Segadused ja kahtlused

Armas teist. Igav osa tuleb. =D

______________________
Esmaspäeval läksime ’perega’ matkale. Ema ja Jason olid väga innukad. Lõkkeplatsile jõudnud, hakkasime telke üles panema. Jason pani üht, Robi teist.
’’Emps, ma ei leia rohkem telke?!’’ küsisin ringi vaadates.
’’Me ei võtnudki rohkem kaasa, arvasime, et kahest küll.’’
Ma jäin teda suurte silmadega vaatama.
Kas sa tahad mulle õelda, et ma magan ühes telgis koos Robiga?
’’Oh, kullake, ma võin sinuga ise ühes telgis olla.’’
’’Eii,’’
Ma ei taha, et te arvaksite, nagu ma ei saaks Robiga üldse läbi.
’’pole vaja, emps. Meil saab Robiga lõbus olema, tuleme hirmutame teid.’’
Pealegi tahab emps nagunii Jasoniga koos olla...
Läksin vaatama, kas Robi vajab mu abi. Ta oli telgiga juba ühele poole saanud. Sättisin asjad sisse ja siis läksime lõkke ümber grillima.
Poleks uskunud, et see kujuneb nii vahvaks ürituseks.
Me unustasime Robiga om erimeelsused ja lihtsalt lõbutsesime neljakesi.
Lõpuks otsustasid emps ja Jason end magama sättida. Ma tahtsin jääda ülesse seni, kuni Robi on unne vajunud. Seda ei juhtunud, ka Robi jäi veel ülesse.
Ta pikutas lõkke kõrval ja vaatas taevast, mis oli puude vahelt märgatav.
’’Kas teadsid, et Veenust on võimalik märgata palja silmaga?’’
Ma ehmusin, natukese aja pärast ärkasin üles.
’’Ei, ma pole kunagi planeete ega tähtkujusid uurinud.’’
’’Mulle tundub, et ma näen seda, särab nagu brilliant.’’
Ta rääkis seda nii rahulikult, siis läks karmimaks.
’’Nii, et me magame ühes telgis.’’
Ta tõusis istuli.
’’Tundub nii,’’ vastasin.
Ootasin ta reaktsiooni, ta nägu ei reetnud mitte mingisuguseid emotsioone.
Ta lihtsalt ütles: ’’Üritame siis hakkama saada!’’
See tundus nii külm.
Ma käskisin endal sellest üle olla.
Istusin veel natuke aega lõkke ümber. Kuna Robi ei ilmutanud mingeid jälgi magama minekust, tegin seda ise.
Muidugi ei kujunenud see nii lihtsaks.
Mina, kes ma tavaliselt jään kohe magama, olin veel väga pikalt üleval.
Ma ootasin, ei tea isegi mida! Kui ka teadsin, siis ma lihtsalt ei tunnistanud endale seda.
Robi ei tulnudki, ma olin ärkvel üle kahe tunni veel, ta ei tulnudki.
Kui ma hommikul ärkasin, kella kaheksast, polnud teda samuti telgis. Ta polnud oma magamiskotis olnudki. Ta ei maganud mu kõrval, ta ei tulnud minuga ühte telki.
Meil oli eile lõkke ümber nii tore, ta ise ütles, et me peame koos hakkama saama ja ta ei tulnudki? Ta ei julge isegi minuga ühes telgis koos olla?
Ma ei tea miks, aga mu silmad hakkasid kipitama. Tekkis tunne, nagu tahaksin nutta, aga pisaraid ei tulnud, oli see hullem – ilma pisarateta valu.
Mille kuradi pärast pean ma üldse kurb olema? Kui ta nii argpüks on ja ei julge mu kõrval magada, on see tema probleem!
Ma läksin telgist välja. Kõik olid juba üleval.
’’Noh, Sher, kuidas magasid? Värske õhu käes magab ikka palju paremini välja, eks? Robi ka just mainis, et paar tundi und ja rohkem pole vajagi, ’’ alustas Jason.
Paar tundi und? Kännu peal või?
Robi muutus kangeks, ta soovis, et ma midagi ei ütleks.
’’Jah..’’ vastasin.
Vähemalt on telkimine selleks korraks läbi.
Sõitsime veel ’ühise perena’ terve päev ringi. Jõudsime koju alles õhtul hilja. Ma olin õnnelik, kui koju jõudsime.
Ma ei suutnud enam head nägu teha. Tahtsin põgeneda. Kõige naljakam on see, et iseenda eest.
Mul oli enda pärast häbi, ma solvusin telgis mittemagamise pärast, nagu see oleks talle kohustuslik olnud.

