kommentaarid on teretulnud!
①
Üksik naine, kes on 20-aastane, elab korteris, on jurist, lapsi pole ..........
„Ma ei suuda seda“ karjus Elena Irisele, „Ma tean, et ei suuda, miks siis mind niimoodi piinata?“
„Sest sul tuleb endast kõik välja laduda“ vastas Irina- Irise kaksikõde.
„Aga see on igav, ma tahaksin hoopis midagi põnevamat teha ja mul on ka paar mõtet“ lausus Elena salakavalalt naeru kihistades. Seejärel jäädavalt naeratades ütles:„Ainuke probleem on kas te tulete ka või leian kellegi teise“ samal ajal enda toas ringi vaadates ja otsimas oma plaani täideviimiseks sobivaid riideid.
„Kuule nüüd! Elena ma arvan, et tean, mis sul plaanis on, aga sa pead selle siin lõpuni kirjutama.“
Elena jätkas toas tuhnimist ja lõpuks peatus ja sellega kadus ka tema naeratav nägu. „Mul on teile ühtteist rääkida, aga ma tahaks, et Miranda ka kuuleks, mis mul öelda on.“
Kuuldes oma hea sõbra ja sama hea kui mitte veel parema nõia nime tardusid Irise ja Irina silmad ¹okist.
„Ma loodan, et sul on seekord palju toredam põhjus meid jälle kokku kutsuda, kui eelmine kord“ lausus Iris murelikult aknast õue vaadates „ ja pealegi kas Miranda ei peaks Itaalias olema?“
„Ei, ta tuli tagasi eelmine nädal, aga teate ju küll kui palju tööd tal on teha ja nii pole tal meie jaoks aega jätkunud“ seletas Elena „ja mul on väga kahju teie mõlema pärast, mis eelmine kord juhtus“ suutis Elena nuuksudes kuulda tuua „mul on nii nii kahju.“
„Ma tean, aga see ei olnud sinu süü, et Marcusega nii läks ja ta ohverdas ennast teadlikult ja sa ei pea ennast süüdlasena tundma“
„Tänan sind Iris, ma lihtsalt oleksin pidanud olema ettevaatlikum, aga ärme sellest enam räägi“ lausus Elena pisaraid kuivatades. „Ma arvan,et te peaks minema ja ma saadan teile sõnumi, kui on aeg Miranda juurde minna“ kostis Elena külalisi ukse poole juhatades. „Me läheme snna homme, puhake siis ilusti välja eks.“
„Jah, me lubame!“ kostsid hüüded juba suletud ukse tagant. Elena ohkas ja sättis ennast magamaminekuks valmis.
„Paistab, et tänane päev kujunes hoopis teistsugusks, kui plaanitud“ sõnas ta voodis lamades ja und oodates „järgmine kord läheme kohe peole“ lausus ta ja uinus.