Lucifer's angel

I know. :)

Alustame siis kõige tähtsamast Damoni tsitaadid Super :D

Aga tegelikult... kui ma korraks (pärast teist osa või nii) mõtlesin, et võib-olla polegi see jutt nii super, siis nüüd ma lihtsalt ei saa aru, kuidas ma seda mõelda sain ma armastan lihtsalt iga hetke selles :) ja iga tegelast :)

ja mul pole rohkem midagi sellist öelda, mis juba mainitud poleks

või, kui, siis ainult: UUT!

Oh, ma tänan. :) Ma vahel ise mõtlen, et äkki need tsitaadid rikuvad asja ära.

Stefan: "There's a lot of people here."
Damon: "Damn. There goes my plan to rip her spleen through her back."

#6
Elisabeth avas silmad, tal oli kohutavalt paha ja nõrk olla. Tüdruk tõmbas sõrmedega läbi oma juuste, need olid kuivanud verest puised, ka ta nägu oli verega määrdunud ja tal oli kohutav janu. No jah, pool ta verest kaunistas Nikol´a kabineti põrandat. Elisabeth ajas end jõuetult püsti. Christi´an astus kongi juurde.
„Elisabeth,“ sosistas mees.
Tüdruk astus trellide juurde ja silmitses oma loojat. „Sa oled pahane?“ küsis ta.
„Ei,“ raputas Christi´an pead.
„Miks ma veel siin olen? Ma arvasin, et ta tapab mu kohe,“ sõnas neidis.
„Ta ei tapa sind. Ta piitsutab. Kõik näevad seda. See on nagu teatrietendus siin.“
„Piitsutab?“
„Jah. 20 piitsahoopi. See oli minu karistus.“
„Nii et ma jään elama?“
„Muidugi,“ naeratas mees.
„Oled sa pettunud?“
„Ei. Vabanda, et ma su sinna jätsin,“ lausus mees ta puudutas neiu põske. Esimest korda sellest hetkest, mil nad Chrisiga kohtusid, tundis tüdruk mehe puudutuses midagi enamat ja seda oli hea tunda.
„Sa ei pea vabandama,“ sosistas ta ja naeratas mehele. Christi´an naeratas vastu.
„Väga liigutav,“ kostus eemalt Nikol´a madal üleolev hääl. Koos temaga ilmusid sinna ka kaks valvurit, kes avasid kongiukse ja vedasid Elisabethi sealt välja.“Teeme selle asja kiirelt ära mis,“ lausus Nikol´a ja irvitas Chrisile näkku.
Elisabeth veeti ümmargusse saali, see meenutas oma olemuselt väga peegligaleriid, aga see polnud kohe kuidagi sama suursugune. Ümberringi olid tribüünid, mis juba kubisesidki vampiiridest. Jutusumin näis üle iseenese mõtete kostuvat. „Nagu teatrietendus,“ pomises Elisabeth, kui teda kahe massiivse tala külge aheldati. Üks käsi ühe külge, teine teise. Ketid olid piisavalt pingul, et tüdruk püsti seisaks ja oma käsi väga liigutada ei saa. Need olid koguni nii pingul, et ta pidi kikivarvukil seisma. Eemal seisd kaks ämbrit, milles ligunesid piitsad. Kaks vampiiri, kes teda tõenäoliselt piitsutama hakkasid, kandsid suuri ja pakse töömeeste nahast kindaid.
Tüdruku pilk liikus tagasi tribüünidele. Ta märkas teiste seas Amaiat. Naise pilk oli külm ja ükskõikne. Ja jälle tabas tüdruk end mõtteilt, et kui vana Amaia olla võis. Amaia polnd kuigi uus nimi.
Amaia muigas kavalalt. See muje sobis talle. Ta oli kuradi ilus vampiiritar. Saali ilmus Nikol´a ja jutusumin vaikis. Christi´ani ei näinud Elisabeth kusagil ja see tegi natuke haiget.
Aga piitsutamine oli kordades hullem. Raudürdi vedelikus leotatud piits lõikas läbi naha ja põletas. Iga hoop pani tüdruku valust karjuma. 13. löögi ajaks oli Elisabeth teadvuse kaotanud. Kes oleks osanud aimata, et vampiirid sellisel määral valu tunnevad. Oli lausa uskumatu, et ta niigi kaua vastu suutis pidada. Niipea, kui ta teadvuse oli kaotanud, hakkasid tribüünid tühjenema. Enam polnud ju midagi vaadata.
Kui Elisabeth viimaks ärkas, olid haavad tüdruku seljal paranenud ja ta lebas samas toas, kus oli ärganud esimest korda vampiirina. Christi´an oli seal. Ta oli kogu selle aja seal olnud. Tüdruku haavu ravinud ja talle verd sisse jootnud. Mingeid üksikuid hetkeid sellest tüdruk mäletas.
„Sa oled üleval,“ naeratas Christian.
„Mhmh,“ noogutas Elisabeth. „Kas see on läbi nüüd?“
„Misasi täpsemalt?“
„Kogu see karistuse värk.“
„Jah, see on läbi.“ noogutas Chris. „Tahad sa välja minna? Muide, ma tõin sulle uusi riideid.“
Välja minek kõlas hästi. Pealegi tahtis Elisabeth jälle Marcust kohata. „Mhmh,“ noogutas tüdruk. Janune oli ta ka.
„Tule siis peegligalerisse.“ Ja juba oligi mees läinud.
Elisabeth tuhises riidekapi kallale. Huvitav, mida Christian talle toonud oli. Hunnik teksasid ja t-särke, ja tope ja paar väga lühikest seelikut. Elisabeth muigas. Huvitav, kas mees lootis, et tüdruk kannab ka neid seelikuid? Hästi lootis siis. Ta ajas omale paari mugavaid teksaseid ja t-särgi selga. Üle polnud vaja pingutada, külm või palav tal nagunii ei hakka. Tennised jalga saanud, astus ta toast välja ja suundus peegligalerii poole. Ta oli üllatunud leides ainult Christi’ani sealt.
„Kas lähme?“ küsis mees. Tüdruk vaid noogutas ja juba olidki nad maapeal.
Pimeduse loor kattis Central Parki. Õrn kaste oli rohu niiskeks teinud ja pani maa sädelema. Elisabeth hingas sisse öö niisket õhku. Kuuvalgus valgustas nende teed. Tüdruk oleks tahtnud tantsida, aga see oleks tobe tundunud. Samas. Keda huvitab eks. Elisabeth tatsas lõbusalt Chrisist ette ja tantsis. Ta tantsis ümber puude, kasteses rohus, asfaldil, mis ta ketsid naksuma pani. Pargipingil ja prügikastil. Chris ainult naeris tema üle. Mehel oli jumalik naer. See oli siiras ja kõlav ja lausa nõudis aina totakamalt käituma. Kuni hetkeni, mil tüdruk peatus, ahmis sisse seda magusat ja kutsuvat verelõhna ja kuulatas kõike enda ümber. Läheduses oli inimene ja sellist tungi teda tühjaks imeda polnud neidis veel enne tundnud. Ta sööstis läbi pargi, otse lõhna suunas. Enne, kui ta aju talle järgi jõudis joosta, surus ta oma hambad ohvri kaela ja jõi seda magusat elueliksiiri. Ja siis jõudis sinna ka tema aju, koos Christi´aniga.
„Want some?“ küsis Elisabeth armsal häälel ja sirutas ohvri rannet Christi´ani poole.
„Ei, tänan,“ keeldus mees.
Kui tüdruk oli laiba verest tühjaks imenud, vaatas ta Chrisi poole. „Mis laibast saab?“
„Kui me selle siia jätame, on see hommikuks tuvide poolt hävitatud,“ lausus Christian.
„Sa teed nalja,“ sõnas Elisabeth, meest umbusklikult põrnitsedes.
„Ja ilmselgelt väga halba nalja,“ sõnas mees. „Me ei pea temaga midagi tegema. Inimesed on lollid, nad arvavad, et keegi tahtis vampiiri mängida,“ seletas Chris kindlalt.
Elisabeth heitis kahtleva pilgu laibale, kuid noh, kui tema looja tal nii teha soovitab, siis las ta olla.
„Kas sa tõesti põlgad inimesi nii väga nagu sa välja näitad?“ uuris tüdruk, kui nad mööda pargiteed edasi jalutasid. Elisabethile meenus äsja, et ta polnud kordagi Chrisi joomas näinud.
„Ma ei põlga neid,“ vastas mees.
„Siis mis?“
„Nad on inimesed,“ vastas mees ja see kõlas nagu räägiks ta sigadest või mõnest muust loomast, keda toidu eesmärgil peeti.
„Tead, ma polegi veel küsinud, et miks mina,“ muigas neidis.
Christi´an noogutas ja kuuvalgus helkis tema heledal nahal. Mehe sinised silmad olid elutud, kuid samas oli neis rohkem elu, kui mõnes teises sinises silmapaaris. Tema nägu oli pidevalt aruka ja targa muigega kaunistatud. Mees ei öelnud kunagi midagi üleliigset ega naeruväärset. Ja ometi nägi ta nii nõme välja, kui ta lihtsalt ei vastanud.
„Ma nüüd küsin,“ sõnas Elisabeth, ikka veel oma pilku mööda mehe näojooni libistades.
„Mida?“ küsis Chris ja muigas.
„Sa tead küll,“ torises tüdruk. „Miks mina? Miks sa mind muutsid?“
„Sest,“ alustas Chris ja peatus.


