Suletud kardinad

Okei, see on minu kirjutatud, minu mõeldud järjejutt. Päris mitmed sündmused ning isikud on kujutatud minu enda isiklikust elust, kuid ärge päris segi minge - kõik nimed (ka kohanimed) on muudetud ning päris palju on ka juurde pandud ning täiesti ära muudetud.
No igatahes - Head lugemist.
Kriitikat võib. Soovitusi võib. Kiita võib ka. =D

Enjoy.

PS: Tean, et esimene peatükk on üsna lühike, kuid luban, et edasised on pikemad. Valmis kirjutatud ning ootavad õiget aega, mil need siia üles riputan.





Sissejuhatus


Taas üks päev. Jälle algab kõik taas. Algab tavaline rutiin, mis on mu juba nii ära väsitanud. Ma ei taha enam. Ma ei suuda enam. Ma ei jaksa seda enam taluda. Ma olen väsinud sellest, et alati, kui ma hommikul üles ärkan, ei mäleta ma, mis toimus eelmisel päeval. Ma ei saa aru, miks ma ei mäleta. Õigemini, ma tean, miks ma ei mäleta, kuid ma ei saa sellest aru. Ma olen kurnatud sellest, et alati, kui ma kardinad akende eest tõmban, ei näe ma seal mitte uut ning sisurohket päeva, vaid järjekordset mõttetust. Miks ma enda aega selle peale raiskan? Miks ma ei või lihtsalt... surra? Suremiseks on ju nii palju erinevaid viise. Kuid ma tean, et ma ei saa seda teha. Ma ei ole selleks küllalt julge. Olgu neetud see aeg, mil ma kaotasin enesekindluse ning kindlameelsuse. Kunagi oli ju kõik nii hästi. Ajad olid nii muretud. Oli naeru ning nalja. Oli armastust ning hoolivust. Oli päike ning säravad tähed. Kuid nüüd ei ole mitte millestki enam midagi järel. On ainult tühjus. Maailm on must ja valge, rääkigu teised, mida tahes. Mingu põrgusse... Nad ei tea midagi.
Ma pean siit välja saama. Ma pean siit lahkuma. Ma pean siit põgenema! Põgenema... Põgenema... Kuhu? Mul ei ole ju kuskile minna! Mul ei ole ju kedagi. Ma olen nii üksi. Nii üksi. Keegi ei aita. Kuid ma vajan abi. Kellegi abi. Palun, keegigi, aidake mind! Kas te siis ei kuule, kuidas ma nutan! Kas te siis ei näe, kuidas ma end rebin? Kas te ei kuule, kuidas ma kisendan? Mina küll kuulen. Mu karjed kajavad mu enda peas lämmatava ummikuna. Kurat, kuidas ma tahaks mingitki lootuskiirt enda ellu. Ma tahaks taas naeratada, õnnelikult. Ma tahaks tunda soojust enda nahal. Aga ma ei saa seda. Ma saan aru ka, miks. Ma tean väga hästi, et pessimism ning paranoiad on mind mürgitanud. Ning olgugi, et ma tahan nii paljusid asju, ei huvita see mind. Mind ei huvita üldse enam miski.




1.


Teele tundis, kuidas ta silmad valutavad. Ta vihkas seda tunnet. Miks ta ema nii tegi? Kuidas ta aru ei saanud, et ta vihkas, kui keegi nii tegi?
Tüdruk ajas end imekiirelt voodist püsti, tõmmates õlalt langenud musta öösärgi paela tagasi õlale ning kiirustas aknani, tõmmates fuksiapunased kardinad tagasi akna ette. Imekiirelt pöördus ta ringi, parema käe nimetissõrm ähvardavalt püsti. Ta viibutas seda enda keskealise ema silme ees. Ta nägi, kuidas naise rohelised silmad paremale ning vasakule liikusid, kui ta pendeldavat sõrme vaatas. "Ma olen sulle umbes sada korda öelnud, et ära tõmba neid kuradi kardinad eest ära. Ma ei vaja seda üles ärkamiseks," manitses ta pahinal, langetades enda sõrme.Ta vaatas veel mõni hetk enda ema näkku enne, kui ta ringi pöördus. Ta teadis väga hästi, mis nüüd tulema hakkas ning ta ei tahtnud tol hetkel enda ema näoilmet näha. See tegi haiget. "Teele, ma tean sind. Sa jääd magama, aga mina pean tööle minema. Ma pean tööd rabama selleks, et sul oleks toit laual ning riided seljas ja ma ei saa koguaeg sinu järele valvata," seletas ema. Tema toon oli hakanud valjemaks muutuma ning praegu oli Teelel liiga halb olla, et taas enda emaga sel teemal õiendama hakata. Nii oli see ju iga kord. Iga kuradi hommik! Teele oli sellest nii väsinud, et neil pidev jutuajamine koguaeg kordus. Miks ei võinud tema ema siis juba sellest aru saada, et neid kardinaid ei tõmba kohe, hommikul, akende eest? Ning miks üldsegi fuksiapunased. Teele vihkas fuksiapunast. Tema lemmikvärv oli roheline. Jälle oli ema ühe vea teinud.
"Mine perse," sosistas Teele, tehes samal ajal korda enda kahele inimesele mõeldud voodi. Kuid kui ta aga oli lootnud, et ka seekord ei kuule lapsevanem seda, siis seekord ta eksis. Kostus vali põmm ning ema oli toast lahkunud. Ilmselt persse. Teele vaatas üle enda õla oma toa suletud ukse poole ning ohkas tasaselt, vajudes enda voodile istuma. Ta libisas enda käed voodi pehmele tekile ning naeratas nukralt. Tegelikult ta ju armastas enda ema. Armastas ju? Isa tüdrukul ei olnud. Temast ei teadnud Teele üldse midagi. Kunagi oli tema ema isast rääkinud ainult seda, et too on rikas, elab kusagil Venemaal ning nime. Tema isa nimi on Igor. Kas Teele teda kunagi näeb ka, seda tüdruk ei teadnud. Muidugi oli tal plaan mees kunagi üles otsida, kuid kahjuks ei osanud ta isegi mitte vene keelt. Koolis polnud ta kunagi sellele tähelepanu pööranud.
Viimaks, istudes sel voodil, kuulis Teele, kuidas välisuks käis. Ema oli viimaks tööle läinud. Tema ema töötas puidufirmas ning kuna see oli nende ainus sissetulekuallikas, ei olnud nad eriti rikkad. Muidugi oli neil kõik olemas, arvutid ja asjad, kuid polnud eriti kunagi midagi laristamiseks. Tüdruku kolmsada krooni kuus taskuraha läks tavaliselt riiete või mõne CD peale, mis poeletil silma jäi.
Ta tõusis enda voodilt püsti ning suundus kapi juurde. Vaatamata kõigele oli tal väga palju riideid. Neist kandis ta aga väga väheseid ning ausalt öeldes oli Teele liiga kade, et oma mittekandvaid riideid kellelegi anda. Võib-olla kunagi läheb vaja, mine tea.
Valinud viimaks kapist välja tavalised mustad teksad ning pusa, pani ta end riidesse ning väljus toast, et endale midagi süüa teha. Ta pööritas enda silmi, kui ta köögist enda kolmeteist aastast õde ees nägi. Kolmteist oli kohutav iga. Eriti veel Jaana puhul. Jaana õppis muidu koolis väga hästi, tal olid ainult neljad ning viied, kuid käitumisega oli tal probleeme. Nimelt diagnoositi tal mingi hüperaktiivsuse haigus välja. Jaana oli olnud kunagi kaks kuud ka mingis Tallinna vaimuhaiglas, kuna too läks ühele enda klassivennale kääridega kallale. Hull tüdruk. Ka Teelega oli Jaanal jamasid olnud, kuid pärast seda, kui Teele kogemata kirjaplokiga tüdruku nina verele lõi, eelistas neidis enda nooremast õest igaks juhuks eemale hoida. Tal olid niigi kirjaplokijuhtimi korral suured süümepiinad olnud. Ema oli teda ning ainult teda süüdistanud ning muidugi oli Teele süüdi - tema virutas ju selle neetud plokiga.
"Noh, Teele," ütles Jaana köögilaua tagant võisaia nosides. Tema suu oli toitu täis ning kuna Jaana oli niikuinii päris paks, meenutas ta nüüd sõna otseses mõttes siga. Teele aga ei vaadand rohkem tema poole. "Ole hea ja ära räägi minuga," sõnas ta kõigest, haarates laua peal olevalt vaagnalt ühe õuna, millest ta ampsu võttis. Ta suundus esikuni, pani ketsid jalga ning viskas koti õlale. Tal ei olnud mingit kavatsust hommikust süüa, kui Jaana seal enda nõmetate ja ebavajalike kommentaaridega oli. Ta avas ukse ning hakkas kooli poole kõndima, olgugi, et tundideni oli veel ligi nelikümmend viis minutit aega.

2.

