his death doesn't change anything ( osa Vll)

hey, proovin ka siis midagi:) lugege , kommmige ja öelge kas teen edasi või ei:) tänud ette

1 osa.
ma pean leidma sõrmuse....kuid mul pole raha. Mida ma siis ometi tegema peaksin. On veel üks võimalus. ma ei usu et see õnnestub. Jalutan suurtest väravatest sisse ja kõnnin mööda valget kiviteed. Uhke mõisa paistab eemalt. Jalutan suure raud ukseni ning koputan. Uksele ilmub juba peast kiilaks jäänud vanamees.
Tere. Kas te soovite midagi? Küsib ta viisakalt. Noogutan ning ta naeratab kergelt.
Mida? Küsib ta lahkemalt kui enne.
Ma sooviks kohtuda ken sibulaga. Kui võib?
Oodake palun siin. Vastatakse mulle.
Seisan hetkel seal ja siis kutsutakse mind sisse. Astun suurde saali. Mult võetakse mu vihmavari ning mantel ning juhatatakse teed. Sammun kabineti ukse juurde ning ei tea mida teha. Tuleb ülemteener ja astub sisse. Ta viipab et minagi siseneks. Sisenen ja uksest mu taga väljub ülemteener. Jalutan suure laua juurde kus istub ken. Ta on lihasem kui varem ning ta kannab oma küljel püssi. Ta vaatab hetk minu poole ning paneb siis raamatu mida ta luges kinni. Ta pilk kinnitub mulle.
Noh? Küsib ta põlatud toonil.
Ma tulin et raha laenata. Vuristan vaikselt.
Ta kulm tõusis ning ta tekitas oma näole naeratuse. Milleks? Küsib ta jälle sama tooniga.
Ma tahan natalile sõrmust osta..aga mul pole niipalju raha. Ütlen ma juba veidi julgemalt.
Ta vaatab mind piinatud ilmel ning ütleb siis pikalt: okkei.
Ta tõuseb ning läheb seifi juurde. Ta pilk vilksatab minu ja seifi vahelt. Ta ütleb vihaselt: korralik inimene keeraks selja.
Keeran ja kuulen kuidas luuk nagiseb kui seda avatakse. Palju? Küsib ta
ütlen vaikselt. 12 490 krooni.
Ta lõkerdab naerda ja kuulen juba samme endani. Keeran ning vahin vastamisi üsna kena mehega või poisiga kes on just meheks saanud. Ta hallid silmad puurivad mind. Ta ulatab paki mille ma vastu võtan kuid ta sõrmed ei lase seda lahti kui ma proovin seda võtta.
5% ütleb ta tõsiselt.
Noogutan...
ta laseb pakil põrandale kukkuda. Kummardun ,et seda ülesse krahmata. Ta astub mu käele. Ta pilk minul on põletav. „kus ta on?“ kuulen sosinat oma peakohal. „kes?“ küsin talt. „sa TEAD küll kes?“ ägestub ta. Ta on hirmuäratav! Ta lihased pingulduvad ja ta hingetõmbed suurenevad. Ta on vihane. Miks? Kohkunult vastan talle: „ta on hotellis.“ ta heidab hooletu, kuid tänuliku pilgu mulle ja tormab uksest välja. Kas ma peaksin ka minema?

Poen oma valgete linade vahelt välja ja lipsan kapi juurde, kus asub hetkel mu kott. Tõmban lohvaka särgi selga ja teksad jalga. Hooletult seon ka juuksed krunni. Tõmban veel kapis natuke liiga suure pusa ja panen ka sokid jalga. Heidan viimase pilgu peeglile. „kõlbab küll..“ podisen endale ja kõnnin koridori. Haaran laualt kaasa uksekaardi ja rahakoti. Tõmban ketsid jalga ja avan ukse. Ehmatades kukub mu käest rahakott ja selle sisu katab kogu põranda. Ken heidab mulle kalgi pilgu. Hakkan põrandalt rahakoti sisu põrandalt kokku kraapima. Ken kükitab mu ette. „lilian..“ sosistab ta pehmel häälel. Vaatan ta puurivatesse hallikatesse silmadesse. „ kuidas sa mu leidsid?“ nõuan talt vastust. Ta maigutab suud. Su (ütleb seda erilise vastikusega) kallim tuli minu juurde.
Noogutan ja tõusen koos asjadega. Komberdan tuppa ja viskan need lauale. Ka ken tõuseb ja seisab kui külmunult seal. „miks sa seda teed mulle?“ ta hääl väljendab valu. Raputan pead tugevalt. „kas ma pean sulle meenutama mis juhtus?“ ta käsi tõuseb järsku. Mu kulm tõmbub kipra. Ta langetab käe sama kiirelt, kui ta selle ka tõstis. „ ei..“ vastab ta. Keeran seljaga tema poole ja vaatan aknast välja. Kuulen sammude lähenemist mulle ja seejärel uksepauku. „kõik pole kadunud..“ sosistab ta. Järjekordselt raputan oma pead. „minu jaoks on..“ pööran end ja näen kui abitult ta seisab laua juures. „tema surm ei muuda midagi!“ ütleb ta pahaselt.

