Run away as fast as you can - neljas ehk viimane osa

Ma ei tea, miks selline pealkiri, aga just selline ta on. Ma olen selle jutu juba päris ammu valmis kirjutanud, paar nädalat tagasi vist, aga alles nüüd tuli julgus see üles panna, et teised ka lugeda saaksid. Kuskil neli osa on kokku. Siis peaksid osad enamasti normaalse pikkusega ka olema. Tegevus võib veidi kiire ja segane ka olla, vabandust siis.
Kindlasti on mul palju kirja- ja stiilivigu.
Jagage lahkesti kriitikat ka! :)

*

Runaway fast as you can


Üks viisijupp. Õde klimberdab klaverit. Oigan mõttes, sirutades end kella vaatama. Üheksa kakskümmendkolm! Surun näo patja, tahtmata veel tõusta. Eile oli olnud liiga pöörane öö. Keegi on mult une röövinud- see vastik väike väänik, oma klaveri klimberdamisega. Seda ei saa nimetada mängimiseks. Ta ei oska muud, kui ainult lihtsalt peksta neid klahve. Lõpuks jääb vähe vaiksemaks. Ohkan väsinult, valmistudes uuesti magama jäämiseks. Aga õel on teised plaanid. Tema paterdab minu tuppa. „Venna! Me lähme vanaema juurde,“ hõiskab tüdruk. „Väga tore,“ vastan tülpinult, saates talle vaid ühe kõõrdpilgu. Ema tuleb samuti minu tuppa, tõstab Jelly omale sülle ning jääb mulle veidi halvustavalt otsa vaatama. „Mis kell sa tulid?“ läheb ta kohe teema juurde. Ma ei viitsi seda näägutamist kuulata. „Pool neli. Ja ma tahaks hommikul veits magada ka, enne kui see kaak mängima hakkab,“ vastan solvunult, tõmmates teki ninani. „Enda asi, et sa nii hilja tulid. Meie läheme igatahes vanaema juurde. Õhtul ei tule võibolla koju. Aga seda ma sulle kindlalt ei ütle, muidu hakkad veel midagi korraldama,“ teatab ema, purjetades mu toast välja. Mõmisen vaid midagi ebamäärast vastuseks. Ja uni, siit ma tulen!
Kui ma uuesti silmad avan, on korteris vaikus. Isegi Steppy ei nuhi ringi, vaid magab liikumatult mu toa vaibal. Pistan käed kukla alla, jäädes selili lamades lakke vahtima. Ma tunnen, kuidas rahulolu mu kehasse tungib. Kõik on hästi ja kõige paremas korras. Mul ei ole asju, mille kallal viriseda. Mul on kõik olemas. Ja just see teebki mind rahulolevaks. Mõtted, mida juhin mina. Kallutan telefoni poole, et kontrollida kella ja teha paar kiiret kõnet. Ei midagi tähekepanuväärset.
„Kuuled, Andy, mul maja vaba. Teeme midagi?“ ma ei viitsi tervitada. Kergem on kohe asja kallale asuda. „Ma ei viitsi seda ketti koristada pärast. Kuskil mujal ei toimu midagi?“ sõber haigutab magusalt, mille peale ma nina kirtsutan. „Põhimõtteliselt on sul õigus. Aga John ei rääkinud eile midagi? Ma midagi umbmäärast mäletan, kuigi laks oli kõva,“ naeran rõõmsalt, meenutades eilset ööd. Oh jah, ilmselgelt üks väärt õhtu. „John pederast lasi üle. Sittagi tal maja vaba. Ma pooldan Ryanit,“ Andy arutleb peaaegu omaette. „Ryan jääb siis. Ma kutsun Kelly ka,“ otsustan samal ajal rääkides. Ma pole teda päris kaua aega näinud. „Diil,“ jõuab Andy veel öelda, enne kui ma kõne kinni vajutan.
Ajan end kuidagi oiates püsti, tunnetades peas värdjaid haamreid. Pikali olles polnud ma neid tundnudki, kuid nüüd olen ma neist teadlik. Kooserdan kööki ja võtan seal kaks aspiriini veega sisse. Vean tekki järel ning lõpuks prantsatan diivanile, puldist telekast tööle ja sinna ma jäängi. Vähemalt kaheks tunniks... kui mitte neljaks.

