Heartbreak Hotel

kaua ma seda uut osa ootan? -.-

Muide tänan pühenduse eest.
Ja terve üks osa minu tekstist oli kirjutatud sinu jutu inspiratsioonist, niiet see pidi hea olema

Aga kui keegi pole komminud siis ei kirjutata uut osa, pole kuulnud v??

Aga tuleb vist võibolla millalgi ma arvan. Lähitulevikus, ma luban.

pean lihtsalt mainima , et mulle väga meeldib. :)

Aitäh pühhi eest.Kuigi ma olen seda nii mustandina kui ka valmiskujul lugenud,loen seda ikka veel läbi.Hästi kirjutad.

PS:Ah jaa,mina ka nüüd siin foorumis,mk ajas.Täitsa tore

MULLE OLEKS KA KOOLIS VÕINUD ÖELDA, EKS OLE!!!

Ei tegelt, welcome to my world!! Mul hakkavad pühenduste ideed otsa saama juba, peab vist selle pühhi-jama ära lõpetama...

nagu killuke minu mälestustest.
Maitea, mul on raske hinnata millegi arusaamatust, ma pole eriti tihti kuulnud asju, millest aru ei saa, niiet see võib olla minu viga.
Meeldib (y)

Esimene on oma kogemus, teine on pea-aegu, kolmas on nii, et ma olen näinud surnud inimest ja ma jõudsin eile keskööl koju ja õues oli selline ilm ja mulle tundus, et keegi jälitab mind, seega pea-aegu.

Aga aitäääh

Topeltpost, ma tean. Aga selle osa ma pühendan...Kuttile-kelle-kõrval-ma-istusin-geo-järeltöös. Ja nii ongi!

Kui Kim sel hommikul kooli tuli, ei suutnud ma ära imestada, kui hästi ta näitles. Keegi teine peale minu ja Marise ei teadnud, et tegelikult oli tal tuju nullis ja mina olin ainus, kes teadis põhjust. Oma tavalises kohas akna all istudes lobisesime me nagu alati ja üritasime leida vastust küsimusele-miks on kõik poisid tropid. Vastust ei olnud. Kim keerutas oma blonde juuksesalke ja pööritas silmi, vaatas maha ja rääkis vaiksel häälel, kuid erinevalt minu draamatsemisest, pidevast muusika kuulamisest, nutmisest ja enesetappust rääkimisest reageeris Kim hoopis teistmoodi- ta leppis sellega ja lihtsalt sõimas Robit tropiks. Ja no seda ta ka oli.

Kolmandal vahetunnil, kui me lõdisedes akna all istusime ja mina parajasti mingeid mustreid inglise keele vihikule sodisin, naaldus Kim äkki minu poole ja pomisedes: "Vaata, kes üles tuleb." Tõstsin pilgu. Nathan. Tänasin jumalat, et meid siit varjust eriti näha ei olnud, nii et ma sain teda segamatult vaadata. "Kena pluus," mainis Kim. Vaatasin talle segaduses otsa ja me purskasime naerme. Oh jah. Mina ja Kim suutsime naerda ka mitte millegi üle. Telefon mu taskus värises ja teatas uue sõnumi saabumisest.

Hommik, Scar! :)Tuju?

Naeratasin ja näitasin sõnumit Kimile. "Nathanilt?" Raputasin pead, lai naeratus näole kleebitud. Kimi nägu väljendas ilmselget pettumust. "Kellelt siis?" "Joonaselt."

Hommik! Tuju on täitsa laes, tänu sulle ; ) Sul?

Saatsin vastuse ära ja panin telefoni taskusse. Pead pöörates nägin Kimi silmis kahtlust, mis nanosekundi pärast varjus naeratuse taha. "Nii armas!" ohkas ta. Ma teadsin, et see polnud just parim viis ta tuju tõstmiseks, seega otsustasin teda natuke lõbustada. "Alla?" küsisin ma lootusrikkalt. Kim piilus mu telefoni pealt kella ja olles näinud, et meil veel paar minutit oli, tõusis ja me suundusime treppidest alla ning istusime toolidele raamatukogu kõrval.

