Before The Storm ! Viimane osa !

Alustan siis uut juttu !
Osi on mul juba väga palju tehtud, niiet vähehaaval hakkan üles lisama!
Osad tulevad kuupäevadena !
Hope you enjoy it !

30. august

Ongi viimane päev veel kodus olla, siis jälle kooli.
Minust siis niipalju, nimi on Helen Jessica Howald, vanus 18. a, oman autot, Range Rover Black, välimus blondid rindadeni juuksed, meresinised silmad, pikkus umbes 170cm, käin Viljandi koolis, 2 kursus, muidu elan Vokas, emast-isast niipalju, isa mul pole, ta suri kui olin neljane, nii et teda ma eriti ei tundnud, aga ema on mulle temast palju head rääkind, ema nimi on Jessica Howald, inglis nimi on meil sellepärast et ema on mul pärit Ameerikast.

Praegu on laupäev, olen kodus ja istun arvutis, seal räägin msnis inimestega juttu, passin reidis, orkutis, foorumites ja kuulan muusikat. Ema on sõbrannal külas. Kell hakkab kuus õhtul saama, pidime mereääres rahvaga suvelõpu peo tegema. Varsti oligi aeg poe juurde liikuma hakata, pidime teistega seal kokku saama.

Poe ette jõudes olid kõik juba kohal. Tervitasin neid ning mina, Riho ja Peep läksime poodi, kuna meie olime ainukesed täisealised. Ostsime šašlõkki ja alkoholi ning liikusime mereäärde.

Mereäärde jõudes hakkasid poisid lõket tegema, meie plikadega panime asjad paika ja peale seda tegime veel 13 õllepudelit lahti, kui poisid lõke üles said, istusid ka nemad meie juurde, ulatasime igaühele pudeli, tõstsime need kõrgele ja hõikasime nii kõvasti kui suutsime:
„Suve lõpu terviseks!“ ja lõime kokku.

Vahepeal viskasime lutsu, tegime võistlusi, mängisime taga ajamist ja igasugu muidu asju veel mida teha andis.
Õhtupoole vedelesime kividepeal ja vaatasime tähti, enne kui ära hakkasime minema, tegime veel grupi pildi, see õhtu jääb kauaks meelde.

Öösel koju jõudes, valitses majas vaikus, ema juba arvatavasti magas, ega ma ei imesta ka, kell hakkab juba 5 hommikul saamal, liikusin oma tuppa, panin ööriided selga ning läksin magama.

Hope you enjoy it !

31. august

Hommikul ärkasin kuskil 10 ajal ülesse, pikutasin natuke voodis siis tõusin ja läksin otse pessu.
Peale seda panin riidesse, tegin veel end korda ning liikusin alla, asjad mis kooli võtma pean, panin juba õnneks eile kokku.
„Hommikust ema!“ ütlesin talle kui olin kööki jõudnud.
„Hommikust Helen!“ vastas ta ka mulle. Istusin laua taha ja hakkasin sööma.
„Varsti kooli jah?“ küsis ema mult.
„Kuule jah, ma arvan et hakkan tunniaja pärast liikuma, kuskil ühe ajal.“ vastasin talle. Ema noogutas. Võtsin võileivad ja mahla ning läksin elutuppa telekat vaatama.

Klõpsisin kanaleid ja erilist midagi ei leidnud, viimaks jätsin Disney peale, sealt tuli Wizards Of Waverly Place. Mõned kohad olid nii naljakas et isegi ema karjus mulle et hulluks olen läinud ve? Sellepeale hakkasin veel hullemini naerma.

Varsti oligi aeg minema hakata, haarasin ülevalt asjad, viskasin need pagassi, kallistasin ema, istusin autosse ja sõit algaski koolis.

Kohale jõudes, parkisin auto ära, võtsin asjad välja ja liikusin ühikasse, teel oma tuppa, tulid paljud tuttavad mulle juba vastu.
Oma tuppa jõudes oli Eunike juba kohal, panin asjad oma vooditele, siis läksin Eunit kallistama.
„Sau kuidas suvi möödus?“ küsis tüdruk mult ja istusime tema voodile.
„Like usually, peod, ujumine, päevitamine, vahepeal olin tööl ja siis muid asju aga ise ?“ rääkisin tüdrukule.
„About the same!“ vastas ta mulle, noogutasin arusaadavalt. Ülejäänud päev oli rahulik, meid kutsuti ka jooma aga ütlesime ära.

1. september

Hommikul ärkasime 8 ajal äratuskella peale, tõusin üles, vahetasin riided, panin helesinise seeliku, valge särgi ning sinise pusa, panin papud jalga ja hakkasin Euniket ootama. Kohe oli ka tüdruk valmis ning läksimegi välja. Teepeal liitusid ka meiega Heike, Pets ja Alo. Meie plikadega oleme kokad, poisid aga ehitajad. Käisin ka poest läbi, ostsin valmis pizzat, coca-colat ja valget Orbitit.

Istusime plikadega aulas ja kuulasime mida dire seal ees pläkutab, rohkem naersime kuna Guspi ja Visla mängisid lolli, lõpuks sai aktus läbi ning läksime oma klassi.

„Siin on teie uus tunniplaan, teil tuleb 3 uut ainet juurde…“ seletas õpetaja seal ees ja lasi tunniplaani lehed klassipeale laiali. Peale klassijuhataja tundi läksime ühikasse tagasi.

Esimene nädal läks rahulikult hakkasime uuesti ka bändi tegema, mina, Marti, Mirko, Guspi ja Marius. Mina laulan, Marti, Mirko, Marius kitarr ning Guspi trummid, vahepea tulid esinemised jms. Euni hakkas millegipärast Siljaga tasapisi raksu minema, oleksid peaaegu kaklema hakanud kui ma poleks vahele läinud.

11. september

Olime Euniga enda toas, mina netis, Euni vaatas niisama aknast välja. Tundsin et midagi on valesti.
„Euni kuule mis sind vaevab?“ küsisin murelikult, tüdruk pööras minu poole.
„Ma kardan et täna juhtub midagi halba!“ ütles Euni ja pööras näo akna poole tagasi. Mis küll juhtuda saab?
„Kas see puudutab Siljat?“ küsisin talt. Noogutus tüdruku poolt.
„oot mis mõttes? Kas ta ähvardas sind?“ küsisin juba vihasemalt. Taaskord noogutus. Tõusin voodilt ja hakkasin ukse poole minema.
„Me veel vaatame kes keda ähvardab!“ ütlesin veel enne välja minekut.
Otsustasin Silja üles otsida, käisin ühika pea ringi, küsisin ka teistel kas keegi on teda näinud, vastus oli eitav.
Kui hakkasin just 6 korruselt alla tulema, kuulsin väljast suurt lärmi, jooksin kiirelt alla ja nägin maja ees hullu rahva karja.
Trügisin rahva seest läbi otse keskele, just sel hetkel lõi Silja Eunile jalaga näkku, tormasin kohe Silja juurde ja lõin ta pikali, ega Siljagi kaua maas ei olnud, kohe tõusis ka püsti ja lõi mind vastu, lõin uuesti teda, jälle lendas pikali.
„kondinõrkus ve?“ karjusin talle. Meie tuli vahele turvamees. Nägin Eunit kivi juures maas. Temaga on kõik korras, kõik korras, korrutasin endale.
„nii mis siin toimub?“ käratas mees meile.
„Silja ründas Eunit ja ma püüdsin takistada seda!“ ütlesin mehele, nüüd panin tähele et kivi on verine, mul jättis süda lööke vahele.
„Nii teie mõlemad, minu juurde!“ ütles mees, ta võttis mult õlast kinni, sama Siljalt. Üritasin lahti rabeleda, aga mees hoidis päris tugevalt.
„Sina L*ts hoia Eunist eemale!“ Karjusin Siljale.
„Unistada ju võid!“ nähvas eit mulle vastu, oi ma sain vihaseks, tõmbasin turva käest lahti ja lõin täie rauaga Siljale jalaga. Silja lendas maha, ise jooksin Euni juurde, tüdruk lamas ikka veel kivi juures maas. Aimasin halba.
„Euni, Euni, tõuse!“ üritasin tüdrukust tõsta ja raputasin teda õrnalt, Euni oli teadvusetu. Võtsin telefoni taskust ja helistasin kiirabisse, turva üritas mind eemale tõmmata, ta ajas mind aina rohkem vihale.
„Jäta mind rahule!“ karjusin talle täiest kõrist. Mees ehmatas sellepeale, rohkem ta ei puutunud mind. Võtsin Euni peast õrnalt kinni ja panin põlvede peale, tundsin kui mu käsi millegagi kokku sai, vaatasin kätt ning see oli verine. Mul tuli pisar silma
„KUI EUNIGA MIDAGI JUHTUS, SIIS MA VANNUN ET TAPAN SU OMA ENDA KÄTEGA ÄRA!!!“ karjusin Siljale, nägin eide ehmunut nägu. Kohe oli ka kiirabi siin, politsei nende järel, Euni tõsteti kanderaamile, läksin samuti autosse, nägin veel kuidas Silja käed raudu pandi ja autosse lükati.

Varsti jõudsime ka haiglasse, Euni viidi kuhugi ära ja mind jäeti ooteruumi ootama, kohe oli ka politsei siin, Silja oli vist autosse jäetud.
„kas te saaksite rääkida mis täpselt juhtus?“ küsiti mult.
„Jah, me olime Euniga oma toas kui ta ütles et Silja ähvardas talle peksa anda…“ hakkasin neile seletama, politsei pani kõik kirja ja lubati ühendust võtta.

„Mis Siljaga saab?“ küsisin politseinikelt.
„hetkel ei tea veel, aga kergelt ta ei pääse!“ ütlesid nad mulle, noogutasin ning nad lahkusid. Istusin tunde ooteruumis ja ootasin et keegi mulle midagi teataks, kartsin väga et kaotan Eunike.

„Eunikega on kõik korras, ta sai õnneks kerge peapõrutuse!“ rääkis arst mulle.
„Kas ma teda näha saaks?“ küsisin arstilt. Nõusoleku saanud läksin arsti järel Euni juurde.

„Kuidas end tunned?“ küsisin tüdrukult kui olime kahekesi jäänud.
„Hästi, pea ainult valutab, mis üldse juhtus?“ lausus Euni.
„Tore, mäletad kui sa mulle toas…“ rääkisin ka talle selle ära, tüdrukul tuli enam-vähem meelde.

12. september

Paari päeva pärast sai Euni haiglast välja, olin kõik need päevad temaga.
Kooli tagasi jõudes, kutsuti meid dire kabineti.

„Istuge!“ ütles dire meile. Istusime kumbki ühele toolile.
„Ma kuulsin mis juhtus ja ka seda et Silja noortevangis istub, mul on kahju seda teatada aga ma pean teid Helen ka koolist eemaldama, ohutuse ja vägivalla põhjusel!“ rääkis dire meile, Silja istub vangis? seda ma poleks küll uskunud.
„Ei, miks Helen? Tema ju kaitses ainult mind!“ kauples tüdruk vastu.
„Vabandust aga otsus on juba langetatud!“ vastas dire, Euni tahtis juba jälle midagi ütlema hakata aga peatasin ta.
„Euni jäta, ei ole mõtet, mul on lihtsalt hea meel et sinuga on nüüd kõik korras!“ ütlesin tüdrukule. Euni ohkas.
„Kõike head!“ ütles dire veel, jätsime hüvasti ja lahkusime sealt kabinetist. Läksime omatuppa, hakkasin asju pakkima. Euni istus oma voodil ja vaatas mind nagu abitu kutsikas otsa.
„Euni, mis ka ei juhtuks, me jääme ju alati sõpradeks!“ laususin tüdrukule ja kallistasin teda tugevalt. Peale seda helistasin emale ja ütlesin et ma tulen koju,

Asjad pakitud, hakkasin autojuurde liikuma, paljud kallistasid ja ütlesid et ma neid ikka ära ei unustaks. Kui olin lõpuks valmis minema, kallistasin veel Eunit ja hakkasin liikuma.

Koju jõudes hakkas kohe ema pärima, mis juhtus, kes tegi, kellega jne. jutustasin emale selle loo ära ning tema oli minuga päri, et õigesti käitusin.
Pakkisin oma toas asjad lahti, asjad oma kohale ja läksin alla, ema kutsus sööma.
„Muide mäletad seda prooviesinemist kus sa suvel käisid?“ küsis ema mult.
„Muidugi mäletan, mis sellega siis on?“ ei saanud ma aru mida ta sellega mõtles.
„Sa said sisse! Mulle helistati eile ning järgmine nädal algavad proovid!“ hõikas ema mulle. Mul läksid silmad mega suureks.
„Tegelt? Kus siis?“ küsisin emalt, ise jumala elevil olles, kergelt isegi toolil hüpates. Ema naeris mu üle.
„Tallinnas, reedel toimuvad, nii et järgmine nädal lähme Tallina!!!“ hõikas ema, nüüd ma juba kiljusin, jooksin ümberlaua ema juurde ja kallistasin teda.
„Nii et kui kõik nüüd hästi läheb, saad New Yorki kõrgemasse muusika kooli!“ lisas ta veel, ma olin nii õnnelik. Õhtupooliku veetsime emaga kahekesi, pärast vaatasime veel filmi ja hiljem magama.

19. september

Ülejäänud nädal möödus samamoodi rahulikult, ema oli ainult kuidagi imelik, pidevalt magas ja oli paha olla hakkasin vaikselt muret ta pärast tundma.
Viimaks jõudis kätte ka kauaoodatud reede, panime emaga vajalikud asjad kokku ja sõit algas Tallinna.
Sõitsime Tallinna kuskil 3 tundi, tegime vahepealseid peatusi ka, ema tundus jällegi terve päev imelik, kuidagi näost ära.
Lõpuks jõudsime ka Tallinna, läksime otse Janne juurde, ema sõbranna ning peale seda läksime emaga kontserdi majja proovidele, õigemini mina läksin, ema tuli kaasa, need pidid hakkama kell 1, hetkel on pool 1.
Rahvast oli kontserdimajas jõhkralt, algul käisid proovid, siis pool finaal ja lõpuks Finaal. Järele oli jäänud ainult Reelike, Taavi ja mina.