Damon: "Death happens. We come. We go. The sooner she dies, the better. It's gloomy as hell in here."

Aaaaaaaaaaah.. Sellise koha pealt ei tohi lõpetada juuu. No tegelikult sina ei tohi üldse lõpetada, sest see on nii heaaa.

Ja need tsitaadid tõid VD uue osa kõik jälle meelde ja aeh..

Ja mulle meeldib, et nende kahe vahel susiseb.

ja mulle meeldis, et ta tantsis.

Ja siis mulle meeldis, kuidas ta seda inimest nii lampi ründas. Ilma nagu.. kaalutlemata. Analüüsimata.

„Nad on inimesed,“ vastas mees ja see kõlas nagu räägiks ta sigadest või mõnest muust loomast, keda toidu eesmärgil peeti. - Ma üritasin seda lauset öelda, et see mul ka nii kõlaks, aga ei tulnud välja.

„Kui me selle siia jätame, on see hommikuks tuvide poolt hävitatud,“ lausus Christian. - Hah. Jumala tõsi ju tegelt.

Ja ometi nägi ta nii nõme välja, kui ta lihtsalt ei vastanud. - Mingi hull jumaldav lõik ja siis siuke lause..

„Väga liigutav,“ kostus eemalt Nikol´a madal üleolev hääl. - Ai, see mulle meeldis.

ja siis mulle meeldib Amaia. Ja onju ta näeb Marcust veel? Ja siis..

Aa see meeldis ka, et ta just 13nda löögi ajal teadvuse kaotas. Mulle meeldib see number. ^^

Ja siis jõudis sinna ka tema aju, koos Christi´aniga. - Ma kujutasin ette, kuidas ta aju sinna jalutab, Chrisi kõrval. xD

Ja Beth võiks ikka neid miniseelikuid kanda. Valmistab mehele veits rõõmu ka.

Jaaa.. Ma ei teagi nüüd, kas ma tahan, et ta Chrisiga lõpetaks või Marcusega..

Aa ja see oli nii nunnu, et tal mingid üksikud mälestused sellest olid, et Chris teda ravis. See oleks nõme olnud, kui ta üldse seda mäletand poleks, samas oleks pikk kirjeldus mu nunnumeetri üle kuumendanud. Nii et mulle meeldis.

Kas ma olen piisavalt juba mölisenud? Ma ei julge üles kerida ja vaadata kui pikk see on.

Ja kas see raudürt on mingi sinu välja mõeldud, et see neile mõjub või on see see.. vervain?

Uut palun (A)

Vervain on see.

Jaa ma ei oskagi rohkem öelda midagi, kui et aitäh. Täiega nunnu kommentaar oli.

Mina pole märganud, et nende vahel susiseks.

Esimest korda sellest hetkest, mil nad Chrisiga kohtusid, tundis tüdruk mehe puudutuses midagi enamat ja seda oli hea tunda.

Christi´an oli seal. Ta oli kogu selle aja seal olnud.

Hunnik teksasid ja t-särke, ja tope ja paar väga lühikest seelikut.

Mehel oli jumalik naer.

= Susiseb.

Eip, see ei võrdu susisemisega. See võrdub looja hoolitsusega oma kasvandiku. Välja arvatud see esimene argument.

Hah! NÄED! Esimene argument tähendab siis, et susiseb.

Ja kust otsast see hoolitsust näitab, et ta miniseelikuid tsiki kappi pani? Väike vihje ju.

Ta ei tea ju, mida Elisabeth kannab. Lambist pani need sinna.

Vabandust, et ma pole ammu uut osa üles pannud. Lihtsalt aega pole olnud.
Ja tundub, et keegi polegi igatsenud.


Elena: We just need answers. Try not to do anything stupid.
Damon: Yeah, but stupid's so much more fun.

