"Mind on 6" - Hiliseim peatükk: I - Neljas päev (Teaser) [9/13/2011]

Järgnev osa on kolmandas isikus.

„Oled valmis?“ kontrollis Fred.

Tom kõigest noogutas, olles liiga sisse elanud tulevatesse sündmustesse. Ta teab, et kui midagi plaanipäraselt ei peaks minema, siis arvatavasti pole elu siin enam nii vaba, kui ta üldse kunagi vabadust peaks nägema.

Nendega koos luuramas oli Väike Tim. Kuigi Tim on oma varastes 50ndates, käitub ta nagu viieaastane põngerjas, kes on liiga palju komme söönud. Sealt ka nimi – Väike Tim. Ta on valmis kõigeks, kui teda piisavalt motiveerida. Motivatsiooni on tegelikult ükskõik, mille tegemiseks vaja, kui puuduvad põhimõtted, aga Timi motiveerimiseks piisab kõige vähesemast.

„Näed, Tim,“ ütles Fred, „see ongi see käru, millest ma rääkisin.“

Fred osutas näpuga koristuskäru peale, mida üks koristajatest tühjendas panipaika.

Tim vaatas hetkes nõusolekut oodates Fredi poole ning seejärel jooksis käru poole karjudes:

„Kärurallisõitja number 1!“

Ta haaras selle käru, lükkas hoo sisse ning kihutas täiest kiirusest koridori lõpus oleva seina poole, kuhu ta mõne Timi jaoks arusaamatu füüsika seaduse tõttu seisma jäi. Varsti järgnes talle kohkunud koristaja, kes pikali oleva käru ning oigava Timi juures seisma jäi ning arsti otsima hakkas.

„Okei. Nüüd,“ lausus Fred ja nad hiilisid panipaika, mille koristaja Timi avarii tõttu lahti oli jätnud.

„Leiad üles oma koti?“ küsis Fred toas.

„Siin on liiga pime.“

„Ma ei saa ust lahti teha, nad näeksid, kui me siin sees oleme.“

„Ma saan aru.“

Tom uuris spordikotte, mis temale kuuluda võisid, otsides seda, millega ta siia tuli. Nii ta vähemalt eeldas, et kuna ta oli läinud spordikotiga eelmisesse haiglasse, siis arvatavasti on ka siin osa tema asju.

„Tee kähku, Tom. Nad said Timi maast üles juba. Ei lähe enam kaua, kuni see koristaja siia tagasi tuleb ja meid avastab.“

„Leidsin,“ hõiskas vaikselt Tom, kui nägi ühte tuttavat spordikotti.

Sama libedalt, nagu nad olid panipaika saanud, hiilisid nad ka välja. Koristaja ei pööranud enne selga, kui mõlemad juba nurga taga olid.

„Tule, meil on üpris kiire,“ tiris Fred Tomi edasi piisavalt kaugele vargusplatsist, „sa loopisid neid spordikotte päris hoolikalt laiali. Ma arvan, et koristaja saab varsti aru, et me …“

„Ei!“ karjus Tom vahele segades, „See pole minu kott.“

„Mis mõttes pole sinu kott?“

„No, see on sama kott, mis mul oli, aga need siin pole minu riided.“

„Mis asja? Ruumis sa ütlesid, et sa leidsid õige.“

„Jah, aga ma ei hakanud sinna sisse vaatama. Meil oli kiire ja see kott on täpselt samasugune. Tegelt ka, kui suur on võimalus, et kellelgi siin on samasugune kott nagu minul.“

Fred urises vihast.

„Okei, on need vähemalt mehe riided?“ lausus ta, kui oli natuke maha rahunenud.

„Tundub nii.“

„Pane need selga, see pole päris õige, aga vähemalt pole hullu riided. Kui sa hullu riietes siit välja saaksid, siis sind tuuakse juba enne väravaid siia tagasi.“

Nagu kästud pani Tom nurga taga võõrad riided selga. Need ei sobinud talle ideaalselt, aga piisavalt hästi, et teisi ära petta.

„Leiad sealt rahakoti või midagi taolist ka?“ päris Fred.

„Jah, siin on üks rahakott.“

„Sularahaga?“

„Mhm,“ vastas Tom sinna sisse vaadates.

