Stardolli luule

Miks jätsid?

Pilved mis vaatamas õhtule otsa,
Paneksin endale tule ma otsa.
Ilma sinuta kõik on nii paha,
Elada enam ma üldse ei taha.
Tahaksin teada miks jätsid mind,
Ma ju armastasin hullult sind.

Kas sul oli keegi teine,
Jõid sa temaga kalleid veine?
Ah sellepärast need lubadused täide ei läinud,
Ma ei imesta, et sa kunagi poes ei käinud.
Käisid sa tema juures, on see tõsi,
Miks küll õde, mind sinu juurde lasi?

Minu maailmas on nüüd üks koht vaba,
Tule tagasi, palun, sind ma sinna tahan.
Mitte keegi mind iialgi nüüd suudlemas ei ole,
Mul teisi poisse vaja pole.
Sa olid ka ainuke, kes mind tahtis,
See kes alati minu silmi vahtis.
Nüüd olen ma kurb, jah kurb,
Sind tagasi toomas ei ole ju kurg.

Jälle!

Mind ei huvita, kes ütles,
Mind ei huvita kes mõtles.
Minu jaoks vaid olid sa,
Kõike tähtsam olid taas.
Arvasin, et nüüd on läbi,
Kas sul tõesti pole häbi?
Miks mind maha jätsid taas,
Kas leidsid miskit mast?

Miks sa lubasid siis mulle,
Olen kõige armsam sulle.
Seda lubadust ei täitnud,
Vastupidist ka ei väitnud.
Miks nüüd ära läksid hoopis,
Miks see naine seal sind loopis.
Kas mind sellel ajal petsid,
Kellegi teise üldse leidsid?`

Tegelikult mul ükspuha,
Aind üks suudlus veel, luba.
Ma siis juba olen läinud,
Teen siis näo et pole käinud.
Armastan sind ma ju veel,
Miks mind kõrvaldasid teelt.
Kas siis oli see nii raske,
Armastada sind mul laske.

puhas armuvalu ;D

Tegelikult ei ole m i n u l mingit armuvalu. Mulle lihtsalt meeldib kirjutada selliseid luuletusi.
Nüüd panen uue luuletuse ka:

Lapsepõlve kodu

Sinine taevas ja lumine aas,
vaatan ümbrust,
jah vaatan taas.

Tuttav on see valge muru,
tundub lapsepõlvest see,
uuesti ma välja nurun,
metsa poole viimas tee.

Mäletan, et siin ma seisin,
vaikselt nagu väike hiir,
Väikse konna siit ma leidsin,
valgustas meid päiksekiir.

Kodu poole sean nüüd sammud,
sama tee on mul veel ees,
vaikselt kodu poole tammun,
plätserdan ma lume sees.

Kodu juures ikka lumi,
valge nagu alati,
vaikse lume vaikne kumin,
teeb mu toast mu palati.

Sealt ei taha välja tulla,
seal nii soe, nii mõnus hea,
sinna viskan hauamulla,
kindlalt seda teadma pead.

Vaatan veel ma seda kohta,
lapsepõlve kodu mul,
ema ütleb "Tule tohman!
Ees on pikk tee siiski sul!"