Miks siis nii?

Uus jutt. Mainin kohe ära, et esimene osa pole kõige parem. Järgmine osa kohe palju parem ja normaalsem.

INSPIRATSIOON:
Nasiccu üks juttudest. Nime ei mäleta.

Miks just nii?

1.Peatükk - Kes ma olen? Kes sa oled?

LUNA:
„Pisike! Ärka nüüd!“ Kostus mu pea kohalt hüüd. Huvitav, miks ta mind Pisikeseks kutsub, mõtlesin ja vaatasin ringi. Valged seinad, mitte ühtegi lauda ega tooli, ainult mees, kes mu ees söögiga seisis.
„Võta nüüd ampsu!“ käsutas ta ja toppis lusika mulle kurku. Pudru maitses nagu solk.
„Ma ei söö seda solki,“ ütlesin ja lükkasin taldriku viisakalt eemale.
„Kus ma üleüldse olen?“ Jõudsin mehelt küsida, enne kui ta minema hakkas.
„Hullumajas,“ vastas ta kurnatult ja astus uksest välja.

***
Carl kõndis koridoris, käes taldrik, mille tüdruk ära oli lükanud. Nagu Carl ise poleks teadnud, milline see hullumaja söök oli. Külm, limane ja nätske.
„Kuidas Lunaga läks?“ küsis Connor Helfsait Carlilt.
„Mitte eriti hästi. Näed, lükkas toidu tagasi. Ma ei imesta, miks.“
„Ahsoo. Söögiisu tal pole.“
„Mitte selle pärast Connor! See söök on ju vastik,“ ütles Carl ja püüdis Connori eest minema kõndida.
„Ma lähen. Hull patsient Lisa Luft ootab, et ma talle rahusteid annaksin. Erakorraline, loodan, et mõistad.“ Muidugi Carl mõistis. Ta oli küll vaid aasta selles hullumajas töötanud, kuid ta teadis, et võis olla ka selliseid juhtumeid, kus hullud paigal ei püsinud.
Siiani ei mõistnud ta, miks see Luna sinna, sellesse majja oli toodud.
Mis temaga juhtus? Nii mõtles Carl peaaegu alati enne, kui ta palatisse sisenes. Miks ta sinna voodi külge on aheldatud? See oli sama tihe küsimus, mis kostis ka teiste arstide seas.
Carl peatus infoleti juures ja andis paberid administraatorile.
„Luna Lanea vanemad otsisid sind. Nad tahavad, et sa nendega ühendust võtaksid.“ Ka Elma tundus kurnatud. Oli temagi töödanud päevast päeva, vastanud kõnedele ja mailidele, mis arvutist sisse ja välja voorisid.
„Mine koju Elma! Sa oled väsinud. Küll me hakkama saame.“ Elma tõusis arvuti tagant, tegi veel paar klõpsatust ja jättis lauale kirja „VASTUVÕTT LÕPETATUD“.
Carl ohkas ja istus haigladiivanile. Miks elu küll selline oli?


CARL:
Ma istusin vahelduseks diivanile. Mõnus, pehme... Ei, minul polnud aega sellele mõelda. Pidin minema Luna juurde ja tema mälestusi taastama. Mälestusi, millest temal ilmselt aimugi ei olnud.
Mälestusi, millest ka minul aimugi ei olnud.
Astusin lifti ja vajutasin „9“. Lift kadus kohalt ja sõitis aeglaselt korruse poole, mille valinud olin. Palat 989. Sisenesin palatisse ja läksin tüdruku voodi juurde. Ta ei maganudki.
„Miks sa ei maga?“ küsisin talt ja ootasin vastust.
„Sa oled see, kes mulle enne putru söötis? Ma ei maga, sest ei suuda. Mõtlen, mida ma siin teen.“ Ta naeratas. Ma noogutasin ta küsimusele pead ja mõistsin, et tal oli raske.
„Kusjuures, ei tea ka mina täpselt, mis sinuga juhtus. Sul on amneesia. Aga ma ausõna ei tea, miks sa siin oled. Muide, ma olen Carl Frederik.“ Ulatasin talle käe ja ta vastas samaga.
„Mina olen...“
„Luna,“ lõpetasin ta lause ja muigasin.
Luna sulges silmad ja juba mõne hetke pärast norskas ta valjult.

Ma usun, et sind inspireeris... seesuur... Saatuse tahtel sinu.
Ja issand kui tore oli seda lugeda, et minu jutt on inspireerinud! *klemm kõrvuni*
Jutust endast ei oska veel midagi arvata. Üks märkus küll - ühes osas kaks minategelast ja korra kolmandas tegelases? Segane.
Aga uut.