Kooli jõudes ei näinud Teele midagi uut. Ikka need samad mõttetühjad näod, ikka need õpetajad, kes kõigest väest õpilstele pugeda üritasid ning ikka need tunnid, mis viimse kui ühe ajuraku krussi keerasid.
Esimesteks tundideks oli matemaatika. See oli ühe tavalise neljapäeva puhul lihtsalt paratamatus. Matemaatika oli ka üks nendest ainetest, millest Teele tõesti aru ei saanud. Mingid numbrid ning valemid, tohutud süsteemid ning kahtlased käigud. No milleks tal seda kõike teada vaja oli? Siiski kannatas ta rahulikult tunni lõpuni ära ning kui vahetund algas, hakkas põrgu lahti. "Teele, kust sa nii ilusad püksid endale said? Ma nägin just Joosepi jalas samasuguseid. Kas sa kannad meeste pükse? Selles suhtes, et ma kahtlen, et tema naiste omi endale jalga paneb." See oli Egert. Teele klassi üks selliseid noormehi, kes pidas end väga nägusaks ning ta arvas, et kõik naised tahavad teda. No ilmselt tahtsidki, vähemalt need võltsbimbod, kes tema klassis käisid.
Üldiselt sai Teele enda klassis ainult paari inimesega normaalselt läbi, ilma, et mingeid suuremaid jamasid oleks. Tüdruk ei saanud ise ka täpselt aru, miks klass teda ei sallinud, kuid nii see ometi oli, juba algklassidest saati. Kui neid oli veel noorem olnud, ei tulnud ta selle pealegi, et võiks kooli vahetada, et säästa end igapäevastest pilgetest ning nüüd pidas ta koolivahetust mõttetuks. Ta käis juba üheteistkümnendas klassis. Veel üks aasta ning keskkool saab läbi ning ta saab sellest kolkast ära minna. Eemale neist inimestest. Täpselt tütarlaps ei teadnud, mida ta pärast keskkooli tegema hakkab, kuid ta teadis, millised on tema unistused. Juba lapsest saati huvitas teda kunst ning seepärast tahtiski ta moedisaineriks saada. Selleks pidi ta aga pärast keskkooli Tallinnasse või Tartusse kunsti-akadeemiasse sisse saama. Kunstikool oli Teelel juba lõpetatud, see ei olnud õnneks probleem.
Teele kõndis rahulikult edasi, kuid ta ei teadnud täpselt, kuhu poole minna. Kuhu minna? Koolis ei olnud eriti selliseid kohti, kuhu põgeneda saaks. Ning nüüd oli Egertile järgnenud veel kaks nende klassi poissi ning üks poiss parralleelist, kes oli teiste poiste parim semu. Nad järgnesid neidisele, kutsudes teda igatmoodi, kuid mitte kunagi ei öelnud nad Teele kohta lits või hoor. See oli veidi halb, sest vastasel juhul oleks Teelel koheselt midagi tarka vastu panna. Kuid kuidas ta seletas nendele poistele, kellel olid rikkad vanemad, et need püksid on kaltsukast. Siiski ei olnud need kohe kindlasti mitte meestekad. Ning üldsegi... Kui vaadata nende endi pükse, mis olid alt kitsenevad ning nii ümber perse, et miski tahtis väävli vahelt välja punnitada, olid hoopis nende endi pükstega mingi teema.
Jess! Tüdrukute toalett! Teele lisas sammu, kuid poisid, kes alle järgnesid, nägid teda läbi. Egert blokeeris kiirelt tüdruku tee ning too parralleelist olev poiss lükkas jõuliselt Teele vastu seina nii, et tüdrukul jõi hetkeks hing kinni. "Mida vittu?" hüüatas ta, vaadates nüüd metsiku ilmega kordamööda noormeeste poole. Poistel oli muidugi ääretult lõbus. Mitmekesi kiusata üht tüdrukut, kes erines teistest bimbodest ainult kasvu, riietusstiili ning käitumise poolest. Teele nimelt oli ühe tavalise Eesti tüdruku kohta liiga pikk - 182 cm. Tal olid pikad siidised ronkmustad juuksed ning riietusstiil oli päris retro. Ilmselgelt häiriski teisi see, et Teele ei kandnud miniseelikut, suure dekolteega pluusi, kõrge platvormiga litsikingi ning ei käitunud nagu üks viimane lipakas.
"Türa, mis sul viga on? Lase mind lahti, värdjas!" karjus Teele, kuid ei rabelenud. Ta ootas enda võimalust. Kui tüübid midagi üritavad, virutab ta neile põlvega munadesse, kratsib enda mustaks võõbatud küüntega nende nägusid ning virutab enda raske õlakotiga vastu lõusta. "Kas nüüdisaja tüdrukud räägivad nii ropusti? Minu arust mitte. Sind tuleks karistada. Üldse oled sa viimasel ajal liiga ülbeks läinud, Teele," lausus Egert, aidates oma semul neidise vastu seina suruda. Tüdruk ei saanud aru, kuidas mitte keegi teine, kes mööda kõndis, midagi ei teinud. Nad vaatasid küll, keegi ei naernud, kuid keegi ei tulnud ka appi, olgugi, et see oli ju tüdruk, kes abi vajas. "Kas sa üldse tead ka, mida "nüüdisaeg" tähendab, ahv? Korja enda sõrad minust eemale, enne, kui ma su sõrmed ükshaaval murran," sisistas tüdruk, vastates enda ees oleva kuti pilgule vägagi vihaselt. Tema smaragdrohelistes silmades sähvisid tähekesed ning ta põsed olid vihast punakamaks muutunud. Kurat, kuidas ta vihkas seda klassi! Ta vihkas seda alaarenenud inimeste kooli! Ta vihkas seda alevikku, kus ta elas! Ta vihkas seda maailma! Kunagi ta veel näitab neile... Kunagi maksavad nad kõik. "Sa kuradi tuss. Vali enda sõnu, eks!" hüüatas Egert. Imelik, et teised tema tõpranägudest sõbrad niisama passisid. Indreku näost oli vist isegi kaastunnet näha, kuid täpsemalt ei jõudnud ta vaadata, kuna kell tema pea kohal tärises nii valjult, et nad kõik ehmatasid.
Poisid lasid tüdruku lahti ning kiirustasid järgmisesse tundi. Järsku valitses koridoris täielik vaikus. Klassidest kostus õpetajate mõmin, kui nad tunni algusega alustasid. Tüdruk vajus mööda seina alla, põrandale istuma, ning peitis enda näo kätesse. Kuradi munnid... Teele nuttis veidi ning tõusis viimaks püsti. Ta ei kavatsenud ühessegi tundi täna minna. Täpselt nii nagu eilegi, kui mingi draama tema ja ta klassikaaslaste vahel oli juhtunud. Ning päev pärast eilset. Ime, et klassijuhataja polnud veel neidise emale põhjuseta puudumiste pärast helistanud.
Ta kiirustas koridorist välja, treppidest alla ning jõudnud fuajeeni, takistas teda garderoobimutt, kes oli vist ka turvamehe, antud juhul siis turvanaise, eest. "Kuhu minek?" päris vanadaam. Tegelikult ei olnud ta mingi daam. Vastik mutt oli, kes toppis enda nina sinna, kuhu pole vaja. Vahel ta isegi takistas inimesi selleks, et nendelt küsida, kuidas nende ema teise mehe lastel läheb. Loll vanamutt. "Ma olen vist haigeks jäänud. Med-õde saatis mind koju puhkama," valetas Teele. Kartsamutt vaatas teda veel hetkeks kõhklevalt, kuid viimaks lasi ta tüdrukul siiski minna. Jõudnud välja, ahmis neidis värsket õhku sügavale enda kopsudesse ning seadis enda sammud oma parima sõbra Kaspari kodu poole.

3.



