Kes oleks küll seda arvanud?

niisiis Uhiuus jutt Täiesti viimase kümne minuti idee ja tegu Uhiiuuuus Niiisiiis Sissejuhatus (:


***

“Kammoon! Kaua sa mind ignoreerida kavatsed?” hüüatasin juba ärritunult toonil, enda ees istuvale tumedale kuklale. Kukal isegi ei liighatanud. “Fain!” hüüatasin vihaselt ja marssisin väikesest ja lamedalt sisustatud toast välja.
Asi hakkas igavaks muutuma. Alguses arvasin, et see on mingi mäng, et ta ei tee must välja, aga sellised mängud ei kesta neli päeva järjest. Isegi koolis ei teinud keegi minust enam välja! Isegi kui neile paar klõmakat kõhtu ja pähe virutada. Nemad ainult kirtsutavad nukralt nägu ja ütlevad, et neil on jube peavalu. Ja isegi seda ei ütle nad minule! Katre kõrvale on end sättinud istuma mingi nõme bimbo ja mina passin esimeses pingis – kus isegi õpetaja mind ei märka vaid saadab mingi nõmeda endaarust kildu rebiva poisinäraka minu kohale! Mitte minu kõrvale. Vaid minu KOHALE!
Kahmasin riidepuu pealt jope ja kiirustasin mööda lausa muinasjutuliselt kaunist pärnaalleed ja keerasin siis lärmakale tänavale – tõttasin punase tulega üle tee ja äsasin ühele enda poole jooksvale ja klähvivale koerale jalaga.
Mu närvid olid tõesti pingule tõmmatud. Ma ei ole ju kunagi mingi loomapeksja olnud!
Sügavalt sisse ja välja hinganud, et rahuneda, võtsin suuna igavale paneelmajale, mis kohatult väikese poekese taga kõrgus.
Sisestasin koodi ja ronisin trepist üles. Peatusin ühe ukse ees ja peatusin, kui käsi lingile vajus. Kui isegi nemad selle minu ignoreerimise mänguga kaasa lähevad – põgenen kodust ära. Lubasin endale vihaselt ja surusin metallist lingi alla. Korter oli haudvaikne. Ainult köögist kostus õrna sorinat, mis selle kõige juures väga õõvastav tundus. “MA OLEN KODUUS!” karjusin üle korteri ja võtsin suuna köögile. Läbi väikese elutoa ja otse kööki. Kohal ma olingi. Ühes nurgas istus mu ema. Jah, just see ema – või siis see, mis temast alles jäänud oli. Minu kunagi korraarmastajast ema oli ühel kenal päeval sel nädalal võtnud endale pähe, et ei lähe tööle. Ei tee süüa. Ei pese nõusid(ega neid tekkinudki). Ega pea enam lugu korralikest riietest ja soengust.
Vajutasin sorina allika ehk kraani kinni ja tabasin selle tuttava blondi pea pilgu minust otse läbi vaatamas.
“Oled see sina, mu kallis tütar?”sosistas ta hirmunult läbi köögi. Juubeldasin mõttes.

***

Eni kriitika? Eni arvamus ?

Ooh, huvitav. Käbedalt edasi ! :)

kolm postitust järjest ütlevad, et huvitav
Naiiis xD

Ma ütlen sama
Suht paljutõotav ^^
Uut tahaks =)

saabsaab.
mu loooominguline kriis läks üle Tegelikult läks ta juba mai paiku üle xd aga ma ei märganud seda :D
okei, jura ajan xD

keskkond võib masendav olla, aga ma kirjutan rõõmsas võtmes :D

Uuuuz ozaa Keegi ei hakka juba ära jagama, mis toimub?


