Heartbreak Hotel

Nice. :)
Ma pole nii ammu seda juttu komminud, et täitsa jube kohe.
Aga mulle meeldib, lase edasi. Kena jutt on ja hea on tunda äratundmisrõõmu

Sul on siin palju äratundmisrõõmu jah

hehee , i like it :)))
aga ma lihtsalt huvi pärast - sa kujutad ette ka kuhu see välja viima hakkab ?

Ehm...alhuses vist oli mingi ettekujutus, aga hetkel on see nii autobiograafiaks ära läinud, et ei olegi Tegelt ma millalgi kunagi võtan kätte ja mõtlen miskit välja.

let me read the new one, let me read the new one !!!!!

Haha, pašaaaalusta !!

Well, pühendus..shalalaa, Luis Suarez (aga temale kavatsen ma pühendada õige mitu osa, eriti selle, kus ma kirjutan meie tulevasest 25.märtsi mängust ) kes Liverpooli tuli (L), umn, Kenny Daglish, uus superhea treener, waaay better than Roy Hodgson ja siis lõpuks nendele ehitusmeestele, kes Anfieldi seinalt hiislasliku Torrese maha võtsid. Thanks. Less pain.

Sinine. Tal oli sinine lips. Ei no, tegelt ka, SININE lips?? Mõnitad mind, või mis??

Istusin oma klassis keskmise rea tagumises pingis. Siin istudes ei olnud tagumisest pingist muidugi eriti kasu- õps vahtis mulle ikka kogu aeg otsa ja mul ei olnud võimalik isegi pea hetkeks lauale panna ja maseda, ilma et keegi oleks hakanud mingit emo-paska ajama. Rääkimata siis muusika kuulamisest.

Mida ma siin üldse tegin? Kirjutasin tahvlilt sõnu maha, tõlkisin ära, jätsin meelde, süvenesin. Üpris ebatavline minu puhul. Ah kurat, terve päev on imelik. Terve faking elu on imelik...nüüd. Käel olid kaks plaastrit. Kurat, veri ei jäänud ajaloo tunnis kinni, pidin oma ravimitekotist plaastrid võtma ja peale panema. See tõmbab veel rohkem tähelepanu. Ah, suva. "Fernando" ja "Tekko" olid juba plaastrite peale soditud (vene keele õps hakkas küll virisema, aga ausalt, mis see tema asi on?) nii et ma arvan, et kõik said juba aru, et minuga on kõik okei.

Vaatasin paremale. No tema ka. NO MIDA? aohfsamnkj. See on ka nii faking tore, kui su oma sõbrad su vastu pöörduvad. Kuigi..jeah, ma olin selle mõttega juba aastaid mänginud, aga ma ei pidanud teda selliseks...PÄRIS sõbraks. Temaga oli lahe kooli peal hängida, jah, ja MSNis ajasime mõlemad suvakat teksti aga ta ei olnud päris...usaldusväärne. Noh, et kuidas muidu jõudsin ma sügisel koolipeole ja esimene asi, mis mult küsiti oli, et aa, sa käid nüüd selle musta värvi juustega emoga, jah?? Oota, MISASJA? See on siiamaani kõige geniaalsem asi, mida minu kohta arvatud on. Ja see tuli ka sellest, et ma mainisin, et ma räägin hoopis ühe teise inimesega msnis. No geniaalsed on need edasi rääkijad, geniaalsed.

Sinise särgi JA sinise lipsuga (Chelsea on ära ostnud, ma ütlen -.-) õpetaja hüüdis mu nime ja ma ärkasin mõtiskulstest. Oih. Koolis, ma olin koolis.
"Emoo, mis sa mased?" Mu nägu vist väljendas kogu seda viha, kui ma seda sõna kuulsin ja õpsi poole vaatasin, sest igatahes jäi ta vait. Heitsin pilgu vihikuäärele, millel ilutsesid sõnad "Liverpool" ja "Chelsea sucks". No nüüd ma võin vist küll ennast ametlikult fangirliks nimetada. Siis võtsin ma pastaka ja järgmisel hetkel avastasin, et olin vihikuäärele veel ühe nime lisanud. Vahtisin seda hetkeks šokeeritult, rebisin siis lehe puruks ja viskasin paberitükkid teiste kummaliste pilkude saatel prügikasti.

Screw you, bitches.