Aaaaga ma arvan, et ma nii tahtsingi, et see oleks selline mindfuck. Suht vinge kommentaar sinu poolt, i think.

No kui see on taotuslik, siis küll.

Selgä

2.Peatükk - Armastuse märgid?!

Carl ärkas hommikul kabinetis. Ta oli ööseks sinna jäänud, et Lunat valvata. Keset ööd oli ta tulnud kabinetti.
„Mis see kell on?“ pomises Carl endale ja vaatas raadiokella, mis laual seisis. See näitas 9.23.
„Eino tore! Nüüd jään Luna juurde hiljaks.“ Carl võttis oma valge tööpintsaku ja väljus ruumist.
Mees sisenes WC-sse. Ta seisatas kraanikausi ees. Juhtumisi oli selle kohal ka peegel. Carl silus oma blonde juukseid ja nühkis pruunikaid silmi. Ta oli tõmmu, seda oli talle koguaeg nina alla hõõrutud. Miks, seda ta ei teadnud.
Nüüd otsustas Carl minna Luna juurde. Uuesti oma isiklikust ruumist läbi põigates, võttis ta seal kaks viineripirukat ja jooksis palatisse 989.
Tüdrukut ei olnudki toas. Carl väljus palatist ja otsis kedagi, kellelt küsida, kus Luna on.
Ta nägi Connorit: „Kus Luna on?“ küsis Carl mehelt.
„Uuringutel, kus mujal? Arvasid, et ta on läinud, mõh?“ vastas Connor südamest naerdes.
Vanake oli juba päris vana. Tervelt 68 aastat, aga ta oli siiani jäänud reipaks.

CARL:
Luna oli läinud uuringutele. Miks minule sellest ei räägitud? Olen ju tema arst.
„Connor! Oota! Sa lähed sinna, vii talle need, minu poolt. Viineripirukad. “ Ma pöörasin Connorile selja ja kuulsin, kuidas ta endale midagi nina alla pomises ja siis lahkus.
Vaatasin kella. 10.20.
Avasin sahtli ja võtsin sealt Luna kaardi, kus ka ta pilt peal oli. Helesinised silmad, tõmmu, nagu minagi, pruunid juuksed, kehaehitus kõhn ja, mis kõige parem. Tal oli ka kena näolapp, mis mind vaimustas.
Läksin kabinetist välja ja astusin lifti juurde. Lifti uksed avanesid ja naishääl teatas, et see on „2“ korrus. Mina vajutasin „9“ korrust. Lift liikus ja juba mõne hetke pärast avanesid uksed jälle.
989 paistis kohe kätte. Jooksin sinna ja astusin sisse. Voodis oli keegi.
„Luna?“ küsisin ja jalutasin voodi poole.
„Mina. Tore sind näha Carl.“ Ta naeratas ja tõmbas endale teki peale.
„Kas sa tõesti ei mäleta midagi?“
„Noh, natukene. Ma mäletan, et ma olen 17. Ja ma mäletan oma nime, Luna. Ma mäletan õnnetust, nagu oleks see juhtunud alles eile.“ Ma jälgisin vaikides Lunat, oodates, et ta sellest midagi räägiks.
„Sa tahad teada? Olgu. Mu vanemad tülitsesid, jälle ja ma otsustasin, et teen midagi. Läksin välja jalutama, kui üks mees mulle järgnes ja mind peksma hakkas. Ta viis mu koduukse ette ja hommikul leidis mu ema mind sealt. Ma olin 2 päeva arsti juures ja kui ma koju sain, siis olin ma üliõnnelik. Umbes nädala aja pärast ärkasin ma öösel ja läksin hulluks. Otseses mõttes. Ma peksin kõik asjad oma toas puruks, peale seinte, ja kui mu ema seda nägi... Ta tõi mu siia. See meenus mulle täna öösel.“
Luna kirjeldas seda kõike hämmastavalt. Ma kujutasin ette, kuidas ta asju toas purustas.
„Selge. Tore, et rääkisid.“ Luna naeratas mulle vastuseks.

