Little Princess (6 osa, lõpetatud)

Olgu, uus jutt siis. Peaks olema Fan fici, põnevuse ja seikluse vahepealne. See on siis sissejuhatus jutule ja peabki nii lühike olema. Eelmine jutt jäi pooleli lugejate vähesuse pärast.

1.0 Algus

Mööda libedat, kollase ja valge lumega kaetud teed kõndis Asalea. Ta süles oli pisike pamp, kus keegi sügavalt hingas ja magas. See oli äsja kuninganna sülest ära kistud laps. Tüdruk, väike printsess.

Kuninganna ise magas nüüd sügavalt oma viimset und. Ilmselt olid Mõrtsukad teel kuningalossi juurde, kus nuhk juba ees ootas.
Asalea oli saanud kätte printsessi, kes praegu võis olla umbes 3. kuune. Võib – olla rohkem või vähem, kes teab.

Järsku pamp liikus ja nähtavale ilmusid kaks silma. Kaks sügavpruuni silma, mis Asalead hindavalt jälgisid. Naine hakkas ümisema viisijupikest, mis pärines Palee lastelaulikust.

See oli kurb ja vaikne viis, mida Asalea tavaliselt omaette ümiseda armastas. Printsessi silmad olid sulgunud ja naine oli jõudnud oma sihtkohale lähemale. Dawnide pere juurde. Ta vaatas enda ümber kahtlustavalt ringi ja koputas seejärel roostevärvi uksele.

„Jah?“ Ukse avas umbkaudu 30 aastane naine, kes kandis pitsöösärki ja valgeid lambavillast susse.
„Ma tõin... Printsess on nüüd teie!“ sosistas Asalea kõhklevalt ja ulatas beebi naise sülle. Asalea jättis lapsega hüvasti ja kadus siis kaugusesse. Pimedusse.

Ooo... Mul on nii kahju, et see NII lühike oli, sest mulle meeldis. Hakkasin lugema ja järsku läbi
Seega... Ootan järgmiseid, pikemaid osasid.

1.1 Chelsea, me printsess

Sonja ja Norman istusid juba hommikul oma purpurpunase laua ääres ja jälgisid enda ees olevat last, kes neile oma sügavpruunide silmadega naeratas.

„Miks Asalea ta just meile tõi?“ küsis Sonja Normanilt. Normani pilk oli peatunud tüdrukul, kes oma hambutut naeratust naeratas.
Sonja oli püüdnud isegi nime mõelda, aga tulutult. Millist nime oleks eelistanud kuninganna Amanda?!

„Chelsea,“ sosistas Norman vaikselt ja silitas tüdruku punaseid põski, mis külmast karedad olid.
„Chelsea?“ küsis naine mehe kõrval.
„Ta nimi on nüüd Chelsea,“ vastas mees ja tõstis Chelsea enda sülle.

Sonja naeratas. Tuppa valgusid lapsed. Nad kõik olid Sonja ja Normani omad. Kolm neist olid kolmikud ja kaks kaksikud. See oli kogu arv lapsi, täpselt viis.

Kolmikud olid Nadja, Niko ja Jola, kaks tüdrukut ja üks poiss. Kaksikud olid Audrey ja Alcott. Mõlemad poisid. Kokkuvõttes oli peres kolm poissi ja kaks... Õigemini kolm tüdrukut, kellest üks oli printsess.

Niko ja Audrey ahhetasid, kui märkasid tütarlast, kes laual oma näppudega mängis.
„Kas see on Jola? Jola muutus titeks!“ lausus Audrey tõsimeelselt, sest Chelsea nägi tõepoolest välja nagu Jola.

Nad kõik puhkesid Audrey suure lolluse pärast naerma. Isegi Jola, kes solvunult kollast lage põrnitses.
„Kes see on?“ küsis nüüd Niko targalt. Ta prillid olid viltu peas. Ilmselt segadusest, mis põhjustas kõigi ärkamine kitsukeses toas.

„See on printsess!“ teatas Sonja uhkelt, sest tema oli ilmselt ainuke õnnelik, kellel oli au süles hoida nii tillukest printsessi nagu oli Chelsea.

„Ei ole!“ naeris Nadja, ise Chelsea pealage paitades.
„Asalea tõi ta öösel meie juurde. Kuninganna on surnud. Palgamõrvarid.“ Sisistas Norman vihaselt. Lapsed muutusid tummaks ja vaikisid hetkeks.

