Armastuse kerjajate saaga 2.OSA: Elu - 1.OSA: Miks siis nii? (lõpetatud)

Niiiii! Laon siis 2.Osa ka lagedale. Kommentaare ootan ja kriitikat. Mainin kohe ära, et see osa just kõige parem ei ole.

2.OSA – Elu

Tere taas! Selle sarja esimesest osast on möödas 4 aastat. Jutustuses.
Seadke end mõnusalt arvuti ette istuma, võtke SNLHMN lahti ja lugege. Stardolli loomingu alt. Nüüd on seal peale 1. osa ka 2. osa, mille kirjutamiseks nähakse vaeva mitme autori poolt. Kirjanikuks Stardoll ise. Parandajaks anonüümne isik.
Raamat on jutustaja vormis! Head lugemist!


1.peatükk – Elu pole enam endine

Carl astus koduuksest sisse. Miski pole enam endine, mõtles ta ja võttis kingad jalast.
Luna magas ja maja oli täis vaikust. Just nimelt maja. Nad olid Lunaga ehitanud maja, jõe äärde. Iga päev äratas jõevulin neid üles ja iga päev uinutas see neid magama. Nüüd oli Luna 22 aastat vana. Ja Carl 28. Kui nüüd mõela, siis polnudki see nii suur vanusevahe. Nad polnud veel abielus. Carl kavatses ettepaneku teha.
Carl astus magamistuppa ja võttis kardinad eest. Ta suudles oma naise laupa ja Luna ärkas.
„Carl? Sa oled nii vara kodus?“ küsis ta ja keeras näo Carli poole.
„Jah. Ülemus otsustas, et ma olen niigi 4 ööd haiglas olnud. Ta kinkis mulle 7 päeva puhkust.“
Luna naeratas ja vaatas murelikult oma kõhtu.
„Carl! Ma pean sulle midagi rääkima!“ Mees istus voodi pervele ja ootas.
„Ma...Noh...Sa tead, et ma olen paksemaks läinud. See on tingitud ühest... mitte haigusest, vaid ühest teisest asjast.“ Luna ootas ja vaatas, kas Carl ka aru sai.
„Sa?... Ma saan isaks!“ hüüdis Carl lõpuks ja kallistas naist.
„Jah Carl. See on 4 kuu.“
„Tore.“

Luna tõusis voodist ja vaatas kella. 14.17.
„Kohvi tahad?“ küsis Luna Carlilt ja haaras oma kõhust.
„Katsu! Ta liigutas!“ Carl asetas oma käe Luna kõhule ja naeratas, kui ta tundis liikumist.
„Jah!“

Jaa, ma tean. Mul polnud aega pikemat teha:)

Järgmine osa on kohe kõvasti pikem. Nii umbes 4-5 korda.

2.peatükk – Ettepanek, või siis mitte?

Järsku kõlas uksele koputus. Carl läks ja avas ukse. Seal seisis müügimees.
„Tere, mina olen Kaspar. Sooviksin teile tutvustada meie uut lauahõbedakollektsiooni...“
„Oota! Ma kutsun oma naise siia, ta teab lauahõbedast rohkem, kui mina.“ Carl muigas ja hüüdis: „Luna! Müügimees!“ Luna keksles alla ja seisatas ukse juures. Tal oli rahakott käes.
„Mis te siis müüte?“ küsis ta ja tõstis pea. Seal seisis Kaspar. See sama Kaspar, kes 4 aastat tagasi Luna kõrvale istus ja teda lohutada püüdis.
„Luna?“ küsis Kaspar ja püüdis naist kallistada.
„Ei, Kaspar. Mul on oma mees ja ma olen kindel, et sul on ka oma naine. Pealegi on mul 5 kuu pärast ka laps.“ Kaspar naeratas nukralt ja vaatas Luna kõhtu.
„Jah. Mul on naine. Cassandra. Ja mul on laps, Mia.“ Ta võttis välja rahakoti ja näitas pilti, kus ta laps ja naine koos olid.
„Su naine on väga ilus,“ ütles Luna.
„Kuidas siis selle lauahõbedaga jääb? 40 dollarit.“
„Olgu, me ostame selle.“
Kaspar andis Lunale lauahõbeda ja läks. Jälle ilma hüvasti jätmata.
„Kes see oli?“ küsis Carl kohe.
„See oli Kaspar. Mäletad, kui ma haiglast põgenesin? Ta istus mu kõrval ja püüdis mind lohutada.“
„Selge.“ Carl kallistas Lunat.
„Ma siin mõtlesin, et me võiks õhtul kuhugi sööma minna. Näiteks Linuanasse või Costa Ricasse.“ Luna noogutas.
„Enne seda pean ma linnas käima. Töö asjad.“ Carlil oli plaan osta Lunale sõrmus. Kihlasõrmus.
Carl läks.
Ta suundus Ambrio poole. See oli linna suurim ehete pood. Loomulikult olid seal nii mõnedki asjad kallid ja just kallist Carl tahtiski.
Mees sisenes poodi ja seisatas leti ääres. Selle päeva oli ära rikkunud see tobe Kaspar, kes lauahõbedat müüs. Aga võib – olla oligi see just hea, sest nüüd oli Carlil suur tuhin osta sõrmus.
„Tere! Kas saan teid aidata?“ Tüsedavõitu, prillidega naine seisis leti taga ja ta nägi üsna kurnatud välja.
„Jah. Ma otsin kullast kihlasõrmust. Endale ja naisele.“
„Selge. Kohe näitan teile valikut. Meil on siin odavaid ja kallid. Muidugi algavad odavad 100 dollarist ja kallid algavad 500 dollarist.“
Naine ladus Carli ette suure valiku sõrmuseid ja jäi ootama vastust. Ühele sõrmusele oli kirjutatud: Forever, ja teisele Life is Love.
Need olid kõige kaunimad sõrmused, mis poes näha olid. Carl võttis Forever sõrmuse ja maksis selle eest 400 dollarit.
Poest väljunud, oli ta õnnelik. Carl oli saanud nii endale, kui ka oma armsamale sõrmused, mis ühendasid neid igaveseks.
Aga ta süda puperdas. Luna pärast. Mis siis, kui Luna ei tahtnud temaga veel igavesse armastusse astuda. Mis siis, kui Luna tahtis oodata.
Sellele kõigele olid olemas vastused.
1. Ta tahtis, pidi tahtma ja,
2. Ta ei tohtinud oodata!

Carl irvitas ja sisenes koduuksest. Tundus, et Luna pani ennast valmis.
„Tere kallis!“ hüüdis Carl.
„Tsau!“ vastas Luna ja astus Carli ette, seljas valge kokteilikleit.
„Ma armastan sind!“
„Mina sind ka!“ Nad suudlesid.

Natukese aja pärast istusid nad oma Mitsubishi Lancer Evolutionisse ja sõit linna poole võis alata. Musta värvi auto sõitis sujuvalt sissesõidu teelt välja ja edasi läks sõit linna poole.
Tuled valgustasid pimedat maanteed ja sama tegid ka möödasõitvad autod.
Kell oli 21.39. Luna ja Carl istusid vaikides autos ja ootasid pärale jõudmist.
Järsku sõitis vastutulev auto nende poole ja...

Aga kes ütles, et ta lapse kaotab? Ja kes ütles, et see auto vastu neid sõidab? Sa oled ikka ka nii tüüpiline. Ega siis kõigis juttudes ei pea olema see, et neile auto vastu sõidab. Nagu halloo, äkki mõtleks loogilisemalt.