Ütlesin jube kolmandat korda “Jaa”-d, kuid ema vajus lihtsalt veel nukramalt istukile. Siis viskas mul taas üle. Kahmasin kraanikausist endanimelise tassi ja virutasin selle põrandale kildudeks.
Ema kriiskas. Pahaselt tõmbasin kapist riiulitäie taldrikuid põrandale ja ei vaevunud isegi ütlema, et lähen minema – kuidas ta ikka kuulnud oleks? Teel välisukseni tõmbasin seinapealt maha veel rõõmsalt naeratavate tuttavlike nägudega pildi ja hetke pärast langes raske uks mu seljataga kinni.
Hingasin raskelt välja, kui masendus mu peakohal kokku lõi. Kuhu ma nüüd lähen? Mis ma teen? Kust ma süüa saan!? Kajasid peas järjest meeleheitlikumad küsimused.
Raskelt sammusin treppidest alla ja taas õue.
Hakkasin taas sammuma oma sõbranna – Katre kodu poole. Taas lipsasin kihutavate autode vahelt läbi ja jalutasin mööda muinasjutulist pärnaalleed. Peale leinamarsile sarnaneva kiirusega edasiliikumist, seistasin helesinise maja ees, mis nüüd mulle nukumajana tundus.
Üks tudisev vanake tuli uksest välja ja enne, kui uks sulguda jõudis, lipsasin sisse. Vana harjumuse kohaselt kahmasin postkasti ukse lahti ja tõmbasin välja paar kirja – kõik arved.
Jooksin trepist üles ja panin kirjad tuttavale valgele sitskattega kapikesele. Naljakas traditsioon, aga ometi olime me Katrega teineteisele nii juba mitu aastat teinud.
Seisatasin hetke ja kuulatasin. Elutoast kostusid mingid hääled. Hiilisin sinnani ja piilusin üle ukseläve. Keset tuba istus väikese tabureti peal Katre. Tüdruku nägu oli nutmisest punane ja põskede peal olid soolased triibud. Tema kõrval seisis rangeilmeline ema ja luges läbi sarvaraamidega prillide juuksevärvi pakendi peal olevat kirja. Jalutasin kindlamalt lähemale. Kummardusin ja uurisin, et misvärvi tüdruk seekord kasutab. Üllatusest vajusid mu silmad laiali.
Katre oli käinud ringi ühelpäeval blondina ja teiselpäeval punapeana, kuid meie ühisest kokkuleppest – pead mitte mustaks värvida – oli ta kinni pidanud. Veidral kombel naeratas pakendikaanelt mulle vastu aga säravate mustade juustega tõmmu naine.
Taas tundsin endas seda veidrat viha kogunevat. Varem – enne seda ignoreerimise mängu – ei olnud mittemidagi sellist juhtunud. Möirgasin valjult ületoa ja virutasin Katre emalt pakendi käest. Ebatavaliselt agressiivselt lajatasin Katrele lahtise käega vastu pead.
Katre ema kummardus pakendit üles tõstma, kuid Katre hõõrus natuke ükskõiksel ilmel oma pead.
Nukralt sammusin Katre tuppa ja viskusin ta voodile. “Mis sõber sa selline oled?” pärisin endalt valjult. Hetke pärast hüppasin taas jalule – haarasin Katre koolikoti, koukisin sealt välja ta pinali ja sealt omakorda musta markeri.
Kuratlikult irvitades, tõmbasin markerilt korgi pealt ja tõusin jalgupidi voodile. Kahjurõõmalt hakkasin seinale pikki ja suhteliselt lohakaid jooni tõmbama, kuni seal seisis selgelt: MIS SUL VIGA ON? Üllatunult vaatasin, kuidas tähed laiali vajusid ja moodustasid lihtsalt laiad kärakad. Vahet ei ole. Õiendada saab ta ikka. Mõtlesin parastavalt. Heitsin pilgu veelkord raskesti loetavatele sõnadele ja istusin enda lemmikule keerlevale toolile ning jäin Katre sisenemist ootama.

Tšikk on surnud.

Btw, jutt on muidu hea, kui välja arvata see, et lõike nagu polekski ja et otsekõne on rasvases kirjas (milleks?). Ja mõned sõnakordused on ka, ja paar üksikut kokku-lahku kirjutamise viga, mis võivad ka vabalt olla kogemata. Vingusin palju vist. Aga päriselt, kui need ära parandada on superluks.

Ruttu uut, eksju :)

Ooo, hea ju. Järge!

zurnusmissurnud
Sõnakordused on ilmselt sellepärast, et ma ei loe läbi neid osi xD
Ja kokkulahku kirjutamine on mul lihtsaalt perses Ma ei oska ;D

Ja otsekõne on rasvases... sest ma olen alati nii teinud It is mai stail

Ja lõigud... neid ei ole? Ma lihtsalt ei pane kahte enterit vahelee

khmkhm khm
Ta ei näita neid vahepealseid - sseega kopeerisin siia uuuesti


Agaaaa sain uue osa valmis Lõpp võib kahtlane olla, sest ma kirjutasin alguses mingi poolelehelise lõigu ja panin siis ilgema romaani vahele