„Olgu, hoia seda hoolikalt. Sul läheb vaja seda ma usun. Oled järgmiseks sammuks valmis?“

„Enam tagasiteed enam pole.“

Fred noogutas ning nad suundusid peaukse juurde, kus Tomi oli ootamas viimane takistus – südamelt küll meeldiv, kuid tegudelt range valvetädi, kes ühtegi inimest ilma vajaliku dokumendita või loata läbi ei lasknud, olgu see siis siin juba 20 aastat siin töötanud doktor või mõne väga noorest east alates siin hullumajas olnud lapse vanem.

„Oota siin,“ käskis Fred Tomil nurga taga ja ta läks piiluma valvetädi. Fred on piisavalt siin hullumajas olnud, et ära tuvastada teatud seaduspärasused siin haiglas. Üks nendest on see, et valvetädi teeb iga kahe tunni tagant täistunnil oma kabiinis oleva akna lahti, et sealt end välja upitades suitsu teha. Samas ta piilub iga natukese aja tagant selja taha, et näha, ega keegi tema kontrollist mööda ei hiiliks.

„Davai,“ ütles Fred mõne aja pärast ja jooksis ees. Tom jäi selja taha, et oodata signaali, mille Fred pidi andma.

Kõigest mõne sekundi pärast täitus kogu maja tirinaga, mis meenutas neljatunnise une lõppu esmaspäeva hommikul. Tirina allikaks oli tuletõrjealarm, mille Fred oli äsja aktiveerinud. Tom nägi, kuidas valvetädi teadvusetust teesklevat Fredi uurima läks jättes oma akna lahti, mis oli see, mida poisid plaaninud olid. Tomil polnud muud vaja teha, kui rahulikult ilma lärmita aknani hiilida ja seejärel piisavalt kiiresti joosta, et keegi teda tähele ei jõuaks panna.

„Noormees, mis sul juhtus?“ küsis valvetädi Fredilt, „Noormees?“

Valvetädi sattus paanikasse, kui nägi, et Fredi rinnakorv ei liigu.

„ARST!“ karjus ta.

Kohe peale seda hingas Fred nagu ehmatusest järsku sisse.

„Valvetädi, valvetädi,“ ütles ta maas tädi poole roomates ta jalgadest haarates.

„Mis on poiss?“

„See. See seal,“ ütles ta sõrmega akna poole sihtides, „üks poiss üritab põgeneda.“

Hetkeks ei saanud valvetädi aru, mida poiss räägib, kuid kui ta pea oli äsja kuuldud piisavalt seedinud jooksis ta lahti jäetud akna juurde.

„Kes põgeneb?“ ei saanud tädike aru, „Ma ei näe kedagi siit aknast.“

Miks Fred ütles, et Tom põgeneda üritab, kui ta ise seda organiseerida aitas?

Minavormis osad meeldivad mulle rohkem, aga jutt on endiselt põnev, nii et ootan uut

Nägin nurga tagant, kuidas valvetädi oma putkast lahkus ja Fredi juurde uurima läks, mis toimub. Nüüd oli mu võimalus oma kaardid lauale panna. Hiilisin tädist mööda samal ajal, kui ta Fredi kohal kummardas. Huvitaval kombel ta ei tajunud, et ma temast mööda lähen, kuigi ta pidi kellegi möödumisest väga hästi aru saama, kui ta pea aknast väljas suitsu teeb. Vähemalt nii oli Fred rääkinud mulle.

Ulatasin valveputka ukselingi poole, kui ootamatult kuulsin valvetädi ennast hüüdmas: „ARST!“, mis peatas automaatselt mu tegevuse ning pani mind selja taha vaatama. Kas ma jäin vahele? Kas ta siiski oli kuulnud, kui ma ta selja tagant hiilisin? Kuid pilku tema peale pöörates oli ta kummargil Fredi kohal, ning vaatas ootavalt koridorile, et sealt mõni arst tuleks.

