Take over control

Nonii. Panen siis uue osa ka lõpuks üles. Asi on suhteliselt kiireks läinud ja pole saanud eriti kirjutada. Igatahes loodan, et meeldib. Nautige!


6.

Oeh. Peal oli valus. Katuseaknast sissepaistev päike ei lasknud mul enam rohkem magada. Leidsin end põrandalt samade riietega, millega ma olin tulnud. Kas ma tõesti ei viitsinud end voodisse vedada öösel. Ai. Alles nüüd sain aru, kui valus kaelal oli. Olin ilmselt valesti maganud. Vähemalt olin suutnud pea selgeks saada. Suutsin nüüd ilma nutmata hakkama saada oma suruvate mõtetega. Istusin voodile ja proovisin peas olevat segadust korrastada.

Nii. Miks pidas Rasmus nii tähtsaks minuga rääkimist, et ta võttis suure hunniku oma kambajõmme kaasa? Kust kurat ta teadis, et mind just maha jäeti? Kust ta üldse mu ligikaudset elukohta teadis. Ma olin loomulikult enamikule sõpradele rääkinud, et elan Pirital, aga noh, Pirita on siiski üpriski suur koht ja minu kodus olid käinud vaid koolisõbrad. Siin oli midagi kahtlast, ma tunnetasin seda. Midagi väga hullu oli juhutnud. Ja keegi oli mu reetnud.

Ma vahetasin kiirelt riided ja keerasin ukse vaikselt lukust lahti. Kuna nii emal-isal oli puhkus, oli mul suur lootus, et nad mõlemad veel magavad. Ma astusin nii tasa, kui sain, trepist alla. Ma pidin peaaegu alla kukkuma, kui üks aste minu all kääksus. Ma siiski jätkasin oma teekonda, aga sain üllatuse osaliseks, kui leidsin ema ja isa mõlemad köögilaua tagant. Mu vendi ei paistnud kodus olevat. Seegi hea. Ma poleks suutnud nendega ka veel hakkama saada.

"Istu, palun!" ütles ema suhteliselt kindel hääl. "Räägi nüüd meile, mis eile õhtul juhtus."
No kuidas võis saatus minu vastu nii karm olla. Just siis, kui ma saavutasin vanematega üle pika aja parema läbisaamise, oli täpselt see juhtum vahele tulnud. Ja selles polnud isegi mina süüdi! Taaskord valdas mind tunne, et keegi väga lähedane on mind reetnud ja teinud seda väga valusasti.

"Olgu, ma seletan. Ma tõesti ei läinud kuhugi halba kohta ega ei läinud kellegi pahaga kaasa ega joonud end täis ega teinud suitsu ega rääkinud kellegagi, kes tundus kahtlane, ega..."
"Ohh, sa ei pea meile valetama." Ema sõnad tundusid kahtlased. Ma ju ei valetanud. "Me teame, et sa rääkisid selle poistekambaga seal metsa vahel. Ei-ei, ma ei taha mingeid vabandusi kuulata, sest need on nagunii valed," ohkas isa. Ma kahvatasin. Kust nad seda teada said? Kes neile rääkida küll võis?

"Igatahes, me mõtlesime siin emaga, et ilmselt ei saa sind enam parandada. Ja seetõttu me seda enam ei teegi. Me saadame su internaati, sest meie käsi enam sinust üle ei käi."
Kuidas? Kas ma kuulsin õigesti? Nad saadavad mu internaati? Nad saadavadki mu internaati. Palun ärge tehke seda. Ma ei suudaks seda välja kannatada. Ma ei tea, kas mõnda internaati üldse Eestis olemas on. Ja pealegi on minust hullemaidki lapsi (peaks olema), kuid nemad elavad endiselt oma kalli pere juures. Ja mille eest? Selle, et ma proovisin natuke normaalsem olla. Kamoon, ma käisin isegi psühhiaatri juures. Näete, ma suudan ohverdada küll, kui vaja on.

„Kes teile sellist juttu rääkis? Ma polnud nende tüüpidega koos, nad lihtsalt...nad tulid mulle vastu ja siis hakkasid lampi mingit juttu ajama. Ma ainult paari neist olen mõnikord näinud, see on ka kõik. Ja pealegi, olen ma tõesti n-ö heaks tüdrukuks hakanud.“
„Ma saan aru su pahameelt, aga...“
„Ei, te ei saa! Sest kui saaksite, siis te ei saadaks mind mingisse mõttetusse kooli kuskil pärapõrgus. Ma tõesti oleksin nõus oma koolis edasi õppima, kuigi seal on raske. Mul ükskõik. Ma tahan sinna jääda, ma ei taha minna.“

