Ma ei ole sina!

13.06

Teeme parem kohe selgeks selle, et ma ei hakka sind "Kalliks päevikuks" või muuks taoliseks kutsuma. Sa oled tavaline märkmik, seega lepi sellega.
Ma ei tea, kas peaksin ennast nüüd tutvustama hakkama. Ma pole nimelt kunagi varem päevikut pidanud. Ja ma ei kavatse seda enam kunagi teha ka! Proovime siis sellel ühel ja ainsal korral kõik õigesti teha.
Esiteks on minu nimi Liismarie Kasesalu ning ma vihkan seda nime. Eesnimi on ikka väga-väga kahtlane. Milline normaalne inimene paneks oma lapsele nimeks Liismarie? Võiks siis olla vähemalt Liisa või Marie või Liis. Ma lepiksin isegi nimega Liis-Marie, sest see näeb palju normaalsem välja. Teiseks ei meeldi mulle mu teine nimi. Perekonnanimi. Vanematenimi. Mida iganes, sa ei saa sellest niikuinii aru. Sa oled lihtsalt hunnik paberit ja kogu lugu. Igal juhul ei meeldi mulle nimi Kasesalu sellepärast, et ma pole mingi puu.
Ma olen tervelt 15 aastat vana juba. Täielik vanur. Mu elu alles algas ja nüüd - voila - olen juba nii kaugele jõudnud.
Üks hea asi siiski on. Suvi jõudis kätte, mis on iseenesest väga tore aeg. Ei pea koolis käima ning saab sõpradega koos olla. Jep, mul on umbes mustmiljon sõpra igast Eestimaa otsast. Tallinnast ja Saaremaalt ja Paidest ja loomulikult ka Tartust.
Ma nimelt elangi Tartus, ülikoolipealinnas. Ülikoolipealinn. Kes sellised pikad sõnad küll välja mõtles? Pole aimugi.
Mul on täiuslik poiss ning me oleme väga armunud. Kas sa tõesti usute sellist mula? Me olime koos kaks nädalat ning ta nimi oli Timo. Ei, ma arvan, et ta nimi oli Kristjan. Või siis hoopis Andreas. Ma ei mäleta enam. Olen vist liiga paljude tüüpidega käinud. Meelde tuli! Ta nimi oli ikkagi Timo ja ma jätsin ta maha! Mul oli selleks kusjuures väga hea põhjus. See muutus liiga üksluiseks. Ning ta oli väga-väga tüütu. Mulle ei istu sportlased. Ta rääkis kogu aeg ainult oma trennidest ja saavutustest ja üritas mind kossu mängima õpetada. On ju ajuvaba?
Loodan, et ma Timo tundeid ei haavanud. Ma ei ole täielik bitch, kui selline mulje jäi. Ma oskan inimestele kaasa tunda. Mõnikord.
Õppimisega on kõik korras. Lõpetasin üheksanda klassi neljade ja viitega. Neljad olid ülekaalus. Pole tuupur. Ei saa ka selleks.
Hoolimata sellest, et mu pea enam-vähem kõigest tunnis aru saab, olen ma täielik blondiin. Välimuselt. Mul on õlgadeni kuldblondid juuksed ja suured sinised silmad, mis ohtra meigikihi alt kohati välja ei paista. See oli nali. Prille pole, neete pole, aga hiiglaslikke kõrvarõngaid kannan küll. Mu väike vend ütleb, et mul on kõrvarõngaste kogu.
Kui jutt juba mu vennale läks, siis on tegu ühe 9 aastase jõmpsikaga, kellele on sündides liiga palju huumorimeelt antud ning pikkust liiga vähe. Ta nimi on Kris. Miks pidi tema endale normaalse nime saama?
Argh, pean lõpetama. Ema käskis sööma minna. Kas sa tead, mis jutub, kui ma õigel ajal kööki ei ilmu? Siis tuleb mu ema üles minu tuppa ning näeb, milline seapesa siin valitseb, kuigi lubasin juba üleeile oma toa ära koristada.


__________


Lugu sellest, kuidas inimesed muutuvad.

