Take over control

Nii. Siin siis on üks jutt, mille kirjutasin, sest hakkas igav.
See ei ole tegelikult tõsieluline,vaid väljamõeldis.Ma loodan,et kellelgi ei ole nii pahasti läinud.Õnneks minu tuttavatel pole.

Loodan,et teile meeldib see jutt,igatahes kriitikat paluks,sest kõik mis ei tapa,teeb tugevamaks

Pühh Inxule ja lumetorm Scarlettile, sest ta on lahedam kui Monika.

Siin siis aga jutt.


Mu mäslevad mõtted tahtsid mind lämmatada. Pärast majast lahkumist olin ma jooksnud ümbrust tähele panemata. Ja ma ei teinud seda ka praegu. Ma oleks võinud Tallinnast väljas olla ja ma poleks seda märganud.

Nüüd sellele hetkele tagasi vaadates tundus see üks rumalamaid tegusid, mida ma olen elus teinud. Joosta lihtsalt Tema selgitusi kuulamata kuhugi suvakasse kohta. Ma mõtlesin, et isegi kui me läheme lahku, on see lihtne...valutu. Ma ei hoolinud Temast. Ta oli minu jaoks vaid inimene, kelle abil eelmisest lahkuminekust üle saada. Tema ei tähendanud mulle midagi. Ja siis...hakkas ta mulle meeldima. Ma korrutasin endale alatasa, et see oli lihtsalt suvine romanss, tühine meelelahutus ja seda on see ka Tema jaoks. Aga iga korraga, kui me kokku saime, põletas Ta pilk mind aina rohkem ja lõi mind täiesti pahviks. Iga uut kinoskäiku Temaga ootasin ma kannatamatult, et juba kiiremini Teda näha. Ma olin endale lubanud, et ma ei hooli Temast, et ta on vaid järgmine poiss, keda vallutada, Temasse ma ei armu. Ma murdsin oma lubadust ja ma ei teinud seda alateadvuses. Ei, ma olin täiesti teadlik oma nõrkusest tema vastu ja sellest, et mu lubaduse pidamine läks vett vedama. Ma murdsin oma lubadust ja mulle meeldis see.

Aga enne, kui jätkan jutuga, peaksin natuke end ka tutvustama. Mu nimi on Helena ja ma olen 16 aastat vana. Ma lõpetasin üheksanda klassi. Olgu, lõpetamine on vale sõna. Ma sain sealt kuidagi läbi. Ma ise ka ei tea, kuidas. Mul olid kohutavad hinded lõputunnistusel, nii et ma kahtlustan, et kuidagi oli siin mängus mu vanemate raha. Imelik, nad hoolivad ikka veel minust. See on mulle alati kahtlane tundunud. Õigemini, kaks viimast aastat on see kahtlane olnud. Kaks aastat tagasi ma läksingi käest ära. Nii korrutavad mulle mu vanemad. Minu jaoks see pole veel maailmalõpp, kui mu hinded läksid käest ära. Nojah, siis algasid muidugi need metsikud peod alkoholiga, suitsetamisest rääkimata. Ma isegi vist proovisin alguses teistest erineda, jääda kaineks, aga see ei olnud eriti kerge, kui teised lällasid sul kõrval ja käskisid juua...Ma olin kunagi klassi priimus. Mu elu helgemad aastad möödusid õppides ja saavutades olümpiaadidel kõrgeid kohti. Ma olin õpetajatele nagu taeva kingitus. Küll nad olid rahul...ja pettunud, vihased, kui ma keeldusin neile olemast lemmikloom. Sealt hakkaski mu elu alla käima.

Ühel suvel, vist pärast seitsmendat klassi, kutsus sõber mind ühele peole. Seal ei pidanud olema midagi hullu, nagu ta mulle kinnitas. Nojah, ega mind muidu poleks ju kutsutud ka, ikkagi politseiniku tütar. Siis olid hullemad peod mu ema kartuses mulle suletud. Tegelikult poleks ma tohtinud ka sellele peole minna. Aga kuna mulle oli just osaks saanud valus lahkuminek, eirasin ma ema käsku(esimest korda!) ja olin siiski nõus oma sõbraga sinna minema.