LIVERPOOLIS pole torrest enam , aga on suarezzz (LL)
chelsea doesn't suck , bitch

ja hea lugu järjekordselt

Chelsea sucks!! Seal on ainult üks hea mängija ja see on ka Nando -.-

Suarez(L) Ta mängis eile nii hästi

Täääh :)

suarez on lihtsalt hohothot (LL) ja me NÄEME TEDAAAAAAAAA !
CHELSEA EI SAKI

SAKIB!!! NAD ON SINISED!! NENDE PÄRAST LÄKS TORRES ÄRA!!! hnng -.-

NÄEME JAAAAAAAAAHHH!!! (L)

aga kas siis torres ei mängi alati parimates klubidess ?
sinine on leena ja maria lemmikvärv -.-

keri kanni chelsea on täitsa ok

Hetkel mitte -.- Asi ju ikka klubis, ta ei tee kõike heaks.

No Leenale meeldi helesinine, Chelseal tumesinine.

Ei, ei keri. Chelsea on nõme

sa oled ikka nõme

ja ma tahan et uus osa saaks varsti
btw ma ei saand aru seosest raheli ja caroli ja meie vahel

ise oled

varstil, varsti, ideed juba olemas
umn...alright...

Juhuuu, jõudsin ka lõpuks kommima
Aga sa vist juba tead, et mulle meeldib see ja ma tahan, et sa jätkad
Ah jaa, küsi minult midagi

Nii, see osa läheb kindlasti Nastjale ja Krissule, kes minu kallal niikaua virisesid, kuni ma end kokku võtsin ja kirjutasin. Vähe, ma tean, aga noo soooorrry, sa tead ju Nastja, kellega ma siin räägin. Kindlasti siis ka sellele, kellega ma kohtusin, temata seda ju kirjutada ei saaks ja...jah, siis väike inspiratsiooniallikas oli ka ****** *****, kellega ma siin praegu räägin

Virisege südamest.

Surusin sõrmi vastu külma klaasi. Tänu sellele, et olin ühes päevas mänginud kolm tundi kasti, olid mu sõrmed punased ja tuikasid. Naeratus valgus mu näole. Hea trenn oli, hea. Meie kasti õpetaja on nii kena ja lahe inimene, seltskond on tore, pill on super, ei märkagi, kuidas käed läbi peksad...Imeline.

Märkasin mööda meie kõrvaltänavat kõndimas tumeda jopega kogu, sinise mütsiga...oota. Keerasin pead. Sinisel mütsil olid valged mustrid. See ei saanud ju ometi olla Joonas, ei saanud ju??
"Oota," ütlesin ma emale. "Oota, OOTA!"
"Mida?" Ta vaatas samasse kohta kus mina.
"Oota, ma tea vist seda tüüpi.." Jah, nüüd olin ma juba üpris kindel, et see on Joonas.
"No mine ütle tere siis," teatas ema ja peatus meie tänava nurgal. Hüppasin autost välja, jälgisin kuidas hall Opel mäe taha meie maja juurde kadus ja kõndisin siis Joonase poole. Ta oli minust nii...kahekümne meetri kaugusel. Jah, see oli tema.

"Ma teadsin, et see oled sina!" hüüdsin ma. Peast vilksatas veel läbi, et kui see siiski tema ei ole, feilin ma sajaga. Aga minusugusel pohhuistil oli suva.
"Mis sa siin teed?" küsis Joonas, kui oli minuga juba peaaegu kohakuti jõudnud. Pidin peaaegu võpatama, kuuldes, kui meeletult madal ta hääl on. Appi!! Ma ei teadnud kedagi teist, kellel nii madal hääl oleks. Ja ta käib alles kaheksandas.
"Koju lähen," vastasin ma ausalt.
"Sa elad siin?" Ta viipas kõrvalasuva maja poole.
"Siin kõrvaltänaval jah," seletasin ma. "Kas sa haige ei peaks olema?"
"Ei, ma sain terveks." Jumal. Küll. No vot tema laseks küll iga ööklubi uksest sisse, see hääl on tappev.
"Esmaspäeval kooli tuled?"
"Ma arvan küll jah."
"Ei teesklegi haiget?" Vaatasin talle muiates otsa. Ta nägu ei reetnud ühtki emotsiooni.
"No eks seda näeb esmaspäeval." Jess, LÕPUKS oli ta näol midagi naeratuselaadset. Muie varjutas mu nägu. Ta vaatas mulle otsa. Mu ilme oli küsiv. Selline kummaline silmside-hetk kestis vast paar sekundit, enne kui ta aeglaselt selja keeras ja edasi kõndis. Järgnesin talle- ausalt, mu kodu asus sealpool. Seejärel pidin ma ära keerama ja jääl peaaegu libastuma. Talv, raisk.