"Kas ma juba näitasin sulle seda sõnumit, mis Nat mulle eile saatis?" Raputasin pead, ise kerget valutorget alla surudes. Nii et Kimile võis sõnumeid saata, aga mulle mitte.

Loodan, et jõudsid õigel ajal koju. :) Messi tuled?

Olin lihtsalt vait. Messi tuled?? See oli minu lause. Seda küsiti minult, seda küsis Nathan minult oma teises sõnumis...
"Armas," naeratasin ma. "Kuigi, ta võiks mulle ka sõnumeid saata..." Kimi eest polnud mõtet oma tundeid varjata, ta sai neist kohe aru.
"Kuule, kamoon, me läksime ju koos koju ja sina olid ju terve õhtu messis..." Noogutasin. Jah, mina olin terve õhtu MSNi sisse logitud olnud, lootes rääkida Nathani, Kimi, Joonasega....Joonas. Jah, mul oli Joonast vaja.

Kuule, oled millalgi vaba? : P

Rohkemat ei suutnud ma kirjutada. Saatsin sõnumi ära. "Tule," ütlesin ma kellahelina saatel Kimile, kes oli vahepeal juba Robit silmanud ja teda kurjalt põrnitsenud ja me kõndisime vaikides trepist üles.

Ma ei pea ilmselt seda ütlema,sest sa juba tead,et kõik su lood meeldivad mulle ja väääga head.Taaskord palju äratundmisrõõmu,eriti see kurja pilguga põrnitsemine. :)

Lahe jutt ja nüüd ma lausa nõuan järge

Pühendus läheb geidele.

Klirin. Vandumine. Keegi kummardus ja korjas klaasikilde põrandalt. Suutsin laud poolenisti avada. Väljas oli lumevalge- nii taevas, kui lumega kaetud maa. Mõnuga lasin ma silmadel jälle kinni vajuda. Ma ei pidanud täna kooli minema ega ka vara ärkama. Vaheajad olid mõnusad.
"Ärgake üles!" tuli Marit minu ja Eli voodi juurde. "Teil jäi eile tuba koristamata." Piilusin kella. 9:48. Meil oli niiiii palju aega. Haigutasin ja ajasin ennast püsti. Vahetasin riided ja pesin hambad.
"Aja Mick ja El ka üles," anti mulle ülesanne. Muigasin. Leidsin Micki külalistetoast ja hüppasin talle peale. "MIIIIICK," venitasin ma. "Ärka!" Poiss ainult nohises midagi. El jõudis kohale ja puges oma vennale kaissu. Järgmisena hakkas ta teda kätega taguma. "Ma tahaaan magada," pomises Mick. Tõmbasin talt teki pealt. "Ma kohe tõusen." El togis Micki ja mina lendasin ta käele peale. "Ma ei saa tõusta, kui te mu peal olete." No okei, sellele polnud me mõelnud. "MINA ei kavatsegi tõusta," teatas El. "Ei kavatse?" Mick oli äkki ärkvel. "Siis ma lihtsalt..." Ta haaras Eli käsivartest ja lükkas ta voodiäärele. "Lükkan su maha." El kukkus naerdes vaibale. "Olgu, ma tõusen," andis poiss lõpuks alla.
Micki üles saanud, veetsime pika hommikupooliku söögilaua ääres. "Ja mis sul tunnistusel siis oli?" küsis Marit. Kiristasin hambaid. Olin lootnud seda teemat vältida. "Viied, neljad, kolmed, kahed." "KAHED?" Täpselt sellist reaktsiooni olingi ma oodanud. "Käsitöö." Ja siis hakkad meeletu näägutamine teemal miks-sa-asju-siia-ei-toonud-me-oleks-ära-teinud. Ja kuule, mind nii väga huvitab KÄSITÖÖ hinne. Aga õnneks päästis mind Mick, kes hakkas rääkima kooli jõulukontsserdist ja oma esinemisest. Olin selleks korraks pääsenud..
Seejärel algas koristamismaania. Tõmbasin tolmuimejaga terve maja üle ja koristasin aknalauad. Mick ja El tõid vahepeal metsast kuuse, mille ma koos Elisabethiga ära ehtisin.
"Me lähme kirikusse nüüd," teatas Mick mulle, kui ma lõpuks tolmuimeja juhtme stepslist välja tirisin.
"Mis te teete seal?"
"Kooriga laulame." Mick pööritas silmi.
"Kalli, venna!" hüüdis El ja hüppas Mickile sülle. Poiss naeris ja keerutas teda. Järgmisena oli minu kord- mind pooleldi tõsteti ja ma pooleldi ise hüppasin Mickile sülle, kes mind lae all keerutas. Kilkasin täiesti lapsikult, mille peale El naeris-ta oli oma pika vennaga ilmselt harjunud.
"Me peame nüüd minema," lausus poiss pettunult ja tõstis mu maha. Uks sulgus ja paar tundi olin ma ilma Mickita. Selle ajaga jõudsid juba külalised kohale, meie Marko, Sandra, Kirke, Eli ning väikestega kelgutamas käia ning saabudes laua äärdegi istuda. Kui ma taas tuttavat madalat häält kuulsin, tormasin esikusse ja kallistasin Micki. Võtsin ta noodid ja viisin ta tuppa ning istusin siis laua äärde, kus vaba koha mu kõrval hõivas mu lemmikisik. Lõpuks, pärast sööki ja pikka vestlust, suundus Mick Marko juurde ja mina läksin ülevale korrusele, Sandra tuppa. Sulgesin enda järel ukse ja avasin läpaka. Lõpuks ometi vaikus.

