Lucifer's angel

Ma leidsin selle oma arvuti jutukeste kaustast, kohendasin veidi ja otsustasin sellega siin proovida.
Pealkirjaks sain inspiratsiooni samanimelisest laulust, esitajaks The Rasmus.
Kirjavead on kindlasti seal igalpool. Igasugused arukad arvamused on teretulnud. :)

Hääd lugemist!

Pilot
Ronkmustade lühikeste juustega, 16. aastane tüdruk seisis vana viljakuivati katusel ja vaatas alla. Ta oli juba kõigega hüvasti jätnud. Ta oli kindel ja valmis hüppama. Pisarad veeresid mööda tema põski ja kukkusid maha. Vaikne tuuleiil sasis õhtupimeduses tema juukseid ja rohelised silmad olid täis kurbust ja meeleheidet. Ta astus sammu ärele lähemale, sulges silmad ja hingas sügavalt sisse värsket suveõhku.
"Oota," lausus vaikne, mahe ja kutsuv hääl tema selja taga. Ehmunud tüdruk pööras ennast ümber. Kes sai veel seal temaga olla? Kes oleks suutnud ülesronida nii vaikselt? Tema ees seisis noor mees, umbes 20 eluaastates, pikkade mustade juuste ja safiir siniste silmadega, isegi õhtupimeduses oli tema silmade värv nii ilus ja kutsuv. Ta nahk oli kahvatu. Tal oli seljas pikk, peaaegu maani must nahkmantel, tumedad teksapüksid ja mustad kingad, nendega katusele ronida näis võimatuna.
"Miks sa endalt elu tahad võtta?" uuris noormees oma maheda ja kutsuva häälega. Tüdruk oli lummatud salapärasest külalisest, aga samas vihane, et teda segati
"Sa ju ikka kuuled mind?" muigas nooruk.
"Jah" sai nüüd lõpuks ka tüdruk vastuse üle huulte.
"Sa ei vastanud. Miks kõik lõpetada?"
"Sest mul pole enam midagi, mille nimel elada," lausus tüdruk ja ta hääl murdus.
"On, alati on." vastas mahe hääl.
"Kui sa tulid mind ümber veenma, mingi psüho juraga, siis säästan sind ja ütlen, et sel pole mõtet. Ma olen juba otsustanud."
"Kindel?"
"Jah, rohkem, kui sa arvata oskad."
Võõras hakkas naerma: "Mina oskan arvata paljuski rohkem, kui sina eales ette kujutada suudad." ta muigas: "Sa oled ju nii noor alles, milleks kõigega nii hüvasti jätta?"
"Mismoodi siis? Jooksen ära? Ei mõista, kuidas see mind aitaks?"
"Ei, ma mõtlesin midagi muud."
"Sul tuleb see psüho jura suht halvasti välja. Kes sa selline oled üldse?" küsis tüdruk ja ristas rinnal käed. Enesegi imestuseks ei tundnud ta hirmu.
"Paljud ja samas mitte keegi." noormees muigas, "ma olen vari, valguses ja pimedus inimeses."
"Ou tüüp, laksi vähem, sa peksad segast. Tõsiselt, mina vähendaksin seda, mida iganes sa ka ei tarbiks." tüdruk muutus julgemaks.
"Ma ei saa."
"Ongi narkar" mõtles neiu endamisi: "Sul on endal suuremaid probleeme ja tuled mind õpetama?" "Feil!" "Räägib siis ennast sisse ka veel," tüdruk muigas.
"Vähemalt olen mina oma eluga rahul." lausus noormees mürgiselt.
"Aitäh." lausus tüdruk, pööras ennast ümber ja hüppas. Ta tundis tuult oma näol ja nägi maapinda lähenemas. Tal hakkas pea ringi käima ja ta sulges silmad, järsku tundis ta, kuidas miski ta kinni haaras. See miski oli kohe kindlasti inimene, sest tüdruk tundis, kuidas teda süles hoiti. See oli too võõras jälle. Võõras noormes hoidis oma käsi tema ümber ja vaatas talle otsa. Tüdruk seiras ringi, nad olid maas, aga täiesti elus: "Kuidas?" oli ainus, mis ehmunud tüdrik üle huulte kuuldavale tõi.
Noormees naeratas: "Minu nimi on Christi´an"
"Elisabeth" vastas tüdruk lühidalt.
"Meeldiv tutvuda," Christi´an naeratas ja pani tüdruku maha. Ehmatusest alles toibumas, tüdruk kõikus ja oleks äärepealt tasakaalu kaotanud. Noormees toetas teda, haarates käega Elisabethi küünarnukist.
"Oled kombes?" uuris ta pisut murelikult neiut vaadates
Tüdruk pööritas silmi: "Ma hüppasin just neljakorruse kõrguselt alla ja sa püüdsid mu kinni," tüdruk oli endiselt ehmunud "Kuidas sa seda tegid?"
Christi´an muigas: "Ma pole päris see, kelleks sa mind pead."
"Ma ei pea sind kellekski, ma ei teagi sind ju."
"Mis oleks, kui ma pakkuks sulle lahendust sinu probleemidele?" viis noormees sujuvalt jutu teemast kõrvale.
"Mis lahendust? Sa ei teagi, mis probleemid mul on."
"Ma võin sulle pakkuda võimalust, et su lähedased peaksid sind surnuks, aga ometi sa elad."
"Jah, kuhu siis probleemid kaovad, pealegi, kuidas nad saavad arvata, et ma olen surnud, kui surnukeha ei leita?"
"Ma hoolitseksin kõige eest." vastas noormees kavala naeratusega.
"Ma ei saa aru millestki. Mis võimalust sa mulle pakud?"
"Võimalust näha, kes sinust tegelikult hoolivad. Elada, igavesti."
"Aga kui mulle ei meeldi see, mida ma näen? Oota elada igavesti? Mida sa sokid?"
"Igavene elu korvab selle kõrval kõik, " Christi´an naeratas kavalalt, tema sügavad sinised silmad puurisid tüdruku silmadesse. Ta haaras Elisabethi enda embusesse ja hoidis oma parema käega tüdruku käsi seljataga kinni, vasak käsi oli ümber tüdruku. Järgmisel hetkel surus ta oma hambad Elisabethi kaela, tugev valusööst läbis kogu neiu keha ja siis tabas teda jõuetus. Abitu tüdruk ei suutnud isegi vastu hakata. Hetk hiljem kaotas ta teadvuse.