Nii super!

Niihea! Tahaks uut osa kiiremini, kui see tuli.

Ma nõuan ka uut osa.

Mina nõuan kaaa! :)

aga mul jäi üks asi silma:

’’Nii, et me magame ühes telgis.’’
Ta tõusis istuli.

Kuidas... tõusta.. istuli? ^o)

Kui pikali olla, siis saab ju istuli tõusta :)

Well, mul nüüd väike kriis. Ei jõua edasi kirjutada. Igathes postitan mingi ajani ja siis mule tuleb teile, lugejatele, väike küsimus ka.. =)

______________________________________________________________

Laupäeval tahtis Kelly minuga rääkida.
’’Ma ei tea nüüd, kuida seda õelda, sa arvatavasti ei tahagi teada...’’ ta vaatas mind suurte silmadega, ’’aga ma lihtsalt pean kellelegi midagi ütlema ja ma saan sind usaldada..’’
Mu peast jooksid läbi mitmed mõtted.
’’Asi on selles, et me läksime Robiga järgmisele tasandile.. Me liikusime edasi.’’
Ma kõhatasin.
’’Te liikusite edasi?’’
Ma teadsid, mida ta mõtles, aga ma üritasin seda nii kauaks kui võimalik edasi lükkata.
’’Me magasime..’’
Ma ei suutnud midagi Kelly näost välja lugeda, ma ei saanud aru, kas see oli tema jaoks hea või halb. Ta tundus kaval.
Ma vastasin: ’’Okei, selle teema võiksime tõesti välja jätta, ma- a.., mul oleks imelik ja nüüd ongi imelik olla.’’
Robi on tõbras.. Ta mängib Kelly tunnetega, siis magab temaga ja nüüd nädala-kahe pärast pühib tüdrukuga jalgu.
’’Ma mõtlesingi, et te õde ja vend.. Ma lihtsalt pidin ütlema..’’
’’Vaata, Kelly, ma olen õnnelik, et sa oled õnnelik.’’
Olengi.
’’Aga ole ettevaatlik, ma ei saaks ju teie kahe vahel valida, kui selleks läheb..’’
’’Misasja? Miks sa iga kord räägid sellest, et me Robiga ei pea vastu.. Sa nagu ise sooviks seda. Sa oled nii pessimist. Robi oli minuga väga härrasmehelik, seda ka hommikul.’’
’’Kuuled sa ka enda juttu, härrasmehelik? Tõi hommikul sulle hommikusöögi ja lille või?’’
Oih, ma poleks tohtinud, ma ei tohi näida kadedana või vihasena. Ole neutraalne, ole neutraalne.
’’Mulle tundub, et sa tahadki teda vihata... Vaata, Sherley, kui minul tuleb valik teie kahe vahel, siis ma tean täpselt, keda valida.’’
Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda.
Kelly ütles mulle seda näkku praegu?
Ma vaatasin teda suu ammuli..
Ma teadsin, et ma ei leia sellist sõbrannat, nagu Victoria. Ta oleks mu eest kasvõi kuuli ette hüppanud.
Aga mida ma loodan Kellyst? Ega mina pole ju parem sõbranna olnud? Kuula kasvõi mu mõtteidki? Ma ju tahan, et nad Robiga lahku läheks!

