Mida sa teha tahad, enne kui sured?

Poiss võpatas kergest unest täiesti ärkvele. Ta pööras oma pilgu tagasi arvutiekraanile, mida ta mõned minutid tagasi pingsalt jälginud oli. "Pean minema, head ööd! Kallis oled" oli viimane asi, mida Eva nimeline tüdruk talle kirjutanud oli. Neiu msni ikoon oli nüüd helehalliks muutunud. Ta ilmselt magas juba, või vähemalt üritas voodis und saada. "Vabandust, ma jäin arvuti ette tukkuma. Loodan et näed parimaid unenägusid!" kirjutas poiss siiski vastu.

Eva oli ta ainus lohutus. 2 nädalat tagasi kirjutas poiss ühte foorumisse, et kavatseb enesetapu sooritada. Tüdruk aga käskis tal rumalad mõtted unustada, ja sealt edasi hakkasid nad igapäevaselt suhtlema. Nad polnud veel kohtunud, kuid plaanisid seda. Poiss elas Haapsalu lähistel, tüdruk aga Võrus.

Noormees ei teadnud enam, mis internetis ette võtta.. Und polnud ja magama ei soovinud ta minna. Ta mõtles korraks enda meili üle vaadata, kuid ei lootnud sealt midagi leida. Keegi talle ei kirjutanud, kõik suhtlesid temaga vaid msnis. Tavaliselt leidus meilbox'is kirju ainult toodete reklaamist ja saitidele registreerumisest. Seekord oli aga teisiti.

"Tere, kallis tundmatu.

Mul oli täna õhtul tohutult igav, ja otsustasin saata meili tundmatule aadressile. Tundub tobe, või mis? Ma ei imesta, kui sa mu pikalt saadad või midagi. Ma vajangi viimast tõuget.

Kuid ma hindaks väga, kui sa vastu kirjutaksid.

Maria"

Poiss hakkas kiiremini hingama, ta oli segaduses. Mida vastu kirjutada? Viimast tõuget milleni? Kuigi ta juba teadis, milleni. Ta peab vastu kirjutama, Eva aitas ju teda, ja ta hindas seda. Ta lootis, et suudab Mariale abiks olla.

"Tere Maria!
Ma peaksin vist küsima, viimast tõuget milleni? Kuid ma ei küsi, ma juba tean. Ma ei kavatse sulle seda tõuget anda, sest ma tean, mida sa tunned. Paar nädalat tagasi olin ma isegi enesetapu äärel, kuid üks neiu päästis mu. Tema lohutus ja hoolivus tõmbasid mu tagasi, astumast seda viimast sammu. Ma soovin sind aidata, kirjuta mulle, millest soovid!

Marcus"

Kiri saadetud, passis noormees järjest mitu minutit ekraani. Ta ei lootnud vastust, normaalsed inimesed ilmselt magavad juba sellel kellaajal, ilmselt ka Maria. Siiski värskendas ta enda postkasti. Sekund hiljem avas ta südame pekseldes uue kirja.

"Kallis, kallis Marcus!

Sa ei kujuta ette, kui õnnelikuks sa mind just tegid! Mind hakkas ka huvitama Sinu ja su päästja suhe. Olete te juba kohtunud? Kui ei, kas te plaanite seda teha? Oled sa armunud? :) Ma ei tea, mis armumine on, ja mis on armastus. Minu elus selliseid asju ei eksisteeri. Seepärast mind huvitabki teiste elu rohkem. Jään su kirja ootama!

Maria"

Marcus jälgis ekraani. Mida vastu kirjutada. Mis tunded tal Eva vastu siiski olid? Kas saabki olla tundeid inimese vastu, keda sa pole elusees näinud? Ta polnud ka ise neis kindel.

__________________________________________________________________

Kahekümnendates mees sulges oma postkasti, ja hakkas otsima internetiavarustest noorte tüdrukute pilte. Ei, teda ei huvitanud tüdrukud. Teda huvitasid noormehed.

Oii, nii hea!
Palun uut. :)

"Hei Maria!

Mina, ja Eva... Ma pole isegi kindel, mida ma tema vastu tunnen... Ma tunnen nagu ma oleks armunud, kuid samas, ma pole teda kunagi näinud. Me plaanime kokkusaamist, kuid ma ei tea veel, kuna. Samas olen ma ka kindel, et kord leiad sinagi armastuse. Kirjuta mulle, millest tahad!

Marcus"


Kiri saadetud, otsustas noormees magama minna. Siiski vähkres ta veel varaste hommikutundideni voodis, mõeldes Evast ja miskipärast ka Mariast.

***

Hommikul ärgates logis Marcus enda üllatuseks esimesena sisse enda mailbox'i, mitte msni. Marialt oli uus kiri.

"Hommikust, Marcus!

Oled Sa kindel, et Eva on päris? Oled Sa näinud temast pilti, või midagi? Kirjutan seda Sulle sellepärast, et mind viis enesetapu äärele sarnane juhtum... Kirjutasin väga toreda, sõbraliku ja ilusa poisiga internetis. Kui avaldasin soovi kokku saada, kirjutas ta mulle, et ta ei soovi seda. Hakkasin asja täpsemalt uurima, ja leidsin ta pildid internetist, välismaiselt leheküljelt. Ta oli lihtsalt mingi debiilik, kes tahtis minusuguse lollikese arvelt nalja teha. Loodan siiski, et Eva on Eva, mitte mingi lollitaja. Vabandust, kui see kiri Su meele pahaks tegi, kuid ma olen selliste asjade suhtes väga paranoiline. Saadan Sulle ka enda pildi, et Sa ikka teaksid, kellega suhtled.

Armastusega, Maria."


Kirja lõpus oli pilt naeratavast noorest neiust, kes polnud küll kõige ilusam, vaid tavaline. Silmad olid tal rohekad, juuksed tumepruunid. Poissi valdas hetkeks kahtlus, kas äkki Maria ongi mõni naljategija, ja saatis lihtsalt internetist pildi? Noormees rahustas ennast aga mõttega, et kui Maria oleks mõni teine isik, oleks ta tõenäoliselt ilusama pildi valinud, ja mitte sellist teemat üles võtnud. Marcus hakkas mõtlema ka Evast. Tüdruk oli talle endast mitmeid pilte saatnud, sealjuures väga ilusaid. Kuid poisi ainus parim sõber ütles, et oli kindlasti Evat enda vanas koolis näinud niiet Marcusel kahtlusi ei tekkinud.

Vastu mõtles poiss hiljem kirjutada. Aega ju oli, ta pidi lihtsalt läbi mõtlema, mida kirjutada? Kas ta peaks tüdrukule komplimendi tegema, kas ta peaks täpsemalt tüdruku kogemuste kohta küsima?

Marcus logis msni, leides eest tühjuse. Inimesi küll msnis oli, kuid mitte seda, keda tema eest lootis leida.


_____

Suured tänud, pipisike! :)

Ohh.. Mulle meeeeeedlib!

Pisut segane peab tunnistama. Kuidas maria marcust teab? Vb ma ei saand ise aru. Samas teema on Ãŧpris aktuaalne. Edasi kindlasti.

Väga lahe tundub

Aga mul tekkis küsimus sinu alapealkirja koha, kas see von kuskilt raamatust või mõtlesid ise välja? Muidu jutt tundub ise lausa super, minu klassis käib ka üks Marcus