Kooolkooolkooool.

Meie lähme klassiga konna lahkama bios millalgi :'( Ma kardan, et ma ei suuda seljuhul tunnist osa võtta.

Aga ongi raske, kui sa tahad viisi saada. Kolme peale suudab ka ilma õppimata teha, kuid viit ju niiviisi kätte ei saa.

Mdea, ma olen elus õppinud reaalselt ainult ülikoolis ja lõpetasin keska neljade-viitega ja põhikooli viitega. Oleneb vast inimesest ka.

Aga minul pole kooli praegu! Selle asemel on praktika. Saan patsiente torkida.

Ma ka ei tea, mul kukkus ilma õppimata ka viisi... Nõustun Kärolyniga, võib-olla oleneb, kui ''lahtise'' peaga keegi on aga jah... Mu vanemad pole iial sundinud mind või mu vanemaid vendi õppima. Mu vanemad pole põhikooli-keskkooli ajal mind muul ajal õppimas näinud, kui vaid enne eksamit ja konsultatsioonidest võtsin ka minimaalselt osa. Inglise keeles igavlesin, eesti keele tundides istusin niisama nagu ka mõned teised helgemad pead. Aga me ei tohtinud ära ka minna. Füüsika ja keemia olid põnevad ained aga no ausalt- ma ei mäleta, et ma oma hinded oleks mingi tundide või koguni päevade pikkuse õppimisega teeninud...
Ma ei tea, kuidas teie vanematega lood on aga minu vanemad ei sunni mind praegu ega sundinud mind ka põhi- või keskkooli ajal õppima. Mingi pisike hõbe- või kuldmedal ja rahasumma (keskkooli lõpetades vist paarsada eurot) minu jaoks küll mingi motivatsioon pole. Okei, kuldmedaliga saad ülikooli proovides oma punktidele 2 lisapunkti. Kõigest 2 punkti??? Need kaks punkti ei pruugi eriti aidata, kuigi jah, on juhuseid, kus medalistidele on erivõimalused vms. Aga come on, ma sain 10 punkti juurde, ilma ühegi medalita ja ilma tuupimata.
Ja ka ülikoolidesse sisseastumise ajal ei tundnud ma pingeridasid jälgides puudust paremate hinnete järele.

Rõhutan- see ei käi teie kohta aga ma ütlen seda lihtsalt mõnede oma tuttavate põhjal- sellel rangel tuupimisel ei ole mõtet, kui lõppkokkuvõttes ollakse ikkagi loll nagu lauajalg. Tuubitakse, saadakse oma viis kätte, ollakse rõõmsad.

Minu silmis on inimene, kes ilma õppimata/spikerdamata nelja kätte saab targem, kui inimene, kes täie rauaga tuupides viie kätte saab...

Ja ärge minu peale nüüd kurjaks saage.

Oleneb jah inimesest. Mõned ei pea üldse pingutama. Teised pingutavad nii, et higi voolab ja saavad ikka kolme. Ja siis on asi viitsimises. Ja siis loogilises mõtlemises.

Tänapäeva üks suurim probleem on ka see, et inimesed ei suuda ise mõelda. Õpiku teksti on kerge pähe tuupida, aga teema reaalne omandamine tegelikult jääb aina väiksemaks. See kehtib ka minu kohta tegelikult

EDIT: See rahajagamine ja kuldmedalite värk on tõsiselt mõttetu. Mida see sulle annab? Tegelikult mingi plekist kolakas kusagil stendil, mida sa ise tegelikult kunagi ei näe ju. Rahajagamine mulle üldse ei meeldi. See on nagu ma ei tea meelitamine, näe saad eksami viie nüüd palun sulle siin 10€, nagu äraostmine on see mulle alati tundunud.

Nagu öeldakse- mõnedel nupp nokib, mõnedel mitte. Meil Kärolyniga on siis vedanud ja me oleme need helgepead

Aga öelge mulle miks te viisi taga ajate? Milleks te näete nii palju vaeva (tulevikku silmas pidades)?

Ma olen seal vahepeal. Oleneb ainest.

Ma ei aja viisi tegelikult taga. Ma ajan nelju ka taga. Mul on koolis sedasi, et kaks esimest veerandid peavad kõik viied neljad olema, et samasse kooli automaatselt sisse saada, eksamid teed küll, aga tegelikult on koht koolis olemas.

Vaeva näen sellepärast, sest olen nagu töönarkomaan. Ja väga - väga - väga kohusetundlik. Tuleviku vaatepilt on üsna tundmatu, pilve taga peidus veel, nii et ma parem näen praegu vaeva, sest ma ei tea kunagi millal mul läheb vaja erinevaid teadmisi. Millal saab otsustavaks mu oskus koordinaate määrata või teadmine I MS jne...

Keska lõppedes saad aru tglt, kui mõttetud need hinded olid Mitte kedagi ei koti, mida sa enne ülikooli tegid. Kui oled sees, siis järelikult piisavalt ajusid oli. Kui pole, siis lendad ülikoolist välja. Simple.

Aga ma hakkasin pisikesest peale õppima ka. Kolmeselt kirjutama-lugema, viieselt ruutjuured ja inglise keel.. Kui mälu treenida nii väiksest peale, siis on hiljem kergem. + ma kaksik ja need on notorious geniuses.

