Not knowing you'd change from just one bite

See jutt tuleb siia kuna Spring käskis. Ja see on minu kirjutatud. Ei ole väga uhke selle üle. Kuna tundub suht igav.

"Ei. Ma ei taha enam sinna minna!" ma vaidlesin oma emaga.

"Robert, palun. Sa võib-olla ei näe seda, aga sa oled väga talendikas muusikas." ema ütles seda rahulikult.
"Aga ma ei saa muusikakoolis kellegagi hästi läbi. See on nõme!" ma ei tahtnud enam temaga kakelda ning võtsin oma jakki ja läksin välja.

Ma kõndisin mööda sõidu teed. Õues oli pime ja väga vähe autosi oli näha.
Ma läksin parki, et saada veidike rahu sellest juhtumist. Kuid järsku nägin ma kedagi veel pargis. Kes küll sellisel ajal veel pargis oleks?
Seal oli tume figuur, istus pargi pingil ja noogutas pead. Umbes nagu ütleks kellegile jah. Aga seal polnud ju rohkem kedagi. See hirmutas mind väheke. Ma läksin lähemale, et näha, kas temaga on kõik korras. Ma olin üllatunud, kui ma jõudsin temani.
Seal oli tüdruk kellel olid lühikesed pruunis juuksed ja kuulas oma muusikat. Ilmselt selle pärast ta oma pead noogutasgi. Kuid siiski. Mida ta sellisel ajal siin teeb? Kui ta mind nägi hüppas ta väheke ehmatusest ja vaatas mulle silma. Tal olid ilusad sinised silmad, kus oli väheke ka halli.

"Tere" ta ütles seda pisut väriseva häälega. Pole ime kah, kui ilmub välja mingi poiss ei kuskilt.
"Tere, vabandust kui ma sind ehmatasin..". Ta naeratas selle peale väheke, kuid ma siiski nägin, et ta oli pisut ehmunud.
"Ei sugugi mitte," ta otsis õigeid sõnu "ma lihtsalt.. ma tavaliselt teen oma õhtuseid jalutus käike ja ma lihtsalt sattusin siia kuidagi," ma nägin, et ta oli suht närvis "kuulan muusikat ja.." ta kadus jälle oma sõnade sisse ära.
"Ära muretse. Ega ma migni politsei pole. Sa ei pea ütlema, miks sa siin oled" ma naeratasin väheke lootes, et ta tunneb end mugavamalt. Ta punastas ja vaatas mujale.
Ma jäin taevast vaatama. "Ma just nägin langevat tähte.". "Sa võiksid soovida midagi." ta ütles seda peaegu sosistades. Ma mõtlesin väheke ja tegin soovi "Tehtud" ütlesin samal ajal tema poole vaadates.
"Mis sa siis soovisid?" ta vaatas ka minu poole. "Ma ei saa seda sulle öelda. See mudiu ei lähe ju täide, mida ma väga tahaks."
Ta naeratas ja vaatas oma kella "Oh issand" ta peaegu karjus ja see kord ma peaegu, et hüppasin suurest ehmatusest. "Peaegu on kesköö ja homme algab kool. ma pole kunagi oma õhtust jalutus käiku venitanud 3 tunnini."
Ta tõusis püsti ja paanitses umbes nagu ta sureks kohe ära. Ma püütsin teda rahustada "Rahune. Kõik saab korda. See pole umbes, et sa sured nüüd ära, kui sa esimesel kooli päeval sisse magad"
"Sa ei aita palju," ta hakkas hoopis rohkem paanitsema "ma.. ma pean nüüd minema. Ma väga vaban-". Ma ei tahtnud et ta vabandaks.
"Pole midagi sa ei pea vabandama. See pole mingi, et me teame üksteist juba ammusest ajast. Me just kohtusime ja arvatavasti mitte kunagi jälle" Me mõlemad naeratasime ja ta jooksis siis minema.
Ma istusin pingile "arvatavasti enam mitte kunagi" ma ütlesin seda endale madala häälega.

