Ta teab kõike

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

Jee Saab jälle edasi kirjutada Üheksas osa niisiis Ja jätkuvalt ootan kommentaare Ja Uue Pealkirja Pakkumisi

Jõllitasin paar hetke jälgi ning mõistsin, et Dan ja Bern olid mulle valetanud. Kohe kindlasti ei olnud Bern mingit kuuma veega tassi oma jalale pillanud: kust oleks muidu need jäljed tekkinud. Samas oleks valetamine olnud võimatu, kuna oleksin Berni kohe läbi näinud. Kui just... Kui just Bern väljaõpetatud Nägija polnud. Ning kogu Dani väljamõeldud lugu tema ema kohta... No muidugi. Ja sellepärast Dan tegigi algul näo, et ta on sama segaduses ja teadmatuses, kui mina, kuid hiljem rääkis pika legendi mingitest Leah'dest ja ei tea kellest veel.

Pistsin kodu poole jooksu. Ei. Selle maja lähedusse, kus Dan ja Bern elasid, ei kavatsenud ma enam kunagi oma jalga tõsta.

Koju jõudes lõin ukse pauguga kinni ning kuulsin, kuidas mädanevasse puitu pragu tekib. Minu hing oli ka pragunenud. Miks ei pidanukski mul pragu sees olema, kui ainukesed inimesed, keda pidasin usaldusväärseteks ja kellega võisin suhelda, osutusid petturiteks ja kasutasid mind tõenäoliselt ära, andes minu kohta infot minu niiöelda "tööandjatele".

Istusin voodile ja võtsin põlvede ümbert kinni. Just sellises asendis tundsin end kaitstuna. Mulle tundus, et keegi ei saa mulle haiget teha, et ma olen justkui kookonisse sulgunud ja maailma hädade eest peidus. Tundsin, kuidas kuum nire mööda mu põske alla voolas. Nutsin, jälle. Vaid paari päevaga olin tunda saanud nii palju uut.

Ma istusin, kaua. Mu ainsaks kõrvalolijaks oli tiksuv kell. Oot, tiksuv kell? Nojah, eks keegi oli selle vist käima lükanud. Mind ei pannud enam miski imestama.

Kui kaua ma istusin? Tont seda teab. Kuid mitte alla mitme päeva, seda kindlasti. Tõenäoliselt tukkusin ka vahepeal, aga ma ei pannud seda väga tähele. Ma olin, ja kuigi ma teadsin, et mu vaba elu (niivõrd, kuivõrd seda vabaks nimetada sai) on lõpule jõudmas, täiesti tundetu.

Selle aja jooksul jõudsin ma tohutult palju mõelda. Mõtlesin isegi enesetappu sooritada, kuid miski sügaval mu sees tõrkus seda tegemast. Lisaks olin kindel, et keegi jälgib mind, ning kui ma püüangi endale viga teha, takistatakse mind kohe kindlasti. Mõtlesin oma emale, ning esimest korda elus tundsin, et ma vajan teda ning tema lähedust. Mõtlesin sumedatele suveöödele, mis olid nii nauditavad, kuid nii ohtlikud, kuna sel ajal jalutasid paljud ka öösiti ringi. Ning samuti mõtlesin sellele, et arvatavasti ei pääse ma enam kunagi suveööl õue.

Mind äratas poolkoomast vali ukse kriiksumine. Peitsin pea kiiresti kopitanud patja, kuigi tahtsin kohutavalt teada, kes tulijaks oli.

"Ton? Oled sa siin?" kuulsin tuttavat häält. Viha täitis mind seestpoolt. Oleksin tahtnud Danile näkku karata ja kõik oma emotsioonid tema peale välja valada, kuid tõusin hoopis leplikult istukile ning tegin pähe näo, nagu oleks ma alles ärganud.

"Ton," naeratas Dan, "miks ma sind nii kaua näinud pole?"

"Kui kaua siis?" pärisin, hõõrudes samal ajal silmi. Dan tegi suured silmad ja ütles: "Tervelt neli päeva. Ma hakkasin muretsema."

