Beacuse of you.. [1] LÕPETATUD! JUTT EI TULNUD MINULIK!

Beacuse of you: 1

Varbad vajusid läbi kuuma liiva ning siit sealt kostus laste naeru, miks ka ei peaks, oli kuum päev ning enamus inimesi tulid siia ennast jahutama. Üksik külmem tuuleiil tõstis blondid salgud mu näopeale. Plätud näpus kõndisin mööda rannajoont edasi tagasi jälgides iga, kui pisemat detaili. Väikese vibratsiooni tunde peale lükkasin käe taskusse ning väljavõttes oli mul käes oma väga "uhke" mobiiltelefon.
"Halloo. Rannas. Olgu. Mhmh. Miks? Hah, okei. Näeme!" sättisin oma sammud linnapoole.
"Vivi, sa vaata ennast õige," lausus mu parim sõbranna minu ees seisma jäädes "sa pole enam see, kes olid ennem." jätkas ta juttu.
"Kuidas ma saaksingi? Hiljuti suri mu isa inkfarti, nüüd kibeleb ema taevasse minna. Me kõik oleme löödud isa surmast, aga ema.. temaga on teised lood. Ta käib psühhiaatri juures. Oh Brit, sa ei kujuta ette ka, mis seis mu perekonnas hetkel on." halasin tüdrukule emotsioonirikkalt. Mure ja pisarad mu näolt ei kadunud, kui tüdruk tegi ettepaneku jäätisekohvikusse minna.
"Vivi, aga kuidas su väikevennal läheb?" uuris Brit siiani mu elu.
"Noh, ta on veel liiga väike. Ta on küsinud, et kus issi on või, et miks ema nutab, kuid Felipe on enamus ajast temaga ja noh, ausalt öeldes ma ei teagi." tunnistasin ülesse ning võtsin ampsu oma jäätisest. Brit ainult noogutas. Tal polnud kunagi midagi tarka öelda, sest ta polnud selliste situatsioonidega harjunud. Ma poleks ka, kui mu isa oleks insener kuskil ma ei tea kus ja tooks koguaeg pappi sisse ning ma elaksin kuskil palee suuruses elumajas. Ahvatlev või mis?
"Ja kuidas sul endal läheb?" otsustasin lõpuks ka ise natuke uurida.
"Hästi, issand Vivi, mul on suurepärane boyfriend, kui sa teda ilma särgita näeksid, siis sa viskaksid tema jalgeette pikali lihtsalt.. noh ja, siis eile meil oli meeldejääv öö ja.." seletas tüdruk kuni teda peatasin:
"Ei, Brit ma mõtlen üleüldiselt, unusta need mehed hetkeks." ning naeratasin talle esimest korda selle päeva jooksul. Oleks mul ka ainult kutid mõtteis ei suudaks ma reaalsuses üldse elada, sest ma ei suuda seda isegi ilma nendeta.
Istusime siiani jäätisekohvikus ning vatrasime oma eludest ning nii õnnelikest kui kurbadest sündmustest. Olime juba kolmandat korda endale uued jäätised ostnud, kuid alati enne, kui meie neid õieti sööma hakkasime olid need ära sulanud. Ei joppanud.
"Issand kell on pool kaheksa, ma pean liikuma hakkama, ema ja.. Brit sa tule õigupoolest täna minu juurde, mul oleks su tuge vaja, palun?" anusin oma parimat sõbrannat.
"Ma ei saa, ma lubasin.. tähendab, okei vahet pole ja ma tulen!" ütles tüdruk ning me mõlemad hakkasime rõõmust kilkama. Ma polnud tead juba mitmeid kuid näinud, see kõne rannas temapoolt oli nii ootamatu ning üllatas mind nii, et maa pidi jalgealt kaduma. Jalutasime käsikäes, justnimelt käsikäes minu majani. Väljast vaadates on see pisike hallkivist maja, mida ümbritses puust madal aed. Maja kõrvale jäid lillepeenrad ja puuvilja puud. Haarasingi parasjagu ühest kirsist, kui ema uksepeale vastu tuli.
"Kuhu sa nii kauaks jäid?" küsis ema nukra häälega.
"Vabandust ema, kohtasin Briti, mäletad teda ikka?" uurisin, kuid ema silmad jäid täiesti tühjaks. Ta vaatas mu kõrval asuvale tüdrukule otsa ning noogutas õrnalt, kuid tegelikult teadsime me mõlemad, et ta ei mäletanud teda mitte üks teps.
".. ja siis me olime seal ning tal oli kogu kleit seda veini täis.." naersime me tüdrukuga tõesti südamest. "
Mul on temast kahju, sa oled õel, Brit, sa oled õel." nügisin ma teda küünarnukiga ning me hakkasime uuesti naerma. Mul olid naermisest pisarad silmas. Viskas kerge ohkega ennast voodile pikali ning jäin lage passima.
"Mis sa arvad, kas ma saan ka endale kunagi poissõbra?" küsisin tüdrukult ning suunasin pilgu otse tema rohelistesse silmadesse.
"Mõh, loll oled? Muidugi, et saad. Sa tead, et sa oled väga ilus, kohe väga-väga ilus ning tegelikult on sul austajaid mitmekümneid, kuid sa lihtsalt ise ei aktsepteeri neid." lausus tüdruk ning tema jutus oli täielik tõde sees.
"Hell yea, lähen võtan näiteks Paloma kuti Juan'i?" naersin ma, kuid siis tõusin järsku istukile:
"tegelikult miks mitte, Juan on ülikuum, blondid juuksed, helesinised silmad ning tõmmu nahk, ainult tema britiaktsent on naljakas." laususin ma veel ning nüüd naersime me tüdrukuga mõlemad.
"Vivi, ma tean!" hüüdis tüdruk täiest kõrist.
----

Nohnohnoh? Jätkan, lõpetan? On lootust? Esimene on nagu rohkem jutustav osa, aga ma vist ei saanud sellega 100% hästi hakkama. Kriitikat ja arvamusi ning muid häid ja halbu sõnu. ADIOS!

Nii, mulle ausalt öeldes see ei meeldinud.

Kõik toimus liiga kiiresti, tundeid ei olnud pea üldse, kirjeldamist vähe. Lihtsalt niisama trükitud, ilma õige põhjata.

Nagu iga kolmas järjejutt siin ..
VAbandust Kuid see on igav ..

Esimesest lausest ma edasi ei jõudnudki.