his death doesn't change anything ( osa Vll)

v osa lisa....

Seisan seal kivistunult ning ohkan. Suvaliselt kõnnin majakese ümber olevasse metsa. Mu jalad kannavad mind edasi ja edasi. Nii väga kaua. Samal ajal voolavad hääletud pisarad mööda mu põski alla ning vaikselt imbuvad, kas mu pruunidesse juustesse või mu helesinisesse pusasse. Kui ilm külmemaks muutub ning pimenema hakkab surun käed risti rinnale,et sooja saada. Mets muutub aina tihedamaks ja tihedamaks. Ma komistan järjest rohkem suurte juurikate otsa. Järjest rohkem võtab väsimus võimust. Seisatan ja vaatan nüüd juba hämaras ringi. Kuulen kellegi hingeldamist lähedalt ning minust käib läbi hirmuvärin. Mis ma ometi mõtlesin, et siia tulin? Tardumusest välja saades hakkan jooksma mööda tuldud teed tagasi. See on mul imekombel enamvähem meeles. Jooks muutub sörgiks kui kuulen oma nime hüüdvat. Peatun ning kuulatan ja uuesti kostub kaugealt minu nimi. Ruttu hakkan meenutades hääle poole jooksma ning oksad takerduvad mulle juustesse kui ma põigeldes läbi metsa jooksen. Pimeduse tõttu jääb mul märkamata suurem, samblaga kaetud oks, mis on veidi kõrgemal mu peast. Joostes, aga ma veidi hüplen ning löön ära oma pea vastu paksu tüve.

jeeei, uus osa.....ahjaaa....võiks nagu kommenteerida kaa....
:) XD

***
Vl

Kõikudes koperdan ma enda meelest hääle poole. Ehmatan, kui käed minust kinni krabavad ja seejärel mu üles tõstavad. Tunnen tuttavat lõhnaõli lõhna ning hingan siis oma peast kinni hoides sügavalt välja ja avan oma suletud silmad. Ja näen uduselt keni mureliku nägu. Ta kätel on veresooned minu kandmisest nähtaval ja ta juuksed on naljakalt sasitud. Mu pea tuikab ikka veel ja uimaselt sulgen silmad.