Kaugelt on kuulda majast kostuvat muusikat. Ma olen juba kodus joomisega veidi algust teinud- isa ei taibanud baarikapile lukku peale panna. Kelly mu käe küljes on aga kaine. Ta üldse joob vähe ja harva. Just sellepärast ta mulle meeldibki, ta pole nagu teised. Väljas on alles valge, kuigi kell ligineb üheksale õhtul. Ma proovin sirgelt käia, kuid konjak on oma töö teinud. Mul on hea olla. Mu pea on mõtetest tühi. Ma ei viitsi mõelda, tahan juba Ryani juurde jõuda. Käimine tüütab ära.
„Mu ema pakkus, et sa võiksid jaanipäeval meiega maale sõita. Mis sa arvad, Jaiden?“ Kelly on ainus, kes kutsub mind mu täisnimega. Ma vihkan seda nime ja veel rohkem vihkan, kui mind sellega kutsutakse, aga Kellyl ma luban. Tema peale ma pahaseks ei saa. „Jah, ikka. Kuidas Kennedyl läheb? Maksab seda auto asja ikka kinni?“ leian uue teema, just siis, kui me maja ette jõuame. Sees enam eriti rääkida ei saa, lihtsalt ei kuule. „Jah, ema on vihane,“ tütarlaps kehitab ükskõikselt õlgu, pöördudes mu ette.
„Ta saab hakkama,“ olen kindel, põimides oma käed ta puusal. Tüdruk naerab leebelt, tõustes kikivarvukile, et mind suudelda. Ma kallutan end ette.
„Kas segasin?“ ühe sekundiline suudlus oli tõesti hea jah. Andy paneb suitsu tikkudega põlema. „Mingi munn viskas mu tšäksi vastu seina puruks. Tikud imevad,“ noormees kortsutab pettunult kulmu, pööramata meilt pilku.
Kelly surub oma huuled veel hetkeks mu põsele ning läheb siis sisse. „Hea ajastus, mees. Mu keel oli tal peaaegu kurgus,“ tunnistan õlgu kehitades, astudes samuti trepist üles ta kõrvale. „Tõesti hea nali,“ Andy teeskleb naermist, ulatades pool tõmmatud tubakapulgakese mulle.
Võtan pakutu vastu ning naeran ka:“ Ma tean.“

„Miks sa Kellyga ikka veel koos oled? Mitte, et mul midagi ta vastu oleks,“ seisan Scottiga jookide juures ja kaalun, mida võtta. „Ma ei tea. See on nagu mingi tulu toov kohustus. Kepp koguaeg käe ulatuses, tüdruk kena, mida veel tahta,“ selgitan ükskõikselt, pööramata talle pilku. Scott vangutab pead, rüübates oma õlut.
Ryan ühineb meiega, kaasas kolm valget tabletti läbipaistvas vaakumkotikeses. „Tahaks vahepeal midagi mäletada ka mõnest peost, aga see kammib sitaks kiiresti ära,“ leiab Scott pettunult. „Mida sa kassid, ole meheks ja võta üks. No minu kulul,“ Ryan näib kärsitu. „On see ikka puhas kraam?“ küsin, olles kahevahel. Muidugi mulle meeldib see hiiglama mõnus tunne peo lõpuni, kuid vahepeal peaks veidi rahulikumalt võtma. „Millal enne olen ma teile sitta toonud?“ noormees uurib ümbrust ning lõpuks topib kotikese mulle pihku. Surun narko taskusse. Ma pole sellest hetkel kuigi huvitatud.
„Arvatavasti vajub laiali. Midagi ei toimu,“ arvab Scott tülpinult, võttes laualt uue õlu. „Jah. Ma kutsun Kelly, ma ei viitsi siin istuda. Näeme homme!“ pakun haigutades. Ümbruses on näha ainult umbes kakskümmend inimest. Kõigil oma tegemised, kuid kõigil on üks asi sama: neil on igav. „Ok! Ohutut koduteed,“ sõber irvitab, jäädes sinna samusesse. Mina lähen aga kööki. Viimati istus Kelly Vanessaga seal.
„Hei. Liigume, rahvas läheb laiali,“ teatan hellalt, ulatades tütarlapsele käe, et ta püsti tõmmata. „Ee.. Näeme siis millalgi, Van,“ jõuab Kelly hüüda, enne kui me välisuksest välja saame. Värske õhk mõjub vintis inimesele hästi. Ma tunnen end kainemana, kui sees.

Vajutan lingi alla ning uks vajub lahti, paljastades kottpimeda esiku. Üllatunult lükkan ketsid jalast ja teen tiiru elutoas. Kõik tundub vaikne, kuigi uks oli lukust lahti. „Kas sa mitte ei pidanud üksi kodus olema?“ Kelly naerab oma armast naeru, tõmmates saapad jalast. Ja siis meenuvad mulle mu ema sõnad:“ Meie läheme igatahes vanaema juurde. Õhtul ei tule võibolla koju. Aga seda ma sulle kindlalt ei ütle, muidu hakkad veel midagi korraldama.“
Oigan kuuldavalt, vajudes diivanile istuma. „Ära muretse, kõik on korras,“ teab neiu öelda, kui ta mu kõrvale kukub ja pea õlale toetab.
Lükkan ta pikali, vajudes ise talle peale. Me suudleme mõned hetked, kuni ta tõmbab mu valge t-särgi suurema vaevata seljast. Ma mõtlen vaid, et ma tahan teda. Mul on vaja teda. Ma saan Kelly pluusi just seljast ära, kui tuli põlema plõksatab. Tütarlaps vaatab hämmeldunult segajale otsa, olles valmis pluusi kiiresti tagasi selga tõmbama. „Ja kus teie olite?“ mu ema nägu ei väljenda leebust või sõbralikkust. Esiteks on ta vihane, sest kell on kaks öösel ja ma tulin just koju. Ma läksin peole, ilma talle ütlemata. Enda kaitseks võin öelda, et ma arvasin, et nad ei tule koju. Ja teiseks, ma jäin just vahele talle poolpalja tüdrukuga ameledes. Ema lihtsalt ei tea, et selline asi on minu jaoks tavaline. Ta arvab, et ma olen ikka veel see sama süütu ja hirmunud poisike, kes ema seljataha peitu jookseb. Ta ikka ootab ukse peal.
Tõmbun Kellyst eemale. „Sõbra juures,“ oskan vastata. Ma ei valeta otseselt, kuid päris tõtt ka ei räägi. Korjan maast särgi üles, samal ajal kukub mu taskust välja see sama tuttav vaakumpakk.
Ema ahhetab, mille peale on mu esimene reaktsioon see kiiresti maast kätte saada. „Mis see on?“ ema hääl on vihane. Ta tahab mult kiiremas korras ausat vastust. „Ryan andis. Ma pole seda võtnud,“ tunnistan ausalt. Hetkeks mõtlen, et me oleks võinud Ryani ja Scottiga need ära võtta, sest siis poleks see kotike enam minu taskus. „Minge oma tuppa! Homme me veel räägime sellest, Jaiden,“ ema kutsub mind ainult siis täisnimega, kui mul on ilge jama. Ja praegu näeb see kohe kindlasti sellisena välja.
Paterdame Kellyga üles, minu tuppa. Ma pole vaevunud särki tagasi selga panema, kuigi Kellyl on pluus seljas. Tahan talt selle uuesti üle pea tõmmata, kuid ta ei lase. „Mitte täna,“ on tütarlaps otsekohene, vingerdades mu haardest välja. Näkitsen huult, mõeldes mida ma järgmiseks teen. Kratsin kukalt, pöörates end tema poole. Fakk, ma vihkan neid päevi, kui ta ei anna. Kelly on teki alla pugenud, kutsudes mind enda kõrvale. Muidugi ma lähen, kuigi mu mõtted on üldse kuskil eemal. Suudleme veel korraks ning jääme siis magama, minu käed ümber tema.