***


Kõkutasin naerda ja vaatasin kahjurõõmsalt, kuidas Katre ema enda tütre peale karjus. Kahjurõõmsalt kuulasin kuidas Katre saab enda väga ebaküpse ja pubekalikku käitumise eest nädalase koduaresti. Kergelt naeratades kuulasin kuidas Karin – nõnda on selle kena naisterahva nimi – ähvardas veel enda vara mitte austamise pärast toast ilma jäämisega.
Minu kahjuks, ignoreeris mu kunagine best oma ema väga vaguralt.
Pahatahtlikult ja väga hauatagaselt naerda müristades lõin klaveril kaane kõva tümpsuga kinni ja kihistasin Katre ja Karini hirmukarjatuste üle. Muiates hüppasin keerlevalt klaveritoolilt püsti ja sammusin toast välja.
Koomilisel kombel suundusin ma taas majast välja. Ühe päeva jooksul olin ma liiga palju ringi liikunud ja mitte ära väsinud.
Seisin keset pärnaalleed ja järsku vohas minust terav süütunne üle. Ma olin Katrele sitta keeranud. Ja korralikult.
Mõtlikult kulmu kortsutades sammusin linnamüra poole. Plõks – kahetsuseaeg sai läbi.
Kogumaailma peale vihane olles, haarasin ma ühe tänavale veerenud õuna jahedasse pihku ja jalutasin rahulikult tänava juurde.
Autod kihutasid ja ei teinud väljagi inimestest kelle nad poriseks pritsinud olid.
Kergelt hoogu võttes viskasin õuna ühe bussi poole. Aken ei purunenud, aga see eest... Buss kaldus oma rajalt välja ja kohtus valju ragina saatel kalli musta BMW-ga. Inimesed kriiskasid ja mina muigasin. Paari sekundi pärast oli saabunud täielik vaikus, kui mitte arvestada ühe lapse pinisevat ulgumist.
Buss oli küljele vajunud ja paar inimest üritasid sealt seest meeleheitlikult välja rabeleda. BMW seisis liikumatult – juht oli oma pea roolile toetanud, või oli ta siis selle sinna vastu ära löönud. Ega ma vahet ei teinud.
Järsku ärkas tänav taas ellu. Inimesed hakkasid sagima ja mina sisenesin ühte valgesse majja, mille uksekohale olid kuldselt maalitud venekeelsed sõnad.
Neid lugema vaevumata, kahmasin kuldsest lingist ja läksin sisse.
Tegemist oli kooliga. Muidugi ma teadsin seda, aga ma polnud iial seal sees käinud.
Kõik kohad olid täis venekeeles räuskavaid noori. See vähemalt kõlas räuskamisena. Kaugusest hakkas järjest lähenema kiirabi sireenide ulg. Muigasin ja läksin mööda treppi alla.
Tegemist oli koleda kohaga – keegi tarkpea oli ilmselt pidanud väga targaks nätsust enda nime seinale kirjutama nii, et nüüd seisis seal ilmselt väga pikki aastaid juba väga rõvedaid mõõtmeid omandav “Вася”.
Raputasin pead ja nina kirtsutades hakkasin mööda maja edasi tagasi kondama.
Tegemist oli suure suure ja suursuguse majaga, mida eriti korras polnud hoitud. Liikusin veel ühest kitsast trepist alla ja hüppasin üle viimaste astmete ja... jäin õhku rippuma. Ehmunult vaatasin enda all olevat tühjust. Kuna ma lendama õppisin? Küsisis hullumeelne hääleke mu peas. Eks ikka siis, kui sa end surnuks kukkusid. Vastas mu meeltesügavustest parastav toon.
Põmm.
Õhus hõljumine katkes ja ma maandusin pehmelt põrandale.
“Mida?” küsisin ma valjult ja ootasin sellelt samalt peenikeselt häälekeselt vastust.
Midagi ei tulnud..
Kordasin oma küsimust ja hetke pärast vastas toosama hääl ärritunult, nagu oleks ma teda seganud Sa kuulsid küll. Üldse.. me arvasime siin, et sa tead ikka, et sa surnud oled... Ahnii.. Siis on mul pühalik õigus sulle öelda: Merilin Kask. Sa oled surnud.