See ehmatus pani mu selle plaani üle arutlema, mille ma koos Frediga välja mõtlesin. Miks ronida välja aknast, kui ma saaksin sama vabalt ka uksest välja minna? Kui loogiliselt mõelda, siis mul on seljas eraisiku riided mitte enam hullu omad. Ja ma olen siin haiglas olnud kõigest mõni päev, nii et mu uutel rõivastel olev kapuuts peaks mind kaitsma arstide ära tundmise eest, kui keegi peaks mind ikkagi nägema. Pealegi põhiline takistus, proua valvetädi, oli oma tööpostilt kõrvaldatud. Seega seadsin sammud välisukse poole. Tõesti, miks minna ringiga kui saab ka otse?

Välisust lahti tehes nägin silmanurgast, kuidas Butler sündmuskohale ilmus. Mu sisetundel oli õigus: ma oleksin vahele jäänud, kui ma oleksin aknast üritanud minna. Ma pole just kõige atleetlikum, kui tekib situatsioon, et ma pean kiirelt ja sujuvalt kuskilt läbi põikama. Ikka leian millegi, kuhu otsa komistada.

Haiglast väljas, hingasin kopsud värsket õhku täis, nagu oleks aastaid kuskil umbses vangikongis istunud, ning seejärel suundusin maantee poole, kust edasi võiks mind tee koju viia.

Ma polnud kunagi varem elus hääletanud. Mitte et ma poleks kunagi kaugele sõitnud ilma vanemateta. Lihtsalt pole kunagi vajadust olnud. Tundub liigne, kui saaks ka lihtsalt ja turvaliselt bussi või rongiga. Loomulikult see maksab mingi hulga raha, kuid raha pole tõsisem probleem mul olnud. Kuni tänaseni.

Ma sain seista pea poolteist tundi, pöial välja sirutatult, tee ääres, kui üks rekkamees mind peale võttis.

„Noh. Hüppa peale!“ hüüdis ta kutsuvalt juhi kõrvalistuja kabiiniust lahti tehes.

Esimese asjana sisse astudes tundsin väga tugevat tubaka lõhna, mis automaatselt mu hingamise peatas, käskides mul sellest kohast eemale liikuda. Oleks meeleldi selle võimaluse vastu võtnud, kuid asjaolud tegid oma töö.

„Kuhu sõidame?“ irvitas ta mulle näkku oma viimase paari-kolme hambaga, kuid ka nendele ei pakuks ma pikka iga oma väga tumeda tooni tõttu.

„Mul oleks linna vaja.“

„No linna saab ikka.“

Ta vajutas pedaalile ja me hakkasime suhteliselt aeglasel kiirusel edasi liikuma.

See kabiin oli üpris tüüpiline rekkamehe kabiin. Seintel oli poolalasti naiste kalendrid ning maas vedelesid mitmekuu vanused rämpstoidu paberid ning taara. Esialgne tubakahais asendus sõidu kestel mitme muu ebameeldiva aroomiga.

Sõiduriista uurimine ei võtnud kaua aega, mis tõi esile ebameeldiva vaikuse. Arvatavasti see mees on sellega harjunud. Siiski võiks millestki rääkida. Mis meil eelmine teema oli? Ahjaa, ta lubas mind linna viia.

„Te liigute ka …“

„Ei. Ära teieta. Me oleme semud, jah?“

Ta oli seda öeldes oma käe mulle õlale pannud ja koos sellega oli juhtimistööst puhkuse võtnud ka ta silmad, mis mulle tõsiselt otsa vaatasid.

„Kas te… see tähendab, sa teed ei peaks vaatama?“ küsisin, kui ta oli selles poosis olnud juba lubatust pikemalt.

„Ei. Usu mind, semu. Tee on ikka seal olemas, isegi kui ma ei vaata. Tee oli enne mind ja on ka peale mind. Tee ei kao kuskile.“

„Kuid siiski sa võiksid teed vaadata, sest tee võib ise olemas olla, kuid meie tee peal mitte.“

Ta korraks kohkus ning siis ütles pead tagasi tee peale pöörates: „Tõsi.“

Ma ei julenud rohkem suud lahti teha. Äkki ta plaanib veel mind jõllitada. Lasin lihtsalt ümberringi oleval metsal endast vaikuses mööduda.

„Ma panen su siin bensukas maha. Sobib?“ lausus ta, kui olime linna jõudnud. Polnud küll päris kesklinn, aga on piisavalt lähedal.