"Muretsema?" turtsatasin, kuid kuna see kõlas tõenäoliselt (vaadates Dani reaktsiooni) kahtlaselt, köhatasin ja lisasin: "Ma... valmistusin ülesandeks."

Dan ohkas kergendunult ja ütles siis: "Ma tahtsin sult vabandust paluda."

"Mille eest küll?" tegin suured silmad. Mingi väike häälekse piiksus minu sees, et Dan valetab, et see on lõks, et see ei saa tõsi olla, kuid ometigi tundsin, et uudishimu ja imelik usaldus saab minust võitu.

"Mina ja Bern... me töötame nende meeste heaks, kes sind sellele ülesandele meelitada tahavad. Bern on osav Nägijate blokeerija. Sa nägid vaid seda, mida Bern tahtis, et sa ta elust näeks. Aga ülejäänu on tõsi. Nii legend, kui ka minu suguvõsa needus kui ka kõik muu. Bern ei tea, et ma siin olen. Ta suhtub meie missiooni väga vastutustundlikult. Aga mina ei pidanud vastu. Mul on kahju," langetas Dan pea.

Vaatasin Dani kahtlustaval pilgul. "Miks sa seda mulle räägid? Miks sa peaks end niimoodi ohtu seadma nende meeste ees? Ma ei saa millestki aru..."

Dan ohkas raskelt ning ma nägin tema silmis kerget läiget. "Kas see pole siis arusaadav? Mis peaks mind tõukama tegema midagi nii ennastohverdavat?" Kohates minu segadusseaetut pilku, pahvatas poiss lõpuks: "Sa meeldid mulle, juba rohkem kui kuu aega! K sa seda ei mõista?"

Enne, kui jõudsin ehmatusest silmad pealuust välja tungima sundida ning seejärel Dani toast välja peksta (sest ilmselgelt ta valetas), kuulsin järjekordset ukse kriiksatust. Kiljatasin vaikselt ja peitsin pea patja.

Mõne kohutavalt pikalt veniva hetke pärast kuulsin Dani karjatust ning tõstsin ettevaatamatult pea.

Ma ei näinud mehi, kes tuppa olid tunginud. Mu silmad olid suunatud vaid Dani silmadele, mis end sügavale minu omadesse puurisid. Surusin end vastu seina ning jälgisin pärani silmi, kuidas Dan minu toast välja veetakse. Ma ei suutnud reageerida, et poissi päästa. Ma ei tea, mis, kuid miski takistas mind.

Varsti käis ukse tuhm mütsatus ning Dan oli läinud. Võib-olla alatiseks. Aga ma polnud kindel.

Üllatavalt kiiresti sain ma šokist üle ning võtsin taas sisse oma algse asendi: käed ümber põlvede ning põlved kronksus. Ma ei tahtnud enam liigutada. Ma tahtsin ainult ema, tema lähedust, tema nõu, tema armastust. Seda nimetati vist igatsuseks. Aga ma pole kindel.

Kuri põhjapõder(???) Postituste arv : 193 Age : 27

Mõnus, samas ulmeline, aga hea. Sooviks edasi lugeda, kui see kunagi võimalik oleks. :)

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

*Ootab ikka veel Uue Pealkirja Pakkumisi ja tuletab meelde, et osadevahelised pausid tulenevad kommentaaride ootamisest (A) *
ja minu arust hakkab lugu juba jamaks kiskuma

Paar tundi pärast seda, kui Dan minema veeti (tean, et möödas oli 120 minutit, kuna lugesin sekundiseieri lööke), ajasin end vaevaliselt püsti ning sammusin laua juurde, kus minu "Õpik Nägijatele" lebas. Ma teadsin, et oleksin Bernilt palju parema väljaõppe saanud, aga kuna minu hirmud olid leidnud kinnitust ning Bern töötas nende imelike meeste heaks, ei usaldanud ma teda enam. Pidin ise hakkama saama.

Puudutasin jätkuvalt tolmust raamatut ning tundsin kerget tuuleiili näol, kui see kiiresti omaenda lehekülgi lappas. Loogiliselt võttes oleks raamat pidanud lahti minema kusagil alguslehekülgedel, kuna ma polnud midagi õppinud, kuid minu ees olev raamat avas end lehekülgedelt 154-155. Võtsin raamatu ettevaatlikult kätte ning istusin koos sellega põrandale.