Alguses oli kõik normaalne: inimesed tantsisid, rääkisid ja veetsid lihtsalt lõbusalt aega. Mõne aja pärast kraamis poiss, kelle juures pidu toimus, baarikapist paar pudelit välja ja hüüdis, et nüüd on aeg pidu elavamaks muuta. Ma kahvatasin. Sõber oli lubanud, et pole ju midagi hullu. Kui ma seda lauset talle kordasin, naeris ta mu lihtsalt välja. Mõistsin, et nende inimeste jaoks siin polegi alkohol midagi hullu. Narkots ka mitte, nagu ma paar tundi hiljem teada sain.

Mõne aja pärast oli juba terve peoseltskond täiesti purjus. "Lahe," oli mu ainuke mõte. Ma polnud veel ühtegi tilkagi alkoholi võtnud ja olin endaga väga rahul. Järsku koperdas mu juurde mu eks. Jah, just see, kellest lahkuminekut ma seedisin. Ta polnud mu esimene, aga ehk kõige tõsisem suhe, mis mul olnud on. Ta ei erinenud teistest. Täiesti purjus. Muud hinnangut mul tema jaoks polnud. Ma isegi ei tea, kas ta tundis mind ära, aga minu jalge juures varises ta kokku. Ok, nüüd ma hakkasin kartma. Ma haarasin oma mobla ja värisevate sõrmedega hakkasin ma numbrit valima. Äkki lõi mind keegi vastu kätt ni kõvasti, et pillasin telefoni maha.

"Mida sa teed?". Seda küsimust ei öelnud vihane hääl nagu ma arvasin, vaid seda sosistas madal bass, mis paitas mu kõrvu. Sellepärast ma ei karjunudki solvava häälega oma vastust, vaid pöörasin ümber ja seisin vastamisi ühe vääga kena poisiga. Teda ma polnud veel märganudki, kuigi oleksin pidanud. Tema oli igatahes vähem purjus, kui teised. Pidu oli nii kaugel, et mu eks polnud ainuke, kes oli kustunud. Kuulsin kuskilt toast öökimise häält ja otsustasin, et on aeg minekut teha. Aga see kena poiss ootas ikka mu vastust. Ma sosistasin nii vaikse häälega, kui sain::"Kiirabisse," ja ootasin taaskordset väljanaermist. Aga seda ei tulnud. Mu vestluskaaslane lihtsalt jälgis mind heasüdamliku ilmega ja käskis mul mitte muretseda, selline kokkukukkumine pidavat pidude juures tavaline olema. Mu ilme väljendas taas hirmu. Muidugi, väga tavaline, kui inimesed joovad nii palju, et kukuvad kokku.

Ta paistis päris tore poiss olevat. Isegi poolkaine. Seetõttu ma olingi nõus oma telefoni taskusse panema ja mitte muretsema peo tagajärgede pärast. Ma sain teada, et poisi nimi oli Rasmus. Rasmus Theodor Nerik. Kena nimi. Kena välimus. Hea suhtlemisoskus. Täiuslik? Kindlasti mitte. Esimene inimene, kes mind mu hea lapse mullist välja tiris ja põhja viskas. Pinnale ma enam ei tõusnud...

Me hakkasime rääkima. Aeg ei olnud eriti hiline, umbes kell kaks või kolm varahommikul. Mõne aja pärast olin ma temast lummatud. Ma jälgisin ahnelt ta liigutusi ja pilke ning kuulasin mõnusalt tema bassihäält. Kui ta pakkus mulle juua, kõhklesin hetke. Olin vastu pidanud nii kaua. Poleks olnud mõtet seda ära rikkuda. Aga sellest hoolimata ma tegin seda. Ma võtsin suure lonksu viina. Ahh, see oli kibe. Ma ei tahtnud seda välja näidata ja kannatasin lonksu välja. Mu tugevus avaldas Rasmusele muljet. Olin endaga rahul. Tegelikult ma ei osanudki seda emotsiooni kirjeldada.