„Aitäh sõidu eest.“

„Iga kell, semu.“

Ikka ta oma semuga.

Panin seljakoti selga ja hakkasin kesklinna poole sammuma. Ma ei plaaninud sinna jalgsi välja jõuda, see oleks liiga pikka maa. Pigem lootsin mõne bussipeatuse peale , mis ka mulle üpris pea lähenes.

Kui suur on võimalus, et korterisse jõudes oodatakse mind juba hulluauto ja süstal rahustiga, mis paneb mu magama paari sekundiga? Selle aja sees, kui ma hääletasin nad arvatavasti said aru, et ma olen kadunud. Nad ei usuks, et ma hääletasin. Arvatavasti kõige tüüpilisem põgenemiskatse oleks hullunult metsa joosta ja siis kuskile vastu oimetuks kukkuda. Kindlasti nad teatasid ka mu vanematele, kes pigem praegu muretsevad mu tervise üle mitte ei mõtle, kus ma olla võin. Teoreetiliselt peaks mu tee korterini puhas olema.

Buss jõudis just peatusesse. Loodetavasti keegi mult piletit ei küsi.

Kodu kallis kodu. Keegi oli siin vahe peal koristamas käinud. Arvatavasti mu ema igatses mind nädala sees. Huvitaval kombel oli eelmisel nädalal hullumajja minekuks pakitud kott siin voodis. Arvatavasti tekkis mingi probleem sellega ja ema tõi ta siia. Ma ei tea miks, loogilisem oleks, kui ta oleks selle nende koju viinud, sest see on esimene koht kuhu ma peale hullumaja läheks. Äkki ta on lõpuks hakanud sellega leppima, et ma elan siin ning mitte enam nende juures.

Kotis oli kõik olemas. Seda pole vist keegi puutunud vahe peal. Noh, jah, need riided, millega ma esialgu hullumajas ärkasin olid võetud vanemate juurest, mitte siit kotist. Oma mäletamist mööda ma neid kaasa ei pakkinud.

Võtsin koti ja lappisin sinna nii palju toitu, kui leidsin. Kuskilt kapi nurgast sain ühed pähklid ning pressisin kõige peale pooliku hommikuhelveste karbi, mis mul üle oli visanud. Ta ei maitsnud kõige paremini. Esialgu olin poest võtnud karbi väljanägemise järgi, pärast seda pakki täpsemalt lugedes avastasin, et see on kaalujälgijatele. Minu eesmärk oli hommikul sellest kausitäiest saada oma suhkru laks kätte, sest ma kohvi hommikuti ei joo ja energiat on kuskilt vaja.

Vaatasin enne lahkumist viimast korda oma elamist. Arvatavasti ma ei tule siia pikka aega tagasi. Nii vaadates panin tähele asju, mis muidu silma ei paistaks. Näiteks lahendamata ruubiku-kuubik külmkapi peal. Ei… Ma ei saa seda lahendamata jätta. See teeks umbes sama välja, kui pärast pidu maja mitte koristada.

***

„Tommy? Kas sa oled seal?“

Keegi hüüdis teiselt poolt korteriust. Oh ei. Ma olen liiga kaua siin aega veetnud. Vanemad teevad kindlaks, et ma siin poleks. Miks mu korteril varuväljapääsu pole?

Nad teevad võtmega juba ust lahti. Kuskile ikka annab siin ühetoalises korteris peita. Riidekapp!

„Tom?“ hüüdis isa ust lahti tehes, „Oled sa siin?“

„Teda ei ole siin vist.“

„Paistab nii. Jääme siia teda ootama?“ küsis isa mantlit seljast võttes ja riidekapi poole ulatades.

„Ei,“ peatas ema isa tegevuse.
Aitäh, ema.

„Kui ta siia tuleb,“ jätkas ta, „siis need hullumaja töötajad või mis iganes ei lase teda ülessegi. Nad võtavad ta koha peal kinni. Kui ta tõesti peaks siia tulema ja me tahame teda näha, siis me peaksime all ootama. Autos istuma või midagi sellist. Aga ma pigem tahaks koju minna. See pole ju tegelikult kindel, et ta üldse siia jõuab. Ta on tark küll, aga teda otsivad kümned inimesed. Ja tal pole telefoni ka ega midagi.“

„Sul on õigus. Lähme alla siis?“

„Mhm.“

Lahkudes keerasid nad ukse enda järel lukku. Hiilisin vaikselt kapist välja, igaks juhuks, et ühtegi kolinat ei teeks, kuigi teadsin, et võimalus neid mind kuulda, oleks väga väike.

