Vaikus.
Vaikus valitses nii nende sees kui ümber.
Kuulda oli ainult peaaegu hääletut hingamist ning vaoshoitud närvilisust.
Õhk oli pinevusest raske, rõhudes kõigi õlgu ja pead.
Nad vaatasid teineteisele otsa, silmis peegelduv osavalt varjatud hirm ning kartmatus.
Nende huuled olid valgeks tõmbunud ja kokku surutud.
Ootusärevus teiste nägudel.
Nad istusid hämaras toas. Ainsateks valgusallikateks laual olev küünal ja hõõguvad sigaretiotsad.
Mees püüdis leida enda vastas istuva naise näost midagigi. Midagigi millele toetuda. Ta otsis vastuseid küsimustele, mis teda lugematuid öid piinanud olid.
Ta oleks andnud kõik, et näha läbitungimatute silmade taha.
Mida tunneb ta nüüd, surma eel?
Täpselt sama mõtles naine.
Tal oli tunne et mees näeb ta südant peksmas, näeb sadu hirmutavaid, paanikas mõtteid, mis tema peas tol hetkel meeletu kiirusega ringi kihutasid.
Kuid kõige rohkem kartis ta, et mees teab miks ta siin on.
Teab, miks ta kõik selle läbi tegi, et olla siin, vaadata talle otsa ja saada mida ta otsinud on.
Tegelikult on ta alates tollest päevast tahtnud ainult ühte. Mehe surma.
Ning sellele mõeldes liikus ta pilk püstolile laual.
Ja ta kurk kipitas. Sest ta ei suutnud enam alla suruda fakti, mida ta koguaeg enda eest varjanud oli.
Ta armastas teda.
Ja vihkas.
Vihkas vast rohkem kui armastas.
Sellele mõeldes tõmbus ta suu raevukalt veel rohkem kokku. Ta pilk puuris mehe mustadesse silmadesse nähtamatuid auke.
See oli märguanne.
Kindrali käsi liikus väga aeglaselt relva poole.
Kuid naine ei pööranud enam silmi mehe näolt.
Mees tõstis relva üles ja järsku, jälgides reaktsiooni naise näol, suunas selle tema näo poole. Naine tegi midagi, mida poleks temast keegi oodanud, ta muigas.
Aga kontrast muige ja surnud silmade vahel mõjus nii eemaletõukavalt, et muutis kenade joontega näo hirmutavaks.
Kindral surus revolvri vastu oma meelekohta.
....
....
....
....
....
....
Nad kõnelesid vaimude keelt. Ja ometi olid nende meeled teineteise eest rauast lukkudega suletud.
See hetk kestis nii kaua.
Nende näod olid liikumatud, väsinud, tuimad, tuhmid. Aga mõte töötas palavikuliselt.
Ei kunagi varem polnud nad nii meeleheitlikult midagi otsinud. Märki, mis näitaks teed. Näitaks valgust. Näitaks tundeid.
Sellest ühestainsast liigutusest piisaks, et näha südamesse.
Kas sa kardad, mõtles mees.
Kas sa tead, vastas naine.
...
...
...
Ja siis nad jõudsid kohale. Nad olid sadamas.
Nad nägid, ja nad mõistsid, nad olid.
Üheaegne naeratus.
Naise silmad olid surnud, aga ta naeratas.
Mees hingas pahinal välja.
"Kaksteist aastat," ütles ta.
Naine võpatas. Esimest korda kaheteistkümne aasta jooksul kuulis ta tema häält. Soov mees tappa kasvas aina, koos sooviga armastada.
"Jah," ütles ta ainult.
Mees võpatas. Esimest korda kaheteistkümne aasta jooksul kuulis ta tema häält. Ja ta armastas, kuid sõrm kibeles päästikul.
"Kui ma tapan enda, siis ma tapan sinu," ütles ta.
"Nii on alati olnud," nõustus naine.
Mees sulges silmad. Ta tõmbas sisse aknast hoovavat puhast tuult. Ja juba oli ta osake tuulest. Külm, karge, igavene. Et siis hetke pärast kaduda.
Ja nagu oleks ta midagi unustanud, avas ta uuesti hetkeks silmad.
"Ma olen alati teadnud," ütles ta.
Naine noogutas.
Tema silmad olid kalgid talvetähed, särades teravamalt kui iial varem. Aga nüüd ta teadis. Mees armastas teda. Ja mina armastan teda, ütles ta endale.
Ta avas suu, et seda mehele öelda.
Mees vajutas päästikule.
Kõledas talveöös kõlas üksik lask, kajades veel paar pikka hetke lume kohal.
Laisalt lendas ühe mustava kuuse otsast teisele tumehall öökull.
Pärast seda oli kõik vaikne.
Pealkiri: Pärast seda oli kõik vaikne 
24/9/2010, 21:25