That is so hot.

Ning jah, ma loen kiiresti.

Aga nagu.. Aaaaaaaah. Sa oskad nii hästi kirjeldada, et mul jookseb film lausa silme ees ja..

ja siis lugesin lõpuni ja nägin, et su allkirjas oli quote Damonilt ja naersin, sest suht teda ma ette kujutasingi.

Vägaväga tahaks ju veel lugeda. (A) Palun (A)

Eks ma vaatan, millal veel saab.

EDIT: Peaks veel mainima, et Damonil ja Christi´anil on väga vähe pistmist. Isegi välimus on neil erinev.

ohhh... ma üle pika aja lugesin siin ka midagi ning nüüd ma juba kahetsen ma vajan uut osa

see oli tõsiselt hea ja ma kujutasin seda VÄGA hästi ette.

ja muidugi see tsitaat Damonilt oli (seal allkirjas) veel kõige parem osa (nagu eelnevalt juba mainiti).

Ma peaks iga osa pealkirjaks Damoni tsitaadi panema.

ei, pane lõppu, siis tekib vähemalt osa lõpus hea tuju :D

Sellest loen ma välja, et kogu jutu lugemise käigus on masendav olla.

näääh... ei ole okei, ma parem jään üldse vait (nojah, aga sa võid ju nii algusesse kui ka lõppu panna )

Jeah, tal neid ütluseid jagub.

Aga kuna ma sain varem koju ja mul on igav, siis ma olin tubli isegi ja korrastasin järgmise osa ka ära.


Damon: "I killed you. You were dead."
Elijah: "For centuries now."

#2
Silmad avades oli Elisabeth kivi seintega akendeta ruumis. Toas oli suur baldahiin voodi, riidekapp, laud, tool ja voodi jalutsis keskaegse välimusega riidekirst, üleüldse oli kogu toa mööbel keskaegne, massiivne ja gooti stiilis. Tüdruk tõusis voodilt ja vaatas küünlavalgusest hämaras toas ringi, tugev tammepuidust uks oli kinni, tüdruk libistas end voodilt maha ja sammus vaikselt selle poole. Ta tundis kaelas tuikavat valu. Elisabeth surus oma käe kaelale, otsides hammustusjälgi, neid polnud. Nüüd kobas ta mõlema käega oma kaela, aga ei leidnud midagi. "See peab ikka üks jabur unenägu olema," mõtles tüdruk ja näpistas ennast käepealt, ei midagi, ei mingit valu. "Ongi uni," pomises tüdruk vaikselt. Ta katsus ust, see polnud lukustatud, ettevaatlikult avas ta selle.
Koridor avanes kahele poole, seintel olid ainsateks valgusallikateks tõrvikud, kivipõrandat kattis tumepunane vaip, mis paistis koridoriga sama pikk olevat. Tütarlapsest vasakut kätt, umbes 30m eemal lõppes koridor uksega. Sarnane sellele, millest tüdruk nüüd väljunud oli, paremat kätt aga koridor jätkus, juhatades teed mööda veel mitmetest ustest ja koridori lõppus paistis vana kivitrepp, endiselt ei ühtegi akent. Elisapethile tundus, nagu ta oleks sattunud vanasse kivilossi, kus kõik aknad olid kinni müüritud. Vaikselt sammus ta trepi poole, kuulatades iga väiksematki krabinat. Ta kuulis hääli, aga need tundusid eemalt tulevat. Ta lausa tajus samme ja see oli midagi üllatavat, kuid ometi tundusid ka need temast vähemalt korrus kõrgemal olevat. Tema meelte võimsus hämmastas teda, tüdruk kuulis, nägi ja tajus rohkem, kui oleks arvatagi osanud. Ja just nimelt tajus, see oli midagi uut. Asjad olid kui elus, kivisein juskui ohkaks, tõrvikud põlesid praksudes, vaip sahises ta jalge all ja keegi rääkis tema kohal. Tüdruk seisatas paar sammu enne treppi ja jäi kuulatama.
"Täna on imeline õhtu, kas pole?" kostus noore mehe hääl.
"On selline juba sajandeid olnud. Niivõrd labaste võtetega sa mind ei paelu," naise hääl oli nii terav ja üleolev kuid samas mänguline.
"Christi´an." tervitas to meeshääl tuttavat nime.
"Lucas," kostis tuttav hääl vastu, "Amaia." Oli kuulda, kuidas Christi´an neist kahest möödus. Elisabeth kuulis lausa, kuidas Christi´aniga neist kahest õhk möödus, ta kuulis samme treppil. Nüüd nägi ta juba jalgu, kingad, mustad püksid ja maani ulatuv mantel, ta tundis need ära. Nähtavale ilmus mehe nägu.
"Kuidas uni oli?" uuris noormees.
"Eh? Ma ei tea. Kas see on juba läbi?"
"Jah on. Sa ei näe und, kui sa seda mõtled."
"See on päriselt?" küsis tüdruk imestunult.
"Jah. Tule nüüd, sul on aeg süüa," noormees ulatas talle käe. Tüdruk avastas alles nüüd, et tal on kõht tühi, lisaks oli tal isu millegi seletamatu järgi, aga millest tal aimugi polnud. Ta võttis ettevaatlikult noormehe käest: "Misasi ma olen?"
"Vampiir." Christi´an naeratas lahkelt, ning nad kõndisid trepist ülesse.
Ülesse jõudes märkas tüdruk üht vampiiritari ja vampiiri. Vaikides kõndisid nad Christi´aniga neist kahest mööda. Elisabeth tundis, kuidas blond, hallide silmadega ja täiuslike huultega vampiiritar ning pruunide juuste, sametpunaste silmade ja tugeva kehaehitusega vampiir neile järgi vaatasid. Teine korrus oli sarnane eelmisele, ainult koridor keeras lõpus paremale. Kui nad olid ära keeranud nägi Elisabeth veel teisigi vampiire, koridor lõppes suure ümarsaaliga. Selle lagi oli kõrge ja seinad kaetud peeglitega. Ta muigas, kõikide vampiiride peegeldused olid olemas.
Nad jõudsid saali teises otsas oleva koridorini, mis oli eelmistest kitsam ja iga kolme meetri tagant oli uks, mis meenutas mõne söögikoha külmiku ust. Christi´an avas ühe suvalise ukse ja nad astusid hämaralt valgustatud ruumi. Tuba oli madala laega ja üsna kitsas. Ruumi seinaäärtes olid riiulid, mis olid täidetud kastidega ja kastid omakorda verekottidega. Ruumi seintel oli kerge härmatis. Tegemist oli külmkambriga.
„Kas vampiiridel pole mitte kihvad, millega inimesi pimedal kõrvaltänaval rünnata?“ naeris tüdruk, teda hämmastas, kui helisev ta hääl oli.
Ka noormees puhkes selle peale naerma: „On,“ sõnas ta ja paljastas oma valged silmahambad, mis olid nõnda ilusad ja kutsuvad, et Elisabeth pidi ennast tagasi hoidma, et neid mitte puutuda. „On 21. sajand, me peame pisut ettevaatlikumad olema. Muidugi me ka ründame inimesi tänavatel, aga haiglast doonorite verd varastada on tunduvalt lihtsam,“ seletas Christi´an ja võttis ühest kastist kaks kotti verega. Nende peal oli mingi haigla nimi ja veregrupp. Tüdruk jälgis noormeest ja vaatas siis tema poole ulatatud kotikesi. Mõlemad verekotid olid Elisabethile mõeldud ja noormees ise ei „toitunudki.“
„Sul pole janu?“ uuris tüdruk.
Christi´an raputas pead: „ma tulin söömast alles.“
„Kus ma olen üldse?“ küsis neiu nüüd taibates, et ta polnud veel ühtegi akent näinud. Ta võttis vere vastu ja silmitses seda umbusklikult. Kuidas ta seda nüüd täpselt tegema peaks? Lõhn oli küll hea.
„Sa oled meie kogukonnas,“ muigas Christi´an. „New York’is. Me oleme Central Parki all, maa-alustes käikudes.“
Elisabethi silmad vajusid pärani: „New York’is? Aga alles ma olin ju Kansases.“
„Me suudame imekiiresti reisida ja pealegi oled sa nädal maganud, seega sa oled siin juba tükk aega olnud.“ naeris Christi´an ja võtis ühe koti tüdruku käest tagasi. Ta näitas ette, kuidas see asi töötab ja ulatas siis koti neiule tagasi.
Elisabeth vaikis ja tegi nagu õpetatud. Tundus liiga uskumatu, ta oli kindel, et peagi ta ärkab sellest veidrast unenäost. Äkki ta siiski hüppas surnuks ennast ja see ongi nüüd „afterlife.“ Tüdruk jõi isukalt ja esimene kott sai peagi tühjaks.
„See pole võimalik,“ teatas ta järsku, „Kui Central Parki all mingid käigud oleks, siis inimesed teaksid sellest.“
„Inimesed on hukka läinud rass. Nad on liiga rumalad, et enda ümber üldse midagi märgata. Ja me oleme tunduvalt sügavamal, kui sa arvad,“ selgitas mees oma mahedal, rahulikul häälel.
„Te ei käi üldse väljas?“
„Me,“ parandas Christi´an ja muigas. „Käime, aga hetkel pole see võimalik.“
„Miks?“ küsis Elisabeth verd juba teisest kotist imedes. See oli nii hea. Parim asi maailmas. Oleks ta seda ainult varem teadnud.
„Päikesevalgus on üsna segav faktor,“ mainis mees.
„Me põleme?“ küsis neidis silmi suureks tehes.
„Mis sa siis arvasid? Et me sädeleme?“ naeris Christi´an oma kõlaval häälel.
„Ei, ma ei tea, mis ma arvasin,“ pomises Elisabeth.
Külmkambri uks avanes ja sisse astus üks pikk, kõhn ja üsna nälginud näoga mees. Ta kandis valgeid pükse, heledat triiksärki ja selle peal kohutavat rohelist vesti. Mehe juuksed olid punased ja ta kehahoiak oli kuidagi äärmiselt kentsakas. Eriti vampiiri kohta. Ilmselt polnud ta ikka veel oma pikkusega harjunud. Ta oli tõsiselt pikk. Elisabeth võrdles teda Christi´aniga ja viimane oli punapeast oma kümne sentimeetri jagu lühem.
„Nikol´a tahab teda näha. Ta pole kuigi rahul,“ teatas mees hirmutavalt madalal häälel. See oli koguni nii veider, et tüdruk turtsatas korraks. Hääl ja pilt ei tahtnud omavahel mitte kuidagi sobida.