Me rääkisime edasi, ainult pudel meie kahe vahel käis tihemini ringi. Esimesele lonksule järgnes teine, teisele kolmas ja mõne aja pärast ma avastasingi end olevat lõbusas tujus, kui peaaegu kõik minu ümber olid juba kustunud, aga meie kahekesi jätkasime...

Ma ei hakka teid piinama üksikasjadega oma edasisest elust. Järgnesid peod, kus ma ei suutnud enam kaineks jääda. Mu vanemad hakkasid kahtlustama, aga pikapeale ma õppisin osavalt valetama, kus ma olin pool ööd passinud, miks mu riided lõhnasid alkoholi järgi ja miks ma ei soovinud enam oma hinnetest rääkida. Uue kooliaasta alguses pakkus see tervele klassile kõneainet, kuidas ma olin muutunud. Mõned olid sellest juba varem kuulnud, aga ei suutnud seda ilmselt uskuda. Enamikule jõudis see kohale alles siis, kui ma olin juba mitmeid kordi poppi teinud ja oma hinded tohutult alla lasknud. Mu pinginaaber ei suuda muutunud minuga siiski praegugi veel leppida. Aga see ei huvita mind. Ma saan temata ka hakkama. Tegelikult ei saa. Aga vahet ju pole. Minu jaoks vähemalt mitte.

Nii need kaks aastat ongi möödunud. Kui täpne olla, aasta ja 8 kuud. Sest just siis tutvusin ma Temaga. Sama vabalt nagu toimis mu elustiil, vahetasin ma ka poisse. Üks läks, teine tuli...minugipoolest. Ma ei armunud neisse kunagi. Võib-olla mõnesse üksikusse, aga kui me lahku läksime, otsisin ma kiiresti kellegi teise ja unustasin otsemaid oma endise suure armastuse.
Aga see muutus. Ma kohtasin Teda. Ja juba alguses oli mul selge, et seekord ma tõega ei tohi armuda. Sest Ta oli liiga hea minu jaoks ja armumise puhul poleks ma suutnud lahkuminekut üle elada. Ma üldse ei tea, miks Ta hakkas minuga suhtlema. Ma ei küsinud ka, sest kartsin meie suhet ära rikkuda. Ma olin ju allakäinud plika, keda ta vanemad ka juba põlgasid. Aga siiski oli Ta minu vastu nii hea, kui üldse olla sai. Saades aru, millise poisi otsa ma olen komistanud, proovisin ma end muuta. Ma ütlesin ei alkoholile ja pidudele. Ma suutsin neist hoiduda...täpselt kuu aega. Mul oli kahju, sest ma nägin, kui suurt valu ja häbi ma Talle põhjustasin. Siiski ei suutnud Ta minust lahti lasta. Minu õnneks. Ilma Temata oleks mu elu kordades hullem olnud.

Mõni aeg tagasi olukord muutus. Ta suutis minust nüüd lahti lasta. Tema enda sõnade järgi oli tal väga kahju, et Ta mulle lootust oli andnud. Tema külmad sõnad lõikusid mu südamesse rohkem kui külm teras. See lahkuminek oli Tema korraldatud. Kogu Tema külm olek pidi mulle mõistma andma, et ma pean Temast lahkuma, Ta jätma. Aga isegi, kui Tema suutis minust lahti lasta, siis mina Temast ei suutnud.

Ma jooksin majast välja ja mu mäslevad tunded lämmatasid mu. Valulained lakstasid mu pea kohal kokku ja ma tundsin, et pinnale ma enam ei tõuse...

Leidsid sa ka värvi! Mul on udukogu silme ees, ma lihtsalt ei näe seda. Tõmbasin siniseks, tekst muutus valgeks, lugesin esimese lõigu läbi ja silmi ees hakkas virvendama. Puhkan välja ja loen siis läbi.