Mõnes mõttes on väga hea, et nad külastada mind otsustasid. Ma oleks niisama oma korterist välja kõndinud ja need valvurid oleksid mind seal samas ukse juures kinni nabinud. Pean mõnda muud moodi siit majast välja saama… Katus!

Nii harva, kui ma katusel käin, on see koht mulle alati meeldinud. Ma ei tea miks, sest selles pole tegelikult midagi ilusat - tihedalt asustatud linn, kus pole õiget õhku mida hingata. Siiski miski mulle meeldib selle juures. Võib-olla näha kõike seda korraga, mida inimesed kõikide nende aastate jooksul loonud on.

Oleks seda vaadet hea meelega kauemaks nautima jäänud, aga praegu poleks selleks õige aeg. Ma pean võimalikult kiiresti võimalikult kaugele kodust saama, võimalikult aimamatult käituma, et mind mingil juhul üles ei leitaks. Selle saavutamise esimene samm on varuväljapääs katuselt, mis viib selle korterelamu taha, kus vaevalt et need nii öelda valvurid on valvet pidamas.

Ma võtsin esimese suvalise bussi bussijaamast ja läksin sellelt täiesti suvalises vahepeatuses maha. Ma ei tahtnud päris suvalises kohas ka maha minna, nimelt ma polnud hommikust saadik midagi söönud ja šokolaad ei täida eriti kõhtu. Niisiis olin ma praeguseks jõudnud täiesti tundmatusse külasse, mis tundus, et koosnes kolmest tänavast, millest peatänaval oli mingi kohalik öömaja ja bensiinijaam, ühel pool küla kahekorruselised korterelamud ning teisel pool eramajad. Ma ei kujuta ette, kui valed otsused peaks elus tegema, et siin kohas lõpetada.

Bussisõit oli kestnud neli tundi. Ma oleks soovinud varem maha minna. Igaks juhuks. Äkki tekib mul tahtmine koju tagasi minna. Aga varem polnud sobivat kohta. Need vahepealsed külad olid kas liiga väiksed või liiga suured. See tundus piisavalt varjatud ning samas ka mitte totaalne põllumaa.

Selle kohaliku bensiinijaamaga oli ühenduses üks 24h kohvik, kuhu ma suundusin. Loodetavasti pakuvad nad ka midagi süüa.

„Tere!“ laususin uksest sisse astudes, mille peale kassiir kõigest korra pea tõstis ja siis edasi kohviku nurgas olevast telekast mingit seepi vaatas.

Viskasin pilgu peale kohalikule menüüle. Enamuse moodustasid kõikvõimalikud kohvid ning muud kuumad joogid. Neil olid ka mingid saiakesed letil, kuid need nägid pigem plastikust välja kui söödavad.

„Kas teil mingit sooja toita ka on?“ otsustasin küsida.

Ta viskas mulle lauanurgalt menüü näoga, nagu ma oleks mingi idioot, et ma seda ise tähele ei pannud. Vabandust, ma ka ei pea kõike automaatselt tähele panema.

Menüüs päris praadi ei olnud, aga seal olid supid ning salatid. Kindlasti ei tee nad neid siin kohapeal valmis. Supp on mingi viie-minuti paki supp ja salat on päevi tagasi kokku ostetud, et neid siin siis peaaegu kahekordse hinnaga edasi müüa.

„Ma võtaks ühe seljanka ja leiba ka.“

„Seljankat ei ole.“

„Mis teil on siis?“

Ta rebis mult menüü käest ja lehitses seda paar korda ning mulle tagasi andes osutas ta puljongi peale.

„Okei, ma võtan selle,“ ütlesin ohates, Aga ma soovin salatit ka siis.“

„Millist?“

„Millist teil on?“

„Kartuli ja riisi-makra.“

Otsustasin kartuli kasuks, kuigi kumbki mulle eriti ei meeldi. Võtsin siis ka ühe tassi kohvi, lootes, et see hoiab mind ja mu pead ärkvel.