Huuuuuuvitav. Nüüd sain kaks osa järjest lugeda :)
Esimene oli tõepoolest huvitav, teades, kus te alati olete

Teine oli minu jaos natuke kurb, ma olen alati omale venda või õde tahtnud :/
aga heaaa

Ma tahan endale ka vennat. Lihtsalt suuremat, mitte selliseid arvutit surmavaid troppe, nagu mu väikevennad on.

Miks sa messis pole, mh?

Pühendus...kahele kõige ägedamale hollandlasele ever, Vincentile ja Peterile. Jeah, ma ei viitsinud nimesid muuta.

"Happy new year!" hüüdis Peter ja kallistas mind. Naersin ja võpatasin, kui raketid kõva pauguga mu pea kohal plahvatasid.
"Happy new year." Jõin oma klaasist šampust. Aasta polnud minutitki kestnud ja ma olin juba sooritanud illegaalse teo. See ei tõota head. Vincent soovis samuti head uat aastat ja kallistas mind. Juba teine kord täna. Ei, tähendab esimene. 2011, 2011, korrutasin mõttes. Jeah, juba uus aasta. Võtsin taskust telefoni, et veelkord (kolmas kord viimase tunni jooksul) Kimile helistada, kuid telefon oli tühi. Huvitav, mis ta teeb? Chillib vendadega, seda ma teadsin. Nii nõme, et me oma euro-aastat koos vastu ei saanud võtta.

Firework oli võimas. Ja siis me räägime, et meil on majanduskriis?? Ilmselgelt on Edgaril raha jalaga segada. Vaatasin poisse. No ausõna, nad olid nunnud.
"Look at those guys- I mean it is so dangerous!" oli Vincent häiritud. Sain teada, et hollandlased on tõsised ilutulestiku-eksperdid. Ja et kui see siin oleks Holland oleks see vastu seina rakette laskev tüüp juba vangis. Võtke eeskuju, Eesti Politsei.

Šampus oli otsas. Juba?? No kamoon, meil on siin 5 täiskasvanut ja üks alaealine, kes läheb ilmselget joovate inimeste alla kirja. Ühest pudelist ei piisa.
"Lähme Estonia ette." Läksimegi, libedal jääl pidevalt libisedes. Kui me oleme kultuuripealinn, siis võiks vähemalt kesklinna tänavad lumest puhtaks teha

"See you." Mh? Peter ja Vincent läksid hotelli. Okei. Tänane, tähendab eilne, õhtu oli olnud juba niigi mõnus. Kui keegi nüüd ütleb, et jalgpall EI ÜHENDA inimesi, siis mina ütlen screw you. Sest täpselt seda me olimegi umbes kaks tundi teinud-rääkinud jalgpallist. Üritades küll vältida MMi teemat, ma nii sadistlik ka pole, nad ju siiski hollandlased...Aga nagu teada, siis kuidagi hakkan ma alati sellest rääkima. Ja siis muidugi veel üks mu parimatest sõpradest, kellega ma hakkasin ka rääkima vaid seetõttu, et ta nägi, et mul on seljas Torrese särk. Seega, korvpall, you are officially owned.