Mind huvitab, kuidas sa sellele järge kirjutama hakkad

Aga lase käia, super hea on!(y)

Ära ürita jätta talle muljet, et oleks üldse mingit KAHTLUSTKI, et ta järje teeb. Tegelt ka Krissu, sa lubasid!! (tegelt ei lubanud, aga who cares)

Näed, Jannu, näed!!

Igatahes, nagu ma juba mainisin, siis mulle meeldis, taaskord, eriti see "pikk tumedapäine tundmatu" Ma juba vist ütlesin, keda see mulle meenutab...

Ja btw, kui see oled sina, siis tead, ma olen solvunud, ma võiks sind ikka aidata ju. No juhul, kui ma pole veel surma saanud või midagi

Edasi...

Ohh,selles mõttes jah,et sa võiksid olla see superkangelane,kes mind hukatusest päästab.Aga ilma kangelaseta ei saa ma ju masendust teha.Ära muretse,sa tuled varsti mängu.Muideks,mul on juba kolmas osa kirjutatud ja neljas pooleli.Panen varsti üles.

Miks ma seda üleval ei näe??

Kle ma panen need sul varsti ise üles, mul ju meili peal....mwhahaha

Ja mina olen seda juba lugenud, shalalala

KRISSU, KAS SA TEAD, ET LEOL ON TÄNA SÜNNA? Noh, et ma tean küll, et sa tead, sest ma ütlesin sulle, aga on sul ikka meeles??? Mu tulevasel kasulapsel on sünnipäev, woohoo

Ma olen nii kurb, et Andri juuksed maha lõikab Ta on niiiiiiii nunnu (L) Näeb nats Torres välja

Ei tegelt, keep going, ma tahan teada, mis sa selle salajase "Tema" nimeks panid, onju. Ja siis muidu, mulle meeldib ka

Ohh, mu inspiratsioon hakkab närbuma. Iga osa tuleb eelmistega võrreldes lühem ja igavam :)

Aga ma ikka panen asja üles, sest muidu hakkab Inxu autoriõigusi rikkuma, sest tal on need tõesti kõik meili peal

Siin siis jutt


4.


"Hommikust, kullake!"
"Hei, emps."
"Miks nii morn? Ah jaa, sa läksid ju hilja magama. Sa tead, et see teeb tervisele halba. Mida sa loed?"
"Eem...See on mu kohustuslik kirjandus. Sa ilmselt ei tea seda raamatut. Antoine de Saint-Exupery "Väike prints".
"Ma midagi taolist mäletan küll. Kas see on su..."
"Jah, see on mu prantsuse keele õpik, ema." Ütlesin seda nii tüdinud häälel, kui sain. Nüüd tuleb see rõõmupurse:"Issand, sa õpid seal ikka edasi!!" Ma ei eksinud. Ma ei eksigi viimasel ajal. Aga igatahes oli ema ülimalt õnnelik, nagu ta ise väitis. Ta ei tahtnud seda küll välja näidata, aga ilmselt oli ema suurimaks sooviks sel hetkel kuulutada uudist ka isale.

Loomulikult olid nad õnnelikud. Ma ei tahtnud seal koolis tegelikult jätkata. Terve mu klass vihkas mind, sest ma olin nüüd ülbe ja kannatasin alatasa peavalude käes, mille tagajärjel ma ainult karjusin ja sõimlesin. Viimasel ajal nad isegi ei vihanud mind, vaid tegid näo, et mind ei eksisteeri. Ka õpetajad jätsid mu enamasti rahule. Nad teadsid, et ma nagunii ei hooli hinnetest ja seega pole minu peale mõtet ka energiat raisata.

Aga kuskil sügavas sisemuses ma teadsin, et see on õige valik. Ilmselt oli see mu psühhiaatri süü. Ma polegi tema nime veel kordagi maininud. Imelik. Igatahes teatakse teda Susanna Mertuse nime all. Jah, ma ütlen teatakse, sest olenemata oma hämmastavast tujuparandamis- ja veenmisvõimest, tunnetan ma temas midagi kahtlast. Nagu see poleks tegelikult tema elu, nagu ta tegelikult põgeneks ja varjaks end tõelise elu eest. Ilmselt see on vaid minu mitterikkaliku fantaasiavõime vili, sest kuidas muidu oleks teda sellele töökohale võetud.

