Mia
Naerupall
 Postituste arv : 10
Age : 30
 | |  *** | |
Which one do you prefer daylight or darkness?
Ühel neist paljudest üksteise järel mööduvatest päevadest arutlesin endamisi, et kui mul avaneks võimalus küsitleda mõnd huvitavat isiksust ning seejuures olla veendunud et vastused on ausad, siis mida ma küsiksin. Eeltoodud küsimus oleks esimene. Lihtne ja arusaadav, võibolla liiga lihtne, aga selles peitub minujaoks iva, ise ei ole ma suutnud siiamaani otsustada kumba ma eelistan. Jah, aga kui nüüd korraks jälle reaalsusesse naasda, siis kui suure tõenäosusega on keegi, minu jaoks huvitav persoon nõus vastama minu koostatud küsimustikule täiesti ausalt. Isegi kui oleks, mõtleks ta päris kindlasti nii umbes kolmanda või neljanda küsimuse juures ümbes. Aususest veel niipalju, et minu silmade läbi on see suhteline. Kui viieteist aastane on käinud mõne ennastavastava sõbra ja arvatavasti ka neid samu ennastavastamise aegu taga nutva täiskasvanuga pargis pudelit kallutamas ning mingi ime läbi koju jõudnud, vastab ta ikka ema küsimusele KUS SA RUMAL LAPS SELLISEL KELLAAJAL KÄISID? Lühidalt ja mittemidagi ütlevalt: VÄLJAS. Mitte et ta valetaks, ei kus sa sellega. Ta lihtsalt on aus viisil, mis on talle endale kõige kasulikum.
Tegelikult ma ei tahtnud üldse sellest alustada, õigemini kirjutada, sest kuskil kaugeimas ajusopis olen seda blogi alustanud juba paar tuhat korda, kui mitte paarkümmend. Anyway mõned näpunäited, selleks uhuks, ui peaksid tahtma sellest kummalisest jutuvadast ka miskit aru saada, or simply something you should know before reading this whatever you want to call it thing.
- You must understand English my dear, if not, then sorry but I can´t get rid of that habit.
- Kirjutan ülipikke ja kohati lohisevaid lauseid.
- Otsekõne enamasti trükitähtedes. Pole tahtmist mässata kõiksugu kirjavahemärkidega.
- Taandread? ..ääm pole kuulnudki.
- Ma ei kavatse kirjutada sellest, mida ma oma tähtsusetus elus korda olen saatnud, vaid oma peas keerlevaist avaldamist ihaldavaist mõtetest.
- Probably tuleb juttu ka minu alateadvuse fantastilisest loomingust, unenägudest.
- Keelatud lugeda kõigil, kellel on midagigi paremat teha kui seda junki lugeda.
- Sissekanded tulevad arvatavasti üpris pikad, varuge aega.
- By The Way mul ei ole harjumust ise juttu peale valmimist läbi lugeda, seega võib esineda midagi, millest ei olegi võimalik aru saada.
Hetkel midagi muud olulist pähe ei turgatand, aga eks nende asjadega ole ikka nii, ei meenuvad siis, kui neid kõige vähem vaja on.
Nii.... kui te arvate, et ma ei tea, millisest otsast alustada, siis eksite rängalt. Sellel kõigel lihtsalt ei eksisteerigi otsi. Võibolla seisneb mu võimetus midagi asjalikku kirja panna selles, et seljataga vägagi emotsionaalsed päevad on. Sellepeale on muidugi see ütelus, et ainult loll ei leia vabandust. Aga siiski, kahel viimasel päeval olen ma sattunud vaatama väga erinevaid, aga minus sarnaseid tundeid tekitavaid filme. Üks neist oli draama, peale mida ma kadusin täielikult oma mõttemaailma, mis ei tähenda kunagi head. Teine oli niiöelda horror movie, mille vaatamise ajal olid mu silmad pigem suletud kui avatud. Eks mõistatage ise, miks.. Midagi, mida ma nende kahe nähtud filmi põhjal enda jaoks valmis mõtlesin: How the hell am I supposed to survive in this fucked up world? And Why was I the only one crying? Jään siis seekord lootma, et kõik mida ma nägin, või nägema pidin ei muutu minu, minu lähedaste ega ka suurimate vaenlaste (mitte, et mul neid enda teada oleks) jaoks reaaalsuseks.
Järgmise korrani!
PS: Kui lõpuni vastu pidasid on sul põhjust enda üle uhkust tunda. | |
|