#7
Ta viis oma kaks kuuvalguses läikivat safiiri neiule, „sa ei kuulu nende hulka.“
„Inimeste?“ küsis Elisabeth üht kulmu kergitades. Mis otsustaja Chris oli?
„Jah,“ vastas mees.
See vastuste välja pigistamine väsitas ja seda enam, kui see üldse ei mõjunud. Ehk oli tüdruk lihtsalt liialt rumal ja kangekaelne. „Kas me võiks natuke jalutada?“ küsis Elisabeth tehes ka endale targa näo pähe. Ta võis ka seda jah-ei mängu mängida.
Christi´an noogutas ja hakkas edasi sammuma. Damn, kutt oli vaikimises osav. Nende maapeal käigud muutusid järjest igavamaks. Kus oli kogu lõbu? Vampiir olla oli äge ju. Ta nägi seda teiste vampiiride silmist, aga tema ei saanud mitte midagi huvitavat teha.
„Kas ma suudan auto ühe käega üles tõsta?“ küsis tüdruk õhinal. Ups, see jah-ei mäng ei tulnud eriti välja.
„Võib-olla,“ muigas mees.
„Võib-olla?!“ küsis tüdruk pahuralt. „Vampiir olla on nii mõttetu. Me ei saa teha mitte midagi huvitavat. Mitte midagi põnevat pole juhtunud.“
„Mis on sinu jaoks põnev?“ mehe ilme oli tõsine. Tõsiselt oli ta ilusam. Chrisile sobis tõsine ilme.
„Midagi põnevamat, kui ringi jalutada ja tappa.“
Ühe hetkega surus Chris Elisabethi vastu läheduses kasvavat puud. Ta käsi oli neiu kõril ja tüdruku varbad puudutasid vaevu maad. „Kas see on piisavalt põnev sinu jaoks?“ küsis mees oma kihvad paljastades. Ta liibus tüdrukule lähemale ja hingas sisse tema lõhna. Elisabethi käed olid kramplikult kinni haaranud mehe randmest. Ta ahmis meeleheitlikult õhku ja vaatas hirmunult Chrisi silmadesse. Kui loogika tema ajju jälle tagasitee leidis, meenus neiule, et tal pole hapniku vaja ja Chris ei teeks talle nagunii haiget. Ta rahunes.
„Miks Amaia mind ei salli?“ küsis tüdruk täiesti rahulikult.
Chris ohkas lootusetult ja lasi tüdrukust lahti. Ta silmitses neidu oma tüdinud ilmel.
Ega Elisabeth lootnudk, et sealt vastust tulnud oleks. Ja kui lootiski, siis ainult natukene.
„Mängime üht mängu,“ pakkus meesvampiir järsku kavalalt muiates.
„Mis mängu?“ küsis Elisabeth kahtlevalt. Christi´ani järsk tujumuutus oli veider. Samas, äkki ta tahtis mängida sellist mängu, et tüdruk peab vaikima. Või nad teevad võidu, kumb kauem vait suudab olla. Need olid arvatavasti mehe lemmik mängud.
„Sulle kindlasti meeldib see mäng,“ asus Chris reegleid selgitama. „Sa saad minult küsida kümme küsimust. Ükskõik, mis küsimust ja mina pean neile ausalt vastama,“ rääkis mees.
„Kus konks on?“ küsis neidis, kahtlus aina kasvamas.
„Konksu pole,“ teatas Christian lõbusal häälel. „Kuid mina saan sinult küsida niisama palju küsimusi.“
Elisabeth ei tahtnud kuidagi loobuda oma kahtlustavast kulmukortsutusest. Miski oli kogu selle mängu juures kahtlane. Nikol´a’ga mängides oleks see usutavana tundunud. Võis ju arvata, et Nik tahab neidiselt samamoodi igasugu asju teada, aga Christi´an ei huvitunud üldse ja veel vähem kavatses ta ise mõnele küsimusele keerutamata vastata.
„Ja mina alustan. Ühelegi küsimusele vastamata jätta ei tohi. Kui sa minu küsimusele ei vasta, ei saa sa uut küsimust küsida ka ja vastupidi. Ehk siis, mäng lõpeb nii pea, kui kumbki meist keeldub mõnele küsimusele mingil põhjusel vastamast või küsimused otsa saavad,“ lisas mees juba peaaegu, et õhinal. „Miks sa endalt elu tahtsid võtta?“ küsis ta kohe oma küsimuse ära.
Elisabeth põrnitses meest tõsisel, mitte midagi ütleval ilmel. Mis see tema asi oli? Loll mäng. Tüdruk viis pilgu enda ette ja hakkas edasi kõndima. Ta oskas ka vaikida, eriti, kui selleks põhjust oli.
Christian muigas võidukalt. Tema pilgust võis lausa näha, kuidas ta mõtteis tantsis, sest oli saabunud vaikus.
Küsimused tiirlesid Elisabethi peas ja painasid teda. Ta ei saanud sinna midagi parata, et ta koguaeg kõike teada tahtis. Samas, ei meeldinud talle endast rääkida. Mida rohkem ta vaikis, seda enam tahtis ta ise midagi küsida, aga praegu ta ei saanud. Praegu pidi ta solvunud olema. Ta ei räägi enam kunagi. Just! Las nad piinlevad siis. Varsti hakkab Chris ise talt sõnu välja kangutama.
Christi´an kõndis vaikuses neiu kõrval. Ta hoidis oma käsi seljataga ja tema must mantel libises läbi jaheda öö. Linnakära ei paistnud neid kahte üldse häirivat. Elisabeth mõtles teistele vampiiridele. Nad olid kõik kohutavalt vanad. Nad olid mingisse sajandisse kinni jäänud. Näiteks kasvõi Nikol´a, kes näis kohutavalt armastavat oma 18. sajandi vestikesi. Ja Amaia, ta kandis pigem kitsaid teksasid, kõrgeid kontsi ja stiilseid pluuse. Need maa-alused käigud olid justkui ajaloo muuseumi koridorid. Igal nurgal võis kokku põrgata uue sajandiga. Samas, näis, et keegi polnud kinni jäänud oma sünni sajandisse. Nojaa, Christi´an torukübaraga näeks päris naljakas välja. Torukübara ja jalutuskepiga. Äkki ta selle pärast hoidiski oma käsi selja taga. Tundis oma jalutuskepist puudust. Elisabeth otsustas, et tema ei loobu kunagi oma praegusest stiilist.
„Me peaks tagasi alla minema,“ lausus Christi´an. Elisabeth vastas talle õlakehitusega. Ta kavatses endiselt oma vaikimisega jätkata. Christian vaid muigas ja nad liikusid tagasi oma ’kodu’ poole. Mida ükskõiksemalt mees käitus, seda rohkem ärritas see tüdrukut.
Ainus, mis antud elu juures üldse põnev oli, oligi maa peale tulemine ja jahi pidamine. Teoreetiliselt polnud see ka vajalik. Nad oleks iga kell võinud lihtsalt oma külmkambrist paar vere kotikest võtta, end kamina ees sisse seada, ning teeselda, et see on kirsimahl. Tüdruk soovis, et ta kohtaks Marcust jälle. Tema elu oli kindlasti palju huvitavam. Põnevam. Elisabeth oli koguaeg arvanud, et vampiirid on pigem üksikud, aga need siin elasid suures karjas. Nagu lambad.
Kui nad viimaks tagasi oma ’urgu’ olid jõudnud, kostus nende kõrvu vihane kära. Imelik, kui nad välja olid läinud, olid kõik vampiirid kadunud. Nüüd oleks nagu kõik järsku kokku tulnud ja millegi pärast kaklema läinud. Oli kuulda rüselust, karjumist, vaidlust. Elisabeth ja Chris astusid peegligaleriisse. Hunnik vampiire oli sinna kogunenud. Nad hoidsid kedagi kinni või täpsemalt püüdsid hoida. Rüselus oli niivõrd segane, et polnud näha, keda täpsemalt kinni hoiti. Kohati tundus koguni, et nad kaklevad kõik omavahel. Nikol´a oli samuti seal, ta näis päris tige olevat. Kuid mitte nii tige, kui uhke. Pigem oli ta uhke, nagu oleks saanud midagi, mida mille kellelgi teisel pole. Tema rüseluses ei osalenud, vaid seisis kõrval ja kamandas teisi. Tüüpiline. Milline juht ikka enda käsi määriks? Elisabeth märkas eemal lamavat toda veidrat punapäist vampiiri, keda ta siin esimesel päeval kohanud oli. Seda pikka madala häälega kentskat tüüpi. Ta kole roheline vest oli verest määrdunud. Tema ümber oli suur vereloik ja kael läbi puretud. Vaatepilt oli päris jube. Eemal seisis Amaia, kes samuti rüselusse ei sekkunud. Tema pilk oli põlglik ja üleolev, nagu ikka. Elisabeth kaalus korraks mõtet, et äkki ta käis inimesena ilulõikusel ja vahetult pärast opi muudeti ta vampiiriks, sestap ei saa naine nüüd oma näolihaseid eriti liigutada. Elisabeth viis pilgu Chrisile, või täpsemini tühjale õhule, kohas, kus mees enne seisnud oli. Tüdruk vaatas ruumis ringi, püüdes meest meeleheitlikult leida. Ta ei tahtnud siin üksi seista, kui neid läbi närima hakatakse. Järsku paiskus Christi´an rüseluse sasipuntrast välja, tüdrukust mööda, vastu seina ja vajus sinna maha. Ta oli hammustada saanud, natuke verine, aga muidu korras.
Elisabeth pööras pilgu teistele vampiiridele, nüüd nägi ta, keda nad püüdsid kinni hoida.


Damon [on John]: We're not that desperate, Stefan. The guy tried to barbecue me!

Mulle meeldib endiselt Amaia. Ja miks Elisabeth vastata ei võinud? grr. Ta oleks nii palju saanud küsida ju. ja miks Chris ta lahti pidi laskma? Grrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr.


See keegi oli MArcus, eks? Nad hoidsid teda kinni, eks? Ma olen nii tark. ^^

Ja mis teema sellel Amaial üldse on? nad võiks rääkida või midagi. Mind huvitab, miks ta siuke mõrd on. Mõrdadel on alati põhjust mõrd olla. headel inimestel on harva mõni normaalne põhjus hea olla.

Jah, ma olen niiii tark täna. ^^

Ühtlasi ei jaga ma ka midagi, mida ma räägin, aga see pole ka kuigi oluline. Sina saad aru.

Ja siiiiiiis.. Ma ei teagi, keda ma tahan. Või keda ma tahan, et Elisabeth tahaks tähendab. Chris on siuke salapärane ja oskab väga kuum ja kaval olla ja värki, samas Marcus on paha ja kui teda seal kinni ka hoitakse, siis see teeb ta nunnuks ka veel ja.
Aeh.

See pole üldse aus sinust, et sa nii ägedad kutid oled teinud.

Ja Amaia.

grr.

uut (A)

Haha. Sa ei toonudki seekord oma lemmikuid kohti välja.

Ja kõik ei saa korraga välja tulla, küll iga asi selgub omal ajal.

Ahjaaaa!! Kuidas ma küll unustada sain..

„Kas ma suudan auto ühe käega üles tõsta?“ küsis tüdruk õhinal. Ups, see jah-ei mäng ei tulnud eriti välja. - Kah asi, mida proovida. Ma üritaks end ära tappa vms. Ja siis naeraks ja naudiks oma surematust.

Ühe hetkega surus Chris Elisabethi vastu läheduses kasvavat puud. Ta käsi oli neiu kõril ja tüdruku varbad puudutasid vaevu maad. „Kas see on piisavalt põnev sinu jaoks?“ küsis mees oma kihvad paljastades. Ta liibus tüdrukule lähemale ja hingas sisse tema lõhna. Elisabethi käed olid kramplikult kinni haaranud mehe randmest. Ta ahmis meeleheitlikult õhku ja vaatas hirmunult Chrisi silmadesse. Kui loogika tema ajju jälle tagasitee leidis, meenus neiule, et tal pole hapniku vaja ja Chris ei teeks talle nagunii haiget. Ta rahunes.
„Miks Amaia mind ei salli?“ küsis tüdruk täiesti rahulikult.
Chris ohkas lootusetult ja lasi tüdrukust lahti. Ta silmitses neidu oma tüdinud ilmel. - No ma ei suutnud seda kusagilt poolitada.. (A) See on üleni mu lemmik koht üldseeee.

