Reaalsuse taga

Reaalsuse taga


Jason lõi silmad lahti ja ajas end istukile. Ta oli enda kodus ja ei suutnud uskuda, mida ta unes näinud oli. Õudu täis silmadega tõttas ta magamistoast vanamoodsasse vannituppa. Ta haaras peegli taga olevast kapist enda tabletipurgi ja viskas kohe neli tillukest tabletti suhu.
Tundes, kuidas hirm järjest väheneb ja peaaegu kaob jäi Jason vannituppa kraanikausi kohale hingeldama. Unenäo seigad jooksid ikka mehe silmeeest läbi.
Tema ja John mingis metsas. Jooksmas. Millegi eest, mida nad ei tunne. See tundus nii ebamaine, kuid samas kummaliselt reaalne. Tema üksi mingis metsas. Põgenemas. Johni elutu kogu juurest.
Hirmunult vedas ta kätega üle näo, soovides seda jubedust unustada. Taas toetas ta peopesad kraanikausi äärele ja uuris enda peegelpilti. Halli-pruuni segused juuksed mõjusid noortele tudengipreilidele jalgu rabavalt. Asjale aitasid kaasa ka targad pruunid silmad.
Keskealine Jason Longtime töötas ühes tuntuimas ülikoolis üle maa.
Enda loengutel rääkis ta psühholoogiast ja alati kuulas teda täissaal.
Hetke vaatas ta veel enda peegelpilti ja uuris enda näol üksikuid kortse, mis tema naiskolleegide sõnul talle ainult tarkust juurde andsid.
Siiski ei olnud mees hetkel enda välimusest huvitatud. Ta uuris hoopis enda vasakut põske, millel ilutses värske haav. Verd küll ei jooksnud, kuid nahk oli sealt õrn ja ei talunud hästi mehe kohmakat puudutust. Jason üritas meenutada, kuidas ta selle saanud oli.
Ärkvel olles ei olnud midagi juhtunud, kuid unenäos oli ta metsas jooksnud.
Mees lasi sõrmedel üle haava libiseda ja talle meenus valus löök ühelt erakordselt teravalt oksalt.
Jason virutas rusikaga vastu kraanikaussi ja tõttas elutuppa. See oli maitsekalt sisustatud, kuid siin-seal oli näha vereplekke.
Hirmunult silmi kinni pigistades tõttas ta ruumist läbi ja avas silmad alles esikusse jõudes. Paaniliselt haaras ta lauatelefoni ja vajus toolile istuma. Närviliselt valis ta numbri ja ootas, et vastu võetaks.
“tere” kostus telefonist unine hääl
“Tere Tom! Mina, Jason siin” sosistas Jason paaniliselt telefonitorru.
“Ja mis nüüd?”
“Jälle need vereplekid... Ja täna oli unenägu... Sa ei kujuta ette! Ma pean sind nägema!”

***

Jason istus närviliselt ŠwinŠwini kohvikus ja voltis hoolikalt salvrätti kokku. Kui salvrätik koos oli harutas ta selle jälle lahti ja alustas voltimisega otsast.
Meest jälgis üle laua sõrmi ristav mees, kes oli mahedate roheliste silmadega ja punase esmapilgul hirmutava kitsehabemega.
Äkitselt hakkas Jason rääkima “Ma nägin jälle seda unenägu...” Mees tõstis enda hirmu täis silmad salvrätikult ja ütles verdtarretama paneva abitu inimese häälega “Ma tapsin ta jälle!”
“Kuidas sa seda tegid?”
“Pussitasin – nagu tavaliselt”
Nüüd hakkas Jason jälle lumivalget salvrätti kokku lappima ise kuulates Tomi rahulikku häält.
“Pea meeles, Jason, see on vaid uni. Sa kujutad seda ette. See ei ole päris!” rääkis Tom ja rõhutas igat sõna.
Jason noogutas ja voltis enda salrätti edasi, kuulates pingsalt enda psühholoogi juttu.
“Ma tahaks sulle ühte inimest tutvustada. Ta on sarnane sinuga. Tal on sarnased ilmutused nagu sinul alguses.”
Jasoni ilme muutus sügavamaks ja mehe ilmest suutis Tom välja lugeda vaid ilmselget õudust.
“Jaa ma tahaks temaga kohtuda,” ütles Jason peaaegu kohe.
Tom naeratas ja näppis enda kitsehabet. “Kas ma kutsun ta siia?” päris ta ärevalt.
Jason noogutas ja sahkerdas enda salvrätikuga edasi.
Tom tõmbas taskust rohelise telefoni ja hakkas telefoniga rääkima, kuid Jasoni tähelepanu pälvis hoopis teine asi. Tom parema õla kohalt paistis meeste tualeti uks ja see oli irvakil. Ukse praost paistsid kellegi käsi. See ei olnud tavaline käsi. Sellel käel oli õõvastav oliiviroheline toon ja käelabal puudus keskmine sõrm.
Jason oli hirmust halvatud. Ta kuulis justkui miilide tagant Tomi häält, mis midagi telefoni torusse pomises.
Nüüd hakkas uks aeglaselt avanema. Järjest rohkem kasvas Jasoni hirm, kuna käe omanik ei olnud sugugi kenam. Antud mehel oli seljas räbaldunud kallis ülikond ja ta südame kohal oli suur punane plekk, mis tundus siiani niiske. Mehe näost puudus naha tükke ja see andis talle laiba välimuse.
Jasoni huultel moodustus hääletu sõna “John.”
Nüüd jälgis Johni laip Jasonit ja küsis kohutavalt krigiseva ja kareda häälega “Miks sa seda tegid? Miks?”
Vaikselt ja imelikul kombel, mitte kellegi silma jäädes, liikus John Jasoni poole.
Jason ei suutnud äkitselt enam hingata. Hirmunult surus ta silmad kinni ja kartis, et kohe võtab temast kinni külm ja koolnud käsi.