Kui ma koju tagasi jõudsin olid kõik tuled kustutatud. Arvatavasti kõik magasid juba. Ma otsustasin seda sama ka ise teha. Järgmine hommik on esimene päev kooli. Ma polnud ültse põnevil ega oddanud seda päeva. Ma olen kindel, et see kavatseb tulla nagu iga aasta. Mõned uued õpilased võib-olla isegi mõned uued õpetaja ja siis me hakkame jälle pihta õppimine ja õppimine.

Ma käin 10. klassis nüüd. Mul on ainult üks sõber koolis ja ta on mulle väga hea sõber. Ta nimi on Frank ja ta käib 8. klassis. Ta käib selles koolis kolmandat aastat. Ta on pärit New Jerseyst.

Nii siis. Sell hommikul ma ärkasin üles. Nagu alati. Sõin mida mu ema tegi. nagu alati. Ja läksin kooli. Nagu alati.

Franki vaate nurk

Ma istusin klassis üksinda. Mul polnud pinginaabrit. See oli ka põhjus, miks ma pidevalt tukkuma jäin tundide ajal.
Kui õetaja sisse tuli olin ma üllatunud et meil on uus õpilane. See oli tüdruk umbes minu pikkune. Ma pole kuigi pikk. Ja mind kutsutakse vahepeal ka lühikeseks.
Õpetaja rääkis millestgi aga am ei pööranud sellele tähelepanu.
"Sa võid istuda Franki kõrvale seal," ta suunas käega minu poole ja ma vaatasin, mis toimub. Ma olin pisut segaduses. See tüdruk tuli minu juurde ja istus mu kõrvale.
"Tere" ütles ta vaikselt umbes nagu ta kardaks mind.
"Tere" ma ütlesin vastu ja pärast seda me ei rääkind enam. Kui tund lõppes kutsus õpetaja mind ja ma läksin tema juurde. "Sa võiksid meie uuele õpilasele ringi näidata, kes on juhtumisi sinu pingi naaber," ta seisis õpetaja kõrval nagu tubli tüdruk "kas see kõlbab sulle?"
"Jah muidugi" ütlesin naeratades ja me läksime klassist välja. Me ei kõndinud palju kui ma kuulsin oma nime.
"Frank?"
Ma pöörasin ümber ja ma nägin Robertit.
"Tsau" ma küll ütlesin seda talle aga tundub, et ta vist ei kuulnud.
Robert ja see tüdruk mõlemad vaataisd üksteist nagu oleksid näinud kummitust.

Roberti vaate nurk

Kui ma kõndisin kooli peal ringi ma nägin Franki... Koos tüdrukuga? Kes tundus väga tuttav olevat.
"Frank?" ma kutsusin teda ja läksin lähemale. Nad mõlemad pöörasid end ümber ja siis ma nägin. Frank oli koos tüdrukuga, keda ma eile nägin. Kas mu soov täitus?
Me vaatasime üksteist suurte silmadega. Frank ütles midagi, aga ma ei kuulnud.
"Kas sa oled...?" ta küsis ja hakkas ka naeratama
"Ma arvan küll, jah" ma naerataisn kah.
"Oot oot... Te teate üksteist?" Frank oli šokkis ja me naersime.
"Ei. Me lihstalt nägime eile üksteist." ma selgitasin talle.
"Ahso. Nii, et see tähendab, et sa aitad mul talle ümbrust tutvustada. On mul õigus?" Ta küsis ja tegi oma nii kutsutud kutsu silmi.
"Jah, muidugi" ja me läksime talle ümbrust näitama.
"Hei, mis su nimi oligi?" Frank küsis häbelikult.
"No kuule ta on su klassikaaslane ja isegi pinginaaber ja sa ei tea ta nime?" ma ei suutnud tagais hoida ja naerda ainult selle peale.
"Hei sa ju tead mind. Ma magan peaegu igas tunnis. Ma ei kuule sõnakestgi, mida õpetaja ütleb!" Frank punastas ja karjus mu peale.
"Poisid, poisid, rahunege maha. See pole suur asi. Mu nimi on Maria ja.. ongi kõik" ta naeratas.
"Te kaks pidite ju mulle ringi näitama." ta ütles seda tõsise näoga ja siis naeratas.
"Jah muidugi." ma ütlesin seda Frankiga samal ajal ja ta hakkas itsitama selle peale.