The new paaart Aga nojamh... Suht.. maitea xD Ise ei ole väga rahul



Koolikell tirises ja üllatavalt kiiresti saabus vaikus. Toetusin vastu seina. Ohkasin valjult ja küsisin siis valjult “Mismõttes?” See hääl mu peas kõkutas vaikselt naerda, aga ei vastanud.
Tundsin kuidas mu lõug ebamääraselt värisema hakkas. Häälekese naerukaja kõrvus kumisemas tõttasin mööda kooli ringi ja otsisin väljapääsu. Lõpuks massiivse ukse lahti lükanud, avanes mulle naljakas – varem poleks see kohe kindlasti naljakas olnud – vaatepilt. Liiklus oli seisma pandud, paljud inimesed olid kogunenud kõnniteedele õnnetust uurima ja siin seal oli näha suu lahti vahtivaid poisinagasid.
Jalutasin käsi taskusse surudes üle autotee ja astusin nüüd üles tõstetud bussi sisse. Punastes rõivastes mehed ja naised kandsid inimesi ettevaatlikult välja ning mina uurisin veel bussis oigavaid inimesi. Kõik võõrad.. peale selle seal!
Jõllitasin pahakspanevalt toolil kössitavat vanamoori. See jobu oli mulle Katrega politsei kutsunud!
Me ainult rääkisime öösel tema akna all valjult. Milline ebaõiglus. Vihasel ilmel astusin tema juurde ja teadsin järsku täpselt mida teha. Jälgisin viivu oma kätt ja jäin siis hetkeks mõttesse.
“Sa ju tead, et sa tahad seda teha. Lase käia. Ta ju väärib seda!” “Väärib tõesti,” ütlesin häälele valjult ja pistsin käe lihtsalt naise kõhtu. Otsekohe hakkasin tajuma... kahtlemata veidraid asju. Kuulsin kuidas naine valu käes röökis kuid kahmasin mingist libedast asjast kinni ja surusin selle sodiks.
Põmm.
Tõmbasin ruttu käe naisest välja ja vaatasin enda puhast kätt. Miks kurat ma inimesi mõrvan? Küsisin endalt uskumatult.
Vanake hingeldas raskelt ja siiski kahjurõõmsalt vaatasin, kuidas punastes rõivastes parameedikud tema ümber askeldavad.
Hüppasin jõudsalt purunenud aknast välja ja hakkasin mööda tänavat edasi minema.
“Nonii, kui ma surnud olen. Siis miks ma ikka veel siin olen?” pärisin häälelt mõttes.
“Hmm.. Sa surid noorelt. Me ei tea kuhu sind edasi saata. Me ei tea veel, kes sa oled. Oled sa mingi pühak või verejanuline ülbik. Meil on kombeks kõik hinged saata kas üles või alla. Ülesse lähevad õelamad, et nad siis seal omavahel roppe anekdoote rääkida saaks ja muid sigadusi korda saata. Võimalikult kaugele maast igatahes.
Üllamad ja head lähevad aga alla. Võimalikult lähedale inimestele.” Rääkis hääl justkui loeks ta seda kusagilt maha.
“Ahniii.” Arvasin mõttes selle veidravõitu süsteemi üle. Aga ma olen ju... inimesi TAPNUD! Mõtlesin hirmunult.
“Nagu me kõik.” Ütles hääl kuivalt.
Kortsutasin segadusse sattudes kulmu ja virutasin jalaga maas vedelevale käbile. Kiikasin korraks üle õla ning ahmisin õhku.
Minu poole kõndis aeglasel sammul kuid kiiresti lähenedes toosama vana naine! Ja ta nägi mind! Kiljusin hirmunult ja viskasin teda maast kahmatud kiviga. Kivi lendas läbi naise pea.
Hääl mu peas itsitas ja ümises hauataguseid viise “Viis.” Naine astus järjekordse viiemeetrise sammu. “Neli” Peaaegu kohal! “Kolm” Siin ta ongi. “Kaks” ta seisis minu ees ja sirutas käe pikkamisi ette. “üks” Röögatasin õudusest, kui ta raudkülm kortsus käsi vastu mind puutus. Taganesin mitu sammu ja jälgisin siis juba lummatult, kuidas naine rõõmsalt ohkas ja muutus lihtsalt valgeks valguseks. Hetke pärast oli ta kadunud.
“Ma ütlesin, et ta ei tee sulle midagi!” irvitas hääl parastavalt “Aga sa oleks äärepealt hirmust sussid püsti visanud.”
Turtsatasin üleolevalt ja manasin ette enesekindla ilme ja valetasin tasakaalukalt: “Ei ma kartnud midagi.”


_*_*_*

eni kommentaar eni arvamus ?

haha Ma pole piisavalt rõhutanud, et ta varem selline polnud? Deem .