Vaheaega oligi läbi – kool algas ja ma ei leppinudki Kellyga ära. Ta üritas küll, ma ei tahtnud.
Ma pean Robist ja temaga seotud inimestest lahti saama, vähemalt neist, kellest võimalik. Muidugi ei saanud ma vältida Jasonit või empsi, kuigi ma üritasin.
Robi oli iga õhtu aina rohkem kodus ja mitte oma toas, ei loomulikult mitte, talle on alumine korrus meeldima hakanud.
Paar nädalat läks mööda ilma, et Robi ja Kelly vahel oleks midagi muutunud. Robi ei jätnud teda maha, ta ei valinudki uut mängulooma..

Mulle meeldis ka! Ainult veidikenegi pikemad osad võiksid olla. Ei jõua nagu lugemagi hakata, kui juba läbi saab.

Ma ei saanud rohkem postitada, nüüdsest hakkab tegevustik rohkem hargnema.
Kuid ma kardan, et pärast seda osa ei tule uusi ikka väga pikalt.
Täpsemaid kirjeldusi siin osas, mõnede tegevuste juures, ei taha ma ka väga lisada, kuna nooremaid lugejaid on ka.
Igathes enjoy. Pärast seda osa, teen küsitluse ka siis. =)

__________________________________________________

Ühel reedesel päeval kutsus Jared mu enda poole filme vaatama – kõik oligi kuidagi soiku jäänud. Ma olin nõus.
Kohting oli suurepärane.
Jared lihtsalt oskab nalja teha, pealegi mulle meeldib ta naer – kui ta tõsiselt naerab, siis ta silmad löövad särama. Ta põskedesse tekivad lohud ja ta terved valged paljastuvad.
See juhtus ka kohtingu lõpus – me vaatasime komöödiat ja ta hakkas naerma, südamest naerma.
Film mind ei köitnud, hoopis tema oli see, keda ma vaatasin.
Ta sai sellest aru ja ta vaatas mulle otsa, ma puudutasin ta lõuga ja suudlesin teda.
Ma teadsin, et see on ohtlik, et see on märk talle kui mehele.
Ta suudles mind vastu, jõuliselt. Ma tundsin, kuidas terve mu keha suriseb, ma tahtsin, et ta mind puudutaks. Ta luges mu mõtted, ta võttis mu ümbert kinni, ta lükkas mind diivani nurka, nüüd suudles ta mu kaela.
Ta nööpis mu pluusi lahti ja ta huuled vajusid alla poole. Ta kattis mu kõhu õrnade suudlustega enne kui tagasi huulteni tuli.
Me riietasime end lahti ja algas unelm, mille sarnast pole ma varem kogenud. Miles polnud mulle sellist tunnet kunagi tekitada suutnud.
Ma unustasin kõik – olid vaid mina ja tema. Tema suurepärane, treenitud keha minu vastas. Ma tundsin armastuse kolmandat osa – iha. Sain aru, et kui ka kõik muu meie vahel halb on, siis see korvab selle 120%-liselt.
Oli aru saada, et ka Jared nautis seda – raske hingamine ja vaiksed oiged reetsid ta.