„Helen, ma tahan sulle anda selle kaelakee, kus iganes ma ka poleks, olen alati mõtetes sinuga ja valvan su üle, ma tean et sul läheb kõik hästi, minu silmis oled sa juba staar!“ lausus ema mulle enne lavaleminekut, ta pani mulle ristiga kaelakee kaela ja kallistas mind.
„Aitäh sa oled parim ema keda tahta!“ naeratasin talle ja liikusin lavale, otsustasin Beyonce – Halo kasuks. Läksin lava keskele, muusika hakkas mängima ja mina laulma…
Remember those walls I built
Well baby, they tumbling down
and they didn't even put up a fight
they didn't even make a sound…

Lõpetasin laulmise ja läksin tagasi ema juurde. Kuskil 15 minuti pärast kutsuti meid kolme lavale. Seisime reas, mina, Taavi ja Reelike. Žürii liikmed tõusid püsti ja üks neist hakkas rääkima.
„Te kõik olite väga tublid, aga võitja on ainult üks, Reelike sina kahjuks see ei ole!“ ütles žürii liige, Reelike lahkus lavalt.
„Helen ja Taavi, te mõlemad olite suured võitlus himulised, aga ühe võistleja viimane esitlus, hämmastas meid kõiki ja see inimene kes New Yorki suurimasse muusika kooli sisse saab ja võitja on… Helen, palju õnne sulle!“ hõikasid 4 žürii liiget, viimase lause koos. Ma seisin nagu post seal, mulle jõudis alles natukese aja pärast kohale et ma võitsin, kuna Taavi hõikas mulle et palju õnne, mul tulid õnne pisarad, kallistasin poissi ja Taavi lahkus lavalt, žürii liikmed tulid kõik mind kallistama.
„sa jõuad veel kaugele!“ ütles naine, tänasin teda ja läksin ema juurde tagasi.
„Ma teadsin et sa suudad seda!“ lausus ema mulle. Pistsin täiest jõust kiljuma ja langesin emale kaela, paljud teisedki tulid mind kallistama ja õnnitlema.

Läksime emaga Janne juurde tagasi, sain ka temalt õnnitluse ja kallistuse, viisin asjad sinna tuppa, kuhu ööbima jääme, viskasin asjad ühte nurka ja läksin alla ema ja Janne juurde tagasi.
Jäin köögi ukse peale kuulama, mida nad räägivad.
„Janne, ma ei saa talle seda veel rääkida, ta peab oma elu elama!“ rääkis ema.
„Sa pead, Jess, mõtle kui sind enam pole, mis ta siis peale hakkab, sa oled ainuke kes tal veel järel on!“ vaidles Janne vastu, Jess on mu ema hüüdnimi.
„Ma ei saa!“ raputas ema pead. Janne ohkas sellepeale.
Mulle ei jõudnud kohale millest nad räägivad, otsustasin selgust saada.
„Millest rääkida?“ küsisin neilt. Nägin kuidas ema võpatas.
„Seda et…“ hakkas Janne rääkima aga ema peatas ta.
„Seda et täna õhtul on üks kontsert!“ ütles ema kiiresti. Kontsert? Janne vaatas teda kurja pilguga, teadsin et ema jätab mulle midagi rääkimata.
„mis kontsert siis?“ küsisin emalt.
„Üks noorte bänd, näe pilet on siin!“ vastas ema mulle ja ulatas käekotist pileti. Vaatasin seda ja nägin et bändi nimi on Jonas Brothers? Kes need veel on? Kontsert hakkab kell 7 õhtul, hetkel on pool 6. Kus ta veel pileti sai ?
„Aga ema ma ei teagi seda bändi ju!“ naersin vastu talle.
„aga mine ikka, lõbutse !“ naeratas ema, vaatasin talle kahtlevalt otsa, aga olin nõus, küsisin Jannelt kas ma pesemas võin käija, nõusoleku saanud, liikusin üles tuppa, võtsin teised riided ja läksin vannituppa pesema.

Kui pesemast tagasi tulin, panin selga musta teksaseeliku, valge õlapaeltega topi ja punase lukuga pusa, tegin veel kerge meigi ja liikusin alla.
All olles keerutasin end Janne ja ema ees.
Enne kui korterist väljusin, ütles ema veel:
„Ära unusta kus iganes ma ka pole, olen südames alati sinuga ja valvan su üle, armastan sind Helen, sa oled mu au ja uhkus, ära seda unusta!“ noogutasin ja hakkasin liikuma, autot ma ei võtnud kuna Saku Suurhall on siinsamas ligidal.

Kohale jõudes oli ikka väga palju inimesi maja ees. Sain lõpuks majja sisse, andsin pileti ära ja liikusin saali. Saali minnes sain peaaegu täitsa ette.
Alguses hakkas plikade poolt hull kisa pihta, üritasin kõrvu katta aga eriti edukalt see välja ei tulnud.
Järsult läks lava uduseks, igal pool oli paksu tossu, viimaks selgines.
„Hello Estonia, how’s it going?“ karjus lavalt üks poiss.
Rahvas hakkas veel hullemini karjuma, 3 poissi seisid laval, okei kontserdi lõpuks olen mina kurt. Poisid hakkasid laulma, mulle isegi meeldis, nad teevad päris head muusikat, laulsin nii palju kaasa kui oskasin. Kui nad olid kuskil 10 laulu esitanud, hakkas üks jälle rääkima.
„How’s it going so far? Anyway one girl has the chance to come too the stage and the girl is… you there blond hair, white t-shirt! “ Karjus poiss viimase lause mikrofoni ja valgus peatus, MINUL! Ehmatasin täiega ära ja karjusin vastu.
„No, please, pick somebody else, I’m not a fan, I just came to the concert, please!“ Üritasin end kuidagi välja vabandada, vali keegi teine, palun! Lootsin mõtteis.
„If you don’t come here yourself, I’m going to bring you here myself, do you want that?“ hõikas poiss naerdes vastu, ohkasin ning liikusin läbi rahva väravateni, turva lasi mind läbi ja poisid aitasid lavale. Seisin poiste vahel.
„So what’s your name?“ küsis üks lokkis peaga poiss.
„Helen!“ vastasin talle kiirelt.
„Lovely, I’m Joe and these are my brothers Nick and Kevin!“ tutvustas teine poiss ennast ja teisi. Noogutasin arusaadavalt.
„but what are you doing here if you not a fan?“ küsis Kevin mult. Turtsatasin.
„do I have to be a fan to come to the concert?“ muigasin vastu.
„no, not that, just…“ vabandas Kevin. Naeratasin.
„it’s okay, my mom gave me the ticket and forced me to have fun!“ vastasin poistele naerdes, ka nemad naersid, isegi rahvas.
Mind päästis telefoni helin.
„I have to get this!“ ütlesin poistele, nad viipasid käega kõrvale, jooksin sinna ja võtsin vastu, helistajaks oli ema.
„Hey Emps!“ vastasin rõõmsalt, kuulsin telefonist sahistamist.
„Helen, see olen mina, Janne, kahjuks on mul sulle halb uudis!“ ütles naine kurvalt, see ei saa tõotada head!
„Mis uudis?“ küsisin murelikult, kartsin kõige hullemat.
„Su ema… ta on haiglas, ta on kahjuks suremas!“ vastati mulle, kohkusin täiesti ära, langesin mööda seina maha, ka telefon kukkus käest, tundsin kuidas pisarad mööda põske alla jooksid, järgmine hetk puhkesin nutma, EMA ON SUREMAS karjus mul peas.

19. septembri teine osa...

Eelmises: MU EMA ON SUREMAS karjus mul peas...

Järg...
„Hey, are you okay?“ küsis väike poiss, ma ei vastanud talle.
„Hello, can you hear me? Mom!!! “ hõikas poiss. Üks naine tuli minu juurde, ma ei saanud sõnagi suust välja.
„Get her some glass of water!“ ütles naine kellelegi.
„Mom is she okay? “ küsis väike poiss.
„I don’t know, Frankie, I don’t know!“ vastas poisi ema. Ka poisid kes laval olid, tulid lava kõrvale, keegi kükitas minu kõrvale, ma ei näinud kes, kuna mul oli pea alla suunatud. Veel keegi kükitas minu kõrvale ja väike käsi võttis minu käest kinni, hetkel ma ei hoolinud kes see oli.
„Mom, what’s wrong with Helen?“ küsis üks poistest, ema kehitas vaid õlgu.
„Can you help me to move in to a room?“ palus poiste ema, nad hakkasid mind tõstma, kui ma peatasin nad.
„Please, can you take me to a hospital, my mom, she’s there!“ rääkisin üle pika aja ja vaatasin neile abitult otsa, minu juures oli mees, naine ja neli poissi.
„Of course!“ vastas Joe, tõusin Nicki abiga püsti, ma olin nii nõrk, kogu mu jõud oli kadunud, ma oleks äärepealt kukkunud kui Kevin poleks must õigel ajal kinni haaranud, läksime kuskilt tagauksest välja ja sõitsime haiglasse.

Haiglasse jõudes, ootas Janne pinkide peal, nii kui ta mind nägi, tuli ta minu juurde ja kallistas tugevalt, lükkasin ta õrnalt eemale.
„Kus emme on?“ küsisin nuttes Jannelt.
„Helen sa peaksid midagi teadma!“ ütles naine.
„Mida? Räägi juba, kus mu ema on?“ küsisin uuesti, juba tõrjutumalt.
„Su emal on kasvaja, juba kaua aega on olnud! Ma ei tea miks ta sulle seda ei ole rääkinud, Helen mul on nii kahju aga su emal on jäänud veel elada väga vähe aega!“ rääkis Janne isegi pisarais olles. Eiiiiiiiiiiiiii…
„EI… sa valetad, palun ütle et see pole tõsi, palun, ta ei tohi mind üksi jätta!“ ütlesin nuttes, Janne tuli minu juurde ja kallistas mind, lükkasin ta eemale.
„My mom, she’s dying, she doesn’t have much time to live!“ ütlesin teistele.
„Ma tahan teda näha!“ ütlesin Jannele pöördudes uuesti tema poole. Janne noogutas arusaadavalt ja läksin tema järel ema juurde.

„Emme!“ laususin vaikselt, kui olin tema juures, olime palatis kahekesi.
„Helen?“ küsis ema aeglaselt silmi lahti tehes.
„Emme, miks sa ei rääkinud mulle?“ küsisin nuttes.
„Ma ei tahtnud sind muretsema panna!“ vastas ta isegi naeratades.
„kuidas ma ei saa mitte muretseda, sa oled mu ema, emme sa ei saa mind maha jätta, kui sured, suren ka mina, sa oled kõik kes mulle veel jäänud on, emme palun!“ ütlesin talle pooleldi natuke vihaselt aga ka samal ajal nuttes.
„Helen minu aeg on tulnud, sina aga pead pea püsti edasi käima!“ ütles ta vaiksemalt, võtsin talt käest kinni, ka emal olid pisarad.
„Armastan sind, pisike!“ oli ema viimased sõnad mulle, tundsin kuidas ema käsi vajub, hakkasin hullemini nutma, vaatasin ema ja tema mind, järgmine hetk hakkas punane joon ekraanil jooksma, Eiiiiiiiiiiiiii… ema silmad vaatasid ikka veel mind, sulgesin need vaikselt ja lahkusin palatist, täiesti tühjana.
Kõndisin tuimalt ooteruumi ja nägin neid samuseid inimesi seal kes ennem mind siia tõid, jõudsin sinna, kõik vaatasid mind kurbade pilkudega.
„Kust ma katusele saan?“ küsisin mööduvalt õelt, õde seletas kus ja kuidas.
„You can go now!“ ütlesin Jonastele ja lahkusin sealt, võtsin suuna katusele nii nagu õde seletas mulle.
„Helen! Ära mine!“ karjus Janne mulle veel järgi, ma ei teinud sellest välja, kõndisin lihtsalt neist tuimalt mööda.

Jõudsin katusele ja istusin serva peale. Mida ma nüüd edasi teen, mõttetu kõik, tühjus, mu sees valitses tühjus, ma ei nutnud, lihtsalt vahtisin alla, nägin kuidas mees, naine ja laps, õnnelikult kõnnivad.

Valmistusin juba allahüppeks kui keegi seljatagant mind hõikas.
„Helen, don’t do it, please!” öeldi mulle, pöörasin ringi ja nägin Joed seal seismas. Mida tema siit veel tahab ?
“What’s the point? I have nothing to live on, all I had left was my mom, and now she’s gone also, tell me one good reason, why shouldn’t I?” küsisin talt ja pöörasin pea tagasi. Kuulsin ukse klõpsu.
“Because you have us now!” vastas uus hääl. Appi ma ei teagi teid.
“You? Youre gonna leave and I’m alone, again!” vastasin kurvalt.
“You can come with us!” ütles noore poisi hääl, Frankie arvatavasti.
“thanx, for the offer, but I can’t!” keeldusin, ma ei saa minna, ma olen lihtsalt tüliks neile, nad isegi ei tea mind, miks nad tahavad mind aidata?
“why not?” ütles nüüd uus hääl, naise oma, pöörasin ümber ja nägin kuute inimest ukse juures seismas. Ohkasin.
“Because, I don’t even know you, don’t make me do this! Why do you wanna help me?” laususin ja vaatasin uuesti alla. Sammud tulid aina lähemale.
“But you will know us!” ütles Frankie ja kallistas mind, pöörasin jällegi nende poole, nad seisid kõik minu juures. Frankie hoidis ikka veel minust kinni.
“I can’t!” vaidlesin ikka vastu, ma ei saa seda teha.
“Yes you can and you will, please, we can’t leave you here, alone, in this world, come with us, will take care of you!” ütles poiste ema, muidugi haletsege ka mind.
“Why do you wanna help me? You don’t know me!” ei mõistnud ma.
“I don’t know, you seem a really good girl, who’s suffer a lot! Please come!” lausus naine naeratades mulle, tundsin emaliku soojust tema poolt.
“Really?” küsisin veel üle, sain noogutuse neilt.
“Really!” vastas nüüd mees, poiste isa vist. Naine kallistas mind soojalt, ka teised, läksime nendega alla tagasi.

Nii kui Janne mind nägi, jooksis ta otseselt minu juurde ja kallistas tugevalt.
“Jumal tänatud et sinuga kõik korras on!” ütles Janne mulle.
“Ära maini mulle Ta nime!” sisisesin talle vastu, rebisin kaelast ema kingitud ja viskasin maha, peaaegu Joe jalge ette.
“I don’t need it anymore, because she’s not with me, no more!” ütlesin kurvalt. Ma teadsin et kahetsen seda veel.
“Janne lähme käime sinu juures, ma pakkin asjad ja lähen hotelli! Janne kas ma võiksin sult midagi paluda?” seletasin talle.
“Mida iganes!” vastas Janne naeratades, kuidas ta saab praegu naeratada?
“Kas sa saaksid ema matused korraldada? Aga mitte matta, vaid tuhastada, see on alati ta soov olnud!” palusin Jannet. Naine noogutas. Rääkisin ka teistele, nad olid nõus ja ütlesid et ootavad mind hotellis.