Mu laual oli kaks salatitaldrikut, lõpetatud puljong ja kolm kohvitassi, millest viimane oli poolik. Kell oli peaaegu kolm öösel. Mu silmad seisid vaevu lahti ja pea tahtis ära vajuda. Lisaks silmadele oli väsinud ka mu tagumik, mis on pidanud siin paigal püsima peaaegu täiesti kõval istmel umbes seitse tundi. Ma poleks seda ilma selle telekata suutnud, kust ma mingi neljandat filmi järjest juba vaatan, üks halvem kui eelmine.

Ma polnud suutnud keskenduda oma edasisele tegevusele. Iga kord, kui ma üritasin, lõpetasin ikka ja jälle oma mõtetega eelmistel nädalatel. Raske on mõelda plaani, kui sa pole kindel, mis saab, kui sa magama jääd. Sellepärast ma ei tahtnud ka väga ringi joosta ja endale öömaja otsida, sest kui ma voodisse pikali viskan ja ma jälle nädala vahele jätan, siis ma võin vabalt uuesti haiglas ärgata. See kord siis juba voodisse kinni aheldatuna ja ainuke kord, kui ma kedagi päeva jooksul näen, oleks hommikul ja õhtul, kus mulle igapäevased kontrollid tehakse või midagi taolist.

Mu pea vajus ikka ja jälle rinnale ning seejärel tõstsin ma selle iga kord aina raskemaks muutuvana üles. Just oli viimane film ka läbi saanud ja nüüd kassiiril polnud muud teha, kui kliente vahtida. Peale minu luges üks mingi kohalik vanamees eilset ajalehte. Teda pole nii huvitav vist vaadata, sest iga kord, kui ma kassa poole vaatasin olid selle teenindaja silmad minu peal.

***

„Sa ei saa siia magama jääda,“ kuulsin järsku enda eest kedagi rääkivat. Kassapidaja oli minu lauda koristama tulnud. Ma olin vist natuke pikemalt pea rinnal olnud. Ise enam väga ei tajunud aega.

„See pole siin mõni hotell, kus magama võid jääda,“ jätkas ta.

„Ma tean.“

„Nii et sa hakkad liikuma?“

„Kui ma ühe kohvi veel…“

„Ei. Ma ei luba sul rohkem kohvi juua. See niikuinii ei aita midagi.“

Ohkasin ning siis tõusin lauast. Võtsin oma koti, maksin toidu eest ja lahkusin bensiinijaamast. Ma ei tajunud enam eriti ümbrust ja hakkasin lihtsalt suvalises suunas liikuma. Tark oleks olnud öömajale minna kuskile, kuid ma kartsin magama jääda. Selle asemel istusin ma bussipeatuses pingile ja jäin päikest ootama, mis iga kell peaks tulema. Suvel läheb üpris vara valgeks ja kui ma päikest juba näen ja terve küla üles tõuseb, siis äkki ma leian tegevus. Kuid selleni on veel natuke aega.

„Ma ei tohi magama jääda,“ ütlesin enda ette bussipeatuses istudes ning kordasin seda, „Ma ei tohi magama jääda. Ma ei tohi magama jääda. Ma ei tohi magama jääda. Ma ei tohi magama jääda. Ma… Ma ei tohi magama jääda. Ma ei tohi…“

Neljas päev avaldub 4. oktoober. Või, noh, mingi osa vähemalt sellest.

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Päike paistis mulle otse silma, kui üles ärkasin ja neid avada üritasin. Loomulikust refleksist üritasin ringutada, kuid ma ei suutnud oma käsi liigutada. Mitte et ma poleks neid tundud vaid pigem tundus, nagu nag oleksid kinni seotud. Ma lihtsalt ei suutnud neid liigutada ning lisaks sellele olid nad üpris valusad. Üritasin pead käte poole pöörata, kuid ka mu kael oli tohutult valus. Midagi oli valesti. Kas ma olengi nüüd haiglas kinni seotud? Ei, see ei saa olla. Ma tajun, et ma olen püstises asendis.

Lõpuks harjusid mu silmad selle ereda päiksega ära.