Sulgesin silmad ja lasksin rakettidel mind iga kord ehmatada, kui nad tumeda taeva all plahvatasid. Parim aastavahetus ever.


Jälle. See juhtus jälle. Jooksin toast minema, otsides mingitki kohta, kus üksi olla. Magamistuba. Jah, sinna. Vajusin voodile pikali. Ma tahaks olla Spock. Teate, see tegelane Star Trekist, kellel polnud tundeid? Või noh, minu arust tal polnud, kui ma suvel Star Treki filmi vaatasin...Aga never know, see sari on ju mingi 50 aastat vana. Igatahes, ma tahaks, et mul puuduksid tunded. See oleks nii palju lihtsam. Mulle käis minu inimlikkus nii kohutavalt närvidele (kas ma olen ainus, kellele sõna "inimlikkus" seostub koheselt Bella ja Edwardiga?? Haige). Valu oli vastik tunne. Lootuste purustamine ka. Ja mina olen veel selline tundlik, kelle mõni valesti sõnastamine või kellegi nime mainimine võib mitmeks päevaks masendusse viia. Kohutav. Inimene oli tõsiselt vastik olla.

"Mine kutsu õde siia." Mh, polnud mõtet saata mu venda mind kutsuma. Nende kõne oli siiamaani kuulda. Hakkasin tõusma, kui Sten ukse avas. "Tule...miks sa nutad?" Vaatasin talle imestunult otsa. "Ma ei.." Pisar kukkus mu pluusile. Endalegi märkamata olin nutma hakanud. Seda juhtus üpris tihti. "Ma kukkusin," valetasin vennale. Ta jäi uskuma- mis tal üle jäi- ja jooksis siis teleka äärde multikaid vaatama. Juukseid siludes astusin elutuppa.
"Triin!" hüüdsin ma pettunult. Jälle oli ta minu läpakas.
"Jaa-jaa. ..kohe tulen...kas see Markus on su poiss või midagi?" Mul vajus suu lahti, ausõna.
"MIDA sa minu MSNis teed??" Triin naeris. "See logis välja, aga vestlused jäid alles, ma lihtsalt märkasin.."
"Nagu see tüüp, keda me mitu nädalat su Facebookis vaata..." naeris mu isa. Okei, PALUN?? Kas keegi palun külastaks mu seina enne kui mingeid järeldusi hakkab tegema??
"See oli tõde ja tegu!! Ja see kinnominek on ka Facebooki süü!" Vaatasin neile mõlemalr vihaselt otsa ja võtsin siis Triinu käest oma läpaka.
"Kuule, rahu, vahet pole..."
"Midaiganes..." pomisesin ma vaikselt ja logisin MSNi sisse. Mul oli Kimi vaja.


"Okei, meie auto on seal pool," teatas ema. Seisime keset lumist parklat-mina, Sten, isa, ema. Vaatasin Steni. Ma ei näe teda...kaks nädalat? Something like that. Ta läheb Belgiasse, saate aru. Belgiasse, kooli ajal, kui ta ise on vaid seitse. Mõnel alles veab. "Tsauu," pomisesin ma vaikselt ja kallistasin venda. "Aah...oota..ära tee nii..ma ei saa..." Ta vaatas blondi juuksetuka varjust oma sinakas-rohekate silmadega mulle otsa. Looks like a little angel. "Hingata," lõpetasin ma lause, kui mind raudhaardest vabastati. Vau. Ime siis, et mina tugev pole. Kõik on talle läinud.
"Ära siis Peterit kiusa," hoiatasin ma teda. Sten naeris, lehvitas ja paari sammu pärast oli ta juba hiiglaslike lumehangede varjus.
"Kui vana Peter on?" küsis isa minult, kui me kahekesi poe poole jalutasime.
"Kaheksateist," muigasin ma.
"Oleks ka siis aeg juba iseseisvuda," teatas isa. Tal polnud aimugi, kui iroonilised need sõnad olid.