Pakkisin viimaseid asju kui olin Janne juurde jõudnud.
“Nii nüüd peaks asjad koos olema!” ütlesin Jannele.
“Helen, sa lähed sinna kooli ikka eks?” küsis ta mult, raputasin automaatselt pead. Kuidas sa saab siukest asja küsida?
“Ei, ma ei suuda enam laulda!” vastasin talle kindlalt.
„Palun tee seda, kasvõi ema mälestuse nimel, ta ootas seda väga, ära lase seda võimalust käest, palun Helen!“ anus ta mind, ema tõesti tema ootas seda väga.
„Ei, palun Janne lõpeta see, ma ei suuda sellele praegu mõelda!“ ütlesin talle pooleldi pisarates. Janne kallistas mind tugevalt.
„Olgu ole tubli ja hoia ennast eks!“ lausus ta mulle, noogutasin ja kallistasin teda korra veel ja lahkusin siit.

Hotelli jõudes, läksin otse admistraatori juurde.
„Tere kas ma tuba saaksin?“ küsisin mehelt.
„Tere, muidugi, nimi palun?“ küsis ta sõbralikult.
“Helen Jessica Howald!” vastasin naeratades. Mees mässas seal midagi siis ütles:
“Teile on juba tuba valmis pandud ühe noormehe poolt!” öeldi mulle, vaatasin talle segaduses otsa. Noormehe?
“Aga kuidas? Kes siis?” küsisin ka temalt.
“Emm, ta nimi on Paul Kevin Jonas ll Juunior!” vastas mees.
“Kevin? Aga kuidas Kevin mu perekonna nime teadis? Ma ei ole neile öelnud.” Ei mõista ma, kuidas ta seda teadis, mees kehitas õlgu, ta andis mulle toa võtme ja läksin asjadega lifti.

“Kurat, ma unustasin nende toa numbrid küsida!” vandusin toas. Panin asjad ära ning viskasin voodile pikali. Mul tulid jälle pisarad silma, seekord nutsin end täiesti välja, ma ei suuda uskuda et mu ema on läinud, minu emme. Mida ma nüüd edasi tegema hakkan? Kuidas ma ilma temata hakkama saan?

Kuulsin koputust uksele, pühkisin pisarad ja lonkisin uksele. Frankie seisis seal.
“Helen can you come with me?” küsis poiss vaikselt.
“Sure!” vastasin poisile, panin toaukse lukku, Frankie haaras mul käest ja läksin tema järel ühte tuppa.
Tuppa sisenedes nägin poiste ema voodil nutmas.
“Helen I didn’t know!” ütles naine mulle ja tuli mind kallistama.
“Didn’t know what?” ei mõistnud ma, naine eemaldus must.
“That your mom was Jessica Howald, she was our friend, your dad Simon and Jess, me and Paul, we were some days classmates.” Seletas naine. Mul tuli meelde jah, et ema on mulle pidevalt rääkinud et igatseb Denise ja Pauli.
“Yea, I remember, mom told me about you guys, you put here that name, Jess, right? And you must must be Denise!” rääkisin neile. Naine noogutas ja kallistas mind uuesti, ka Paul kallistas mind.
Ülejäänud päev rääkisime ja saime üksteisest rohkem teada. Rääkisin ka seda et lähen homme koju asjadele järgi, nad tahtsid minuga tulla. Otsustasime et mina lähen enda autoga ees ja nemad sõidavad järgi, Kevin ja Frankie tahtsid minuga tulla, olin nõus.

“I’m glad I met you!” lausus Denise mulle enne kui hakkasin oma tuppa minema.
“Me too!” vastasin naeratades, kallistasin teda, samuti Frankiet ja Pauli. Liikusin sealt toast välja, ka poisid läksid oma tuppa, Joe, Nick ja Kevin olid ühes toas. Jõudsime minu toa ukseni, tegin poistele kalli ja nemad lonkisid edasi oma tuppa.

Tuppa jõudes vahetasin riided ja läksin magama, homme uus päev.
Öösel ma aga eriti magada ei saanud, pidevalt nägin õudusnägusid. Õnneks lõpuks ka uinusin. Puhka rahus, ema!

20. september

Hommikul ärkasin toaukse koputuse peale, tõusin üles, panin hommikumantli selga ning liikusin uksele.
“Morning, your breakfast has arrive!!” naeratas Nick mulle vastu, turtsatasin.
“How are you feeling this morning?” küsis Kevin, nad seisid kolmekesi mul uksetaga nagu kolm turvameest, ainult süügikäruga.
“Better, but come in!” kutsusin neid sisse, poisid tulid sisse ja istusid diivanile, ise läksin pesema ja riide panema.

Sõin teleka ees, poisid istusid kõrval, vaatasime mingit kanalit, sealt käis Ugly Betty. Lõpetasin just söömise ja küsisin poistelt.
“What time is it?”
“10.30 am!” vastas Joe. Noogutasin ja ütlesin et peaks minema hakkama, liikusime poiste ema-isa uksetaha. Käekott ja vajalikud asjad olid seal sees.
Kui poiste ema-isa juurde jõudsime, kargas Joe kohe sisse, sees nägime et Paul, Frankie ja Denise olid juba valmis minema.
“Ready?” küsisin üle veel.
“Ready!” vastas terve pere mulle koos. Naeratasin selle peale, teadsin et nüüdsest läheb mul paremini, mul on uus pere, kes hoolivad minust!
Denise, Paul, Nick ja Joe läksid limusiini ja meie Frankie ja Keviniga minu džiipi, Kevin ütles et tal on sama auto mis mul. Panin auto käima ja sõit algas.

Paari tunni pärast olime kohal, paljud Vokas vaatasid meid, jõudsime minu maja ette. Astusin autost välja ning liikusime majja.
“This is the place I used to live with my mom!” ütlesin neile ust lahti keerates. Läksime sisse, teised istusid elutuppa. Panin ka vee keema, Nickile andsin Red-Bulli ja Frankiele mahla, teised pidid ootama. Ise läksin asju pakkima. Denise tahtis maja uurida, olin nõus, ütlesin et tunne end nagu kodus.

Istusime elutoas ja rääkisime juttu, kuni uksekell käis. Tõusin püsti ja läksin uksele, tegin ukse lahti ja nägin Katut ja Riho uksepeal. Kutsusin nad sisse ja kallistasin neid, nemad vastu.
„Nägime kui tulid, ema kodus?“ küsis Rix mult, ta hullult kardab mu ema, ma ei tea isegi miks? Muutusin kurvaks sellepeale.
„Mu ema… ta kahjuks suri eile õhtul!“ vastasin talle.
„Mul on nii kahju Helen!“ ütles Katu mulle ja kallistas mind, sama tegi Riho.
„Minul ka!“ ütlesin neile, oh ema, kuidas ma sind igatsen.
„Aga kas sa jääd nüüd siia üksi elama?“ küsis Katu. Raputasin pead.
„Ei ma lähen L. A-sse elama!“ vastasin ta küsimusele.
„Kahju ma jään sind igatsema!“ lausus Katu, mina ka, mina ka…
„Helen, jää siia, kellega ma siis koos lolluseid hakkan tegema?“ küsis Rix naerdes, ta pani ka minu naeratama, ta kohe oskab.
„Ma pean, Rixu, ma ei suuda siia jääda, liiga palju mälestusi!“ vastasin talle.
„Helen, where’s the bathroom?“ küsis järsku Frankie.
„Go straight ahead and then turn left!“ vastasin poisile, Frankie noogutas ja läkski. Katu ja Rix vaatasid mind imelikult.
„Kes see oli?“ küsis Katu.
„Frankie, selle pere noorim laps, kelle juurde elama lähen!“ vastasin neile, nad noogutasid arusaadavalt. Meil oli väike nõme vaikne piinlikkuse hetk, seisime ikka veel kolmekesi koridoris.
„Emm, me lähme siis!“ lausus Rix lõpuks, nõustusin ning saatsin nad ära, läksin tagasi teiste juurde, ka Frankie oli tagasi.
Maja otsustasin alles jätta, igaks juhuks.
„We can go back now!“ ütlesin teistele, sain nõusoleku ning läksimegi, teised läksid ees juba autosse, poisid võtsid mul asjad juba, viskasin majale veel viimase pilgu ning läksin samuti autosse.

Tagasi Tallinna jõudes, läksime otse hotelli. Mega palju plikasid oli hotelli ees, tänu Big Robi abile saime elusalt sisse.
Tuppa jõudes sain Jannelt kõne et ema saatmine toimub esmaspäeval, ehk üle homme. Auto otsustasin peale ärasaatmist Jannele jätta, käisin ka teiste toas ja ütlesin ka neile millal see toimub. Andsin endale lubaduse et peale ema ärasaatmist mu elu muutub täielikult.

Laupäeval ja pühapäeval eriti midagi ei toimunud, näitasin neile ka Tallinna pealinna, käisime loomaaia, sadamas, Kadriorus, saime isegi presidenti näha ja muudes kohtades veel. Käisin ka vanad tuttavad läbi kes Tallinnas elavad.

22. september

Esmaspäeval kell 11 hommikul toimus ema ära saatmine, saatmisel olid ainult Janne, Jonase perekond ja mina. Kõik nutsid, olime mereääres.
Kõik laususid midagi mu ema kohta, viimane olin mina.
„my mom… I don’t know what to say… you were only one I had left, you were the best mom ever… I would give everything, If only you could be with me again, but now your just watching over me… you were always with me when I needed you, both good and bad… you supported me all the decisions i made… I hope you find your peace now… I will always love you and you will stay in my heart forever, rest in peace… I love you Jessica Howald, mom !“ pidasin pika kõne maha, võtsin urni kätte ja tegin selle lahti. Denise tuli minu kõrvale ja pani käe mulle õlale, pöörasin tema poole, ta naeratas mulle soojalt.
„Goodbye!“ ütlesin veel ja puistasin kõik selle tuha merre, peale seda langesin põlvili. Kõik nüüd on ta läinud igaveseks. Denise kükitas minu kõrvale ja kallistas mind tugevalt. Jäime sinna veel mõneks ajaks, viimaks tõusime Denisega ja läksime hotelli. Jätsin Jannega hüvasti ja istusime limusiini.

Hotelli jõudes, läksin otse oma tuppa. Ülejäänud päev ma enam sealt välja ei tulnud, toas ainult nutsin, teised käisid ka mind vaatamas, aga saatsin nad ära, tahtsin üksi olla ja end täiesti tühjaks nutta.
Viimaks jäin ka magama, homme lähen L. A-sse ja uus elu algab.

23. september

Hommikul ärkasin 8 ajal üles, pidin sellepärast ärkama nii vara et plaanisime juba hommikul Eestist minema minna. Tõusin üles ja läksin otse pessu.
Peale pesemist panin riidesse ja viimased asjad kokku ning olingi valmis minema. Varsti oligi koputust kuulda uksele, tõusin voodilt ja läksin uksele.
„Morning, ready?“ küsis Joe mult. Noogutasin, võtsin asjad ja väljusime toast.
„Where are the others?“ küsisin poisilt.
„Waiting all ready downstairs !“ vastas ta mulle ja krabas mult 2 kotti.
„heii… i have my own hands!“ torisesin talle vastu.
„Who’s the man?“ küsis Joe muiates. Turtsatasin.
„Me!!!“ ütlesin talle ruttu ja panin kottidega jooksu. Mul oli kokku kolm kotti- kaks spordikotti ja üks seljakott, nuh ja käekott ka.
Minu õnneks läks lifti uksed just lahti, jooksin kiiresti sisse sinna, Joe jõudis just ukse juurde, kui need sulgusid. Rohkem ma teda ei näinud, kuulsin veel ainult suurt matsu, nagu ta oleks peaga piki ust jooksnud.
Jõudsin liftiga alla ja Joe juba seisis mul ukse ees.
„Hey, how did you get down so fast?“ imestasin, Joe naeratas vaid ja haaras jälle mult kotid. Nägin et poiss nina hõõrus, itsitasin sellepeale.
Teiste juurde jõudes, tervitasin neid ja läksime välja ning istusime limusse, sõit algas lennujaama. Sõit kestis kuskil 15 minutit.
Autost väljudes, ootas meid eralennuk, võtsime asjad autost välja ja liikusime lennukisse. Imedekombel fänne polegi siin.

Los Angelesse jõudsime kella seitsemeks õhtul alles, sain ka endale toa, täpselt Joe toa vasta. Pakkisin asjad lahti ja istusin voodile, teised olid kuskil all. Mõtlesin et lähen teen majaga tutvust. Mõeldud, tehtud.
Kõndisin mööda maja ringi kuni jõudsime ühe punase ukseni, läksin sisse, wou, ma ütlen, siin on vähemalt üle kolmekümne kitarri, kaks süntesaatorit, trummi komplekt, see on stuudio. Siin on 2 tuba, üks on pearuum ja teine heliruum.
Istusin ühe tooli peale ja võtsin vihiku kätte, mis lauapeal vedeles. Uurisin seda ning mulle jõudis kohale et see on sõnadevihik. Mõtlesin ka midagi sinna kritseldada. Mõtlesin, mõtlesin et millest teha, kuni mul järsku plahvatas, ema!

„Hey, what’s up?“ küsis järsku Frankie, ehmatasin sellepeale.
„Frankie, what are you doing here?“ küsisin vastu.
„I heard some noise over here and thought, I’ll check it out. Anyway, sence, when do you sing?“ küsis Frankie, hakkasin kokutama sellepeale.
„Emm… I don’t, just scribble something!“ vastasin talle.
„Yea right, you can’t lie to me, Helen you have a great voice don’t hid it!“ lausus poiss mulle, naeratasin talle.
„Really? Thanks, but please don’t tell anyone, i’m begging you!“ palusin poissi.
„but why don’t you want, that others to know?“ ei mõistnud poiss.
„Because… sence my mom died, I promised myself that I’ll never sing again, that’s why I’m not going to this music program in New York!“ vastasin talle kurvalt, Frankie tuli minu juurde ja kallistas mind.
„Helen, you can’t let this chance go! Do it, do it for your mom!“ naeratas poiss, poisil on iva sees, kurat ta paneb ikka nii tarka juttu.
„Okey, I’ll do it, but let's keep this between us, promise?“ küsisin poisilt ja lõin talle väikse näpu nina ette. Poiss võttis oma väikse näpu ja võttis minu näpult sellega ümbert kinni. Tegime väikeste näpude lubadust.
„Promise!“ vastas poiss ja kallistas mind jälle, kallistasin vastu.
„So what are you working on?“ küsis poiss mult.
„A song, about mom, wanna help?“ laususin talle.
„emm… sure, i’ll do my best!“ vastas Frankie naerdes. Näitasin ka Frankile mis ma siiamaani olen kokku saanud. Frankie ütles mulle paar lauset mis juurde võiks panna ja nad olid päris head.
Viimaks saime ka selle valmis, proovisin ka viisi teha, ka sellega sain hakkama, proovisin laulda… ka Frankie laulis kaasa, vou nunnu hääl tal.