_*_*

Kopeeritud*

“Keegi ei olnud siin!”

“Jason. Jason! JASON!” hüüdis karune hääl ja haaras Jasoni randmest järsult kinni.
Jason lõi silmad lahti ja märkas, et John oli kadunud ja temast hoidis kinni Tom.
Jason sahmas end Tomi uurivast pilgust lahti ja raputas ägedalt pead. Ruttu vaatas ta kontrollivalt tualeti ust. John oli kadunud ja tualetti sisenes mingi väike poiss. “Aga... Aga siin oli ju...” kokutas hullunud Jason ja jõllitas ust.
“Jason. Jason kuula mind! Kuula mind!! K e e g i ei olnud siin peale meie kahe. Keegi ei olnud siin!” rahustas nüüd Tom koomiliselt suurte silmadega meest.
“Aga John oli siin!”
“Ei olnud. Keegi ei olnud siin!”
“Oli küll!” kuulutas Jason ägestudes ja vastu vaieldes.
“Ei olnud. Aga jätame selle teema, sest Amelia tuleb.”
“Amelia? Kes see on?” päris Jason uudishimulikult.
“Tema ongi see inimene, kellega ma sind tutvustada tahan. Ta peaks iga hetk kohal olema. Näed, seal ta ongi. Tule meie juurde. Me oleme siin!” rääkis Tom enda rõhutatud häälega ja vaatas eemalt lähenevat neidu.
Jason vaatas tütarlast ja uuris tähelepanelikult neiu juukseid, mis olid hooletult kammitud ja lendlesid seepärast seksikalt ümber tüdruku pea, ta hoiakut, mis väljendas uskumatut hirmu ja uurivat pilku, mis otsis kiiesti iga nurgataguse läbi, otsekui kartes, midagi ebamaist.
Kui Amelia lõpuks Tomi kõrvale lendles ütles Tom selge häälega “Jason, saa tuttavaks, see on Amelia. Amelia – Jason.”
Amelia noogutas tuhmilt ja uuris enda pronksikarva kingi, Jason oli jälle salvrätikut kinni lahti voltima hakanud.
Tom sai ilmselt asjast aru ja hakkas rääkima “Amelial on algnähud luulude ja ettekujutuste osas. Ta on juba paar kuud minu juures käinud.”
Jason vaatas Ameliat ja tabas tema pilgu endalt. Amelia ava juba suu, et midagi öelda, kuid Tom katkestas teda pahaaimamatult “Jasonil on juba pikemalt korduvad õudusunenäod ja hallutsinatsioonid.”
Jason noogutas tuhmilt ja arvas, et Amelia sõnad oleks kindlasti poole huvitavamad olnud, kui Tomi monotoone kõneviis.
Nüüd istus Amelia Tomi ja Jasoni vahele. Rahulikult ütles ta enda väljapeetud täidlasel häälel “Minu nimi on siis Amelia, Amelia Diggory. Lõpetasin kaks aastat tagasi ülikooli ja töötan Palm Streetil asuva hullumaja direktsioonis. Aga teie?” Amelia saatsi Jasonile huvitatud pilgu, kuid Jason oli päris üllatunud. Ta oli millegi pärast arvanud, et Amelia töötab kuskil Jõhvika Alleel ja müüb jäätist.
Seda naeruväärset mõtet eemale peletades ütles ta “Mina olen Jason Longtime. Lõpetasin ülikooli üheksa aastat tagasi ja töötan Jõhvika Alleel ja müün seal jää...” Jason läks näost punaseks. Miks ta seda öelnud oli. Nüüd köhis ta hääle puhtaks ja ütles “Töötan Columbuses. Pean loenguid psühholoogia teemal.”
Tom noogutas tunnustavalt ja ütles “Ja mina olen Tom Lenning ja teie psühholoog. Aga... Seda te vist teate.”
Jason teadis, et Tom üritas teda piinlikust olukorrast enda mageda naljaga välja tuua ja õppejõud lootis, et Amelia naerab psühholoogi nalja üle, kuid naise poole vaadates, leidis ta Amelia uuriva pilgu endalt. Kiirest keeras Jason pea ära ja vaatas aknast välja.
Nüüd hakkasid Amelia ja Tom rääkima. “Kui ma täna siia tulin nägin ma kedagi, keda ma varem pole näinud.” Ütles Amelia suurte silmadega ja hakkates enda juttu sisse elama.
“Keda sa nägid?” päris Tom.
“See oli nagu zombie! Mingi mees, kes aina kordas ‘aita mind, päästa mind, aita mind’”