Teele hakkas juba lootust kaotama. Mis siis, kui Kasparit polegi kodus? Ta oli juba kaks korda tolle akna all olevat plekki kolkinud, kuid keegi, nimelt Kaspar ise, pole endiselt alt trepikoja ust lahti tulnud tegema. Tüdruk ohkas vaikselt ning asus ringi pöörama, kuni järsku kuulis hõiget: "Teele!" Muidugi oli see Kaspar. Tüdruk pööras ringi ning vaatas noormehele pead vangutades otsa, kõndis temani ning enne, kui ta tollest treppikotta möödus, embas ta sõpra sügavalt. Teele oli küll pikka kasvu, kuid ta polnud midagi võrreldes poisiga tema vastas. Kaspar oli peaaegu kahe meetrine ning ääretult kõhn. Tal olid pikad kohevad õlgadeni juuksed ning veidi habetunud lõug. Teele teadis teda umbes aasta, nad olid tutvunud Vampirefreaks'i portaali kaudu ning juhuslikult elasid nad mõlemad samas alevikus. Suvel nad olid isegi kaks nädalat koos olnud, kuid Teele leidis, et suhted pole veel tema jaoks, seega oli ta romansi, mis sisaldas palju alkoholi ning rokiklubi, lõpetanud, soovides Kaspariga kõigest sõber olla. Ning imekombel oli too olnud nõus.
"Sul kedagi kodus on?" oli esimene küsimus, kui Teele korterisse pääsenud oli. Kaspar, tema ema ning kasuisa elasid kolmetoalises korteris, esimesel korrusel. Tal oli kasuvend ka, kuid too oli sõjaväes ning Teele oli teda ainult korra näinud. "Ema on oma toas ja vaatab Kirgede tormi, kasuisa on tööasjus Tallinnas," vastas Kaspar jälgides, kuidas tüdruk enda jalanõusid jalast võtab. Seejärel läksid nad poisi tuppa, mis oli Teelele juba pähe kulunud. Tuba polnud vist kunagi muutunud. Ukse vastas oleva seina ääres oli suur klaver, mis oli häälest ära, akna all asetses hiiglaslik kahe inimese voodi, kolmanda seina vastas oli kiitsakas riidekapp ning mustapesu hunnik ning neljanda seina vastas, kus oli ka toa uks, oli arvuti väga suure kitsa monitoriga. Muidugi oli ka telekas ning voodi jalutsis, põrandal, oli neli kitarri: poolakustiline, kaks basskitarri ning Warlock, mille üle Kaspar eriti uhke oli. Selle kitarri ning oma monitori oli ta enda raha eest ostnud.
Tüdruk suundus koheselt voodi juurde ning prantsatas sellele istuma, nuhutades niaga ringi. Pea kaldus, pööras ta enda etteheitva pilgu noormehele. Too puhkes naerma. "Mida? Mida ma siis hommikuti tegema peaks?" päris ta naeratades. Ta võttis tüdruku vastas arvutitoolil istet ning jälgis neidist. Ta oli juba harjunud sellega, et Teele suvalisel ajal tema poole sisse trügis. "Sa võiks vähemalt õhuvärskendajat lasta siia. Terve tuba on seda onahaisu täis," nurises mustade juustega tüdruk, kuid peagi hakkas ta ka ise naerma. Ta oli selle lämbe seksilõhnaga juba harjunud, akent ta aga ei avanud. Sügis oli juba ning see tuba oli niigi jahe. "Ei. Ei," lausus noormees kõigest ning lülitas nüüd oma arvuti sisse. Teelele oli alati Kaspari arvuti meeldinud, ilmselt eelkõige monitori pärast, kuid ka igal muul põhjusel oli see tema arvutist umbes sada üks korda parem. Teele arvuti oli ligi kaheksa aastat vana ning see läks kogu aeg katki.
Tüdruk istus mõni hetk, kuid viimaks vajus ta pikali, ta armastas seda voodit. See tõi koheselt une peale. "Niisiis, miks sa koolis jälle ei ole?" kostus ettevaatlik hääl Kaspari huulte vahelt. Tema pilk jälgis murelikult tüdrukut, kes enda silmad sulges ning koolis juhtunut enda silme eest mööda lasi. "Sama tavaline." Ta ei hakanud detailidesse laskuma, see oli niigi väga pikk, väsitav, üksluine ning piinlik lugu. "Kurat, no tegelikult ka. Vaheta kooli või midagi." Kaspari hääletoon oli tõusnud, mis pani Teele oma silmi avama. Ta vaatas ruumis ringi. Rohelistel seinadel asusid ohtrad Linki Parki postrid, osa neist oli ta ise Kasparile soetanud. Kaspar oli tohutult suur Linkin Parki fänn ning ta lootis alati, et kunagi tuleb tema lemmikbänd, Chester eesotsas, Eestisse esinema. Loota ju võis. Viimaks ajas tüdruk end taas istuli ning libistas pea enda kätele. Ta ei hakanud noormehe sõnade peale midagi vastama, sest ta oli seda juba mingi neli korda teinud. Ikka ja alati üks ja sama küsimus. Teele oli väsinud sellest.
Loginud sisse MSN'i ning pannud Raunchy mängima, suundus Kaspar tüdruku juurde, võttes voodil istet, tõmmates samal ajal neidise enda sülle. Ta surus Teele pea vastu enda rinda, paitades samal ajal õrnalt tolle juukseid.Teele oli sellega harjunud juba. Kui mõni neid praegu näinud oleks, oleks too kindlasti Teelet ning Kasparit paariks pidanud, kuid nii see ei olnud. Nad olid kõigest sõbrad. Taas. "Tule pikali, ma olen natuke unine veel," sõnas noormees, võttes tüdruku enda sülle ning pannes ta ilusti voodisse. Teele ei punninud isegi mitte vastu, sest ta tõesti oli väsinud. Ta oli väsinud sellest, et kõik tema jaoks alati rappa kiskus. Ta vihkas seda, et temaga ainult jamasid juhtus.
Olles viimaks teki all, ohkas ta. Linad olid külmad, kuid muusika oli rahustav. Raunchy oli üks tema lemmikbände ning ta teadis seda just tänu Kasparile. Toredad lood olid. Noormees vajus oma bokserite väel neiu kõrvale, paitades endiselt tolle juukseid. Järsku tundis Teele midagi, mida ta poleks pidanud tundma. "Kaspar, su..." alustas tütarlaps, kuid ta ei lõpetanudki enda lauset. "Kaspar, su boner käib vastu mu jalga" poleks kindlasti mitte väga ilusti kõlanud. Kuid noormees teadis juba, mida tema kõrval puhkav tüdruk öelda soovib ning taas hakkas ta naerma. Kaspar oli alati nii poisitiivne. Osaliselt oli ta neiule täielik vastand, mis siis, et neil oli ka väga palju ühist. "Ma olen mees ja mu kõrval on piltilus tüdruk," tõi ta selgituseks, mille peale ka Teele naerma hakkas. "Täis jobu oled," turtsatas ta, pöörates enda pilgu noormehele. Ta vaatas tolle suurtesse hallidesse silmadesse ning järgmisel hetkel nad suudlesid.
Pärast seksi tõusis Teele voodist püsti ning pani pesu selga. Õlgade peale võttis ta Kaspari triiksärgi ning nii suundus ta tolle arvuti juurde. "Jääd sa ööseks?" päris Kaspar, kui Teele oma Facebooki kontot järgi vaatas. "Ma ei usu. Homme on kool ning mul on sitta kanti õppida. Pealegi mul oli emaga hommikul väike draama." See oli Teele ning Kaspari jaoks juba tavaline. Seks ning Kaspari poole ööseks jäämine toimus esimest korda nädal pärast noormehest lahkuminekut. Muidugi ei tähendanud see nende jaoks midagi. Vähemalt mitte Teele jaoks. Tema ei uskunud armastusse. Tema oli ju Kaspari maha jätnud!
Õhtul toimus tavaline rutiin: Kaspariga voodis South Park'i uue hooaja vaatamine, muusika kuulamine, muusika kirjutamine, Teele jaoks seebikas, Kaspar jaoks World of Warcraft, hiljem Kaspari kasuisa tehtud õhtusöök, mis maitses jumalikult nagu tavaliselt, ning seejärel kojuminek.
Koju jõudes oli ema juba platsis. Tundus, et too ei olnud endiselt hommikust teemat unustanud, sellepärast kargaski ta koheselt tüdrukule ninna. "Su klassijuhataja helistas mulle täna lõunapausi ajal, Teele," lausus ta laua taga istet võttes. Ilmselt ootas ta, et tema tütar sama teeks, kuid selle asemel ründas neidis külmikut. Midagi ei olnud süüa. Vaikse ohkega vaatas ta nüüd pliidi poole. Ema oli vähemalt makarone keetnud. "Mis ta tahtis?" päris ta süüa võttes. Muidugi ta teadis, mida too oli tahtnud. Teele polnud kolm nädalat korralikult ühtki päeva lõpuni koolis olnud. Viimane aeg, et klassijuss helistaks ning emale kitsa paneks. "Miks sa koolis pole olnud? Kus sa oled olnud? Kas sa tahad saada selliseks nagu su vanaema on?" Vanaema lõpetas omal ajal kõigest seitse klassi ja ta valetas kõigile, et ta on kunsti-akadeemia lõpetanud ning samuti ka med-kooli. Tegelikult oli ta üks kibestunud paks vanamutt, kes vihkas lapsi ning kes oli nii kooner, kui vähegi olla andis. Kui Teele ema, tädi ja viis onu olid alles lapsed olnud, saatis nende ema ehk Teele vanaema pooled neist lastekodusse. Ülejäänud lapsi peksis ta ning hoidis vangistuses sel ajal, kui ta ise väljas hooramas käis. Terve suguvõsa ihkas tegelikult vanaema surma. "Ma ei käinud ainult täna koolis. Või õigemini, ma olin, kuid mitte lõpuni. Ma ei saanud olla," lausus ta, vaadates nüüd ema poole. Ta ei viitsinud oma ema möla kuulata ning selleks, et too asjaga lepiks ning tüdruku patud andeks annaks, pidi Teele temaga vähemalt normaalse silmsideme tekitama. "Ahah? Miks siis?" päris ta. Ta jättis tüdrukule rääkimata ühe asja. Nimelt oli klassijuhataja kurtnud, et Teele pole ligi kuu aega normaalselt koolis käinud. "Päevad hakkasid," vastas Teele lühidalt. Hea ning tore vale, millega ema alati leppis. Ta läks teise tuppa Jaanaga koduseid ülesandeid tegema. Jaana käis kuuendas klassis. Oivik.
Tüdruk haaras enda koti, makaronitaldriku ning suundus oma tuppa. Seal pani ta Amon Amarth'i üürgama ning hakkas sööma. Kooli koduste ülesannete lahendamisele ta enda aega ei raisanud.



4.