Tegelikult on Susanna uskumatult hea psühhiaatrina. Üllatus-üllatus, isegi mina ei tunne end enam ebanormaalse friigina. Need metsikud peod on minu jaoks olematud ja isegi alkoholist olen ma enam-vähem lahti saanud. Nagu näha, päästis ta mind ka narkootikumide küüsist, sest sellise eluga poleks ma nendest eemale hoida suutnud.

Aga siiski...Mu raevuhood olid küll lõppenud (enamasti), aga see ei tähendanud, et ma oleks Teda unustanud. Ta oli peategelane igas mu mõttes ja unenäos. Ma lihtsalt ei suutnud Teda unustada ja ma ei teadnud, miks. Alguses ma ei julgenud sellest oma psühhiaatriga rääkida. Miks ma oleks pidanud sellest jutustama, küsisin ma endalt. Just sellest, mis tegi mulle hetkel kõige rohkem haiget. Just sellest, millepärast ma Susanna juurde sattunud olingi. Aga ajapikku võitis ta mu usalduse. Ja ma julgesin talle rääkida Temast. Eriti ma lahkuineku asja ei puudutanud, sest see oleks mu hävitanud ja privaatsemad hetked jätsin ka enda teada...aga ülejäänuga oli mu psühhiaater juba kahe seansiga tuttav.

Ma olin saavutanud täieliku enesekontrolli. Ma tahtsin seda karmi ja valusat mälestust endast eemale tõugata ja sellega lõpparve teha. Ma teadsin, et kui ma ei taha, ei pea ma Teda enam kunagi ehk nägema. Ta pidi just enne uue kooliaasta algust mingisse väikesse linna kolima ja ma olin juba suutnud meievahelised sõnumid ära kustutada. Jäi veel Tema number ja sületäis asju, mida Ta mulle oli kinkinud. Iga asjaga meenus mulle väike lugu: mõni oli näiteks ostetud lepituseks (me ei olnud ideaalne paar; tülisid tuli ette ikka sageli), mõni oli lihtsalt tähtpäeva puhul kingitud. Ma sain Temalt sõbrapäevakingituseks hõbeketi, mille küljes oli Tema enda tehtud imeviimistletud täring. Ma imetlesin seda iga päev. Kuidas oskab keegi midagi nii kaunist ja südamelähedast teha? Pärast seda olid meie tülid pikaks ajaks lõppenud...

Ja nüüd olin ma selle just kuue kuu jooksul esimest korda endal kaelast ära võtnud. Ma hoidsin oma värisevat kätt prügikasti kohal ja pidasin endaga vähemalt viis minutit sisemist võitlust, sest mu mõistus käskis selle igaveseks minema heita, süda aga seisis sellele otsusele kaljukindlalt vastu. Lõpuks ma nuuksatasin, komberdasin voodi peale ja hoidsin ketti endale nii lähedal kui võimalik. Kuidas ma isegi julgesin mõelda, et ma suudan kõik mälestused Temast lihtsalt unustada? Ma võisin lahti saada Tema kingitud asjadest ja kustutada Ta saadetud sõnumid, aga kuidas ma sain end petta, et ma saan temast üle? Vastust sellele küsimusele mul ei olnud.

Ma otsustasin, et parim võimalus mõtteid koguda, on võtta ette üks jalutuskäik. Ma tundsin hästi siinset ümbrust. Olime kolinud Piritale umbes seitse aastat tagasi ja selle ajaga suutsime vendadega terve koha üle vaadata ja parimad peidupaigad välja nuuskida. Muidugi, hetkel mul neid vaja ei olnud, aga tulevikus osutusid need mulle päris kasulikuks. Isa ettevaatlikule küsimusele, kuhu ma minema hakkan, vastasin rahulikult, et mind ootab ees vaid väike jalutuskäik iseenda seltsis. Selle lausega rahule jäänud isa andis mulle loa minna. Unustasin, et pidin toas ka passima viimase aja. See ei olnud koduarest, vaid lihtsalt proovisid mu vanemad olla ülikaitsvad. Ja neil oli selleks ka põhjust...