Damon: "The elephant in the room lets out a mighty roar."

Ma suutsin mingi kolm korda selle akna kogemata kinni panna, aga läbi sain!

Mulle hakkab see jutt kõik meenuma, samas ei meenu mulle, mis edasi saab. Mis on hea. Hoiab põnevust.

Amaia ja Lucas.. Ai, mulle meeldivad need nimed.

Jaa.. Mulle meeldib, et su kogu jutt ei baseeru sellel, kuidas ta vampiiriks saab ja enne teada saab, et vampiirid üldse eksisteerivad ja kogu see pikk blaablaa, millel enamus vampiirijutte põhineb, vaid sul oli lihtsalt see kohe ära, et voila ja valmis ja nüüd saab edasi lugeda.

Me likey. ^^

No ma ise ka ei viitsiks oodata, et millal see peategelane ükskord vampiiriks muudetakse.

Kui ma viitsin, saab täna uue osa.

Te võiks rohkem kommenteerida, siis ma ei pea topelt postitama.

Aga, siin ta on. Uus osa. Ma kardan, et ma hakkan selle tunnet kaotama, aga ma loodan, et ma ikka suudan seda enda käes hoida.
Avaldage siis ikka arvamust ka. :)

#3
Elisabeth viis oma pilgu Christi´anile, kes näis rahulolevalt muhelemas. „Me tuleme kohe,“ lausus ta rahulikult.
„Kes on Nikol´a?“ uuris neiu kahtlustavalt kui punapea lahkunud oli. Kentsaka vampiiri suust kõlas see nimi kuidagi aupaklikult ja kergelt hirmuäratavalt.
„Meie juht. Ta on 800-aastane.“ sõnas Christi´an tõsiselt ja ulatas neiule oma käe. Elisabeth tundis veidralt koguaeg tüübi käest kinni hoides ringi liikuda. See polnud selline „omgomgomg ta arvab, et me käime“ tunne. Mees hoidis ta käest, nagu isa oma tütrel ja see tegi asja vedraks. Siiski otsustas ta mehe käest võtta.
Kui nad olid uuesti ümmarguses peegligaleriis, märkas neidis, et sinna on rohkem vampiire kogunenud. See oli nagu mingi elutuba. Nad seisid seal, igaüks oma pundis ja rääkisid. Jutusumin oli kõrvulukustav, ometi, inimestele pea kuulmatu ja siiski suutis Elisabeth eraldada vaid üksikuid sõnu. Paar vampiiri pöörasid pilgud neiule ja irvitasid. Nende seas ka Amaia. Elisabeth tundis end äärmiselt ebamugavalt. Polnud just tore olla uus vampiir. Huvitav, kuidas neid siin nii palju üldse oli, kui igasse uute vampiir suhtuti õelalt? Christi´an liikus teistele tähelepanu pööramata üle saali, koridori, kus nad veel käinud polnud. Ka seda valgustasid tõrvikud ja ka seal oli maas punane vaip.
„Mis neil viga on?“ küsis Elisabeth järsku, kui nad edasi kõndisid.
„Nad ei usu minusse,“ selgitas noormees.
„Nad passisid mind,“ lausus tüdruk üsna kindlalt. Passisid ju. Ta oli alati hästi ära tabanud, kui teda kõverate pilkudega vaadati. Samas, nad liikusid Christi´aniga kõrvuti, nii et ehk talle tõesti tundus valesti.
„Jah. Aga mina olin see, kes sinust vampiiri tegi,“ selgitas mees.
„Sa ei meeldi neile?“
„Ma olen palju ämbrisse astunud.“
„Ma olen ka ämber?“ neidise hääl oli kahtlev.
„Sa oled alaealine ja näiliselt nõrk, aga nad alahindavad sind.“
„Ja kust sina seda tead? Et nad mind alahindavad?“
„Ma lihtsalt tean.“
Elisabethile sai kohe selgeks, et vampiiridele ei meeldi palju rääkida. Nad hoiavad infot enamasti enda teada ja pigem noogutavad, kui häälekalt vastavad. Äkki vampiiride häälepaelad kulusid kiiremini. Elisabeth turtsatas iseenese jabura mõttekäigu peale.
Nad peatusid massiivse ukse ees. Uks oli rohkete nikertusdega kaunistatud, need kujutasid endast keskaja rüütleid võitlemas. Iga detail oli hoolikalt ja ettevaatlikult viimistletud. See tegi ukse veelgi suursugusemaks. Nüüd jõudis noorele vampiirile kohale, et nad lähevad 800-aastase vampiiride juhi juurde, kes temaga ka rahul polnud. Juba saalis olevate vampiiride pilgud oleks võinud ta tappa, mis siis veel selle Nikol´a pilgust rääkida. Christi´an koputas uksele ja avas selle. Tuba oli suur ja vaatamata sellele, et nad maa-all viibisid, oli selle lagi kõrge. Toas oli raskest puidust mööbel, samuti nikertusdega kaetud, nagu ukski. Seal oli suur kummut, kirjutuslaud ja kamin. Üks toa sein oli varjatud raamaturiiulitega, mis olid täis raamatuid ja antiikseid nipsasjakesi. Toa tagumine sein oli varjatud paksu sametist kardinaga ja Elisabeth ei silmanud kusgail voodit. Riidekummuti kõrval oli suur peegel, puidust raamiga. Ka see oli massiivne ja kaunistatud nikerdustega. Peegli tipp oli terav ja selle otsas oli kaks puidust hobust, kes perutasid teineteise poole. Nikol´a