Läksime Frankiega kööki, seal oli ainult Denise.
„Hei, where’s the others?“ küsisin Deniselt.
„There in studio, they should be back any minute!“ vastas ta edasi küpsetades.
„Tell mom too!“ sosistas Frankie mulle kõrva. Raputasin pead.
„Why not? She’s a good secret keeper, please tell mom too!“ anus Frankie.
„Tell me what?“ küsis Denise. Ohkasin.
„That…“ hakkas Frankie rääkima aga peatasin ta.
„You see, there’s this big music program in New York that i won, but sence my mom past away, i promise myself that i never…“ ma ei saanud lauset lõpetada.
„You must go! I know that program, that’s really good!“ naeratas Denise.
„You think?“ küsisin kahtlevalt üle. Denise noogutas. Ohkasin jälle.
„but please don’t tell boys, at least now!“ palusin naist.
„I promise!“ nõustus ta õnneks ühegi küsimusteta.
„But when does it start and how long will it last?“ küsis Denise vaid.
„Well let’s see… it’s starts 5. october and last’s about three months, as far as I know the last performance is in 20. December… there’s also a surprise guest and the winner has the chance to record with the surprise guest hers/his first song!“ vastasin naisele. Denise jäi mõttesse, järsku läksid tal silmad suureks.
„wait a minute, boys are going also next week on a tour about three months and the last preformans is in New York some school, that maybe a coincidence, that you and the boys are preforming together!“ lausus naine särades.
„vou, take it easy, if I do win, but I’m not that strong singer.“ Naersin vastu.
„You are gonna win, i heard you sing! I know that your going to win!“ ütles Frankie mulle nagu ta oleks täiesti kindel et ma võidan.
„Nice dreams, Frankie! But Mrs.Jonas, Frankie, please lets keep this between us three! Please, I’m begging you.“ Palusin neid. Nad jäis õnneks nõusse.

Kuulsin väljast auto hääli, nii poisid on tagasi, natuke läks aega ja uks läks lahti.
„Hey everybody!“ hõikas Joe terve maja peale, ta jooksis kööki, kus me kolmekesi ikka veel olime ja haaras mult käest ning tegi põsemusi.
„What got in to you?“ küsisin Joelt naerdes.
„I have a suprise for you!“ kilkas Joe ja vedas mu koridori, Nick kattis mul silmad, nad vedasid mu kolmekesi välja. Järsku peatusime.
„Okei, what’s going on?“ küsisin poistelt.
„Hold your eyes close!“ ütles Kevin ja mult võeti side silmadelt. Hoidsin silmi ikka kinni, nagu Kevin mulle ütles.
„Can I open?“ küsisin neilt.
„Yes!“ vastas Nick ja tegin vaikselt silmad lahti. Kolm poissi seisid mul ees.
„Now what?“ küsisin neilt. Nad naeratasid mulle. Okei, mis toimub?
„One! Two! Three!“ ja nad hüppasid kõik kolmekesi kõrvale, Joe, Nick paremale ja Kevin vasakule. Garaaži kõrval seisis mega ilus Chrysler 300c.
„What? That’s mine?“ küsisin jumala elevil olles! Poisid noogutasid. Ma pistsin täiest jõust kiljuma, see on mu üks lemmikutest autodest! Hüppasin Joele kõigepealt sülle, siis kallistasin Nicki ja Kevinit. Joe lehvitas mu nina ees autovõtmetega, krabasin talt need ja jooksin kiiresti autosse.
„Somebody wanna join me?“ hõikasin poistele järgi. Poisid jooksid kohe võiduni autosse, Joe sai kõrvale ette. Kevin ja Nick istusid taha. Panin turvavöö peale ja sõit algas, kamandasin ka poistele need peale.
Tagasi jõudsime kella 9 ajal õhtul alles, wou see oli alles sõit. Majja sisse jõudes sõin veel natukene ja kobisin enda tuppa magama.

Hästi hea jutt on . Uut!
Ps!Ja Joe Jonas on cute (K).

Yeii, mul on lugejad :) ,
Aitähh

3. oktoober - 5. oktoober

Septembri kuu viimasel päeval läksid poisid tuurile ja meie Frankie ja Denisega jäime koju, Frankie ütles et nad ei saa hetkel tulla ja tulevad nädala aja pärast järgi. Poisid helistasid peaaegu iga päev ja küsisid kuidas meil läheb, alati sama vastu- hästi ja igatseme teid!

Reedel 3. oktoobril pakkisin veel viimased asjad ja oligi aeg liikuma hakata, kallistasin veel Denise ja Frankiet.
„call me as soon you reach the place!” lisas Denise veel, olin nõus. Istusin autosse ja sõit algas New Yorki, otsustasin autoga minna kuna tahtsin linnasi näha jne. Sõitma hakkasin 4 ajal õhtul, Denise ütles et kokku pidi see sõit autoga 1 päeva ja kuskil 22 tundi. Päris pikk maa või mis? Kohale pidin jõudma kuskil pühapäeva õhtuks. Kogu õppeprogramm hakkab esmaspäevast.

Kui L. A-st välja sõitsin, oli esimene sihtmärk Denver, öö otsustasin seal veeta. Käisin veel Colorados, tegin pilte ja tutvusin ka mõnede inimestega, lõpuks suundusin tagasi hotelli.

Hommikul ärkasin 8 ajal, otsustasin 9 ajal juba sõitma hakata. Järgmine sihtmärk – Lincoln. Käisin ka seal natuke linna peal ja nii iga linnaga peaaegu kus käisin. Peale Lincoln jõudsin Omahasse, siis Den Moinesse.
Peale seda tuli mitme tunni tee, jõudsin õhtuks Chicagosse, see küll päris teepeale ei jäänud aga otsustasin järgmise öö seal veeta. Seal käisin ka linna peal. Õhtul suundusin jälle hotelli ja jäin magama, sõit on ikka nii ära väsitanud, mõnes mõttes isegi kahetsen autoga tulemist aga samas ka ei kahetse, saab igasugu asju näha ja linnadega tutvuda.

Pühapäeva hommikul algas jälle sõit, seekord otsustasin ainult Clevelandis pidada ja siis otse sõit New Yorki.
Clevelandi jõudes, käisin ka Arenal ära, vou päris vaatepilt on ikka, palju võimsam kui telekas. Nägin ka Clevelandi Cavaliersi teami, kõik jummala pruunid ainult mingi 4-5 valget. Mingi imemoel sain ka tuttavaks nendega. Treener ise tegi, ju siis oli hea tuju, nimi oli tal Mike… perekonna nime ma ei mäleta, sorri. Siis meeskonnast jäi meelde ainult Ben, Daniel, Darnell, J.J ja Jawad, rohkem mulle meelde ei jäänud, mulle jäid Nemad meelde kuna nad olid kõige sõbralikumad ja kenamad. Pidin aga kahjuks nendega hüvasti jätma ja edasi minema. Clevelandis olin kuskil 2 tundi.
Kui teel New Yorki olin, siis jäi ka mu teele Pennsylvania, aga otsustasin mitte peatuda, kuna kell oli juba 5 õhtul saamas.
New Yorki jõudsin kella 8 õhtul, jube kui väsinud ma olin, parkisin auto ära ja liikusin peaukse juurde, vaatasin natuke üles poole ja sealt vaatas mulle vastu Bristol-Hillman music conservation. Läksin ukse juurde, hakkasin just lahti tegema, aga see oli lukus? Mida? Tõmbasin uuesti, lukus! Panin asjad maha.
„Cammoon, lõpetage jama!“ torisesin, vaatasin sisse, kedagi näha polnud.
„Hello, hellloooo, is anyone there?“ hõikasin, aga kedagi ei tulnud.
„You gotta be kidding me!“ ning pöörasin näoga linna poole, siis pöörasin uuesti ja hakkasin kopsima, kui nägin ühte poissi tulemas.
„Lõpuks!“ haarasin uuesti juba uuesti asjad kätte kui see poiss korraks ukse lahti tegi ja ütles vaid:
„Sorri, full up!“ ja tõmbas ukse kinni tagasi ning kõndis eemale.
„Heiii!!“ hõikasin uuesti, poiss pööras ümber ja tuli uuesti uksele.
„Are you gonna keep doing this?“ küsis poiss.
„Okey, it’s late and I’m tired, and all I wanna do is get up in room, okey!“ rääkisin talle, poiss muigas, no mida?
„What’s the password?“ küsis poiss oma aktsendiga. Vaatasin talle küsivalt otsa, raputasin pead, mis asi? Poiss naeris mulle vastu.
„Okey, I think we started on a wrong foot, I’m Helen!“ ja lõin talle käe ette, poiss vaatas seda nagu ma ei tea misasja.
„Oliver!“ vastas ta vaid, tõmbasin käe ära ja vaatasin teda. Poiss lõpuks loobus ja tegi ukse täienisti lahti.
„It’s monkeys, by the way… password.“ ütles poiss nö. parooliks.
„mhmh…“ mõmisesin talle vastu. Ma lihtsalt tean, et poiss muigas sellepeale, ta haaras mult kotti ja roomas järgi.

„What room?“ küsis poiss, kui kõndisime koridoris. Hakkasin käekotist kaarti otsima, nats aega otsisin siis leidsin.
„Emm, 315!“ ütlesin.
„Oliver! There you are! I send you bring back some snack, and you bring back a stray! Shame!“ ütles üks tüdruk meie juurde tulles ja suudles seda poissi.
„hey, I’m Helen!“ üritasin viisakas olla. Eit ainult mõmises midagi vastu.
„You know what? I got it from here!“ ütlesin Oliverile ja haarasin talt kotti ning liikusin edasi, vaatasin korra taha, ka nemad kõndisid eemale, eit pani poisile käe ümber piha aga poiss lükkas ära selle. Raputasin pead sellepeale ja liikusin edasi.

Tuppa jõudes, istus üks tüdruk voodi peal ja kirjutas midagi.
„Hey, I’m Helen, your new roommate!“ ütlesin tüdrukule naeratades.
„Hey, I’m Lee, nice too meet you! So what’s your speciality?“ küsis Lee mult.
„Singer! Yours?“ vastasin ja küsisin kohe vastu.
„Vionilist!“ ütles tüdruk rõõmsalt. Tüdrukul on pruunid silmad ja pruunid lokkis juuksed, umbes minu pikkune, väga ilus tüdruk.
Otsustasin ringi vaatama minna, pealegi lubasin ka Denisele helistada, kui olen sisse seadnud. Kõndisin mööda koridori ringi, kuni nägin ühte ust, millel oli kirjas „Stairs“, läksin sisse ja liikusin aina kõrgemale, vahepeal vaatasin kas telefonis levi on, viimaks jõudsin üldse katusele, levi on, super, aga vaade, imeline, see niivõrd võrratu. Valisin Denise numbri ja panin helistama, rääkisin temaga natukene aega, ütlesin et kõik on korras ja ütlesin et tervitagu ka Frankiet ja öelda et ta ei muretseks, poistele käskisin edasi öelda, et ma läksin Eestisse, sõprade juurde. Kui kõne lõpetasin, jäin veel katusele natukeseks.
„Well mom, I’m here, I hope you’re happy!“ naeratasin.

6. oktoober

Hommikul ärgates, läksime Leega saali, sealt pidime saama tutvuse koolist.
„Okey, everyone, take a seat!“ hõikas mees lava pealt, seal oli veel 4 inimest, kõigil olid viilulid käes, ainult ühel oli tšello ning nad hakkasid mängima. Nägin et Lee’le läks see hästi peale, ka teistele kes seal olid. Viimaks nad lõpetasid.
„These talented Musicians beside me, are your teachers, But I'd prefer that you think of them as your guides! Hello, and welcome to Bristol-Hillman music programm…“ hakkas mees seal ees rääkima, kõik kuulasid huviga.
„…the winner has the chance to record them first song with a suprise guest, that’s pretty good ah? So, work hard, have fun… and get lost!“ ütles ta viimase naerdes, ka meie naersime ning tõusime püsti ja lahkusime saalist. Lee läks kuhugi oma teed, mina läksin aga järgmisse klassi.

„People, grab a seat! I am mister Torbown and I’m your teacher for the three months you will spend here. At the last month I will be choosing four people, who will sing at the final performance. So I hope we will co-operation! But for now… sing! Halleluuja!“ rääkis mees pika teksti maha, peale seda hakkasime laulma.

Järgmised päevad, nädalad läksid kiiresti, poisid helistasid mulle vahepeal ja küsisid jälle kuidas mul läheb? Poistel läheb samuti tuuriga edukalt.
See tüdruk kes alguses Oliveri musitas, oli Robin, nad läksid juba ammu lahku aga Robin ei saanud sellest lihtsalt aru. Me semmisime ka Oliveriga aga nuh erilist midagi sellest ei tulnud.
Viimasel kuul, nagu õps lubas, saime teada kes esinevad ning nendeks osutus Jessica, üks klaveri mängija, Lee, vionilist, Robin, laulja ning mina.
Otsustasin viimasel etteastel enda tehtud lauluga esineda, mis Frankiega valmis tegime 3 kuud tagasi. Koolist sain endale ka palju uusi tuttvusi aga ikkagi igatsen kohutavalt poisse taga.