heaaaa, mulle hullult meeldib (y)

Ootan põnevusega järge, kindlasti kohe!

Kriitikat ei saa, mkm. See on üks neist vähestest juttudest, mis otseselt ei meenuta mulle mõnda teist juttu või raamatut, no ja see tõesti on juba saavutus

Ruttu edasi, väga meeldis

Ma pole seda läbigi lugenud ja värki, aga mainiks pealkirja kohta, et see fraas on " Run away as fast as you can" ja Kanye West'i laulus on see kiire tempo tõttu lühendatud ja esimene fraas ära võetud. Aga Runaway ei käi ikkagi kokku selles lauses.

Mind lihtsalt väga häirivad sellised vead.

aitäh teile :)

pealkirja võtsin laulust jah, ja mulle õudsalt meeldib see lüheb variant. See õige, nkõikide nende as-dega jm, on kuidas nii pikk ja kohmakas. Aga õigekiri siiski esmalt

Vabandust topeltposti pärast.
Uus osa siis!

*

Vahin isaga tõtt. Ma ei oska midagi öelda. „Kas sa tahad minna võõrustusravile?“ ema silmad on pisaraid täis valgunud ning ta nuuksub. „Ma ei ole narkar. Ma olen paar korda võtnud, ei midagi erilist,“ jään endale kindlaks. Isa kulm tõmbub kipra- ta ei usu mind. Ma ei näe põhjust, miks ma siin praegu istun ja selgitan. Ma võiksin ju lihtsalt ära jalutada, keegi ei takistaks, kuid mul on emast kahju. Ta on minus pettunud. „Olgu see viimane kord. Ma ei taha näha rohkem neid väikeseid kotikesi, või sind pilves olekus. Ise tead, millega riskid,“ see on isa viimane sõna. Ta lükkab end järsult lauast eemale ning läheb üles. Ema tõmbab ninaga, vaadates mulle kurvalt otsa. Ma ei ütle midagi, lihtsalt tõusen samuti laua tagant püsti ja tüürin majast välja, enne tõmmates veel ketsid jalga.
Otsin taskust telefoni, kuid märkan, et seda pole. Ohkan, suundudes äärelinna poole. Andy kodu pole üldse kaugel, kui sõita trammiga number 7 kolm peatust ja hiljem metrooga neli peatust.
Peagi jõuan ta maja ette ning koputan ükskõikselt uksele. Andy üsna nooruslik ema tuleb mulle ukse vastu, ees põll ja juuksed lohakasse krunni seotud. „Oi, tere Jay! Andy on üleval,“ teatab naine naeratades, lastes mu sisse. Tänan teda viisakalt ja lähen trepist üles, jättes astmeid vahele.
Pohmas peaga sõber istub akna peal, üks jalg väljas, teine sees ja tõmbab suitsu. Ta naeratab mulle unelevalt, kui ma ukse lahti teen ja luba küsimata sisse tulen. „Mis kell koju jõudsid?“ küsin huvi pärast, mille peale Andy mulle lihtsalt naeratab, silmad poolenisti suletud. „Laksu all oled vä?“ ma ei oska muud küsida. Ta tundub kahtlane. Alles siis märkan, et see, mida ta tõmbab, pole tavaline suits, vaid kanep. Ma juba tunnen seda tunnet, kui sa oled kanepilaksu all. „Anna mulle ka,“ kraban hõõguva pulgakese endale ja tõmban mõnuga paar kössi. Tunnen, kuidas rahulolu ma kehasse voolab, sundides halbu mõtteid kuskile tagumisse aju soppi koonduma.
Pärastlõuna möödub kanepit tehes ja pannkooke süües. Andy ema on tööle läinud, jättes meid, tublisid poisse, kahekesi koju.

