See lugu räägib 15-aastasest tüdrukust, Stefanie'st.
Tunnen oma paljaste jalgade vastas külma kivi. Kõnnin mööda Graconi tänavat edasi. Vaatan enda ümber sagivat rahvahulka - turistid, kes on hädas vajaliku koha leidmisega, emade eest ära jooksvad naervad lapsed, masendunud ja leinavad täiskasvanud.
Hiljuti mõrvati Peach'i - meie linna - väravate ees 13-aastane poiss Mickel. Ta oli kunagi mu õe klassivend, aga ta läks abikooli, kuna tema mõistus ei olnud päris korras. Mul on tema vanematest kahju - nad nägid nii palju vaeva, et poisi abikooli jaoks raha saada. Mõlemad - ema ja isa - tegid pidevalt lisatunde ja nüüd selline lõpp. Ajalehes oli sellest väike artikkel :
Menrty tänaval elav poiss mõrvati Peach'i väravate juures julmalt. Politsei uurib asja ja seniks on keelatud kõigil peaväravate juurde minna. Linnast väljumine toimub ringiga - Gronwelli pargi juurest.
"Me poleks iial uskunud, et midagi sellist võiks juhtuda. Ta tuli koolist koju, me olime tööl ega saanud talle järele minna. Oh, ma sooviksin, et oleksime saanud midagi teha," kurdab poisi ema.
Kõnnin edasi. On suvi ja ma otsustasin mitte kingi jalga panna. Muidugi ei arvestanud ma, et lähen linnatänavatele. Arvasin, et jalutan lihtsalt pargis pehmel murul. Aga siis ema helistas ja ütles, et ma pean poodi minema ja pitsatainast tooma.
Astun sisse Trow'ide pagariärisse. Seal müüakse kõige paremaid saiu, küpsiseid ja taignaid. "Tere!" ütlen."Ma sooviksin pitsatainast. Suur pakk." Müüja otsib leti alt pakki. "Näe, siin," lausub ta ja annab mulle taignapaki. "Aitäh," ütlen ja maksan ära.
"Stefanie!" hüüab keegi. Kristy, pagariäri omaniku tütar. Me oleme temaga head sõbrad. "Hei," ütlen. Me lähme ülemisele korrusele, tema tuppa. "Kaarte tahad mängida?" küsib ta. Noogutan. Me mängime natuke ja oleme siis arvutis. Ta näitab mulle seda artiklit, mida olin just hommikul lugenud. "Jube," ütlen. "Jah. Mõtle, siin kusagil liigub ringi mõrvar," vastab ta. Heidan pilgu aknast välja. "Oh, nii pime on juba. Ma peaksin koju minema," ütlen jahmatusega. On õhtu ja üpris pime. "Jah, muidugi. Ma saadan su ukseni," kostab Kristy.
Till - toll teeb poeuks, kui tüdruk selle minu järel sulgeb. Hakkan kodu poole kõndima. Tänav on peaaegu tühi, ainult üksikud autod sõidavad mööda. No muidugi - on esmaspäev. Tööpäev on läbi ja keegi ei lähe klubisse.
Kuulen oma selja taga, mitte väga kaugel samme. Arvatavasti tavaline liikleja, kuid ma ei saa silme eest pilti Mickelist, puuetega lapsest, kes m õ r v a t i. Sisendan endale, et kõik on korras. Tahtmatult hakkan kiiremini liikuma. Ma tahan koju, ma tahan koju, ma tahan koju...
Nonii (lühike tean), ma tahaks lihtsalt teada kas meeldib? Ehk siis kas on mõtet jätkata?
Järgmine osa oleks kindlasti pikem (:
Pealkiri: --Lootus-- esimene osa 
23/1/2013, 17:53