Järgmine päev koolis oli Teele jaoks täpselt selline nagu iga teinegi päev. Esimesed kaks tundi möödusid tema jaoks rahulikult, kuna ta veetis terve vahetunni tüdrukute toaletis, kuid pärast kolmanda tunni lõppu, kui ta tahtis minna suitsupausile, tuli Egert seekord üksi tema juurde. Hetkeks kaalus Teele pärida, kuhu noormees enda gorillade kamba jättis, kuid ta otsustas, et ei hakka õli tulle kallama. Selle asemel kimus ta kooli lähedal asuvas bussijaama nurgas suitsu edasi, olgugi, et tegelikult ei meeldinud talle suitsetada. Ta vajas lihtsalt mõjuvat põhjust, miks koolist väljas olla.
"Kuule, Teele," ütles Egert, kui oli tüdrukuni jõudnud. Neid ei vaadanud tema poolegi vaid kimus suitsu edasi. "Kuuled või? Tee-le. Teele!" hõikas ta, astudes neidise ette. Taas ei tulnud neiu suust ainsamatki sõna, vaid ta tõmbas kramplikult suitsust nii väikseid mahve, kui võimalik. Ta ei tahtnud, et sigaret otsa saaks. Ta ei tahtnud, et tal peaks olema mingi põhjus, miks Egerti poole vaadata ning tema eest kooli põgeneda. Kuid suits sai otsa ning tüdruk viskas koni maha, kus ta selle enda ketsi ninaga lömastas. Seejärel asus ta minekule. "Teele, raisk! Oota!" hüüatas noormees. Ning algaski tavaline tagaajamine. Tüdruk kiirendas enda sammu, kuid ei kõndinud kooli poole. Ta kartis, et seal tulevad teised Egertile appi. Tüdruk ei lausunud midagi vaid hakkas jooksma, kui noormees samuti sammu lisama hakanud oli. Lõpuks nad jooksid. Suund viis surnuaeda ning jõudnud lõpuks kabeli juurde, lükkas Egert jõuliselt tüdrukut edasi nii, et too tasakaalu kaotas ning, nägu ees, vastu kabeli külma kivist seina lendas. Tema pea tulitas nagu oleks keegi teda löönud. "Türa, kuradi vitt oled!" karjus Teele, libistades käe otsmikule. Nähes verd, tundis ta, kuidas tal meeletult paha hakkab. Ta ei sallinud verd. Oleks see parajagu kellegi teise veri olnud, oleks ta ilmselgelt teadvuse kaotanud, sest teiste verd ei suutnud ta üldse näha. Haavad ja muu selline tekitasid temas paanikahooge, mis lõpuks küll raugesid, kuid mis sellegi poolest olid hirmuäratavad. "Mis sa ütlesid?" päris Egert, astudes neidise poole. Teda ei huvitanud üldse, et Teele pea valutas ning, et pool tema nägu verd täis oli. Ta lükkas tüdrukut taas, kuni too oli vastu seina surutud. "Ma ütlesin, et sa oled kuradi vitt," sisistas Teele talle vastu, põrnitsedes tolle silmi. Need meenutasid sea omi, kuid kahjuks oli Egert liiga spordlik, et tolle kohta siga öelda. Noormees armastas kanda firmariideid ning tema hele tukk oli geeliga püsti aetud. Noh, tüüpiline geelipedest oss. Egert hakkas naerma. Ilmselgelt oli see oma haavatud ego kaitsmine. Ta ei saanud ju ometi tüdrukule välja näidata, et too noormehe au riivanud oli. "Mis viga? Solvasin sind nüüd? Ei olegi ilma enda Saatana käsilasteta tegija?" päris Teele, kuid hoidis end endiselt vastu seina. Nii oli ka turvalisem. Vähmalt ei saanud Egert teda enam lükata. "Ma usun, et sina tead Saatanast kõige rohkem, kuradi emokas. Ütle, miks sa niimodi riides käid? Pakub see sulle naudingut või oled sa veidi lesbikalduvustega?" Egert üritas nüüd enda arust kildu visata. Kui hale. Teele turtsatas ning pööras pilgu oma riietusele. Tegelikult ei olnud see mingi emoriietus, see oli sellest kaugel. Tema lühike teksaseelik, mustad sukad selle all ning ketsid jalas jätsid endast väga punkarliku mulje. Must maika ning teksajakk selle peal ei olnud samuti eriti emolik. Seega milles asi? "Kuule, sa üldse tead ka, kes emo on? Kasva suureks, sitaaju, enne, kui mölisema tuled." Teele tõukas nüüd end seina vastast lahti ning hakkas tuldud teed tagasi kõndima, kartes kogu see aeg, et noormees talle järgneb. Kuid seda ei juhtunud.
Jõudnud kooli, suundus tüdruk kiirelt klassi, kus tund juba ammu käis. Ta ei vaadanud kellegi poole, isegi mitte õpetaja, kes, kaardikepp käes, midagi maailma kaardil näitas. Ta kuulis sosinaid ning tüdruk ei pannud tähelegi, et ta oli kogu klassi põranda veretäppe täis mäkerdanud.
Ta teadis, et haava tema peas tuleb kindlasti õmmelda, sellepärast läkski ta polikliinikusse pärast seda, kui oli kooli peldikus veidi enda nägu pesnud. Jõudnud polikliinikust tagasi, vaatas tüdruk ringi ning vandus endamisi. "Raisk!" hüüatas ta kõvasti nii, et kogu ümbrus kajas. Üks vana memm, kes temast möödus, vangutas pead ning jätkas enda teed Konsumisse. Tüdruk oli enda peale vihane. Taas oli ta koolist jalga lasknud. Taas oli ta end alt vedanud. Ta plaanis juba Kaspari juurde minna, kuid selle asemel koukis ta enda kotist oma mobiili ning valis noormehe numbri.
"Tšau, kuule, mis teed?"
Vaikus.
"No ma lasin jälle jalga, jah. Väike õnnetus juhtus."
Vaikus.
"Kukkusin, pea lõhki. Käisin polikliinikus ka, aga..."
Vaikus.
"No kõik on korras, ära põe sellepärast."
Vaikus.
"Rahune, kurat! Mis õhtul teed?"
Pikem vaikus.
"Okei, ma tulen kell kaheksa sinu poolt läbi siis."
Vähemalt midagigi head on veel oodata. Kerge muie näol, suundus tüdruk kodu poole, et end valmis sättida.
Kui kell hakkas kaheksa saama, kolkis Teele jälle vastu Kaspari aknaplekki, kuid seekord ei pidanud ta sugugi kaua ootama, sest noormees avas talle koheselt ukse. "Väga hea, et sa tulid. Linda ning Kris on juba siin," sõnas ta üsna kiiruga. Kaspar oli end juba korda sättinud. Tema pikad ronkmustad ning liiga kohevad juuksed olid patsis, jalas kandis ta musti teksaseid ning samat värvi ketse. Tumesinisele Nirvana kirjaga T-särgile oli ta peale tõmmanud musta pintsaku ning ogadega käerihm asetses tema vasakus käes. Tüüpiline Kaspari riietus, kui oli aeg rokiklubisse naisi lantima minna. Teele astus Kaspari tuppa ning nähes teisi tüdrukuid, tervitas ta neid. Linda ning Kris olid väga kindlalt kinni enda stiilis, Kris võib-olla liigagi. Tema näos oli neli neeti ning ta kandis peas erksavävilisi dreadse. Linda oli aga üleni mustas ning tema punased lühikesed juuksed olid tagant armsalt krussis. Praegu oli Teele isegi õnnelik, et ta ei olnud enda riietusega üle pingutanud. Seesama lühike seelik, millega ta koolis olnud oli, mustade sukkpükstega oli asendunud võrksukad ning ketside asemel kandis ta alpe. Kõik muu oli sama.
"Kus me teistega kokku saame?" küsis Kris Kasparilt, kui nad juba välja jõudnud olid. "Nad on juba seal. Tellisid meile walteridki ära." Teele turtsatas. Walter oli nende seltskonna põhijook, olgugi, et viimasel ajal olid Teele ning Kaspar ainult kaktuse Zip'i jooma hakanud. See maitses lihtsalt värskendavalt ning tüdruk jäi sellest ka kiiremini täis. Jõudnud klubisse, suundusid nad tavapärase koha juurde, kus nad ikka tavaliselt istusid. Seal oli piklik laud ning kaks nurgadiivanit, mis olid sama mugavad kui Kaspari kahe inimese voodi. Tüdrukud võtsid istet ning viimaks nägid nad ka Laurit ning Jaanekut nende poole tulemas. Teele naeratas natuke säravamalt, kui oleks pidanud. Lauri nägi tema silmis välja täpselt selline nagu üks mees oleks pidanud. Too oli temast küll lühem, kuid tema lõuga kattis kitsehabe, jalas olid sinised lõhkised teksad ning läbi T-särgi oli näha noormehe sportliku keha piirjooni. Muidugi olid ka tema juused pikad nagu Jaanekulgi, kuid Jaanek nägi rohkem tsiklimehe tüüpi välja ning too käis Krisiga. Nad suudlesid ning Teele pööras enda pilgu piinlikustundega eemale.
"Mis su peaga juhtus?" küsis Lauri Teele poole vaadates. Tüdruk polnud tähele pannudki, et plaaster tema otsa ees oli verest üsna läbi imbunud. Ilmselt olid õmblushaavad lahti läinud, kuid valu tüdruk ei tundnud. Seekord. "Õnnnetus surnuaias," muigas ta poisile vastuseks. Too muigas samuti ning istus tüdrukule lähemale. "Joome peahaavade terviseks?" Ta tõstis enda Walteri pudeli neidise suunas, et tüdrukuga kokku lüüa. "Kah asi, mille terviseks juua, kuid okei." Ning nad kõik lõid kokku.
Õhtu arenes kiirelt ning juba oligi mingi jama jälle platsis. "Kuule, aja enda juuksed maha, karvane," üürgas üks kiilakas oss, kes rokiklubisse ära eksinud oli. Tegelikult käis seal palju selliseid tonte, ilmselt selleks, et ka lahedad olla. "Ära hüppa, kao koju," vastas Jaanek, olles rinnuti tolle tüübi vastas. "Türa, mida sa ütlesid? Ära plõksi siin, naine," vastas oss, lükates Jaaneku endast eemale. Ning läkski kakluseks. Nende ümber moodustati ring. Vähemalt võõraste poolt, kelle jaoks oli vaatemäng päris huvitav. Lauri ning Kaspar kismlesid kiilaka ossi nelja sõbraga, kes olid noa välja võtnud. "Hei, ära vehi sellega siin. Muidu võib keegi veel viga saada!" hüüatas Kaspar, hoides üht kiilaka ossi sõpra enda kaenla vahel. "Sina ei tule mulle ütlema, mida ma võin tea ning mida mitte!" hüüatas too ning pannud jala noormehele taha, lükkas ta tolle klubi põrandale pikali. Ta surus noa Kaspari kõrile ning Teele, kes seda kõike pealt vaatas, kiljatas, pannes kiiresti käe enda suule. "Oota, see armipea on sinu eit või?" päris kutt Kasparilt, lastes ta lahti. Ta ei oodanud vastust, vaid kõndis Teele suunas, nuga käes. "Okei, lähme minema," sõnas Linda, kes võttis Teele käest kinni ning tiris ta ruumist välja. Nad jooksid mööda üksikut ning inimtühja tänavat ei-tea-kuhu. Oli juba hommikuvalge ning ainult üksikud inimesed sõitsid enda autodega ringi. Ilmselt need, kel laupäevasel päeval töö on. "Kurat, mis turvamehed seal on, et nad appi ei tulnud?" päris Teele hingeldades, kui nad olid parki jõudnud. Ta vajus pingile istuma ning libistas pea kätele. Ta oli nüüdseks juba kaine ning ka pohmakas hakkas endast märku andma.
Paari tunni pärast oli Teele koju jõudnud. Tema ema magas veel, seega ei pidanud ta ei enda pea ega ka väljasoleku pärast mingeid põhjuseid andma. Jõudnud enda tuppa, vajus Teele riietega enda voodisse, kus ta koheselt magama jäi.
Tüdrukut ajas üles telefonikõne.
"Jah?"
See oli Kris. Tüdruk nuttis hüsteeriliselt ning temast oli ääretult raske aru saada. "Miks sa nutad? Mis toimub? Kus teised on?" kostusid küsimused Teele suust. Ta lükkas teki enda pealt ning ajas end istukile, et sõbrannast paremini aru saada. Ta pööras enda pilgu aknale ning märkas, et kardinad on akende eest ära lükatud. Ema jälle. Ilmselt teadis too seda ka siis, et Teele polnud öösel koduski käinud ning et tema peas asetseb jube haav.
"Teele, Kaspar ning Jaanek on haiglas. Kasparil on peapõrutus, kuid Jaanekul on viis roiet sisse löödud. Arstid räägivad, et üks roie riivab maksa, seega on asi päris tõsine." Teelel oli tunne, et ta tahaks oksendada. Miks ei oleks võinud tema seal haiglas olla? Miks pidid tema sõbrad seal olema? Miks pidi Kaspar seal olema? "Aga Lauri?" päris ta, olgugi, et ta ei tahtnud vastust kuulda. Too oli kindlasti surnuks pussitatud ning tema keha on leitud klubi taga olevast prügikastist. "Temaga on kõik korras, väike sinikas ainult silma all," seletas Kris telefonitoru otsast.
Pajatanud veel Krisiga paar sõna, käis Teele pesus ning vahetas kärelt enda rõivad. Tal oli vaja nüüd Lauriga kokku saada.