Me tegelt ei näidanud talle eriti ümbrust. Me rohkem rääkisime. Terve kooli päev möödus nimodi. Pärast tundi me saime kokku ja rääkisime terve vahetunni ja läksime klassi tagasi.

Nooo... mis te arvate on mõtet jätkata?

YAAAAY!
Panidki üles.
Tubli !
Pildid paned ka siia äkki ? (A)
Iiigastahes, ruttu uut .
Homme saab sind koolis piinama hakata . ;D

Edasiiii ! ;p

Tänu mõnele õelale inimesele lisan ma selle täna üles.

Chapter 2


Kui kool läbi sai läksin ma oma kappi juurde mõndasi asju ära panema.
"Hey ,Robert" ma kuulsin keegi hüüdis mu nime.
Ma panin oma kappi kinni ja selle taga seisis Franks.
"Tsau," ma naeratasin ja vaatasin ringi "üksi?"
"Jah. Ta pidi koju minema ruttu. Ma ei hakkand küsima" ma võtsin oma kotti maast ja me jalutasime koolist välja.
"Mis sa siis täna teed peale kooli?" Frank küsis suure irvitusega.
"Ma arvan, et midagi.." kehitasin õlgu.
"Väga hea. Tead, et mu vanemad pole kodus ja ma sain endale uue mängu. Tahad tulla?" ta peagu hüppas suurest erutusest.
"Jah muidugi," ma naeratasin "aga enne ma tahan kodunt läbi käia ja oma asjad ära panna."
"Jah ja siis käime kommipoest kah läbi" nüüd ta juba hüppas.
"Kas sa mitte ei arva, et sul juba on liiga palju energiat?" ma naersin väheke.
"Muidugi mitte!"

Me läksime minu poole ja veetsime veidi aega seal, kuna mu ema tegi süüa ja ta sundis meid seda sööma. Isegi siis, kui meil polnud tõesti kõhud tühjad.
Pärast seda me ikka läksime kommi poodi.
"Mis sa arvad, mis Maria praegu teeb?" Ta küsis auto tee poole vaadates.
"Ma ei tea..."
Kui me jõudsime kommi poodi ostis ta väga palju skittelseid ja mõned pulgakommid ja me hakkasime tema poole minema.
"Tahad?" ta pani mulle pulgakommi nina alla.
"Ei tänan.." ma lükasin ta käe ära.
"Awww..." ta tegi oma kurba nägu ja hakkas skittelseid sööma.
"Hei, kas see on tema?" ta küsis täis suuga ja torkas mind.
"Huh?" ma vaatasin meie ette ja see tõesi oli Maria.
"Jep see on tema. Hei, Maria!" Ma lehvitasin tema poole ja ta nägi meid kah.
"Tsau." ta ütles tagasi ja naeratas.
"Kuhu sa lähed?" Frank küsis seda väga kiirelt ja tal oli suu kah veel täis ning Marial võttis väheke aega tast aru saada.
"Aa.. erm.. mu õel on homme sünnipäev ja mul on natuke komme tarvis."
"Oh äge. Me tuleme sinuga." Frank karjus ja tal lendas väheke komme suust välja.
"Okei," ta itsitas ja me hakkasime sinna tagasi kõndima.
"Tahad?" Frank küsis ja toppis oma pulgakommi talle nina alla.
"Ei aitäh" ta eitas pead.
"Awww" ta tegi oma kurba nägu jälle.
"Olgu, olgu." ta naeratas ja võttis pulgakommi. Franki naeratus oli kõrvuni.
Kui me poodi jõudsime ostis ta väga palju komme. Ma olen kindel, et igat sorti.
Pärast teda ostis Frank veel skittelseid ja me hakkasime välja jalutama.
"Ootake!" Maria ütles valjult.
"Mis nüüd?" ma küsisin.
"Üks sort on puudu."ta läks tagasi kassa juurde.
"Ole nüüd sul on nii palju neid." ma ütleisn ohates.
"Jah aga mitte mu õe lemmikuid." ta ostis need ära ja me läksime välja.
Lõpuks ometi.
"Kui vana su õde siis on?" ma küsisin.
"Ta saab homme kuueseks."
"Wow nii noor" Frank alustas juba jälle oma skittelsite söömist.
"Jah ta on väga tüütu kah."
"Just nagu mõni siin." Ma vaatasin Franki otsa, kes sõi skittelseid ja ei kuulnud, mis ma just ütlesin. Maria hakkas itsitama.
"Huh?.. Mis siin nii naljakat on?" Ta küsis ja ma hakkasin tema üle naerma.