LUNA:
Rääkisin Carlile oma loo. Õnnetusest. Ta pruunid silmad vaatasid mu sinistesse silmadesse ja ma oleksin tõesti tahtnud talle musi kinkida. Kasvõi selle eest, kuidas ta minuga rääkis. Nii hellalt ja õrnalt, mul oli selline tunne, et ma olin justkui nukk, kelle eest ta hoolitsema pidi.
„Ma jääks nüüd magama. Kui sa siin tahad olla, siis ole!“
„Carl?“
„Mis viga?“
„Kui vana sa oled?“
„23. Jää nüüd magama!“ Ja ta lahkus. Ma poleks pidanud laskma tal minna. Ah, mis ma räägin. Ta on mu arst ja mina tema patsient. Ja mina... Armusin. Liblikad kõhus kohe kui talle mõtlen ja teda näen, selline tunne, et kallistan teda. Need on ju armastuse märgid?!

Hahahaha.
Ma just mõtsin, et küsin, vana Carl on, kui Luna ka seda küsis. 23... kuidagi noor arstiks olemise jaoks, aga jumal temaga.
Huvitav on...
Uut.

mulle ka meeldis :)

3.peatükk – Põgene, vaba laps

CARL:
Ehk on see lihtsalt tunne, mida ma tundsin, kui ma palatist väljusin. Liblikad? Kes teab, äkki olin armunud oma patsienti. Endast 6 aastat nooremasse patsienti. Noh, ega ma ei imesta, kui oleksingi seda teinud. Olen näinud rohkesti inimesi, kes käivad käsikäes, kuigi nende vanusevahe peaks olema umbes 10-12 aastat.
Ilmselt on põhjuseks ihad, mis tekivad.
Astusin kabinetti, mis oli lämbe. Aknad olid pärani lahti, kuid sisse tuli kuum suveõhk. Suvi! Mitte minu jaoks. Mina olin ikka veel siin külmas hullumajas, kalgis, õudsas hullumajas.
Istusin pöördtoolile ja panin jalad lauale. Avasin sahtli, kust vaatas mulle vastu Luna pilt. Võtsin välja kaardi, kus see sama pilt oli ja lasin pilgul sellest üle käia.

NIMI: Luna Lanea
VANUS: 17
ELUKOHT: London
SÜNNIAASTA JA KOHT: 18.09.1993, Londoni sünnitusmaja

Rohkem polnud mul vaja teada. Ohkasin. Polnud vist kõige parem mõte tulla tööle hullumajja, kus need inimesed ringi kõndisid ja mingisugusei d võimatuid asju meile rääkisid.
Mu uksele koputati. Hüüdsin: „Sisse“. Kopsakas vanadaam astus uksest sisse, käes kast arstirohtudega.
„Lyxeno tuli!“ kriiskas ta.
„Muide. See hull tüdruk, sinu patsient, ta vist põgenes või midagi. Connor käskis sulle öelda!“ Kuidas sai see naine rääkida sellest nii ükskõikselt?


LUNA:
Ma ei suutnud, lihtsalt ei suutnud olla tema läheduses. Carl. Ma istusin suure tamme all. Haigla paistis siiagi kätte. Mis haigla? Vangla!
Mina, Luna. Tegelikult mäletan ma absoluutselt kõike. Ema, isa, vanemat õde, kes mulle justkui eeskujuks oli. Aga miks ma siis siia, hullumajja tahtsin? Vanemate pärast. Nad tülitsesid alati, kui olin läheduses. Lootsin, et kui mõneks ajaks kaon, loksuvad ka nende suhted paika. Aga tulutult. Viimati, kui nad mind vaatamas käisid, visati nad välja. Selle pärast, et nad tülitsesid. JÄLLE!
Miks see mind häirib? Sest nad kraaklevad minu pärast. Selle pärast, et nad arvavad, et olen nende kurb saatus.
Ah mis ma siin ikka jahun. Elu on mul ju veel ees. Istusin ikka veel tamme all. Vaatasin inimesi, kes mööda kõndisid. Järsku liikus minu poole üks poiss. Vist sama vana kui mina.
Ta istus minu kõrvale ja küsis: „Miks sa siin oled?“
„Niisama.“
„Kaspar.“ Ta ulatas mulle oma käe ja ma võtsin selle kõheldes vastu.
„Luna,“ vastasin ja vaatasin edasi hullumaja.


Osa jätkub...

Selge! Jätan meelde, ei mingit Kasparit sinna! Kas nad sõpradeks ei või jääda??? Nähh, mul oli juba mõte, et see Kaspar armub Lunasse!!! Aaaga...Luntsik ei armasta teda. Niiet rahune nüüd maha eks.
Sooo, millalgi saate selle osa teise poole.