Jason kuulas nüüd nende vestlust väga pingsalt. Talle tuli meelde Johni välimus. Miks ta enne selle peale ei tulnud? Zombie on ju täpselt õige omadussõna sellise friigi jaoks.
“Mida sa siis tegid?” Päris Tom edasi.
“M...Ma surusin silmad kinni ja korrutasin muudkui ‘Pole olemas, pole olemas, pole olemas’ ja... jaa... ja siis ta kadus.” Rääkis Amelia enda kohutavalt suurteks paisunud silmadega Tomi ja Jasonit uurides.
Tom avas juba suu, et Amelia väiteid ümber lükata, kuid Jason segas kiiresti vahele. “See pole olemas pole olemas pole olemas, on kohutavalt selle filmi “rose red” moodi. Seal ka üks mees koguaeg korrutas seda. Paistabki mõjuvat. Eks ma ka üritan seda praktiseerida, sest ma nägin hetk tagasi. Täpselt enne teie tulekut ühte zombie moodi meest. Ta ütles mulle hoopis ‘Miks sa seda tegid, miks?’ JA see oli päris jube.” Mees oli juba täiesti hoos ja tahtis edasi seletada, kuid talle segas vahele Tom. See on siin juba moeks saanud. Mõtles ta natuke pahuralt ja jälgis psühholoogi kes plaksutas kaks kord käsi kokku ja ütles “Mis te arvate, kui läheks nüüd jälle laiali?”
Jason ja Amelia teadsid mõlemad, et Tomile on mõtetu vastu vaielda ja noogutasid tuhmilt pead. Tom ajas end püsti ja ütles “Näeme siis teisipäeval, siin samas. Head päeva teile.”
Seejärel tõttas Tom minema. Jason saatis teda veel pilguga, kui mees aknast möödus.
Nüüd tabas mees endalt Amelia naeratava näo. “Jah?” küsis ta ärevalt.
“See jõhvika allee asi oli päris naljakas. Mida sa müüd seal?”
Jason läks näost punaseks “Õnneks ma enda totraid ideid ei edastanud. Rääkisin tõtt.”
Jason sai aru mida ta imelikku oli öelnud ja lisas kähku “See viimane osa.”
Amelia naeratas ja ahmas käega üle juuste ise muiates. Enda mingil moel kergendava naeratusega päris ta Jasonilt “Aga, ikkagi. Miks sa seda ütlesid? Jääd müüd või? Oh, ma tahan juba seda nalja enda sõbrannadele teha!”
Jason naeris hetkeks. Amelia oli nii siiras tundunud ja ta oli tõesti huvitatud, miks Jason oli jõhvika alleest rääkinud. Mees ütles enda sümpaatselt kuid siiski lõbustunud toonil “Ma tahtsin miskipärast öelda Jõhvika Allee ja et müün seal jäätsit. Ma arvan, et ma siis just mõtlesin sellest ja noh... Ikka juhtub!”
Amelia oli käed lauale pannud ja pea kätele toetanud. Nüüd vappus ta üle keha naeru käes ja ka Jasonile tuli naer kurku.
Nüüd istusid nad kahekesi ja itsitasid rõõmsalt ise allasurutud naerust vappudes. Nad ei teadnud kahtlustada midagi ja kindlasti mitte seda, mis tulevikus toimuma hakkab. See oli mingil määral hea, sest tulevik ei näidanud tingimata midagi eriti helget. Kuid kes teab...


_*_*_*

Pühalikult teatan, et see on ainuke koht kus see osa üleval on. Ja VEEL pühalikumalt ütlen ma, et see on ikka totaalne pask!
Ma kirjutasin selle kõik mingi aasta tagasi..

Enivei.. Vägakahtlane ;D

Nii. See on Jutt. Suure algustähega Jutt. Tüdruk, sina oled teisest maailmast. Sa oled nagu orelimängija muusikute seas. Äkki prooviksid seda jätkata?
PROBLEEM - millegipärast oli teraapiasessioon ainult 10 minutit. Ei mingit vihjetki aja möödumise kohta.

ahnii xD Vägakena kuulda (: Tõesti. Mul on neid osi veel arvutis olemas. Kui tõesti soovi on, siis saab need ju ka üles panna ;D

Mulle meeldib see jutt. See on kuidagi omamoodi ja üpris köitva sisuga...ma olen kahe käega uute osade postitamise poolt