Me jõudsime ta maja ette.
"Sa elad siin?" Frank küsis üllatunult.
"Jah.." tal oli segaduses nägu. Ta ei saaud aru, miks Frank nii üllatunud oli selle pärast.
"Äge ma elan paar maja siit eemal." Franki naeratus oli jälle kõrvuni.
"Oh äge," ta naeratas "Eks näeme siis homme." ta lehvitas.
"Jah muidugi." ütlesin ma ning mina ja frank lehvitaisme vastu ja liikusime nüüd Franki poole.

Kui me sinna jõudsime hiilis Frank algul majja sisse ja vaatas ringi ega kedagi pole kodus. Ma sulgesin ukse ja ta tuli köögist välja.
"Kedagi pole siin," ta ütles ja jooksis ülesse. Ma läksin talle järgi. Ta just kui lõi ukse pärani lahti ja jooksis kohe oma videomängude juurde. Ma astusin sisse ja vaataisn väheke ringi. Tal oli oma toas televiisor ja playstation. Oli alles õnnega koos poiss.
"Näe." ta viskas mulle mängu "pane see käima ma lähen otsin midagi juua."
Ma panin CD mängima ja istusin maha. Ta tuba oli väga segamini. Just nagu minul. Ta tuli tagasi suure Spraidi pudeliga.
"Niih," ta võtis enda koha sisse ja tegi midagi settingutes ja avas teise pakki skittelseid "Ma olen valmis!"
"Jep ma ka" ja me alustasime mängimist. See oli kaklusmäng ja me mängisime seda väga kaua. Me läksime väga hulluks, kui midagi paha juhtus. Me ropendaisme väga palju. Pärast kaklusmängu me mängisime ralli mängu. Kell oli juba märkamatult 9 õhtul. Ma tuntsin midagi vibreeris mu taskus. Ma võtsin oma telefoni vastu.
"Jah?" ma ei teadnud, kes see oli.
"Kallis, kus sa oled?" See oli mu ema. Kurat.
"Ma olen Franki pool." Ma näitasin Frankile et ta paneks mängu pausile.
"Sa ikka tead, mis kell on? Kas sa oled söönud midagi ja ma olen kindel, et sul on õppimata." ma ohkasin oma ema tigedale häälele.
"Ja, ja ma saan aru. Ma tulen kohe koju. Tsau." Ma ütlesin seda tüdind häälega.
"Head aega, Kallis." ta ütles seda nüüd rahuliku tooniga.
Ma panin oma mobiili tagasi taskusse.
"No tsau. Ma pean nüüd minema" ma hakkasin ta toast välja minema.
"Hei." ma pööraisn, kui ta karjus ja ta viskas mulle pakki skittelseid, mille ma kinni püütsin ja ta tegi oma kätega naug tulistaks püstolist.
"Ma tean et sa tahad neid." ta irvitas.
"Jah muidugi," ma naeratasin ja läksin siis alla korrusele. Panin oma jalanõud jalga ja jakki peale.
"Tsau." ma karjusin talle ja ta karjus sama vastu.
Ma läksin õue ja jalutasin kodu poole.
Ma ei jalutanud kaua, kui ma nägin Mariat oma koera jalutamas.
"Tsau" ma hõikasin talle ja ta vaatas minu poole.
Me jõudsime üksteisele lähestikku ja jäime seisma.
"Sinu koer?" ma küsisin. Milline tobe küsimus.
"Jah." Ta naeratas ja tõmbas oma koera tagasi, et see paigal püsiks.
"Armas. Aga mulle meeldivad kassid rohkem." Ma vaatasin samalajal ta koera.
"Mulle meeldivad koerad rohkem." ta ütles ja püüdis oma koera tagasi tõmmata, aga koer oli see hetk liiga tugev, et ta tõmbas end kõvasti ning sai vabaks. Maria hakkas kukkuma, aga ma püütsin ta kinni. Me seisime nii sekkundi.
"Aitäh" ta ütles ja punastas, ikka olles mu kätte vahel.
"Jah muidugi, aga su koer jookseb minema."
Ma tegelt ei tahtnud seda öelda ja temast lahti lasta, aga see hakkas tunduma pisut imelik juba.
"Ah muidugi. Mu koer." me mõlemad hakkasime ta koerale järgi jooksma, aga ma sain ta koera rihmast ennem kinni.
"Aitäh." ta hingeldas väheke.
"Sul on päris kiire koer." Ma antsin talle koera rihma. Meie käed puutusid kokku, kui ta selle vastu võttis. Tal on väga soojad käed.
"Aitäh." Ta ütles veel kord ja naeratas.
"Oled kindel, et suga kõik korda saab?" Ma ei tahtnud, et see uuesti korduks.
"Jah muidugi." ta ikka veel naeratas.
"Homme näeme siis." ma lehvitasin ja hakkasin vaikselt ära minema.
"Olgu" ta läks oma rada edasi.
Kui ma kodu poole kõndisin vaatasin oma kätt, mida ta katsus. Tal olid tõesti pehmed ja soojad käed.