Uusosaa Varsti liigun asja tuuma poole kaa xD
Vabandust pausi pärast :)

***

Naersin ja tõmbasin lennupealt veidike aeglustudes kiriku kuldsele ristile musta prügikoti peale. Itsitasin riuklikult ja kuulsin ka peas tunnustavad üminat. Nüüd sättisin end tornikatusele istuma. “Proovi tuult,” pakkus hääl õpetlikult.
Noogutasin mõtlikult ja hetke pärast uhas üle tänava vägev tuuleiil, mis tüdrukute seelikuid kergitas ja ühe vana puu otsast kaks oksa maha pühkis. Tänav oli kirjusid lehti täis. “Tubli,” ütles hääl tunnustavalt.
Muigasin taas ning mõtlesin vastu “Sa pole veel midagi näinud.” Ning järgmisel hetkel hakkas mööda tänavat ulguma külm ja kõle võimas tuul, milletõttu inimesed ettevaatusemõttes postidest kinni hoidsid ja needsamad seelikukandjad lustlikult itsitades seelikuid kinni hoidsid. Tuul muutus järjest tugevamaks. Kilekott laperdas valjult.
Kostus mürinale sarnanev ragin, kui üks puu autoteele murdus. Kostus summutatud kiljatus ja autod pidurdasid ettehoiatamatult, tekitades kolmekordse ahelavarii.
Hääleke mu peas huilgas õnnelikult. Muigasin ja lendasin tornist alla. Kusagilt kaugelt oli kuulda politseisireene.
Raputasin parastavalt pead ja hääleke laulis mingit prantsuse lastelaulu. Sammusin avariipaigale ja vaatasin huvitatult, kuidas tagumistest autodest ronisid välja tigedad mehikesed, kes kätega vehkides pidurdajat, kes ikka veel autos istus, sõimasid.
“See läks sul kohe vägahästi,” ütles hääl veidra prantsuse aktsendiga.
Itsitasin ja ronisin erilise vaevata keskmise auto katusele, istusin rätseppistes ja kuulasin kahe ärritunud mehe sõimlemist. Esimeses autos istuv mees ei jäänud teistele alla. Vehkis vihaselt kätega ja osutas tee peal laiutavale puule. Ilmselgelt enda heaolu nimel ei julgenud ta siiski autost välja tulla.
Politsei oli kohal. Samuti oli kohal ka kaamera ja mikrofoniga ringi sebiv seltskond.
Muigasin ja kõlgutasin jalgu.
Lasin pilgul üle tänava tantsiskleda. Paljud inimesed olid taas seisma jäänud ja ranges hallis pintsakus olev vananev naine rääkis ametlikul toonil mikrofoni “See on ühe nädala jooksul juba teine tõsisem avarii sellel tänaval. Seekord...” See igav toon ei köitnud mind enam.
Selleasemel vaatasin, kuidas ühe auto “tagumine uks” avati ja sealt veritseva kuklaga inimene leiti. Tuul sahistas vaikselt maha kukkunud puu lehti ja kilekott laperdas kirikutornis... Ota misasja? Verine kukal autos?
“Vägeev!” “Vägev!” huilgasime häälega koos tunnustavalt üle tänava.
Ei läinud isegi paari sekundit, kui juba üks politsei juures seletavatest meestest näost valgeks läks ja enda auto poole vaadates politseinikule midagi kiiresti ütles. Töntsaka politseiniku pea liikus üles alla ja valge näoga mees kadus jooksujalul majade vahele.
“Eriti vägev,” mõtlesin ja naeratasin, kui paar politseinikut mehikest kumminuiadega vehkides taga hakkasid ajama. See kõik oli nagu koomiksis. Üldse sarnanes asi filmile.
Kerkisin vaevata maast paari tolli kõrgusele ja lendasin põgenejale järgi. Laskusin temast kümmekond meetrit eespool ja hoidsin end valmis, kuni ta minust umbes viie meetri kaugusel oli.
Seejärel suunasin oma meeled tema poole ja järgmisel hetkel karjus mees hirmust, kui ta sellesama enda pagasnikus olnud kõdunevat laipa õhus rippumas nägi. Hetke pärast oli politseinik kohal ja mina muigasin ja kummardasin mõttes õnnelikult huilgavale häälele.

_*_*

eni kommentaar? Eni arvamus?


