R.I.P- sina

ma mõtlen tihti mis oleks olnud teisiti kui ma oleksin seal autos olnud.
Mis oleks,kui saatus oleks tahtnud võtta meid mõlemaid?
Mida oleksid teinud teised,kas nad oleksid tundnud sama,mida mina tunnen nüüd?
Ma ei oska kirjeldada tunnet või tegelikult kas see ültse on tunne? ma tean vaid,et igapäevaga tundub aina uskumatu et ma kaotasin just sinu.
vahel jalutan õhtuti mööda tänavaid,et selgeks saada mõtteid, istun tunnis kuulan õpetajaid ja vajun mõttesse. Kunagi istusime me neis tundides koos, sa tegid nalja ning ma naersin nüüd aga tunnen puudust ma kõigest sellest.
Mitte keegi ei oska asendada seda kohta mu südames& seda koolipinki mu seljataga ,mida täitsid sina need on nagu täitmata tühikud seal.
Ma püüan meelde tuletada su häält ja su olekut mul õnnestubki tuua sind tagasi pooleldi reaalsusesse heaküll vaid mu mõtetesse kuid ma näen sind tervikuna, su naeratust, liigutusi, olekut isegi kuulen su häält , vaatan aknast välja ja kujutan ette pilti kus seisad sealsamal kohal kus olid harjunud seisma ning tõepoolest näengi sind . tegelikult ma aind kujutan ette, loomulikult ei seisa sa seal ja ei vaata mind sa oled nüüd ingel taevavõlvil ja ei tule enam kunagi mu juurde tagasi.
sellegipoolest ei keela keegi mul sind igatseda ja hoida meeles ka kõige rõõmsamal hetkel, kujutleda ette sind ning kuulda mõtetes su häält.

sõnad sind küll tagasi ei too, küll aga tean ma nüüd mis tähendab oodata kedagi, keda ma enam iialgi tagasi ei saa.
igavesti igatsema jäädes: G

Kas see on tõesti sündinud lugu?? Kui jah, siis tunnen tõsiselt kaasa!!!

see oli nii kurb ja samas see on esimene lugu, mis on piisavalt hästi kirjutatud, et minu tuju kurvaks teha... nii hea lugu, aga ma olen siiski liiga õel ja pean mainima midagi, mis mulle silma jäi: polnud tühikuid kirjavahemärkide vahel, siis oli neid jälle topelt ...

aga ma lihtsalt virisen natuke , lugu oli ju hea !