„Oled kindel, et sa soovid seda?“ Muidugi olin ma selles kindel, aga mu isa polnud lihtsalt minus kindel. „Ise sa oled ju rääkinud, et tahaksid sealt ära minna mingisse teise kooli, et kõik vihkavad sind ja...“

Aitäh. Tõesti suur tänu. Palun, ise oli ema päev tagasi ülirõõmus, sest ma jätkan vabariigi ühes parimas koolis, kuigi ma olin suhteliselt õppimises alla käinud. Ma ei viitsinud nendega enam vaielda ja nii ma neile ütlesingi. Vihasena ronisin ma trepist üles ja valasin kogu oma halva tuju toaukse peale välja. Ohh, täiesti lootusetu on vanematele meeldida, kui sa oled juba neile ebameeldivaks muutunud. Ma võtsin välja oma läpaka ja vaatasin üle pika aja MSN’i. Ainult paar inimest oli sees. See oli minu puhul ka arusaadav, sest enamik mu kooli- ja klassikaaslasi olid mulle bloki peale pannud.

Õnneks olin ma mõne inimese jaoks veel normaalne. Üks tore poiss naabruskonnast, Markus oli vist ta nimi, hakkas minuga rääkima. Ma olin temaga suhteliselt vähe suhelnud, ainult arvuti kaudu ja olime vist paar korda linna peal kohtunud. Igatahes ma teadsin, et ta oli selline paipoiss. Ta ei olnud vist ühelgi peol oma elus käinud(!) ja õppis ainult neljadele-viitele. Nojah, selline ema unistus. Sel hetkel ma tundsin, et mul oleks kedagi vaja. Kedagi minuvanust, kes ei sõimaks mind õelalt läbi, kes oleks usaldusväärne ja kellele ma saaks oma muresid kurta peale oma psühhiaatri. Proovida ju võib, mõtlesin.

Me hakkasime vestlema ja nagu ma teada sain, tundsid tema vanemad minu omi või midagi taolist. Mu viha hakkas vaikselt lahtuma, kui olin saanud enamiku probleeme ära rääkida. Ma isegi ei tea, miks ma seda tegin. Ta oli minu jaoks suhteliselt võõras inimene, kuigi paistis olevat selline tore poiss. Ma iesgi ei märganud, et me olime vestelnud juba paar tundi ja otsustasin, et peaks lõpetama. Siiski ei suutnud ma end niisama lahti rebida, vaid enne leppisime kokku, et lähme järgmisel päeval kuhugi. Loodetavasti viib see mu kahtlased mõtted minust eemale.

OLI KA AEG!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Armastan.

see on just selline lugu , mida ma TAHAN lugeda . siin foorumis on tegelikult suhteliselt raske leida midagi asjalikku , mis poleks emolik või tibilik.
mulle meeldib kuidas sa tundeid kirjeldad ... see tundub nii õige kuidagi ... eriti sinu lühikesed laused , stiilis "Mõne aja pärast hakkavad üksikud mõttejupid kuju võtma. Neist saavad juba mälestused, mälestused, mis mind ainsana veel siinses maailmas hoiavad. Kuidas Ta mulle ütleski? Ah jaa. Mulle meenus. Meie vahel on kõik läbi."

kirjuta edasiii

aga jah, kui tahad kriitikat, siis saad seda :) : ma usun , et sa võiksid nüüd tuua sisse midagi, mis paneks selle loo erinema teistest tüüpilistest ... midagi erinevat :))

mis parata , ma ei oska lühikesi komme teha... oleks võinud piirduda lausega "HEA , ja kirjuta palun rutem juba "

Ok, lõpuks ometi leidsin aega kirjutada, väga kiire olnud viimasel ajal. Tegelikult on mul mingi see ja järgmine osa kirjutatud kolm nädalat tagasi ja hetkel on mu stiil natuke muutunud, nii et üheksas ja kümnes on sellised erinevad.
Endale mulle seitsmes ja kaheksas osa ei istu. Nii reidikas, kui üldse olla saab

6.

Nüüd sai siis seal käidud. Mul oli vanematega seetõttu hirmus jama. Küll nad proovisid mulle selgeks teha, et mul on koduarest ja kui ma välja lähen, vihkavad nad mind elu lõpuni, aga niipea, kui olin maininud Markuse nime, jäid nad kohe vaikseks ja paistsid isegi millegipärast häbi tundvat. Ja kohe andis ema mulle loa minna. See tundus isegi mulle, kes ma olen enamasti väga tähelepanematu, kahtlane.