5.



Aeg möödus, kuid ei mingit heli. Teele hakkas juba närviliseks muutuma, kui ta aleviku ainsa pargi pingil istus ning mõtlikult, lootes juba Lauri tulekut, enda telefoni ekraani silmitses. Ta lootis mingitki informatsiooni Laurilt. Too oli juba viisteist minutit hiljaks jäänud, kuid miski sundis neidist endiselt ootama. Kuid võib-olla ootas ta võimatut?! Mis siis, kui Lauri ei tulegi? Mis siis, kui midagi juhtus temaga ning ka tema on nüüd haiglas, tilgutite all, ning ootab, et keegi teda vaatama tuleks. Kuid kuidas sai Teele teda vaatama minna, kui ta ei teadnud temast midagi? Vaikselt hakkas tütarlaps närvi minema. Seda tõestasid ka tema küüned, millelt oli ta rohelist küünelakki maha kraapima hakanud, lihtsalt niisama, ajaviiteks. "Helista mulle," sõnas Teele, jõlliades endiselt hõbedase korpusega Samsungi enda käes, "helista."
Viimaks ta aga võpatas nii järsult, et tõusis pingilt imekiirelt püsti.
"Kurat, sa ehmatasid kuse püksi mul," sõnas Teele ärevalt hingeldades, vaadates otsa veidi rõõmsamale Laurile, kes oli siiski end kohale vedanud ning tüdrukut ehmatanud. Järjekordne trikk, mis poiste arust hästi vägev oli. Hui oligi. Lapsed.
Lauri naeratas vabandavalt ning võttis pingil istet, Teele tegi sama.
"Kodus olid jamad, kuid nüüd olen ma ju siin, eks?" nõudis noormees muigega, toetades enda küünarnukki põlvedele. Teele jälgis teda mõni hetk, kuid pööras viimaks enda pilgu kirikule, mis eemal paistis. See park oli ju tegelikult sellesama kiriku oma. Pargi kõrval asetses surnuaed ning kahe noore ees, pingi vastas, oli suur tiik partidega. Üsna ilus koht oli. Teele oli selle ääres palju joonud.
"Oleksid võinud teada ikkagi anda. Ma ootasin siin nagu segane," torises tüdruk. Kaua ta seda ei teinud, sest talle meenus, mille pärast nad üldse kokku saanud oli: "No räägi, mis teema Kaspariga siis on." Tüdruk pani tähele, et Lauri tundis end veidi ebamugavalt, kui teema sellele läks. Oli see's tõesti nii ebameeldiv?
"Vaata, ma ei tea, kas mina olen õige inimene sulle seda rääkima," sõnas ta, silmad varjudes. Tema huulil ei olnud enam naeratuse varjugi, mis tegi tüdrukut murelikuks. Ta pööras end nüüd terve kehaga noormehe suunas, libistades enda käe tolle põlvele, et too ikka rääkima hakkaks. Niisama Teele end küll kodust välja ei vedanud.
"Ma tahan teada," ütles ta veel tasaselt, vaadates kindla pilguga poisile otsa, oodates, et too alustaks.
"Noh, ühesõnaga, need tüübid sealt, klubist, on Kaspari vanad tuttavad. Ka mina olen nendega korra kokku saanud, kuid Kasparil on nendega mõnevõrra pikem minevik," alustas Lauri, hoides enda siniseid silmi oma ketsidel. Teele ei öelnud esijalgu midagi vaid lasi poisil edasi rääkida: "Vaata, need tüübid ei tulnud Kasparile asjata kallale. Neil oli temaga üks asi klaarida. Nimelt on Kaspar neile kolm tuhat krooni sees."
Teele tundis, kuidas tema sisemus jahedamaks muutub. Ta oligi aimanud, et nad omavahel tuttavad olid olnud. Tüdruk vihkas tegelikult selliseid muresid, rahamuresid. Tal endal polnud neid kunagi õnneks olnud, sest ta oli alati piisavalt tark ning elas ühe ja sama motiivi järgi: ära kunagi võta kelleltki võlgu ning ära kunagi anna teisele võlgu. Nii jäid paljud arusaamatused olemata.
"Miks ta võlgu oli? Ma mõtlen, et... mille eest?" päris Teele veidi ettevaatlikumalt, kui muidu. Ta ei vaadanud aga enam noormehele otsa ning tema käsi tolle põlvelt oli samuti taas tüdruku enda sülle libisenud.
"Narkotsi eest ikka, mis siis muud. Enne, kui Kaspar sinuga kokku sai, oli ta päris suur sõltlane. Ta jättis selle maha siis, kui kool läbi sai ning oli vaja tööle minna," olid Lauri sõnad. Teele kurk hakkas valutama, tegelikult lausa pitsitama. Õhk tema kopsudest hakkas otsa saama ning peopesad higistama. See ei saanud lihtsalt võimalik olla. Tema Kaspar?! Kaspar, kes kuulas pidevalt Nirvanat ning kes oli nagu vana rahu ise? Kaspar, kes alati abistas, hoidis ning oli nii sõbralik ning nii armas, kui vähegi võimalik? Võimatu! Eksitus! Tundus aga, et Lauri aimas, mida Teele mõelda võis, ta raputas õrnalt enda peaga ning jätkas: "Pärast seda, kui sa olid klubist lahkunud, anti Kasparile neli päeva maksmisaega. Ning kui ta ära ei maksa, siis..." Edasi polnudki vaja rääkida.
Teele oli alati imestanud, et Eestis selliseid inimesi ikka elas ning et sellised asjad üldse toimusid. Need olid nii filmilikud. Seal toimusid väljapressimised ning narkotsiga smuugeldamised. Kuid mitte Eestis, mida tüdruk nii väga armastas. Kuid tundus, et ta eksis ning et ta oli terve elu elanud vales maailmas, roosad päikeseprillid pead. See kõik oli liigagi reaalne ning mida rohkem Teele seda mõistis, seda enam tal pea ringi käima hakkas.
Kindel oli ka see, et Kasparil polnud seda raha. Noormehel polnud tegelikult kunagi raha, sest alati, kui tal seda oli, raiskas ta selle muusika peale. Kuid kas too oli tõesti enda "väikse" võla unustanud? Vaevalt. Too oli põgenenud meelega selle eest!
"Tead sa kus need tüübid elavad?" päris Teele viimaks otsustavalt Laurit, kes oli jõudnud suitsu hambusse panna ning üritas seda nüüd tikkudega süüdata. Too mõmises jaatavalt ning tüdruku süda hakkas selle peale ärevalt kloppima.
"Ninamees, nimega Tarvo, elab Rakvere kesklinnas."
Saanud Teelelt täpse juhise, kuidas Tarvo korterit üles leida ning hoiatusi, et üks tüdruk siiski ei tohiks üksi kõrilõikajate juurde minna, suundus neidis koju, et teha plaan homseks päevaks.
Hommikul ärkas Teele vara, nähes, et kardinad olid akende ees. Ta muigas endamisi, pühapäev. Muie tema näolt kadus aga kohe, kui talle meenus, mis ta ette võtma pidi ning see, et järgmisel päeval on kool. Kaks asja, mida tüdruk kartis. Ta käis pesus, pani end riidesse ning suundus seejärel arglikult ema toa ukse taha. Ta avas selle ettevaatlikult ning nähes, et too on juba üleval ning vaatab telekast mingit vene kanalit, sisenes ta tuppa, võttes voodi serval istet.
"Emme, kuule," alustas Teele.
"Noh?"
"Mul on väike probleem."
"Sa pead homme kooli minema!" lõikas ema terav hääl, ta ei pööranud enda pilku telekaltki.
"Ei, ma tean. Ma lähengi homme kooli. Lihtsalt, mul oleks veidi raha vaja." Teele hääl hakkas tasasemaks ning arglikumaks muutuma. Nii tegi see alati, kui oli vaja raha küsida. Ta teadis, et emal on mingid säästud, kuid ta teadis ka seda, et tal on neid endalgi vaja, näiteks majapidamistarbeks.
"Raha?" Ema hääl kõlas imestunult. "Mis sa sellega teed? Kui palju?"