„Nii, et sa oled puhas?“ võõras neiu kergitab kulme, jäädes mulle küsivalt otsa vaatama. Ta täidlasi huuli kaunistab enesekindel muie, suured silmad poolenisti kissi tõmmatud.“Ma võiksin ju sinult sama küsida,“ teatan mänglevalt. Kellyt pole Scotti poole tulnud. „Ma julgeksin sulle vähemalt vastata,“ tütarlaps naerab heledalt, mille peale ta blondid juuksed kergelt lehvivad. Kortsutan kulmu, teadmata, mida järgmiseks öelda. Ta lihtsalt sunnib mu vaimselt vaikima. Mu pea on tühi, aju ei tööta. Ma uurin raudselt välja, kes see tüdruk on. Ta on nii tuttav.
Hakkan just teda leebelt paika panema, kui Avril meie juurde tuleb. Tal on seljas punane liibuv minikleit, mis toob ta pikad ja peenikesed jalad hästi välja. Mul on raske neilt pilku pöörata, kuigi ma üritan. „Oh, kui tore. Sa oled juba Heidiga tuttav, Jay?“ alles ühinenud tütarlaps riputab end mu käe külge. „Meil oli huvitav jutuajamine,“ tunnistan irvitades. „Tõesti?“ Avril naerab kiledalt, pannes oma vasaku käe omastavalt mu kõhule. Sellel tüdrukul on kohe kindlasti midagi plaanis. „Eks ta ole. Aga Ryan juba ootab mind. Näeme hiljem,“ ahjaa, Ryani uus tüdruk. Heidi trügib meie vahelt läbi. Avril laseb vastumeelselt minust korraks lahti, kuid kui võõras on läbi saanud, haakub ta tagasi mu käe külge.
Ta tirib mu kööki, kus Andy ja Matt midagi elavalt seletavad. Meie sisenemise peale tõstavad nad mõlemad silmad. Ma lausa kuulen, kuidas nad mõttes vilistavad. Avril pole kole tüdruk. Tal on ilusad kurvid ja pikad mustad juuksed. Ta on üsna kättesaadav, kuigi ei anna end igaühele kätte. Vaid valitud inimesed saavad temaga raju öö veeta. Ja mina olen üks neist õnnelikest... mmm. „Matt pakub edasi minemist. Oled huvitatud?“ Andy vaatab mulle küsivalt otsa, mille peale ma üsna ükskõikselt noogutan. „Aga teeme nii, et ma otsin Ashi üles ja kohtume mingi viie mindi pärast trepil. Avril, oled tulija?“ Matt sätib end minekule. „Jeah, ikka,“ Tüdruku vastus on kiire. Tal on ükskõik. Peaasi, et midagi tema ümber koguaeg toimuks.

Kelly vaatab mulle pettunult otsa. Ma võin kinnisilmi ka pakkuda, et ta on solvunud. „Mis haigete värdjatega sa suhtled, et nad meid lahku tahavad ajada?“ uurin ärritunult. See, mida ma kuskil peol teen või tegin, on minu enda asi. „Nad ei taha meid lahku ajada, Jaiden. Nad ei valeteks,“ tütarlaps kallutab pea paremale. Ta pilgutab silmi, vältimaks pisaraid, kuid ma näen, et ta on tõsiselt kurb. Mul hakkab väga kahju. Ma ei tahtnud teda petta, ma olin lihtsalt laksu all. Pealegi see Zoe, või kes iganes ta oli, ise hakkas peale. „Hei, kuule,“ tõusen kott-toolist üles ning sõlmin käed ümber ta vöökoha, jäädes talle niimoodi ülevalt alla vaatama. Kelly peidab näo mu pusa sisse. Tunnen, kuidas ta mu vastas vappub. Ma ei oleks osanud arvata, et selline väike asi ta niimoodi rööpast välja võib viia. „Sa ju usud mind?“ küsin ettevaatlikult. Ma ei ole valmis temast veel loobuma.
„Jah. Ma olin rumal, et ma neid uskusin,“ Kelly tõstab pea, et mind oma pehmete huultega suudelda. Võibolla on selleks vale hetk, kuid ma tõmban talt pluusi seljast, paljastades tütarlapse lameda kõhu ja mustad pitsrinnahoidjad. Ega ma selle tüdrukuga siis asjata koos ole. Ta käed libisevad mu t-särgi alla, eemaldades mult esimesena pusa ja seejärel kohe järgi ka särgi. Tüürin ta voodi poole, lükates ta sinna pikali, ise järgi ronides.
Kell on kaheksa õhtul, kui ma uuesti silmad avan. Ema on mulle neli vastamata kõnet teinud ning lõpuks sõnumi saatnud. Lähen voodist välja ja tõmban teksad jalga. Kiiresti särk ja pusa selga ning hiirvaikselt toast välja. Alles korterist päris väljas julgen emale tagasi helistada. „JAY! Kus sa oled?“ ema hääl on paanikas, kui ta mulle peaaegu kõrva karjub. Tõmban automaatselt telefonitoru oma kõrvast eemale. „Ma olin Kelly juures. Tulen kohe koju,“ teatan rahulikult, sobrades taskutes, et suitsupakki leida. „Jelly on haiglas. Ta sai lasteaias koera käest pureda. Kujutad ette, lasteaias! Kallis, ma olen mures,“ kuulen, kuidas isa taga midagi emale seletab. Nad sõidavad autoga. Arvatavasti haiglasse. „Kuule okei. Ma lähen koju. Võibolla hüppan õhtul läbi,“ mind tõesti huvitab, kuidas mu väikesel õel läheb, kuid praegu olen ma liiga väsinud. Tahaks lihtsalt koju magama minna. „Ei, sa tuled kohe haiglasse. Su õde vajab sind,“ ema peaagu, et karjub mu peale. „Mis ta on mingi suremas või?“ küsin igaks juhuks, kuigi ma ei leia, et see oleks tõepärane. „Ei, koer ei jõudnud midagi veel eriti teha, kasvataja sai vahele. Jellyl on mõned kriimud, aga ta on šokis. Sa ju mõistad?“ Ilmselgelt mõistan ma, kui mu väike õde on šokis ja mina pean end kohale vedama. „Head aega, ema,“ vastan oiates, vajutades kõne kinni. Lülitan telefoni välja, nähes kodu silma piirile lähenemas.