istus kirjutuslaua taga ja kirjutas midagi sulega vanale paberile. Nad kõndisid laua juurde ja peatusid seal. Nikol´a noogutas kahele toolile laua vastas ja lõpetas kirjutamise. Elisabeth ja Christi´an võtsid näidatud toolidel istet ja jälgisid Nikol´a’d. Mees oli ehk 25-aastase välimusega, tema nahk oli siidiselt valge ja juuksed tumepruunid, kergelt lokkis ja patsi seatud. Ta kandis pikka musta keepi ja 18. sajandist pärit vesti ja särki. Tema olek oli auväärne ja rahulik. Elisabeth arvutas kiirelt, vampiir oli pärit 13. sajandist, lausa uskumatu, et miski nii hästi ajahambale vastu peab. Ja ta polnud pooltki nii hirmus, kui Elisabeth teda ette oli kujutanud.
Nikol´a heitis neiule hindava pilgu ja pöördus siis Christi´ani poole: „ta on 16 alles.“ Vampiiri hääl oli rahulik, kuid halvakspanev ja peaaegu üleolev.
„Aga ta on eriline,“ sõnas Christi´an kaitsvalt.
„Seda ütlesid sa ka oma eelmise loomingu kohta, aga me pidime ta ikka hävitama,“ Nikol´a pilk oli ainiti Christi´anile suunatud. Elisabeth põrnitses juhti pahaselt. Ta oli ju sealsamas ja kuulis nende vestlust, polnud vaja rääkida, nagu teda poleks olemas.
„Aga tema suudab ennast kontrollida ja tal on topeltkihvad.“
„Ma ei näe temas midagi erilist ja topeltkihvad pole ainsad asjad, mis loevad.“ Nikol´a oli endiselt rahulik ja pööras nüüd pilgu Elisabethi poole. Tema näole valgus naeratus ja neiu nägi kahtpaari lumivalgeid kihvu. Need olid tunduvalt ilusamad, kui Christi´ani ühekordsed kihvad, mis nägid nii tavalised välja. Nikol´a naeratus suutis tüdruku kohe maha rahustada. See oli veidralt meeldiv, kuid samas ohtlik naeratus. Et mitte mehe hambaid ebaviisakalt jõllitama jääda, vaatas Elisabeth Nikol´a sügavmustadesse silmadesse. Need olid sünged, aga samas võimukad, isalikud. Tahes-tahtmatult naeratas ta vampiirile vastu ja Nikol´a heitis hindava pilgu tüdruku hammastele.
„Aga ma tean, et ta on võimas. Ta elas muutuse rahulikult üle ja ta ei läinud verd nähes segaseks,“ sõnas Christi´an, tema hääles oli tunda kaotust.
Nikol´a pilk oli aeglaselt uuesti Christi´an’ile liikunud. „Ma annan sulle nädala, et tõestada mulle tema allesjätmise väärtust,“ sõnas mees. Tema hääl oli muutunud, see polnud enam süüdistav.
Elisabethil sai küllalt, et temast räägitakse nagu teda ennast poleks seal. Ta pööras oma pilgu Christi´ani poole. „Mul on kõht tühi,“ lausus ta heliseval kindlal toonil.
Christi´an vaatas neiut ja kallutas oma pea viltu: „sa alles sõid ju,“ sõnas ta kergelt imestunult.
„Aga mul on ikka nälg,“ sõnas neiu.
„Janu.“ parandas teda Nikol´a, „Vii ta välja. Las ta peab jahti,“ rääkis vampiir ükskõiksel toonil ja noogutas ukse poole.
Christi´an noogutas tänutäheks ja tõusis toolilt. Hetkega oli ta ukse juures ja avas selle, et Elisabeth enne väljuda saaks.
Uks nende selja taga sulgus ise, kui nad väljunud olid. Kõhe.
„Misasjad need topeltkihvad on?“ küsis tüdruk.
„Ma seletan sulle kunagi hiljem,“ vastas Christi´an, kes oli kui vana rahu ise. Ja jällegi ei viitsinud mees midagi rohkemat öelda. Oli see siis nii raske? Oli siis nii valus natuke rohkem rääkida?
Elisabeth ajas oma nina püsti ja astus edasi. Vähemalt ei hoidnud mees tal enam käest.
Christi´an turtsatas, ning muigas siis: „vaata, et vihma sisse ei saja.“
„Kuhu?“ ei saanud tüdruk aru.
„Su ninna,“ muigas nooruk edasi astudes.
„Kuule, alles sa ütlesid, et me ei saa välja minna, sest päike paistab,“ tuli tüdrukule meelde.
Christi´an vaatas oma kella. „Enam ei paista,“ sõnas ta.
„Kui vana sa oled?“ uuris neidis.
„Sa pärid palju,“ märkis mees.
„Sa vastad vähe.“
„Kakssada.“
Elisabeth silmitses meest mõne hetke hindavalt. „Näed noorem välja,“ muigas ta. Tema meelest oli see geniaalne nali, kuid näis, et mees nii ei arvanud.
„Millest meie tugevus sõltub?“ uuris tüdruk.
„Vanusest ja päritolust.“
„Kui vana Amaia on?“
Christi´an ei vastanud.
Elisabeth ei lasknud end sellest sugugi mitte häirida. „Sul oleks hüüdnime vaja. Kuidas oleks Chris?“
Christi´an saatis tüdruku poole muigvel pilgu, kuid ei vastanud midagi.
„Chris siis jääb,“ naeratas tüdruk. Nad olid kõndinud ja kõndinud ja kõndinud ja jõudnud kes teab kuhu. Ometi polnud neidis veel väsinud. Nende ees kõrgus meeletu keerdtrepp. Kas lihtsam polnuks lifti kasutada?