"Kui eelnevatel lehekülgedel kirjeldasime Nägija võimete arendamist teiste inimeste kaasabil, siis siinkohal tutvustame teile, kuidas treenida end, kui olete täiesti üksi." Ah sellepärast siis lehekülg 154.

"Istugu Nägija maha ning lasku kogu oma keha lõdvaks. Kõik Nägija hirmud, probleemid ning tunded peavad temast välja voolama. Nägija ei tohi teada, mida tähendab kaastunne, armastus, poolehoid, halastus; kuid ka kalkus, viha, karmus ning külmus ei tohi tema vaimu üle võtta. Nägija peab olema neutraalne ala; ala, mida ükski inimlik tunne mõjutada ei suuda.
Seejärel, kui Nägija on täielikult vabanenud mõtetest ja tunnetest, peab ta keskenduma oma neutraliseeritud aura kaotamisele, et ükski teine Nägija sellelt midagi lugeda ei saaks ning tema mõteteni ei tungiks. Selleks peab Nägija looma kujuteldava mõtetemaailma, kuhu ta lukustab kõik oma tunded, mõtted ning olemuse, ning seejärel lukustama selle maailma värava võtmega, lastes sellel võtmel kukkuda alla, inimeste maailma. Mõtetemaailma taasavamiseks on tarvis võti uuesti üles leida."

Tore on. "Võti uuesti üles leida." Kuidas see veel toimuma peaks? Kuidas ma peaks kõikidest tunnetest lahti laskma? Kuidas ma peaks oma pea mõtetest tühjendama? Kuidas ma peaks looma mõttemaailma, kui kõik mu mõtted on juba peidetud?

Otsustasin proovida. Alustasin keha lõdvaks laskmisega. Lasin algul lõdvaks varbad ning liikusin jalgu pidi ülespoole. Kuid vaevalt olin jõudnud põlvedeni, hakkasin mõtlema edasistele sammudele, kartsin, et ei leia võtit üles ning kogu lõtvus oli kadunud kui tina tuhka. Haarasin raamatu ning lugesin lõigu kinnistamiseks veel kord läbi. Seekord märkasin väikest kirja "Hirm nurjab kõik". Hea küll. Alustuseks pidin harjutama hirmu kaotamist. Ma istusin põrandal keset tuba ning üritasin päevade viisi oma keha lõdvestada, sealjuures hirmu tundmata.

Nelja päeva pärast õnnestus mul keha täiesti lõdvaks lasta. Nüüd oli mul vaja kaotada kõik mõtted ning tunded. Otsustasin, et alustan mõtetega, sest koos nendega peaksid taanduma ka tunded.

Mõtetest vabanemine on midagi äärmiselt rasket. Kohe, kui oled suurema osa peast välja visanud, tekib sinna mõte "näe, ma ei mõtle millelegi" või "mida ma teen? Püüan mõtetest lahti saada?" või veel parem: "Ma saingi mõtetest lahti!" ja sealjuures mõistad, et see "Ma saingi mõtetest lahti!" on ka mõte.

Veel nädal aega kulus mul mõtete peast väljaviskamisele. Lõpuks suutsin ma enam-vähem kõik häälekesed peas summutada ning valmistusin aura kaotamisele, kui kuulsin erakordselt teravalt, kuidas minu ukse ees keegi seisab ja katkendlikult hingab. Teravdasin alateadlikult kuulmist ning tabasin seal seisva inimese südametuksed ning tegin kindlaks, et see inimene on vanemapoolne. Hetke pärast avanes uks ning mu ninna tungis värske õhu pahvak, ning ma teadsin, et seal seisab Bern.

Pealkiri: Re: Ta teab kõike 13/11/2011, 18:17

Hea, mõnusalt ulmeline ja selline armas võiks öelda.. :)
kuigi uut osa tahaks.. bounce

Naljatila Postituste arv : 91 Age : 31

Olen lummatud su loomingust, Nastja.
Oma vanuse kohta oled sa justkui geenius või midagi:)