Mm, mulle nii meeldis

See peategelane tuletab mulle hullult mu sugulast meelde

Aga igatahes, edasi!

Uu hea hea hea.
U must be kidding me, sul on seda ainult neli osa?

Emma: minu arust pole see peategelane poiss kuigi tore, aga ma proovisingi teda u sellisena kujutada suur aitäh :)

Sulesepp: Jah, võibolla tõesti kunagi kirjutan edasi. Aga praegu lõppeb see traagiliselt, mis mulle eriti ei meeldi, aga okei. Ma ei oska, kuigi pikki lugusid kirjutada, lihtsalt tüütab ära üks ja sama jutt :) aitähhh!

Okei, mulle t õ s i s e l t meeldib!!
Ja polegi muud öelda peale selle, et ma jään täiega uut osa ootama.

Mulle hullult ka meeldib (kuigi seda on suht mõttetu siin rääkida)

Muidugi mõned jooned, mida on raske jälgida, eriti peod, viitsid natuke täpsemalt kirjutada?

Ootan hoolega seda traagilist lõppu.

Emma: Ofkoors see meenutab kedagi, mulle meenutab peategelane umbes viite inimest ja kusjuures nad pole nii ebameeldivad tüübid, kuid LittleMissy üritab välja näidata:D

Mind häirib selle jutu juures pigem Avril, temasugused üldse käivad närvidele, sest nemad alustavad kaklusi lihtsalt selleks, et näha, mis juhtub. Aga noh, see on minu arvamus jälle xD

Igatahes, väga meeldis, inspiratsiooni andis ka! =D

aitäh, Lizz! :)


YouShouldKnow: Ma ei oska jah väga täpselt kõiki kirjeldada, aga ma proovin :) Avril pidi ka nõme olema jah, vähemalt selliseks ma proovisin teda teha .

Aitäh sulle! :)

Kolmas osa siiiiiiis. :)