Nimed algavad suuretähega.
Ja ausalt öeldes ei saanud ma üldse mitte midagi aru.. xD

nende suurte esitähtega on mul jama jh, nimelt arvuti eii liba millegi pärast nimesid suure tähega kirjutada , ma olen erinevalt proovinud kuid isa ütles ka et asi on selles vanas arvutis mis mul praegu on, varsti saab uue siis kindlasti kirjutan suure tähega:)
kindlasti loe ka järgmist saad paremini aru:)

ikka kriitikat ja komme:)
on soovitusi:??:)

2 osa

Surun silmad kinni ja minu silme eest käivad läbi kurvad pildid. „ muudab...see muudab kõike..!“ ta lööb rusikaga vastu lauda, ise veidi naerdes. „ sa oled ikka sama võimatu, lilian.“ mu silmad avanevad ja ma saan pahaseks. „ ja sina ikka sama vägivaldne...“ ken muigab ja astub mulle sammu lähemale. Tema üks samm võrdub poole toa pikkusega. Ta tuleb veelgi lähemale ja haarab mu näo enda käte vahele. „ sa oled ikka sama väike..“ ütleb ta itsitades ja mu nägu kõvasti oma pihkude vahel hoides. „ ja sina sama võimatu..“ lausun rabeledes. „ei ma ei lase sind enam lahti.“ lausub ta ikka muiates. Astun talle meelega varbale ja ta käed eemalduvad. Ka mu tugi (mis olid enne ta käed) kaob. Lendan põrandale. Vaatan solvunult keni poole. Ken kummardub mind üles aitama kuid ma nähvan talle: „ ära, sa tegid juba piisavalt.“ jh, ta tegi piisavalt. Mul jäi paar sentimeetrit voodi servast kukkumisel puudu. Ajan end püsti ja ken vaatab mind tunnustavalt. Ta astub ukse poole ja midai mu sees keerdub. Ta tuli, oli ja nüüd peab minema, kuid millegi pärast ma ei taha. Haaran raha ja kaardi laualt ning ruttan talle järele. Ta heidab mulle veel ühe kalgi pilgu kuid see mind ei heiduta. Küll mina tean ta pilke. Mina tunnen teda veel kõige paremini...

