Segadused ja kahtlused

Nii hea!

Aitäh teile, teeb südame soojaks kohe. Kuigi mu enda lemmik see jutt pole. =)
Vabandan, et nii pikalt pidite ootama. Tallinn, kontsert, Võidupüha - saate pihta küll. =D
_________________________
Järgmisel päeval tahtsin ma eneselegi üllatunult kõike kuulda. Õnneks ei kahtlustanud Kelly midagi.
’’Kus te käisite siis?’’
’’Oli mingi pubi, kuhu Robi mu sisse smuugeldas.’’
Sa viisid ta pubisse?
’’Kõik oli nii super. Muideks ta tahtis, et ma sinuga Jaredist räägin,’’ jätkas Kelly
Nojah, las terve linn teab.
’’Ta ei taha, et sa haiget saad. Tead see on nii armas, kuidas ta su kohta väike õde ütleb.’’
Väike õde, kellega oleks peaaegu maganud. Jälk, nüüd ma saan aru, miks Robile ei meeldi mõelda meist kui õest-vennast!
’’Jared ei ole selline, nagu ta arvab. Sa võid talle õelda, et ta ei muretseks mu pärast nii palju. Pealegi ei ole tal endal ka kõige parem reputatsioon,’’ kaitsesin Jaredit.
’’Sellest rääkides, siis kas ta petab mind ka?’’
’’Oh, ma ei tea, Kelly. Inimesed ei muutu üleöö.’’
Kas ma ikka oleks pidanud seda ütlema, äkki peaksin ma Kellyt julgustama ja rääkima, kuidas Robi on temas leidnud oma suure armastuse? ’’aga kõik on võimalik. Sa võid Robiga sellest rääkida, vaata, mida ta vastab.’’
’’Kui ma sind ei teaks, siis arvaksin, et sa tahad teda ise, et annad mulle sellist nõu,’’ vastas Kelly naerdes.
Ta on ikka nii naiivne vahest.
’’Ma ei taha temast ilma jääda, see oli meie teine deit, ta arvaks, et ma võtan kõike juba liiga tõsiselt.’’
’’Ma lihtsalt pakun erinevaid võimalusi. Aga räägi, mis edasi sai.’’
’’No, ta saatis mu koju,’’ vadistas Kelly, ’’ta oli nii armas õhtu otsa ja ma kutsusin ta tuppa.’’
’’Sa kutsusid ta oma tuppa? Milleks see?’’ Mu sisemus tõmbus krampi.
’’Nojah, mõtlesin, et mis kuradi raskelt kättesaadavat ma ikka mängin.. aga ta ütles ei, ta kõndis minema.’’
Ta tegi mida?
Kelly jätkas: ’’Ma kardan, et ma ei võlu teda sel moel. Ma pakkusin talle ennast ja ta kõndis minema.’’
Usu mind, Kells, ma olen sama hämmeldunud.
’’Äkki ta tahab aeglaselt areneda.’’
’’Aeglaselt? Seal peol ei toimunud küll midagi aeglaselt. Pärast 20 minutit pakkus ta mulle ühte tuba..’’
Ma ei suuda seda uskuda, Kellyga oli nõus meeleldi magama, aga minuga mitte? Ma ei suutnud enam kuulata, terve too öö ilmus mu mällu, ma ei suutnud seda eemale ajada.
’’Ma pean minema.’’