Esimesena sai sõna suust Jola. Ta köhatas puhtaks oma kareda hääle ja rääkis: „Ta on nii ilus.“ Teised noogutasid vastuseks kaasa.
Alcott tõstis tüdruku õhku ja rääkis taga sosinal: „Me kaitseme sind!“ Alcott oli ühtlasi ka kõige vanem.

Tervelt 16. Audrey oli küll sama vana, aga koguni 7 minutit noorem. See tegigi Alcottist kõige vanema lapse terves majas.
Sonja avas aknad ja kiirustas siis tagasi Chelsea juurde.

Aaaaaah, poisi nimi AUDREY!!!?
Muidu täitsa okei.....

See on muidu Vana Inglise poisinimi:) INTERNET!

Pane Googlesse Old English names, siis peaks tulema üks leht, mingi babyfit ja seal on need nimed.

Et nagu ta on oma õpingud lõpetanud Võluridaam.

nastik0120 kirjutas:

ma ei tea kust sa vaatasid, aga Wiki ja paar nimeportaali ütlevad :
Audrey is a feminine given name of Old English origin meaning "noble strength"

aga midaiganes, ma ootan uut osa

I LIKE THAT

Ja jutt meeldib ka !!!

Kas see on "Wõlukunsti" fikk? Süžee on küll hetkel sellele väga sarnane

Jeah, BINGO! Ma hetkel loen seda raamatut ja tuli isu selle järgi kirjutada

Oii! See osa on tervelt kolm pool/neli pool openoffice lehte pikk. Palju õnne lugejad!

1.4 Põgenemine

„Ma võtan Chelsea!“ hüüatas Lona järsku. Ta blondid juuksed läikisid, ilmselt lumest, mis õues sadas.

„Ma ei taha!“ karjatas Chelsea Lonat lüües.

„Tule minuga Chel! Sa näed varsti oma isa ja ema ja teisi.“ Chelsea oli ammu mõistnud, et need „ema ja isa“ polnud tegelikult seda.

„Olgu.“ lausus tüdruk kurvalt. Ta saatis neile õhusuudluse ja nad läksid.

„Tule mu mantli varju.“ Tüdruk puges Lona mantli varju ja nad kõndisid. Punasel mantlil oli nüüd 4 jalga, mis liikusid ühel ajal. Kaks tõmmut jalga.

„Lona?“ küsis tüdruk enda kõrval kõndivalt naiselt ja jätkab siis juttu: „Oh! Ma ei teagi millest alustada. Ma teadsin juba ammu, et ma ei ole nende laps.“ Lona noogutas vaikides ja kiirustas edasi.

„Ütle mulle Lona, kas ma näen veel oma ema ja isa? Nikot, Alcotti, Audreyt, Jolat ja Nadjat? Ma juba igatsen neid.“ Printsessi nägu oli kurvem, kui tavaliselt.

Naerukurrud olid kadunud. Rõõmus silmavaadegi oli näolt läinud. Chelsea lõi oma peenikese makaronjalaga lund õhku ja mõlema pilk peatus lumel, mis nüüd sadama oli hakanud ja tuules keerles.

„Ära muretse Chel! Ma võin sulle neid näidata, kui sa soovid. Lihtsalt... Lihtsalt vali hoolikalt hetke, mil neid vaadata tahad, sest ma saan näidata neid vaid üks kord päevas.“

Chelsea langetas pea. Ta polnud ammu olnud nii kurb. Ta isegi ei teadnud, kuhu nad teel olid, rääkimata sellest, mis saama hakkas.

Järsku kuulsid nad enda taga krudisevaid jooksusamme. Lona pani juba käed valmis.

Kellegi käsi langes Chelsea õlale ja tüdruk võpatas. Ta keeras ennast ja nägi mantli varjust paistmas oma isa rõõmsat pilku.

„Jõudsin! Jumal tänatud! See on Chelseale, ta unustas selle lauale. Ma... Ma tulen teiega. Ma tean kohta, kuhu saame kõik varjuda.“

„Kus ema on? Ja teised?“

„Nad läksid ema õe juurde. Tead küll, seesamune Lyra.“

„Meil ei ole aega raisata. Tulge nüüd!“ Nii nad läksidki edasi Võluritorni poole, kus nad tahtsid ööd mööda saata.

Võluritorn oli täis võlureid, kes Lonat tervitasid. Nad kõik olid erinevas riietuses, kellel tumesinine kostüüm, kellel punane.

