LOST omalooming.

LOST

I. osa

Hommikune päike saadab oma kuldavad kiired rannale. Sawyer on juba vara valges üleval, kui paljud alles magavad. Ta seab sammud mööda rannariba vee poole, et ujuma minna. Vesi rinnuni, sukeldub Sawyer merre kalade keskele. Natukese aja möödudes näeb ta eespool mingit tumedat kogu. Lähemale ujudes märkab ta, et see on inimese surnukeha. Nagu nõelast torgatuna, ujub Sawyer pinnale.
Õhku ahmides vaatab ta ranna poole, lootes näha kedagi, kellele oma leiust teatada. Ta hakkab pikkade tõmmetega kalda poole ujuma. Hingeldades kukub ta soojale rannaliivale, kuid väsimusest võitu saades tõuseb ta ja liigub Sayid’i ja Jack’i suunas.
“Sawyer! Kus sa olnud oled?” küsib Jack muretult.
Sawyer, ikka hingeldades ja küsimust tähele panemata suudab öelda ühe sõna: “Laip!”.
“Mida? Mida sa räägid?” pärib nüüd Sayid.
“Laip. Mere põhjas on inimese laip,” seletab Sawyer.
“Mis siin toimub?” küsib Kate, kes oli just jõudnud ja ei teadnud veel mis lahti.
Jack jooksis nüüd sinnapoole, kust Sawyer just tulnud oli. Sayid järgnes talle. Samal ajal kui Sawyer seletas Kate’le, mis ta ennist näinud oli, ei olnud enam Jack’i ja Sayid’i näha. Nad läksid uurima, kas laipa on võimalik pinnale tõsta või mitte.
Veepind oli sile ja nüüdseks juba kuuma päikese käes sillerdama hakanud.
Pärast pikka ootamist tulid Jack ja Sayid nähtavale, kahe vahel inimese keha.
“Tulge appi!” hüüdis Sayid.
Hurley kuulis ja hüüdis kusagilt taamalt: “Kus sa oled?”.
“Siia!” vastati.
Kui tundmatu inimkeha oli liivale asetatud, küsis viimaks Jack: “Kas ta on mõrvatud?”.
“Sina oled arst, ütle sina mulle,” vastas Sawyer sarkastiliselt.
Hurley ja paar uudishimulikku temaga kaasas, jõudsid sündmuspaika.
“Mida…?”. Aga nähes laipa, jäi Hurley sõnatuks.
“Vaatame, kas leiame midagi, mis aitaks isiku tuvastada,” ütles Jack pärast tekkinud pausi.
“Kuulge, ma leidsin rahakoti,” ütles Kate. “Tema nimi on William Jones.”
“Mu jumal! Vaadake!” hüüatas Sayid, kes oli juuksetuka mehe silme eest kõrvale lükanud.
“Tal on kuulihaav peas!” kohkus Kate.
Paljud muutusid närvilisteks.
“Rahunege maha. Me ei tea täpselt, mis juhtus. Ärme satume paanikasse.” üritas Jack teisi rahustada.
“Me peaksime rahunema? Kuule doktor! Meie jalge ees lamab surnud mees, kuul peas ja sa käsid meil rahulikuks jääda?” vihastab Sawyer. “See kuul ei sattunud mitte juhuse tahtel sellele mehele ajude vahele!”
“Niisiis, kellelgi peab siis relv olema,” tähendas Hurley pärast Sawyer’i ja Jack’i erimeelsust.
Sawyer vaatas teda kurjade pilukil silmadega.
“Sa ei kahtlusta ju mind ometi… Või kahtlustad, paks?” ütles Sawyer hoiataval toonil.
“Hei, hei! Lõpetage!” segas nüüd Charlie vahele.
Suured hallid pilved olid kogunenud taevasse. Õhtu hakkab kätte jõudma.
“Varsti hakkab vihma sadama. Me peaksime ta toimetama palmide alla,” lausus Locke, kes oli teiste tegevust külma närviga pealt vaadanud.
“Jah,” nõustuti.
Lisaks Sayid’ile ja Jack’ile tulid appi ka Charlie ja Hurley. Tassimise käigus kukus üks paberilipakas mehe taskust välja. Kate tõstis märja paberitüki üles ja ei jõudnud veel avada, kui Sawyer küsis: “Mis sa leidsid, Kate?”
Kate avas selle ja jäi justkui klaasistunud pilguga paberit vaatama.
“Noh, mis seal on?” uuris Sawyer uuesti.
Kate sai lõpuks sõnad suust. Vaatas Sawyer’ile otsa ja vastas: “See on Teistelt.”