Elisabeth põrnitses meest tõsisel, mitte midagi ütleval ilmel. Mis see tema asi oli? Loll mäng. Tüdruk viis pilgu enda ette ja hakkas edasi kõndima. - Oi seda ma kujutasin nii elavalt ette. Ai, mulle meeldib Elisabeth.

Tema pilgust võis lausa näha, kuidas ta mõtteis tantsis, sest oli saabunud vaikus. - Seda ma kujutasin ka ette. xD Kahtlane pilt oli.. Mingi tõsine vampiir buugi-wuugit tantsimas. Ohjah..

Nojaa, Christi´an torukübaraga näeks päris naljakas välja. Torukübara ja jalutuskepiga. Äkki ta selle pärast hoidiski oma käsi selja taga. Tundis oma jalutuskepist puudust. - irwirwirwirw xDxDxDxD

Elisabeth oli koguaeg arvanud, et vampiirid on pigem üksikud, aga need siin elasid suures karjas. Nagu lambad. - Hea võrdlus.

Tema rüseluses ei osalenud, vaid seisis kõrval ja kamandas teisi. Tüüpiline. Milline juht ikka enda käsi määriks? - Mulle meeldib Nikola ka *Kulm*

Elisabeth kaalus korraks mõtet, et äkki ta käis inimesena ilulõikusel ja vahetult pärast opi muudeti ta vampiiriks, sestap ei saa naine nüüd oma näolihaseid eriti liigutada. - Elisabethi mõttemaailm on veel veidram kui minu oma.

Ja siis see lõpp. Gaaaaaaaaaaah. Nii paha oled, et sellise koha pealt pooleli jätad. :M

Heheee. Kui ma ei jätaks põneva koha pealt pooleli ei ootaks sa ju järgmist osa.

Ma ei viitsinud seda väga kriitilise pilguga üle vaadata, seega vabandust selle eest.

Damon: "First dad duty: gound your daugther, keep her here."

#8
See oligi Marcus. Ta nägu oli määrdunud ohvrite verest. Meeletu jõuga paiskas ta ohvreid endast eemale. See oli ulmeline. Elisabeth ei saanud sinna midagi teha, et ta kutti imetlevalt vaatas.
„Sa võisid mu luua, aga see ei tähenda, et ma sulle alluma peaks!“ urises Marcus Nokol´a poole. Elisabeth ahhetas. Marc, oli Niki ’poeg’? Mõni ime siis, et ta nii tugev oli, kutt võis ka ju ainult leebed 7 sajandit vana olla.
„Just selle pärast sa mulle alludki,“ lausus Nikol´a vihaselt. Ruumi ilmusid kaks vampiiri köitega. Nad kandsid töömeeste kindaid, mis nägi natuke veider välja. Mis nad arvavad, et köied peatavad Marcuse või? Noormees taganes nähes köisi ja paiskas teepeal ühe vampiiri vastu peeglit, mis kildudeks purunes. Siis meenus tüdrukule, et kui teda piitsutati, kandsid nood samad vampiirid samu kindaid. Need köied olid raudürdi vedelikus immutatud. Nad seovad ta nende köitega kinni? Sekundiga oli neidis kaitsvalt Marcuse ees, teadmata, mida ta täpselt teeb.
„Lõpetage!“ käskis ta. Saali saabus vaikus. Keegi ei osanud järsku midagi teha. Eemal seisev Amaia turtsatas.
„Ma seon sinu ka kinni, kui sa mu teele ette tuled!“ käratas Nik.
„Elisabeth, mida sa teed?“ küsis Christi´an tüdruku poole tormates, et teda sealt vahepealt ära tõmmata, kuid nüüd kasutas Marcus oma võimalust ja haaras tüdruku ümbert kinni.
„Üks samm iluspoiss ja ma tapan teie teemanti,“ ähvardas ta kihvu paljastades. Chris tardus. Tema silmist peegeldus hirmu. Järelikult ta ikka hoolis.
„Jätkake, plika ei oma mulle tähtsust,“ lausus Nikol´a ükskõikselt ja köitega vampiirid lähenesid.
Marcus kallutas oma pea viltu ja kergitas üht kulmu. Nad tõesti ei hoolinud plikast? Oh well, nooruk lõi oma kihvad Elisabethi kaela. Chris urises madalalt ja kaitsvalt, julgemata siiski veel liigutada. Ülejäänud vampiirid seisid tardunult, oskamata midagi sellist oodata.
„Seiske!“ käratas Nik. Elisabethi pea käis ringi. See polnud surmav hammustus. Tüdruk tundis seda. Marcus ei tahtnud teda tappa. Ta lihtsalt mängis teistega. Köitega vampiirid peatusid. Marcus tõmbas oma kihvad neiu kaelast välja.
Järgnev toimus ainult sekundite jooksul. Chris sööstis Marcuse poole, haaras Elisabethi sülle ja kadus koos neiuga külmruumi. Köisi käes höidvad vampiirid said samal sekundil Marcuse käed koitega kinni siduda. Nooruk röökis valust, raudürt põletas ta nahast läbi. Elisabeth püüdis Chrisi kätevahelt välja pääseda, Marcile appi. See oli ebaõiglus! Kuid Christi´an oli tugev ega lasknud tüdrukul kuskile põgeneda. Marcus talutati peegligaleriist minema. Elisabeth vaid kuulis seda külmruumist. Siis saabus vaikus.
„Sa oled tropp!“ teatas ta Chrisile otsa vaadates.
„Selle pärast, et ma su päästsin?“ küsis mees ärritudes.
„Ei, selle pärast, et sa Nikol´a perset musitad!“ karjus tüdruk. Külmruumi uks avanes ja sisse astus Nik.
„Ja miks sina seda ei tee?“ küsis vana vampiir muiates.
„Sest sa haised!“ käratas tüdruk esimese lameda lause, mis talle pähe tuli ja marssis külmruumist välja. Pegligaleriid juba korrastati. Laibad olid minema lohistatud. Ilmselgelt polnud too punapea ainus, kes surma oli saanud.
Oma toa poole tormates märkas ta koridoris ükskõikset Amaiat kellegagi rääkimas. Lihtsalt niisama tsättimas, nagu poleks midagi olnud. Naine tõstis hallid silmad oma vestluskaaslaselt ja viis need mööduvale neiule. Ta muigas. Üldsegi mitte õelalt või üleolevalt. Pigem tunnustavalt. Kui Elisabeth oma tuppa jõudis, taipas ta, mis Amaial viga on. Täpselt nagu kõik teised vampiirid, nii on ka sel naisel Niki isekast käitumisest kopp ees, aga erinevalt nest teistest tallalakkujatest ei lippa tema Niki sabas. Samas, ta ei satu pahandustesse ka. Ta oli ideaalne kõrvaltvaataja.
Elisabeth vajus oma voodile istuma, ta toa uks avanes, sisse astus Chris.
„Nokol´a on sinus väga pettunud,“ lausus ta.
„Ega ta mu isa pole,“ pomises tüdruk vastuseks.
„Aga sa peaks kuulama, mis tal öelda on.“
„Ma kuulangi, see ei tähenda, et ma sellega nõustuks,“ protesteeris Elisabeth.
„Hommik saabub kohe, sa peaks magama minema,“ lausus Chris ükskõiksel toonil ja väljus toast. Elisabeth ohkas ja viskas end voodile selili. Nõmedad alandlikud vampiirid. Ta mõtiskles, Marcuse üle. Huvitav, kuhu nad ta viisid. Vaevalt Nikol´a poisi tapaks. Ta oli oma loomingu üle siiski uhke. Kuid miks Marcus teistega siin ei elanud? Nende mõtetega Elisabeth uinus.
Kui ta ärkas, oli keegi ta teki alla sättinud. Kui armas. Tüdruk ajas end voodist välja. Ta oleks arvanud, et vampiirid ei maga, aga näe, tuleb välja, et magavad. Tüdruk käis pesemas ja vahetas riided. Seejärel sammus ta peegelsaali poole. Tavaliselt vampiirid sinna kogunesid. Täna aga näisid kõik ühtäkki kuskile mujale tõttavat. Tüdruk järgnes neile, kuni leidis end ümara saali poodiumilt. Ta viis hirmunud pilgu alla, kuhu pekstav tavaliselt seoti. Veel polnud seal kedagi. Ehk õnnestus tal midagigi veel päästa. Elisabeth tormas saalist välja, vangokongide poole. Mööda tuttavat teed edasi tormates jõudis ta viimaks vangikongidesse. Mida ta tegelikult lootis? Et ta suudab midagi peatada?
Nik seisis ühe kongi ees, märgates Elisabethi ta turtsatas väsinult: „ära ütle, et sa tulid jälle mööblit lõhkuma.“
„Ei,“ pomises Elisabeth, „ma tahtsin öelda, et sa teed suure vea.“
„Ühesõnaga, sa ikka tulid mööblit lõhkuma,“ ohkas Nikol´a väsinult.
Elisabeth astus mittu julget sammu edasi, kongi poole ja märkas seal Marcust. Kutt istus põrandal, läed laisalt põlvedel ja pea longus, pilk maas. Tema must juuksetukk varjas täielikult ta kena näo.
„Kuule, ma ei saa sind koguaeg piitsutada, kui mul igav hakkab. See oleks veel igavam,“ teatas Nik. „Nii, et see, mida sa siia tegema tulid, on ajaraisk.“
Elisabeth raputas pead: „ma ei tahagi tema hoope endale. Lihtsalt, see on ebaõiglane, et ta piitsa saab.“
„Ebaõiglane? Ta korraldas siin paraja segaduse, ei allunud mu käskudele ja lasi jalga. Ja nüüd, ei allu ta ikka veel mu käskudele,“ seletas Nik igavlevalt.
„Miks ta peab siin üldse konutama, kui siin pole mitte midagi teha?“ küsis Elisabeth pahaselt, „Miks sa sunnid teda?“
Nik põrnitses Elisabethi tüdinult, nagu ta oleks seda sama juttu juba liiga palju kuulnud. „Sul on õigus, ma peaks teid mõlemaid piitsutama. Või äkki hoopis meeldiks teile raudürdi vann?“ mehe hääl kõlas rõõmsamalt. Vanni mainides lõid lausa ta silmad särama. „Jah, ma tean,“ teatas ta siis ja kadus lennukalt kongide juurest, silmad endiselt veidralt säramas.
Elisabeth ei järgnenud talle. Ta ei näinud sel mõtet, pealegi, Nik oli hetkel liiga creepy. Selle asemel laskus Elisabeth hoopis põlvili trellide ette ja viis pilgu Marcusele. „Kuidas see on? Elada seal üleval. Üksi?“
„Vaba,“ vastas Marcus end liigutamata.
Elisabeth ohkas. „Kui vana sa oled?“
„Piisavalt.“
„Millal sa sündisid?“
„Ammu aega tagasi.“
Elisabeth turtsatas pahaselt. „Miks su silmad punased on?“
Marcus tõstis nüüd oma pea ja irvitas: „nad ei räägi sulle seda ega.“ Sekundiga oli ta Elisabethi juures ja hoidis trellidest kinni.
„Mida nad mulle rääkima peaks?“ küsis Elisabeth kärsitult.