Ma ärkasin alles lõunapaiku. Jared oli juba kadunud, arvutiekraanil oli vaid kiri: ’’Keera uks lukku, kui lahkud.’’
Ta jättis mu üksi? Pärast seda ööd? Sellise kirjaga? See oleks nagu mu maha jätmine.
Me riietusin, tegin kohvi ja pakkisin asjad. Ma lootsin, et ta jõuab selle ajaga tagasi. Ma ei suutnud, ei tahtnud uskuda, et ta on üks neist kuttidest. Ma otsustasin, et ma olen siin kui ta tagasi tuleb.
Kui ta tahab mind maha jätta, siis olgu vähemalt nii palju mees ja õelgu mulle seda otse.
Ma ootasin Jaredit terve öö, ta ei tulnudki. Ma olin meeleheitel.
Kus kurat ta on? Ta ei saa ju ometi teada, et ma teda siin ootan? Aga äkki ta arvas, et ma nii teen ja läks mõne sõbra poole?
Järgmine hommik otsustasin minema minna.
Ma ei tahtnud näida hull, kes ei suuda poisist lahti õelda.
Pealegi pole me Jarediga midagi ametlikku välja kuulutanud.
Ma üritasin end sel moel lohutada. See ei aidanud, ma paanitsesin ja ma ei suutnud uskuda, et minule on niiviisi tehtud.
Mina lasin poisil endaga nii teha. Ma ei nutnud, aga olin sellest vaid sammu kaugusel. Ma tahtsin Jaredit näha, ma tahtsin, et ta ütleks, et kõik on korras, et ta ei teeks mulle kunagi nii. Siiski teadsin, et pean tema korterist lahkuma.
Ma ei tahtnud koju minna. Ma ei tahtnud, et Robi mind niiviisi näeks. Ma ei tahtnud, et ta aru saaks, et midagi juhtunud on.
Siis saaks Robi õelda: Ma ju ütlesin.
Kõige hullem on see, et ma pole kurb. Ma tahtsin seda sama palju nagu Jared, pealegi oli see hämmastav, jõuline. Ma olen lihtsalt vihane. Ma olen vihane, et mind hüljati.
Ma otsustasin minna sinna vanasse majja, kus ma kord Robiga jõin.
Laual oli veel alkoholi, mille me endale kiiresti alla kulistasin – ma tahtsin kiiresti ära kustuda. Seda ei juhtunud. Mu keha ei võtnud alkoholi vastu ja enne kui ma magama jõudsin jääda, hakkas mul paha. Ma toppisin näppe kurku, et kõike välja saada, aga asjatult.
Ma pidin saama midagi alkoholi mürgituse vastu.
Helistasin Nickile ja palusin tal midagi tuua.
Ootasin oma viisteist minutit, kui lõpuks kuulsin ukse avanemist.
’’Lõpuks Nick, ma mõtlesin, et sa ei jõuagi’’
’’Ära mitte kunagi enam nii tee!’’
See pole Nicki hääl.
’’Ma just kuulsin sinust ja sellest tõprast..’’
Juba?
’’..kartsin, et teed endale midagi. Otsisin sind igalt poolt, helistasin kõik su tuttavad läbi. Mitte keegi ei teadnud midagi. ’’
’’Mida sina siin teed? Mine ära!’’
’’Ma ei lähe kuhugile.’’
Ta istus mu kõrvale ja andis ja andis mulle mingi joogi pohmelli vastu – tabletid oleksid asja hullemaks teinud. Pidin kõik välja kannatama.
’’Miks sa selle tolvaniga magasid?’’
’’Ma tahtsin seda.’’
’’Oh, mu kullakene.’’
’’Ma ei kahetse temaga olemist. Ma kahetsen, et mina teda ei jätnud.’’

Oh, niimõnus ja heaheahea. Ootan huviga, mis saama hakkab.

Ära lase meil väga kaua oodata siis. (a)

Õumaigaad, I love it!!! Ma lihtsalt ei suuda uut osa ära oodata, nad peavad kissima!!!

See'Oh, mu kullakene' oli lihtsalt lõppnunnu no

Eiiiiii jõua uut osa ära oodata!!!! Palun palun palun tule juba.

super hea, nii meeldib ja paluks uut osa.
Vastupidiselt paljude arvamusele mina arvan et need 2 peaksid just üksteisest eemale hoidma, oleks loogiline kui tüdruk poisi südame murraks vm, kiusaks teda hullult ajaks teda nii armukadedaks kui võimalik ja siis lõpuks poiss lahkub, ja tüdruk hakkab teda anuma et ta tagasi tuleks, minu visioon ja mõte sellest jutust edasi..

aa ma tahaks ka uuut osa!
ja kui juba öelnud pole, siis ma täiesti armastan seda juttttttuuuu.