20. detsember

Lavale minekuks oli aega veel paar tundi kui nägin Joed, Kevinit ja Nicki, nad lehvitasid mulle ja tuli jooksuga minu juurde ning tegime grupikalli.
„I miss’d you so much!“ ütlesin poistele, pooleldi pisarates, aga rõõmupisarad.
„We miss’d you too, but why didn’t you tell us, that you were here?“ küsis Nick.
„Because I didn’t want to!“ ütlesin natuke lapselikult vastu.
„Okey, you remember this?“ küsis Joe, ühe kaelakee taskust välja võttes.
„Joe, how did you…“ ei mõistnud ma. Mu ema kingitud kaelakee.
„I know that you wanted back someday, so I pick it up that day and fix it!“ lausus poiss ja pani mulle kaelakee kaela. Kallistasin teda uuesti.
„sorri, but we gotta go!“ ütles Nick, poisid noogutasid kaasa ja lahkusid.
„where?“ karjusin kaasa neile. Kevin jäi korraks seisma.
„We are the suprise guest!“ karjus ta mulle vastu. Oh jah, ma unustasin selle, ning ta jooksis edasi. Ma vaatasin rahva sekka, nägin väga paljusid inimesi, isegi ajakirjanikud oli siin. Natuke aega veel ja ongi lavale minek. Sama mees kes alguses rääkis, oli ka nüüd laval ja tegi avakõne lahti.
„Welcome, to the last presentation, it’s been fun and honor to teach these students! Anyway, now are coming on the stage… The Jonas Brothers!“ rääkis mees ja Joe, Nick ning Kevin läksid lavale. Nad hakkasid mängima.

Esimesena läks lavale Robin, teisena läks Jessica, kolmandana Lee ning viimasena mina. Rääkisin ka ennem poistele et nad mulle viisi mängiksid, nad olid õnneks nõus. Läksin lavale ja Nick läks trummide taha, Joe ja Kevin võtsid kitarrid kätte. Nägin ka rahva seast Denise, Pauli ja Frankiet, naeratasin neile.
„hey everybody, this song me and my favorite boy Frankie wrote togetger and I’m dedicating this song to my mom and all the other kids, who has lost them moms!“ rääkisin teistele, poisid hakkasid mängima ja mina laulma.

Why did you have do die
When I was only at the age of 5
So suddenly you've gone
And I was left with answers hard to find

Now I think of you 'cause I'm in hunger for your warmth
That no one can replace
And I know that where I go
You're always by my side
I just want to let you know

Mama oh I miss you sometimes
Mama can you hear me when I cry
Mama oh I miss you sometimes
Mama can you hear me when I cry for you

Your spirit never dies
And all your words I treasure in my heart
You left me with a smile
But my cheeks aren't always dry for tears

Now I think of you 'cause I'm in hunger for your warmth
That no one can replace
And I know that where I go
You're always by my side
I just want to let you know

Mama oh I miss you sometimes
Mama can you hear me when I cry
Mama oh I miss you sometimes
Mama can you hear me when I cry for you

[koos]
Mama oh I miss you sometimes
Mama can you hear me when I cry
Mama oh I miss you sometimes
Mama can you hear me when I cry for you…

Lõpetasin laulmise ja pühkisin pisara silmist, saalis oli mega plaksutamist kuulda, samuti vilistamisi. Lahkusin lavalt ja läksin teiste esinejate juurde istuma, ka poisid lahkusid lavalt. Jällegi hakkas mees rääkima.
„This year was a in tense competition, but winner can be only one, and that girl is… Helen Howald! Come here girl!“ hõikas mees, tõusin püsti ja läksin lavale, ka Joe, Kevin ja Nick olid lavale jälle tulnud. Jooksin lausa Joe vastu, poiss tõstis mu õhku ja keerutas mind seal, sain kalli ka Nickilt ja Kevinilt.
„Congratulation, you deserve it!“ ütles mees mulle, tänasin teda siiralt.
„We have a new celebrity!“ hõikas Nick mulle. Tõesti tal on õigus, sellega saan ma kuulsaks, kuigi eriti tähelepanu ei tahaks. Peale seda lahkusime lavalt, võtsin toast asjas, poisid aitasid autosse tassida, peale seda nägin ka Frankiet, Denise ja Pauli, sain ka neilt kallistuse. Hiljem oli veel jutustamine ajakirjanikega, nad küsisid kuidas on olla kuulus, kas mind näeb Jonas Brothersiga tuuritama ning mis suhe mul nendega on jne. viimaks jätsid nad mind rahule.
Lõpuks kui kõik läbi sai, sõitsime L. A-sse tagasi. Seekord läksin lennukiga, auto saan homme tagasi.

„So… how are you feeling after all this?“ küsis Joe mult kui olime lennukis.
„Pretty well, actually! So my first song I’m gonna perform with you, right?“ küsisin Joelt, poiss noogutas.
„Jep, that’s correct, are you happy?“ küsis ta vastu.
„Totally!“ vastasin naerdes talle, ka poiss naeratas. Panin alles nüüd tähele kui kena ta tegelikult on, ta naeratus, silmad, yeah kenad… Helen, viska need mõtted peast, ta ei vaataks sind, aga äkki… ei kindlasti mitte, talle raudselt meeldib keegi teine… aga kasvõi natukene… ei lõpeta, sa ei meeldi talle ja kõik, jõudsin lõpuks otsusele. Iseendaga on ikka kõige raskem kakelda, jube.

„Helen, there’s this girl, but I’m afraid that she wont like me!“ hakkas poiss rääkima, ma teadsin seda, I just know it! Üle lend sulle Helen!
„Are you kidding, if that girl don’t like you, then she’s a idiot!“ vastasin talle, tundub et ta jäi sellega rahule, kuna rohkem ta ei küsinud. Ülejäänud tee rääkisime tühjast-tähjast, mängisime ka kaarte, laulsime ja olime niisama ägedad.

Lõpuks L. A-sse tagasi jõudes, oli meie maja ees väga palju ajakirjanike, kõik küsimused olid peaaegu samad nagu New Yorgis küsiti.
Peale seda läksime tuppa, mina oma tuppa, pakkisin asjad lahti ja läksin otse magama, kuna ma olin mega väsinud.

21. detsember

Hommikul äratas mind Frankie.
„Hey wake up, come down to eat breakfast!“ ütles poiss mulle.
„Yea, yea I’m up! Give me 20 minutes and I’ll be there!“ vastasin talle, peale seda ta lahkus. Tõusin siis ülesse ja liikusin vannituppa, käisin ruttu pesemas, panin riidesse, tegin end korda ja olingi valmis.

„Good morning superstar!“ ütlesid kõik mulle koos, naersin sellepeale.
„Good morning to you, old superstars!“ vastasin neile, istusin laua taha ja hakkasin sööma, Paul luges lehte, Denise toimetas mingite paberitega, Nick kirjutas midagi ning ülejäänud sõid. Tõstsin ka endale pannkooke.
„So what are we doing today?“ küsisin teistelt.
„We, are going to studio, to record your first singel!“ ütles Paul, noogutasin arusaadavalt. Kui söödud sain, pesin nõud ära, Denise küll kobises sellepeale, aga ütlesin et ma olen sellega juba harjunud. Peale seda liikusin oma tuppa, tahtsin ise oma uue laulu valmis teha, minuga liitus ka Nick, Kevin ja Joe.
Otsustasime et igaüks kirjutab midagi ja pärast miksime omavahel kokku.

Viimaks saime valmis laulu valmis ning oli ka aeg stuudiosse minna. Võtsin sõnad enda kätte ja liikusime autosse. Denise ja Frankie jäid koju.
Mõneajapärast jõudsime kohale, aga seal ootas meid üllatus, paparatsid.
Küsimus: “What is your relationship with Joe Jonas?”
Vastus: “A Friendship !”
Küsimus: “Do you have a boyfriend?”
Vastus: “No, I don’t!”
Küsimus: “How do you treat others celebrities?“
Vastus: “With Respect!”
Rohkem ma ei vastanud, Big Robi abiga sain elusalt sisse, oeh see kuulsuse elu on raske. Läksime otse proovi, seal oli ka P. Diddy, heh ta oli naljakas, hambaork suus ja hullem tuus nägi välja, tervitasin teda ja hakkasime pihta.
Kõigepealt laulsime poistega niisama Paulile ja Diddyle, neile meeldis. Edasi läksime juba heliruumi, Nick ja Kevin võtsid ka kitarrid kaasa. Tegime paar korda proovi siis viis minutit paus.

Näksisime natuke ja ajasime juttu, siis hakkasime uuesti pihta, seekord tegime täissalvestuse, läksime tagasi jälle heliruumi, panime kõrvaklapid pähe.
Alustasime.

[mina]
You just don't know it
It's getting hard to say hello
You just don't know it
I'm on the edge of crossing the line
I don't want to blow it and show it
Before you know you're mine You just don't know it

[Mina & Nick]
Oh, you won't see me break
Won't make that mistake, Oh no
I'll just walk away
There's too much at stake right now
I go on and on, singing this song about you,
And that's what's wrong with this song

[Joe]
Can you feel it? In the way I look at you Girl,
can you hear it? I'm crying out inside
I don't want to see you,
Be near you, you're a million miles too close

[Meie neli]
Oh, you won't see me break
Won't make that mistake, Oh no
I'll just walk away
There's too much at stake right now
I go on and on, singing this song about you,
And that's what's wrong with this song, whoa
that’s what's wrong with this song

[Nick]
You don't know the way I feel,
so I'll stay alone...

[Meie neli]
Oh, you won't see me break
Won't make that mistake, Oh no
I'll just walk away
There's too much at stake right now
I go on and on, singing this song about you,
And that's what's wrong with this song,
that's what's wrong with this,
And what's wrong with this song

[Nick]
You just don't know it...

Lõpetasime laulmise, võtsime kõrvaklapid peast ning liikusime Pauli ja Diddy juurde tagasi, neil oli mõnusad muiged ees.
“So, what do you think, dad?” küsis Kevin isalt.
“I liked, a lot!” vastas Paul, olin õnnelik.
“So, that’s Helen’s new hit?” küsis ka Nick.
“Most defenetly!” ütles isa naerdes. Poisid kallistasid mind.
“Great!” ütlesime Joega koos ja purskasime naerma sellepeale. Peale seda hakkasid poisid veel oma laule laulma, laulsin vahepeal nendega kaasa, nii palju kui oskasin.

“We have a new hitsingel!” hõikas Joe emale, kui olime koju tagasi jõudnud.
“Really? What’s it called??” küsis Denise.
“*You just don’t know it!*” vastasin talle. Denise turtsus.
“Yea I know that I don’t know it, that’s why I asked!” ütles ta, purskasime poistega naerma, Denise vaatas meid imelikult.
“Mom, that is are new singel, *you just don’t know it!*” naeris Nick emale.
“Ups, I didn’t understand, but can you sing it to me?” küsis ta veel, olime poistega nõus, Nick ja Kevin tõid kitarrid ja hakkasime laulma.

Kui laulmise lõpetasime, meeldis see Denisele väga, rõõmustasime selle üle. Denise lõpetas ka just söögi tegemise ja istusime lauda. Paul tahtis et ma söögipalve loeks, raputasin automaatselt pead.
“Sorry, I don’t believe it anymore!” vabandasin end välja.
“That’s okay, I understand!” ütles Paul mulle, tänasin teda ja Kevin luges minu asemel. Peale seda hakkasime sööma.

“You know guys, christmas is coming!” ütles Denise meile.
“Oh my Jonas, I totally forgot, I’ve been so busy, I even forgot christmas, omj I’m so scatterbrain!“ torisesin enda ette, aga teised kuulsid ja naersid mu üle.
„Hey, what was that you said first?“ küsis Joe. Ah? Misasja?
„you know, we usually say Oh My Good, right? But what did you say?“ selgitas ta ennast täpsemalt. Aa…
„I say it Oh My Jonas!“ vastasin talle. Poiss vaatas mind totakalt.
„why?“ ei mõistnud ka Kevin. Oeh blondiinid.
„Beacause, i like it better, don’t ask so hard question!“ vastasin neile torisedes.

Peale söömist palusin Big Robi et ta mind poodidesse viiks, ma ei viitsinud enda autoga minna, nagunii tuleb palju asju. Võtsin käekotti ja läksime, teised tahtsid ka tulla, õigemini Nick ja Joe aga keelasin.

Poodides olles käisin igal pool ringi ja otsisin kingitusi taga mida poistele kinkida. Sain ka uusi riideid, poistele kingitusi ja muid vidinaid.
Kevinile leidsin ühed mega ägedad kauboi saapad, teadsin et talle meeldivad siukesed asjad, seega otsustasin osta.
Joele aga ostsin magusa lõhnaga lõhnaõli. Minule igatahes meeldis ja ma arvan et Joele meeldib see ka.
Nickile leidsin ägeda musta Ipodi, teadsin et tal läheb vaja seda, tal eelmine läks katki. Ta siiamaani vingub et tahab seda tagasi.
Frankie, Denise ja Paulile on mul ka mingi mõte, aga seda pean poistega arutama. Leidsin ka vesipiibu, mõtlesin et ostan ära. mõeldud, tehtud aga ma ei tohi kellelegi teisele seda näidata, igaks juhuks.
Siis tuli järsku mul meelde et Kevinil oli sünnipäev, mõtlesin et minu kink talle on homne terve päev kahekesi veeta.
Viimaks kui sain asjade ühele poole, aitas Big Rob asjad autosse panna ja sõit võis koju alata, šhoppamisele läks mul aega umbes 4 tundi, nii et kui õhtul lõpuks koju jõudsin, oli kell juba 9pm saamas. Õnneks keegi ei näinud mind kui asjadega tulin. Läksin kiiruga oma tuppa ja otse magama.
Head ööd !

