Ta teab kõike

Et siis hommikul tekkis selline mõttevälgatus. Ma ei tea päris täpselt, mis sellest kõik veel välja tuleb, aga kuna see on suur segu armastusest, fantaasiast, ulmest ja millest iganes veel, paigutan selle praegu siia. Ja kui kellegil tekkib mõtteid parema pealkirja kohta, siis on need väga oodatud .

"Arvamus võib olla ekslik. Ja siiski armastan ma öelda näkku inimestele seda, mida ma neist arvan. Isegi, kui ma neid piisavalt hästi ei tunne. Ma teen neile vist haiget. Mulle ei meeldi teistele haiget teha. Ma pean siis lõpetama teistele oma arvamuse ütlemise. Aga siis tekib mulje, et ma lihtsalt ei julge seda teha, kuigi see pole nii. Ma vihkan kinniseid ringe. Kas ma vihkan siis ka iseennast?"

Lõin raamatu vihaga kinni. Mulle tundus, et mulle hõõruti pidevalt näkku seda, et inimene ei tohi ja ei saa kõigist kõike teada. Viskasin raamatu meeleheitlikult põrandale ning vahtisin vihast vahutades lakke.
Minu tuba ei näinud just kõige meelitavam välja. Sinine tapeet koorus seintelt ning laes olid niiskuselaigud. Minu toas polnud peaaegu üldse mööblit, võis märgata vaid valgeks võõbatud voodit, väikest lauda ning raamaturiiulit, millesse oli kiiruga topitud paar raamatut. Kogu mu elu möödus vaid siin. Selles lagunevas korteris. Ma ei saanud kunagi minna õue ning nautida päikesepaistet, mistõttu mu nahk oli lumivalge. Ma ei kohanud inimesi, vaid mõni neist oli lubatud minu juurde. Ma ei saanud vaadata telekat, olla arvutis. Minu tegevused olid kas lugemine või magamine. Minu organism ei vaja millegipärast isegi toitu.

Asi pole selles, et ma oleksin mõni vampiir, või et mul oleks mingi haruldane haigus küljes. Sugugi mitte. Ma näen välja nagu täiesti tavaline 17-aastane tüdruk. Või siis peaaegu tavaline.

Kogu minu suguvõsale pandi peale needus. Minu ema ei maininud kunagi, mis oli selle põhjuseks, kuid tean, et see sai alguse juba 500 aastat tagasi. Asi on nimelt selles, et kõik, absoluutselt ja eranditult kõik meie suguvõsas sündinud lapsed (ning need on alati naissoost), pärivad õõvastava ande.

Kui ma vaatan mõnd inimest, kui minu pilk kasvõi kogemata temal peatub, saan ma samal hetkel temast kõik teada. Absoluutselt kõik. Mitte ainult tema mõtted, vaid ka tema eluloo, tema tunded, tema vanavanavanaema nime, tema elupaiga, isegi selle, mida inimene ise endast isegi ei tea.

Kõik oleks isegi hästi, kui poleks üht "aga": mida rohkemate inimeste kohta ma infot saan, seda rohkem ma unustan, kes ma ise olen. Muidugi ei juhtu midagi, kui ma tean näiteks kümmet inimest põhjalikult. Sest paljud teavad kümmet inimest väga põhjalikult, kuigi ehk mitte nii põhjalikult nagu mina. Aga kui minu ajus peaks leiduma infot juba 100 inimese kohta, unustan ma tõenäoliselt oma lemmikvärvi. Oma vanaema nime. Oma telefoninumbri. 200 inimese puhul ei tea ma juba oma vanemate nimesid, ei suuda tuletada meelde nende nägusid, unustan oma aadressi. 500 inimest panevad mu unustama oma vanuse, oma nime, oma eluloo. 1000 inimest saavad mulle juba saatuslikuks. Kõige parem, mis võib olla tagajärjeks, on surm.

Minu ema ennetas minu kohtumist teistega nii palju, kui suutis. Ta lukustas meid meie majakesse, keelas mul koolis ja lasteaias käia. Õue sain ma minna vaid öösiti, kell 3, kui tänavatel ei liikunud inimesi, eriti selles rajoonis, kus meie elasime. Õhtuti rääkis ta mulle kõiksugu kohutavaid asju, et minus ei tekiks kiusatust näha teisi inimesi peale tema. Ta ütles, et kõik meie suguvõsa naised on järgemööda surnud, täpselt 35-aastaselt. Mitte haigusest, mitte vanadusest. Hullumisest. Nad tapsid iseenda, sest ei suutnud enam selles maailmas eksisteerida.