Nii, pool aastat möödas, aga siin see on.
____________________________
Me mõlemad jäime vaikseks.
’’Kuidas sa teada said?’’küsisin.
’’Ma kohtusin temaga eile.. Ära muretse, ma olen kindel, et ta kahetseb kõike.. et ta üldse sinuga semmis.’’
Robi häälest kostus raevu.
’’Mida sa tegid?’’
Ma oigasin.
Seda veel vaja!
’’Andsin talle seda, mida see raibe vääris. Ma hoiatasin teda.. mitu korda, ta ei kuulanud.’’
Robi võttis mult ümbert kinni ja jätkas: ’’Me peame koju minema, Jessica muretseb.’’
’’Mul on nii halb.. Las ma olen natuke veel.’’

Pärast seda vahejuhtumit muutusid minu ja Robi vahelised suhted täielikult. Ta ei rääkinud viimasest vahejuhtumist, ta ei tuletanud mulle seda meelde. Ta oli ühtäkki koguaeg rõõmus, ta lausa pakatas õnnest. Nii koolis kui ka kodus tiirles ta mu ümber, tüütas mind – see ajas mind naerma.
Ei saaks õelda, et ma Jaredi unustasin, aga kohe kindlasti polnud ma masenduses. Kõige rohkem olin ma kartnud, et see tuleb väljas, et kõik teavad minust ja Jaredist, aga keegi ei rääkinud midagi.
Kuna Robi oli koguaeg minuga, oli see probleemiks Kellyle. Ta ei julgenud mulle otsa vaadata. Miski tema pilgus – see, kuidas ta mind vahest kaugelt vaatas, ütles, et ta kahetseb oma tegu. Ta teadis, et tema peaks vabandama – tema ju ei teadnud, mida ma mõtlesin – aga ta ei julgenud tunnistada oma viga. Ma ei teinud seda talle ka lihtsaks, ma ei tahtnud tema vabandust, ma ei tahtnud talle andestada – mitte, et oleks mida andestada, aga ma ei tahtnud temaga enam suhelda. Ma teadsin, et kui me oleksime sõbrad, ei saaks minul ja Robil midagi olema. Ma ei suudaks seda, ma ei suudaks oma sõbrannale midagi sellist teha, aga kuna Kelly polnud enam mu sõbranna, polnud mul mingit probleemi Robiga mängida. Ma tahtsin teada, mida ta täpsemalt mu vastu tunneb. Seega ma lollitasin, panin mängu kõik oma naiselikud võlud ja ajasin teda hulluks. Ta üritas jääda rahulikuks, aga see ei tulnud tal just kõige paremini välja.
’’Ma ei tea, mis mängu sa mängid,’’ ütles ta, kui olin ühel õhtul, enne magamaminekut, ta tuppa läinud, pesu väel.
’’Ma ei mõista sind,’’ tegin süütu näo.
’’Ära lollita, ma näen, mida sa teed – sa jätad vannitoa uksed lukustamata, sa käid mu toas pesu väel, sa küsid minu arvamust oma välimuse kohta, sa lamad sõna otseses mõttes mu peal ning filme vaadates, liibud mu vastu.’’
Ma tundsin piinlikust, Robi pole kunagi olnud kõige diskreetsem, aga et ta ütles selle kõik nii välja?!
’’Ma..
.. ei tea.’’
Ta tuli mu juurde ja puudutas mu põske – see julgustas mind.
’’Ma tahan su soojust, sa oled alati mu jaoks olemas olnud, sa oled nendel viimastel päevadel mu parim sõber olnud..’’
’’Kas parim sõber teeks nii?’’
Ta nõjatus mu poole ja ootas, et ma vastaks. Ma kallutasin veidi ja ta surus oma huuled minu omadele. Ta tegi mulle lihtsa väikse musi, ma värisesin. Ta vaatas mulle viivuks otsa ja suudles mind uuesti, seekord pikemalt. Siis kõndis ta eemale.
Ma olin justkui paigale naelutatud.
Kui ma kõnevõime tagasi sain, sosistasin: ’’Sa võid mu sõber kasumiga olla.’’
Ma ei suutnud uskuda, et ma seda ütlesin.
Ma jooksin ta toast välja.