„millist te soovite?!“ hõikab müüa juba mitmendat korda. Võpatan end mõtetest välja. See palun. Näitan sõrmega hõbedase sõrmuse poole, millel on sinine kivike, nagu võrk katab seda metall.
Müüa õngitseb sõrmuse vitriinist välja ja asetab väikesesse musta karbikesse. Musta karbi aga omakorda asetab suurema papist karbi sisse. Ta ulatab karbi mulle ning ma ulatan talle raha. ta loeb raha üle ning noogutab. Tänan ning astun poest komberdades välja. Järgmine sihtpunkt: hotell! Vaatan hoolikalt tänavasilte et mitte ära eksida. Linn on nimelt hiiglaslik ja kui siin ära eksida, olen ma ilmselt omadega metsas. Jõuan vajalikule tänavanurgale ja astun fuajeesse. Registratuuris istuv naine tervitab mind südamliku lahkusega. Töötaks igal pool sellised naised! Suundun liftide juurde ja vajutan noolega ülespoole nuppu. Läbiklaasseina on näha kuidas lift aeglaselt alla liigub. Seal on nii mõnigi inimene. Käib tilin ning uksed avanevad. Sealt vaatab mulle vastu ei keegi muu kui lilian. Ja ken...mida ta siin teeb? Lilian naeratab oma imelist naeratust mind märgates. Ken trügib temast mööda ja rutakalt noogutab mulle. Lilian seisab kui kuju liftis. Liftuksed sulgevad vaikselt. Mul pole aimugi miks ma lifti ei läinud. Midagi ütles mulle et ma ei läheks. Paari sekundi vältel juhtub nii mõnigi asi. Esiteks hakkab jalgepind mu all värisema. Märkan sama igalpool mu ümber. Keegi hõikab (mulle kuuldub häguselt) : „varjuge!“ veel suurem jõnksatus mu all kukutab mu pikali. Teiseks juhtub midagi mida ma kartsin nii jubedalt. Krigin mis kuuldub liftide asukohalt ja seesama lift kuhu lilian oli paari sekundi eest jäänud lendab sädemeid pildudes ja kiiresti alla.. värin on nii tugev et mu keha ei suuda püsti seista. Mõtetu katse järel ja mööbli eest põigates rooman lifti poole. Valgus mis sealt tuleb paneb mu silmi kissitama ja vett jooksma. Ka tugev pahvatuse laine jõuab minuni. See paiskab mu kaugele ja valusalt vastu seina. Vajun lõdvalt maha...
silmi avades pole ma enam seal kus enne. Olen kanderaamil ja eemal silman tilgutit. Inimesi trügib edasi-tagasi igal pool. Piisad hakkavad vastu mu nägu trummeldama- tähendab et ma olen väljas. Proovin pöörata kuid tugev valu lööb mu õlga, mis (nüüd avastades) on sidemeis. Silman eemal ka teisi kanderaame kus on inimesed peal. Nii mõnelgi neist on põletushaavad ja lihtsalt haavad. Jooksutan mõttes juhtunud läbi ja kui ma jõuan lõpu poole, võpatan tugevalt. Kus on lilian? Kas ta sai viga? Kus ta on? Tõusen valudes kanderaamilt püsti. Jälle on kaugelt sireene kosta ning inimeste jooksmist arvestades on tõeline paanika linnas. Trügides ja valust oiates leian hotelliukse jäänused. Ronin lindi alt mis seda piirab läbi ja lipsan keelava politseiniku käe alt. Ronin ruttu üle jäänuste ja kuulen kuidas see sama politseinik mind hüüab. Jooksen edasi, aeg ajalt komistades. Seinad on tahmased ja tuhmunud. Põrandal vedeleb palju asju. Ja siis näen ma eemalt suurt musta äärega auku mis kuulus enne liftitunnelile. Koperdades jooksen sinna ning lihtsalt karjun liliani nime. Ma tean et teda pole seal, kuid mu keha toimib instinktiivselt. Nii mõnigi päästetöötaja läheduses tuleb mind kinni võtma kui ma auku hakkan hüppama. Nad hoiavad tugevalt mu kätest ja proovivad mind rahustada. Nad pakuvad mulle vett ja ma tunnen kui kuiv mu kurk tegelikult on. „lilian..“ sosistan pärast joomist. Noor naispäästetöötaja vaatab mulle kurvalt otsa. „me leidsime ühe naise...põlenud jäänused alt korruselt...em..kas sel lilianil olid pruunid juuksed?“ kurbus sööbib veel rohkem mulle pähe..“ jahh“ hüüan nutu äärel. Ta on läinud.. vajun mustale põrandale istuli.

Niisiis. Sellest osast sain ma midagi aru, aga kõike asju ma kokku veel ikka ei viinud. (Võibolla ei pidanudki viima)
Igatahes olid paljudest kohtadest komad puudu. Ja ka lõigud oleksid võinud olla.
Ja kas liftiuksed olid lahti, et see minategelane seda kõike pealt nägi? See kõik jäi mulle veidikene segaseks.
Aga nii palju, kui ma aru sain, mulle meeldis. :)
uut!

komad- tean, ma lihtsalt olen selline unustaja :) liftiuksed- ei, need polnud lahti lihtsalt mina tegelane arvas sedasi...ohh, seda on raske seletada ;/ aga teen täna uue:)