*

„Mida sa põed? Midagi ei juhtu!“ tean öelda, kõlgutades Scotti uhiuue audi võtmeid Ryani silme ees. „Jay, see pole hea mõte,“ Kelly tõmbab mu tagasi, vaadates ome suurte silmadega must läbi. „Midagi ei juhtu!“ kordan uuesti, kõkutades ise naerda. Scott jagab samuti mu vaimustust, nagu ka Andy. Me oleme alati ühel meelel olnud, isegi kui Ryan pole nii kindel. „Enne te mind ju rahule ei jäta,“ Ryan ohkab, võttes nagist jaki. Läheme neljakesi välja värske õhu kätte ning istume autosse, Scott juhikohal. Vaidleme tükk aega, kes juhi kõrvale saab istuda. Lõpuks anname Andyga alla.
„Kuhu sõidame, plikad?“ küsib Scott irvitades, surudes gaasi põhja. Ma ignoreerin fakti, et mittekeegi meist pole kaine. Andy on vist isegi ecstasyt võtnud, kuid ma pole kindel. Ma tunnen, kuidas adrenaliin mu soontes voolab, kui auto kiirus tõuseb kahesajani ja veidi üle. Viimane heli, mida kuulen on, kui Ryan ropsib auto põrandale. Siis on kõik. Mu ümber on vaikus, must auk.
Silmi on valus lahti teha. Valges toas on väga ere valgus. Mu voodi ümber on kolm võõrast nägu. Silme ees virvendab, näen kahekordselt. Sobran oma aju tagumistes soppides, proovides meenutada, mis juhtus. Tunnen näod ära: ema, isa ja Kelly. Ema ja Kelly silmad on punased ja paistes. Kui ma silmad täiesti lahti olen saanud, puhkeb esimene jälle nutma. Uks läheb kuidagi eriti valju plaksatusega kinni, kui keegi on sisse tulnud. Lumivalges kitlis mees uurib mu silmi väikese taskulambikesega ning ütleb midagi mu vanematele. Ma kuulen sõnu, kuid need on segased. Ma ei saa päris täpselt aru. „Väljas on sadu inimesi, kes peavad sind väga lolliks, Jaiden,“ isa üritab hoida oma häält karmina, kuid see ei tule tal hästi välja. Ta nägu leebub: ta on minus pettunud. Üritan kiiresti püsti tõusta, kuid isa lükkab mu tagasi pikali. Ja alles nüüd meenub mulle, miks ma olen haiglas, miks mu pea niimoodi lõhub ja miks inimesed mind lolliks peavad. „Kuidas Andyl on?“ see on esimene nimi, mis mulle kogu seltskonnast meenub. Võibolla sellepärast, et ta oli pilves. „Scottil ja Ryanil?“ uurin edasi, ignoreerides vapralt haamrikesi oma peas. „Andy ja Scott on peaaegu korras. Mõned roided, kriimustused. Neil on veidi raskem, kui sul. Sul vedas, kallis. Arst ütles, et sa oled õnnesärgis sündinud,“ ma ei suuda jätta tähelepanuta Ryani nime puudumist. Ema ei räägi temast. „Aga Ryan?“ nõuan pahaselt. Temaga on kõik korras. Peab olema. „Ryan ei pruugi enam kunagi käima hakata. Mõistad, Jaiden? Teie oma lolli vea tõttu ei saa see noor poiss võibolla enam kunagi käia,“ alles nüüd muutub isa vihasemaks. Ja minule jõuab see mõned minutid hiljem kohale. Ryan on mu lapsepõlve sõber. Me oleme koos nii palju üle elanud. Meil on nii palju mälestusi, mida nii naljalt ei unusta. Ja nüüd on see sama inimene võibolla igavesti ratastoolis, minu pärast. Mina tahtsin ju autoga sõitma minna! See oli minu mõte. Lasen peal kätele vajuda. Kuulen, kuidas ema isale sositab, et nad jätaksid meid Kellyga kahekesi. Järgmiseks kuulen veel üht ukse poolt tekitatud plaksatust.
„Mul on nii kahju, Jay,“ sosistab tütarlaps, hääl nõrk. Ma tõstan tekiääre üles, et teda enda kõrvale kutsuda. Ta poeb kergelt nuuksudes mu kõrvale haiglavoodisse. „Ma olin sellele nii lähedal,“ pomisen vaevu kuuldavalt. Rohkem endale, kui Kellyle. „Millele?“ neiu mu keha vastas tõmbab ninaga, jäädes kergelt värisedes peaaegu liikumatult lamama. „Me vaidlesime, kes Scotti kõrvale saab istuda. Juhi kõrval oli alati kõige lahedam istuda. Aga just seal polnud turvavööd. Ma oleksin peaaegu sinna istunud, kuid me mõtlesime Andyga, et me teeme Ryanile head. Laseme tal ette istuda, kuna ta ei tahtnud alguses eriti tulla. See on minu süü,“ kuulen, kuidas Kelly ahhetab, ütlemata midagi.
Mul on vaja Ryan üles otsida ja talt vabandust paluda. Ta ei suuda mulle mittekunagi andestada.. vähemalt mina ei suudaks.
„See pole sinu süü. Sa ei teadnud, et nii läheb.“

Avan vaikselt valge palatiukse ning kooserdan juba tuttavaks saanud palatisse sisse. Andy lamab samasugusel voodil, nagu minulgi on. Aken on lahti tehtud. Ta tõmbab kanepit, näol üdini heldis naeratus. „Oled sa kindel, et seda võib teha? Ma mõtlen koos kõige selle sitaga, mida meile sisse söödetakse?“ uurin, istudes ta voodi ääre peale. „Mul on jumala pohhui. Tahad?“ ta ulatab kiusliku paberirulli minu poole. Raputan enesekindlalt pead. „Ma lubasin, et jätan maha, kui see kõik juhtus. Ma ei viitsi enam surmale nii lähedal olla,“ teatan õlgu kehitades, mille peale sõber kõvasti naerma hakkab. „Kuidas Ryanil läheb?“ küsib Andy peale minutilist vaikusehetke. „Ta ei süüdista mind, kuid samas ma näen ta silmist, kui raske tal on. Türa, ma tunnen end nagu mingi maailmarikkuja, kui ta räägib mulle, kuidas ta hakkab veel kunagi käima. Arstid ei anna lootust, kuid ta usub ikka. Võibolla oleks parem lihtsalt alla anda,“ leian, hõõrudes otsaesist. „Ja Heidi? Jättis maha?“ Andyl on nii palju küsimusi. Ma ei jõua vastata. „Ma loodan, et mitte. Ryan vist armastab teda,“ korstutan kulmu, öeldes välja sõna, mida minu arvutuste kohaselt ei eksisteeri. Jelly ütleb küll, et ma arvan ainult sellepärast nii, et ma pole seda ise tundnud. Kuid kes seda päda ikka usub. „Jay, ära valeta mulle. Ma näen küll, kuidas sa teda vaatad. Kellyt sa küll pole kunagi niimoodi vaadanud,“ Andy kustutab koni valge kapikese vastu, lennutades seejärel viimase aknast välja. Märkan, et valgel haiglakapil on mitmeid selliseid musti plekke. „Ta on mind päris tihi vaatamas käinud. Ta meeldib mulle, aga ma ei saa Ryanile niimoodi teha. Ma olen ta niigi ratastooli saatnud,“ tunnistan ärritunult. Ma vihkan seda õnnetusepäeva. See rikkus kogu Ryani elu, miski pole enam endine. „Võibolla ta ei armastagi Ryanit? Ta ei käiks ju niisama oma mehe sõpra vaatamas. Minu juures ta pole käinud,“ arvab sõber ükskõikselt. Ma tean, et ma ei tohiks sellise asja pärast rõõmustada, kuid Heidi tõesti muudab mind rõõmsamaks. Kui ta mu palatisse tuleb, täitub justkui koju mu ruum rõõmu ja positiivsusega. Ma tahan juba haiglast välja saada, et midagi korda saata. Ta süstib minusse energiat ja tahejõudu. „Ma ei taha sellele mõelda,“ lausun kindlalt.