Küsimused, mida ema temalt päris, muutsid neidist veelgi kohmetumaks, kuid viimaks vaatas ta oma ainsale emale paluva pilguga otsa. Hetkeks mõtles ta, kus on Jaana, kuid ta ei jäänud sellele kaua enda pead vaevama. Too polnud sugugi nii tähtis, kui Kaspar ning tema probleem.
"Noh," alustas tüdruk, mõeldes, mida täpsemalt öelda, "koolis on ekskurssioon Londonisse. Kolm tuhat krooni. Õpetaja ütles meile, et see on hea silmaringi laiendamise võimalus." Teele naeratas endamisi selle suurepärase vale pärast. Kõlas usutavalt. Pealegi meeldis tema emale, kui tema tütar oli millestki, eriti sellest, mis puudutas õppimist, huvitatud. Alles nüüd pööras ta enda pilgu telekalt ning vaatas otsa enda tütrele. Ta oli juba harjunud tema olemuse ning välimusega, olgugi, et algul oli see teda ohtralt hirmutanud. Neidise pikad ronkmustad juuksed, üsna pungilik välimus ning anarhistlik iseloom meenutas talle teda ennast, kui ta veel noor oli olnud. Tegelikult täpselt tema vanune.
"Mul pole," lausus tema ema lihtsalt. Teele emal oli tegelikult ka nimi, olgugi, et tüdruk ei kutsunud teda kunagi nimepidi. Tema töökaaslased ning Teele vanaema kutsusid teda aga Maarikaks.
"Mis...? Muidugi sul on. Sul on alati ju." Tüdruk kogeles.
"Ei, ei ole. Ja tead, miks? Sest puid oli vaja tellida." Maarika pööras enda pilgu tagasi telekale. Ilmselt leidis, et tulenev jutuajamine ei ole Subotejast huvitavam.
"Kolme tuhande eegu eest ostsid puid või? Need lähevad maksimum seitse sotti maksma ju," lausus tüdruk kergelt paanitsedes. Kust kuradi kohast ta veel selle raha peaks võtma, kui tema ema talle ka seda ei anna?
"Mul ei ole rohkem. Vanaemale oli rohte ka vaja osta."
Teele ei vaevunud enam enda emaga rääkima. Ta tõusis püsti ning lahkus toast nii, et krohv kukkus laest, kui tüdruk oli ukse enda järel liiga kõvasti kinni tõmmanud. Seda ta kahetses ta kohe, kuid ei läinud rohkem oma emale pugema. Viimane põhjus, miks Maarika Teelele raha ei tahtnud anda, oli ju ilmselge vale. Tüdruku vanaema oli küll kuuskümmend neli aastat vana, kuid lisaks pensionile sai ta siiski ka palka, kuna teda polnud veel tolle kõrge vanuse tõttu lasteaiast vallandatud. Tüdruku vanaema töötas seal abikokana, olgugi, et mingit kokakooli polnud ta küll lõpetanud. Kuid porgandit oskas vist igaüks riivida.
Jõudnud enda tuppa tagasi, istus neidis enda voodile, ta üritas mõelda. Viis sotti oli tal endal kogutud, kuid sellest muidugi ei piisanud. Mida kasuliku tal oli, mida ta oleks võinud koheselt pandikasse viia? Kas pandimajad üldse pühapäeviti töötasid?
Ta hakkas enda toas ringi vaatama, kuid tal ei olnud midagi. Süntekas, mis tal oli, oleks vaevu tuhat krooni väärt olnud. Raadiomakk ei oleks kahte kümpigi väärt olnud, sest see oli umbes kakskümmend aastat vana ning ragises. Telekat ta maha müüa ei tahtnud, sest see oli ainus ajaviide, mis tal toas oli. Viimaks aga klaasistusid tema silmad, kui ta püsti tõusis ning enda riiulini kõndis. Sealt võttis ta välja oma ehetekarbi ning avanud selle, ohkas ta. Sealt ei leidnud ta midagi väärtusliku. Teele eelistas kanda ainult hõbedat ning hõbe oli üsna odav. Seepärast polnud nende müümine eriti tulus. Viimaks jäi talle silma aga kuldne kaelakee, mille otsas asetses kaunis rist, mille tippudes säravad kivikesed olid. Tüdruk ei uskunud, et kivid teemandid olid, kuid ta oli üsna kindel, et kett ning ripats selle küljes olid kullast. Selle oli ta saanud juba aastaid tagasi oma emalt sünnipäevaks. Kuld ei sobinud tüdrukule, seda arvas vähemalt Teele ise ja kuna ema oli just nõnda munni mänginud, võiski näitsik nüüd selle pandimajja viia ja vaadata, mis talle selle eest pakutakse.
Haaranud kaasa rahakoti, kus oli täpselt öeldes viissada viiskümmend kaks krooni, kuldketi ning ikkagi ka enda süntesaatori, kiirustas Teele bussijaama, et sealt Rakverre sõita.
Rakverre jõudis ta täpselt siis, kui kell hakkas pool kaks näitama. Ta kiirustas bussijaamast esimese Rakvere pandimajani, mida ta teadis ning nähes ukse peal olevalt sildilt, et see on veel pool tundi lahti, ohkas tüdruk kergendunult ning sisenes kahekordsesse puidust majja. Pandikas asus teisel korrusel.
Tal ei läinud poolt tundigi, kui ta viimaks taas värske õhu kätte astus. Tema käes oli kakstuhat kolmsada seitsekümmend viis krooni ning ta tundis sellegi üle uhkust. Rahakott rahast paks, võttis ta tagataskust väikse lipiku, kus oli selle Tarvo aadress. See polnud temast väga kaugel, tegelikult ta isegi uskus, et ta teab seda maja. Ilmselt oli ta kunagi sellest mööda kõndinud.
Viimaks jõudiski ta selleni ning jäänud trepikoja ees seisma, vaatas ta ülespoole. Maja oli puidust ning meenutas mõneti pandimaja, kus ta just käinud oli. Aknad ei olnud plastikust ning kui tüdruk trepikotta jõudis, sai ta ka aru, et koridoris on ühiselt kasutatav kuivkäimla. Polnud eriti ilus maja, kuid mida ta olekski võinud ühelt narkoossilt loota.
Ta kõmpis teisele korrusele ning jõudnud õige ukse taha, mille peale oli kirjutatud sinise markeriga suur 7, koputas ta uksele ning jäi ootama. Ta ei pidanudki kaua ootama, enne, kui keegi uksele vastu tuli. Seesama Tarvo.
"Mis vaja?" küsis ta, vaadates tüdruku poole, kes temast pool pead pikem oli. Teele neelatas, üritades eirata tolle hallide silmade pilku. Kui too habet ajanud oleks ning normaalseid riideid kandnuks, oleks temast isegi asja saanud. Kuid adi dressid, kiilakas pea ning sinine silm ei erutanud Teelet kuidagi.
"Sa oled Tarvo?" päris tüdruk, üritades kindlameelsust enda häälde sisse süstida.
"Oleneb, kes küsib," tuli vastuseks. Tarvo niheles ebameeldivalt, ilmselt tahtis too juba korterisse kaduda ning oma pooleliolevate asjatoimetustega tegeleda.
"Ma olen Teele. Kasparit mäletad? Vaat, ma tulin tema võlga tasuma."
Tarvo silmad lõid särama ning korraks oli tema huulil isegi naeratust näha. See aga ei meeldinud Teelele.
"So-soh, Kaspar saatis tüdruku enda võlga tasuma? Ja kus ta ise on? Ei julgenud enda nina välja näidata, eh?"
"Ta on haiglas. Sa peksid tema roided päris korralikult sisse," kostis tüdruk, hingates pikalt ning sujuvalt, et rahuneda.
"So-soh," kostis Tarvo taas. "No palju sul on?"
"Sinu jaoks piisavalt." Tüdruku hääles kostis põlgust, kui ta mõõtistülgastava pilguga noormehe välimust.
"Seda me veel vaatame. Astu sisse, Teele. Pühi kossid enne kaltsu peal puhtaks."
Ning Teele sisenes korterisse.


