Lootus

Sai midagi hetke emotsioonil kirjutatud :)


„James...oota!“ Mees peatus. Jooksin talle järele nii kiiresti, kui suutsin. Tegemata välja huvitatud pilkudest, mis mind saatsid. Olles jõudnud umbes meetri kaugusele jäin ma seisma. „Anna mulle palun andeks, et ma olen olnud siuke isekas, eelarvamusi täis, loll inimene. Ma...“ James katkestas mu haleda vabanduslaulu: „Lõpeta Lizzie. Ära süüdista ennast asjades, milles sa süüdi ei ole. Lihtsalt unustame selle teema ja läheme sõpradena lahku, kui vastumeelt see mulle ka poleks...“ „Ma armastan sind James. Ma ei saanud sellest enne aru, aga nüüd ma tean, et ma olen sind armastanud alates hetkest, kui sind nägin.“ James vaatas mind hetke üllatunult ja siis ilma mingi hoiatuseta haaras minust kinni ja suudles mind. See suudlus oli parim mu elus, tundus, et kogu maailma armastus oli selles olemas. Hoidsin temast kinni, andes endale lubaduse temast lahti lasta ainult siis, kui selleks tõesti vajadust on. Ja siis oli see läbi. James eemaldus minust ja vaatas mulle tõsiste silmadega otsa. Nägin, kuidas elu nendest välja voolas. „Lizzie mu arm, on liiga hilja. Andesta mulle“ Ning ta lahkus, jättes mu sinna seisma, käsi tema järgi välja sirutumas. Läinud ta oligi. Läinud oli ka minu süda, mille ta kaasa võttis... Kuid lootus jäi.

Umm, päris hea. Lõigud-lõigud-lõigud (mitte, et selle teksti juures need ülivajalikud oleks)

Mhmhh, see oli hea. Selline tunne nagu oleks avanud mingi paksu jutuka ja lugenud proloogi. Nüüd nagu... tahaks kogu lugu. Tahaks teada, mis juhtus, kuidas juhtus, mille pärast juhtus ja seda päris algusest...

Meeldis.