22. detsember

Hommikul ärkasin 10 ajal üleese aga ma ei olnud üksi, Frankie magas minu kõrval. Vedas, et eile kingitused ära peitsin, viuh. Tõusin vaikselt ülesse ning läksin pesema. Kui valmis sain end, oli kell juba üksteist saamas ning Frankie ikka magas, võtsin suuna kööki. Läksin vaikselt toast välja ja liikusin alla, trepipeal tuli mulle Paul vastu.
„Morning!“ ütlesin mehele.
„Morning!“ ütles ta ka mulle ning naeratasime. Liikusin edasi, köögis nägin ainult Nicki ja Denise. Istusin laua taha.
„Good morning!“ ütlesin naeratades neile.
„Morning, want some breakfast?“ lausus Denise vastu, Nick ainult nohises midagi omaette ja põrnitses lauda edasi. Mis tal veel on?
„sure, why not!“ vastasin naisele, nägin et Paul tuli paberihunnikuga tagasi.
„This is the tourlist, you wanted to see, Nick!“ ütles Paul ja andis Nickile paberilehed, krabasin ühe endale.
„What tourlist dad?“ küsisin, mul oleks praegu pannkook kurku kinni jäänud, mul jõudis alles praegu kohale mis ma ütlesin.
„Ups, I meant Sr. Paul!“ ütlesin häbelikult. Mees naeratas.
„No, don’t worry, you can call me dad, I don’t mind!“ ütles mees rahulikult.
„BUT I DO!“ karjus järsku Nick ja marssis, sõnaotseses mõttes marssis köögist minema, nagu väike laps. Jäin teda lolli näoga järgi vahtima. Mis tal nüüd on?
„Sorry about that, the tour is starting at may 19, it’s the world tour 2009!“ rääkis mees ja tuli minu kõrvale toolile istuma, uurisin neid lehti ja sõin edasi.
„Okey, are you going to Estonia to?“ küsisin mehelt. Paul noogutas.
„Of course, how otherwise your friends will hear you sing!“ ütles mees naerdes, midaaa???? Ta teeb nalja eks, muidugi teeb!
„What do you mean?“ ei jõudnud mulle kergelt kohale.
„Your preforming to, your the suprise guest!“ naeris Paul.
„What?“ vaatasin Paulile suurte silmadega otsa.
„Yep, that’s right! You and Honor Society!“ lisas ta veel. Honor Society?
„Really? That’s like a really good band!“ ütlesin, appi nad on võimsad.
„Yeap, they are! They will be with us, the houl summer!“ lausus ta. Yeii…
„ou, by the way, Frankie is sleeping in my room!“ tuli mulle järsku meelde.
„Really? That’s weard, but let him sleep!“ ütles poiste ema, noogutasin vastuseks. Kuulsin kui keegi trepist alla tuli, Joe, oma mõnusa pandakaru näoga.
„Morning Panda!“ hõikasin Joele naerdes. Poiss ainult mõmises midagi mulle vastu, ka ta ema-isa ütlesid talle hommikust. Joe istus laua taha ja hakkas sööma.

„Do you know how long Kevin will sleep?“ küsisin teistelt mõneajapärast, nad kehitasid vaid õlgu, otsustasin teda äratama minna, ikkagi tema päeva, kaua võib magada, küsisin ennem kas meil tänaseks plaane on, õnneks pole.

Hiilisin vaikselt Kevini tuppa ja jäin ta voodi kõrvale seisma, mõtlesin et teen natuke nalja. Läksin korra kööki tagasi, võtsin külmikust vahukoore ja läksin Kevini tuppa tagasi, teepealt haarasin ka ühe linnusule kaasa.
Seisin uuesti Kevini voodi kõrvale, panin tasakesi talle vahukoort põsepeale, ta magas õnneks seljapeal. Vahukoor peal, panin vahukoore kapi peale ja võtsin sule kätte, nüüd libistasin ta põsepeal seda üles-alla. Kevin midagi nohises seal vaikselt, järgmine hetk lõi ta endale käega piki nägemist, naersin vaikselt sellepärast. Tegin samamoodi teise põsega, teise laksu ajal ärkas ta üles ja tõmbas mind voodisse, poiss hakkas mind täiega kõdistama, kisasin nii kuidas suutsin.
„KEVIN, PLEASE, DON’T!“ karjusin naerdes poisile, Kevin võttis kapipealt vahukoore ja valas selle minu peale ning limpsis seda nüüd. Mul oli vahukoort kaela, särgil, näos, juustes, pükstel ja veel paljudes kohtades, Kevin limpsis seda mult kõikjalt, kuni jõudis kaelani, siis lauba, nina, põsed, nüüd vaatasime üksteisele lihtsalt silma, järgmine hetk ta suudles mind ning samal hetkel tuli Joe tuppa. Eemaldusime teineteisest automaatselt, vaatasime mõlemad Joele otsa, mõtlesin ruttu midagi välja, the next moment, haarasin Kevinilt vahukoore, hüppasin voodist püsti ja jooksin Joe poole ning valasin talle kõik selle vahukoore pähe, tegin talle kerge musi ja pistsin punuma.
„I’m gonna get you!“ hõikas Joe mulle veel järgi ning hakkas mind mööda maja taga ajama. Denise ja Paul ainult naersid, isegi Frankie ärkas sellepeale üles.
Ühel hetkel ma enam Joed ei näinud, haarasin võimalusest ja jooksin välja, nii kui uksest välja sain, põrkasin otse Joele otsa, kukkusime mõlemad maha. Joe tõusis püsti, võttis mu sülle ja jooksis basseini poole.
„Nooo!!!! Joe don’t it’s cold!!!“ karjusin naerdes aga poiss ei kuulanud, järgmine hetk olime mõlemad vees.
„Joe!!!“ karjusin kohe kui veepinnale saime, vesi oli nii külm!!! Kohe olime ka vee all tagasi, kuna Kevin hüppas vette.
„Kevin!!!!“ hõikasin uuesti ning naersin, ka poisid naersid. Lõpuks ronisime välja ning läksime pesema ja riideid vahetama, peale seda pidime korralageduse ära koristama, mille me majas põhjustasime.

„Kevin, what do you want to do, named and let’s go, you and me, it’s the after b-day present from me!“ rääkisin poisile kui olime ära koristanud.
„I wanna do benji-jump!“ hõikas järsku Kevin, olin nõus ja läksimegi, Joe tahtis kaasa aga ütlesin et see on meie kahe päev.

Jõudsime Keviniga parki, ostsime piletid ja läksime sillale. Issand kui kõrge oli alla vaadata. Meile pandi rihmad peale, hoidsime samal hetkel üksteisel käest kinni. Viimaks said rihmad kinni, hingasime koos 3 korda sisse välja ja langesime. Terve aeg kiljusin, ka Kevin karjus. Kui vee äärde jõudsime, põrkasime järsku üles tagasi, mul pidi sel hetkel süda seisma jääma. Kõikusime veel mitu korda üles alla, viimaks tuli paat ja me aheldasime end köitest lahti ning lendasime vette. Mehed aitasid meid paati.

Käisime Keviniga igal poolringi, vaaterattal, loomaaias ja kõiksugu kohtades veel kus oli võimalik. Õhtul olime mõlemad täiesti läbi, koju jõudes küsisid ka teised mis tegime, kus käisime jne, mulle oli kõige tähtsam see, kui Kevin ütles mulle et see oli parim päev tema elus.

Oma toas olles läksin veel netti ja rääkisin msnis Katuga, kui Joe mu tuppa tuli ja ülbelt mu voodile pikali viskas.
„What’s ya doing?“ küsis poiss.
„Talking to my girl!“ vastasin poisile.
„your girl?“ ei saanud poiss aru. Naersin talle vastu.
„Yep, my girl, she’s like a little sister to me and deem I missed that girl so much!“ laususin poisile, tundsin kohutavalt igatsust selle tüdruku järgi.
„Where’s she live?“ küsis Joe.
„In Estonia, but she’s at London right now!“ rääkisin Joele, poiss muigas ja naeratas kavalalt. Ütlesin poisile et lähen käin korra köögis, Joe jäi minu tuppa. Liikusin kööki, tegin endale paar võileiba, valasin mahla ning läksin üles tagasi. Omatuppa jõudes oli läpaka klapp kinni ja Joe pikutas voodis.
„Hey, why’s the laptop closed?“ küsisin poisilt ja panin söögi lauale.
„Katu left, but she sayd: Good night!“ vastas poiss mulle ning tõusis püsti.
„I gotta stuff to do, so see ya later!“ ütles Joe ja lahkus. Imelik, mis see nüüd oli? Kehitasin õlgu ja hakkasin sööma.

Peale söömist viisin nõud ära ja hakkasin magama. Mõtlesin ka sellele millega ma Nicki välja vihastasin ja samuti mõtlesin Kevini suudlusele. Tükk aega mõtlesin sellele kuni lõpuks magama jäin.

23. detsember

Järgmisel päeval ärkasin kellegi sahistamise peale aga ei jaganud matsu kelle. Täitsa üles ärkasin siis kui keegi toast välja läks ja ukselink „klõps“ tegi. Vaatasin toas ringi, kedagi ega midagi erilist ei näinud. Kehitasin õlgu ning tõusin püsti ja läksin pesema, enne seda viskasin kellale pilgu peale, 11.10 am.

Kui pestud sain, panin riide ning tegin end korda. Peale seda läksin sööma. alla jõudes oli seal kõik peale Nicki.
„Morning everybody!“ ütlesin teistele ja haigutasin.
„Morning!“ vastati mulle kordamööda, istusin laua taha ja hakkasin võileibu tegema, kus Nick küll on?
„Where’s Nick?“ küsisin siis ka teistelt.
„I don’t know, sleeping maybe!“ vastas Denise, kehitasin õlgu ja hakkasin sööma.

„If anybody needs me, I’ll be in my room!“ laususin teistele kui olin söömise lõpetanud ja nõud ära pesnud ning läksin üles.
Hakkasin kingitusi pakkima, kui sain need tehtud, oli vaja mul Joe, Nicki ja Keviniga nõu pidada, hakkasin just välja minema kui uksele koputus käis, peitsin kiirelt kingituse ära ning läksin uksele. Nick oli seal.
Kutsusin ta sisse ning panin ukse kinni, Nick istus voodi peale, ise istusin ta kõrvale. Meil oli väike piinlikkuse moment.
„Sorry, about yesterday, I didn’t mean it!“ ütles poiss mulle.
„It’s okay, but what happend to you yesterday?“ küsisin Nickilt. Ta kehitas õlgu.
„I think, I got jealous!“ naeris poiss häbelikult, turtsatasin.
„Jealous? Why?“ ei mõistnud ma ja naersin samuti.
„That my mom and dad, are paying more attention to you, then us!“ vastas poiss vaikselt. Lolliks läinud ve?
„That’s silly, it’s not true and that „dad“ word I said accidently!“ muigasin poisile. Poiss naeris ise ka nüüd.
„Okey, so were cool?“ küsis Nick, noogutasin ja kallistasin teda.
„But don’t go anywhere, I’m gonna look where’s your brothers and then I need to talk to you about something.“ Laususin poisile, Nick noogutas arusaadavalt ning läksin poisse otsima.
„Joe!!! Kevin!!“ hõikasin maja peal ringi, leidsin nad muusika toast, kutsusin nad ülesse oma tuppa. Kevin ja Joe lohises järgi mulle.

„So guys, I was thinking, about the Paul, Denise and Frankie present, maybe we can send them on a vacation! What do you think?“ rääkisin poistele kui me neljakesi olime minu toas, poisid jäid korra vaikseks.
„Not a bad idea!“ alustas Joe, ka Nick jäi nõusse.
„But where will we sent them?“ küsis Nick.
„Mom told me once that she always wanted to go to Jamaica!“ vastas Kevin. Nii jäigi, meie kink neile, kuuks ajaks Jamaicale.

Ülejäänud päev läks rahulikult, käisime ka stuudios, lasin uue laulu käiku, seal oli ka Demi Lovato, täiega võimas hääl tüdrukul ja mega äge persoon.
Õhtul koju jõudes, vaatasime veel filmi, pärast rääkisime juttu, Frankie saatsime magama, lugesime Joega ka talle veel unejuttu, kuigi ta on 8 aastane juba, peale seda läksime ka Joega oma tubadesse. Vahetasin riided ja läksin magama.

24. detsember

Ärkasin järgmisel päeval alles 2 aeg ülesse, tõusin üles ning läksin pessu, mul oli kombeks hommikuti pesemas käija, peale pesu liikusin alla.
Kedagi kuskil näha polnud, leidsin ainult köögist kirja et nad tulevad õhtul. Ei no tore, terve päev üksi, ega ka mina siis siin lösutama ei viitsi hakata. Otsustasin välja minna. Panin papud jalga, käekott kaasa ja valmis minema. Sain just ukse lahti kui üks mees ülikonnas mulle vastu vahtis.
“Hey can I help you?” küsisin mehelt.
“Hello, I’m Jack, your body-guard, you must be Helen?” vastas mees mulle.
“Eem, yes that’s right, but I don’t need one, so Bye!” ütlesin mehele, panin ukse lukku ning läksin. Mees roomas järgi.
“I’m sorry, but I don’t need protection, so you can go, for real!” ütlesin mehele juba natuke pahaselt, Jack õnneks kuuletus ja lahkus. Sain rahus edasi minna.
Järgmine hetk tuli hull plikade kamp mulle vastu, kisasid ja karjusid. Nad küsisid mult autogrammi, tahtsid kalli ja pilte teha, seal oli nendega ka üks poiss, ta oli siuke tagasihoidlik, küsis hästi vaikselt mul autogrammi, andsin talle ka kalli ning tegin ka koos pilti. Poiss ja plikasid tänasid mind ning sain rahulikult edasi kõndida. Käisin igal pool ringi kuni jõudsin ühe purskkaevu juurde. Natuke aega sain üksi olla kuni kaks poissi mu juurde tulid, kenad kutid peaks mainima.
“Hey, you’re here alone?” küsis üks kuttidest.
“Eem, yes, why?” vastasin, äkki on mingid pervod? Ei usu !
“I mean, why are you here without a body-guard?” parandas poiss ennast, panin tähele et nende natuke eemal seisid kaks suuremat meest.
“Because I don’t need one!” vastasin neile.
“Ou independent woman, right!” naersid poisid, ka mina naeratasin. Nad tunduvad tuttavad mulle.
“Yea, you can put it, that way!” vastasin rahulikult.
“I’m Corbin, that’s Zac!” tutvustas see poiss end mulle, ahjaa nüüd tuli meelde, nad on sealt keskkooli muusikalist, right!!
“Nice, I’m Helen!” tutvustasin ka end.
“Yea, we know, we are big fans of yours!” vuristas Corbin mulle kiirelt, võpatasin kergelt sellepeale, naeratasin ja tänasin.
“So, what are you doing here?” küsisin nüüd mina.
“No reason, just for fun!” vastas Zac, noogutasin.
“Hey, you wanna get something to eat?” küsisin neilt, kuna mul tuli meelde, et ma pole hommikust söönud. Poisid olid nõus ning läksimegi kohvikusse, poisid saatsid turvad minema, ütlesin neile et kui midagi on siis ma kaitsen neid, nad naersid sellepeale aga nõustusid ikkagi.