Damon: "You have no sense of humor."
Stefan: "I have no sense of Damon humor."

Ma olen lahe ja toon mõned oma lemmikkohad välja.

See polnud selline „omgomgomg ta arvab, et me käime“ tunne. - Ma hakkasin täiega naerma lihtsalt, sest just enne seda ma mõtlesingi, et kas nad sebivad nüüd?

„Ma olen ka ämber?“ neidise hääl oli kahtlev. - Ma naeran liiga palju vist..

Christi´an turtsatas, ning muigas siis: „vaata, et vihma sisse ei saja.“ - IRWW.

„Sa pärid palju,“ märkis mees.
„Sa vastad vähe.“ - See on parim vastus sellisele lausele, mida ma üldse kuulnud olen. Tavaliselt kõik jäävad vait siis vms..

Üldiselt.. Mulle meeldib. Need teised vampiirid tekitavad segadust veits, et kes need Amaiad ja asjad on ja värki, aga ma olen uimane ka praegu.

Jaaa.. oot, midagi ma tahtsin veel öelda ju..

Aa, et kui nad nüüd maa peale lähevad, siis nad lõpetavad omadega Central Park'is? Kas teda maa peale ohtlik pole viia? kas tal mingit julma janu ei teki?
ta võiks kellegi ära süüa..

Võinoh.. tühjaks juua.



I'm a freak.

uut palun (A)

Haha! See oli lahe kommentaar. Tõsiselt.

Eks see paistab siis järgmises osas, kus nad lõpetavad ja kas ta sööb/joob kellegi ära.

Alguses polnud Damoni tsitaati.
Ja lõpu oma oli pigem-Stephani tsitaat, aga pole hullu.
Tead, mulle meeldivad su kirjeldused. Nad on sellised... lihtsad ja nad meeldivad mulle. Pole üle pingutatud, aga samas kirjeldus on olemas.
Ja storyline on hea muidugi.

Aitäh. :)
Ma tean, jah, et alguses polnud. Ma olin laisk. (A) Ja ma mõtlesin, et see sobib sinna lõppu.

Ma kommenteerin siis vahele, et sa topeltposti pärast vinguma ei hakkaks.

UUT!!!

No eks ma siis pean panema.



Damon [to Stefan]: "Are you worried that all the forest animals will band together and fight back? After all, they talk."