Ehk olete juba pihta saanud, et selle surnud isiku mõtted on viltu ja joonega. Valjult välja öeldu rasvaselt ja hääl on ainult kursiivis :)

naiss :D Aga uus osa, piipl


***

Kõndisin aeglaselt mööda räämas tänavat. Kogu aeg kestva uduvihma tagajärjel oli asflat kaetud ebaühtlaselt tumepruuni poriga, mille sisse üksikud kommipaberid ja muud “ülejäägid” kleepusid ja hääletult otsast kripeldasid. Normaalsed inimesed olid ammu tuppa põgenenud, kuigi oli laupäev.
Noh, minul polnud vahet. Minul ei olnud sooja ega külma. Ma ei tundnud valu ja tuul ei sasinud enam mu lühikesi juukseid.
Kokkuvõttes: mul oli igav. Kohutavalt igav.
Isegi hääl külastas mind üha harvemini, sest tuli välja, et ta ei elagi mu peas, vaid on lihtsalt mulle seltsiks, mis ei tähenda, et tal endal tegevust poleks.
Porisesin midagi endalegi arusaamatut ninaalla ja möödusin bussioote paviljonis tihedalt räbaldunud mantlisse mässitud habetunud mehest. Terav kahjutunne läbistas mind, kui keev vesi.
Käigupealt käega viibanud tõusis tuul ja mööda tänavat laperdas aeglaselt edasi raske lambanahast kasukas.
Ma ei teinud küll pori, -mis kasukat “kaunistas”- vastu midagi, kuid mees hüppas natuke ebakindlalt püsti ja kahmas kasukast, ise kahtlustavalt mööda tänavat ringi vaadates.
Täiesti tuimalt kõndisin edasi ja keerasin kõrvaltänavasse. Pärnaallee. See polnud küll enam midagi muinasjutulist, pigem sarnanes see väga inetule nukulinnale.
Vesi trummeldas vastu plekkkatuseid. Ohkasin taas ja astusin hetke pärast Katre maja koridori.
Seal seisis terve kamp minuvanuseid. Veidike elavnedes tundsin nad kõik ära. Minu klassikaaslased!
Kuigi nad olid kõik natuke muserdatud olekuga, üritasid nad kõik vapralt ükskõikset ja rõõmsat ilmet ette manada. Varem poleks ma sellest aru saanud, kuid vähemalt ei peta keegi surnuid ära. Hääl oli seda öelnud.
Tõusin laudpõrandalt õhku ja lendlesin Katre kõrvale. Tüdruku nägu polnud enam pisarakriimuline, kuid ta ilmes oli ilmselge ja siiras vastikus.
“Kammoon! Kaua sa venitad siin toas passimisega?” hüüatas üks “külalistest” ärritunult. “Jah, tal on õigus kastead? Sa nagu ei tahaks enam meie sõber olla!” pahandas lühikest kasvu punapea, käsi rinnal ristates.
Katre jõllitas neid eemalolevalt. “Sa pead tulema!” vingus veel kolmaski tüdruk “ilma sinuta on nii igav! Mida me küll peale hakkame, kui nüüd juba kaks seltskonnahinge enam ... meiega ei seltsi.?” Tüdruku hääl tõusis viimase lausepoole ajal küsivalt.
Katre silmad hakkasid veest läikima ja peaaegu hääletult pomises ta vastuse:”Ma ...” Ülejäänud lauset ma ei kuulnudki, sest ülbe hääl pasundas mu peas “BUUU!”
Karjatasin ehmatusest ja ajasin kätega vehkides kogemata mingil seletamatul põhjusel koridori toodud tooli ümber.
Seltskond, kes oli juba rõõmsalt sumisema hakanud vakatas üksmeelselt ja ma lausa kuulsin, kuidas nende südamed hirmunult tagusid. Nautisin hetke vaikust ja pahvatasin siis häälega koos naerma. Ka tihedalt sisse mässitud seltskond hakkas aegamööda näkku värvi tagasi saama. Kostusid vaiksed turtsatused ja hetke pärast trügisid mu sõbramehed korraga koridorist välja.
Katre muigas ja tõttas trepist üles.
“Noh, mida sa tegid siis, kui mind polnud?” päris hääl kerge haigutuse saatel. “Ah ei midagi.” Vastasin ausalt ja astusin lõpuks saabunud seltskonna üle rõõmustades tänavale, Häälega maast ja ilmast lobisedes.


Eni arvamus? Eni kommentaar?