Veetsin ülejäänud päeva nendega, hakkasime päris hästi läbi saama, nalja kui palju, vahetasime ka numbreid.
Koju jõudsin alles kella 7 ajal õhtul, ka kodus oli mul naeratus näol. Koju oli jõudnud juba kõik, liikusin oma tuppa, poisid kihutasid järgi mulle. Seisid nagu kolm turvameest mul ukse ees.
“So, where were you all day?” alustas Nick, okei nüüd hakkab ülekuulamine.
“I was out, with some friends.” Vastasin neile, ikka see tobe naeratus näol.
“With who? I heard ou sent you body-guard home!” rääkis Kevin.
“Yep, that’s right, I just don’t need one and I was out with Zac and Corbin!” laususin neile, poisid vahetasid pilke omavahel.
“Zac Efron and Corbin Bleu?” küsis Joe üle, noogutasin.
“Ou boy, this aren’t gonna be good!” ütles Kevin vaikselt, aga piisavalt kõvasti et ka minu kõrvu see kostus, aga eirasin seda.
“How you know them?” küsis Nick. Okei, mul viskab üle juba.
“Long story, is this interrogation?” muutusin juba kergelt pahaseks.
“No, no just curious!” vabandasid poisid kordamööda. Pööritasin silmi.
Hakkasin kingitusi otsima, võtsin need kätte ja läksin alla, poisid lonkisid järgi. Maja peal oli mõnus söögi lõhn, elutuppa jõudes, pesitses seal suur ehitud kuusk, vou voot see oli kaunis. Panin kingitused kuuse alla, panin tähele ka et seal oli ka üks hiilgama suur kast, aga ei pööranud sellele rohkem tähelepanu, istusin suure laua taha kus istusid juba poisid ja Paul, mulle jäi ka üks koht veel lauas silma.

“Now it’s present time!” hõikas Denise. Paul istus kuuse juures olevale toolile. Kõigepealt läks Frankie, tema sai kõige rohkem kingitusi ehk siis viis kingitust. Järgmine oli Nick, tema sai 4 kingitust, Kevin ja Joe said mõlemad 3 kingitust. Nii nüüd oli Denise ja Pauli kord, seisime neljakesi kõik nende ees. Kevin võttis seljatagant ümbriku välja ning ulatas selle Denisele. Nii kui Denise sisu nägi, pistis ta sõnaotseses mõttes kisama ja kallistas meid, ka Frankie keksis nagu hull toas ringi ja samuti oli Paul rõõmus.

“Now it’s your turn!” ütles Joe mulle, nad seisid kõik 6-kesi selle suure kasti ette.
“Helen, if you had one wish, what would it be?” küsis Nick mult.
“if I had that wish, it would be that one special girl could be here with me!” vastasin neile, ma tõesti väga tahtsin et Katu siin oleks.
“Your wish is our command!” ütles järsku Frankie, mida ta sellega veel mõtles? Nick, Denise ja Frankie astusid paremale ning Joe, Kevin ja Paul vasakule, kastile avanes täielik vaade, läksin kasti juurde ja avasin seda vaikselt.
Sain just kastilt paberi pealt, kui seal järsku midagi liigutas, võpatasin ning läksin kiirelt kasti juurde ja tegin selle lahti. Seal sees magas Katu, minu kallike. Pistsin täiest jõust kisama, Katu ärkas sellepeale.
“Katuuuuuuu!!!!!” kisasin ja kallistasin tüdrukut, hakkasin õnnest nutma.
“Helen, rahu ära nüüd nuta!” ütles Katu mulle.
“Ma igatsesin sind nii väga!” ütlesin pisarad ära pühkides, ka Katul olid pisarad.
“Mina sind ka!” vastas tüdruk mulle, kallistasime ikka veel, viimaks lasime üksteisest lahti ja istusime diivanile.
“Kuidas sa siia said?” küsisin talt. Katu naeratas.
“Tänu Joele, ta tuli mulle järgi!” vastas ta, tõusin üles ja läksin Joe juurde ja kallistasin teda tugevalt ning ka teisi.
“Thank you, this is the best present ever!” ütlesin neile ja istusin uuesti Katu kõrvale. Meid jäeti kahekesi.
“Kuidas sul üldse läinud on?” küsis tüdruk mult.
“Hästi aga olen sind palju igatsenud, õeke!” ütlesin Katule, rääkisime veel temaga kaua.

Istusime laua taha ja hakkasime sööma, isegi seal rääkisime edasi, poisid vahepeal kobisesid et nad tahaksid ka midagi teada, naersime vaid sellepeale.
Katu jääb meie juurde kuni 9. jaanuarini, kuna tal hetkel on vaheaeg.
Katust siis niipalju, päris nimi Katrin, ta on 15. aastane, 20. juulis on sünnipäev, tal on pruunid silmad ja pruunid õlgadeni lokkis juuksed, pisike tüdruk, kuskil 168 cm, mulle nagu õde.

Tegime õhtul veel teistele väikse kontserdi kodus, Nick ütles et ta tahab laulda ühte laulu mida ta tegelikult jõuludeks tahaks.

I want a hippopotamus for Christmas
A hippopotamus is all I want
I don't want a dog or rhinoceros
All I want for Christmas is a hippopotamus
And a hippopotamus wants me too

I want a hippopotamus for Christmas
A hippopotamus is all I want
I don't want a dog because a dog's such a fuss
All I want for Christmas is a hippopotamus
And a hippopotamus wants me too

I can see me now on Christmas morning
Creeping down the stairs
And because I looked surprise
When I open up my eyes
I see a hippo hero standing there

I want a hippopotamus for Christmas
A hippopotamus is all I want
I don't want a dog or a rhinoceros
All I want for Christmas is a hippopotamus
And a hippopotamus wants me too

Lõpuks naersime nagu segased, see oli nii naljakas. Pärast mängisime veel mänge ja muid asju. Õhtul hilja läksime Katuga magama, ta jääb minu tuppa niikauaks elama kuni ta siin on. Enam paremaks minna ei saa !
Head ööd !

Uus osa !!! järgmine osa tuleb piiiikkkkkk Very Happy

25. detsember

Hommikul ärgates oli mul mega hea tuju, Katu magas veel. Kartsin et eilne oli vaid uni aga õnneks ei. Hüppasin voodist püsti läksin pessu.
Peale seda panin valge seeliku, topi ja pusa, juuksed läksin lahti, tegin veel kerge meigi ja läksin alla, treppidest lausa hüplesin alla, kogu aeg ainult särasin. Kella vaadates avastasin et kell on alles pool 9 hommikul. Kedagi veel üleval polnud, otsustasin jalutama minna. Panin valged papud jalga ja läksin, täna on mul valge päev. Esimene suund kuhu läksin oli park. Istusin ühe pingi peale ja laulsin, isegi linnud liitusid minuga, see oli nii armas.

Jalutasin veel natuke aega, siis läksin koju tagasi, ikka veel särades. Koju jõudes küsisid teised kus ma käisin, miks ma säran jne, ülesse olid ärganud juba kõik. Kell hakkas vaikselt 1 päeval tiksuma, kas ma tõesti olin 4 tundi ära? ajataju täiesti kadunud ja juba helises telefon, helistajaks oli Corbin…
„Hei… nothing… sure… okei, I’m gonna bring my girl also… ok, bye!“ lõpetasin kõne ja hakkasin veel hullemini särama. Kuna mulle meeldib Corbin väga. Jooksin Katu juurde.
„Katu, ruttu riide, me lähme välja!“ ütlesin kiirelt talle.
„Kuhu välja?“ küsis tüdruk.
„Poistega!“ naeratasin talle, selle sõna peale kadus Katu hästi kiiresti üle tuppa, naersin sellepeale, ta on kord siuke tüdruk, mitte halvas mõttes.

„Ready! Where we going?“ ütles Katu kui jõudis viieminuti pärast alla.
„Corbin helistab tagasi, siis teame täpselt!“ laususin Katule, Joe tuli meie juurde.
„And where are you going?“ küsis ta meilt.
„Out! With Zac and Corbin!“ vastasin talle.
„Again? Okey, have fun!“ ütles poiss kuidagi pettunult, aga ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Katu vaatas mind imelikult.
„Mis on? Miks sa mind nii vaatad?“ küsisin talt.
„Kas tead tüdruk, et see poiss on sust sisse võetud?“ ütles ta mulle tõsiselt.
„Päriselt ve? Kus sa seda võtad?“ pärisin ehmunult.
„Kuule cammoon tšikk, ma näen ju kuidas ta sind vaatab!“ pööritas Katu silmi.
„Oh jah, ta on kuum kutt ja nii aga hetkel on mul teine poiss silmapiiril!“ üritasin end välja vabandada. Tüdruk ohkas.
„Ja kes ta siis on?“ küsis ta mult.
„Üks nendest kellega kukku saame!“ vastasin talle aga rohkem me ei rääkinud sel teemal kuna uksekell käis, jooksin kiiruga uksele.
„Hei!“ hõikasin Zacile ja Corbinile ning kallistasin neid. Ka Katu tuli uksele.
„Emm, this Katrin aka Katu, she’s the girl I told you about, Corbin!“ tutvustasin neid, nad surusid kätte ning läksimegi.

Läksime algul sööma, võtsin pulli pärast Corbinilt käest kinni ega poiss vastu ka ei puiklend ning nii kõndiseemegi käsikäes koos Katu ja Zaciga kohviku poole. Kohviku juures olid jälle fännid, särasin neile vastu, andsime autogramme, tegime pilte ja andsime kallisi. Lõpuks saime rahulikult kohvikusse minna. Tellisime mega pitsa nelja peale ning veel 4 suurt kokat.

„mis siis Joe asjaga ette võtad?“ küsis Katu mõneajapärast, poisid vaatasid meid imelikult, naeratasin neile.
„Ole kuss, me ei räägi sellest praegu!“ ütlesin Katule natuke kurjalt.
„Okei siis, aga kuule Zac on jumala kena ju, kuule kas need pole mitte keskkooli muusikalist?“ rääkis tüdruk, noogutasin.
„Jap, seda nad on! urr… sulle hakkas Zac meeldima või mis?“ naersin Katut.
„Võib ka nii öelda!“ lausus tüdruk häbelikult.
„Hei, what are you talking about?“ segas Corbin vahele, naersime sellepeale.
„ou, nothing, just girl talk!“ vastas Katu.
„Okeiiiii!“ ütlesid poisid koos.

Kui söödud saime, võtsime suuna ranna poole, seekord võttis Corbin ise mult käest kinni, naeratasin talle vastu, järsku haaras Zac Katu sülle ja pistis punuma. Naersime sellepeale Corbiniga.

Istusime rannas, Corbinil oli käsi üle minu õla, Zac ja Katu lollitasid kuskil eemal. Vaatasime lihtsalt ookeani.
„I like you, a lot!“ sosistas poiss järsku mulle kõrva. Naeratasin.
„I like you to!“ sosistasin talle kõrva vastu, poiss naeratas. Järgmine hetk Corbin suudles mind, see oli pikk ja magus suudlus.
Meid katkestas Zac ja Katu, punastasime ja särasime neile vastu, need purskasid naerma. Turtsatasime mõlemad sellepeale. Katu ja Zac istusid samuti meie kõrvale ja nüüd vaatasime lihtsalt ookeani.

Kõndisime mööda tänavaid ja rääkisime juttu, Zac pakkus välja et võiks lõbustus parki minna. Olime nõus. Ostsime piletid ning läksime sisse. Käisime igal pool ringi sõitmas, õudusmajas, peeglitoas, batuudil hüppamas jne.

Varsti oli õhtu käes ja poisid saatsid meid koju. Ise pidid nad auto järgi kutsuma. Seisime maja ees, Zac ja Katu olid meist natuke eemal. Olime üksteise kaisus. Varsti pidid nad minema hakkama, kuna auto tuli neile järgi. Suudlesin teda veel ükskord ja ta läks, samamoodi Zac. Vaatasime Katuga üksteisele otsa ja särasime, mina hõljusin kindlalt pilvedes.
Läksime majja, panime ukse kinni ja vajusime sinna samasse vastu ust maha. Ma olin nii õnnelik. Kahjuks aga tegime liiga kõva matsu ja teised tulid koridori, mõned kui meie nägusid nägid, purskasid naerma, Nick ja Joe aga ei naernud vaid vaatasid meid kurbade nägudega.
„Someone is in love!!“ naeris Denise.
„Oujee!!!“ vastasime Katuga koos. Tõusime üles ning liikusime enda tuppa.

Toas olles, vahetasime riided tudikate vastu ja langesime mõlemad minu voodi pikali. Rääkisime päris pikalt ainult tänasest päevast, Zacist, Corbinist ja meist, kuni lõpuks magama jäime.

Üüüüli hea jutt on. ^^
Ei oskagi pikemalt kommenteerida.

Uut !

Aitäh ! :)

27. detsember

Ärkasin hommikul kolistamise peale, õigemini Katu kolistas.
„Mis teed seal?“ küsisin tüdrukult unise peaga.
„Otsin!“ vastas tüdruk vaid.
„Mida?“ ei mõistnud ma.
„Rahakotti ja koode!“ lausus ta.
„Mhm!“ mõmisesin vaid ja tõusin voodist.
„Muide Paul käis siin ja ütles et kella ühe ajal on stuudiosse minek!“ hõikas tüdruk mulle järgi kui olin teel pesema.
„Ja palju praegu kell on?“ küsisin talt.
„Emm… pool 1!“ vastas Katu vaikselt, aga piisavalt kõvasti et ma kuulsin.
„Misasja?“ käratasin talle, käisin ruttu pesemas, panin riide ja tegin end korda. Peale seda kihutasin alla, oleks treppidel peaaegu käna käinud aga sain õigel ajal käsipuust kinni.
„Good afternoon!“ hõikasin Denisele ja Frankiele.
„heii!!“ vastasid nad koos.
„Where are the boys?“ küsisin, kuna ei näinud neid.
„Getting ready!“ vastas Frankie. Ohkasin, ei jäänudki hiljaks, Paul ilmus kööki.
„Good afternoon Helen!“ ütles Paul naerdes.
„You to!“ naersin vastu.
„Did you get my message?“ küsis mees mult. Noogutasin.
„Jep, when we leave?“ küsisin vastu.
„About 5 minutes!“ vastas Paul, noogutasin ja läksin juba välja. Istusin kiigele. Kevin tuli minu juurde.
„Hei Helen, can I talk to you about something?“ küsis aralt Kevin.
„Hei Kev, about what?“ küsisin ja pöörasin tema poole.
„About the kiss!“ vastas ta vaikselt, issand ta ütles seda nagu see oleks kuritegu.
„What about that?“ küsisin vastu.
„Did it mean anything to you?“
„Eem, I don’t know, you?“ laususin talle.
„It meant something to me, but I’m not sure, be side, between you and me nothing can’t happend anyway, you know!“ mängis Kev kõvat meest, turtsatasin, vaatasin talle kahtlevalt otsa, oot nagu miks mitte ?
„why not?“ küsisin ka talt endalt.
„Because of my brother, Joe has a crush on you, and you dating Corbin, I saw you kissing him and the way he looks at you!“ seletas ta, ja miks Joe põhjus on?
„I know that Joe has a crush on me, but sorriii, there’s nothing I can do, I like Corbin, a lot. Joe’s hot, I know, but there’s thousand other girls, who is happy to go out with Joe, tell Joe that I’m sorry!“ jutustasin pika teksti maha, poiss noogutas arusaadavalt, rohkem me ei rääkinud, kuna Paul, Nick ja Joe tulid välja, istusime limusse ja sõit algas stuudiosse.