Oh nanana, mulle nii meeldib

Mul on Jayst nii kahju, tema pärast satub Ryan ratastooli ja talle meeldib Ryani tüdruk...

Edasi tahan

Ja ongi viimane osa. Loodan, et teile meeldib, kuigi mu arust on veidi segane.

*

„Arst ütles, et sa saad õhtul välja. Ma olen rõõmus,“ teatab Heidi naeratades, sättides mu lauapealset korda. Viimasena tõstab ta mu portree üles ja imetleb seda hetke, seejärel paneb tütarlaps pildi tagasi asjade taha seinale toetuma. „See tuli sul hästi välja,“ viipan pildile, mille peale neiu sellele uuesti ühe kõõrdpilgu saadab. „Ma suudaks paremini. Ma olin väsinud,“ arvab Heidi muiates, kukkudes mu haiglavoodi äärele.
„Ma peaks Ryani maha jätma,“ alustab neiu ettevaatlikult. Ma olin kohe alguses märganud, et ta tahab midagi rääkida. Naeratus on lihtsalt mask. „Miks?“ uurin nii muuseas. Mulle ei meeldiks, kui Ryan saaks rohkem haiget. „Sellepärast, et mulle meeldib keegi teine. Ma ei tahaks Ryanit petta, ma hoolin tast väga,“ Heidi vaatab mulle silmi pilgutades otsa. Ta on nii ilus tüdruk. Ma armastan, kuidas ta kõigest ja kõigist hoolib. „Kui sa temast hoolid, siis võiksid ikkagi tema juurde jääda,“ leian, oskamata midagi targemat öelda. Ma saan liigagi hästi aru, et ta räägib minust. Ma lihtsalt tunnen seda. Kuid mina ei taha seda mängu mängida. Ma ei taha, et Ryan mind eluks ajaks vihkama jääks. Pealegi Kelly... tal ei ole must suva. Eile õhtul ütles ta, et armastab mind. Ma ei öelnud vastu midagi, sest ma lihtsalt ei tahtnud valetada.
„Ma ei saa, Jay. Mul on sinust nii raske eemale hoida. Sa ei saa mult seda paluda,“ Heidi surub käed näo ette, pöörates mulle selja. Ma puudutan teda õrnalt õlast, proovides tüdrukut endale otsa vaatama panna. Ma tahaks öelda, et ma saan aru, kuid ma ei julge seda öelda. Ma ei tohiks aru saada...
„Kuule... Ma olen niigi Ryani elu ära rikkunud. Ta ei andestaks mulle, kui ma ta nii täiusliku tüdruku ka ära võtaks,“ üritan selgitada, kuid sõnad ei leia tähendust. Mul on selline tunne, et ta ei saa aru. „Mina olen ju selles süüdi, et sinusse armusin. Ja see avarii.. Scott oli täis! Te ei teadnud, et nii läheb,“ Heidi naeratab virilalt, toetates oma pea mu õlale. Tõstan ta näo lõuast üles ning kingin talle ühe suudluse. Ühe väikese, vähetähendusliku musi, kuid meile tähendab see rohkem. See pole lihtsalt musi. See on millegi jagamine. Võibolla hoolivuse? Või hoopis armastuse... ma ei tea. Kuid ma tean, et see on midagi võimast. Midagi, mida ma igaühele ei annaks. Oh, ta on nii kena.