Jooksin otsa Paulile, kellelt nõudsin selgitust Nickile valetamise kohta. Paul vabandas ning ma andestasin talle. Pealegi kuluvad mulle praegu paar sõbra marjaks ära. Kuid nagu kiuste, mu kaks parimat sõpra siit linnast – Paul ja Nick – vihkavad üksteist. Või vähemalt nii tundub.
Õhtul ei suutnud ma kodus olla, ma lihtsalt ei tahtnud Robit näha. Samuti ei tahtnud ma Kelly juurde minna – ta räägib nii palju ja see väsitab hullupööra. Seega otsustasin ööbida Nicki pool, ta on usaldusväärne ja pealegi pole ta teinud ühtegi katset mulle läheneda, nagu Paul. Pealegi pakkus Nick mulle selle idee ise välja.
Mul on hea meel, et mul on selline usaldusväärne sõber nagu Nick. Samas on ta liiga tähelepanelik: ta saab kohe aru, kui midagi on valesti.
’’Mis värk sul Robiga on?’’
’’Mis mul temaga olema peaks?’’ üritasin näida loomulikuna.
’’Te kas ei saa omavahel ülse läbi või juhtus teie vahel midagi. Ma kaldun teise variandi poole.’’
’’Ja mis sa arvad, mis võis juhtuda?’’
’’Ilmega, kuidas Robi sind vaatab on vaid üks variant.’’ Nicki nägu muutus kavalaks.
’’Ma ei tea, mida arvata. Tema tegi esimese liigutuse ja nüüd olen ma nagu rämps, mida jalaga taguda.’’
Poleks uskunud, et ma Nickile seda ütlen, aga ta on tõesti kulda väärt kuulaja.
’’Ma ei usu, et ta nii mõtleb! Kui see nii oleks, siis ta ei käiks Kellyga, ega huvitaks, mis toimub sinu ja teiste poiste vahel!’’
’’Teda huvitab, mis toimub minu ja teiste poiste vahel?’’
’’Ja, ta juba hoiatas Pauli, et ta sinust oma käpad eemale hoiaks. Paul arvas, et kõigest suure venna sõnad, aga ma sain kohe aru, et suure vennana ta sinu juuresolekul end küll ei tunne.’’
’’Tead, Robi teema on mind nii ammendunud, ta teab kõiki, keda mina, seega räägime vähemalt meie millestki muust. Tähendab, ta võib arvata, mida tahab, aga ma..’’ katkestasin, ’’kui ma sinuga aus olen, siis ma lihtsalt ei tea, mida ma tahan.’’

Järgmisel päeval käisid kõikjal jutud minust ja Nickist. Kelly oli kogemata kellelegi õelnud, et ma ööbin poisi pool.
’’Anna mulle andeks, ma ei mõelnud, et keegi sellest asjast niimoodi aru saab. ’’
’’Pole vahet, ma tean, mis minu ja Nicki vahel on, muu pole tähtis. Räägi mulle, mida sa eile tegid?’’
Tahtsin teada, kas äkki oli mängus ka Robi.
’’Tahtsin Robiga kokku saada, aga tal polnud aega. Mingi asi kodus, äkki sa tead?’’
’’Mkm, aga ma ei jõudnud eile koju ka.’’
Asi kodus, kindlasti, muidu oled nii kaval valetaja ja nüüd ei tulnud muud pähe kui asi kodus.
Just siis astus meie juurde Robi ja suudles Kellyt pikalt, otse minu ees.
Ma ei tundnud midagi, mitte mingisugust armukadedust või viha. Ma jäin hoopis Jaredile mõtlema. Mulle meenus meie suudlus.
Peaksin talle helistama.
’’Hiljem näeme, Kells, ma lähen otsin Nicki üles.’’
’’Oota, ma pidin rääkima sinuga reedesest päevast. Pargis on pidu, mingid djd ja muu seesuguńe. Pole ammu midagi koos teinud, mis sa arvad?’’
’’Sherley ei kuula sellist muusikat!’’ ütles Robi vahele.
’’Tegelikult oleks mul midagi sellist just vaja. Lähme!’’
Ma mõtlesin seda tõsiselt, saab pea mõtetest tühjaks.
Robi jäi mind pettunud näoga vaatama.

Uuh, ma t a h a n uut osa.

Mina kaaaaa! :)

Ja minaa.

And, ofc, meee tooooooooo

Nii armas teist, et viitsite lugeda.
Mul on mingi osa ette kirjutatud, aga nüüd pole kaua aega jõudnud kirjutada, seega ka pikad vahed. Nii palju tegemist ja kui ma kõik kohe leebiks siia, sisi peaksite ootama pool aastat ja see oleks hullem.
Igatahes, palun. =))