Ma kuulasin ema jutte ning kartsin. Ma loendasin päevi ema surmani. Kuid peagi ununes see, sest olin 5-aastane, ema aga kõigest 24. Sest kõik meie suguvõsa naised sünnitasid 19-aastaselt ja täiesti juhuslikult. Minu emale tungis kallale ühel tema öisel jalutuskäigul keegi kodutu, ning vägistas ta. Minu ema on pidanud elama kogu elu, teades kõike sellest räpasest peletisest.

Kui ma olin kuuene, tõi ema minu juurde kaks tüdrukut. Ta ütles, et ühe nimi oli Helena, teise nimi Grete. Ta ütles mulle, et nad elasid meie naabruses, ja käskis mul nendega mängida ja sõbrustada, sest ta kartis, et ma lähen muidu hulluks. Ma kuulasin ema sõna. Kuid kui Helena ja Grete vanemad teada said, kus nende lapsed päeval viibivad, keelasid nad oma lastel mind külastada. Minu aju oli täiesti asjata risustatud.

Ühel päeval, kui ma sain 16, leidsin oma ema köögist, suur nuga käes ning veenid läbi lõigatud. Ma teadsin, et ühel hetkel mu ema tapab end. Kas see ongi elu, kui oled kogu oma elu samas majauberikus, lamad ja ei saa mitte midagi teha? Tõenäoliselt lähed sa ühel hetkel hulluks. Mu ema oli end tapnud, kuid mind jättis see tundetuks. Me teadsime teineteisest kõike, kuid meist ei saanud kunagi häid seltsilisi. Me ei teadnud maailmast midagi, meil polnud millestki rääkida ega millestki mõelda.

Nüüd elan ma üksi.



_____________

Jätkan ?

Muidugi jätka :). Mulle igatahes meeldib.

Vastus su küsimusele:loomulikult jätka! :)
Kui ma hakkasin lugema, siis tekkis juba alguses selline tunne, et siit on midagi põnevat oodata. Ma ei tea miks, aga kui mul selline tunne on, siis hakkab mulle jutt vaieldamatult meeldima, ükskõik millest see kirjutatud on.
Kui ma jõudsin selle kohani, kus tuli sõna "needus", hakkas mul tekkima kahtlane tunne, aga siis lugesin edasi ja mõistsin, et tegelikult väga hea jutt. Eelarvamused on halvad
Igatahes, algus on paljutõotav, nii et kirjuta ruttu uus osa

Muidugi jätka!!! Hästi-hästi-hästi-hästi-hästi meeldib

Sellest loost hakkab midagi väga huvitavat saama, seda on tunda...Igatahes jea, uus osa üles!!

OH....NASTJA!!!!

Üliüliülihea, taaskord, gosh, I soo love it!! Edasi, edasi, nõuan!!

aitäääh ma ise ka sattusin selle kirjutamisest sõltuvusse, niiet ... homme uus osa jällegi (A)

Ohh, palun jätka, see lugu on nii HEA lihtsalt!!

Peaks Tekkoloogia tunde nädalas vähendama, siis saaksid palju kirjutada

Mulle meeldib ka väga!

Oojeeeee (Y) Väga-väga meeldib, kirjuta häääääästi ruttu uus osa eks

Kiiresti, tahan edasi juba lugeda, see osa oli niii põnev

ma teen homme uue osa, kohe üldse pole aega olnud
aga ega keegi ju eriti ei oota ka seda :))

Ei oota keegi? Ülisuperhea, et sa uue osa kirjutasid. Mulle meeldib see, et kuidagi suudad nii põnevaks loo teha. Ootan uut osa, tõsiselt. Head kudumist!

Mulle TÄIEGA meeldib!
Ootan uut (a)

Lükkasin kampsuni kudumise ja füüsika katse edasi, niiet tekkis auk loo edasi kirjutamiseks (A) . Ootan ikka veel normaalse pealkirja pakkumisi . And there it comes :

Järgneva päeva veetsin rahutult kodus, püüdes uinuda, kuid see ei tahtnud mul kuidagi õnnestuda. Visklesin küljelt küljele ning üritasin peast välja ajada mõtteid, mis puudutasid otseloomulikult Dani ning kahtlasi mehi, kes mulle ülesannet tahtsid anda. Või õigemini, olid juba andnud. Minu suurim soov oli, et mind poleks kunagi siia ilma sündinud. Ma olin niivõrd kasutu olend, et mul oli iseendastki kahju. Maailm oli minu jaoks tühi ning võõras, kas oli mõtet üldse üritadagi?