Damon: "You better start talking or I will kill you in your sleep."

Lisaks sellele, et mul siin pidevalt toimuvast ja kuulmist kahjustavast hetero-pornost kõrini on, on mul ka paras segadus. See on niiiiii meeletu, see jutt. Siuke heaaaa ja segadusttekitav ja mõni koht tekitab juba peaaegu, et sedasama tunnet, mis see film mida me vaatasime, sa tead küll, mida ma mõtlen. Jaa. Oeh. Mõte läks sassi.. Igatahes. Segadusttekitav ja uudishimutekitav ja ootusärevusttekitav ja..
Kuradi hea.
Nagu sinagi. ^^

I will kill you in your sleep.. So you better try, try and keep awake..

Tuli selle quote'iga meelde. Ai kus mulle ei meeldinud, et Chris Elisabeth'i ära "Päästis". Grr. Nüüd mulle meeldib jälle Marcus.

Meeletu jõuga paiskas ta ohvreid endast eemale. See oli ulmeline. Elisabeth ei saanud sinna midagi teha, et ta kutti imetlevalt vaatas. - Sõna "ulmeline" sobis sinna nii megalt. Mulle nii meeldib, et Elisabeth pole ikka veel nagu täielikult harjunud selle vampiirindusega. Teeb jutu reaalsemaks.

Mõni ime siis, et ta nii tugev oli, kutt võis ka ju ainult leebed 7 sajandit vana olla. - Sealt meeldis mulle see väljend "leebed 7 sajandit"

Sekundiga oli neidis kaitsvalt Marcuse ees, teadmata, mida ta täpselt teeb.
„Lõpetage!“ käskis ta. Saali saabus vaikus. Keegi ei osanud järsku midagi teha. Eemal seisev Amaia turtsatas. - Aaaaaaaaaaah kui ägeeee. Ja see Amaia turtsatus oli punkt i peal.

Chris tardus. Tema silmist peegeldus hirmu. Järelikult ta ikka hoolis. - Mnjaa, nunnu küll, aga.. Marcus on vaene peksupoiss, pluss ta on Niki loodud. I'm all for him.

„Ei, selle pärast, et sa Nikol´a perset musitad!“ karjus tüdruk. Külmruumi uks avanes ja sisse astus Nik.
„Ja miks sina seda ei tee?“ küsis vana vampiir muiates.
„Sest sa haised!“ käratas tüdruk esimese lameda lause, mis talle pähe tuli ja marssis külmruumist välja. - Mineeeeee kanni, kus ma naersin.

Naine tõstis hallid silmad oma vestluskaaslaselt ja viis need mööduvale neiule. Ta muigas. Üldsegi mitte õelalt või üleolevalt. Pigem tunnustavalt. Kui Elisabeth oma tuppa jõudis, taipas ta, mis Amaial viga on. Täpselt nagu kõik teised vampiirid, nii on ka sel naisel Niki isekast käitumisest kopp ees, aga erinevalt nest teistest tallalakkujatest ei lippa tema Niki sabas. Samas, ta ei satu pahandustesse ka. Ta oli ideaalne kõrvaltvaataja. - No ma räägin.. Mulle on koguaeg Amaia meeldinud. Ai ta on fierce.

„Miks ta peab siin üldse konutama, kui siin pole mitte midagi teha?“ küsis Elisabeth pahaselt, „Miks sa sunnid teda?“ - No täpselt!

Või äkki hoopis meeldiks teile raudürdi vann?“ mehe hääl kõlas rõõmsamalt. Vanni mainides lõid lausa ta silmad särama. - Ma kujutasin seda ka ette. it looked creepy.

Marcus tõstis nüüd oma pea ja irvitas: „nad ei räägi sulle seda ega.“ Sekundiga oli ta Elisabethi juures ja hoidis trellidest kinni. - Ai raisk. Ma olin sekundiga ninapidi ekraanis, lootuses, et äkki ilmub kuskilt mikrokirjas vastus lagedale, aga eiii.. Muidugi pead sa kiusama ja sellise koha pealt pooleli jätma.

Raisk.

Teeme nii, et uut saab hästi ruttu, eks? (A)

Damon: "There's no such thing as a bad idea. Only poorly executed awesome ones."