_______
’’Kas sul on tõesti mõtet end piinata ja veel minu pärast,’’ alustas Robi õhtul, kui oli mu tuppa tulnud.
’’Sa räägid minuga? Areng on toimunud,’’ irvitasin, ’’asi pole sinus.’’
’’Kohe, kui ma vastasin, et sa sellist muusikat ei kuula, olid sa kahe käega poolt. Asi o n minus. ’’
’’Selles sa küll eksid, ma nägin seda kuulutust juba varem ja mõtlesin minna, mõtlesin, et koos Jarediga, aga ta poleks naguni sellest vaimustuses olnud.’’
’’Sa ikka Jarediga?’’
’’Ära hakka, sa arvad, et tead teda, aga ei tea. Ja palun ära saada Kellyt mind hoiatama. Ma hindan seda, et sa minu pärast muretsed, aga seda pole vaja. Jah ma olen ikka Jarediga koos. Meil pole veel midagi tõsist, võib-olla ei tulegi sellest midagi tõsist, aga lõbutseda saab nii või naa.’’
Robi ajas pea kuklasse, pööritas silmi, ohkas ja kõndis toast välja, lisades: ’’Söök on valmis.’’
Õhtusöögid on viimasel ajal väga pingelised. Kõik märkavad seda, ka ema ja Jason. Nad mõlemad on korduvalt tahtnud meiega rääkida. Sellest, mis meie vahel toimub.
Nüüd üritasid nad sel õhtusöögil.
’’Kuidas teil koolis ka läheb?’’ alustas Jason ’’Tundub, et väsitav. Õnneks tuleb nädala pärast vaheaeg.’’
Mõlemad Robiga vaatasime tuimalt oma toitu.
’’Me mõtlesime välja, mida me koos perega teha võiks. Vaheajal läheme matkale. Mis te arvate?’’
’’Vägev emps. Putukad, mustus, mittemagamine – seda me kõik vajamegi.’’
Polnud ma eriti innukas.
Jason ja ema vaatasid üksteisele murelikult otsa.
’’Samas on telkimine, grillimine, lõkke ümber istumine, jutustamine..’’ üritas ema asja parandada.
’’Vaata, Jessica, sa ei pea nii palju üritama. Kõike ei saa parandada. Ma võin mingile kuradi matkale minna igal ajal, kui mul selleks isu ja p r a e g u pole mul selleks küll tuju.’’
Kas tõesti ütles Robi midagi sellist.
Kõik jäid teda vaatama.
’’No nüüd aitab, ma olen sinuga väga kannatlik olnud. Kas sa arvad, et ma ei tea, mis kellast sa koju jõuad või mida sa väljas olles teed?’’ karjus Jason.
’’Ma olen täisealine..’’ vastas Robi.
’’Ole kasvõi 50, kuni sa siin majas elad, kuulad sa mind ja Jessi.’’
Ema haaras Jasoni käe, et teda rahustada.
Rahunedes mees lisas: ’’Me lähme sinna matkale, meeldib see või ei, see kehtib mõlema kohta!’’
Ma olen hämmingus ja ütlesin kogemata: ’’Jah, härra.’’
Robi vaatas mind ja hakkas naerma, siis naersid juba kõik.