Esiteks on seda juttu tõesti palju kergem lugeda kui siin oleks selgesti eristatavad lõigud. Peale selle sa vist muutsid minategelast .Oleks tore see osa ette kirjutada sest muidu inimene lihtsalt loeb ja loeb ja mitte sittagi aru ei saa. Kirjavahemärgid olid põhimõtteliselt olematud. Alles esimese osa viimases lõigus hakkasid otsekõne ka korralikult märgistama ja see ei olnud stiililiselt õige. Täielik krahh oli. Jutt tuleks peale kirjapanemist ka korralikult üle vaadata. Sul oli paar häirivat käände ja tähendusviga näiteks sai lihaselisest lihases mis võib teha heas füüsilises vormis kutist mitte just nii heas füüsilises vormis kuti. Vahepeal oli tegu nagu mingisuguse näidendiga et sa olid otsekõne keskele sulgudes hääletooni pannud. Seda tehakse peale koma ja ülakomasid otsekõne lõpus või selle ees. Keskele toppimiseks on vajalikud kirjavahemärgid mis ei ole sulud.

Nii. See asi sai selgeks räägitud.

Üldiselt oli jutu sisu väga hea. Nii palju kui ma aru sain, või ei saanud. See minategelase muutmine ilma teavitamiseta ei ole teretulnud, üldse mitte.

Mind jäi huvitama, mis selle surmaga on või kes, mis, kus. Eks aeg annab arutust, kuid annaks juba praegu selgemalt väljendada.

Ühesõnaga, jutu sisu on hea, teostus jätab soovida.

Ootan uut.

Ja kui klaviatuur on jama... jah, need nimed saab siis andestada, kuigi mõnes kohas ma täheldasin suure tähega ka.

Kõige rohkem häiris ikka see otsekõne värk... Kui sa ei tea, kuidas märgistamine käib, võid ju küsida. :) Saan/me aidata. (Nii tehniliselt kui ka grammatiliselt.)

EDIT. Miks pealkiri inglise keeles on?

Sattusin hoogu. xD
A viimasel ajal käivad need ka ajudele.... (A) *mõtleb, et ega ta ise pole pannud* Vist mitte.
Vaatame kasvõi Looret. Väga mõnus on lugeda juttu, millel on kena eestikeelne pealkiri: hüsteeriline võileib pasteediga, hoopis teine asi on lugeda why me'd. Miks mina?/Why me? Eesti keel on ilus keel.

Feil.

ohsa poiss, kui palju olete te jõudnud paari tunniga kommida...igatahes ma juba parandan end:) teie ja enda rõõmuks...uus tuleb kohekohe ja luge ikka edasi:) tänan ka kriitika eest ja muide mul alguses oligi eestikeelne pealkiri: tema surm ei muuda midagi;)

uus .)


RICHARD e RICK
Mida ma nüüd endaga peale hakkan? Mu taskust kukub midagi... kõlks...kõlks...kõlks..teeb see põrandat puudutades häält. Silman silmad märjad eset mis põrandale langes. see on sõrmus..kuid mitte minu ostetud. See on punase rubiiniga ning kullast. Krahman selle kätte. Ma silmitsen seda pinksalt, justkui oodates et midagi juhtub. Mu sõrmed mudivad selle kaunistatud äärt ning järsult avaneb punane rubiin. See läheb pooleks ja kukub ka pisike kiri välja. Mis see on? Haaran oma katkiste kätega kirjakese mis on volditud imepisikeseks. Harutan selle värisedes lahti ja üllatun kui mulle tuttav pisike must kiri vastu vaatab.
Ära muretse ta on minuga ja ta jääb ka.
Seisab seal. „Ken!!!!“