Laahee osa,mulle väga meeldis. Kahju, et su telefon tühjaks sai.

Aga nagu sa tead,ma tahan edasi lugeda,nii et kirjuta kirjuta :)

Ah jaa,kahjuet su venna Belgiasse läks.Ma tahan kaaaaa.Väga tahan

Ma tahan kaaa!!! Nagu Belgia pluss Peter ja Vincent pluss võrdub HEAVEN. Eriti kui ma mänge ka näen.

Kahju jah, oleks saanud sulle veel helistada.

Oeh, ma lihtsalt tundsin, et pean selle kuskile kirja panema. Ja ausõna, ma ei imesta, kui see on täielik crap ja väga desperate, ma olen lihtsalt nii tüdinud sellest "fangirl"i staatusest ja täna sai palju jalkast räägitud ja öö on, mis tähendab seda, et mul tuleb lõpuks inspiratsiooni kirjutada.

Ma arvan, et te ei imesta, kui pühendus läheb Fernando José Torres Sanzile, ega ju?

Vajusin naerdes patjadele. Lõbus oli segast peksta, lõbus. Tegelikult, segast peksma oli selle kohta vale öelda. Ma rääkisin tõtt, ütlesin nii, nagu ma tunnen. Aga paljud inimesed lihtsalt ei saanud mu tunnetest aru ja sellepärast lõbustasingi end sellega, et oma "segastest" mõtetest neile rääkisin. Mõni tropp arvas, et ma näitlen-et üritan olla lahe ja sulanduda gruppi, või midagi sama tobedat. See oli vale. Ausõna- kui ma ütlen teile, et ma armastan jalgpalli ja Real Madridi ja Barcelonat ja Liverpooli ja Fernando Torrest, siis nii ongi. Ma ei teeskle, ma luban.

Googeldasin oma lemmikut. Järgmine, järgmine, seda olen näinud... Vaatasin mõnda aega pilti, mille olin leidnud ja tundsin, kuidas miski justkui pisarakanaleid rõhus. Ei, seekord ei hakanud nutma. Hoopis seivisin pildi ära ja jätsin selle võimalikult täpselt meelde. Lemmik, lamamas kunstmurul ja all kiri:

If I lay here
If I just lay here
Would you lie with me and just
forget the world?

Kui ma nüüd üritaks seletada, milles kogu selle jalgpalli ja jalgpallurite võlu seisneb siis...ma arvan, ma lükkaks teid mõne La Liga või UEFA või, mis kõige parem-MMi mängu ajal teleka ette ja lihtsalt sunniks vaatama. Seda on võimatu kirjeldada. Seda tunnet, kui vastane ründab su lemmikmeeskonna väravat. Seda tunnest, kui nad löövad latti. Seda tunnet, kui nad löövad sisse. Seda tunnet, kui kohtunik vilistab lõpuks kolmandat korda ja sa tead, et su lemmikmeeskond on võitnud MMi...ja samas ei ole sul õrna aimugi, kus on su lemmikmängija, sest ta just tõmbas oma jala ära, aga kaamera näitab ainult juubeldavaid mängijaid ja kedagi isegi ei huvita, mis sai sinu lemmikust..

Seda kõike on võimatu kirjeldada, seda armastust, uhkust, lootmist, pettumist... See on jalgpall, ja nagu osad ütlevad usu kohta- usk on Jumala jagatud kingitus, mida osad ei saagi (mina olen ka sellest täitsa ilma jäetud. Jumalal seal üleval ka masu) - siis samamoodi ütlen ma jalgpalli kohta. Jalgpallist aru saamine, selle armastamine, on kingitus.

Mida kõik ei saagi.