***
Tean, jah, et vormistus on üsna halb, aga ei viitsi tõesti seda hetkel parandada.

6.



Oma suurimates õudusunenägudes ei olnud Teele osanud aimata, et ta kunagi sellisesse kohta satub. Lauri oli teda hoiatanud, et ta ei läheks, kuid kuidaks oleks ta osanud tol hetkel arvata, et see külaskäik Tarvo juurde muudab tema elu alatiseks. Oleks ta teadnud, et juba järgmine päev valab ta selliseid pisaraid, mis tema hinge puruks rebivad, oleks ta tõepoolest lasknud Kasparil ise enda jamadega tegeleda.
Kuid Teele seda ei teadnud. Ta ei teadnud midagi ning naiivne nagu ta antud hetkel oli, astus ta korterisse, süda nii kõvasti hüppamas, et see tegi haiget.
"Päris armas elamine sul siin," kommenteeris Teele, vaadates ringi, tõmmates samal ajal enda jalatsid ukse ees oleva kaltsu peal puhtaks. Tegelikult nägi Tarvo elamine välja kohutav, kuid mida muud ta olekski võinud oodata ühest kahekordsest puumajast, kus asusid sotsiaalkorterid. Tüdruk ei olnud sammugi ukse juurest edasi astunud, kuid juba ta tundiski rõvedat vetsu lõhna, justkui ei oleks keegi kunagi seda pesnud. Vaadanud korraks ringi, nägi neidis, et vetsuuks oli täpselt tema kõrval. See oli lahti ning sealt oli näha kedagi potil istumas. Istuja nuttis.
"Temast ära tee üldse välja," kamandas Tarvo, kadudes koridorist ilmselt mingisse tuppa. Teele eemaldas enda jaki ning libistas selle nagisse, mis koheselt tema silme ette jäi ning astus edasi, järgnedes Tarvole. Enam ta ei tundnud peldiku haisu, kuid nüüd jäi ta rabatult uksepiidal vaatama, mis toas toimus. Olgugi, et toa seinad olid täis soditud ning akende ees asetsesid tumepruunid paksud tekid, et valgust jumala eest sisse ei pääseks, ei olnud see kuidagi võrreldav sellega, mis seal toimus. Ümber laua, kahel vanal nurgadiivanil, istus kamp temast mitte nii väga vanemaid inimesi, ning tõmbasid kordamööda triipu. Ühel tüübil jooksis ninast verd.
"Tuled või?" kostus taas Tarvo nõudev hääl.
Teele järgnes kiilakale kööki. Tüüp istus juba köögilaua taga ning üritas süüdata suitsu, kuid tolle välgumihkel oli ilmselt tühjaks saanud. "Putsi küll!" karjatas ta, visates tulemasina vastu seina.
Saanud enda ehmatusest üle, võttis ka Teele laua taga istet ning koukis välja enda rahakoti.
"Niisiis, su raha. Ma loodan, et seda on piisavalt," sõnas tüdruk huulde hammustades, asetades lauale nii palju raha, kui tal oli. Bussisõiduraha tagasi kojusõiduks oli tal tagataskusse kõrvale pandud.
"Seda on üsna vähe, nukuke," lausus Tarvo, kuid asetas raha siiski enda taskusse, "kuid ma lepin sellega, esijalgu."
"Rohkem mul ei ole ning pole kuskilt võtta ka, seega see on ainus, mille sa üleüldse saad, Tarvoke," vastas Teele, hakates vaikselt närvi minema. Mismõttes Tarvo ei olnud kolme tonniga nõus? Tal polnudki rohkem vaja!
"Su kallis Kaspar on mulle veel võlgu. Sa kas maksad veel tonni või ma lähen külastan teda haiglas enda noaga."
Tüdruk tundis, kuidas tal sees jälle keerama hakkas. Ta tahtis sealt ära. Ta pidi sealt ära saama! Kurat, miks ta pidi sinna minema? Miks ei olnud ta kuulanud Lauri sõna!? Ta oli ju tüdrukut hoiatanud. Sitt! Puts! Raibe! Vitt!
Teele pidi väga palju vaeva nägema, et rahulik püsida, olgugi, et ta käed värisesid märgatavalt ning ka Tarvo pani seda tähele. Ta muigas laialt ning tüdruk nägi, et tal on kaks hammast puudu.
"Mul ju... mul pole rohkem," kogeles neidis taas, libistades käed laua alla, endale sülle. Nüüd hakkas ta enda pükse siluma.
Tarvo tõusis püsti ning hetkeks arvas Teele, et ongi kõik läbi. Ta võib nüüd ilusti koju minna, sest kõik on korras. Kuid ta eksis. Noormees tuli hoopis tema selja taha ning libistas enda käed tüdruku õlgadele, kummardudes tema kõrva juurde.
"Kuid sa võid ju tema võla hoopis teisiti maksta," sosistas ta võikalt Teelele kõrva.
Nüüd värises tüdruk juba üle terve keha, ta tabas Tarvo mõtted ära. Kuid muidugi ta keeldus sellest! Ta ei olnud mitte mingi lits, kelle andis ära osta. Jah, talle meeldis seks, kuid mitte nii väga, et ta Tarvosuguse idioodiga ühte heitma peaks.
"Ei iial. Ning korista enda käed mu õlgadelt," lausus tüdruk üsna rahuliku häälega. Kuid asjatult. Tarvo ei liigutanud enda käsi kuskile vaid hoopis tugevdas enda haaret, surudes tüdruku pluusi tugevalt enda pihkudesse. Seejärel tõstis ta neidise koha pealt nii järsult püsti, et Teele oles äärepealt tasakaalu kaotanud ning ülepeakaela kukkunud. Kuid selle asemel ta kiljatas ning kui Tarvo ta üle enda õla viskas, hakkas neidis meeletult enda jalgadega vehkima.
"Mis sul viga on? Pane mind kohe maha!" karjus neidis. Tema sisemusse tekkis kabuhirm, ta kartis kõige hullemat.
Kuid maha teda ei pandud.
Selle asemel maandus ta pehmel voodil ning rapsinud end sealt maha, vaatas ta hetkeks ringi. Nad olid nüüd hoopiski teises toas. Seal polnud peale suure voodi midagi. Ainult nurgas kuulas muusikat üks tüüp, kelle plaatinablondid juuksed ulatusid õlgadeni. Tal oli sirge nina ning elektrisinised läbilõikavad silmad, mis teravat neidist jälgisid. Noormees ei tundunud vanem kui kakskümmend ning ta kandis valge-punase riietust.
Teele jälgis teda hetkeks, kuid kaua ta seda teha ei saanud, sest juba peagi tõsteti ta taas õhku ning visati voodile.
"Mida vittu sa enda arust teed?" hüsteeritses Teele, vaadates suurte silmadega Tarvot, kes oma pluusi nüüd seljast nööpis. Tema rinnal asetses mingi hiina keelne kiri, millest tüdruk aru ei saanud.
"Ma ütlesin, et Kaspar on veel võlgu. Sa ju ei taha, et ta homme surnud oleks, või kuidas?"
Teele ei suutnud seda usuda. Ta ei suutnud enam tagasi hoida enda pisaraid, mis koheselt mööda tema põski alla voolasid ning küllaltki sitasele voodipesule langesid.
Kuskil pandi üürgama mingi tränalugu, kostus naer ning huilgamine. Teele tahtis ära minna!
"Palun ära tee seda. Palun," sosistas tüdruk, kuid teadis, et Tarvo niikuinii ei kuule tema palveid. Keegi enam ei kuulnud, isegi mitte too blond kutt nurgas. Imelik oli see, et too isegi ei naeratanud, kui Tarvo Teelele peale ronis ning raksatusega tolle pluusi tüdruku seljast rebis. Vastupidi, ta tõusis püsti ning lahkus surmtõsise ilmega toast.
Taas mõtles Teele, et see ei saa reaalne olla. Ta sulges enda silmad ning avas need taas. Kuid ta oli ikka selles haisvas korteris, selles näruses toas, tolle värdja all. Ta sulges enda silmad ning hammustas enda huult seni, kuni ta tundis vere maitset enda keelel. Ta avas enda silmad ning taas ei midagi. Ning seejärel toimus miski, mis ehmatas teda poolsurnuks. Ta tundis, kuidas pilt tema silme ees läheb mustaks ning nüüd tundis ta, kuidas tema suu on verd täis. See ei saanud ju enam huulde hammustamisest olla, ega ju?
Ta tundis, kuidas Tarvo tema peal millegagi kohmitses ning äkitselt oli tal külm. Ta oli nüüd ihualasti, samuti ka Tarvo. Ta tundis, kuidas tolle süda kloppis, ka tüdruku oma tegi seda, hirmust. Kuid enam ta ei suutnud vastu punnida. Ta ei suutnud end tegelikult liigutadagi. Kõik oli justkui üks suur must auk, millest enam väljapääsu ei olnud. Tüdruk kuulis väga võigast naeru ning seejärel raksatusi - see voodi ähvardas kokku variseda. Tüdrukul polnud kunagi nii paha ja valus olnud.
Viimaks muutus kõik vaikseks. Tüdruk ei kuulnud enam muusikat, naeru, ega voodiraginat. Ta ei tundnud ei Tarvo ega ka enda südamelööke. Ta ei tundnud enam, kuidas Tarvo tema sees end liigutas. Kõik oli surmvaikne.