Ma astusin välja suvise õhu kätte. Kätte oli jõudmas augusti lõpp, mida ma just suure isuga ei oodanud. Ilmselt lootsid enamik mu klassikaaslasi, et ma lähen mõnda teise kooli, et nad ei näeks mind enam kunagi ja kõigi, välja arvatud minu, jaoks oleks õnnelik lõpp garanteeritud. Proovisin sellele eemaletõukavale mõttele mõelda nii vähe, kui ma sain, ja astusin isegi normaalses meeleolus edasi. Päev hakkas õhtusse jõudma ja ma tahtsin nautida päikeseloojangut kuskil üksildases kohas, kus keegi poleks mind seganud. Olles sellise ka leidnud, istusin ma seal umbes pool tundi ja lihtsalt nautisin oma hetkelist vabadust. Lõpuks jõudis aga kell nii kaugele, et mul oli aeg kodu poole minema hakata. Vaikselt oma mõtetes, ei pannud ma tähelegi, mis tänavaid mööda ma tagasi kõndisin ja märkamata jäi ka üks must kogu, kes hiilis teatava vahega mu selja taga...

Nananana, me likes it.

Kle Krissu, saad aru, tulin täna koju ja esimene asi mis ma näen?? Meie varikatus ja vihmaveerenn on alla kukkunud. No VÄGA NAISS eksole, nende parandamine võtab kindlasti mingi 2 aastat ja ma ei tea, kui palju raha, nii et hüvasti, Hispaania reisiplaanid. -.- Mitte et see väga teemasse oleks, aga sind pole MSNis -.-

Jutt mulle ikka meeldib ja edasi tahan ka, kas ma pean hakkama sulle inspiratsiooni otsima w?? Lähme välja siis

Ma pole NIIII ammu kellegi teise kirjutatud juttu lugenud, aga nüüd hakkasin lugema ja....aitäh sulle, sa tekitasid minus isu oma juttude jätkamiseks.

Nii, mulle see jutt meeldib. Ei ole lihtsalt "oo, ta oli täiegi nummi ja siis ma olin täiega emo, kui me mingi lahku läksime ja siis ma mingi tahtsin ennast ära tappa" jne. Vb see "alguses olin pailaps aga siis tulid pidu ja alkohol" oli veidi tüüpiline, aga see ei häirinud.


Ootan kah uut osa.

Ohhh, lõpuks saan uue osa üles panna. Kooliga on viimasel ajal natuke kiireks läinud, aga siin on uus osa :)
Kriitikat ka, kui seda on




5.

Ajapikku hakkasin ma midagi imelikku märkama. Ma polnud kunagi uskunud neid hirmujutte n-ö halbade onude kohta, kes minusuguste tüdrukute peale hammast ihusid. Ma ei uskunud kunagi, et keegi selline ka mulle võiks kallale tulla. Aga mulle jäi siiski silma tume kuju. Vahepeal ma arvasin, et ma lihtsalt kujutan teda endale ette, aga see ei saanud olla võimalik. Sest äkki hakkas ta mulle kiiremini lähemale tulema ja ei hoolinud sugugi, et ta enam varjatud polnud. Ma hakkasin vaikselt juba paanikasse minema. Ta oli minust vaid saja sammu kaugusel ja mu sammud muutusid kiiremaks. Paar hetke veel, ja ma oleks hullunult jooksu pistnud, aga suutsin siiski külma närvi säilitada.

