Who remembers? I don't know.

Mina olen tagasi. Ma ei tea, kui palju ma olen paranenud ja ei tea, kui palju halvemaks läinud. Kirjeldust sai vist vähe, aga kriitikat ja olge mõnsad!

1.peatükk
Kõndisin tänaval ja vaatasin tüdrukute tagumikke. Päris kenad teised, mõtlesin.
Ja järsku kõndis must mööda väikse tagumikuga kena naine. Umbes minuvanune. Ma jäin teda vaatama ja lõpuks järgnesin talle kohvikusse kuhu ta sisenes. Umbrella, minu lemmik kohvik. Seal sai naistega juttu aetud rohkelt, rohkem kui mulle meeldis. Aga nüüd otsisin ma püsisuhet, midagi mille poole rohkem püüelda. Naine istus sohvale, mis asetses akna all. Ta ootas kedagi, või käisidki naised siin kohvi joomas ja istumas. Vaatasin teda. Jah, täpselt minu maitse, blondid juuksed, täidlased huuled, kenad sinised silmad ja usutav ilme. Ta pööras oma pilgu minule ja silmitses mind. Keerasin näo paremale, kus oli vist mingisugune raamatuklubi kokkutulek. Umbes viis naist istusid ühes lauas ja lugesid raamatut. Absurd.
Ma tõusin oma kohalt ja võtsin julguse kokku, et minna tädi juurde, kes mind mõttejõul kutsus.
Astusin ligi ja vaatasin teda: „Tere! Vaatasin, et istud nii üksi siin. Kas võin ühineda?“ Ta noogutas.
Istusin ta kõrvale ja ta küsis.
„Kas see oligi mu jälitamise põhjus? Tahtsid lihtsalt tulla ja istuda mu kõrvale?“ Ta naeratas mulle nii kena naeratust, kui sai.
„Niiet sa märkasid? Eino mul on komme jälitada kenasid naisi.“ Flirtisin ma täie jõuga. Aju hüüdis mu peas, kurat, sa ikka ei oska seda lõpetada.
„Vaata, et naisi õigesti mõista ja kohelda, pead sa selle pulli ära lõpetama. Naisi kohe kindlasti ei jälitata.“ Noogutasin pead. Tal oli õigus, mis mul küll arus oli, et niikaua ootasin, et temaga tutvuda.
„Meil jäi üks osa vahele. Tutvustamine. Olen Kris-Cloud Watthir.“
„Jaa, ma märkasin seda. Helena Tike.“ Tundus, et mu püsisuhe võis alguse saada siit.
„Nojah. Oled sa vallaline?“ Naine noogutas. Ta ei vaevunud seda minult küsima, sest teadagi abielus mehed naisi ei jälita.
„Tead, on vist veidi vara küsida, aga ega sa minuga välja ei tahaks tulla?“ Helena pilk muutus üllatunuks.
„Võib olla. Kui sa pole järjekordne mees, kes otsib üheöö suhet.“
„Ma ei ole selline. Ma otsin püsisuhet. Kuidas oleks täna õhtul kell 19.00. Koloonia pargi ees.“ Ta noogutas. Jess!
„Okei. Mul on aeg minna. Töötan siin üle tee restoran Plessartes. Aga see kohvik on üle prahi.“
„Sul on õigus. Kell seitse siis.“ Ja me läksime lahku.

Esimene mulje oli väga hea, jah, kirjeldusest jäi veidi puudu, aga tekitas huvi, kindlasti tahaksin edasi lugeda :)

2.peatükk

Ma hakkasin ennast korda seadma juba enne nelja. Muidugi selleks, et teada saada, kuidas ma mõjun. Esiteks panin endale selga ülikonna, otsustasin siiski, et see ei lähe. Praeguse Los Angelese soojade suveõhtute jaoks oli see liiga...liiga...paks.
Veel proovisin ma teisigi asju, aga peale jäid, must lühikeste varukatega triiksärk ja viigipüksid. Lasin oma juuksed lakiga üle ja sättisin need paipoisi soenguks. Lõpptulemus oli vinge.
Lõpuks astusin välisuksest välja ja keerasin selle lukku. Koloonia park oli mulle lähedal ja otsustasin sinna jala minna. Suvi oli ju soe ja lämbet autoõhku polnud kohe kindlasti tarvis ei mulle ega Helenale.
Ma olin kohal kolmveerand seitse ja nägin, kuidas Helena kellegi käevangust lahti lasi.
Ta nägi mind ja kõndis naeratades minu poole.
„Tere! Kes see mees oli?“ Naine muigas ja pani käed rinnale risti.
„See oli mu vanem vend. Ta töötab politseis ja kardab minu pärast koguaeg. Ta tahtis su ära näha ja, kui otsustas, et sa pole tagaotsitavate nimekirjas, kadus.“
Ma hakkasin kõva häälega naerma.
„Su vend on siis tõsine korrakaitsja.“ Helena võttis mu käevangust ja me kõndisime Presserantea restorani poole. Linna üks kallimaid restorane.
Seal käisid tavaliselt paljud linna koorekihist ja mina ei olnud üks neist. Põhjus, miks ma seal käisin, oli, et mu sõber töötas seal ja seetõttu sain hinnad poole odavamaks.
Me olime kohale jõudnud. Restoran ei olnud suur, kuid tema sisse mahtus ära tervelt nelisada inimest. Me astusime sisse ja ma aitasin Helenalt mantli seljast. Me istusime lauda. Nüüd jäi mul rohkem aega, et teda silmitseda. Veinpunane kleit, punased kontsakingad ja mitte väga tugev krohv. Tagasihoidlikkus andis märku, ilus tagasihoidlikkus.
„Kas meeldib,“ küsisin järsult ja ta võpatas.
„Ma ei tea. Ma pole veel siin käinud.“ Oli minu kord võpatada. Ta võttis mu käe ja silitas seda.
Natukese aja pärast tuli meie tellimus. Midagi väga maitsvat. Midagi, mis mulle meeldis.