[mina]
It's a new day, but it all feels old
It's a good life, that's what I'm told
But everything, it all just feels the same

[Joel]
And my high school, it felt more to me
like a jail cell, a penitentiary
my time spent there, it only made me see

[Benji, Joel]
That I don't ever wanna be like you
I don't wanna do the things you do
I'm never gonna hear the words you say
'Cause I don't ever wanna, I don't ever wanna be

[Meie kõik]
You...don't wanna be just like you
what I'm sayin' is this is the anthem throw all your hands up,
You, don't wanna be you…

Laulsin oma uut laulu sisse, tänasega pidime plaadi valmis saama, plaadile pidi tulema 14 lugu ning 13 lugu on juba lauldud, mis oli koos Good Charlottega lauldud, tänasin veel GC poisse ning nad lahkusid. Alustasin 14-ndaga, ka Joe tuli ruumi. See laul tuleb meie kahe laul, Joe vaatas mind korra ja siis pani kõrvaklapid pähe. Alustame siis.

Tell me how I'm supposed 2 breathe with no air?

[Mina]
If I should die before I wake
It's cause you took my breath away
Losing you is like living in a world with no air Oh

[Joe]
I'm here alone didn't wanna leave
My heart won't move it's incomplete
If there was a way that I could make you understand

[Mina]
But how do you expect me to live alone with just me?
Cause my world revolves around you it's so hard for me to breathe

[Koos]
tell me how I'm supposed to breathe with no air?
Can't live, can't breathe with no air
its how I feel whenever you ain't there
It's no air, no air…

Lõpetasime laulmise, terve see aeg vaatasime Joega üksteisele silma ja hoidsime käest kinni. Viimaks lasime lahti, tundus et Joe laulis neid sõnu tõsiselt, kuna lõpus muutus ta kurvaks. Läksime tagasi teiste juurde, Paul kallistas mind.
„Your Cd is ready, you were amazing!” kiitis Paul mind. Naeratasin.
“Agree, you have a powerful voice, you got my respect, it’s huge honour to work with you, great work, Helen!” ütles Diddy mulle ja kallistas mind, wou P.Diddy ütles mulle seda, mees kes on mu üks iidolitest juba aastaid olnud.
“Thank you very much!” tänasin neid ja järgmisena hakkasid poisid oma laule laulma. Ise läksin alla kohvikusse, plaat pidi homsest välja tulema, peale proove pidi veel olema otse live Oprah-ga.

Istusin kohvikus ja kasutasin võimalust ja helistasin Corbinile.
„Hey Corbin... Listen, I’ve got rest of the day busy schedule, I’m sorry I think that we can’t see each other today… really? Awesome, hey I’m gonna call you if I’m free okay… bye!” ja lõpetasin kõne, vou Zac ja Katu on kahekesi väljas? Nunnu. Jõin kohvi ära ja läksin üles tagasi.

“Ou good, your back, we have to go now, we have appointment about half an hour, so let’s go!” ütles Paul mulle kui olin üles tagasi jõudnud.
“Okei, let’s go!” vastasin ja läksimegi.

Jõudsime kohale, whohooo meie õnnetuseks oli terve maja esine ajakirjanike ja fänne täis, vastasime paarile küsimusele, andsime autogramme ja läksime sisse.
“Hey!” ütlesime Oprah-le ja kallistasime teda.
“Are you ready?” küsis naine, ka Katu, Frankie ja Denise on siin. Noogutasime ja üks mees hakkas lugema… 5, 4, 3, 2, 1 Action!
O : “Welcome to live show! We have today a very special guests, who will tell us about her life, do you wanna who she is?” rahvas hakkas karjuma.
O : “okey, then come on out, Helen!” hõikas naine, läksin lavale, kallistasime uuesti ja istusin toolie, teised veel ei tulnud.
M : “hey oprah, thanks for invited me, I’m so happy to be here!
O : “great, so tell me, how you became famous?”
M : “emm, it all started with my mom, who is no longer with me, but, thanks to her, I am this far today. First I went to addition in Estonia, then I win there, and gotted the chance to go to New York biggest music school and thanx to that school I became famous and I have to thank you my number one fans and who has supported me all the way, I like to call here, the Jonas family!” seletasin pika-pika teksti maha ja nad tulid lavale, mul oli plaanis ka Katu kutsuda.
Kallistasin neid kõiki tugevalt, nad tegid kalli ka Oprah-le ning istusid samuti toolidele. Rahvas plaksutas ja karjus hirmsasti.
O : “so you are the support family to Helen! What’s your connection with her?”
D : “To me, she is a daugher I never had, but I’m not disapinted, because I have four amazing boys!”
F : “To me Helen is a sister, she’s amazing girl, I love her so much, she and my brothers are a big models to me!” rahvas aww-itas, kallistasin Frankiet.
O : “I heard you have a record coming out soon?“
M : „Yes, that’s right, to make that record I had a big help from the guys and P.Diddy! Thank you guys”
Ke : “Don’t thank us, you’re the star here!”
M : “I don’t know what I have done, if wouldn’t there you guys and one special girl to me and she’s here to, can I call her here?”
O : “Yes, of course!” ka rahvas hõikas kaasa.
M : “Katu, come here girl!” hõikasin, Katu tuli lavale, läksin talle vastu ja kallistasin teda samuti tugevalt, istusime uuesti maha.
O : “So your Helen’s special girl?”
Ka : “Yes I am, she’s like a sister to me, she have been always there, when I need it her and help me, the best way she can! Helen is a very unique girl, she have great even amazing voice, she’s kind-hearted and if girl or boy has the chance to be her friend, be honoured, I know I am, thank you Helen for being there for me, armastan Sind, I love you!” rääkis tüdruk, mul tuli pisar silma, tõusime mõlemad püsti ja kallistasin teda uuesti, ka Oprah-l oli pisar silmis.
M : “Armastan sind ka, I love you too sis!” ütlesin talle ja istusime jällegi.
O : “tell us about the world tour 2009, are you preforming with them?”
M : “Yes, I am and so is Honor Society!”
P : “and we are planing to give a concert as many citys we can! I’ts starding at 19.may and the good news : may tickets are already out!” hõikas Paul viimase lause. Rahvas karjus ja vilistas.
O : “that’s fantastic, so you also promised to preform your newist hitsingel today here, can we hear it?”
M : “yes you can! , Ready guys?”
N, K, J : “Ready, let’s do it!” ütlesid vennad koos.
O : “great, so that’s it people, thank you Helen, Katu and the Jonas family! Good night !“ ütles naine, meie läksime lavale ja hakkasime laulma…

Koju jõudes ma olin nii väsinud, jube, kell hakkas juba kaheksa õhtul saama, läksime Katuga otse minu tuppa ja langesime voodile.
“Appi ma olen nii väsinud, ma vist lähen magama!” ütlesin tüdrukule.
“Mina ka, aga ennem lähme sööme midagi!” lausus Katu, nõustusin ja hakkasime just toast välja minema kui telefon helises, see oli Corbin.
“Hei… no sorry, were too tired, maybe tomorrow… ok bye!” ning lõpetasin kõne.
“Poisid kutsusid sööma aga ütlesin ära!” tüdruk noogutas, läksime Katuga alla sööma. All olid kõik, tegime endale võileibu ja läksime üles tagasi.

Peale söömist, vahetasime riided ja panime tudikad selga ning viskasime pikali.
“tead Katu, kui me täna Joega “No Air” laulsime siis oli mul siuke imelik tunne kõhus” rääkisin tüdrukule. Katu muigas.
“See on märk!” vastas ta. Ah?
“mis kuradi märk?” ei mõistnud ma aga vastust ma sellele ei saanud, Katu juba magas, jäin ka viimaks ise magama.

aaaaaaaaaaaaaarmastan seda juttu, ka seal foorumis, haah.
niiii mõnusalt kirjutad, nii hea on nagu lugeda.
selllise emotsioonide tulva paneb möllama vahepeal, haha
aga edasi-edasi!!!

Aitäh :) , oot kes sa seal foorumis oledki

jouks , ära unustand oled juba või ? :D haha , ma olen see , kes su ühele jutule kunagi ilusaid pikki kommentaare jagas mis sulle meeldisid , haha

Õigus, musuuu (L)

28.detsembri esimene pool! ,

28. detsember

Hommikul ärgates, oli Katu juba üleval.
“Hommikust tibi!” ütlesin tüdrukule.
„Hommikust! Mis täna teeme?“ küsis Katu mult.
„Ma ei tea, mis teha tahad?“ küsisin vastu.
„Hängiks äkki Joe ja Nickiga, muidu arvavad et on kõrvale jäetud!“ lausus tüdruk, tegelikult on tal jutus iva, peaks tõesti.
„Okei, olen nõus, lähme vaatame kus nad on siis?“ küsisin, Katu nõustus, vahetasin riide ära ja läksimegi.
Kõigepealt käisime köögis, nii nagu arvasime, neid polnud seal, võtsime suuna nende tuppa. Katu läks Nicki äratama ja mina Joed.

Läksin vaikselt Joe tuppa ja viskasin tema kõrvale pikali. Poiss midagi sonis unes, omj ta rääkis minust! Kuulsin midagi segast, et Corbin petab mind? Aga ta ei saa mind petta kui me ei ole koos? Ei raatsinud teda üles ka ajada.
Varsti ärkas ta ise üles aga ta ei pannud mind tähele, kuna ta oli seljaga minu poole, ta vedeles natuke ja siis ütles.
„Oh Helen, if you only knew!“
„Knew what?“ küsisin talt, poiss võpatas sellepeale tugevalt ja kukkus voodist alla, kohe kargas ka püsti.
„What are you doing here?“ küsis poiss.
„Answer the question, knew what?“ küsisin natuke pahaselt juba.
„Nothing!“ kogeles poiss vastu, mind isegi praegu ei huvitanud see et ta poolpaljas oli, ainult roosad bokserid jalas. Turtsatasin ja hüppasin voodilt maha, Nick ja Katu tulid just tuppa, tormasin neist mööda ja läksin alla.
„Helen wait!“ karjus Joe mulle järgi. Jooksin välja ja jäin kiigele istuma. Mõneajapärast tuli ka Joe välja, püksid ja pluusi seljas.
„Helen!“ ütles poiss aralt mu nime.
„What?“ käratasin talle.
„Can i talk to you?“ küsis Joe vaikselt.
„About what?“
„About your so called boyfriend!” Iroonitses Joe. Leidis ka aja millal iroonitseda.
“What about him?”
“Corbin is cheating on you!” ütles poiss, ahh!!!
“Joe, why are you telling me this and beside I don’t believe!” vastasin talle.
“I thoughted that you won’t, wait here I’ll be right back!” lisas poiss ning kihutas tuppa. Oh mida nüüd veel! Kohe oli ta tagasi, AJALEHEGA? Shocked rabasin talt selle käest ja pealehel oli suurelt kirjutatud:
Corbin is cheating on Helen?
Mida nagu? Me ei ole koos aga… valus on ikkagi, meil oli midagi. Aga jahm… Joe kallistas mind tugevalt. Mul langes pisar käele.
“I just didn’t want to, that you get hurt!” ütles poiss, pssh, mõnitab ka veel! Tõusin lihtsalt püsti ja läksin minema, mitte majja vaid garaaži, mõtlesin et lähen kihutan natuke ringi. Istusin autosse ja sõit algas.

Mulle jäi ette kohvik, istusin ühe laua taha ja ülla-ülla keda ma näen! Corbin ja brünett tüdruk. Mõtlesin et teen natuke nalja, läksin rõõmsalt sinna.
“Hei Corbin!” naeratasin talle, nägin kuidas poiss ehmatas, tüdruk aga kes tal kõrval on, hüppas püsti ja hakkas kiljuma, ta küsis kas ta autogrammi ja minuga pilti saaks! Olin nõus.
“Can I join you?” küsisin tüdrukult, tüdruk oli kohe nõus, Corbin jõllitas mind kurjalt, tüdruk hakkas hullult kohe muga jutustama, sain ka teada ta nime, Anni.
“I’m sorry about your breakup with Corbin!” ütles Anni mulle kurvalt. Lahkuminek? inimesed mis teil viga on, me pole koos olnudki. arghh… Ma lähen kallale praegu sellele mehele, aga ta peab ootama, võtan enne kõne vastu Very Happy
“jaa… tsau Katu… hei, hei, rahu ära nuta… kes? … MIDA??? … ma helistan tagasi!“ lõpetasin kõne ja vaatasin vihaselt Corbinile otsa.
„Where’s Zac?“ küsisin talt. Corbin kehitas õlgu.
„At home! I think? Did he do something?“ iroonitses Corbin.
„yea, same thing that you did and this ain’t over, i promise!“ ütlesin talle vihaselt ja tõusin lauast. Võtsin joogi kätte ja tegin nii nagu mul kogemata läks see maha.
„Ups!!!“ irvitasin poisi üle, ah ära põrnitse midagi mind, ka Anni naeris kõrval.
„Kuule sa ka eestlane?“ küsis järsku Anni, samal ajal naeris Corbinit.
„Olen jah, kuule ma räägin sulle midagi Corbinist, kas liitud minuga?“ küsisin tüdrukult, Anni noogutas.
„Ma tulen parem sinuga, kui jään temaga siia ja ma arvasin et ta on veel tore tüüp!“ ütles tüdruk vihaselt Corbinit põrnitsedes, ka Anni tõusis ja lahkusime kohvikust. Istusime autosse ja sõitsin Zaci juurde.
„kas sa elad siin?“ küsisin tüdrukult. Anni noogutas.
„jah elan küll, ma elan õega siin!“ vastas Anni mulle.
Varsti jõudsime Zaci maja ette. Tulin autost välja, ka Anni tuli ja kõndisime ukse poole. Koputasin pidevalt uksele, kuni viimaks tuldi uksele! Zac!
„Helen, what are you doing here!“ küsis zac naeratades. Põrnitsesin teda vihaselt.
„This!“ ja virutasin täis jõuga Zacile rusikaga piki nägemist.