Kelly pistab pea ukse vahelt sisse ning tuleb mu tuppa. Ta ei küsi luba, ta lihtsalt tuleb. Ma ei pane talle seda pahaks, sest see on üks tutav harjumus. Tütarlaps istub mu sülle, põimides käed ümber kaela. Me suudleme, samal ajal kui ta käsi harutab mu juukseid kuklal. „Heidi jättis Ryani maha. Ryan on nii kurb. Me võiksime teda vaatama minna,“ Kelly vaatab mulle hellalt naeratades silma. Ma tunnen, kuidas olen sellel suhtel liiga kaua lasknud kesta. Mida kauem me koos oleme, seda valusam on lahti lasta. „Kelly, meiega on kõik,“ otsustan kohe nüüd, laskmata endal enam kauem piinelda. Kelly pole see õige, kellega tahaksin kauem, kui kolm kuud koos olla. Ta on küll armas ja ilus, kuid mitte kohekindlasti see, kellest loobuda ei suudaks.
„Kas ma tegin midagi?“ on tütarlapse esimene kohkunud küsimus. Ma naeratan vildakalt, raputades ta küsimuse peale kiiresti pead. „Sa ei ole süüdi. Ma olen rumal, ei taipa, kui hea sa oled,“ vastan kindlalt. Kergem on öelda, et asi on minus, enne kui öelda, et asi on temas. „Sa oled mu jaoks hea, Jay. Ma arvasin, et sa armastad mind,“ okei, väga valesti arvas. „Ma armastan kedagi teist, anna andeks,“ proovin selgitada olukorda tasakaalukalt. Ma ei taha, et me vaenlastena lahku läheksime. „Kuid... keda?“ Kelly ei mõista, ta ei saa aru, et peale tema on keegi veel. Keegi õigem ja parem. Keegi Heidi.
„See pole tähtis. Tähtis on hoopis see, et ma tõesti hoolin sust, Kelly. Kuid mulle meeldib keegi teine. Ma ei saa sellel rohkem kesta lasta,“ tunnistan rõõmsalt. Miski vabaneb mu sees, ma tunnen end paremini ja kindlamini. Kõik on parem. Ma saan aru, mida tahan ja mida vajan. Näiteks tahan ma kooli ära lõpetada. Ma tahan oma vanemad uhkeks teha, ma ei viitsi enam paha poiss olla. Ma olen oma vitsad kätte saanud. Rohkem ei taha. Ma vajan puhkust. Ma vajan tõeliselt lõõgastavat ja pikka magamisaega. Koolini on nädal aega. Ma saan hakkama, ma muutun. Mul ei ole vaja alkoholi või kanepit, et end pidudel hästi tunda. Mul on lihtsalt vaja... Heidit.

Paotan ust, olles valmis sisse astuma. Ryan pöörab automaatselt oma silmad ukse poole. Ta suust kõlab ainult üks sõna: „Reetur.“ Ta ütleb seda ülima vastikusega. Ma tunnen ennast, kui ülim sitapea, kuigi ma ei tea, kuidas sõber teab. Või peaksin ma ütlema endine sõber? Ta ei andesta mulle enam kunagi...
„Anna andeks, Ryan. See lihtsalt juhtus nii,“ ma proovin end vähem süüdi tunda. Ma ei taha elada selle süükoormaga, et igakord kui ma Ryanit näen, tahaksin ma lihtsalt maa alla vajuda. „Lihtsalt juhtus, et mu tüdruku mult ära võtad? Lihtsalt juhtus? Lihtsalt läheb päeval valgeks ja öösel pimedaks,“ Ryan on ärritunud, vihane, pahane, pettunud ja kõike muud halba. Ma ei pea seda imelikuks, sest mina ise oleksin samasugune. Veel hullem. Ma tunnen end nii sitasti.
„Ma lihtsalt ei teadnud, et nii juhtub. Ma ei teadnud, et on olemas keegi Kellyst parem,“ mu hääl on kuidagi eriti tasaseks jäänud. Ma ei julge teda vihastada, ma ei taha tülitseda.
„Ma ei jõuga suga rääkida, Jaiden. Ma sõidan emaga nädala pärast ära. Olgu teil Heidiga hea elu,“ see on esimene kord, kui Ryan mind täisnimega nimetab. Ma lasen pea norgu, tahtmata näha neid valu täis silmi. Ma pole mittekunagi ennem Ryanit nii kahvatu ja kurvana näinud.
„Ma ei taha Heidit, kui sa pead tänu sellele mu elust kaduma, Ryan. Sa oled mu sõber! Üks väga hea sõber,“ proovin seda lahkumse juttu ümber lükata, kuid sõber ei lase. „Kao välja, värdjas!“ need on kolm viimast sõna, mida ta mulle ütleb. Ma vihkan ennast. Ma vihkan, et ma olen Heidisse armunud. Ma vihkan seda õnentusepäeva. Ma vihkan narkotsi. Ma vihkan kanepit. Ma vihkan seda mõtetut elu.
Lasen uksel oma selja taga kinni vajuda, mille peale äsja istunud Heidi minuni tormab. Ma jälgin libedat haiglapõrandat, kõrvus kõlamas need kolm viimast sõna. Need kolm sõna, millega Ryan minuga hüvasti jättis. „Oh, Jay,“ tütarlaps sosistab mu nime, kui ma ta tugevalt enda vastu tõmban. Ta silmad sädelevad, blondid kiharad nii korralikult ühele küljele tõmmatud. Jah, ma armastan teda. Ta on nii ilus, kõige parem ja ilusam. Ma olen nii paljudele haiget teinud. Ja mille nimel? Et aru saada, kui mõttetu ja tühine mu elu oli. Iga päev ainult peod, hommikul hulleim pohmell kõigist varem olnuist.
Oleks ma varem mõistnud- nii mõtetu on seda paluda. Oleks on paha poiss, nagu mu ema alati ütleb.
Ma naeratan kurvalt. Naaldun, et seda imelist tüdrukut suudelda. Ja siis voolab minusse rahulolu. Olgugi, et Ryan vihkab mind, Kelly vihkab mind. Tänu sellele avariile on mul Heidi. Kõik on nii nagu peab.

äärmiselt huvitav. osaliselt tuttav, kuigi mitte sellest vaatepunktist =D

Väga hästi kirjutatud, kaasahaarav, see tõmbas mu mõtted kohe endasse (Y)

Oehh, see on väga, väga, tõsiselt hea!!

Väga hästi kirjutad, põnev on lugeda, väga head väljendid.... Väga hea oled. (Y)

Hea:D