#4
Elisabeth ja Christi´an olid õue jõudnud. Nad jalutasid pargis, oli pime, kell oli mõni minut üle südaöö. Linn oli täis kära ja müra.
„Kas me peame kirstudes magama?“
„Ei. Mõned peavad seda mugavamaks, enamus, aga eelistavad voodit.“
„Aga me peame magama?“
„Jah.“
Nad olid juba tükk aega jalutanud ja nüüd ühe järveni jõudnud. Selle ääres pingil istus suudlev noorpaar. Christi´an muigas ja vaatas Elisabethi: „arvad, et saad nende kahega hakkama?“
Elisabeth silmitses kahte inimest. Vere lõhna oli õhus tunda. „Kas ma pean need kaks ära sööma?“ küsis ta kulme kortsutades. Kaks tundus tõesti natuke palju.
Christi´ani pilk tõsines, ta pani käe kaitsvalt Elisabethi ette.
„Mis on?“ ei mõistnud tüdruk.
„Siin on veel üks vampiir,“ sosistas mees peaaegu hääletult. Christi´ani pilk oli kaugusesse suunatud, noorpaarist üle, millelegi kinnitunud. Neiu pööras oma pilgu samuti sinnapoole ja ta märkas teist vampiiri lähenemas. Ta oli noor, võib-olla 17-18, tema tegeliku vanust oli raske öelda. Ta oli ilus, sametised rubiinpunased silmad ja mustad juuksed, mis olid kergelt sassis ja langesid tema silmadele. Ta kandis tumedaid riideid. Noormees vaatas Elisabethi ja naeratas, siis tormas ta varjust välja ja tappis noorpaari sekundite juuksul. Elisabeth võpatas kui noormees pilgu uuesti neile pööras, tema silmad läikisid ja huuled olid verised. Neiu tundis vastapandamatut soovi minna tema juurde ja näidata, et ta pole nii nõrk, kui paistab, aga miski hoidis teda tagasi, ta märkas alles nüüd, et see oli Christi´ani käsi, mis oli kaitseks neiu ette seatud. Võõras tõusis.
„Ta pole meie seast,“ sosistas Christi´an.
„No shit.“
Võõras lähenes neile, Elisabethi pilk oli tema silmadele suunatud. Tüdruk jättis meelde, et ta Christi´anilt seda silmavärvi asja küsiks. Võõras naeris paljastades taas oma hambad, täiuslikud kihvad ähvardavalt ööpimeduses valgendamas.
„Su toit jahtub ära,“ turtsatas Elisabeth.
„Siis ma pean omale uue hankima,“ muigas võõras ja ründas Christi´ani. Enne, kui ta meest hammustada jõudis, paiskas Elisabeth võõra meeletu jõuga Christi´anist eemale. Nad paiskusid kahekesi põõsastesse ja võõras lendas vastu puud, see murdus. Kuid noormees oli kohe taas jalul ja tormas Elisabethi poole. Miski tõmbas tüdruku põõsastest välja, se oli Christi´an. Nad kihutasid läbi ööpimeduse, nagu tuul. Alles siis, kui nad olid mitu kvartalit jooksnud hüppas Elisabeth rmehe sülest maha ja too peatus. „Ta ei jälita meid,“ sõnas Elisabeth.
„Su meeled on uskumatud,“ sõnas Christi´an ja heitis pilgu neiule.
„Sa oled lihtsalt madalam klass,“ naeris tüdruk ja keskendus noormehe safiirsinistele silmadele: „mis värvi mu silmad on?“
„Smaragdrohelised,“ vastas noormees mahedal häälel ja silitas õrnalt käeseljaga neiu põske.
Elisabeth naeratas, smaragdroheline oli ta lemmikvärv. „Millest see silmavärv oleneb?“ uuris tüdruk.
„Sellest, mis värvi nad sul inimesena on,“ vastas mees ja hakkas mööda tänavat edasi kõndima.
Elisabeth järgnes talle. „Näita mulle üht punaste silmadega inimlast ja ma jään sind uskuma.“
„Punaste silmadega vampiire pole palju.“
„Kas nad on nagu need müütilised topeltkihvadega vampiirid?“
„Ära unusta, et sina oled üks neist.“
Elisabeth põrnitses Christi´ani. Mees kas vastas napisõnaliselt või keerutas. „Kas teil raamatukogu on?“ uuris neidis.
„On.“
„Tore. Kui me tagasi läheme, tahan ma sinna minna ja otsida vampiiriks olemise õpetuse ja siis sa näitad mulle seda punkti, mis käsib teil võimalikult vähe rääkida.“
Christi´an vaid turtsatas selle peale.
„Ma olen endiselt näljane,“ märkis neidis.
„Siis otsime sulle midagi, millele pole nõudlust.“
Nad jalutasid mööda tuledes linna ja Elisabeth hakkas juba rahutuks muutuma, kui nende kõrval peatus takso: „soovite taksot?“ pakkus keskealine mees. See poleks Elisabethi valik olnud, kuid ta oli janune ja see oli hea võimalus. Kiirelt, nagu välk liikus ta teiselepoole taksot ja rebis juhi välja. Ta kadus kõrvaltänavasse, koos juhiga, surudes oma hambad talle unearterisse ja imedes välja selle mehe elu. Seesama takso pööras kõrvaltänavasse ja Christi´an astus autost välja: „Sa pead ettevaatlikum olema. Sa liigud ehk kiirelt, kui välk, aga linn on elus ja iga asi võib kahtlust äratada,“ noormees oli märgatavalt ärritunud. Oli veider temas mõnd sellist emotsiooni ka näha.
Elisabeth ei pööranud talle tähelepanu ja kustutas oma janu, seejärel pani ta laiba tagasi taksosse, juhi kohale istuma. Ta heitis hindava pilgu taksos ringi ja märkas kõrval istmel plaskut. Neiu kallas mehe plasku sisuga üle ja kobas tema taskutes. Leidnud suitsu süütas ta selle ja viskas mehele sülle. Ta tegutses kiirelt, inimsilmale peaaegu võimatu märgata. Elisabeth sulges autoukse ja pöördus Christi´ani poole: „ikka pahane?“ küsis ta ilmsüütut nägu tehes ja põimis oma käed ümber noormehe kaela. Autos lahvatas leek.
Christi´an tõmbas neiu vihaselt endast eemale ja kõndis peatänavale. Elisabeth vaatas leeke autos ja ohkas.
Tüdruk kõndis peatänavale, lootes sealt Christi´ani leida, kuid too oli kadunud. Neiu kõndis mööda mehe lõhna. Mõne aja pärast kuulis ta tuletõrje sireene. Neiu ohkas ja jätkas mööda lõhnarada käimist, see juhatas teda tagasi parki, kohani kust nad enne välja tulnud olid. Elisabeth tundis veel teistki lõhna, see oli see võõras, keda nad enne kohanud olid. Järgmisel hetkel hoidis ta Elisabethi ümbert kinni, üks käsi neiu ümber ja teine tüdruku juustes. Noormehe pilk oli neiu silmadele suunatud, rubiinpunased silmad puurisid smaragdrohelistesse, ta ahmis Elisabethi lõhna sisse.
„Toit lõhnab hästi mis?“ muigas neiu.
Võõras tõmbas tüdruku juukseidpidi endast veidi eemale. „Uurin, mis toidupeal sa oled... Sa oled uus,“ sõnas ta veidi aja pärast.
„On see hea või halb? Sinu seisukohast.“ Elisabeth ei näidanud välja vähimatki hirmuraasu.
„Hea! Sa oled värske ja sul on topeltkihvad. Teeb sinust lausa kuningliku roa.“
Elisabeth turtsatas naerma ja põimis oma käed noormehe ümber, võõras oli lausa vastupandamatult ilus. Siis surus võõras oma kihvad Elisabethi kaela ja kerge valulaine läbis neiu keha, liikudes mööda tema veresooni, aga valust hoolimata nautis ta hammustust, see polnud „kiskja ründab saaki“ hammustus, see oli midagi muud. Selles olid midagi enamat. Neiu tundis noormeest oma embuses, ta tundis valu, mida võõras endas hoidis ja meeletut jõudu. Tüdruk muutus aina nõrgemaks, ning võõras tõmbas ennast tüdrukust eemale. Punased silmad hiilgamas ja huultelt verd nõretamas, kaks hambajälge neiu kaelal paranesid imekiirelt. Tüdruk oleks tahtnud noorukit suudelda. Need huuled olid lausa vastupandamatud, kuis võõras tõmbus temast eemale.
„See on surmav sulle. Vampiir ei tohi oma verd juua ega maitsta.“
Elisabeth ohkas: „Mis su nimi on?“
„Sulle tullakse järele kohe, sa oled neile päris oluline.“
„Sa ei vastanud,“ sosistas neiu, nad olid endiselt teineteise embuses. Nagu näha, siis Christi´an polnud ainus vampiir, kes vaikida eelistas.
„Marcus,“ vastas võõras ja tõmbus neiust eemale, lastes ta lahti, ka Elisabethi käed langesid. Võõras kadus ja Elisabeth kukkus kokku.