Natukese aja pärast kõndisime väljas. Olin teda koju saatmas. Ta elas korterelamus, viiendal korrusel. Kui olime korteri juurde jõudnud küsis ta:
„Tahad sisse tulla?“ Ma noogutasin.
„Mida me sees teeme?“ Ma ei suutnud tagasi hoida.
„Ma ei tea.“

Igaüks võib armuda nii. Seda nimetatakse armastuseks esimesest silmapilgust.
Terve see lugu on ju fantaasia ja fantaasias võib olla üks kõik mida.

Ei, ma ei mõtle, et see nüüd siis nii fantaasia oleks, ma pigem ikka mõtlen, et see on minu fantaasia.

igatahes mulle meeldib, kuid jah, pikemad!

Kõige rihkem meeldib mulle siin see, et tegelasteks pole teismelised. Ja minategelane on mees. (Y) Veel on arenemisruumi, kirjeldusi rohkem jne, aga see tekitab mõnusa emotsiooni, nii et mulle meeldib :) Edasi!

Ma otsustasin mitte minna. Mine tea, mis seal juhtuda võib ja enam ma üheöö suhteid ei sallinud.
„Tänan ei. Ma olen päris väsinud ja ei tahaks sind tülitada,“ vabandasin viisakalt ja läksin. Helena vaatas mind ja lehvitas. Selge, 1:0 minu kasuks.
Oma koduuksest sisse astund, leidsin, et võiks magama minna. Ma polnud juba mitu ööd magada saanud ja tänane väsitas ära.
Vajusin täies riietuses voodisse ja uinusin kohe, otsekohe.

***
Ma ärkasin teleka peale, mis järsku karjuma hakkas.
„Maga, maga!“ Naine, tuttav hääl. Helena.
„Kuidas...kuidas sa üldse sisse said?“
„Sa olid ukse lukustamata jätnud ja siin ma nüüd olen.“ Noh, vähemalt võisin magada ja ei pidanud JÄLLE kedagi naistest uksest välja ajama.
„Sina maga, ma sean siin korda ja siis võime kuskile välja minna. Mul on täna vaba päev ja nii palju, kui mina olen aru saanud, ei käi sa üldse tööl?“ Okei, sellega olin rahul.
Järgmisel hetkel ärkasin kolina peale, mis köögist tuli.
„Kurat, mida sa siin teed, äh,“ karjus keegi mees mu elutoas.
Tõusin voodist ja panin ruttu riidesse. Elutuppa jõudes nägin meest, kes oli ilmselgelt purupurjus.
„Hei, kaduge mu korterist,“ käratasin mehele ja ta pilk langes minule.
„Noh, nüüd käid selle tölliga või,“ küsis mees kohe ja pistis naerma.
„Ega's pole vigagi. Mina olen Mark. Eksabikaasa.“ Purupurjus isik minu elutoas naeratas ja andis mulle kätt.
„Ma igale ühele, kes mu korterisse sisse tungib, kätt ei anna,“ ütlesin ja pöörasin silmad Helenale, kes kabuhirmus tugitoolis kössitas.
„Palun, Mark, mine siit minema!“ Ja oligi mees läinud.

A sa alustuseks pealkirjas olevat grammatikaviga ei taha ära parandada? Ehk jätaks vähe mõistlikuma mulje nii autorist kui ka jutust? Ma küll pole kursis su meeldiva teemaarendusega, aga selline pealkiri ei lähe üheski kontekstis läbi.

PIKEMAD jah, pealkiri ei lähe kokku, aga mulle jutt sisult meeldib. Et uut!