***

II. osa

„Teistelt? Mida nemad küll meist tahavad?“ küsis Sawyer vastust ootamata.
„Kas sind ei huvitagi, mis neil öelda on?“ küsis Kate, vaadates paberil olevat lühikest teadet.
Sawyeril ei paistnud sellest ei sooja ega külma olevat, aga küsis siis viimaks. „No mis siis on?“.
„Nad tahavad sind,“ ütles Kate lühidalt, kuid murelikult, oodates Sawyer’i reaktsiooni.
„Mind?! Üks mees, kelle ma leidsin merepõhjast ja kellel on kuul silmade vahel... tema taskust leidsid sina aga paberitüki, mille peal on minu nimi?! Mida kuradit...?!“ ägestus nüüd Sawyer, kuuldes, mis seal paberil seisis. „Ma lähen kohe nende juurde natuke arveid klaarima,“ ütles ta pahasel, peaaegu et vihasel toonil, rõhutades sõna „natuke“. Samal hetkel hakkas vihma taevast kallama.
Kate tahtis talle öelda, et ta nende juurde ei läheks, aga Sawyer’it ei peatanud enam keegi. Kui ta midagi pähe võtab, siis ta ka seda teeb. Kate teadis seda, aga kartis siiski, mis Sawyer’iga juhtuda võib. Kate läks teiste juurde palmiokstest tehtud varju alla.
Kui Kate oli Jack’i juurde jõudnud, pani Jack käe naise õla peale ja küsis murelikult: „Mis lahti? Ja kuhu Sawyer tormas?“
Seletanud ära, mis kirjas seisis ja kuhu Sawyer läks, ütles Kate siis: „Ma nii loodan, et temaga midagi halba ei juhtu.“ Jack vaatas korra Kate’ile otsa ja embas teda.
Hommik. Vihm oli järele jäänud. Kate oli Jack’i süles magama jäänud. Nad mõlemad ärkavad peaaegu samal ajal, hõõruvad silmi ja siis äkki sähvatab Kate’il: „Sawyer!“ Ta tormab ruttu püsti, jookseb mere äärde, kus ta teda viimati näinud oli ja vaatab metsa poole. Kedagi pole näha. Kate jookseb tagasi laagrisse. Samal ajal, kui teised on vaikselt ärkama hakanud, tormab Kate seljakoti juurde ja hakkab hädatarvilikke asju kotti pakkima. Jack tuleb ta juurde ja ütleb: „Ma tulen kaasa!“ Kate vaatab korra Jack’ile otsa, noogutab ning jätkab rutuga seljakoti pakkimist. Locke on neid pealt vaadanud ja sekkub siis olukorda: „Kate, kas sa tahad Sawyer’it otsima minna?“ Kate noogutab. Locke jätkab: „Aga kas sa teed tead?“ Vastuseks on pearaputus. Seejärel ütleb Locke neile kahele: „Minu järel!“ ja asutakse kolmekesi teele. Kui nad pole veel rannast välja jõudnud, jookseb Hurley neile järele ja hüüab: „Ma tulen ka!“. Jack läheb paar sammu Hurley poole ja ütleb: „Sa ei tea isegi kuhu me lähme, nii et jää siia, hoia laagril silma peal.“ Seepeale ütleb Hurley: „Tean küll! Te lähete Sawyerit otsima! Ma kuulsin, mis te ennist rääkisite, ma olin üleval.“ Peale lühikest pausi jätkab ta: „Ma tean, et ma pole mingi eriline Sawyer’i fänn, aga siiski, ta on üks meist!“ Jack vaatab korra Kate’i ja siis Locke’i otsa ning viipab siis Hurley’t nendega kaasa tulema.
Veidi aega kõnnitud, Locke kõige ees, siis Kate ja Jack kõrvuti ning viimasena Hurley, kes pärast igat natukenegi kahtlast sahinat pead korra ühele ja siis teisele poole keerab, nägu natuke hirmul. „Kardad?“ küsib Kate sõbralikul toonil, ise naeratades. „Khm. Ei, mina... mina ei karda midagi,“ vastab Hurley, lüües selja sirgu, et natukenegi julgem paista. Jack ja Kate vahetavad omavahel naerdes pilke ning vaatavad siis Hurley poole tagasi. Samal hetkel paneb Locke näpu suule ja ütleb: „Tss! Kuulsite?“. „Mi-mida?“, küsib nüüd veidi väriseval häälel Hurley. Mõned sammud edasi, jõudsid nad kohta, kus neile avanes üks õõvastav vaatepilt.