Seltskond suundus torni kõige kõrgemasse kohta. Lona toa juurde. Nad sisenesid uksest, mis parooli küsis.

„Säh! Võta!“ nähvas Lona tüdrukule ja viskas tollele pakki mähitud kingituse.

„Aitäh!“ pomises Chel ja avas kingituse. Seal sees lebas väike konn, kes krooksudes endast märku andis.

„See on Metsa-Libedikharikselg. Ta muudab enda värvi ja ei hüppa kunagi minema.“ Metsa-Libedikharikselg krooksatas uuesti ja sulges siis oma suured silmad, et lõpuks magama jääda.

„Norbert,“ lausus Chelsea vaikselt, nii et ainult isa ja Lona teda kuulda võisid.

„Kas sa tead, et Norbert oli kunagise Kindluse kuninga nimi?“ küsis Lona Chelsealt.

Tüdruk raputas kindlalt pead ja vaatas siis edasi Norbertit, kes rahus magas.

Too oli lillat värvi, kuid selja peal oli näha ka kollakat varjundit. Chelsea soris oma taskutes, leides sealt harilikke asju, nagu kivisid, mulda, liiva ja lehti ning lõpuks ka midagi, mida ta otsis. Surnud kärbes.

Printsess lehvitas kärbsega konna pea kohal, tekitades oma huultega sumisevat ja plaksuvat häält. Konn ei avanud silmi, küll aga oli mõne sekundiga kärbes tüdruku näppude vahelt kadunud ja Norberti suust kostus matsutamist.

Chelsea naeratas ja paitas Norberti libedat, harjast selga, mis konnale mõnu tegi, sest too hakkas nurruma.

„Konnad ju ometigi ei nurru,“ lausus printsess uudishimulikult.

„Nurruvad küll, kui sa neid õigest kohast silitad. Sellel konnal on harjased nõrk koht,“ vastas Norman ja tegeles edasi Lona võluraamatutega.

Chelsea polnud kunagi teadnud, et ta isa selline kõiketeadja oli. Või noh, mitte isa, vaid kasuisa, kellele ta 10 aastat lapse eest oli olnud.

„Äkki jääksime magama. Meil on homme pikk päev ja...“ Lona ei saanud oma lauset korralikult lõpetada, kui nägi üle põranda jooksmas ühte rotti, kellel käppade vahel kiri oli.
„Aah, siin see ongi. Olin ta juba unustanud,“ ohhetas Norman rotti üles võttes.

„See on Logan. Minu sõnumirott. Teate, palju lihtsam viis, kuidas kirju kohale tuua.“

Chelsea teadis küll seda rotti. See oli seesamune, kellel Norman oli lasknud eelmisel suvel tervelt kolm kirja ära viia ja lõpuks oli Logan tagasi tulnud ja kokku kukkunud.

Olgu. Mitte mingit vastukaja 1.4 osale. Oli see siis tõesti nii halb osa?!
Aga, never mind! Ärge nüüd pahandama hakake, et nii lühike osa tuli, aga noh, tänage õnne, et midagigi.

1.5 Põgeneme... Jälle

Järgmisel hommikul ärkas Chelsea kõva krooksatuse tagajärjel.
Printsess avas silmad ja nähes, et kedagi toas ei ole, peitis oma näo padja sisse.

„Nad on siin! Nad on siin! Nad on lihtsalt teki all,“ pomises tüdruk vaikselt. Väikesed, soolased pisarad langesid Chelsea suhu ja kollasele padjale.

Ta vaatas uuesti ja avastades, et keegi tõesti teises voodis norskas, naeratas.

Chelsea jooksis voodi juurde ja hakkas norskajat äratama.
„Isa! Ärka!“ hüüdis Chelsea. Norman noogutas pead, mõmises midagi ja keeras teise külje.

„Isa! Lonat ei ole siin!“ hüüatas Chelsea uuesti, togides meest veel kõvemini, kui enne.

Norman ei ärganud ikka veel. Chelsea vaatas toas ringi. 4 väikest, punast kappi, 3 voodit, 1 suur kapp ja lõpuks väike raamaturiiul ja laud, mille taga Lona märkamatult töötas.

„Lona! Kunas me lähme?“ Ettevaatlikult astus tüdruk laua poole, mis raamatute all vaevalt püsti seisis ja kokku ei olnud kukkunud.

„Kuhu me minema peaksime?“ küsis Lona oma töölt pilku tõstmata.