Kuni...
"Kuule, ärka üles."
Vaikus. Ei mingit liikumist. Teele arvas tegelikult, et hääl, mida ta kuuleb, ei ole päris. See oli ilus hääl. Muusikaline hääl. Selline meloodiline.
"Kuule, tüdruk, sa pead ärkama."
Keegi raputas teda, kuid neidis ei suutnud tõusta. Kuid siiski ta suutis. Ta tundis end nii kergelt. Ta justkui ei olekski liigutanud end. Sellegi poolest tundusid asjalood kahtlased. Kõik oli liiga kerge. Kas ta oli surnud ning lendas nüüd taevasse? Tema ja taevasse?
Ta avas vaevaliselt enda silmad ning sel ajal, kui ta seda tegi, tundis ta, kuidas ta taas reaalsesse maailma tagasi pöördub. Alles nüüd sai Teele aru, kuidas tema pea, eelkõige põsk, meeletult valutab. Ta tundis ka külmust, sest tal ei olnud midagi seljas. Kui ta enda pilgu alla pööras, nägi ta, et tema paljast ihu kattis tema enda puruksrebitud pluus. Muusika oli vaikseks jäänud ning nüüd kostus ta mingit tilkumist.
"Oli ka aeg. Ma juba arvasin, et pean kiirabi kutsuma, kuid siia ma seda parema meelega ei kutsuks," kostus murelik hääl tema kõrvalt. Teele pööras enda silmad hääle omanikule ning tundnud ära sellesama plaatinablondide juustega kuti, tõmbusid neidise kuiva verega kaetud huuled peeneks kriipsuks.
"Ma olen Gregor, muide," tutvustas ta end ning aitas tüdruku püsti.
"Käed eemale, ma saan ise ka," nähvas Teele viimaks. Imekiirelt leidis ta üles enda riided, mille ta endale rohmakalt selga pani.
"Teised magavad. Mine parem ruttu ära, enne, kui teised üles ärkavad," sõnas Gregori-nimeline noormees. Ta aitas isegi tüdrukul jalatsid jalga panna, sest nägi, et neidis on üsna nõrkemas.
"Jäta rahule! Ma ütlesin, et ma saan ise ka!" Teele oli vihast keemas. Kuidas too tüüp julges üldse teda aidata, puutuda, kui ta oli lihtsalt pealt vaadanud, kuidas Tarvo teda vägisi võtab?! Kuidas ta julgeb....?
"Kuule, ära ole nüüd nii, eks? See, mis ta tegi, on küll andestamatu, kuid sa võiks vähemalt õnnelik olla, et sa nii lihtsalt pääsesid," kostis Gregor vahele. Ta astus tüdruku ette. Kuskilt oli ta leidnud märja lapi ning nüüd üritas ta tüdruku nägu õrnalt puhtaks tupsutada. "Su huul on päris katki," sosistas ta.
Teele lõi aga Gregori kätt ning lapp lendas maha.
"Jäta mind rahule!"
"Kuule, sa ei saa ise niikuinii siit ära mindud. Sa seisad vaevu püsti."
"Ma saan hakkama."
"Las ma teen sulle vähemalt kohvi välja. Ma tean siin lähedal head kohvikut, kus sa saaksid enda verist nägu ka veidi kasida."
"Türa, saa aru, Gregor või mis iganes su nimi ka polnud, ma ei taha sinult ega su värdjalikest sõpradest midagi, eks? Jäta mind rahule!"
Teele peitis enda näo oma kätesse ning pöördus ukse poole. Ta vihkas teiste ees nutmist, kuid antud hetkel ei saanud ta midagi parata. Ta ei suutnud enam tugev olla. Ta ei jaksanud enam võidelda. Temaga oli juhtunud kõige hullem asi, mis ühe tüdrukuga oleks võinud juhtuda ning nüüd pidi ta sellega toime tulema. Nagu oleks tal veel vähe jamasid olnud.
"Lähme parem siit minema, eks," lausus Gregor ning avas tüdrukule ukse. Koos väljusid tüdruk mustas ning noormees valges korterist, võttes suuna kohviku poole, millest poiss rääkinud oli.
Jõudnud kohvikusse, suundus Gregor neile kohvi tellima ning Teele läks otsejoones naiste tualetti. Seal vaatas ta peeglisse ning ehmatas ka ise, kui enda nägu nägi. Tema huul oli puruks ning põsk veidi punane. See ei olnud aga kuidagi võrreldav tema paistes ning tursunud silmadega.
Ta võttis enda kotist kammi ning kammis ära enda juuksed, sidudes need hobusesabasse. Seejärel pesi ta enda nägu ning puuderdas veidi enda põske ning pani huultele veidi huuleläiget, et katkine koht vähem silma jääks. Kuid ta ei olnud endiselt vaatepildiga peeglist rahul. Talle vaatas vastu noor tüdruk, kes oli ära kasutatud mingi pilves ossijüngri poolt. Kuid Teele ei vihanud teda. Ta vihkas iseennast selle eest, et ei olnud kuulanud Lauri sõna. Pidi ta sinna korterisse minema! Pidi ta uskuma, et ta suudab kõik paremaks muuta!
Surmtõsiselt väljus ta tualetist ning otsis kiire pilguga üles Gregori. Too oli juba laua valinud. See asus akna ääres ning selle ümber ei istunud kedagi. Teele teadis, et selle asemel, et laua äärde istuma minna, oleks ta pidanud hoopis koju minema ning magama, kuid ta ei tahtnud, et kodused teda nii nõrgana näinud oleks.
Võtnud pehmel veripunasel diivanil istet, vaatas neidis juustusaia ning kohvitassi enda ees. See tundus väga isuäratav, vähemalt lõhnas küll hästi, kuid Teele kahtles, et söök talle alla läheb.
"Sa pead sööma ka," ütles Gregor kohe, enne, kui Teele jõudis üldse enda suudki lahti teha.
Gregor nägi imeline selles kohvikus välja. Ka kohvik oli valgete ning punaste värvidega sisustatud. Maitsekas. Praegusel hommikutunnil ei olnud seal ka peale ühe paksu vanaeide kedagi.
Teele võttis ampsu enda juustusaiast ning rüübanud musta kohvi peale, pööras ta enda pilgu noormehele. Ta teadis, mida ta tahab tollelt küsida, kuid ta ei julgenud seda teha. Kuid Gregor aimas juba küsimust. Ta muigas nukralt.
"Sa ilmselt mõtled, et miks ma ei tulnud sulle appi, kui minus on piisavalt viisakust, et sulle kohv ning see sai välja teha, eks?"
Teele märkas alles nüüd, et Gregor polnud endale midagi tellinud.
"Noh, asi on nimelt selles, et Tarvo on mu kasuvend. Ning vaata, oma perekonnale ei taha ma sitta keerata, ükskõik, mida nad ka ei teeks. Ma muidugi ei toetanud tema tegu, kuid samas ma ei saanud midagi sinna ka parata. Pealegi, ega see pole esimene kord, kui ta nii teeb." Gregor naeratas nukralt, taas.
Teele ei olnud aga sugugi rabatud. Tegelikult ei imestanud ta enam üldse midagi. Viimasel ajal oli ta eriti aru saanud selles faktist, et Issanda loomaaed on kirju.
"Sa ei pidanudki mulle appi tulema. Sa pole mulle selleks mitte keegi," lausus Teele jahedalt. Tegelikult ei olnud ta ükskõik. Kes teab, mis oleks temast saanud, kui Gregor poleks teda äratanud. Võib-olla oleks ta tõesti surmale määratud olnud nagu Gregor oli öelnud. "Kuid miks sa mind siis üles äratasid? Miks sa mind ei jätnud nii, nende tüüpide kätte?" Tüdruk hakkas taas ahastama.
"Mul hakkas sinust lihtsalt kahju," oli Gregori vastus.
Teele jõudis koju alles õhtul. Nad olid Gregoriga terve päev selles kohvikus istunud ning juttu rääkinud. Samuti jõudis tüdruk ära juua umbes seitse tassi kohvi, seega oli tal nüüd väga energiline tuju, olgugi, et ta oleks siiski rohkem magada tahtnud, et unustada. Kuid ta teadis, et ta ei suuda kunagi unustada, mis oli juhtunud.
Tüdruku ema oli olnud koheselt platsis ning küsinud temalt, kas ta ikka koolis käis. Kerge vale ning jaatav vastus. Tegelikult ei olnud ta kordagi koolilegi mõelnud ning see ei muserdanud ka teda. Tal oli koolis täiesti ükskõik, nüüd oli tähtsamaidki asju. Hingeraavad tuli kinni ravida.
Ta vaatas lakke, käed pea all ning lasi pisaratel mööda enda põski alla voolata. Mida ta oleks ikkagi pihta hakanud, kui Gregor poleks seal olnud? Kas tal üldse oleks olnud võimalust millegi tegemiseks? Negative'i uus plaat üürgas ning naabrid olid juba minuteid meeleheitlikult lage kolkinud, lootuses, et muusika vaiksemaks keeratakse, kuid Teelet ei huvitanud. Mis teda nüüd üldse huvitas?

mulle NIIII meeldib, ma ootan juba uut! :)

Nii imelik on seda vahepeal lugeda, meenuvad asjad mida sa rääkinud oled vahepeal osades kohtades ja ma tundsin ära, kes Kaspar päriselt on.

Aga tahaks jah uut. :)