Endale meeldis osa sellest, aga samas ei meeldinud see vestlusekoht :)

whuhuhuu Ma võiks seene kasvamisest romaani kirjutada xD
Mitmeosalise ;D

Okei, sänks Venitamine... pikki vahesid pead silmas ? ;D

Asi on lugejates Mida rohkem neid on, seda kiiremini uued osad on.

khmkhm . Jumalannat juba nii kergelt ei rahulda xD


Ja palun vasakud inimesed, jääge seekord otse või paremale, sest.. xD mina mõtlesin korraks vasakule juba.

Megahead kirjeldused, täiega meeldivad (Y) :)
See hääleke on nii lahe ta peas.

Okei, edasi ja kiiremini tõesti.

ohsamalle Seekord sai täitsa pikalt, Vahepeal oleks saanud veel kirjeldusi toppida - mõni koht ludiseb käest ära.
Kuid vend hingab kuklasse ja ma tahan väga seda uue osa rahuldust saada XD I'm sorry


*_*_*_*

Kutse

Istusin jälle kirikutornil ja raputasin õrnalt puulehti. Alguses oli väikeste ja rumalate inimeste jõllitamine väga põnev olnud. Kuid päevast päeva, nädalast nädalasse seda teha ei olnud just eriti huvitav.
Iga päev kontrollisin kuidas Katre oma elu elab. Iga päevaga muutus ta järjest elavamaks. Nädal tagasi oli ta isegi väljas käinud.
See tegi mind vihaseks.
Kas ma olen siis tõesti nii leinamisväärtusetu?
Turtsatasin pahaselt ja üle tänava huugas jäine tuul, mis puudelt oksakesi rebis. See hakkas juba tavaliseks muutuma.
Kõlgutasin jalgu ja tundsin meelte serval tuttavat tunnet, mida ma varem ei olnud tajunud tundnud. Hääl oli tagasi.
„Noh, kus olid, mis tegid?“ pärisin igaval toonil.
„Kummitasin ja kolistasin ühes mahajäetud majas.“ Vastas ta ärritavalt igapäevase häälega.
Oigasin igavusest ja oleks teda heameelega löönud, kui ta mul peas poleks olnud.
Kuulsin kuidas ta õrritavalt itsitas – kindel märk, et ta oli mu mõtteid märganud.
„Fain,“ urisesin ma pahaselt ja istusin edasi.
Me istusime kaua. Taevas tumenes ja niigi inimtühjad tänavad jäid täiesti tühjaks. Teisel pool teed jooksis üle tee kräunuv vöödiline kass. Hetke pärast järgnes talle karune must koer, kes tõi iga paari sekundi tagant kuuldavale häirivalt terava haugatuse.
Põrnitsesin neid ja hetke pärast võpatasin kui hääl rääkima hakkas.
„Oo..“ ohkas ta, hääles vaevumärgatav üllatus . „Mida?“ pärisin ma viivitamatult.
„Su sõbrad hakkavad sind kutsuma,“ ütles ta kerge naeruvarjundiga.
Vahtisin hetke segaduses olles enda ette. Ähh?
„No tead küll! Vaimude väljakutsumine. Taldrikuga ja puha.“ Naeris hääl pahakspanevalt. Oli selge, et ta pidas seda naeruväärseks.
Ma vahtisin ikka veel koledate majade katuseid ja puhkesin siis naerma. See oligi naeruväärne.
„Parem ilmu kohale,“ ütles hääl muigvel toonil ja jätkas „Kas ma polegi rääkinud? Ahh.. Seadus ütleb, et kui hing välja kutsutakse, on tal õigus kõikki väljakutsujaid ja samas ruumis viibijaid nende elude lõpuni kummitada.“
Olin tema rääkimise ajal naermise lõpetanud ja vaatasin nüüd mõtlikult katuseid.
Oleks täitsa tore Katrele ta ülbe käitumise eest kätte maksta.
Järgmisel hetkel tundsin ma häirivalt juhtivat tunnet.
Lükkav ja nügiv jõud tõukas mind katuselt alla.
Olin segaduses kuid mõistsin kohe, kui kuulsin selget häält, mis minu nime kutsus. See oli tuttav hääl. See oli ju Karmeni hääl, mis nüüd mind hauatagusel toonil kutsus.
Itsitasin ja lendasin vastupanuta sinna, kuhu jõud mind nügis.
Paari sekundi pärast olin jõudnud oma kodu juurde. Olin seda kohta kaua vältinud kuid jõud lükkas mind keldri poole. Lähenedes nägin, et keegi oli luku maha murdnud.