Kui ma koju jõudsin vaatas ema telekat.
"Toit on juba jahtunud." ta ütles pisult vihase tooniga.
"Ma pole näljane." ma valetaisn.
"Sa pead sööma, Kallis. Ma kutsun kui toit on jälle soe." ta tõusis püsti ja läks kööki.
"Aitäh, ema." ma läksin üles oma tuppa ja hakkaisn õppima. Ma eriti ei õppinud. Ma mõtlesin selle juhtumile, mis oli paar minutit tagasi. Ma tahaks, et see juhtuks uuesti.

No kommige. Ma armastan komentaare ja need panevad mind kiiremini uuendama

Oh issand. :)
Maria...
See käte värk...
Ajasid nutma mu, noh!
See mulle... täpipealt-täpipealt NIIVÕRD tuttav. Ja pehmed käed... täpselt nii, nagu mina seda kirjeldaksin... =)
Oi, peksa saad siis, kui kooli tulen.
Oehjah.
UUT!

Aitäh kommentaaride eest ja uskumatu, et see nii kaasa tõmbas mõnda. :)

Ja ma tunnistan isegi, et jah grammatika on mul suht nõrk külg ja ma ei oska seda hästi. Kuid ma proovin anda endast parima!

"Ei aitäh" ta eitas pead- veits naljakas oli Ja kirjavigu & slängi & sõnakordusi suht palju, äkki saad enne üles panemist lasta kellelgi üle vaadata? Sest mõte on ju iseenesest hea

Kui aus olla siis mul on see inglise keeles kah, mida ma panen üles ja seda kontrollib mul sõbranna ja ma kirjutan tavaliselt pärast ta parandust ümber, aga see kord ma tõlkisin otse enda kirjast. Nii et näha on, et mul pole annet kirjutamiseks