Damon: "If I had a dollar for every time some evil vampire surprised me."

Gaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaah.


Lucas.. Oo, Lucas..

Bad guys are the best. ^^

Pmst sellest hetkest, kui sa kirjutasid, et seal keegi teine oli, mõtlesin mina "Kena kutt! Palun! Paluuunnn!"

Ja Elisabeth on äge. Siuke.. äge.

Lucas võiks mingi hull badguy olla ja nende vastane ja mida iganes ja siis see oleks nagu Romeo ja Julia aga selle vahega, et nad kutud juba pmst.

Ja mulle meeldisid jälle igasugu väljendid sealt. Näiteks see, et imes mehest elu välja. Mitte verd. Elu. (Y)

Ja siiis...

„Siis otsime sulle midagi, millele pole nõudlust.“ Mulle meeldivad just sellised sõnastused. Kui sa nagu võtad mingi mõtte ja sõnastad selle.. sedasi.

Aeeeeeeh..

Lucas, Oo Lucas..

Uut. (A) *Teeb väga nunnu näo*

Tegelikult on ta nimi Marcus, mul jäi nimi muutmata. Tainas, nagu ma olen.

Marcus.. Ooooo Marcus...

Teeb sama välja. Ma olen nii ekstaasis, et ma ei suuda trükkida xD

Damon: "I've been dead before. I got over it."

