Kõik teavad, et seitsme maa ja mere taga asub muinasjutu maa, aga kaheksa maa ja mere taga?
Ainult kaheksa maa ja mere taga elavad asukad teadsid, et Rappija Jackil on poeg, kuid kes on poja ema, seda ei teadnud mitte keegi, isegi mitte Rappija Jack ise.
''Isa, miks mul nii imelik nimi on?'' küsis poeg Rappija Jackilt.
''Ma ei saa aru, mis su nimel siis häda on?''
''See pole üldse hirmutav. Inimesed naeravad mu nime üle.''
''Soola Silver, minu meelest väga geniaalne nimi, see tuleneb sellest, et sa jätad oma ohvritele enne tapmist märgiks soolast kirve.''
''Mis ohvritest me räägime, kui ma pole kordagi tappa saanud. Isa ma ei suuda enam oodata, ma tahan tava maailmasse minna ja seal inimeste elu põrguks teha, '' anus Soola Silver.
''Sillukene, sa tead, et ma ei saa sind praegu sinna lasta. Meil on nende härjapõlvlastega piisavalt jamasid,''
''Kas ma võin siis nemad ära tappa?''
'' Silver, me ei tapa oma riigi asukaid. Meid on niigi vähe,'' sõnas Rappija Jack ning lahkus.
Seitsme maa ja mere taga.
''Ema, miks sa ikka veel põrandaid pesed, kuigi oled nüüd kuninganna?'' küsis Tuhatibi.
''Sellepärast, kullake, et ma olen sellega harjunud,'' vastas Tuhkatriinu lappi kuivaks väänates, ''kas sa sooviksid mind aidata, mul oleks veel vaja aknad ära pesta?''
''Tänan ei, ma lähen parem Lumivalgekese juurde,'' lausus Tuhatibi ning asus Lumivalgekese maja poole teele. Talle meeldis kohutavalt pöialpoisse kiusata, ilmselt sellepärast, et tal polnud midagi paremat teha.
Lumivalgeke röötsutas diivanil. Ta oli paksuks läinud , tema ümber olid kõik seitse pöialpoissi, kes teda teenindasid. Nähes Tuhatibit tulemas, pugesid nad kõik laua alla peitu.
''Kes seal on?'' hõikas Lumivalgeke, ta oli liiga laisk, et vaatama minna.
''Mina, Tuhatibi.''
''Oh, tule sisse.''
Tuhatibi astus majja, saates pöialpoistele kavala pilgu, mille peale nad värisema hakkasid.
'' Pöialpoisid on kohutavalt laisaks muutunud,'' kurtis Lumivalgeke.
''On nad üldse kunagi virgad olnud?''
''Tegelikult mitte. Toriseja too küpsiseid.''
Kohe ilmuski Toriseja, kes hoidis käes küpsisekaussi ja püüdis Tuhatibist nii palju eemale hoida kui võimalik.
''Mulle ei maitse need, nad pole just parimad kokad,'' teatas Lumivalgeke, ''Häbelik, too mulle parem üks punane õun.''
Lumivalgeke hammustas tüki õunast ning matsutas nii kõvasti, et Tuhatibi kõrvakiled paukusid.
''Ma hakkan vist minema. Õhtul meie juures peol näme, '' sõnas ta ning sülitas pooleldi näritud küpsisetüki Õnneseenele näkku.
''Ma ei tea, kas ma viitsin tulla,'' hüüdis Lumivalgeke talle järele.
Tagasi kaheksa maa ja mere taha.
Soola Silver vajutas teleka käima, et vaadata oma lemmikfilmi ''Tapa kõik ettejuhtuvad inimesed.'' umbes sajandat korda.
Äkki kostus vali koputus ning sisse astusid Tuhkatriinu võõrasõed.
''Mitte jälle,'' oigas Soola Silver.
'' Noh, mis jälle on, Soolatükike?'' küsis paksem õde endameelest võrgutavalt.
''Kasige välja,'' kamandas Soola Silver.
'' Me alles tulime ju, ''protesteeris kõhnem õde.
'' Kerige minema.''
''Mitte enne, kui sa ütled kumb ilusam on,'' lausus paksem õde ning mõlemad õed astusid teleka ette.
Silver vaatas neid. Kumb siis oli ilusam? Üks oli hullem, kui õliga ülevalatud rasvapall. Teine oli küll kõhn, kuid tema nina ulatus peaaegu ta lõuani ja peale selle olid tall ka paksud kulmud, kärnas huuled ning nägu üleni vinne ja vistrikuid täis.
''Te mõlemad olete koledamad, kui solgihunnikud. Minge nüüd ära.''
'' Ei, ei lähe,'' ütles kõhnem õde tema vastu liibudes, paks õde tegi sama.
''Isa!'' hüüdis Soola Silver veel viimases hädas.
Kuid ka Rappija Jack oli hädas. Nimelt piinas teda Tuhkatriinu võõrasema.
''Kullake, sinu pojal on ema vaja, minu tütardel on isa vaja. Kas me siis ei võiks kokku kolida.''
''Jäta mind rahule, või ma olen sunnitud nuga kasutama,'' sõnas Rappija Jack, kelle kannatus oli katkemas.
''Nuga kasutama? Hi-hi- hii, mulle see meeldiks.''
''ÄRA MÕTLE VASAKULE!'' karjus Jack, nüüd oli ta tõesti närvi läinud.
''Hea küll, hea küll, me lähme siis. Tüdrukud tulge!'' hõikas võõrasema.
Kui ta oli koos tütardega majast lahkunud, hingasid Soola Silver ja Rappija Jack kergendatult.
Jälle seitsme maa ja mere taha
Kuningas oli peale tööd korraks Maximast läbi hüpanud, et tomateid tuua. Nimelt plaanis ta külalistele tomatipastat pakkuda. Tuhkatriinu, kes oli just akna pesemise lõpetanud, pani parasjagu selga halli kleidi, mille ta oli Selverist allahindlusega ostnud.
Järgneb
Vabandan muinasjuttufännide ees, kui jutt neile kuidagi solvav tundus.
Pealkiri: Kaheksa maa ja mere taga 
29/8/2011, 12:53
(Y)
Tahaks juba edasi lugeda (A)