Kenaa. Aga kes arvab, et sa proovid sulanduda massi sellega, et avaldad oma arvamust. Ja nagu sa tead, fännan mina ka jalgpalli. Pluss ma laavin su lauset "Jumalal ka ju masu" Pro

Aga miks sa arvad, et see täielik crap on? Hea ju, mis sa räägid

Ei no aga näiteks Nommile-Rainerile ja ülejäänud rahvale on see crap. But who cares.

Ma OLENGI üli pro(tegelt ei ole, aga pretendime et olen) ja mulle endale ka meeldis see lause

Mingid teatud inimesed klassis arvavad, vähemalt mulle on mulje jäänud, et neile tundub, et ma fännan jalkat, et olla mingi äge või midagi Ise peavad seda nõmedaks, sest kaotasid. No on mõned ikka sitad kaotajad.

Aga ma nüüd hakkan öiseks kirjutusmaratoniks (päeval pole võimalik mul kirjutada) ideid koguma.

Okei, sorri, kui see on mingi täielik jama, aga ausõna, need hullud jooksevad juba kolmveerand tundi siin ringi ja karjuvad ja klimberdavad MINU klaveril ja näpivad MINU kitarri. Ma lähen kergelt hulluks.

Pühendus ka onju?? PÜHENDUS LÄHEB LIVERPOOLILE, et nad täna ikka võidaks Steven Gerrardile kah siis.

Ja tekst tuleb jälle punane- mul muidu kõiki värve ühe korra, aga Redsid ju mängivad.

"Aga kus seda autoga sõitmist õpitakse? Autokoolis?" Turtsusin selle idiootse küsimuse peale.
"Jaa, autokoolis ikka."
"Aga mina olen ju juba päris hea siis." Vali naerupurse lahkus mu huultelt. Tema, mu vend, autosõidus hea?? Jumal küll, ta saab alles 11.
"No aga olen ju, Mario Kardis olen täitsa pro." Puhkesin naerma. MARIO KARDIS PRO?? No ja kuidas kurat see küll mõjutab??
"Aga on ju, ma oskan roolida ja..." Vajusin naerukrampides ettepoole ja lõin pea vastu autoklaasi ära. Ja ausõna, ta ei teinud nalja. Ta tõesti arvas, et mängib Mario Karti ja oskab siis päris autoga sõita. Oh, vennad. Mis me küll nendeta teeks.

Peatusime meie maja ees ja ma hüppasin välja. Võtsin kitarri ja lõin ukse kinni. Läbi lume sumbates jõudsin ma aeda. Ei no naiss. Külgukse varikatus oli alla varisenud, samamoodi ka vihmaveetoru. Hüvasti, reisiplaanid. Hello remont. Üritades jääl ellu jääda uisutasin ma trepini ja jõudsin ka tervena ukseni. Trepist üles, saapad jalast, riided seljast, INTERNET.

Listen Good
I don't have nobody
But what I might feel are the sounds of sanity
Hoping what I hear, loops itself continuously
Then I wont be afraid
No No

Hommikul ärkasin peavaluga- viimasel ajal üpris tavaline nähtus ja ka üllatavalt vara, mida saab seletada sellega, et mu vennal oli sünnipäev. Olles riietunud, kingi üle andnud ja söönud, lülitasin ma oma läpaka sisse. MSN, here I come. Oli veerandi viimane päev ja kuidagi nõme tundus seda raisata läpaka peale, aga ausalt-ma olin nii väsinud ja uimane, et ei viitsinudki midagi muud teha. Ja pealegi- kell pool neli hakkab mäng!! Ma ei suutnud äragi oodata, millal ma liveis (kui ülerahvatatuse tõttu just stream kinni ei jookse) Liverpooli uue treeneriga näen.

Rahvas (kari 10-11-aastaseid poisse, sekka ka mõni tüdruk) jõudis kohale, kuid läks kohe õue, mis tähendab, et päris kohe mu tuba rüüstama ei hakatud.
"Tule õue, sina pead kõige parema lumeskulptuuri valima," teatas mu isa. Panin kiiresti riidesse, võtsin koti auhindadega ja astusin uksest välja. Esikus märkasin ma ühte tuttavat kotti. Ei, see pidi olema lihtsalt samasugune- rohekas üleõlakott. Muigasin ja läksin õue. Paari minuti pärast olin tagasi ja heitsin kotile taas ühe pilgu. Turtsatasin, vahetasin riided ja sukeldusin taas internetiavarustesse. Joonas oli ikka veel sees- tundub, et ta on samasugune netifriik nagu mina, kuid ma ei viitsinud temaga rääkida.