Kiirustasin läbi lumesaju kodu poole. Helbed keerlesid õhus ja väljas oli tavapärasest kenam- terve maa oli valge. Lumi takerdus mu mustadesse juustesse. Oh, nüüd ma näen veel Lumivalgekesem välja, mõtlesin ma muiates. Selle nime oli mulle mu väikevend andnud, kui mind poolteist nädalat tagasi värskelt värvitud mustade juustega nägi. Armas. Märkasin äkki, et ma naeratasin. Lihtsalt täiesti lampi. Okei...? Kummaline. Seda tavaliselt ei juhtunud. Kehitasin õlgu ja panin käed taskutesse. Külm oli.

aww . mulle nii meeldib see osa. see on nii romantiline (LLL)

ja tead. mulle jõudis praegu kohale. et. te sobiksite ;D

Nice to hear Kuigi ta ütles mulle pärast MSNis et ta tuli tegelt Torresega kohtingult, so kui ma tema käest aadressi välja lunin (tegelt juba lunisin, Glehni loss he said) siis ma ei ole nii kindel, et ma talle truuks jääks Aga see hetkel vaid retooriline, nii et jeah, me täname, me täname

ma tean kus ta elab :D:D aadressi ka.

ma tean ka lähen tema ukse taha creepima, woohoo

xd
suvel koos lähme xd

Pühendus to TPL.

Astusin sööklast välja. Kim rääkis midagi Marisega, avasin just suu, et nende vestlusega ühineda, kui..
"Kes teist siin on Keiti?" Direktor vahtis vihaselt Marisele otsa. Ma nägin, kuidas Maris veidi ehmunult suu avas.
"Mm..mina," suutsin ma üle huulte pressida. Ma sain lausa tapva pilgu osaliseks.
"SINA, sa tule minuga kaasa!" Siis keeras dire trepil ringi ja kiirustas ülesse. Ma peaaegu jooksin talle järgi, heites veel Kimile viimase ehmunud pilgu ja andes trepil oma klassikaaslastele lubadusi, et ma pärast kõik neile detailselt ära räägin. Jah, misiganes, muidugi. Kurat küll, MIKS? Miks ma praegu direktori järel ülesse, tõenäoliselt tema kabinetti suundusin, miks?? Ma teadsin vastust. Vene keel. No kurat, ma töötan terve tunni hoolega kaasa, mu sõbrannal on harjutus tegemata, õps hakkab jahuma vana juttu sellest, et ta on rääkinud meie klassijuhatajaga...miks, miks on vaja hakata vanu asju üles keerama? Jah, muidugi ma lõõbin teda, kui ta mind täiesti põhjuseta ründab. Shit, see on tema probleem, kui ta ennast nii kuradi puudutatuna tunneb.

Jõudsime õpetajate toa uksele. Ma vaevu sain aru, kuidas mind uksele tiriti, kuidas mu klassijuhataja teatas, et ma sain ülekoolilise testi kahe ja kuidas kõigi õpetajate pilgud minule koondusid. Kurat, pole enne näinud mind või?

Järgmisena olin ma direktori kabinetis. Dire ulatas mulle lauatelefoni- vali ema number. Fain. Ta on Genfis muide. Pole hullu, me pole vaesed. Jah, eks seda on ka meie võimlast ju näha. Ma istusin toolile dire kirjutuslaua ees. Kutsub, kutsub teist korda. Hingan sisse.
"Jaa?" Hammustasin huulde. Miks ta vastu võttis.
"Tere, siin Prantsuse Lütseumi direktor, meil on teie lapsega probleeme...no Keitiga ikka..." Ja siis hakkas pihta. Ma diskrimineerin vene keele õpetajaid. Ma sain ühena vähestest kunstitesti kahe. Ma ei austa meie kooli, kas siis hinded ei näita mitte suhtumist? Ma ei austa õpetajaid, miks me peame end 12 aastat piinama, kas poleks võimalik mulle mõnda teist kooli, kus õpetajad mulle ka meeldivad, valida? Viimase märkuse peale tundsin, kuidas kaua kinnihoitud pisarad üle päskede voolasid. Teise kooli? Mismõttes? Mida ma tegin? Okei, jah, ma ei ole vene keeles kõige korrallikum, aga... Aga keegi ei pane tähele seda, kuidas mu klassivend osasid inimesi tunnis, avalikult, õpetaja silme ees mõnitab. Õpetajad lihtsalt vaatavad pealt, kuidas keegi maatasa trambitakse ja pomisevad siis "Jätkame teemaga." Keegi ei pane tähele, kuidas terve meie klass üksteist vihkab, kui meeletult kõik kõigi vastu on. Ei mingit usaldusväärsust, ei mingit tolerantsi. Oled natukenegi teistmoodi- keegi klassist teeb su maha ja teistel ei jää muud üle, kui kaasa naerda. Kuigi eraldi räägivad enamus tüdrukutest, kui nõmedad ja vastikud meie klassi poisid on, keegi ei julge neile vastu hakata. Keegi ei märka SEDA. Rääkimata sellest, et ma pole ainus, kes õpetajale vastu vaidleb. Te peaksite nägema muusika tundi. Siis tulge minuga rääkima.