Okei, miks ma olen keset metsa puu külge kinni seotud?

Karm värk, aga vähemalt on ta vabas looduses, mitte tagasi hullumajas Seletus, kuidas ta puu külge sattus, on kindlasti hea Uut paluks.

Millal uut osa oodata on?

Päike paistis mulle otse silma, kui üles ärgates neid avada üritasin. Loomulikust refleksist üritasin ringutada, kuid mu käed ei liikunud nii nagu ma tahaks. Õigemini ma ei saanud neid üldse liigutada. Mitte, et mu käed oleksid tuimad või midagi sarnast, ma tajusin oma käsi päris hästi. Isegi liigagi hästi, sest nad olid kohutavalt valusad. Mu käed lihtsalt ei liikunud paigast. Midagi oli VÄGA valesti. Kas ma olen nüüd haiglasse kinni seotud tänu eilsele? Ei, see ei saa olla. Haiglas ma lamaksin pehmes voodis. Praegu aga ma olen üpris kindlalt püstises asendis ja toetan vastu mingit kõva krobelist objekti.

Lõpuks harjusid mu silmad selle ereda päiksega ära.

Okei, miks ma olen keset metsa puu külge kinni seotud?

Ükskõik kui palju ma ka poleks üritanud, ei suutnud ma ennast köitest lahti sikutada. Kes iganes see idioot oli, kelle geniaalseks ideeks oli mind siia kinni siduda, tegi väga head tööd.

Kuidas ma üles ei ärganud, kui minuga seda tehti? Ma olen enda arust üpris nõrga unega – kui keegi öösel mu ukselinki ainult puutub, olen ma automaatselt üleval ja voodis istukil. Võib-olla oli keegi mind uimastanud? Igatahes, pidi kellelgi selleks väga hea põhjus selleks olema.

Ideid, mul on ideid vaja, et siit välja pääseda. Kui sügaval metsas ma ikka olla saan?

„APPI!“ karjusin täiest kõrist ja jäin tähelepanelikult vastust ootama.

Ei midagi. Kõigest jaheda tuuleiili poolt tekitatud lehtedesahin.

„APPI!“ proovisin mõne aja pärast uuesti. „Ma olen puu külge kinni seotud!“

Ikka ei kostunud vastust. Kui irooniline see oleks, kui keegi kuskilt kaugusest karjuks mulle vastu: „Sama!“

Miks ma selle tõsise situatsiooni üle nalja viskan? Thomas, võta tõsiselt oma situatsiooni.

Uurisin enda ümbruskonda. Ma ei näinud ühtegi jalgrada enda ümber, mis oleks mind siia toonud. Otsisin ka murdunud puude või põõsaste oksi, mis tavaliselt filmides reedab liikumissuunda, kuid mu silmad ei näinud nii selgesti. Võib-olla ma lihtsalt ei osanud otsida.

Vaatasin üles. See puu, mille külge ma seotud olin, tundus üpris peenike. Sisuliselt ma arvan, et ma oleks suutnud sellest üles ronida, kui see oleks mõni tavaline tänavapost või lipuvarras. Aga tegemist oli siiski metsa puuga, millel on ka olemas oksad. Need on küll kõrgel, aga mööda neist ma ikkagi ei saaks.

„APPI!“ karjusin veel korra, lootuses midagigi kuulda, kuid ei linnulaulugi.

Nii palju, kui ma enda arust aega tajusin, olin ma umbes tund aega lootusetult puu küljes rabelenud. Aeg-ajalt „Appi!“ jälle hüüdnud, seda köit vastu puud kraapinud, lootes et see läheb katki jne. Miski ei aidanud.

Kui ma kõik muu suutsin ära kannatada, siis väga ebameeldiv tekkiv probleem oli vaikselt täienev põis. Ebameeldiv, sest - ma tuletan meelde - ma ei suutnud oma käsi liigutada.

Viimases lootuses otsustasin siiski üritada üles poole ronida. Äkki kõrgemalt kuuldakse mind paremini. Või siis ma vähemalt tajun ära, kui kaugel ma tsivilisatsioonist olen.

Hakkasin väga aeglaselt ennast üles poole jalgadega suruma. Tundus, nagu ma oleks liikunud sentimeeter haaval, ja see puu on pakun umbes 20 meetrit pikk. Edu mulle.