Pahaselt neid lõhkujaid needes – mida mu ema nüüd siis teeb? – tormasin maa alla ja vaatasin kuidas kõik olid põrandale ringi koondunud.
Jõud andis järele ja siis tundsin end kümme korda vabamalt kui varem ja umbes kümmetuhat korda vabamalt kui elus olevana.
Nagu oleks mul uued ja tugevamad silmad. Tugevamad ja võimsamad jäsemed ja targem ja kiirem aju. Mu kõrvad registreerisid iga väiksemagi krõbina. Võisin vanduda, et selle vana vanaema pärandatud kapi taga jooksis hirmunud hiir ja üritas oma poegi minema lükata. Ämblikust tuli välja heliseval toonil niiti, kui ta end allapoole lasi, et siis minema sibada. Kõik oli nii selge.
Järsku teadsin ma täpselt mida teha.
Ilma mingi pingutusega – vabamalt kui silma pilgutades – juhtisin ma kokku kuhjatud käsi esimese tähe peale.
Õhkkond muutus märgatavalt. Ma tundsin hirmu maitset liigagi hästi.
Üks võõras tüdruk kirjutas esimese tähe õhinal üles.
Panin ainukeseks valgusallikaks oleva küünla leegi võbelema.
Käed nihkusid aeglaselt järgmisele tähele.
Oli kuulda vaikseid hirmuohkeid.
Küünal kustus ja kirjutaja kiikas üle teiste õlgade järgmist tähte.
Lendasin nende kohale ja vaatasin kuidas nende värisevad käed muudkui liikusid ja liikusid. Kuidas võõra tüdruku käed kirjutades järjest koledamaid tähti maalima hakkasid ja kuidas päris mitmed neist üritasid oma käsi hunnikust ära sahmata.
Lasin neil tõmmelda. Paras värdjatele. Piinelgu nüüd. Kindlalt hoidsin ma käsi oma kohal ja jälgisin kuidas nad liikusid.
Paistis et ainus kes teadis, mida ma ütlen on kirjutav tsikk. Teiste silmad olid kinni – ega ma neid lasknudki lahti teha.
Kirjutaja tüdruk oli hääletult hirmust nutma hakanud, kui ta kritseldas vastumeelselt üles tähe-tähe järel.
Hääl mu peas itsitas heakskiitvalt.
Umbes kümne minuti pärast olin ma valmis.
Lasin nende käed vabaks ja hetkega plõksatasid nende silmad lahti.
Kui üks poiss, keda ma tuvastada ei vaevunud taskulambi poole hüppas muigasin ma raevukalt ja irvitasin pahameelselt, kui taskulambis tüli ei süttinud.
„Suck that,“ ütlesin ma talle vihaselt kuigi teadsin, et ta ei kuule mind.
Teised vaatasid hetke hirmust pärani silmadega poissi ja seejärel tüdrukut kes tähti kirjutanud oli.
Tüdruk oli kaugesse nurka tõmbunud, pea põlvedele pannud ja oli täiesti hääletu, kui ta kortsutas enda käes olevat lehte.
Teised lähenesid talle aeglaselt ja järsku küsis keegi sosinal „Mida ta ütles?“
Tüdruk tõstis pea, kuid keegi peale minu ei näinud ta punaseks nutetud silmi.
Kõigi tähelepanu oli jäägitult pühendatud pimedas nurgas kössitavale tüdrukule.
„Maria?“ nõudis keegi juba valjemalt. Kortsutasin kulmu kui sain aru, kes rääkija oli.
Asusin ruttu tööle. Samal ajal kui Maria teistele paberilehe ulatas, sain ma valmis.
Kui teised avastasid, et nad ei saa nii pimedas lugeda tõttasid nad välja, et heledamas öös mu „sõnumit“ lugeda.
Niipea kui esimesed sammud uksest väljuda olid jõudnud, paitas mu kõrvu hirmukriise.
„Muljetavaldav“ teatas hääl mulle heakskiitvalt.
Teised olid esimesele kriiskajale järgi tõtanud ja nüüd oli kuulda seosetut valju hala.
Lasin vahepeal jälle süttinud küünlal natuke märgatavamasse kohta nihkuda ja kui üks poiss uudishimulikult vilkuva tule poole vaatas, tõttas ta sangarliku vaprusega tagasi keldrisse, ignoreerides nurgas hirmust kangestunud Mariat.
„Vittu,“ oigas poiss ja jäi kangestunult lugema seinale kõrvetatud kirja.

_*_*

Uut osa enne kriitikat ei tule -.-