Ma ei saanud päeva jooksul hetkekski sõba silmale, niiet pimeduse saabudes olin nii kohutavalt väsinud, et suutsin vaevu voodilt püsti tõusta. Ma ei teadnud, mis kell oli- nimelt oli vana seinakell juba aastaid tagasi seisma jäänud. Panin end vaevaliselt riidesse ning kiirustasin õue.

Jalutamiseks valisin muidugi sama marsruudi, mida mööda ma juba aastaid kõndinud olin. Minu suurimaks lootuseks oli, et kohtan veel kord Dani, ning et ma saan toimuvas selgust. Kuigi ka poiss ise ei paistnud asjast palju rohkem teadvat, kui mina. Tegelikult tahtsin ma teda vist kohata vaid seetõttu, et ta oli esimene inimene, kes minu jaoks täielikuks saladuseks jäi... Temaga sain ma rääkida, vastuseid ette teadmata.

Läbilõikav tuul ning minu mitmepäevane magamatus tegid oma töö. Ma ei suutnud enam kuhugi liikuda, seega istusin sellesama suure tammepuu alla, mida mõni päev tagasi kallistanud olin. Külm maapind minu all oli tohutult ebameeldiv istekoht, kuid minu meeled olid väsimuse tõttu palju nõrgemad. Tundsin, kuidas mu silmad kinni vajuvad, ning kuigi ma teadsin, et võin öösel surnuks külmuda, mõistsin, et olen uinumas...

Mind äratas järsk raputus. Ma tahtsin silmi avada, kuid ei suutnud. Raputusele järgnes veel üks, niiet ma arvasin, et alanud on maavärin, kuigi siinkandis ei esinenud neid põhimõtteliselt kunagi. Veel üks raputus. Kargasin kohkunult ning täiesti ärganult üles, kuid leidsin end vastamisi Daniga, kes oli mind õlgadest raputanud.

"Kõik korras?" kuulsin sõnu üle tema huulte libisevat. Noogutasin ning rapsisin end lehtedest puhtaks.

"Miks sa siin magad? Oled sa päris hulluks läinud?" päris Dan, silmad ehmatusest suured.

"Tegelikult ma vist olengi hull," vastasin. "Normaalsed inimesed ei tea teistest kõike."

Dani niigi tõsine nägu muutus veel süngemaks. Ta oli mõne hetke vait ning ütles: "Tead mis. Mulle ei meeldi, et sa siin niiviisi maas lebad. Tule minu koju, eks? Sulle on kedagi vaja, sa lähed muidu päris hulluks kätte ära. Mu isa on küll kodus, aga... Noh, tegelikult ma rääkisin talle juba sinust."

Kahtlesin veidi, kuid vaid hetke. Ma ei uskunud, et Dan mulle halba soovib, vaevalt oleks ta mu siis üles äratanud. Olin talle oma elu eest tegelikult tänu võlgu. Noogutasin ning naeratasin arglikult. Dan naeratas soojalt vastu ning ütles: "Tule. Ma elan üle tee."

Dani mõistes "üle tee" oli päris kaugel. Algul sammusime umbes kaks minutit vaikides, kui ma lõpuks söandasin küsida midagi, mis juba ammu minu keelel kipitas: "Dan... Kuidas su vanemad tutvusid?"

Minu jaoks oli müsteerium see, kuidas Dani isa suutis koos sellise perega elada. Minu isaks oli suvaline kodutu, Danil oli minust kõvasti rohkem vedanud. Isa oli suurepärane abiline: ta tõi koju raha, riideid...

Dani samm aeglustus hetkeks, kuid peagi lisas ta taas kiirust. "Isa rääkis mulle, et ta oli emale öösel kord peaaegu otsa sõitnud. Ja kohe temasse armunud. Ja siis hakkas ta ema järele igal ööl luurama, kuni ema talle ütles, et ta teab, et isa seda teeb. Et ta teab isast kõike. Isa kohkus alguses, ning kadus mõnes päevaks, kuid tuli siis tagasi ning ütles, et ta on valmis oma praegusest elust ära ütlema ning elama koos minu emaga koos. Mina sündisin varsti, ja isa jätkas tööl käimist. Ta tõi meile uusi riideid, rääkis meile maailma uudiseid, õpetas mulle matemaatikat ja mida kõike veel. Ainus, mida ta meile kunagi ei toonud, oli toit, ja ega me seda emaga ei vajanudki. Pärast seda, kui ema end tappis... Isa on järjest rohkem tööl, ma näen teda heal juhul kord päevas, ja sedagi öösel..."