Very naljakas oli su kirumist siin vaadata
No eks ma millalgi kirjutan jah, ma ei ole kodus praegu. Kui veab, siis saate õhtul uue osa. Mingi 20-21 paiku. Püüan praegu ka kirjutada, aga nääd, koduarvuti ikka parimast parim.

LUNA:
Kaspar küsis: "Kui vana sa oled? Ma olen 19."
"17," vastasin kõheldes ja vaatasin teda pikemalt. Ta oli afroameeriklane, pruunide silmadega, ronkmustade juustega ja nii kuradima musklis kehaga.
“Ma nüüd lähen!” lausus ta muiates, tõusis ja pühkis oma tagumiku puhtaks.
Tõusin samuti ja otsustasin tagasi vanglasse minna. Hullumajja. Mõne hetke pärast seisin oma palati ees ja kuulatasin, mis seal sees toimus.
“Kurat! Ta läks ära ja ei jätnud minuga isegi hüvasti mitte!” See oli kohe kindlasti Carl. Itsitasin ja kuulsin samme ukse poole tulemas.
“Kes seal on? Liz, sina?” Uks avanes ja minu ees seisis Carl.
“Oih!” vabandasin ja hakkasin mehe eest ära kõndima. Ta haaras mu käevarrest ja tõmbas mu tagasi.
“Mis sul arus oli Luna?” küsis ta.
“Ma tahtsin minna Carl. Ai, mul on valus!” hüüatasin ja rabelesin ennast vabaks.
“Mine palatisse ja püsi seal. Sul on praegu raske aeg…”
“Mis kuradima raske aeg?! Ma mäletan kõike! See “õnnetus” oli lihtsalt üks ettekääne, et saada siia, põrgusse!” Nüüd kuulis vist küll terve haigla seda, mõtlesin vaikselt.
“Sa teadsid kõike?” küsis Carl veel üle.
“Jah. Ja ülla-ülla, ainuke hea asi selle kõige juures on see, et sina…sina…sina Carl hakkasid mulle meeldima.” Seda laususin ma juba sosinal.
Carl lükkas mu palatisse ja sulges ukse. Ma puhkesin nutma. Kas tõesti Carl mind ei tahtnud?

Oijah, varahommikused jalutuskäigud ei mõju ka mulle hästi. Peale neid olen ma...umm...eee...nohh...ebanormaalne.

4.peatükk - Esimene suudlus, mis tähendab lõppu meie lugejatele
CARL:
Ahsoo, tema tahtis minna!?
Miks, miks ma ta lihtsalt sinna jätsin? Miks ma ei võinud anda Lunale musi ja öelda, et kõik saab korda. Aga...Ta valetas mulle terve selle aja. Mina mitte. Mina olin eeskujulik arstionu, kes rohtude ja söögiga tema juures käis ja... MIDA MA RÄÄGIN?! Ma ju armastan teda ja siin ilmas ei loe peale armastuse ja raha midagi. Vist.
Otsustasin tagasi minna. Võib – olla saaksime me sotid selgeks räägitud ja siis saaksin ma talle plaanitud suudluse anda. Jah, just, nii ma teen.
Ma läksingi. Palati ukse ees tõmbasin sõrmedega läbi juuste ja sisenesin. Luna vist magas. Astusin ta voodi ette ja võtsin õrnalt ta käest. Luna nägu oli punane. Ta on nutnud, mõtlesin ja meie ette laskus jälle vaikus.
„Carl?“ küsis ta ja naeratas, kui mind enda kohal nägi.
„Anna andeks Luna, et ma ennist nii äkiline olin!“ Jah, selline ma juba olin. Vabanust paluja tüüp.
„Pole midagi. Peaasi, et sa minu peale praegu ei karju.“
Luna hääles oli midagi ilusat ja õrna.
„Ütle ausalt. Kas ma tõesti meeldin sulle?“ küsisin ja pigistasin tüdruku kätt natuke kõvemini.
„Ja. Tähendab, ma armastan sind. Meeldimine oli minevikus, tänapäeval nimetatakse liblikaid kõhus vistsiti armastuseks.“ Luna muigas.
„Oh, siis on kõik korras. Luna...“ Ma ei lõpetanud oma lauset sõnadega, nagu nii mõnelgi kombeks on. Ma surusin oma huuled Luna mahlakate huulte vastu ja me suudlesime. Naljakas, patsient ja arst.
Arvan, et räägin kunagi oma elust pikemalt. Kui mul kunagi elu on.
Aitäh, et lugesid!

Andke andeks, et nii ruttu lõpp tuli, aga mul tuli selle jutu 2.OSA mõte. Ja seal nad enam haiglas ei ole.