#9
Noormees tõstis oma käe ja pistis selle trellidest läbi, puudutades Elisabethi põske. „Silmavärvist,“ muigas Marcus kavalalt.
Rohkem nad rääkida omavahel ei saanud, sest ilmusid valvurid, kes Elisabethil lahkuda käskisid. Tüdruk oli trotsi täis ja keeldus, aga siis ilmus sinna ka Christi´an, kes ta põhimõtteliselt sealsetest koridoridest tribüünile lohistas.
„Ma olen ikka veel pahane,“ pomises Elisabeth Christianile.
„Ole,“ vastas Chris ükskõikselt. Nad istusid kuskile, kellegi kõrvale. Elisabeth ei pööranud sellele niivõrd suurt tähelepanu. Tema silmad olid Marcusel, kes saali keskele kinni oli seotud. Ja siis hakati teda piitsutama. Esialgu hoidis poiss hambad ristis ega karjunud, aga seitsmenda löögi ajal ta enam vait olla ei suutnud ja röögatas.
Elisabeth sulges silmad. Iga löök tõi endaga kaasa valuhüüde, mis tüdruku lihast ja luust läbi lõikas. Pärast kahekümnendat lööki oli kuulda ahhetusi. Elisabeth avas oma silmad. Marcus oli ikka veel teadvusel. Üks valvuritest hoidis enda käes ämbrit, milles piitsu enne leotatud oli. Nüüd viskas ta kogu selle sisu Marcusele selga. Elisabeth tõusis püsti ja karjatas samal hetkel, kui Marcus valust röögatas ja oma teadvuse kaotas.
„Sa oled metslane,“ sisistas Elisabeth Nikol´a poole ja tormas mööda tribüünitreppi allapoole, kuni rõdunu ja hüppas siis üle selle. Üks valvuritest püüdis tüdrukut peatada, aga Elisabeth tõukas ta meeletu jõuga vastu seina. Juba oli ta Marcuse juures ja püüdis teda lahti siduda. Kui kellegi käed ta ümber lukustusid ja ta eemale tõmbasid. Elisabeth tundis lõhnast ära, et see oli Christi´an.
„Ei! Lase mind lahti!“ karjus tüdruk, aga Chris ei teinud sellest väljagi ja lohistas ta sealt minema.
Marcuse selg oli põlenud ja veritses, see paranes aeglaselt. Vampiiri kohta aeglaselt. Siis sulgus uks ja edasi Elisabeth ei näinud.
Chris vedas ta oma tuppa. Elisabeth polnudki seal varem käinud. Meenutas väljalõiget mõnest modernsest sisustusajakirjast. Kuid tüdrukul polnud aega tuba imetleda. Ta rabeles end Chrisi haardest lahti. Noormees ei hoidnud teda enam nii tugevalt kinni, kui varem.
„Mis sul viga on?!“ käratas Elisabeth ja virutas rusikaga vastu Chrisi tugevat rinda. „Miks sa lased sellel türannil nii teha. Miks te kõik talle vastu ei hakka? Miks sa oled nii kuradi loll ja nõrk. Miks sa ühelegi...“ teda katkestasid Chrisi huuled.
Pärast lühikest suudlst tõmbus Chris eemale. „Lõpuks jäid sa vait,“ muigas mees, ega eemaldanud oma käsi Elisabethi ümbert. Raske ohe libises üle mehe huulte. „Ta on vanim vampiir. Milleks talle vastu hakata? Marcus on tema looming. See on Nikol´a enda asi, mida ta temaga teeb. Kui sa oled piisavalt loll et talle vastu hakata, siis ta tapab su. Palun, lõpeta see hullu mängimine.“
Elisabeth oli sõnatu, ta mõtted olid koondatud Christi´ani magusatele huultele. Tema esimene suudlus vampiirina. See oli ülim. Nii palju tundeid ja emotsioone, mida inimesena iial tunda poleks võimaliks. Hunnikus emotsioone, millele isegi nime polnud võimalik anda. Tüdruku pea oli liiga sassis, et mingeid küsimusi küsima hakata. Ta vaid noogutas vaikides. Chris lasi tüdruku ümbert lahti ja muigas. „Sa pole täna midagi söönud,“ mainis mees.
„Mkm,“ raputas Elisabeth lummatult pead. Ta oli ikka veel mõtetega suudluse juures. Aeglaselt tõstis ta oma käe ja puudutas oma huuli. Nii veider.
Christi´an turtsatas. „Ma toon sulle süüa ja siis otsime sulle tegevust.“ Ja nii ta kaduski.
Alles nüüd sai Elisabeth mahti, et toas ringi vaadata. See erines teistest tunduvalt, olgugi, et tüdruk oli vaid kahte magamistuba peale selle näinud. Seinad olid heledad ja krohvitud, mitte sellised kivised, lossiseinad. Voodi ja üldse kogu mööbel oli nagu kuskilt IKEA viimasest kataloogist. Uus ja modernne. Veider. Veider oli see selle pärast, et tegu oli vampiiri magamistoaga. Elisabeth oleks oodanud midagi keskaegsemat. Aknaid seal loomulikult polnud. Valgust andsid lae- ja seinalambid. Mahagonpunasel kummutil olid valged ja punased küünlad. Maas oli tume parkett ja hele vaip.
Chris tuli tagasi, kahe verekotikesega ja ulatas need Elisabethile.
„Kuule, miks sina kunagi ei söö?“ küsis tüdruk kotid enda kätte võttes ja neist ühest jooma asudes.
„Mul on lihtsalt alati kõht täis, sel hetkel, kui sina juua tahad,“ muigas Chris.
Elisabeth ei vastanud selle peale midagi, vaid asus isukalt jooma. Esimene kott tühjenes kiirelt ja sama tegi ka teine. „Mis Marcusest saab?“ küsis tüdruk siis.
„On sel vahet?“ küsis Chris. Tema hääles kajas kerge kibedusenoot. Või kujutas Elisabeth seda endale lihtsalt ette.
„Minu jaoks on,“ lausus tüdruk kindlalt ja ristas rinnal käed.
„Küll ta hakkama saab,“ lausus Chris kindlalt.
„Aga kui ei saa?“
„Ta pole minu mure Elisabeth. Pole minu asi Nikol´a asjadesse sekkuda,“ lausus Chris täiesti rahulikult.
„Siis hakkab olema,“ lausus Elisabeth kindlalt.
„Ära tekita endale rohkem probleeme, kui sul neid niigi on,“ lausus Chris pahaselt.
„Ma ei saa seista ja kõrvalt vaadata, kuidas mingi türann teisi enda pilli järgi tantsitab,” lausus tüdruk kindlalt. „Ma pole selline inimene... vampiir. Misiganes.”
Christ´an ohkas: „tead, et vampiiride oskused arenevad tavalise inimese omadest kiiremini. Näiteks suudab vampiir palju kiiremini maalima õppida, kui inimene.”
Nüüd ohkas Elisabeth, aga ta tegi endale edaspidiseks märkuse, et kui vampiir ei taha mingil teemal enam pikemalt peatuda, on tal õigus randomly järgmisele teemale hüpata. „Ja mida sa sellega öelda tahad?”
„Et sa hakkad maalima nüüd,” lausus Chris ja haaras tüdruku käest, sammudes toast välja. Elisabeth oleks naerma turtsatanud, aga viisakusest püüdis ta seda mitte teha. Ta võiks kirjutada raamatu - „Kuidas kasvatada vastsündinud vampiiri 1-2-3”. „Märkus number kes teab mitmes: kui ta sind tüütama hakkab otsi talle esimene kõige idiootsem hobi, mis sulle pähe tuleb.”
Ja selles asjas puudus Elisabethil igasugune sõnaõigus, sest peagi olid nad leidnud talle molberti, värvid, lõuendid ja raamatukogust hunniku raamatuid, mis puudutasid maalimist. „Kas ma enne joonistama ei peaks õppima?” oli tüdruk küsinud, kuid selle peale raputas Chris kõigest pead ja ütles, et see oleks ajaraisk. Nõnda siis Elisabeth lebaski kõhuli voodil, pintsel hammastevahel ja nina raamatus. Ta leidis järjest huvitavamaid fakte vampiiride kohta. Näiteks, kulus tal kogu selle raamatuhunniku läbitöötlemiseks kõigest pool närust tundi ja nii uskumatu, kui see ka poleks, oli tal iga viimne, kui loetud sõna meeles. Ja kuigi teooria oli üks asi ja praktika teine, siis näis, et vampiirina suudab ta teooriat praktikas kohe rakendada. Mis oli üliäge. Christi´an ei lahkunudki tema kõrvalt, vaid aitas kaasa. Vampiir tassis kokku kõike, mida tüdrukul vaja läks. Näiteks otsis ta kuskilt puuviljavaagna, mille Elisabeth imekiirelt lõuendile visandas. Lausa nii kiirelt, et kui Chris vaagnalt vahepeal ühe õuna varastas, oli visandil üks õun rohkem, kui vaagnal. Sealt aga õppis tüdruk kohe seda, et vampiirid võisid süüa ka inimeste toitu. Kui Elisabethi esimene natüürmort valmis oli, tühjendasid nad vaagna koos. Siis maalis Elisabeth mõningaid loodusmaale, põhiliselt raamatutest maha, aga mõned ka oma mälust. Ning viimase maalina sellel ööl maalis ta portree Christi´anist. Siis said värvid otsa. Chris lubas küll, et homseks muretseb ta uued värvid, aga Elisabeth kahtles selles. Või mine sa ka tea. Öösiti olid ju maalitarvikute poed kinni. Muidugi, kui keegi just vargile ei läinud. Alati oli see võimalus. Ning kui Chris lõpuks oma portree kuskile seinaäärde kuivama sättis ja Elisabethi magama kiirustas, märkas Elisabeth alles, kui väsinud ta oli. Tüdruk vahetas kiirelt oma riided ja kadus teki alla. Naljaga pooleks palus ta veel, et mees talle unejuttu loeks. Uskumatu, mees oligi nõus.

Damon: "My new girlfriend. Andie Starr. Action News."
Alaric: "It's not called Action News."
Damon: "I know. I like just saying it."

„Ma olen ikka veel pahane,“ pomises Elisabeth Christianile.
„Ole,“ vastas Chris ükskõikselt. - Mwhahhaaa. Hea vastus.