4.peatükk

Ma olin ausõna veidi imestunud. Mida tegi võõras mees, kes kutsus ennast Markiks, minu korteris?
„Miks ta siia tuli,“ küsisin Helenalt, kui ta juttu ei alustanud.
„Ta arvas, et ma võtan ta tagasi. H...h...ei teda ma tagasi ei võta.“ Naise vastus oli kindel, aga samas ka kõhklev. Ma panin oma käed tema ümber ja sulgesin need kõhu peal. Naine naeratas.
„Nii, mis me täna teeme,“ küsisin Helenalt.
„Ma ei tea. Meil on palju valikuid. Täna on päris palav, me võiks minna randa.“ Okei, see mõte mulle eriti ei meeldinud, aga Helena heaks olin ma kõigeks valmis.
„Aga mitte kohe, eks,“ ütlesin Helenale ja pöörasin selja.
Minu kirg. Täpsemalt öeldes jalgpall käis telekast. Sirutasin käe juba külmkapi poole, kui Helena mulle vastu kätt lõi.
„Ma ei salli joodikuid!“ Ma tajusin valu ja panin käe taskusse. Mingi imelik komme.
Võib-olla oli asi selles, et Helena mulle meeldis, võib-olla selles, et ma olin tasse armunud, aga miski tiris mind tema poole. Mingi deemon, kes tahtis, et ma Helena endale võtaksin, teda endale paluksin ja pärast ta maha jätaksin. Seda viimast ma ei oleks teinud. Ma ei oleks riskinud sellega.
Helena viskas ennast diivanile pikali ja asetas jalad mulle sülle. Ta krabas mult puldi ja vahetas kanalit. Eino tore. Beckham oli just löömas väravat ja nüüd...
„Kas sa oled lolliks läinud või? Anna see pult tagasi. Beckham hakkas just lööma, sa ju nägid seda,“ röökisin ma üle terve korteri. Helena naeris südamest. No muidugi, ega siis iga päev ei näe elutoas röökivat meest.
„Anna andeks! Aga tõesti. Beckhami lööki saaksid sa internetist vaadata,“ vastas Helena. Ta võttis Cosmopolitani ja hakkas seda lugema. Rahu, vaikus. Jalgpall. Tuli välja, et Beckham oli löögi unustanud ja seis oli 4:2, Rootsi kasuks. Tore. Ma panin teleka kinni. Helena luges ja mina tahtsin puhata. Tahtsin puhata hommikust, mis mind väsitas, eilsest, mis mind kurnas ja... Rohkem ei tahtnud ma millestki puhata.
„Tule kaasa!“ Ma tõmbasin käigu pealt teksad jalga ja suundusin ukse juurde.
„Kuhu? Mul on Cosmo veel pooleli.“
„Kurat, võta see kaasa. Poodides sa Cosmosid lugeda ei saa.“ Jah, just nimelt. Mina Kris-Cloud Watthir olin võtnud nõuks minna naisega šoppama.




Ok, kõvasti lühike jälle, aga järgmine tuleb pikem, i promise.

millal uus ?

Varsti saab.

5.peatükk
JÄRGMINE PÄEV

Ma ärkasin. Olin maganud umbes kümme tundi ja seda oli minu jaoks tõsiselt vähe.
Helena oli läinud koju ja jätnud mu üksi. Tõusin voodist püsti ja ringutasin, seejärel võtsin voodi ääre pealt t-särgi ja püksid, ning ajasin need selga.
Sammusin köögi poole, kus oli kohvimasin. Vajutasin hõbedase masina käima ja läksin teleka äärde, käis jalgpall, tähendab, see oli öö otsa käinud. Turniir käis ja Kanada oli pika puuga ees.
Võpatasin uksekella peale. Keegi oli siin.
Avasin ukse, seal seisis kutsikas. Huvitav, kuidas ta küll siia sai? Vaatasin ringi ja võtsin väikse looma sülle.
Võib-olla kellegi loll nali. Ehk keegi ikka pärast tuleb otsima. Ah ei tea, las olla siin.
Mul oli kunagi olnud koer, kuid too jooksis minema ja peale seda polnud ma teda näinud. See kutsu nägi välja nagu filmis. Ilmselt toakoera kutsikas. Krussis karvaga ja õõtsuva sabaga.
Helises jälle uksekell, vist toodi jälle mingisugune kutsikas mulle koju. Aga ei, ukse taga seisis Helena. Käekott käes ja päikeseprillid ees.
Koer hakkas haukuma, oli vist minuga juba harjunud.
„Ma ei teadnudki, et sul koer on,“ lausus Helena ja võttis kutsu oma sülle.
„Ega ma ise ka ei teadnud, kuni ajani, mil keegi ta mulle ukse taha lükkas.“ Tüüpiline mina.
„Nojah. Kas jätad ta endale?“ Noogutasin. Olin juba kaua-kaua tundnud puudust koerast, ja nüüd saabus võimalus. Läksin ja otsisin oma vana koerarihma üles. Tegelikult jalutusrihma, aga sain midagi ajutist koera kaela panna.
Me läksime välja, mina, Helena ja Miko. Miko ehk koer.
Ostsin Mikole kaelarihma ja viisin ta koju, ise jäin Helenaga välja.