Kuna koolis käis viimane koolinädal, oli kõik palju kergem ja õpetajad lasid meid enamikest tundidest minema.
Nii jõudis ka reede kiiremini kätte.
Ma kannan enamasti mugavaid riideid – kitsad teksad, t-särgid, ketsid. Pole kunagi olnud eriline diskotaja. Seekord mõtlesin, et võiks kanda midagi teistsugust. Otsisin ühest kastipõhjast, mille olin jätnud meelega lahti pakkimata, kuna sealseid riideid ei kanna ma peaaegu mitte kunagi, välja ühe lillla liibuva kleidi, alla panin mustad sukapüksid ja jalga gladiaatorid. Ka meigi tegin tavalisest tugevama.
Ma nägin tõesti ilus välja, kuigi kõige paremini ma ennast sellistes riietes ei tundnud.
Otsustasin minema hakata, Jason lubas mind ära visata. Kellyga pidime peol kokku saama.
Läksin alla.
’’Wow, kas see on tõesti minu tütar, sa näed suurepärane välja.’’
Vaatas ema mind, ta silmad helkisid.
’’Tänks, emps, ma sain vihjest aru küll,’’ naersin teda.
’’Ma ei mõelnud ju seda,’’ ta tuli ja tegi mulle laubale musi, ’’sa oled tavaliselt casual.’’
Ka Jason tuli koridori.
’’Kas lähme?’’ küsisin talt.
’’Kohe, ma lähen vaatan, kas Robi on valmis.’’
’’Robi? Ta läheb ka? Ta tuleb meiega?’’
Olin segaduses.
Ta vihkab sellist muusikat, jäi selline tunne, nagu ta ei pistaks elun sinna oma varvast. Pealegi, miks ta peaks Jasoniga minema, ta saaks vabalt ise sõita, ta saaks sõpru järele kutsuda. Ta läheks Jasoniga vaid viimases hädas.
’’Jah, ta ütles, et siis on üks sõitmine.’’
Siis saabus ka Robi trepist alla.
Seljas kitsad sinised teksad ja v-kaelusega must t-särk. Juukseid geelitanud nii, nagu oleks tulnud pesust.
Läksime autosse, läksin kohe tagaistmele ja minu üllatuseks tuli ka Robi taha. Terve sõidu ajal rääkis vaid Jason.
Robi jõllitas ainiti mind – ma tahtsin, et sõit kiiremini läbi saaks.
’’Mis kellast ma teile järele tulen?’’ küsis Jason, kui olime kohale jõudnud.
’’Mina lähen Kelly poole ööseks, minu pärast pole vaja muretseda,’’ vastasin.
’’Mina saan koju ka sõpradega kui vaja.’’
Autost väljunud, läksin kiirel sammul peopaika, tahtsin kiirelt Kellyga rääkida.
Ega Kelly teda ometi ei kutsunud, see pidi olema ja tüdrukute õhtu.
’’Kelly, seal sa oledki. Mida Robi siin teeb?’’
’’Robi on siin?’’
’’Jah, koos Jasoniga tulime. Aga sa ei tea midagi sellest? Tore.’’
Rahunesin, ma poleks suutnud näha Robit terve õhtu, siis poleks ma mitte kuidagi saanud end mõtetest tühjaks lasta.
Robi oli siiski meie juures, mitte küll koguaeg, sest Kelly saatis teda minema aeg-ajalt, aga isegi siis kui ta polnud meie seltskonnas, oli ta kõrval seltskonnas – just nii, et ma teda näeks.
Kas mul on luulud või ta teeb seda meelega?
Isegi siis kui keegi mind tantsima kutsus, oli ka Robi seal kõrval ja tantsis kellegagi.
Ma arvasin, et lähen hulluks. Mõtlesin juba, et annan alla ja kutsun Jasoni järgi, aga seda ta tahtiski, seega ma hoopis lõbutsesin ja üritasin ümbritsevale mitte mõelda.
Kelly pidas samuti oma sõna – oli koguaeg minuga ja lõbustas mind.
Kõik oli juba mõnda aega tore olnud, kui tahtsin vetsu minna. Välja tulles haaras keegi mu käest ja tiris mind metsa poole.
Ta tegi seda jõuliselt, mul hakkas valus ja hirm.
Ma hakkasin karjuma, ta lõi mind selles eest.
Mu kartsin meeletult. Ma ei näinud ta nägu, kõik oli pime. Ma üritasin ta käest välja rabeleda. See oli võimatu, mees oli nii suur ja tugev. Ta tõstis mu üles ja surus vastu puud. Ma karjusin veel, kuid siis ta surus oma käe mu suu peale. Ma hammustasin ta kätt ja lõin teda jalaga jalge vahele. Ta lasi mu lahti ja oigas. Ma hakkasin jooksma. Ma nutsin, karjusin ja jooksin kõigest väest. Ainuke mõte oli, et ma ei kukuks maha, et ma ei komistaks, nagu kõik need naised filmides.

Väga hea oli

Uut

jaaa, uuut :)

APPI KUI HEA OSA.
UHH, ANDKE VETT.
:d

SUPER!!!!!!! Uut ootan põnevusega.

Palun andke andeks, et nii kaua JÄLLE!
Tänan lugejatele ka =) .
_____________________