Elisabeth sulges silmad. Iga löök tõi endaga kaasa valuhüüde, mis tüdruku lihast ja luust läbi lõikas. Pärast kahekümnendat lööki oli kuulda ahhetusi. Elisabeth avas oma silmad. Marcus oli ikka veel teadvusel. Üks valvuritest hoidis enda käes ämbrit, milles piitsu enne leotatud oli. Nüüd viskas ta kogu selle sisu Marcusele selga. Elisabeth tõusis püsti ja karjatas samal hetkel, kui Marcus valust röögatas ja oma teadvuse kaotas. - Sellega tuli LOM meelde. Sul on piitsafetiš

Üks valvuritest püüdis tüdrukut peatada, aga Elisabeth tõukas ta meeletu jõuga vastu seina. Juba oli ta Marcuse juures ja püüdis teda lahti siduda. - Ma nii lootsin, et ta päästab Marcuse..

„Miks sa lased sellel türannil nii teha. Miks te kõik talle vastu ei hakka? Miks sa oled nii kuradi loll ja nõrk. Miks sa ühelegi...“ teda katkestasid Chrisi huuled.
Pärast lühikest suudlst tõmbus Chris eemale. „Lõpuks jäid sa vait,“ muigas mees, ega eemaldanud oma käsi Elisabethi ümbert. - ..Aaga see variant sobis kaa.

Elisabeth oli sõnatu, ta mõtted olid koondatud Christi´ani magusatele huultele. Tema esimene suudlus vampiirina. See oli ülim. Nii palju tundeid ja emotsioone, mida inimesena iial tunda poleks võimaliks. Hunnikus emotsioone, millele isegi nime polnud võimalik anda. - No wonder, kõik endale vampiirist kutti tahavad.. Ma lugesin siin seda.. umbes.. O.O

Siis mulle meeldib, et Chrisi tuba on äge.

Voodi ja üldse kogu mööbel oli nagu kuskilt IKEA viimasest kataloogist. - Irw.

„On sel vahet?“ küsis Chris. Tema hääles kajas kerge kibedusenoot. Või kujutas Elisabeth seda endale lihtsalt ette. - Somebody is jealous ^^

„Kuidas kasvatada vastsündinud vampiiri 1-2-3”. „Märkus number kes teab mitmes: kui ta sind tüütama hakkab otsi talle esimene kõige idiootsem hobi, mis sulle pähe tuleb.” - xDxDxD

Christi´an ei lahkunudki tema kõrvalt, vaid aitas kaasa. - Muidugi ei lahkunud kui tüüp rämedalt sees on omadega.

Ning viimase maalina sellel ööl maalis ta portree Christi´anist. - Awwwwww...

Tüdruk vahetas kiirelt oma riided ja kadus teki alla. Naljaga pooleks palus ta veel, et mees talle unejuttu loeks. Uskumatu, mees oligi nõus. - Awwwww vol2

Kas palun saaks uut kaa? Aitääh! ^^

Ma tänan lahkete kommentaaride eest.
Kärka sinu jutu peale tuli kohe nii kange tahtmine mingi twist sisse visata.


Damon: "You sound about jealous. Does he sound about jealous?"
Andie: "You kind of do."

#10
Ärgates olid maalid, mis kuivamist vajasid kuskile ära viidud ja toa nurgas oli täiesti uus komplekt värve. See oli küll meeldiv üllatus, aga Elisabethi häiris fakt, et Christian käis tema toas, kui ta magas. Tüdruk ajas end voodist välja, vahetas riided ja koperdas toast välja. Kohe võttis ta suuna Christi´ani toa poole. Eilne öö oli ju meeldivalt veedetud ja tüdruk tahtis maalimisega edasi tegeleda, aga selleks oli tal abilist vaja. Noh, otseselt polnud tal selleks muidugi Christi´ani vaja, aga vabandusi leidis alati. Nii uskumatuna kui see ka ei tundunud, Elisabethile tõesti meeldis maalida. Tal tuli see uskumatult hästi välja ka. Inimesena poleks ta vist värve eal kätte võtta julgenud. Üldse tundus inimesena, et kõik mida ta puutus, muutus sitaks.
Elisabeth peatus Christi´ani toa ukse taga ja pidas enesega aru, kas koputada või mitte. Viimaks jõudis ta järeldusele, et kui ta koputab ja meest seal pole, jääb ta ukse taha seisma nagu mingi lollakas. Pealegi, Christi´an ise käis ka koguaeg tema toas ega koputanud. Ta oleks ju läbi une koputust kuulnud. Seega Elisabeth avas nooruki toa ukse ja astus sisse.
„Hei ma...“ avanenud vaatepilt lõi tüdruku tummaks. Christi´an seisis keset tuba koos Amaiaga ja naisel polnud enam pluusi seljas. Nende käed olid teineteise ümber põimitud, ahned suudlused kahte külma ja kivist vampiirikeha katmas. Üleüldse olid nende kehad kuidagi haiglaselt üheks liimitud. Elisabeth tormas toast välja, jättes ukse lahti. Millise kirega oli mees Amaiat suudelnud. Elisabeth tormas treppide poole. Tal ükskõik, mida temast arvatakse või mida see värdjas oma IKEA toas selle hooraga teeb, ta tahab värsket õhku.
Väljas marssis Elisabeth mööda pimedat pargiteed aina edasi. Ta polnud isegi tähele pannud, kas Chris teda üldse märganud oli. Järele polnud talle küll keegi tulnud ja see kurvastas tüdrukut natuke. Ta kahetses, et polnud uksega paugutanud või seal kisama pistnud. Tüdruk vajus suvalisele pingile istuma ja ohkas. Ta surus oma käed süsimusta pusa taskusse ja soovis, et oskaks suitsetada. Kuidas vampiirid suitsetavad üldse? Mõjus see neile kuidagi eriliselt? Ilmselt mitte. Tunne oleks kindlasti teine. Teine, kui inimesena suitsetada.
Seega vampiir olla sakkis. Kõik tegid, mida tahtsid, mingeid piire polnud, ainult tema ei tohtinud mitte midagi teha. Üksteisele tehti haiget, ilma, et sellest suurt numbrit oleks tehtud. Vampiirina oli vabadus hoopis teine sõna. Tüdruk põrnitses oma ketside valgeid ninasid. Aga äkki ta jääbki siia maapeale. Marcus oli ju hakkama saanud. Antud hetkel ei tahtnud tüdruk endale tunnistada seda lihtsat fakti, et tema pole Marcus. Ta ei mõelnud kaugele ette vaid tõusis taas pingilt ja hakkas mööda pargiteed edasi kõndima.
Oma tunni jagu kõndinud, märkas ta üht üksikut kutti talle vastu jalutamas. Milline lollpea. Elisabeth tormas tema poole, kui järsku mingi jõud ta eemale põõsastesse tõukas ja oma kätt tema suul hoidis. Tüdruk püüdis vastu rabeleda, aga asjatult, see keegi oli temast tugevam. Noor kutt jalutas mitte midagi märkamata neist kahest mööda. Inimesed, nad käivad ringi klapid peas. Ei kuule, ei näe mitte midagi. Kui kutt oli ohutus kauguses, vabastas võõras Elisabethi ja alles nüüd, kus tüdruk end püsti ajas, nägi ta seda meest. Ta oli mitte väga pikka kasvu, kastanpruunide lühikeste juustega, smaragdroheliste silmadega ja veidralt nukra olemisega vampiir. Tema huulte vahelt välkusid samasugused topeltkihvad, nagu Elisabethil ja tüdruk lubas omale mõtte, et siis nad on nagu sugulased. Ta võiks kirjutada vampiiride leksikoni või välimääraja.
„Mis kurat see oli?“ küsis neidis ärritudes. No kurat, tal oli midagi pooleli just enne selle tüübi ilmumist.
„Mina olen Louis,“ tutvustas võõras end. [häälda: Lui:]
„Kas sa just ei kuulnud, mida ma sulle ütlesin?“ küsis Elisabeth.
„Kuulsin küll, aga see ei sisaldanud su nime. Iga vestlus algab tutvustusega,“ vastas Louis.
Elisabeth põrnitses võõrast vihaseil pilgul. „Tere, mina olen Elisabeth,“ tutvustas ta end.
„Meeldiv tutvuda,“ vastas Louis ja suudles Elisabethi kätt. „Kuidas läheb?“
Sitasti... „Hästi ja sul?“
„Minul läheb ka hästi,“ vastas Louis.
„Millal see viisakas osa läbi saab?“ küsis Elisabeth kärsitult.
„Nüüd just sai.“
„Miks kurat sa mu põõsastesse lükkasid?“
„Tundus õige tegu olevat,“ vastas Louis naeratades.
Elisabeth ei uskunud oma kõrvu. Tundus õige tegu olevat? Mis mõttes? „Ma oleks teda rünnanud,“ pomises neidis.
„Ja sa oleksid seda väga ebatsiviliseeritud moel teinud,“ vastas Louis.
„Selleks on tsiviliseeritud viis ka, kuidas inimest tappa, et ise söönuks saada?“ küsis Elisabeth teeseldud imestuses. See vestlus kõlas totralt. Mis nendel antiikvampiiridel viga oli? Ainus, kellega ta normaalselt suhelda sai, oli Marcus.
„Mida sulle tema rappimine annab?“ küsis Louis.
Elisabeth vaatas meest, nagu lolli. „Teeb kõhu täis? Ma saan oma viha kellegi peale välja elada?“ pakkus neidis variante.
„Ja milles see süütu kutt süüdi on?“ küsis mees.
„Kust sa tead, et ta süütu on,“ turtsatas Elisabeth selle lause kahemõttelisuse peale.
„Sa pole ilmselgelt selliseks vestluseks valmis,“ mainis Louis ja noogutas pargiteele, et nad edasi hakkaksid kõndima.
„Milliseks vestluseks siis täpsemalt? Selliseks, kus ma ei saa ühelegi oma küsimusele vastust vaid hoopis uued küsimused?“ torises tüdruk ja hakkas liikuma.
„Aga kas see pole põnev vastused ise välja uurida?“
„Mitte eriti, kui see puudutab mu uut elu,“ vastas neidis.
„Mida sa siis teada tahaksid?“ uuris mees.
„Mida vampiiride silmavärv näitab?“ küsis neidis.
„Nende seisust,“ vastas Louis.
No see oli juba arvestatav vastus. „Värvidel on mingi oma hierarhia?“ küsis Elisabeth.
„Mitte otseselt,“ vastas Louis. Elisabeth tahtis juba mittemidagiütleva vastuse tõttu pirtsutama hakata, aga siis mees jätkas. „Iga värv tähendab midagi ja see päärab sinu seisuse teiste vampiiride seas.“
„Mida punased silmad tähendavad?“ küsis Elisabeth kohe. Ta tahtis tegelikult seda ka teada, mida rohelised tähendavad, aga see oli nagunii mingi mõttetu ja igav asi. Punased olid juba palju huvitavamad.
Louis viis küsiva pilgu tüdrukule, kuid ei esitanud oma küsimust, selle asemel ta hoopis vastas tüdruku omale. „Punane tähendab jõudu, kirge, iha ja agressiivsust. Ühtlasi on punaste silmadega vampiirid ainsad, kes taluvad päikesevalgust.“
Elisabeth tegi suured silmad. Nad taluvad päikesevalgust? Selle pärast Marcus nii oluline oligi. Või vähemalt seda Elisabeth arvas. „Aga rohelised silmad?“ küsis neidis siis.
„Roheline on võimu, kadeduse, nooruse ja viljakuse värv. Tihti on rohesilmsetel vampiiridel topeltkihvad, mis sümboliseerivad samuti võimu ja julgust. No ja siis see väike fakt, et reeglid on sinu jaoks kas tühised või liiga ranged,“ seletas Louis.
Elisabeth noogutas kaasa. Tundus, et Louis’lt oleks tal palju õppida.
„Veel küsimusi?“ küsis mees naeratades.
Elisabeth mõtles. Ta mõtles selle üle, kuidas kõik tema ümber käitusid, kuidas tema eest infot varjati. Kuidas Nikol´a teda vaatas - kartlikult. „Mida mustad silmad tähendavad?“ küsis neidis.
„Aa. Mustad silmad. Samuti ühed haruldused,“ alustas Louis nagu ta räägiks mingist haruldasest mudelautost, mida tal enda kollektsioonis pole, aga saada tahaks. „Mustad silmad näitavad võimu, seksuaalsust, keerukust. Stiili ja formaalsust. Ühtaegu nii kurjust kui kurbust,“ seletas Louis. „Nad on väga müstilised ja keerukad vampiirid. Nende mõistmiseks peab oskama näha nähtamatut. Kui nad midagi endale pähe võtavad, siis nii see ka jääb.“
See seletas Nikol´a käitumist omajagu. Kuid Chris. „Sinised silmad?“ küsis tüdruk siis.
„Sinisilmsed on usalduse ja tõe eestvedajad. Nad on rahu ja harmoonia jüngrid. Neid ei huvita reeglite tagajärjed ja nad ei kahtle liidri pädevuses. Nad on ustavad.“
Elisabeth turtsatas. Kõva ustavus ikka küll. Christi´an oli üks räpane loom.
Neidis polnud arugi saanud, kui nad juba jõudsid maa-aluste käikude sissepääsuni. „Sinu järel,“ lausus Louis.
Elisabeth põrnitses meest uskumatuses. Ta oli üks neist? „Sinna ma küll ei lähe,“ turtsus tüdruk.
„Miks mitte? Seal on teisigi. Omasuguste keskel on alati lihtsam,“ noogutas Louis agaralt. Seega mees ei olnud üks maa-aluseid vampiire. Ta lihtsalt teadis neid. Huvitav, kus ta elas.

