Sarimõrvari seminar - NB! Nõrganärvilistele mitte soovitatav.

Tere õpilased. Nagu te juba aru olete saanud, õpite te siin kuidas olla sarimõrvar.

Esiteks peate aru saama, et see amet ei tohi kunagi olla kohustus, vaid nauding. Justkui armuke kellega te iga hetke veedate. Kui võtta seda ametit kohustusena ei jõua te kunagi kaugele.

Teiseks ei tohi te hoolida kas keegi teid jälitab. Tehes seda kaotate te mõrva olemuse ning muutute jahitavaks mitte jahimeheks.

Nii, nüüd kus need põhireeglid tutvustatud on, alustame tööga.

Oma esimest ohvrit tuleb hoolikalt välja valida. Leidke keegi kes teile meeldib. Kes teid erutab. Ilus tumedapealine neiu, kahekümnendates, kindla rutiiniga, süütu pilguga. Kui olete oma ohvri välja valinud, siis hakake tema kohta kõike välja uurima. Kus ta elab? Mis ta hobid on? Mis talle ei meeldi? Mida ta hommikuti teeb? Mis muusikat ta kuulab? Mis raamatuid ta loeb? Kõik on oluline. Te peate oma ohvri elu paremini tundma kui enda oma.

Nüüd valige viis tapmiseks. Mõnele meeldib pussitada, teistele puua, kolmadatele hoopis aeglaselt surnuks piinata. Mulle isiklikult meeldib see viimane. Mulle meeldib piinata neid nii kaua kuni nad lõpuks paluvad, et nad tapaksin, vaid ainult siis ma lõpuks teeksin ma seda. Vaid siis tapaksin ma nad. Igale iseloomule vastavalt. Ahneid meeldib mulle puua. Rõõmsaid inimesi lõigun ma aeglaselt. Kurbadel inimestele valmistan kiire lõpu. Nendega ei ole eriti lõbus.

Väga tähtis on ka koht kus protseduur läbi viia. Selleks sobivad kõik kohad. Paljud sarimõrvarid viivad oma ohvrid oma koju või ohvri koju. Isiklikult soovitan oma kodu. Parem koristada ning ümbruskond on tuttav.

Ning viimaks oleme jõudnud lõbusa koha juurde. Viimane protseduur. Ohvri tapmine. See on väga lihtne. Te ootate oma ohvri maja juures. Ootate kuni ta koju tuleb. Jälgite kuidas ta magama läheb ning kui ta on seda teinud sisenete majja, uinutate oma ohvri ja viite ta tapmiskohta, mille olete juba valmis pannud. Te jälgite kuidas ta üles ärkab, kuidas ta ehmub kui avastab, et ei olegi omas voodis. Parem on sel hetkel jääda ise varju, et ta teid ei märkaks, aga juba siis võite tunda naudingut. Ta kardab ning sa võid teha ükskõik mida ning ta ei saa vastu hakata. Siis on paras aeg varjust välja astuda. Mulle meeldib ennast tavaliselt siis tutvustada. Öelda talle mis juhtuma hakkab, nautida õudust, mis ohvri silmis tekib. Seda põnevust, mis minus endas pulbitsema hakkab. Mõnus on seda hetke pikendada, pidada mingi sügavmõtteline loeng maha, lasta ärevusel kasvada. Kuid siis tuleb hakata teoga pihta. Panna oma ohver lamama ja aeglaselt lõigata talt kõik sõrmed ükshaaval ära samal ajal nautides ise iga valukarjet mis ta kurgust tõuseb. Tekkinud haavu on alati mõnus elektriga ergutada. Suurendab ohvri ahastust ja valu. Järgmiseks tuleks minna luude juurde. Murda need lahti. Võttes aega pärast igat korda, et nautida ohvri valu. Panna ta karjuma, paluma, et lõpetaksid. Nüüd kus ohver on muutunud liikumatuks nukuks kelle jaoks iga liigutus tekitab piinavat valu oleks hea kostitada teda elektriga. Valada ta üle külma veega ja lasta temasse paarsada volti paarsada korda. Oh mis tunne see küll on! Nautida iga ohvri karjet, palumist. Oh kuidas adrenaliin soontes tulvab! Oled peaaegu hullumise äärel mõnust. Täielik ekstaas. Ning siis kui olete suutnud pressida iga viimse kui valukarje oma ohvrist välja, vaatate talle otsa ning tapate ta. Isiklikult eelistan selleks hetkeks hoida paar koera nälgas, et siis sel viimasel hetkel oma ohver mingi maitsva kastmega üle valada ja koerad sööma lasta. Hea lihtne viis laibast lahti saada.

Pärast koerte söömist ei jää midagi järgi peale vaikuse. See vaikus rahustab. Taastab kaine mõtlemise. Saabub väsimus. Nüüd asute koristama. Küürite põrandalt ja seintelt vere ja muud jäänused ning põletate need. Nüüd on hea alati natuke pausi pidada. Nautida veel seda sündmust tagantjärelegi kuni see lõpuks ammendub. Naudite seda hetke veel päevi. Ning siis lähete otsima järgmist ohvrit.