Ma ei kuulnud, mida mu ema vastas. Direktor kord istus, kord tõusis ja kõndis närviliselt mööda tuba, telefon käes. Lõpuks kuulsin ma, kuidas telefon lauale asetati. Neelatasin.
"Räägi nüüd, miks sa halvasti käitud?" See hääl oli kõike muud kui sõbralik. Kurk hakkas valutama.
"Ma ei tea." Kui originaalne. Tahaks talle öelda, et kurat, miks keegi ei mäleta, kuidas oli teismeline olla? Miks keegi ei mäleta, kui metsas kogu ühiskond, kogu elu on? Miks keegi kurat ei saa aru, et maailm on mõttetu?
"Sa ei austa meie õpetajaid, sa..." Ma kuulsin juba, ma tean mida ta öelda tahab. Kuivatasin käega pisaraid ja üritasin teeselda süümepiinu. Ainus süümekas hetkel on see, et ma hommikul pikka dressikat kaasa ei võtnud. Mul läheb seda nüüd vaja.
Lõpuks võttis ta võtmed ja viipas nendega ukse poole. "Mine." Ta keeras ukse lukust lahti. Oota, me olime luku taga? Pervo.

Pösed kiskusid, kui ma õpetajate toast möödudes oma klassi poole suundusin. Peatusin klassi ukse ees, tõmbasin veel käega üle näo, hingasin pahinal välja ja avasin ukse. Kuulsin seda tavapärast erutussuminat - noh, kuidas läks? Kuulsin seda igalt poolt. Vältisin klassijuhataja pilku. Ma pole talle kunagi meeldinud, ilmselt on ta nüüd õnnelik, et saab mind jälle milleski süüdistada. Istusin oma kohale ja toetasin pea kätele. Kurk oli ikka tapvalt valus.
"Kuidas läks?" Väikeste intervallidega, mis oli tingitud klassijuhataja pilkudest, rääkisin ma neile, mis toimus.
"Nad ei saa sind teise kooli panna! Siis tulen mina ka!" teatas Kim. Naeratasin. Noh jah, eks tema ongi peamine põhjus, miks ma siit koolist lahkuda ei taha. Siis tundsin ma jälle masendust peale tükkimas ja neelasin alla ka teise 400se Ibuprofeni- esimese hävitasin kohe klassi astudes. Otsisin välja žiletti ja heites veel pilgu üle klassi, tõmbasin paar haava üle oma käe. Kim vaatas mind kurvalt. Ma tean, et ta on selle vastu. Aga hetkel sai ta vist aru, et mind ei peata miski. Veri ei jäänud kinni. Leidsin ravimikotist hiiglasliku plaastri, kuid et haavad plaastritega tasakaalus oleks, tõmbasin veel paar väiksemat haava. Panin plaastri peale, peitsin žiletti ära ja heites Kimile veel ühe kõik-on-okei-pilgu, vaatasin lõpuks tahvlile. Sagedustabel? Mood? Jeesus, me õppisime seda eelmine aasta. Tunnikell helises ja ma kiirustasin Kimiga alla garderoobi- olin idiootselt tõmmanud haavad nähtavale kohale, seega laenasin tema pikkade varrukatega kampsunit. Trepist üles lonkides märkasin ma Kellit. Sõnagi lausumatta kallistas ta mind. "Kuulsid?" küsisin ma. "Jaah," pomises ta. Seisime seal kaua, keset treppi, lihtsalt kallistades. Tajusin pilke oma seljal. Oh teate mis.

Screw you, bitches.

sa oled lollakas. miks sa endale viga teed, nõmedik ?? -.-

aga jutt oli ikkagi hea mulle meeldis see dire osa :)

i love you too, nastja

thanksss aja seda ka , et 25.märsti puhul teed ju SUPERpika posti , eksss ?