Kõigest hoolimata mu kõrgus maapinnast tõusis. Aina ülespoole minnes muutus puutüvi kitsamaks ja mul oli rohkem ruumi oma käsi liigutada. Seetõttu ma liikusin ka aina kiiremini.

Esimeste oksteni jõudes kriimustasin ennast. Või pigem peaks ütlema, et lõikasin endale sisse, sest ma tundsin oma näppude vahel midagi märga. Eeldasin, et see on veri.

Oota! Lõikasin endale sisse? Mingi terav koht okstel? Äkki piisavalt terav, et ma saaksin sellega oma köie lahti lõigata. Hakkasin umbes sellest piirkonnast, kus ma endale sisse lõikasin, seda teravat kohta otsima. Seda tehes rahmeldasin päris korralikult ja vajusin alla poole, mis pikendas mu otsingut, sest ma ei tajunud enam ära, kus see terav koht täpselt oli.

Lõpuks puutusid mu käed midagi külma, millest ma kähku kinni haarasin. Esimene mõte oli, et see on kõva ja peenike, ma ei suutnud seda kokku murda. Teine mõte oli, et see oli väga sile, nagu oleks see välja hööveldatud millestki. Kolmas mõte oli, et miks ta NII terav on? Lasin tundmatust esemest lahti, sest ta oli mu peopesa lõiganud. Jahe, sile, terav? See on nuga? Võtsin ettevaatlikult selle uuesti kätte ja uurisin kompides, mis mu selja taga toimus. See tundus kööginoa moodi, mis oli nööriga üleval pool oleva oksa külge kinni seotud. Pikemalt mõtlemata, kuidas see nuga sinna saanud oli, hakkasin hoolega köit, mis mu käsi soonis, sellega saagima.

Kui esimene kiht mitmest oli peaaegu läbi lõigatud, tajusin ma alla vaadates, et ma olen umbes kümnemeetri kõrgusel. Ma ei usu, et see oleks tark, need köied siin samas läbi lõigata, sest see köis oli ainuke asi, mis mind nii kõrgel kinni hoidis. Kui ma praegu ennast lahti lõikaks, siis ma kukus nägu ees kümme meetrit ja arvatavasti on seejärel vigastused suuremad, kui antud hetkel need juba on. Niisiis lõikasin hoopis noa oma köie küljest lahti ja lasin ennast alla libistada. Jalad kindlalt maas, jätkasin saagimist, kuni sain oma käsi loomulikult liigutada.

Vabadus – taas saan tunda, mis on vangistusest pääsemine.

Hea, et ta puu otsast alla ei sadanud, see oleks tõesti päris halb olnud. Ma tahan ikkagi teada, kuidas tal sinna õnnestus sattuda

Ootan siis jällegi järgmist osa.

Prince Kirameki kirjutas:

Hea, et ta puu otsast alla ei sadanud, see oleks tõesti päris halb olnud. Ma tahan ikkagi teada, kuidas tal sinna õnnestus sattuda

Ootan siis jällegi järgmist osa.

Keegi ei tea, kuidas ta sinna sai.

Loodetavasti keegi kunagi ikka teada saab

Uut? Ma piilusin juba Wattpadi ka, lootes, et seal on

Prince Kirameki kirjutas:

Uut? Ma piilusin juba Wattpadi ka, lootes, et seal on

Mul pole aega hetkel eriti selle kirjutamiseks. Keskendun praegu järgmisele filmile. Kui veits aega tuleb, siis tulistan edasi.

Jõuluvaheajal võiks ju isegi aega tulla

Ohho, mulle see väga meeldib, mõndade kohtade peal ma ikka väga naersin, kuigi mõnede arvates need pole vist nii naljakad, no see selleks. Loodan, et uus osa tuleb varsti ja kiidan seda, et osad mõnusalt pikad ja sisukad on :) ja siia võiks neid edasi postitada jahh niiet uut! :)

Ma siiralt loodan, et sellel "6-l" pealkirjas on väga oluline osa, et selle numbriga kirjutama peab, sest numbrid 1-9 kirjutatakse eesti keeles üldiselt sõnaga.