"TULE APPI!" kisas ema ülevalt. Oh fuck. Läksin, tassisin toidu lauale ja kui ka teised juba kohale olid jõudnud, sõin ka ära. Kiirustasin läpakat kontrollima- õnneks polnud keegi seda puutunud. Panin uutest suurtest kõrvaklappidest muusika mängima- Rihanna "What's My Name?" (ausõna, ma ei tea, mis mul viga on. Millal ma sellist jama hakkaisn kuulama??) ja ignoreerides paari poissi, kes minu arvuti vastu huvi tundsid, ja siis ka lahkusid, kolasin netis. Vartsi panin mängima ka ühe väärt loo- SHINee "Luciferi" ja mõtisklesin niisama. Olin ikka veel veits vihane enda peale, et ma oma uusaasta lubadust kasvõi nädal aega polnud suuta pidada- 5-8 jaanuaril polnudki ma Luciferi kuulanud, kuigi lubasin seda iga päev kuulata. Nojah, selline ma olin. See-eest kuulasin ma nüüd seda lugu vähemalt 5 korda, kuni alla andsin ja "Runaway" mängima panin.

Keegi päästke mind siit, keerles mul peas. 15 idiootset poissi jooksmas edasi-tagasi, minu toast muidugi läbi. Oh, imeline. Mäng hakkab varsti, hoidis lootus mind veel elus. Jah, vähem kui poolteist tundi ja kui kõik hästi läheb, näen ma teatud 186 sentimeetrit pikka tumedapäist kutti oma ekraanil. Internetiajastu võlud.

MIKS SA MU KLAVERIT NÄPID?? No ausõna, hea, et nad vähemalt kitarri ei näppinud., Vot siis ma oleksin vihane- mul oli see kitarr natuke üle kahe nädala alles. Wonderwall. Miks ma seda kuuldes nutma hakkan? Ausõna, mis mul täna viga on??

Because maybe
You're gonna be the one who saves me
And after all
You're my wonderwall

Tüdrukud kogunesid mu Twilighti-plakatite ümber ja hakkasid rääkima Edwardist. EI!! Team Jacob, bitches. Minu toas Edwardist ei räägita. Tylerist küll ja Cedric Diggoryst ka, aga Edwardist- mitte mingil juhul. Suundusin elutuppa, kõrvaklapid peas ja läpakas ning kaustik näpus. Ma ei kavatsenud sinna kirjutada, ei, ma kleepisin ju hiljuti sinna paar pilti. Ühe korra võite arvata, kellest. Esileht oli tühi, sinna tuleb Hispaania koondise, Reali, Barca ja Liverpooli pildid panna. Ja kuskile keskele tuleb Suarez ja Forlan ka ära mahutada. Tegevust kui palju.

Läksin võtsin juua ja märkasin siis, mis värvi taldrikud olid. Punased ja kollased. Kahvlid ja noad ka. Muigasin (miks minu sünnipäeval selliseid polnud??) ja panin kõrvaklapid jälle pähe- ilma nendeta saaks siin üsa pea kuulmiskahjustuse. Oh issand küll, isegi mu endise eesti keele õpetaja laps jooksis ringi nagu segane. RAHUEGE!! Oeh. Panin heli põhja ja mängima kõige nutukama laulu üldse- Pink Floyd- Hey You, GAG esituses. Oh jah. 2:27.

But it was only fantasy.
The wall was too high,
As you can see.
No matter how he tried,
He could not break free.
And the worms ate into his brain.

Mul on nii igav, et vahet pole, kui komme pole...

