Little Princess (6 osa, lõpetatud)

1.7 Lõpp

5 aastat hiljem vaatas Chelsea ajas tagasi. Caren oli visatud järve Ülemvalvuri poolt.

Tädi Cheffrey oli kena vanadaam, kes pühendas oma aja võluraamatutele. Ta soetas endale raamatuid mitmest riigist ja maakonnast.

Järsku hüüdis Lona: „Nad tulevad!“ Punase mantli lehvides võttis ta Chelseal käest ja tiris ta ukse juurde. Talle järgnesid Norman ja Caren.

Nad jätsid tädi Cheffreyga hüvasti ja jooksid paadi poole, mis eemal juba mitu aastat oodanud oli.

Chelsea kasuema oli surnud, kui Ülemvalvur ema ja teised üles leidis ja nad vangikongi viis.

Paati hüpanud, haaras Chelsea aeru ja püüdis seda kalda serva pealt ära võtta. Teda aitas Lona, kes pomises võlusõnad ja seejärel aeru nii lihtsalt haaras ja sõudma hakkas.

Uus pomin ja aerud liikusid nüüd ise. Roostepruunid aerud kriuksusid ja kääksusid.

„Kuhu me läheme?“ küsis Caren Lonalt ise printsessilt ümber kinni hoides. Nad olid saanud lähedasteks.

„Silla juurde,“ vastas naine kõhklevalt Carenile.

„Andke andeks! Mina olen selles süüdi!“ ütles Chelsea, ise nägu kurbusest alla langetades.

„Sina ei ole süüdi, kullake!“ Caren kallistas tüdrukut.

Lõpuks jõudsid nad uue paadisilla juurde, mille juures paistis uus siluett.

See oli mäe siluett, kust puudus sild.

„Kus sild on?“ hüüatas Norman ja tormas kohe mäe peale, jättes teised paadile.

Lona ohkas ja sidus paadi silla külge kinni, pomisedes midagi kannatamatusest.

„Lähme!“ käsutas ta ja nad suundusid kohe Normani poole, kes mäe peal seisis, ise ohates.

„Polegi,“ ütles ta ning uuris ümbrust, nuhutades maitsvaid lõhnu.

Mäe all kohises rägastikke täis jõgi, mis kurjalt neid endast eemale püüdis hoida.

„Meil ei jää muud üle, kui peame hüppama,“ ütles Lona, võttis Normanilt käest ja hüppas.

„Tundub, et meie peame üksteisel käest võtma,“ lausus Chelsea kurvalt. Samal ajal kostus plartsatus ja kivile, mis vees seisis, ilmusid kaks keha.

Lona ja Norman naeratasid lastele julgustavalt. Poiss ja tüdruk hüppasidki.

„Hüvasti!“ laususid mõlemad koos, enne kui vette kukkusid ja sealt enam iial välja ei tulnud.

Ehk siis kõik said surma? Ma loodan, et ma eksin

Tore, et sa otsustasid korraliku lõpu teha, aga minu jaoks jääb siiski kirjeldustest ja selgitustest puudu. Näiteks oleksid sa võinud mainida, kes neid jälitavad, olgugi et see oli konteksti arvestades piisavalt arusaadav, ning rääkida paari sõnaga ka sellest, kuidas nad tädi Cheffrey juurde sattusid. Practice, practice, practice! You can do it