LILIAN

„kuidas sa seda tegid, ahh? Ta ainult mühatab ja lukustab autouksed. „ ja miks sa seda praegu tegid?“ ma olen ärritunud. Auto sõidab mürisedes mulle teadmatus suunas. „ palun vasta..“
ütlen ma juba pehmemal häälel. Ta tõmbab käega üle näo ja ohkab. „ lilian, ma just röövisin su...ma jätsin TALLE kirja et sa oled elus ja et sa oled minuga, pluss ma jätsin talle veel raha..“ mu suu vajub hetkeks ammuli ja siis hakkan ma kõvasti jalgu vastu auto põrandat, mu käed löövad kõvasti vastu armatuuri, ma kriiskan: „ sa tegid mida?! Jobu..huligaan...LASE MIND KOHE VÄLJA, K.O.H.E!“ ta muigab ning surub käed tugevamalt rooli ümber. „ma ei saa seda teha, ma armastan sind LIIGA palju.“ ütleb ta kui rahu ise. „ kuidas saad sa nii rahulik olla ah?!“ kriiskan ma jälle. Ta pidurdab ning juhib auto tee äärde. „ sest ma tean et sinagi armastad mind veel. Ma tean et sa ei annaks mind üles, sa võid minna.“ ta klõpsatab autouksed lahti ning ma avan kiiruga autoukse, hüppan autost välja ning näitan talle enne autoukse uuesti kinni löömist keskmist sõrme. Kuulen ainult kummide vilinat ning juba tuiskabki auto tagasi tundmatule kiirteele. Niisiis nüüd ma siin seisan, tundmatus kohas, metsa veerel ning teadmata kuhu poole jääb mu hotell. „ kurat!“ vannun. Istun sinna maha ja panen pea põlvedele. Kuidas saab ta nii teha mulle? Ta röövis mu...jobu.. ausalt öeldes sooviks ma praegu tema autos olla, kuid ma solvasin teda väga.. vaikselt uinun ma seal tee ääres olles ise pisarates.

Mu silmi pimestavad autotuled mis minust mõne meetri kaugusel ainult on. Kuuldub tuttav hääl: „ tuled sisse või ei?!“ pööritan silmi ning ronin autosse, sooja. Ken heidab mulle upsaka pilgu. „okkei, sinu võit!" pööritan ma silmi ja tõmban end istmel kägarasse.

Mm... mulle meeldib see jutt. Siis meeldib veel eriti kui Lilian ja Ken kokku jäävad. Endiselt oli natukene vigu, kuid mulle meeldib, et otsekõne on nüüd märgistatud. Lugemine läks palju libedamalt.

Tore, et nii kiiresti uusi osi tuleb. :) Kuigi viimane oli lühike.

Aga vahet pole.

Mulle meeldis.

Ma ei tea, mis selles sisus mind nii köidab...

Ja mul on hea meel, et kriitika sind nähtavasti ei morjendanud.

Btw, pane järgmine kord oma kommentaarid teistele + jutt ühte postitusse. Vähemalt siis kui sa need 3minutiliste vahedega paned. Selleks saab "edit" nuppu kasutada.

ma isegi ei tea kust mul selline mõte tuli kuid see hakkas mind hullult köitma ja siin ma olen:) sa pole ainuke;) viimane jh lühike sest mul pole eriti aega (võistlused ja homme eestist ära) kuid reisil kirjutan edasi kuis jäksan.
ja tänan soovituse eest :)

Ma ei saa üldse mitte midagi aru.. xD
Mõned vead leidsin ka.. ;D
aga noh, uut siis!

ma tean..mul endalgi probleeme selle arusaamisega:) xd

kallid lugejad(kui nii võib öelda) tahaksin teada paljud seda juttu loevad?! ma lihtsalt tahan teada kas on mõtet jätkata:)

Mina loen.
Ära pooleli küll jäta!!

Loen. Ja loen nii kaua kuni asi köidab. Ja kuni osad tulevad normaalsete vahedega. Kui ma jutu jõuan ära unustada, siis on ta unustatud.

Ja ürita võtta krijutamist kui tegevust iseendale, mitte teistele.

SUURIMAD TÄNUD TEILE MÕLEMALE, ausalt... te ei tea praegu mida te tegite, kuid ma ütlen: see on rohkem kui väga hea:)!