Poiss jäi vait ning põrnitses jalge ette. Ma ei tahtnud teda enam kurvastada, seega olin vait ning järgnesin talle. Tuul oli ikka veel läbilõikav, taevas pilvine ning oli kohutavalt pime.

Mõne hetke pärast, mis tundusid igavikuna, jõudsime ilusa valge majakese ette, mille akendes põlesid tuled, kuigi kell oli juba kõvasti üle kolme öösel. Dan kehitas õlgu ning avas koduukse.

Mulle lõi ninna tugev raamatute, tolmu, küpsiste, karamelli ja piparmündi lõhna segu. Lõhn oli nii omapärane, et see lõi mind hetkeks pahviks, niiet ma märkasin alles hiljem, milline maja seestpoolt välja nägi.

Majake oli hubane, selles valitses hämarus, kuna tuba, kuhu olin sattunud, valgustas vaid üksainus punase riidega kaetud lamp. Elutuba, nagu ma arvasin, oli mööblit täis, kuid selles puudusid igasugused pildid ja tehnika (kui lamp välja arvata). Paremat kätt seisis suur pruun laud, mida ääristasid kolm puust tooli. Laual lebas hunnik raamatuid ning kaardipakk. Lauast kaugemal oli raamaturiiul, mis oli täis kõiksugu raamatuid, üks paksem ja tolmusem kui teine; nende välimus järgi järeldasin, et neid oli korduvalt loetud.

Heites pilgu vasakule märkasin suurt kivist hallikat kaminat, milles põles hubane tuli, mis oli toa teine valgus- ja soojusallikas. Kamina kohal rippus suur kuldses raamis maal, mis kujutas endast päikeseloojangust valgustatud imeilusat niitu, mille kohal lendlesid vikerkaarevärvi liblikad. Kamina ees seisis hiiglaslik must nahast tugitool, mis oli seljaga ukse poole.

Otse ukse vastas oli aken, mille ees rippusid tumesinised kardinad.

Kuulsin, kuidas tugitool kääksatas. Võpatasin ehmunult ning pöörasin pilgu kamina poole. Tugitool pöördus aeglaselt ning ma leidsin end silmitsi keskealise, kuid juba täiesti hallide lühikeste juustega mehega, kes oli tõenäoliselt Dani isa. Mehel olid tuhmunud helehallid silmad, mis kunagi olid olnud kindlasti säravad ning elurõõmsad, ning sirge terav nina nagu Danilgi. Tema lõuga ääristas paaripäevane hallisegune habe ning tema laubale oli igaveseks oma pitsri jätnud murekorts. Mehe kitsad huuled kõverdusid kerges naeratuses, ning tema põskedesse ilmus väike naerulohk.

Samal hetkel teadsin sellest mehest kõike. Ma nägin, kuidas ta sündis 38 aastat tagasi väikses alevikus, olles oma suures peres seitsmes laps. Nägin tema rasket lapsepõlve, kuna pereisal oli raske kõiki lapsi ära toita. Nägin, kuidas väikse poisi, kelle nimi oli muuseas Bern, ema sundis oma last loomade eest hoolitsema ning ei lasknud tal enne koju tulla, kui sead olid toidetud ja lauta aetud. Nägin, kuidas Bern esimest korda kooli läks, seljas vanad ja kulunud riided, mille pärast tema üle naerdi ning teda peksti. Nägin, kuidas poisi ema suri mingisse haigusesse ning Berni isa seepeale maja maha põletas ning pojad laia maailma saatis, ise kuhugi metsa kadudes. Nägin, kuidas Bern kõigest hoolimata viieliselt kooli lõpetas ning ülikooli sisse sai. Nägin tema esimest armastust, kuid tüdruk hukkus lennuõnnetuses. Nägin, kuidas Bern, jälle kõigest hoolimata, tööle läks ning karjääriredelil järjest kõrgemale tõusis. Nägin tema kannatusi, kui ta oma pere eest hoolitseda püüdis, kannatusi, kui tema naine end tappis, kannatusi, kui tema poeg teda ei mõistnud...