„Ma ei tea. Isa ju rääkis mingisugusest kohast, kus me hästi varjatud oleme.“

„Ah see,“ vastas võlur ja kallutas ennast jälle kolletunud paberilehe juurde.

„Kindel see,“ pomises ta nina alla ja jätkas oma pikka tööd.

Chelsea ohkas. Polnud ta miskine printsess, kui keegi ta soove ei täitnud. Ja mis vanus see 10 üleüldse oli?!

„Mis mu printsess seal toanurgas ohib?“ Keegi lendles läbi seina tuppa ja peatus Lona voodi ees.

„Victor!“ hüüatas Chelsea nii kõvasti, et Norman unes võpatas ja silmad avas.

„Victor kes?“ küsis ta, haarates kardina järele, et see akna ette tagasi tõmmata.

Lona lõi mehele vastu näppe.

„Victor Lohvakas,“ vastas kummitus rõõmsalt, tegemata välja naerupahvakutest, mis toas kõmisesid.

Läbipaistva onkli näol oli nüüd vari.
„Nad on teel!“ hüüatas ta, näidates pilti, mis näitas Mõrtsukate tulekut.

„Te peate kaduma! Võtke!“ Ta võlus tekikotid ja padjad kokku, tekitades sellest sihvaka nööri. Selle sidus ta voodijala külge ja ootas, kuni Norman riidesse sai.

Ja nii nad läksidki. Kõlasid 2 koputust uksele ja nad olid all. Õnnelikult ja elusana.

1.6 Poiss Caren

Kolmik suundus nüüd väikese paaditeki juurde. Nad olid tekitanud suure segaduse ja otsustasid selle eest põgeneda.

Nad hüppasid kõik väikese, punakaspruuni paadi peale, mis nende all kõikuma lõi ja vette vajus.

Lona andis aerudele käsu liikuma hakata ja nad liikusid Moromi saarte poole.

Veerand tunni pärast märkasid nad kaugemal halli uduloori, kust kostusid kellegi appikutsed.

Uduloori sisenedes tundsid nad külma õhku, mis kolmiku ninasõõrmeisse tungis.

Appihüüd oli nüüd neile ligemal ja nad suunasid paadinina hääle poole. Hüüdjaks tundus olevat poiss. Nii see oligi.

Udust hakkas paistma must siluett, kes vees siples.
„AAPPPIII!“ hüüdis poiss ja märgates paadisiluetti, keeras ennast nende poole ja hüüdis edasi.

„Püsi paigal! Me oleme kohe seal!“ karjus Norman poisile. Paat peatus poisi ees ja Lona aitas tolle sisse.

„Aitäh teile!“ Ta pilk peatus Chelseal. Seejärel ta jätkas: „Caren.“ Poiss ulatas käe kordamööda kõigile ja raputas ennast siis puhtaks.

„Kas teil midagi kuiva on?“ Kõik raputasid pead, olles ikka veel poisi nägemisest hirmunud.

Chelsea köhatas oma hääle puhtaks ja alustas: „Mina olen Chelsea. Kadunud printsess.“ Viimase lause lausus tüdruk sosinal, kartes, et nuhid või Mõrtsukad lähedal pesitsevad.

Caren ahhetas ja suudles printsessi kätt. Ta paistis olevat paar aastat Chelseast vanem.

„Rõõm teiega tutvuda! Kui vana printsess on?“ küsis ta aupaklikult kummardades, tehes enda arust nalja.

„Ma olen 11. Ja sina?“ „13. Ma olen Kindluse üks valvuritest.“

Juba lõpetatud? Kuidas oleks ühe korraliku lõpplahendusega? Hetkel katkeb su jutt sellise koha peal, et lugejad ei pruugi osata ette kujutada, kas see lugu lõppeb hästi või halvasti - see, et nad põgenema pääsesid, ise otseselt sellist infot ei anna - ja samuti ei ole sa ära seletanud Careni ilmumise põhjust ja tema edasist rolli, eeldusel, et tal see on, rääkimata põhjustest, mis viisid Chelsea ema kõrvaldamiseni. Ma mõistan, et vahel võib inspiratsioon otsa saada, aga sellisel juhul oleks nutikas siiski otsad kokku tõmmata, sest mitte kellelegi ei meeldi lõpud, mis tegelikult ei olegi lõpud

Ok, ok. Püüan homme midagi valmis meisterdada. Mul on lõpu mõte olemas küll, aga ei oska seda kuidagi juttu panna.