Jälle nõus sinuga Kärolyn. Mulle hakkasid ka juba teadmised väiksena külge. Ja need hinded tunnistusel tõesti ei huvita mitte kedagi. Tööandja silmis need on ka üsnagi väärtusetud sest kui asju on vaja ikka tuupida siis no... jahm.

Ma ei teadnud 2011. aasta jaanuarini, mida ma õppida tahan. Mõtteid oli loomulikult erinevaid, kuid isegi see ei pannud mind pingutama või mõtlema, et äkki peaks paremini õppima.

Mu poiss põhimõtteliselt magas koolis ja ka ei õppinud. Isegi eksamiteks mitte. Ma kusjuures tänase päevani ei tea, mis tema eksamite tulemused olid aga kui ma talle enda omadest rääkisin, siis ta andis kergelt mõista, et minu omadest kõrgemad. Ta ütleski kord, et ta lihtsalt ei õppinud mitte midagi uut juurde, mida ta poleks teadnud ja tema know-how on posiitivses mõttes lausa hirmuäratav temavanuse nooremehe kohta

Mina pean kahetsusega tunnistama, et mina olin ka üks nendest, kes keskas (ega ka põhikoolis) kodus raamatut väga tihti lahti ei teinud. Kodutööd tegin viie minutiga ära ja siis vedelesin niisama. Neljad-viied sain kätte.

Aga mina leian, et ma oleksin võinud õppida. Esiteks õppimisharjumuse pärast - ülikoolis on küll sellised ained üldjuhul, mida ma viitsin õppida ja tahan ka õppida, kuid siiski. Esmaspäeval tunnetuses tulemas kontrolltöö pmst 10nda-11nda klassi bioloogia peale ja ma pole veel süstemaatiliselt õppima hakanud (lihtsalt loen ülihuvitavast õpikust järgmisi peatükke). Nendes klassides ma vihkasin bioloogiat, ai kuidas vihkasin, ja seega tollal ma lasin teadmistel kohe pärast tööd peast välja voolata, ainult 12nda klassi bioloogia on selge siiani. Ja kui ma oleksin siis õppinud (sest jumal teab, võimeid mul on), oleks mul praegu lõbus nädalavahetus ees. Gümnaasiumi ained annavad tegelikult päris hea alustala sellele, kuidas me hiljem maailma mõista saame ja millele me uusi teadmisi laduda võime.

Ja kuld- või hõbemedal... Minu arust ei ole selle poole püüdlemises midagi halba. Iseasi, kui kogu mahv ongi medali peale suunatud, siis on natukene kurb. Teadmiste ja medali poole püüdlemises pole midagi halba. Inimesel on ambitsiooni. Ja inimene, kes peab samade tulemuste jaoks palju tööd tegema, ja teebki, ei ole halvem kui inimene, kes niisama istub ja kõik tema juurde tuleb. Minu jaoks on see õppija minust endast (ja teistest laiskadest) mitu pead üle. Müts maha nende ees, et vaeva ka viitsivad näha.

Vot põhikooli eksamitest on suva. Gümnaasiumi eksamitega oleneb, kuhu ja mida edasi tegema lähed. Alguses on sissesaamisel neid mitmel alal vaja. Kui ülikooli diplom otsas, siis on gümna tulemused mõttetud.

Ühesõnaga, Sille on pro õppimine ja vaeva nägemine.

No heihopsti, kellegil see õnnis eksamiperiood nüüd ka varsti peale hakkamas on?

Jaaa... 3 eksamit tuleb, ei ütleks, et just väga õhinas olen

Mis sa valikeksamina võtsid ?

Jah, mis eksamid?

Meil pole valikeksameid, ma 8ndas. Meil on bioloogia, mate ja inglise keel nyyd varsti

Nii väga tahaks kooli tagasi ja eksameid teha jne Nii hea muretu elu ikka

Sa võid minu eest teha ära ajaloo kontrolltöö teemal muinasaeg. Teil pole vist õrna aimugi kui tähtis on meil seal hetkel, kuidas kirves kinnitatud oli või kas tal oli silmaauk.

Ma teen täpselt kahe nädala pärast eesti keele riigieksami uuesti ja ma loodan, et seekord ei vea närv mind alt. Loodetavasti olen eelmisest aastast õppust võtnud ja ei vali poolteist tundi enne eksami lõppu endale uut teemat ja panen komad õigetesse kohtadesse.

Omg, kõike teeks Good old times!

Vahepeal ma mõtlen, et tahaks nt just ajalugu hästi teada. Oleks võimalik kirjutada ajaloolistes kohtades aset leidvaid jutte. Aga siis mõtlen, kui palju oleks uurimistööd vaja, sest kõik mis koolis õpitud, on ära unustatud, ning isu läheb üle

Ma ka ei mäleta ajaloost eriti midagi, kuigi ajalugu, kunsti ajalugu, bioloogia ja keemia koos füüsikaga olid lemmarid, aga samas nüüd ei tea mõhkugi. Bioloogiat veel, aga keemia on küll ära ununenud.

Homme möödub juba NELI aastat sellest, kui mul tutipidu oli :'(

Oh täna oli meil koolis primade tutipidu. Veider mõelda, et alles need inimesed tulid tertiasse, kuid nüüd hakkab juba nende kooliaeg läbi saama.

Ma olen juba unustanud, mis tunne on reedeti koolis käia. Mul saab gümnaasiumi lõpetamisest varsti alles aasta, aga aega oleks nagu palju rohkem möödunud.