***

Igasugune tagasiside oodatud. :) Aitäh!

LOST! *vaimustuses* LOST!

Mis hooaja paiku see on? Teine või kolmas, eks, sest Teised on juba kohal ja Charlie on veel... alles!

Ma isegi ei oska midagi kritiseerida eriti, ma armastan LOSTi väga-väga-väga. See jutt siin tekitab pisukese nostalgiatunde, ma kirjutasin kunagi ise ka ühte LOSTi fikki, aga see jäigi sinnapaika...

Oh, kriitika.... mitte et ma seda kunagi oleks osanud anda. Proovin.
* Osad võiksid pikemad olla. Kui ühte postitusse mahub mitu osa, siis jäävad need liiga lühikeseks (*ütleb inimene, kelle päris esimene säilinud fanfiction sisaldas ühelauselisi peatükke*).
* Lõigud, lõigud, lõigud. Need on praktiliselt asendamatud asjad. :)
* Charliet oli liiga vähe (väga erapoolik kriitika). XD

Aga plot šüzee paistab päris hea. Areneb küll natuke liiga kiiresti, kui hea. Ja teise osa lõpp on... mispaganamaasisealveelsaabõõvastavolla? O.o Põnev ühesõnaga.

Oh jah.

Tubli oled, jätka samas vaimus. :)

Natuke räägiks ka oma loo kirjutamise telgitagustest.

Selle omaloomingu esimene osa sai kirjutatud kuskil 3-4 aastat tagasi igavusest ja sellest ajast jäi see sinnapaika, siis millalgi eelmine või see aasta tegin teise osa juurde ja pärast seda pole jälle sellega väga tegelenud. Nii et need on rohkem niisama heast peast kirjutatud, selles mõttes, et ma ei mõelnud selliste asjade peale alguses, et mitmendast hooajast ma kirjutama hakkan või et kuhu ma selle jutuga üldse välja tahan jõuda, ma pole veel üldse mõelnud selle peale, kõik tuleb tegevuse käigus.

Minu arust on üks osa täitsa paraja pikkusega, ma ei usu, et ma ühte osa väga pikemaks venitan, aga samas, kes teab.

Lõigud, jah, seda küll, aga mulle täitsa meeldis nii ka, aga okei, korrektsus peab olema, järgmise osa teen ilusti lõikude kaupa.

Aga küll Charliet ka juurde tuleb, ära muretse.

Mingit tähtaega aga ma nüüd küll lubada ei julge, et millal järgmine osa tuleb (kui lugejaid on ikka ). Aga aitäh tagasiside eest! :)