lühike...:)
***
Ken heidab mulle upsaka pilgu. „okkei, sinu võit!“ pööritan silmi.
Vaikse auto mürina peale tekib ka tasapisi uni. Pimedus tõuseb ning uni muutub aina suuremaks, lõpuks siiski otsustan end magama sättida, mis sest et ma olen autos koos oma röövijaga suundumas tundmatusse.
„ hei, me oleme kohal.“ mahe hääl keni suust ja kerge raputamine äratab mu. Mu silmi pimestab ilmselt just tõusnud päike ning mu keha läbib samas väike külmavärin. Vaikselt astun autost välja. Ken on seljaga minu poole ning jälgib midagi kaugemal. Mu suust kuuldub valju ohe ilu peale mis mu silmade ees on. Me pole enam samas osariigis mis enne. me oleme mägedes ja hetkel platvormil. „ k..kken, kus me oleme?“ küsin ma ikka ilust lummatult. Ta pea vilksatab kuklasse ja naeratab. „ me oleme kaugemal kui sa arvata oskad.“ ta hääl on veidi naerune. Ja ta lumivalged hambad välguvad kui ta hetkeks mu pilgu leiab. Ta tatsab mööda kivirada, metsa poole. Järgnen talle kahtlusega, ise veel vaadet ja loodust imetledes. Komistades ja vahepeal ka kukkudes jooksen ma talle järgi. Varsti hakkab paistma punase plekkkatusega valge maja. Ma on iseenesest väike ,kuid suure terrassiga. Terrassilt tundub, aga avenevat vaade mägedele ja orgudele. Rühin veel viimasest mäest üles ja üks paistabki kätte. Ken ootab mind ukse ees ja viisakalt lubab mul enne siseneda tundmatusse majja. Minu järel tulles ta suleb ukse pauguga. Mu ees laiub väike koridor, koos šokolaadpruuni kapiga, mis võtab peaaegu kogu ruumi koridorist enda alla. Viskan oma tossud nurka ning sammun ebaviisakalt koridori lõppu, kus asub uks. Avan huvitudes ukse. Väike elutuba koos kõigi tarvilike elektrooniliste seadmetega ja mitme suure tugitooliga on hubane. Juba esimesest silmapilgust tundub selle juures mulle midagi veidralt.

sorri selle valepostituse pärast.....vend tegi
et siis 5 osa.
nutige!:)
***

Potsatan ühele tugitoolidest ning selletagajärjel tekib suur tolmupilv minu ümber. Ken, kes seisab ukseavas, naerab oma heledaid hambaid välgutades. Ta hallides silmades on rõõmusäde. See hetgib ja sätendab kui täht, keset halli pupilli. Imelik, et ma märkan nii väikseid asju nii kaugelt. Hetkeks vahime me mõlemad tõtt ja siis tuksatab mu suunurk üles. Ma pole lõpetanud temast hoolimast, lihtsalt olen kõik oma tunded allasurunud ja tundeid teiste vastu peale surunud. Nõme, et ma sellest alles nüüd aru saan. Silme eest käivad läbi mitmed mälestused ja ka põhjus miks ma minema jooksin. Põhjus miks ma põgenesin ja mis on mulle siiamaani oksele ajav. Nagu alati surun mõttet tagasi kindlalt sinna, kus ma neid rohkem ei saa puudutada. Ken loobub ebamugavas asendis seismast ning longib minu kõrval asuvale tugitoolile lähemale. Ta seisatab selle ees ja küsib viisakalt: „ kas te lubate mul istuda?“ turtsatan „ kui ma ei ütleksin kas see takistaks sind?“ ta ainult irvitab ja istub siis minu kõrvale. Ta nägu näib esimest korda mulle kõhklev. „ Lilian, sa tead...et ma armastan sind ikka kiivalt.“ seda teab igaüks. „kuid küsimus on, et kas ka sina mind ikka armastad?“ ta tõuseb heidab mulle mureliku ja osalt lootva pilgu ning kõnnib oma marsisammul uksest välja. Jään talle järele vaatama. Mu pea vajub lootusetut küljele. Loomulikult ma armastan teda! Kuid ma pean otsustama, kas jätan kogu oma uuesti üles ehitatud elu ja astun vastu oma vanematele, kes on niigi kurjad, et ma jäägitult kadusin ja siis veel koos keniga. Tekivad küsimused: kus Rick on? Mida? Jne. Oh, ma vihkan seda...valimist. Ma pean Rickile järgi minema. Ta ilmselt otsib mind nagu hull. Surun oma näo ahastusest vastu oma käsi ning nii mõnigi pisar leotab mu peapesa. Õrnad käed sulguvad mu ümber. Raske on uskuda, et need lihaselised käed on nii hellad. Ken surub mu vastu oma rinda ning lohutavalt silitab mu pronksi pead ja surub oma pehmed huuled vastu mu pead. Olen neid huuli nii kaua igatsenud ja hetkel igatsen neid kõige rohkem, kuid ma igatsen ka ricki omi. Pisarad lõppevad ja ma rabelen häbenedes keni sülest välja. Jooksen nii kiiresti, kui võimalik, uksi eest lahti lüües õue ja sealt jään vaikselt nuuksudes seisma. Mis nüüd? Vaevleb mu peas küsimus.