Kui ma metsast välja jõudsin, põrkusin ma kellegagi, kes hoidis mind kinni, kokku. Esimene mõte oli, et ta sai mu kätte. Aga siis ma vaatasin üles ja nägin, et see oli keegi Robi sõber. Ma kuulsin, et ta hõikas Robit. Tahetu saabus, ta võttis mu oma käte vahele.
Siis vaatas Robi mulle otsa, ta sai aru, et midagi oli juhtunud. Ta oli kuulnud metsast karjumist.
Mu jalad ei tahtnud mind enam kanda. Pisarad voolasid mööda mu põski alla, ma ei suutnud neid peatada, see oli hirmust. Kuulsin poole kõrvaga, kuidas Robi küsis, kes seda tegi
’Vii mind ära’ oli ainus, mis ma suutsin õelda.
Ma olin pooleldi nagu kusagil mujal. Umbes nagu enne magamaminekut, kui sa näed juba unenägu, aga samas kuuled veel, mis toimub ümberringi.
Ma sain aru, et Robi tõstis mu üles, pani oma jaki mulle über ja tassis mind kellegi autosse. Ta sõitis sellega kodu juurde. Siis tassis mind tasakesi mu tuppa, et vanemad ei kuuleks.
Ma hakkasin toibuma, pisarad veel voolasid, aga nüüd tekkis juba viha. Ma tahtsin sinna tagasi minna ja leida üles see värdjas, kes mu kinni võttis. Robi rahustas mind ja käskis mul duši alla minna.
Siis viskasin pilgu peeglisse ja nägin, et mu kleit on katki rebitud, mu rinnahoidjad olid näha ja sukapüksid olid täielikult hargnenud, meik oli laiali ja juuksed sorakil. Mul hakkas häbi, et Robi mind niiviisi nägi. Jooksin vannituppa ja kiskusin riided seljast, läksin voolava vee alla ja lihtsalt seisin seal. Kõik käis uuesti mu silme eest läbi. Ütlesin endale, et pean rahunema. Ta ei saanud mulle midagi teha, ma suutsin end kaitsta. Kõik läks kokkuvõttes hästi.
Aga kui ta leiab mõne teise tüdruku ja tal nii hästi ei lähe? Kas ma ei peaks minema ja hoiatama, kas ma peaksin midagi tegema?
Hakkasin oma nägu puhastama, et meik maha saada. Astusin duši alt välja, panin pika t-särgi ja pidžaama püksid jalga ning astusin vannitoast välja. Robi oli ikka mu toas. Ta istus voodil ja vaatas mind murelikult.
Ma pidin teda tänama, aga ma ei osanud kuidagi alustada.
’’Mis ta sulle tegi?’’ Robi ütles, alla surudes viha ja jälestust. ’’Ma otsin selle topise üles.’’
’’Mulle ei jõutud veel midagi teha, ma suutsin end nii palju kaitsta,’’
Tore tänu küll.
’’Ma ei tea, kes ta on, ma ei näinud ta nägu. Kas ma peaksin midagi tegema? Teised tüdrukud on ka seal ja..’’
’’Ma arvan, et sa peaksid puhkama.’’ lausus Robi juba rahulikumalt.
Poiss tõusis ja hakkas mu toast väljuma.
’’Robi...’’ ta jäi seisma ja vaatas mu poole.’’aitäh sulle.’’
Ta naeratas ja sulges mu toa ukse.
Ma läksin teki alla. Järsku meenus mulle Kelly.
Damn. Ma pean talle ütlema, et ta sealt lahkuks.
Helistasin talle ja käskisin peolt ära minna. Ta oli joonud ja ta ei saanud minust aru, ta katkestas kõne.

Niiiiii lühike osa. Aga niiiiiiiiiiiiiiiii kuradima hea.

Nõustun eelmisega! :)

Nastik, pole hullu, kui ei kirjuta. Praegu ma tean, et lugejaid on, seega ikka postitan.
_______________