Pühendus läheb kolmeks: Leenale (L), Nastjale (L) ja Krissule (LL)

Peksin klaviatuuri, kui pilt seisma jäi ja lõpuks üldse ära kadus. No oli nüüd seda ka vaja- kõigepealt magan ma mängu alguse maha ja siis paneb stream näkku. Oeh. Lähen Liverpoli lehele ja kontrollin seisu- 1:1. Kes, kes lõi meie värava?? Naeratasin, kui märkasin, et olin arvanud õieti- Torres muidugi. Läksin netilehele tagasi ja üritasin vahepeal uusi streame lahti saada ja pärast 10 minutit jamamist ja umbes 10. korda mitme päeva jooksul ühe programmi allalaadimise proovimist sian ma lõpuks ühe normaalse lehe, kus oli ka inglise kommentaatorid. Jess, briti aktsent!! Süvenen mängu, jälgin iga söötu, pärgatust, auti, kaarti, rünnet, tõrjet...ja õige märkamatult saab 15 minutit läbi ja lõppeb ka esimene poolaeg. Nägin veel, kuidas õige pikalt ekraanil Torrest näidati ja pärast tõdemist, et must, kollaste triipudega vorm on ikka ka väga ilus, keerati reklaami peale. Võtsin klapid peast ja vaatasin toas ringi.

Klaveri kaane peal, läpaka kõrval lebas ühel pool märkmik, kuhu kõik mängud ja tulemused kirja läksid ning teisel pool mustade kaantega päevik. Olin selle täna kooli kaasa võtnud- mul oli sinna muusika ettekande materjal kirjutatud ja kui siis klassi ette oma esitlust tegema läksin, jätsin selle laua peale ja ei märganudki, kuidas kaks klassivenda seda märkasid ja muidugi lugesid. Tagasi tulles hakkas hetkeks paha- mis mul seal küll kirjas võis olla?, kuid õnneks tundus, et nad polnud midagi väga šokeerivat leidnud. Norisit pärast veel lugeda, aga nii kohuke ma ka pole, et seda neile annaks.

Avasin vestlusakna Caroliga. See oli pikk, pikk, vestlus, mis on iseenesest loogiline, sest lisasin ta alles täna. Üldsegi olin ma temaga alles see veerand hakanud suhtlema- tänu Rahelile muidugi. Temaga oli samamoodi- facebookis on meil kommentaarid-vestlused erinevate piltide all pikad-pikad juba suvest, pühapäeval (?) lisasin ta msni ja esmaspäeval hakkas minu hüüan-üle-kooli-inimestele-järgi-haigus, mis avaldus esimesena sellega, et spontaanselt hüüdsin ma Rahelit trepil nähes "RAHEEEEEEEEL!" Oli näha, et ta oli imestunud ja ehmatunud, ei osanudki alguses midagi öelda. Ja ka teisipäeval kohtasin ma Rahelit sööklauksel ja siis tuli ta meie klassi lähedusse ja me hakkasime rääkima- noh, pole vist raske arvata, et jalgpallist, Carol ja Kim kõrval. Ja täna olime mitmel vahetunnil rääkinud ja kokku põrganud ja muide, minu karjun-üle-kooli-inimeste-nimesid-haigus on süvenenud- sinna on haaratud veel 2 kaheksandikku ja tegelt ka Torres (see oli Raheli idee!!) Noh ja mu pinginaabri vend, kes käib kümnendas ka muidugi. Ja mõnikord ka mu prantsuskeele õpetaja, aga tavaliselt ma karjun talle "tere" lihtsalt. Eriti tore on seda teha Kimiga koos- nagu täna, kaks seitsmendiku tulevad trepil vastu ja karjuvad "TEREEEEEE!" Ma tean ise ka, et me nägime imelikud välja, aga ausalt, mind ei koti.

Teine poolaeg algas. Barca mäng algas ka, aga ma eelistasin Liverpooli. Panin täpselt õigel ajal streami tööle- et näha lähikaadreid pähkelpruunidest silmadest. Kurat, sellistes asjades, nagu taban-täpselt-Torrese-kaadri mul veab. See on mul DNAs, ausõna. 1:1, ikka veel. Panin telefonis äratuskella- 10 minutit varem, et jõuda varasemale bussile, sest sain teada, et Carol tuleb minu bussiga, ainult varasemaga- ja toetusin siis vastu klaverit ja keskendusin mängule. DNAs, tõesti.