglid, et vanemaid tuleb kuulata ja austada. Eriti veel siis, kui sa elad nende katuse all. Mu isa oli mitmeid kordi seda mu nina alla hõõrunud ja vaevalt, et tal hea meel oleks, kui ta saaks teada, et tema kullakallis eeskujulik tüdruk hakkas vastu oma onule.
Tuletasin omale meelde, et olin teda pidanud esimeseks võimaluses kellega rääkida ja noogutasin talle kergelt. „Millest?“ uurisin.
Ta astus edasi ning võttis ainsal toolil minu toas istet. Seegi logises ohtlikult, kuid jäi püsima. Ent meest see eriti ei häirinud ning ta suunas oma tumedad, minu omadele väga sarnased silmad, mulle.
„Pool-deemonitest ja pool-inglitest,“ vastas ta toonil nagu oleks see üks maailma kõige tavalisem asi. Kuid nüüd sain mina targemaks. Ma ei näinud tavalisi deemoneid, nad olid Pool. Kas see tähendas, et nad olid kuidagi inimestega seotud? Mul läks juba süda sellest pahaks kui ma üritasin sobitada tavasurelikku deemoniga.
„Nii.“ Kummardusin ettepoole sest teadsin, et nüüd saan ma targemaks.
„Gabriel rääkis, et sa oled juba mõningatega kohtunud.“ hoidsin silmapööritust tagasi, kuid noogutasin. Vihkasin ja olen alati vihanud seda, kui inimesed suure ringiga teema juurde pöörduvad. Ma ei vastanud midagi, mis andis talle loa edasi rääkida. „Mitu oled sa neid näinud?“ Uuris ta minult edasi.
Ma ei hakanudki aega raiskama pettumustundele, mida ma paratamatult siiski tundsin. Lootsin, et ta hakkab mind lohutama, kuid kus sa sellega. Teda huvitas pigem nende arv. „Ma olen siiamaani ainult ühte kohanud.“ Kes on kordi sõbralikum kui sina. oleksin soovinud veel lisada, kuid hoidsin oma suu kuulekalt kinni.
„Ja mida see värdjas sinult tahtis?“ küsis onu, hääl tasane. Ma ei imestanud sugugi selle üle kuidas ta nimetas pool-deemoneid. Loodus ei olnud neid loonud ja nad ei olnud ka inimesed. Ja kõik surelikud kartsid Seda, mida nad ei tea. Kaasa arvatud Mina. Ma kartsin neid, sest ma ei teadnud, mida nad võivad minuga teha. Ent paistis, et sellel deemonil ei ole minuga mingisuguseid kavatsusi. Vastasel juhul oleks ta minuga midagi juba esimesel kohtumisel midagi teinud. Näiteks ära tapnud ja põrgusse kaasa vedanud või mõrvanud ja söötnud minu jäänused kolmepealisele koerale.
Raputasin selle mõtte ruttu peast ja tõstsin oma langetatud pilgu. „Ta ei tahtnud midagi,“ vastasin.
John kergitas kulme. Paistis, et talle endalegi pakkus huvi deemon, kes ei soovi mitte midagi sellest, kes Neid nägi.
„Kirjelda teda.“
Ohkasin vaikselt ning asusin kirjeldama meest, keda olen oma elus juba kolm korda näinud. Kui ma lõpetasin, olid onu kulmud kipra vajunud. „Ja ta oli üksi?“
„Täiesti üksi.“ olin selles veendunud. Kuigi ma ei olnud kuigi tähelepanelik, oleksin alati märganud kui keegi kolmas istub veel minu ja deemoni kõrval.
„Olgu.“ Kuigi ma teadsin, et teema ei ole veel otsa saanud, tekkis meie vahele rusuv vaikus, mida John paistis nautivad, kuid mina soovisin, et see saaks rutem läbi.
Ja mu soov täituski kolme vaikse koputusega uksele. Olime onuga korraga püsti tõusnud ja ukse poole vaadanud. Mu süda kloppis ägedalt ning me vahetasime pilgud.
Siis aga tegin mina esimesed sammud, kuid mees kiirustas minust mööda, haaras köögilaualt hõbedase relva, mida olin Van Helsingu filmis näinud, ja ruttas ukse juurde. Kuulsin uksehäält ja siis vaikseid samme.
„Tere,“ kuulsin kõrget häält lausuvat. See pani mind naeratama ja ma astusin nurga tagant välja ning noogutasin Leandrale, kes seepeale edasi astus, rasked tanksaapad mütsumas määrdunud parkettpõrandal. Ta jõudis minuni ja pööras ennast seejärel Johni poole, kes relva käest ära pani ja ukse sulges.
„Leandra, saa tuttavaks, John Constantine, minu onu. John, see on Leandra.“ alustasin tutvumisringiga.

Uut, palun?
Alguses oli paar kirjaviga, hilisemates osades pole märganud.
Hästi kirjutatud. Kuigi ma filmi pole näinud, tekitab su jutt mulle tahtmise seda vaadata. Jutt läheb edasi väga sujuvalt.
Suuremat kriitikat mul sulle anda pole, kui ainult mõned kokku-lahku kirjutamise vead.
Niiet lase aga käia, ja lisa täna siia üks osa.

EDIT: Üks viga mind siiski häirib. See on Seattle'is, linna nimi kirjutatakse välja, ja ülakomaga pannakse järele kääne.