#5
Neiu avas oma silmad, ta oli kirstus. Ta veendus selles kohe, kui tundis sametit enda ümber ja nägi selle punast värvi. Vampiir olla oli päris tore, meeled olid kõvasti arenenud ja ta nägi pimedas sama hästi, kui valges. Ta püüdis kirstu kaant avada, kuid see ei õnnestunud. Õudusega taipas tüdruk, et see oli kinni pitseeritud. Ta püüdis uuesti, kuid asjata. Rabelemisel polnud mõtet, väljast ei kostunud ka ühtegi häält. Kirst oli kalli samet sisuga, lõhnas uuelt, nad ei müüriks sellise kirstuga teda kuskile kinni, seega otsustas neiu vaikselt lamada ja oodata. Elisabethi mõttet koondusid ümber võõra, Marcus oli ta nimi olnud. Noormehe punased silmad kumasid pildil, mille tüdruk temast kujutanud oli. Ta oli palju tugevam, kui Elisabeth, kuid ometi polnud ta plaaninudki neiut tappa.
Kostusid sammud, need tulid koridorist, uks avanes. See polnud Christi´an, tema ei kõnni nii. Tulija võttis istet laua taga. Toa pilt hakkas Elisabethi silm ees kokku kujunema. Ta oli Nikol´a toas. Neiu lõi rusikaga vastu kirstu kaant, oli kuulda liikumist. Nahkrihmad tehti lahti, ja Nikol´a avas kirstu kaane: „sa olid siin nii vaikselt.“ naeratas vana vampiir sõbralikult.
Elisabeth lamas liikumatult ja vaatas vampiiri: „kui suures jamas ma olen?“
„Jamas?“ ei mõistnud Nikol´a.
Elisabeth vaatas meest kahtlustavalt: „Christi´an tuli siia ilma minuta.“
„Jah ja saab selle eest karistada. Sind rünnati pargis.“ viis vampiir teema kõrvale.
Elisabeth tõusis kirstus püsti ja astus sellest välja. „Karistada?“ küsis ta vaiksel häälel.
Nikol´a tõusis ja ohkas, ta kõndis lauani ja võttis selle taga istet, näidates toolidele teiselpool lauda. Elisabeth võttis istet ja jäi vastust ootama.
„Christi´an jättis vastsündinud vampiiri järelvalveta, see on karistatav. Sa leidsid tee õigesse kohta, aga sind rünnati, seega voolab sinus kellegi teise mürk. Ta jättis su ellu, et näidata meile, oma jõudu. Kui vampiir hammustab teist vampiiri ja joob ta nõrgaks, nagu sinu puhul juhtus, siis on kaks võimalust. Sa kas sured tema mürgi kätte, või omistad mürgi ja jääd elama. Sa oled ennast tõestanud ja sinus on midagi enamat, kui mõnes teises vampiiris,“ Nikol´a hääl oli lõpus täis uhkust, nagu tema oleks Elisabethi loonud.
„Aga mis Christian’ist saab?“ ei jätnud Elisabeth.
„Ta viiakse homme päikesevalguse kätte.“
Elisabeth kohkus hirmus: „ta sureb ju!“
Nikol´a ei vastanud. Ta silmitses neidu ükskõiksel ilmel.
Elisabeth ägestus: „sul pole õigust talle nii teha!!“ ta tõusis ja põrnitses Nikola’d vihaselt.
„Mul on õigust karistada teda nii, nagu mina õigeks pean,“ sõnas Nikol´a madalal häälel.
Elisabeth lõi rusikaga lauale ja see murdus pooleks: „see on ebaõiglane, sa pead tal minna laskma ja mind tapma! See pole tema süü, mina olin hooletu ja ta sai vihaseks, see oli minu, mitte tema süü!“
Nikola tõusis ja vaatas pooleks löödud lauda. „Sa tead ka kui raske on sellist lauda tänapäeval saada?“ tema hääl oli ikka rahulik.
Elisabeth kaotas kontrolli enda üle ja tõukas vanema vampiiri vastu seina, paljastades oma hambad. Nikola lõi neiut lahtise käega ja tüdruk paiskus vastu kiviseina. Seinal olnud kahemõõgaga vapp kukkus tüdrukule peale. Ta tundis vere lõhna. Ta pea ja käsi olid katki ja põrand värvus punaseks. Suur vapp kattis ta keha ja ta ei suutnud seda liigutada, neiu pool nägu oli tema enda veres ja ta ahmis sisse selle lõhna. Nikola tõstis vapi tüdruku pealt: „vähe sellest, et sa mu toa segamini laamendad, sa tuled mulle veel kallale ka. Peab ikka jultumust olema.“ Mehe hääl oli noomiv.
Elisabeth pööras oma pilgu lae poole, tema juuksed määrdusid verega ja tema silme eest kiskus uduseks. Tal olid meeles Marcuse sõnad ning ta ei julgenud suud avada, kartes, et nii satub ta oma veri talle suhu. Pilt kadus silme eest.
Nikola ohkas ja haaras teadvuse kaotanud neiu oma sülle. Ta kõndis tüdrukuga peeglisaali ja laskis ta elutul kehal põrandale kukkuda. Tüdruku verised juuksed määrisid saali põranda. Kõikide vampiiride pilgud olid elutule Elisabethile pööratud. Oli kuulda ahhetusi ja sosinat.
„Tooge Christi´an siia!“ käskis Nikol´a. Mõne aja pärast astus saali Christi´an, kahel pool teda olid valvuritest vampiirid, kes hoidusid kehalisest kontaktist, kuid jälgisid kõike ümbritsevat äärmise hoolikusega.
Christi´an vaatas Elisabethi ja ohkas. Ta kõndis rutakal sammul neiu juurde ja tõmbas käega üle tüdruku põse. „Sa ei tapnud teda,“ lausus ta kergendatult ohates.
„Veel! Tahad ma räägin sulle, millega su kasvandik hakkama sai? Ta tahtis... Ei. Ta lausa nõudis, et ma karistaks sinu asemel hoopis teda.“ Nikol´a rääkis tüdinult, nagu peaks ta igapäev, juba 800 aastat, sama probleemiga tegelema.
„Sa ei teeks seda,“ lausus Christi´an ja pööras polgu tüdrukult Nikol´ale.
„Alguses ma kahtlesin, aga ta muutus nii nõudlikuks ja hakkas laamendama. Ma pidin ta oimetuks lööma, et temaga normaalselt suhelda.“ Nikol´a noogutas kahele valvurile, üks neist võttis tüdruku sülle ja teine kõndis tema ees saalist välja. Nikol´a astus Christi´ani kõrvale: „ära mängi tulega,“ sosistas ta nii vaikselt, et seda vaid Christi´an kuulis. Seejärel lahkus ta saalist ja suundus oma tuppa. Christian järgnes mehele.
„Tee midagi muud, aga ära tapa teda,“ palus mees.
Nikol´a, kes oli vahepeal oma kohale katkiselaua taga istunud, tõstis nüüd pea ja jäi Christi´ani vaatama.
„Temas on midagi ja sa tead seda. Sa ei teeks ju niivõrd lolli otsust.“
„Kes oled sina, et minu otsustes kahtled?“ küsis Nikol´a. „Ta läks endast välja, kui ma talle ütlesin, et su tapan. Ta muutus nii häirivalt nõudlikuks.“
„Sa ütlesid talle, et tapad mu?“
„Jah! Ja ta jäi uskuma, muutus kohe väga kaitsvaks. Armas temast.“
„Sa valetasid talle,“ turtsatas Christian pahaselt. Kui ta tagasi maa-alla jõudis, oli Nikol´a vihane, kuid karistuseks oli 20 raudürdis immutatud piitsa hoopi, mille Christian oleks ära kannatanud.
„Miks sa oletad üldse, et ma ta tapan?“ irvitas Nikol´a. „Ma lihtsalt kannan sinu karistuse tema arvele. Sa võid pealt vaadata, kui tahad.“
Christi´an saatis vihase pilgu Nikol´a poole ja astus toast välja, suundudes vangikongide poole.


Damon: "I've been marked. What the Hell kind of wolf pronoun stuff is that anyway?"

Elisabeth is gonna get spanked. *Kulm*

Aga Marcus? Mulle nii meeldis ta..

Ja see laud xD Haha. Ai mulle meeldib Nikol´a.

Ma võin enda lemmikkohti välja tuua, eks? (A)

„sa olid siin nii vaikselt.“ naeratas vana vampiir sõbralikult. - Irw times 3. Ma kujutan ette, kuidas ta seda kahtlaselt irvitab ja mingit lasteaiakasvataja ninnunännu häält teeb. Aww.

Nikola tõusis ja vaatas pooleks löödud lauda. „Sa tead ka kui raske on sellist lauda tänapäeval saada?“ - Seal ma lihtsalt naersin.

Ja siis see..

..Peab ikka jultumust olema.“ Mehe hääl oli noomiv. - Noomiv? Haha. Seal ma kujutasin ka seda lasteaiakasvatajat ette. Ära küsi. Siuke.. "Aiai, tegid pahandust.."

Ja see kahe mõõgaga vapp meeldis mulle ka.

.. Ma pidin ta oimetuks lööma, et temaga normaalselt suhelda.“ - Tüüpiline naine, mis teha..

Ja siis ma kujutasin ette, kuidas ta seal oma pooleks löödud laua taga istub, tuba verine.. Nagu midagi poleks juhtunud.


Ai, mulle meeldis see osa.

Hehe. Need on minu ühet lemmikohad ka.
Nik ongi selline. Wierdo.

Aitäh lahkete sõnade eest. :)

Kuule, mul ei ole rasva ega õli ega midagi, et ma saaks rasvast kommentaari kirjutada sulle siia.

Aga muidu. Though I have read it kind of... See on ikkagi kergelt üllatav ja siuke mõnus.
I sure do like.
Ja ma ei oska midagi öelda üldse.
Aga see on hea, u know it, I know that u know.