14.06

Tervitus jälle. Uus päev, uued hobid ja uued inimesed. See on tegelikult vale. Mu hobid on täiesti samad. Harjutasin enne oma lemmikmuusikariistal. Mu 13. sünnipäevaks saadud trummikomlekt on mu ainus ja tõeline südamesõber. Ma olen juba üsna hea selles. Paar aastat tagasi väitis Kris, et see on müra ning vanemad hoidsid mu toast eemale. Praegu nad selle üle enam eriti ei kaeba. Isegi mu vennaraas on suutnud sellega leppida.
Täna juhtus midagi uskumatut. Ma koristasin oma toa lõpuks ära! Ma tean, seda on väga raske uskuda, ent see on sellegipoolest täiesti tõsi.
Siin on nüüd nii harjumatu olla. Ma ei leia oma asju enam ülesse. Kui mul varem kingi vaja läks, heitsin lihtsalt kõhuli maha ning roomasin voodi alla. Seal oli alati mõni paar. Ja riided olid kenasti toolileenil ja kapiukse peal. Väga lihtne ja loogiline ju, aga emale see ei meeldinud. Pole aimugi miks.
Ema tuli mu tuppa ja lausa ahhetas. Ta lubas, et saan sellel nädalal rohkem taskuraha. Peaks hakkama tihemini tuba koristama. Tuleb välja, et see võib vägagi kasulik olla.
Kui sa arvad, et ma kogu päeva toa koristamisele raiskasid, siis sa eksid kohutavalt. Ma tegin selle paari tunniga valmis. Ära mind nüüd mingiks imenaiseks ka pidama hakka. See oli käkitegu.
Ma läksin välja. Toast välja. Linna peale. Juhul, kui sul on nii pikad juhtmed, et kogu lugu veel kohale ei jõudnud, siis võid seda mõista järgmiselt: ma läksin poodi. Mul on šoppamissõltuvus. Kellel ei oleks? Nojah, ma juba tean sellele vastust: meessoost isikutel. Eriti minu klassi poistel. Eriti veel Sandril. Mulle tundub mõnikord, et tal on poodide vastu allergia.
Võtame kasvõi klassiekskursiooni Soome. Sel ajal, kui kõik poodi tormasid, istus tema lihtsalt bussis. Ega teised poisid ka eriti asju ei ostnud, aga nad läksid vähemalt poodi. Järeldus: Sander on imelik.
Täna ma igal juhul poodi minekuks Soome sõitma ei hakanud. Tartus on poode küllaga. Mul on mitmeid lemmikuid ka. Ühte sellisesse ma sisse astusingi.
Ma ostsin endale ühed mustad teksad ja mainin parem kohe ära, et need olid kitsa säärega. Enne, kui sa millestki valesti aru jõuad saada. Siis ostsin ma veel ühe musta vöö ja hästi-hästi suure musta dressipluusi, kus on selja peal väikene Saatan. Ma ei ole mingi emo või lihtsalt ennasthaletsev melanhoolik. Ma ei ole ka mingi eriline musta värvi fänn. Mulle lihtsalt meeldisid need asjad. Pole ju minu süü, et poes on ainsad normaalsed asjad musta värvi.
Ja siis ma läksin oma kümne kilekotiga kodu poole, kui mingi tüüp minust motikaga mööda kimas ning mu asjad lendasid nelja tuule poole laiali. Karjusin talle järele selliseid sõnu, mida ma siin praegu parem kordama ei hakka. Sa oled liiga noor, et selliseid sõnu teada.
Jätsin ta välimuse igaks juhuks meelde. Ta oli suhteliselt kiitsakas, aga pikk. Kandis musta. Ma räägin praegu tüübist, kes mu peaaegu alla ajas, mitte mootorrattast. See oli muide samuti must.
Korjasin oma kodinad kokku ning kõndisin edasi. Varsti sain juhuslikult kokku Hanna-Liisaga. Ta on mu klassikaaslane ning valmis minuga kasvõi teise maailma otsa kaasa tulema. Sellest hoolimata saame hästi läbi. Ta rääkis mulle sellest, kuidas ta kassil pojad sündisid ning uuemaid uudiseid oma lemmiklaulja kohta. See oli vist Usher. Ma pole ise ka eriti kindel. Midagi ta igal juhul rääkis. Ma vihjasin peenetundeliselt sellele, et mul on vaja koju minna. Tõlkes tähendab see umbes seda: viitsid äkki eest ära tulla, ma suren varsti, kui pean seda värki veel natuke aega käes hoidma. "See värk" oli loomulikult mu uusim kottidekogu.
Edasise vahemaa läbisin ilma suuremate vahejuhtumiteta. Viisin oma asjad üles tuppa ning riputasin kohusetundlikult ning ääretult ebaminulikult asjad kappi. Kui järele mõelda, siis vööd ei riputanud. Pükse ka mitte. Ainult dressika.
Ma olin just hakanud mõtlema, mida edasi teha, kui telefon helises. See ei ole must, vaid valge kuldsete kaunistustega. Võtsin loomulikult vastu ning juba kostus minuni Grete põnevil hääl. Ta küsis, kas ma tahaksin õhtul midagi põnevat teha. Ta olevat meile mingi peokoha saanud. Vastasin jaatavalt ning lõpetasin kõne.
Sättisin ennast valmis, milleks läks ainult kaks ja poole tundi, kuid pool tundi jäi siiski üle. Nii et siin ma nüüd olengi. Kirjutan päevikut, kuigi sa ei ole päevik. Sa oled märkmik. Jäta see meelde.
Grete helistas just all uksekella. Seega pean lõpetama. Näeme homme jälle. Võib-olla.
Tsau-pakaa!


______

Lemmikosa: Varsti sain juhuslikult kokku Hanna-Liisaga. Ta on mu klassikaaslane ning valmis minuga kasvõi teise maailma otsa kaasa tulema. Sellest hoolimata saame hästi läbi.