Me pidime kohtuma Lauluväljakul, kaare ees. Sinna polnud väga pikk tee minna, aga minu jaoks oli see siiski liig, sest üksi olles andsin ma oma mõtetele vaba voli. Kohe hakkasin ma mõttes välja selgitama, kes võis olla nii õel ja kõik mu vanematele ära rääkida. Keegi, kes oli näinud, et ma rääkisin nende "kahtlaste tüüpidega". Millegipärast turgatas mulle meelde Susanna. Ilmselt seetõttu, et see kahtlus, mis mul tema puhul juba alguses oli, ajapikku aina süvenes, ja seetõttu ei julgenudki ma täiesti teda usaldada. Aga see oli väga rumal mõte, sest isegi mu psühhiaater ei tulnud minu järgi Piritale nuuskima. Ma vähemalt loodan.

Samuti ei saanud ei isa ega ema seda kohtumist ise pealt näha, sest nad käisid mingit etendust vaatamas. See pole muidugi kindel, aga vähemalt nii nad mulle ütlesid. Muidugi, nad laususid mulle, et nad lähevad koos mu vanatädiga. Seega ma teadsin, kuidas kindlaks teha, kas mu vanemad viibisid eile Draamateatris või ei. Mu näpud värisesid natuke, kui ma valisin numbrit. Ühe sekundi vältel kahtlesin, kas on ikka tark tegu luurata vanemate järgi, aga siis meenus mulle, kuhu kooli ma minema peaksin, kui ma ei suuda oma süütust tõestada ja mu enesekindlus tuli tagasi.

Lootusetu. Mu vanatädi võis tõestada seda, et ta oli eile õhtul koos mu vanematega teatris ja vaatas mingit mõttetut etendust, või nagu ta mulle ütles, pidavat ma seda saama kontrollima ka terve saalitäie külastajate käest. Haa, kui vaimukas. See tähendas, et siiski oli keegi teine sellest neile rääkinud. Ma tahtsin hullult teada, kes see oli. Mitte kättemaksu pärast, mida ma plaanisin talle osaks saada. Tegelikult valetan. Muidugi kättemaksu pärast, mis pidi minu poolt väga karm tulema.

Mu mõtted haarasid mu tähelepanu ja ma eriti ei märganudki, et ma hakkasin Lauluväljakule aina lähemale jõudma. Õnneksn suutsin ma end kokku võtta, muidu oleks ma mäest lihtsalt alla veerenud, kuna mu tähelepanelikkus sellel hetkel oli null. Ma kõndisin üliaeglaselt kaare poole. Ilmselt olin ma vähemalt 15 minutit hiljaks jäänud, aga ma ei suutnud sellele eriti keskenduda. Lõpuks jõudsin ma kohale, aga suutsin sel hetkel taevasse vahtida ja loomulikult koperdasin mingi valusa asja otsa. Oleksin ka maha kukkunud, aga just siis haaras kellegi tugev käsi minust kinni ja tõmbas tagasi.

„Hei, sa oskad ikka päris vägevalt siseneda,“ lausus minu lähedal madal poisihääl. Ma pöördusin järsult ümber ning oleksin taas kaotanud tasakaalu, aga ilmselt oli muu kaaslane selleks ette valmistunud. Ta juba sirutas käe, aga pomisesin kiiresti, et saan hakkama. Nagu näha, oli juhus mind kokku viinud just Markusega ning õnneks ei pidanud ma vaeva nägema, et jõuda reetlikul väljakul kohtumispaika. Markus naeratas, nähes mu ilmselget kohmetumist ja küsis natuke õrritaval toonil: „Tahad, ma viin su kuhugi istuma?“

See oli viimane piisk ja ma suutsin püsti jääda ning oma järelejäänud maineriismed säilitada.

„Ei, minuga on kõik korras. Aga tuleb tunnistada, et sa olid suhteliselt õiges kohas,“ laususin, olles saanud tagasi oma enesekindluse. Otsustasime linna minna, kuna meil ühtegi paremat ideed ei tulnud. Kõndides jä rääkides oma eludest, mõõtsin vargsi poisi silmadega üle. Ma ei tundnud teda eriti, viimati vist kohtusime siis, kui ma olin just seitsmenda lõpetanud ja pärast seda olime vaid paar korda MSN’is rääkinud. Tal olid pruunid juuksed, šokolaadipruunid silmad, mitte väga pikka kasvu (õnneks) ja kena rüht. Kokkuvõttes päris kena poiss. Kui ta mu pilku märkas, pöörasin kiiresti pea ära ja tegin näo, et uuriksin bussiplaani.