Ma pidin midagi tegema.
Läksin Robi toa ukse taha. Robi avas ukse enne, kui ma jõudsin koputama hakatagi.
’’Kelly on veel seal, me peame ta ära tooma, ta on joonud,’’ ütlesin kohe.
’’Kelly saab endaga hakkama, tal on sõbrad ka seal.’’
’’Mul olid ka!’’
Robi ei õelnud midagi.
’’Olgu, ma lähen ise talle järele, kui sind su tüdruku käekäik ei huvita.’’
Hakkasin liikuma, kui Robi mind peatas ja ütles, et ta läheb.
Tahtsin kaasa minna, aga poiss ei lasknud mind.
Jäin kööki ootama.
Poole tunni pärast saabus ta tagasi.
’’Kuidas ta oli? Kõik korras?’’ küsisin.
’’Puikles vastu, nagu nelja-aastane. Mõtlesin, et jätangi ta sinna, hea meelega oleksin ta veel sinna metsa viinud,’’ vastas Robi mürgiselt.
’’Sa ei mõtle seda!’’ olin kindel.
’’Ta kiskus mind tantsima, ma ütlesin ei, ta ei kuulanud. Ta võtab kõike naljaga. Muidugi ta ei tea, mis toimus. Aga võiks ju natukenegi kuulata.’’ Natukene vaiksemalt lausus: ’’Kuidas ma küll sellise otsa sattusin?’’
Ma ei teinud sellest välja, näitasin, nagu polekski kuulnud seda.
’’Sa meeldid talle,’’
Robi turtsatas.
’’Jah Robi, sa meeldid talle. Sa peaksid teda rohkem austama.’’
’’Ma ütlesin kohe alguses, et sa talle mainiksid, mida ma sellest kõigest arvan. Ma ei tahtnud temaga mingit tegemist teha. Kui see kellegi süü on, siis sinu.’’
’’M i n u ? Ma ütlesin talle, et ta liiga palju ei loodaks. Sina olid see, kes ta peole viis ja kohtingule kutsus. Kas ma oleksin pidanud tal keelama minna? Tead, kui sillas ta oli? Ta arvab, et armastab sind? Sina tekitasid endale selle jama, nüüd ürita välja vingerdada.’’ Läksin vihaseks.
’’Ma pole tema vastu kunagi midagi tundnud, sina sunnid mind kõigeks selleks, sa teed minust kellegi, kes ma pole. Ja sa veel arvad minust nii halvasti.’’
’’Kui sa nii tunned on see sinu probleem. Vaata, Robi, ma olen väga tänulik, et sa olid seal täna ja aitasid mind, aga see ei tähenda, et ma peaksin su jalge ette kummarduma ja neid suudlema hakkama. Kelly on mu sõber ja sa kasutad teda nii julmalt ära. Miks sa ei leia endale kedagi, kes sulle tõesti huvi pakub?’’
’’Nagu sina leidsid Jaredi?’’ iroonitses Robi.
’’Tead ma ei tea, mis su probleem temaga on, aga jäta ta siit välja. See pole sinu asi, mis minu ja tema vahel on.’’
’’Ei ole minu asi?’’ ta raputas pead ja kõndis majast välja, trepil vaatas tagasi ja lisas: ’’Ära arva, et ma asja nii jätan. Ma veel räägin Jarediga.’’
Ma jooksin talle järele.
’’Iga kord, kui me räägime, sa jooksed minema. Tead kui närvidele see käib. Kas tõesti on nii raske kordki asjad selgeks rääkida.’’
Lühike vaikus.
’’Ma saan aru, et meie vahel on juhtunud piinlikke olukordi. Olukordi, mida poleks pidanud juhtuma,’’ Robi avas rääkimiseks suu, aga ma katkestasin teda. ’’Ei, see on tõsi, kõik, mis on juhtunud on vale. Sa poleks pidanud mind suudlema ja ma poleks pidanud seal peol end sulle peale suruma. See kõik on vale. See juhtus, kuna me ei mõelnud selgelt. Me kumbki ei taha ju seda, eks? See oli hetke segadus.’’
Ma lootsin, et ta vaidleb mulle vastu.
’’Sul on täiesti õigus...’’
Mida?
Robi nägu muutus tõsiseks, siis kurvaks.
Kas ma näen ta silmis pisaraid?
Ta keeras mulle selja ja lausus: ’’Nüüd oleme me rääkinud asjad selgeks. Kõik, mis vaja õelda, on õeldud.. Ma pean minema.’’
Kas ma kuulsin ta hääles kurbust?
Ta kõndis öösse, ma istusin trepile ja mõtlesin meie jutuajamise veel kord läbi.
Ta ei tahagi mind! Mina arvasin, ei ma lootsin, et ta tuleb ja kallistab mind, ütleb, et tema nii ei mõtle.
Ma hakkasin nutma.
Mis kurat toimub? Kas tõesti meeldib mulle Robi? Ei, ma ei tunne tema läheduses rõõmu või et süda kiiremini põksuks. Ma tunnen viha ja ta häirib mind. Ma ei suuda vaadata, kuidas ta kõigile poeb, kuidas ta Kelly minult varastas. See see ongi, ma olen kade. Nüüd Jarediga sama jama. Ei, seda ma talle ei luba. Robi arvab, et ta on võitnud. Ta teeb seda kõike mulle meelega. Nickil oli õigus, et Robi ei valinud ilmaasjata Kellyt. Tundub, nagu ta hooliks minust, aga tegelikult on see kõik üks näitemäng. Jared ei tohi teda kuulata, Jared ei tohi mind jätta.

Ma olen seda ka nüüd paaril viimasel päeval lugenud ja mulle ka täitsa meeldib. Hoian edaspidi ka silma peal.
Selles osas häiris mind lause 'Ta võtab kõike naljaga'. Mina oleksin pannud et naljana, aga noh, mis seal ikka
Igatahes ootan, mis edasi hakkab saama, sest minu jaoks on sel jutul sisu ja... midagi veel, mis tekitab huvi

Kui ma alguses lugesin, siis mõtlesin, et noh, mitte midagi erilist. Aga mida rohkem ma lugesin, seda rohkem see mulle meeldima hakkas. :) Ja nüüd, olen ma täiesti kindel, et see on hetkel üks mu lemmikumaid jutte siin foorumis. niiet jah, uut!