Kogu selle läbielatud valu ja kurbuse ja piina pärast vajusin põlvili põrandale ning sõnasin, pisarad voolamas: "Miks sa mind siia tõid, Dan?"

Dan vaatas mind kohkunult ning küsis: "Sa... said kõik teada, eks?"

"Muidugi sain ma teada! Ma tundsin kõiki neid tundeid, kas sa siis sellest aru ei saa?" nuuksusin, tundes, et piinarikkad mõtted hakkavad tasapisi järele andma. Nendele mõtlemine tõi kogu valu tagasi ning ma püüdsin kõigest hingest mõelda millelegi ilusale.

"Ma... ma arvasin, et sa saad lihtsalt teada, mitte ei tunne..." oli Dan ehmunud.

"Kuidas sa nii juhm oled?? Sa ju ise tunned ka kõike, kui inimest näed! Mille eest sa mulle nii tegid?" piinlesin ma ikka veel talumatute südamemurede käes. Minu silme eest läks mustaks, sest kogesin kõiki kõige hullemaid tundeid, mida mees oli kogu elu jooksul tundnud, vaid sekundi murdosa jooksul.

Dani silmist peegeldus ehmatus. "Ma näen vaid elulugu, ma ei tunne..."

Ma ei tea, kui kaua ma seal põrandal istusin ning ohjeldamatult nutsin, kuid mõne aja pärast andis valu järele ning ma suutsin selgelt näha. Minu ees kükitas Dan, Bern oli ikka veel tugitoolis, kuid nüüd hoidis ta juba käes teetassi ning ulatas selle mulle, ise lohutavalt naeratades. Nii palju, kui oli võimalik antud olukorras naeratada.

"Tonya, Ton!" kuulsin Dani murelikku häält. Pöörasin pilgu talle ning ta silmist peegeldus kergendus.

"Joo teed," kuulsin Berni kähisevat häält. "See teeb olemise kergemaks... Räägi meile oma lugu."

Rüüpasin imemaitsvat teed, hingasin sügavalt sisse ning alustasin pika looga...



____________________________
Selline pikk osa tuli siis Arvamusi ?

Apppiiii, kui hea. Ma räägiksin ise käsitööõpetajaga, et ta sinult kampsunikudumise kannatused ära võtaks. Ma lihtsalt armastan seda juttu!!

Ei ole midagi öelda... Et, uus osa

Peale pikka jutustamist märkasin, et mu tee oli täiesti jahtunud. Ega ma seda nii väga juua tahtnudki. Bern silmitses mind mõtlikult ning küsis siis äkitselt: "Kas sa kardad koju minna?"

Olin küsimuse pärast imestunud, kuid vastasin kiiresti: "Mm... ma ei tea. Ma pole selle peale mõelnud. Pärast seda, kui te küsisite, siis vist jah."

Bern noogutas ning lisas siis, kerge naeratusevine näol: "Seda ma tahtsingi sulle õpetada: ära mõtle üle. Hirmud saavad tekkida vaid siis, kui sa mõtetele vaba voli annad. Ja ette kujutama hakkad."

Mõtisklesin kuuldu üle ning tõusin siis püsti, kavatsedes koju minna. Ma olin kohutavalt väsinud.

Koju jõudes leidsin ukselt juba tuttava sildi: "29 päeva veel". See kõlas kuidagi topakalt; ma ei viitsinud silti isegi ukselt rebida, vaid läksin tuppa ja heitsin ühes riietega voodisse. Hetk enne magama jäämist nägin, et laual oli midagi suurt ja kandilist. Tõusin kahtlustavalt püsti ning liikusin aeglaselt laua poole.

Laual lebas suur pruun nahkkaantega raamat. Teos oli niivõrd suur ja tolmune, et jäi mulje, et umbes poolteist sajandit pole keegi seda puudutanudki. Nahkkaante nurgad olid veidi räsitud, nagu oleks keegi neid suures meeleheites veidi närinud; keset raamatut ilutses suur ja imelik märk, mille tähendust ma isegi ei aimanud. See oli suur kuldne ring, mida läbis rist ning sellest hargnes ringi erinevatesse punktidesse tohutu suur hulk kuldseid vääte, mis põimusid omavahel ning moodustasid keerukaid mustreid. Ringi kohal oli hiiglaslik täht N, mis oli samuti kaetud kuldsete väädikestega.