Damon: "Can we not do the whole road trip bonding thing? The cliche of it all makes me itch."

See oli küll meeldiv üllatus, aga Elisabethi häiris fakt, et Christian käis tema toas, kui ta magas. - *Perv smail*

Eilne öö oli ju meeldivalt veedetud ja.. - Ma mõtlesin korraks selle lause üle seda kohta lugedes ja siis jõudsin arusaamale, et mul pole mõni hot scene vahele jäänud. Damn.

Üldse tundus inimesena, et kõik mida ta puutus, muutus sitaks. - Ma ei teagi, mis mulle selle juures meeldis. Ausus.

Christi´an seisis keset tuba koos Amaiaga ja naisel polnud enam pluusi seljas. Nende käed olid teineteise ümber põimitud, ahned suudlused kahte külma ja kivist vampiirikeha katmas. Üleüldse olid nende kehad kuidagi haiglaselt üheks liimitud. - Ouuuuuyeaaaaaaah. Go Amaia! Miks sa pikemalt ei kirjeldanud seda?

Tal ükskõik, mida temast arvatakse või mida see värdjas oma IKEA toas selle hooraga teeb, ta tahab värsket õhku. - Oi, keegi on armukade.

Kuidas vampiirid suitsetavad üldse? Mõjus see neile kuidagi eriliselt? Ilmselt mitte. Tunne oleks kindlasti teine. Teine, kui inimesena suitsetada. - Wtf?! xD See oli jumala random, aga samas nii hea seal vahel.

Ta võiks kirjutada vampiiride leksikoni või välimääraja. - *noogutab agaralt*

„Millal see viisakas osa läbi saab?“ küsis Elisabeth kärsitult.
„Nüüd just sai.“ - xDxDxD

„Kust sa tead, et ta süütu on,“ turtsatas Elisabeth selle lause kahemõttelisuse peale. - Aii, mulle meeldib Elisabeth.

„Punane tähendab jõudu, kirge, iha ja agressiivsust. Ühtlasi on punaste silmadega vampiirid ainsad, kes taluvad päikesevalgust.“ - Selle võiks Seebimulli genereerida. :^^:

Christi´an oli üks räpane loom. - Endiselt armukade, I see..

Damon: "Can we not do the whole road trip bonding thing? The cliche of it all makes me itch." - No pidin lisama lihtsalt..

Üks asi tuli mul praegu mõtteisse.. Ma ei tea, kas sa oled äkki seda kusagil maininud ka, aga keegi pole väga uurinud ju, miks Elisabeth end üldse tappa tahtis. Mis temaga inimelus toimus niiöelda. Seda tahaks ka teada. ^^

ja siis uut osa ka. (Jah, jälle. )

See oli.. mõtlemapanev. Ma tsipakene pettusin, aga see olen mina ju, kelle jaoks õk alati roosiline võiks olla. Vist. Igatahes ma pean selle kunagi uuesti üle lugema.
Aga muidu oli täitsa hea :)

Keegi pole sellest seal huvitatud olnud, miks ta end tappa tahtis. See polegi vist väga oluline. Ta tahtis surra ja sai surematu elu.

Pettusid Christi´anis siis? Ma vist mainisin kuskil alguses ka, et nende kahe vahel mingit lovestory't kui sellist ei tule. :) Aga hea, kui sulle meeldis. :)