"Noh, mis kell siis järgmine buss läheb?" küsis ta taaskord sellisel natuke õrritaval toonil, millest ma mõistsin, et olen vahele jäänud. Kokutades laususin ma kellaaja. Bussini oli veel 4 minutit aega. Äkitsel tundsin, et mu pea hakkas ringi käima ning ma vajusin pingile istuma.

"Kas kõik on ikka korras?" Lõpuks ometi oli Markusel mingi teine toon, mis mind ei ärritanud.

"Ei-ei, kõik on korras, lihtsalt pea käib natuke ringi. Küll see ära läheb. Aga nüüd tahan mina sinust ka midagi täpsemat teada saada. Sa pidid terve tee minu halamist kuulama, nii et hakka rääkima."

Markus pööritas mu kannatamatuse peale silmi ja alustas siis. Ta sünnipäev oli märtsis, mis tähendas, et ta oli minust kolm kuud noorem. Ta käis Tallinna Inglise Kolledžis ja lõpetas üheksanda kiituskirjaga. Lemmikhobiks oli jalgpall, mida ta oli vist juba mitu aastat mänginud. Noh, paistab, et mu unistuste poiss oli mulle lihtsalt kätte sadanud. Tore. Olles täiesti süvenenud meievahelisse vestlusesse, ei saanud me isegi aru, kui olime jõudnud lõpp-peatusesse ja inimesed vihased trügisid meist mööda ning mõni neist lasi isegi lahti paar sõimusõna. Me ei lasknud sellest end häirida ning hüppasime naeratades bussist maha.

Me astusime lihtsalt sinna, kuhu jalad meid kandsid. Ja see polnud halb, kuna me ei pidanud oma päeva sisustama mingi mõttetu kinoskäiguga, kus kindlasti oleks kõik arvanud, et me oleme mingi vastarmunud paar. Käige metsa, eelarvamused. Lõpuks oli mul aeg koju pöörduda, sest olime linnas veetnud lausa viis tundi ja ema tahtis mind homme Tartusse vedada. Õudne, peab jälle kohtuma mõttetute sugulastega, kellest vanamutikesed tulevad minu juurde, väänavad mind põsest ning lausuvad, kui suureks ma ollne kasvanud ning kas ma pole tubli. Väikesed lapsed lihtsalt ajavad oma kilkamisega südame pahaks ning ripuvad mul alatasa kaelas. Tuleb tunnistada, et sellist vaheaja lõppu ma endale just päris ei soovinud.

Õnneks oli Markusel nii palju aru peas, et ta saatis ilma mingi vastuvaidlemiseta minu poolt mind koju. Ei saanud just öelda, et oleks väga pime olnud, päike polnud veel loojunudki. Aga tuleb tunnistada, et kuigi mul polnud mingit hirmu Rasmuse vastu, kahtlustasin ma siiski, et ma ei suudaks eriti politseile valetada ja selle eest mu elu muutuks hullemaks, kui see kunagi olnud on.

Mõne aja pärast olimegi mu kodu ukse ees. Kedagi ei paistnud kodus olevat, nii et ma tahtsin oma kaaslast sisse kutsuda, ent mõtlesin siis viimasel hetkel ümber. Ma ei tundnud end hetkel veel nii kindlalt, et oleksin saanud kellegagi lähemaks saada. Seetõttu pomisesin „Tsau“ ja hakkasin kiirelt ukse poole liikuma. Ukse peal kuulsin enda selja köhatust. Pöörasin ümber ning mõistsin, et Markus proovis mulle midagi öelda, ent võttis alles julgust kokku. Ma naeratasin talle julgustavalt ning mõne hetke pärast ta alustaski:
„Helena?“
„Jah, mis on?“
„Ma tahtsin veel öelda...et mul oli täna väga tore ja mõtlesin, ega sa ei tahaks...mõnikord ehk veel kokku saada?“
Küll see viis oli armas, kuidas ta seda lausus. Et siiski mitte nii kiiresti lõksu langeda, kasutasin õrritavat tooni, vastates, et eks vaatab, ehk mõnikord tõesti. Siis ruttasin uksest sisse, sest ausalt öeldes, olin ma juba pisut väsinud tänasest päevast. Ma süütasin tule ning suutsin vaevalt karjatust varjata, kui nägin tumedat kogu enda poole tulemas...

LÕPUKS!!

Markus on armaaaas, Helena nimi nagu.....HELENAAAA HÄÄLL!!! (L) Oleks nii tahtnud teisipäeval jääda... Rääkides jutust, siis mulle väga meeldis, tuju on hea praegu (okei, tegelt sa vist tead, miks mul hea tuju on eksole ) ja siis...jah, hea jutt ja edasiiiiiiiiii!!!

*.*

Mulle meeldib :) Uut osa ka millalgi näha on?