Ma ei julgenud algul raamatut avadagi, kuid miski tõmbas mind selle poole, niiet lõpuks söandasin ma näpuga raamatu köidet silitada. Mulle tundus, et üle raamatu libises kerge vari, kuid ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu: ma teadsin, et toas pole peale minu kedagi, ja mida üks raamat teha saab.

Irooniline, aga just pärast viimast mõtet, et raamat ei suuda midagi, kargas raamat minu sõrmede all lahti ning lehitses iseennast, peatudes kuskil teose keskel. Lehe ülemises osas ilutses suur roheline pealkiri ilukirjas: "Sissejuhatus algajatele Nägijatele".

Kortsutasin kulmu, sest mul polnud esiteks aimugi, kuidas raamat minu lauale oli sattunud, ning teiseks muidugi ei saanud ma aru, milleks seda vaja oli. Ma olin küll kindel, et raamatu kohaletoimetajaks oli seesama mees, kes mulle ülesannet tahtis anda, aga kuidas ta majja oli pääsenud, jäi mulle mõistatuseks.

Tahtsin ettevaatlikult lehte keerata, kuna mind pole kunagi sissejuhatused huvitanud, kuid raamat ei lasknud seda teha- lehed muutusid kivikõvadeks ning ma pidin lugemist algusest peale alustama.

"Nägija peab olema väga ettevaatlik ning kannatlik..." Tavaline bla-bla-bla. Minu silmad peatusid ühel väiksel lõigul: "Võimsamad Nägijad on suutnud oma võimeid peatada, kuid ka tugevdada: näha teiste inimeste elu vaid omal soovil, ning põhjalikumalt. Nad on suutnud kaevata ennast ka nende ajudesse, kes on ennast treeninud, et end kaitsta. Selleks on vaja tõelisi Nägija iseloomujooni (vt. lõik 1) ja veel ka..." Edasi tekst mind jälle ei huvitanud.

Istusin vaikselt põrandale ning mõtlesin esimest korda tõsiselt järele. Kui mulle antakse mingi ülesanne, tehakse minust tõenäoliselt väga treenitud Nägija või mis iganes. Seega peaks ma hiljem saama oma oskusi talitseda. Naeratasin omaette, ning ei pannud tähelegi, et raamat oli iseenesest sulgunud. Ma juba magasin.


Ärkasin alles öö hakul. Mu pea valutas hirmsal kombel, sest olin lamanud kõval ja külmal põrandal, seega otsustasin jälle jalutama minna. Rutiinne, kuid siiski midagi teistsugust, kui kodus istumine.

Õues polnud mitte midagi muutunud, niisiis ma suundusin Dani ja Berni maja poole. Mul polnud aimugi, mis on viisakus ja muud sellist, nii et mul polnud üldsegi süümepiinu, kui rahulikult nende uksele kell 2 öösel koputasin. Kuulsin susside lohisemist ning ukse avas unine Dan. Tal olid jalas mustad šortsid ja valge särk seljas. Ta sasis oma musti juukseid ja haigutas. "Aa. Ton, hei."

Noogutasin ja lisasin: "Mul on kohutavalt igav. Ma leidsin eile muuseas mingi raamatu oma laualt. Nägijatele."

Dan kortsutas kulmu ja ringutas. Kuulsin, et kõrvaltoas hakkas Bern sahistama. Peagi ilmus tema väsinud nägu nähtavale.

"Tule sisse, tule sisse," ütles ta ning naeratas, paljastades oma sirged hambad. Astusin majja ning tundsin juba mulle tuttavat lõhna. Istusin kamina äärde tugitooli ning ootasin Dani ja Berni. Kell tiksus aeglaselt ning vaikselt, kaminas praksus tuli nagu eelmiselgi päeval ning kamina kohal rippuv pilt oli imekaunis.

Äkki kostis kõrvaltoast klirin, karjed ja vaikus.

jaah , mul on viimasel ajal lihtsalt NII palju tegemist olnud, täitsa jube ...
ma püüan lähima kolme päeva jooksul midagi valmis kribada, lihtsalt mul on esmaspäeval vaja kampsun lõpetada (oh god) ja passipilt teha (xd) ja teisipäeval on trenn, nii et vaatab, millal jõuan.

lisaks oli mul tänase hilisõhtuni arvutikeeld kolm päeva peal (Y)