Kuid ma hakkasin siis tõega närvi minema. Ma ei olnud veel kohas, kus on palju inimeste kodusid. Hetkel olin ma reetliku metsatuka vahel, kus ilmselt mind poleks eriti kuulnud. Siiski tuli see jupp läbida, loodetavasti tervena. Ma vaatasin selja taha ja tume kuju oli kadunud. Ohkasin kergandatult. Õnneks oli ta lihtsalt mingi mees, kes oli enne metsatukka ära pööranud. Ma kõndisin juba rahulikumalt edasi, kui äkki ilmus pimedusest minu ette seesama kuju, kes mind jälitanud oli! Võideldes sooviga karjuma pista, pöörasin ma ümber ja tormasin vastassuunas. Kuid ma sain vaevalt paar sammu kaugemale minna, kui ma jooksin kellelgi peaaegu sülle. Nägemata oma ohvri nägu, hakkasin ma paluma, et ta mind aitaks. Selja tagant kostuvate jooksusammude müdina varjutas külm naer, mida kuulsin enda kohalt...

"Noh, Helena, tuleb tunnistada, et sa oled jooksus päris kõva mutt, " irvitas keegi mu selja taga. Seda häält kuuldes kadus mu liikmetest see kõikehaarav hirm. Seda häält ma tundsin ja vihkasin kõigest südamest. See oli inimese hääl, kes mind põrgupõhja tiris.
"Mida kuradit sa siin teed, Rasmus? Sa nagu ei arva, et äkki inimene võib ehmatada, kui te sellise jama kokku keerame.

"No pole eriti minu asi, kui jamasse satud sina, või mis? Igatahes, kuhu sa kadunud oled? Me juba ootame, et liituksid meiega pidudel. Või tahad öelda, et see poiss mõjutas sind ikka jõhkralt?"

Neetud. Neetud, neetud, neetud. Et see asi ükskord juba läbi saaks. Kurat, kadugu minema. Ma ei taha neid näha. Põhimõtteliselt seda ma neile ütlesingi. Ja see ei aidanud kohe üldse. Tegelt oli neil sellest suhteliselt ükskõik, kui üks peoloom ära vajus. Lihtsalt oli asi selles, et ühel peol ma ei võtnud end nii täis. Ja ma nägin, kuidas teised seda tegid. Ma oli tunnistajaks sellele, kuidas ülejäänud pruukisid narkootikume, ja sellele, et...üks noor inimene sai selle peo käigus surma. Ma isegi ei mäleta, kuidas see juhtus, ma läksin lihtsalt nii paanikasse, aga kuna ma olin selgemas meeleolus kui teised, suutsin ma seda siiski tähele panna. Ja ma nägin ka mõrvarit.

Seda episoodi oma elus olen ma proovinud kõigest väest unustada. Aga see vaatepilt on piinanud mind juba väga kaua, sest lisaks sellele, et mulle endale jättis see hingepiina, teadsin, et kui politsei oleks surnukeha avastanud ja ma oleks pidanud tunnistama, ma oleksin kõik ära rääkinud. Loomulikult oleks see mulle kohutava kättemaksu oma endiste „sõprade“ poolt toonud.

Neid nähes oma kodukandis oli mu ehmatus siiski päris suur. Kas oli politsei laiba juba leidnud? Kas nad olid selleks siin, et mu suu kinni panna? Mul polnud aimugi ja seetõttu hoovas hirm mu liigestesse ning seda, et ma kartsin, oli ka kuulda mu häälest, kui ma laususin:

„Mida te tahate? Vasta palun ausalt, sest ma ei usu, et te minust nii väga puudust tunnete, kui sa hetkel väidad.“

„Hah, selles on sul õigus. Tegelikult olid sa mõnikord päris väljakannatatav. Aga kuna sa meie imelise plaani läbi nägid...“

Ma katkestasin ta jutu valju turtsatusega. Oh jaa, lausa suurepärane plaan. Ei, see ei olnud ju üldse läbinähtav, kui nad võtsid vaevaks lausa Piritale ronida, et mind „tagasi kutsuda“, sest nad tundsid minust ju nii väga puudust.

