"Kui tahad näha vikerkaart, pead leppima ka vihmaga"
Tip – tip – tip - tip, krõbisevad vihmapiisad vastu akent. Ma vihkan heli, mida nad tekitavad. See on liiga rahulik. Järjest rohkem pisaraid voolab üle mu põskede. Kogu selle pagana nutmisega on mu silmavalged punaseks muutunud. Ripsmetu¹¹ on näole jätnud pikad mustad joad.
Tip – tip – tip – tip, ma tunnen iga vihmapiisa langemisel vastu akent, nagu väljuks taeva nutu kaudu osake rõõmu mu kehast.
Mulle ei jõua siiamaani kohale, miks sa pidid seda tegema. Meil oli ju kõik hästi. Roosiline, päikesepaisteline ja.. üle taeva laotus imeline vikerkaar. Meie viimasest tülist oli möödunud rohkem kui kaks kuud ja kõik oli lausa vaimustav. Liiga hea ilmselt, jah?
Tip – tip – tip – tip, kas see kuradima sadu ükskord järele ka jääb? No kaua võib?! Sa lihtsalt tulid, võtsid mu südame ja.. ei anna seda enam tagasi. Pean ma tõesti oma südame pärast võitlema? Kui ma oleks osanud ette aimata, et nii paljukese sa siis hoolidki, poleks ma meie käima hakkamisele isegi mitte mõelda julgenud.
Tip – tip – tip – tip, mulle tundub juba, et pisarad ei saa enne otsa, kui vihmasadu lõppeb.
Ma peaks selle pildialbumi tagasi panema sinna, kust ma selle võtsin. Miks paganama pärast tahan ma ise endale haiget teha? On mul mingisugune puue või midagi sellesarnast? Keegi ei sunni mind seda albumit vaatama, aga ma teen seda ometigi. Ma tahan meenutada. Ma tahan kõike seda, mis meil kord oli tagasi!
Tip – tip – tip – tip, okei, see on kõik mida mu hing taluda suudab. KAS SEE SADU JUBA ÜKSKORD LÕPPEB KA VÕI?
Meil oli kõik ju nii ilus, jumal, kuidas ma sind igatsen. Kust otsast see Liisbet nii palju parem oli kui mina? Ma ei taha jälle seda kuradima ”Meil tekkis keemia ja me kleepusime üksteise külge nagu oleks meie vahel näts” juttu kuulda. Ma suren, kui keegi mulle veel korra seda räägib. Tahest – tahtmata ekslevad mu silmad sellele maalile, mille sa mulle tegid. See on imeline pilt. Avar rand, päikeseloojang, peegelsile meri. Jalutav paarike. Alla imeilusa käekirjaga kirjutatud sinu nimi, Enriko. Kui sa selle kinkisid, ütlesid sa, et need oleme meie. See võib isegi tõsi olla.. poisil on heledad juuksed ja tüdruku kiharad on maasikablondid. Pagan! Need võisime meie olla. Minevikuvormis ainult.
Tip – tip – tip – tip, kui ma veel mõned pisarad nutma peaksin, siis ma küll suren.. Või siis ka mitte.
Kellel, kurat, mind nüüd vaja on? Kas Brite siis ei öelnud, et ma olen haige? Kas see ukse taga kobistamine ei võiks juba lõppeda?
”Tulen!”
”Joosep!” Mida tema siin veel teeb? Mul on ju silmad märjad. Uuh, nüüd on pusavarrukas niiske. Pagan küll, kas ta tõesti ei suutnud paremat päeva valida?!
”Mariette,” ütleb ta kätt juustesse libistades. See, kuidas ta tumedad juuksed pärast sasimist naljakalt sassi jäävad, toob mu pisaraniiskele näole muige.
”Brite ütles, et sa oled haige, niisiis otsustasin ma sulle õppimist tuua,” seletab poiss oma siinolekut. Kui armas! Keegi pole mulle juba tükk aega haigena õppimist koju toonud.
”Aitäh.” Viisakus ennekõike.
”Kuule, ütle midagi ilusat,” palun ma teda. Joosep lihtsalt oskab alati midagi lohutavat ja kaunist öelda
”Kui sa tahad näha vikerkaart, pead leppima ka vihmaga,” sosistab ta, põimides käed õrnalt ümber minu. Hoian ta ümbert kõvasti kinni ja sulen silmad. Soovid ju võivad täituda, eks? Ning kui ma silmad avan, laiutab taevas hiiglaslik ja täiuslik vikerkaar.
*
Midagi, mis sai kunagi kirjutatud. Arvamusi, kriitikat ja muud! Ette tänades, Ressu.
Pealkiri: "Kui tahad näha vikerkaart pead leppima ka vihmaga" 
15/9/2010, 20:51
:D