Tunnen oma käe all lihaseid. Mitte tavalisi, vaid treenitud ja vormikaid. Vaikselt avan oma silmad ning ehmun. Nimelt olen tundmatus voodis ja hoian keni oma kaisus. Mida asja? Äkiliselt hüppan püsti, kuid mu jalad on veel tuimad ja ei kanna, lendan pikali põrandale. Märkan ka, et olen pesuväel. Tõmban voodist kiiresti lina ja mässin enda ümber. Ken kes on minu korraldatud möllu peale ärganud, vaatab mind naerdes. Näitan vihaselt sõrmega tema peale. „sina korraldasid selle!“ ta naeratus venib laiemaks ja ta peab rapub küljelt-küljele. „tead mis..“ ütleb ta muiates. „noo?“ küsin. „sa oled mossitades nii armas.“ pööritan silmi. Ta on ikka jobu. Noh, tegelikult ei ole. Mässin lina endale kindlamalt ümber ja otsin toast enda riideid. Silmanurgast vaatan kuidas Ken lamaskleb voodis ja välgutab naerdes hambaid. Tunnen kuidas ta mind oma pilguga puurib. Vaatan igale poole kuhu julgen vaadata ning siis annan alla. Mu riideid pole mitte kuskil. „räägi välja, kuhu sa mu riided panid?“ vaatan talle pingsalt otsa. Ta suunurk kerkib veidralt ja ta lausub: „ kui sa tahad teada siis tule siia minu kõrvale.“ mu käed ristuvad iseenesest nagu alati kui ma kellegiga vaidlen. Kui ta mu nii öelda kurja pilgu peale ainult naeratab, pean ma alla andma. Miks? Sest esiteks hakkas mul külm ja teiseks ma tahaks juba riidesse saada. istun voodile ja tõmban lina üle enda õlgade, mis on külmast veidi sinised. Ka ken tõuseb istukile.Küsivalt vaatan keni. Ta kaldub minu poole ning sosistab mulle kõrva: „Need on siin...“ ta näitab sõrmega hetkeks oma huultele ja siis surub oma huuled minu omadele, ise võidukalt naeratades ja mind raudsesaardes hoides. Neid huuli igatsesin ma nii kaua ja tema huuled minu omadel tunduvad lihtsalt nii õiged. Ta asetab oma päevitunud käe mu kuklale ta tõmbab mind sellega veelgi lähedamale. Ma ei keeldu, kui ta oma käe mu kinni mässitud pihale asetab, ma lihtsalt ei suuda seda katkestada. Võib olla peaksin oma tunnetele voli andma? Kuid mis saab Rickist, kellest ma ikkagi omamoodi hoolin? Hetkega otsustan käituda oma tunnete järgi. Mis ikka juhtub? Tõmban käed lina seest välja ja haaran nendega kenist. Tõmban teda lähemale ja ma isegi liigun lähemale. Kuigi toas on külm, ei teki mul kananahka,sest ken soojendab mind. Mu keha liibub perfektselt tema keha vastu ning ta põhimõtteliselt naudib seda kõike. Kes ei naudiks? Hetkeks tõmbub ta eemale, et hingata ning meie pilgud kohtuvad. Ta silmades põleb see väike armas tuluke nagu alati. Sellest veidi erutudes lükkan ta õrnalt voodile pikali ja ise liigun ta peale. Surun oma huuled jälle tema omadele ja mu kontroll enda üle kaob. Lükkan käed keni palja ülaselja alla ning ta käed põimuvad ümber minu, hoides mind õrnalt, kuid samas tugevalt vastu teda. Järsku liigub ta käsi mööda mu selga ning mu rinnahoidja kinnitus avatakse. Ta võtab oma huuled minu omadelt ning surub oma huuled erinevatesse kohtadess mu kehal. Tuba tundub äkitselt kuidagi liiga palav ning ma tõmban endalt maha libisenud külma lina meile peale. Lina tundub mu keha vastas nii siidne ja mõnusalt jahe. Kui ken suudleb mind jälle huultele, teeb ta järsu liigutuse ja hetkega asun mina allpool ning tema pealpool. Ta keha minu oma peal pole raske. Ei, sugugi mitte, vaid tema raskus surub ta mõnusalt minu vastu. Ma surun oma huuled veel tugevamalt tema omadele ja ta nohiseb mõnust.

KAS KEEGI ÜLDSE LOEB...??!! ma olen masendunud.........:'(

***
Vll

Kui vajadus õhku saada suureneb, siis ma tõstan oma huuled tema omadelt ning silitan tema nägu õrnalt oma sõrmega. Ta haarab mu näpust ning mängib sellega nagu kass lõngakeraga.


Rick

mul on valida kolme tee vahel: kiirtee, külatee ja linnatee. Millist mööda ta võis minna? Nii palju suutsin ma keni ülemteenrilt välja pigistada, et nad läksid lõunasse.
Peatan oma musta audi a4 tee ääres ning astun vihaselt välja. Trambin jalgadega vastu maad ning tõmban meeleheitest kätega läbi juuste. Lootes, et istumine leevendab natukenegi muret ja valu, kükitan maha. Katan pihkudega oma näo ning hakkan vappuma. Kõik on lootusetu, ma ei leia teda enam. Kui ma silmad avan näen ma musta teeäärt oma jalgade all. Üks oli tõmbab mu tähelepanu. Maas vedeleb lipik. Valge lipik on jäänud kahe musta kivi vahele kinni. Tõmban selle sealt välja ning vaatan endale juba tuttavaid ridu.

Su silmad on kui teemantid,
mis kuuvalguses säravad.
Need kuuluvad mulle,
kuigi paljud teised neid tahavad.
Su ripsmed on kui lumehelbed
Kuuvalges öös.
Need on nii kerged,
ei saa arugi,et nad teevad tööd.
Su huuled on kui maasikad
nii maitsvad need.
Vahepeal on need
roosad,kui vaarikad.
Kuid küllalt neist mul eal saa.

Need, on mu enda kirjutatud. Mu süda lausa hüppab õnnest. Nüüd on vaja ta ainult leida. Mis on oluliselt kergem, kui ma tean et olen õigel teel. Suudlen õrnalt paberit ja jooksen autosse. Väljas on videvik.

thänx, eks ma proovin:) :/

Mai tea, mulle meeldib:)