"Olgu, võib-olla mitte ni imelise. Aga vahet pole. Ilmselt sa tead, miks me siin oleme. Kuna sa tahad tõesti heaks tüdrukuks hakata," (seda saatis õel muie) "tahtsin ma lihtsalt meelde tuletada, et kui ka politsei midagi avastab, ei räägi sa midagi. Sa jõid end nii täis, et ei näinud midagi. Selge? Vastasel juhul oled sa kutu. Ja muideks, sinuta on tõesti natuke igav olla. Nii et oled alati oodatud meie tagasihoidlikele pidudele."

"Jajaa, ainult pean mitte nägema, kuidas te inimesi maha koksate, või mis?"
See oli tohutult vale lause. Pilgu peale, mida mulle Rasmus saatis, mõistsin, et nendega nalja pole. Tundsin külmavärinaid üle selja jooksmas. Seetõttu pomisesin kiirelt tühise "ma nüüd lähen" ja hakkasin tõtakalt sammuma kodu poole, ilma, et oleksin neist kellelegi otsa vaadanud. Valisin pikema tee ja kõndisin mööda suvalisi tänavaid, õigemini jooksin elu eest, et nad mu tegelikku kodukohta ei näeks. Igatahes ma loodan, et nad ei tea mu täpset aadressi. Lõpuks olin nii läbi, et läksin kergele sörgile üle, endal mõtted segaduses.
Alles koju jõudes märkasin hilist kellaaega ja proovisin vaikselt tuppa hiilida. See mul kahjuks ei õnnestunud. Mõlemad, nii isa ja ema, olid üsnagi vihase näoga köögis valves. Ja sealt see sõnavalin tuligi. Õnneks rääkisid nad suhteliselt tasase häälega, et mitte mu vendi üles ajada.

"Kuidas sa võisid? Me andsime sulle selle vabaduse tingimusega, et sa ei hakka nende kahtlaste tüüpidega jälle hulkuma. Ma lootsin, et oled natukenegi normaalsemaks muutunud, aga ei, sa suudad ikka alati meie soove purustada.

Ma mõistsin täiesti isa vihast tooni. Kell oli kuskil 11 paiku. Ma olin lubanud kodus olla vähemalt kell pool 10. Aga vabandust väga, kui sul mingi hull kõrilõikajate punt kallal on ja ähvardab sind surmaga, kui räägid politseile nende ülekäte läinud peost, siis ei ole juhtumisi meeles kellaaega vaadata ja öelda nendele:" Oih, ma lubasin juba kodus olla, pean minema."

Loomulikult ma seda kohtumist vanematele ei maininud. Ega vahet poleks olnud, kummale politseile räägid, kas sellele jaoskonna omale või üksikisikule. Ema ju ka politseinik. Nii et ma ütlesin väsinud häälega, et ma lihtsalt unustasin end päikeseloojangut vaatama.
"Päikeseloojangut vaatama! Ei tea. kas sul oma päike või? Meie oma loojus juba kaks tundi tagasi!"

Issand jumal. Ma ei või enam isa karjumist ja ema nutmist pealt vaadata ega kuulata. Sel hetkel tundsin, et varisen sinnasamasse kööki kokku. Seetõttu, ilma midagi ütlemata, ruttasin ma oma tuppa ja kuna see samm minu poolt oli isale-emale suureks üllatuseks, jõudsin ukse ka lukku panna. Nüüd ma enam tõesti ei suutnud. Ma lihtsalt vajusin sinna põrandale kokku ja pisarad jooksid mööda mu põski alla. Ma nutsin täiesti lohutamatult ja mõtlesin, millise pahateoga ma olen ära teeninud selle, et mu elu nii kohutavalt läheb?

Mhh, ma lootsin, et midagi uut, aga ma olen seda lugenud juba Aga nikka, mulle meeldib, armastan, jne

Uut!!

Heheee, varsti saad uue, mida sa pole veel lugenud. Sa pole ju kuuendat osa lugenud, ega??
Ja tore, et sulle meeldib ja sa seda armastad.

Ei ole. -.-

Täitsa tore, onju. Ma armastan su MSNi alakat ka muide.

Tead, et Laika suri 5-7 tundi peale kosmosesse saatmist stressi ja ülekuumenemisse?? Teemasse, eks ole