Järgnevatel päevadel tundus, nagu meie vahel poleks midagi olnud. Ma hakkasin juba kahtlustama, et ma nägin kõike unes. Siis ühel õhtul, kui me olime kahekesi kodus, tuli ta mu tuppa ja hakkas tühjast-tähjast lobisema.
Ma lootsin, et ta suudleb mind, annaks kas või märku, et seda ta ootab. Ta oli närviline, seda oli ta olekust näha – ta tammus ühe koha peal, näppis mu asju, rääkis asjadest, mis meid kumbagi ei huvitanud.
Ma läksin ta juurde, võtsin ta käest kinni ja surusin oma nimetissõrme tema suule, et ta vait jääks.
Siis ma suudlesin teda. Ta rabas must kinni, tõstis kummutile ja suudles mind jõuliselt. Ta tõmbas mu maika seljast ning suudles mu kaela, samal ajal rinnahoidjaid avades. Hetk, mida ma ootasin, oli käes. Ta tõstis mu üles ja viis voodisse, ta tundus nii tugev. Ta oli osav lahtiriietuja.
Ta on palju harjutanud muigasin omaenese mõtte üle.
Mu alateadvus mõtles palju – kas see on ikka õige, meie vanemad magavad ühes voodis, kas ma ikka saan Kellyle nii teha, kas ma ise olen valmis uueks suhteks – isegi kui see ei jõua kaugemale, ega tal mingeid haigusi pole?
Kuid need mõtted olid kaugel ajusopis. Mu teised mõtted, mis karjusid ja, ja, ja, matsid kõik mu kahtlused. Ma olin valmis, ka tema oli valmis. Ma olin kindel, et tema oli oodanud seda isegi kauem.
Ta valdas seda suurepäraselt, ta teadis kõike haripunktist ja lasi kõigel kauem kesta. Kõige lõppedes vajusime väsinuna, hingeldades üksteise kõrvale ja jäime vaikides lage silmitsema.
Ma polnud mõelnud, mis saab, kui kõik on läbi. Ma ei teadnud, kas ma pean häbi tundma, ma ei teadnud, mis ta minust nüüd arvab ning ma ei teadnud, mida ta Kellyga ette võtab.
Ta tajus mu mõtteid ning võttis mu kaissu ja sosistas: ’’Sa oled kõige ilusam tüdruk, kes mul olnud on.’’
Ma ei teadnud täpselt, mis ta selle all mõtles – seksi või tõsisemat suhet. Kuid see rahustas mind ning ma olin õnnelik. Ma korrutasin, et nii pidi minema ja ükskõik, mis juhtub, ei kahetse ma seda mitte mingil juhul.
Me jäime magama ning kui ma üles ärkasin, oli ta ikka mu kõrval. Ta magas nii rahulikult, kuid ma kuulsin all hääli ja teadsin, et emps on kodus. Ma äratasin Robi üles ning palusin tal oma tuppa minna.
Pärast pesust tulekut läksin alla, ma pakatasin rõõmust. Ka ema märkas seda.
’’Ohooo, mis sinuga juhtunud on? Sa särad nagu vikerkaar.’’
’’Lihtsalt ilus ilm, ilus päev ja mul on nii hea meel sind näha.’’
Võtsin kohvi ja jäin kööki istuma.
Natukese aja pärast tuli ka Robi alla, ta saatis mulle võluva naeratuse ning vilistas.
’’Tundub, et päikeseline ilm on kõigile mõjunud,’’ muigas ema.
Me vaatasime Robile otsa ning üritasime naeratusi tagasi hoida.
Ema vaatas meid mõlemaid kahtlustava pilguga.